Artiklite arhiiv

Rubriik

Valdkond

Aasta

Lühikroonika 7

2. juunil esitleti Tartus Ain Kaalepi 100. sünniaastapäeva puhul „Baltisaksa luule antoloogiat”. Teost tutvustasid koostajad Liina Lukas ja Vahur Aabrams, oma tõlkeid lugesid Mirjam Parve, Märt Väljataga, Ivo Volt, Wimberg, Maarja Kangro, Toomas Kiho jt. Samuti esitleti Ain Kaalepi luulekogu „Aleksandriine ja teisi värsse”. Kaalepist kõneles Jaan Malin.
4. juunil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Ain Kaalepi 100. sünniaastapäevale pühendatud ettekandepäev. Avasõnavõtuga esines ajaloolane Kaarel Vanamölder, ettekannetega jätkasid Märt Väljataga, Maria-Kristiina Lotman, Paul-Eerik Rummo, Toomas Kiho ja Ruuben Kaalep. Avati näitus „Suvenaeratus on suul. Ain Kaalep 100”. 
8.–13. juunini korraldas Eesti Kirjanduse Teabekeskus (ELIC) Käsmus üle nelja aasta toimuva tõlkijate seminari. Viimase veerandsajandiga on eesti…

Uue värviuuringute kogumiku tutvustus

Progress in Colour Studies: Colour Expression and Cognition. Toimetanud Carole P. Biggam, Domicele Jonauskaite, Mari Uusküla ja Dimitris Mylonas. Amsterdam: John Benjamins, 2026. 226 lk.

Aprillis ilmus üle kaheksa aasta järjekordne sarja „Progress in Colour Studies” (PICS) raamat, mis võtab kokku viimase aja värviuuringute edusammud, seda eriti keeleteaduse, psühholingvistika ja psühholoogia vallas. Ühtlasi tähistas teose ilmumine PICS-i raamatusarja 20. väljaandmisaastat. Kaks esimest köidet1 ilmusid aastal 2006. Värviteadus tõmbab ligi eri elualade esindajaid: värskelt ilmunud kogumik on elav näide sellest, kui erinevast vaatenurgast ja mitmekülgsete meetoditega võib uurida värve ainuüksi keeleteaduses (või psühholingvistikas). Õigupoolest räägitakse värvidest ju palju ka igapäevaelus, sest värvid on tihti pragmaatilise info kandjad.
Ometi ei ole värviteadlaste kogukond vaatamata interdistsiplinaarsele uurimisainesele kuigi hästi üksteise tegemistega kursis. PICS-i konverentsid on olnud ühed vähestest, kus…

Lühidalt

Jüri Talvet. Impeeriumist vabariiki. Loomemälestusi 1995–2023. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025. 366 lk.
„Intellektuaalne maailmarändur ja kosmopoliit, kes rohkem kui midagi muud igatseb armastust, kodu ja kõikide alguste puhast lapsemeelt” (lk 241) – nii kõlab Jüri Talveti vastus Rein Veidemanni esitatud küsimusele „Kuidas iseloomustaks kirjandusteadlane Talvet poeet Talvetit?”. Kui niisugusele kogemuslikku avarust ning hingelist sügavust kätkevale määratlusele lisaks heita pilk sellele, kuidas on Talvet avaldunud hispanisti ja tõlkijana, võrdleva kirjandusuurijana, kultuuriliste dialoogide virgutaja ja edendajana, vaimsete väärtuste vankumatu õilistaja ja innustava õpetlasena ning kirjanduse filosoofia mitmekihilise läbivalgustajana nii välisautorite kui ka kodumaiste loojate varal, siis on selge, et Jüri Talvet on…

Quis custodiet…

Kaasamõtlemise rõõm. Ants Orase nimeline kirjanduskriitika auhind 2015–2024. Tallinn: SA Kultuurileht, 2025. 181 lk.

Ants Orase kriitikaauhinna kümmet võidutööd koondav kogumik „Kaasamõtlemise rõõm” on mahult üpris õbluke. Kõige pikem arvustus on neliteist lehekülge, lühimad viis ja pool lehekülge. Tekstid on sõnaosava keelekasutusega ja enamjaolt lobe lugemine, nagu ka arvustustele järgnevad auhinnakõned. Nendes visandatakse arusaamad kriitika tegemisest või selle tähendusest, ja kuna auhinnakõne on ju peokõne, on needki lugejasõbralikud nii stiililt kui ka meeleolult. „Kaasamõtlemise rõõm” on sedavõrd (lugemis)rõõmuga nakatav raamat, et võib lausa ununeda pidev mure eesti kriitika hingeelu pärast.
See võis kümmekonna aasta eest olla kriitikaauhinna loomise üks taotlusi. Ants Orase preemia loomise idee langes viljakale pinnasele, sest tol ajal, nagu sedastab Pille-Riin Larm…

Lähme, hellad, hiisi mööda. Kriisikindlus ja maastiku mälu

Reeli Reinaus. Hiietantsijad. [Tartu:] Kirjastus Ronk Ronk, 2025. 367 lk.

Viljaka noorte- ja lastekirjanikuna tuntud Reeli Reinaus on kirjutanud panoraamromaani, mis võiks oma erinäoliste tegelaste ja päevakajaliste teemadega kõnetada üsna laia lugejaskonda. Juba romaani pealkirjast nähtub seos autori teise olulise tegevusalaga folkloristika, täpsemalt kohapärimuse vallas: Reinaus on näiteks koostanud Hageri kihelkonna kohapärimuse akadeemilise kogumiku1 ning aastaid inventeerinud muinsuskaitseameti tellimusel ajaloolisi looduslikke pühapaiku.2
Senises vastuvõtus on „Hiietantsijad” ennast tõestanud tugeva romaanina, vast ka ühe olulisemana mullu ilmunutest: sellest annab tunnistust A. H. Tammsaare kirjanduspreemia nominendi tiitel. Made Luiga paigutab teose aasta pikema proosa ülevaates „paremate nopete” hulka, „mida loodetavasti loetakse ka mõni aasta pärast nende ilmumist”. Tõsi küll, Luiga heidab romaanile ette tegelaste…

Jumal ja luuletaja ei astu baari

Mikk Tšaškin. Ringjas. Luulet 2023–2024. Tallinn: Tuum, 2025. 96 lk.; Mikk Tšaškin. Io. Tartu: Vabamõtleja, 2026. 64 lk.

Mikk Tšaškinist on kujunemas äärmiselt produktiivne luuletaja. Tema debüütkogu „Paberist linn” (2023) sai võrdlemisi laia retseptsiooni (kolm arvustust), kolme aastaga on noor luuletaja jõudnud avaldada nii luuletuse, mis nomineeriti Juhan Liivi luuleauhinnale, kui ka kaks uut luulekogu. „Ringjas” on mahukam, „Io” seevastu lühem ja kontseptuaalsem.
Sveta Grigorjeva sedastab, et „Ringjas” on Tšaškini debüütkoguga võrreldes „nii temaatiliselt kui ka stilistiliselt palju terviklikum ja nauditavam lugemine. Rohkem on tunda ka vabaks laskmist „õigest” luule kirjutamisest. [—] Kui debüüdis oli tunda veel püüdliku algaja sündroomi, siis nüüdses kogus on autor juba palju eneseteadlikum.”1 Siinkirjutaja oli (ja on) vastukaaluks autori debüüdi osas positiivsemalt meelestatud: „Kõrvutades…

Milleks meile ÕS?

3. osa

Jätkub mõttevahetus 2025. aasta õigekeelsussõnaraamatu teemal. Seekordses osas saavad sõna Tartu Ülikooli eesti fonoloogia teadur ja vana kirjakeele uurija Külli Prillop, Tartu Ülikooli Narva kolledži eesti keele võõrkeelena kaasprofessor Mare Kitsnik, Tartu Ülikooli läti ja eesti keele lektor ning tõlkija Ilze Tālberga, kirjanik, tõlkija ja toimetaja Anti Saar, tõlkija ja ajakirja Looming keeletoimetaja Leena Tomasberg ning Johannes ja Joosep Aaviku majamuuseumi arendaja, Tartu Kunstikooli ideeloomeõpetaja Merit Karise.
Kuidas hindate 2025. aasta ÕS-i? Kas ja kuidas seda kasutate?
Külli Prillop: ÕS 2025 on tõhus ja praktiline abivahend kõigile eesti keele kasutajatele, just nagu varasemad ÕS-idki on olnud. Eriti meeldivad mulle infomärgi järel esitatud…

Elust, mis pühendatud murretele

Vestlus Anu Haagiga

Foto: Riikka Mahlamäki-Kaistinen / Keskisuomalainen
29. augustil täitub 85. eluaasta Anu Haagil, Eesti Keele Instituudi kauaaegsel murdekogujal ning leksikograafil. Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli soome-ugri keelte eriharu (eriprogrammiga läänemeresoome keelte sõnavara alal), asus ta 1965. aastal tööle instituudi murdesektorisse ja jäi sinna tervelt 43 aastaks. Ta on kogunud murdesõnavara ja kohanimesid peamiselt eestirootslaste, saarte ja läänemurde aladelt, uurinud saksa laensõnu eesti (murde)keeles, avaldanud küsitluskavu ning tuumakaid teadusartikleid. Murdematerjalidega on ta tegelenud ka murdearhiivi juhatajana (1991–2001) ning Emakeele Seltsi murdetoimkonna vanemana (1993–1996).
Anu Haagi suuremate saavutuste seast tuleb esile tõsta tema pühendumust eesti murrete sõnaraamatu (EMS) koostamisele (1970–1995) ja toimetamisele (1996–2008), millega haakuvad ka…

Maastikust ja inimeste mõtteilmast terviklikku pilti kokku pannes

Vestlus Mari-Ann Remmeliga

Foto: Marek Laimets
2. augustil täitub 60 eluaastat Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) kohapärimuse uurijal Mari-Ann Remmelil. Vestlesime inimeste ja maastike suhetest, kohatundest, uurija vastutusest ja loovusest.
Mis tõi sind Tartusse eesti filoloogiat õppima ja folkloristi teed valima?
Küllap see pidi nii minema. Olin üritanud kahel aastal sisse saada Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) graafikaosakonda: mind köitis joonistamine, samuti raamatud ja illustratsioonid. Siis aga sattusin tööle kultuuriministeeriumi juurde ja tutvusin inspireerivate inimestega, kes olid õppinud Tartu ülikoolis ajalugu. Mõtlesin, et kui ei saa Tallinnasse, proovin siis ka Tartusse. Selgus, et see uks oli minu jaoks lahti. Ajaloostuudiumi välistasin, sest numbrid ja aastaarvud mulle ei meeldi,…

Rehabiliteeritud tuhar

„Eesti keele seletav sõnaraamat” (EKSS) ütleb, et tuhar : tuhara on ’tuharalihastest ja rasvpadjanditest moodustuv kere paariline taguosa’: Parem, vasak tuhar. Paksud, pringid, vormikad tuharad. Suurest istumisest on tuharad valusaks jäänud. Püksid olid liiga pingul ümber tuharate. Kaunikujuliste tuharatega näitsik. Andis poisile laksu tuharale. Patsutab hobust tuharale. Tuharasse süstima. Sõna tuhar ühis- ja murdekeelsed sünonüümid on „Sünonüümisõnastiku” (SYS: sub tuhar) järgi kannikas, näkk, nekk ja nägar.
Vanemast leksikograafiast ilmneb, et sõna on ajalooliselt tuntud üksnes lõunaeesti murdekeeles: Arßbälle [’tuharad’] / Tuhharra, Lende [’niue, puus’] / Tuhharra (Gutslaff 1648); tohhara, tuhhara d. ’tagumik, tuharad, perse / Hintere, Gesäß, Arsch’ (Hupel 1818: 178, 249, 253); tohhar : tohara…

Under ja Ivask

Kirjavahetus kui kooseludraama

Enam kui kolm aastakümmet on kestnud eesti olukirjanduse õitseaeg. Trükisõnas on avalikkuse ette jõudnud kümneid ja võib-olla et juba sadu tuhandeid lehekülgi päevikumärkmeid, kirjavahetusi, ülestähendusi oma ja teiste elust, isiklikku ja ametlikku dokumentatsiooni – kirjavara, mis algselt polnud enamasti mõeldud avalikuks levitamiseks ega lugemiseks. Sellele seltsivad biograafilised ja üha sagedamini omaeluloolised – halvemal juhul egotsentrilised – jutustused või dramatiseeringud, mis säilitavad süžeeliselt ja stiililiselt lähedase kokkupuute olukirjandusliku algmaterjaliga, taotlemata puhtilukirjanduslikku efekti.
Nõukogude okupatsioon ei soosinud seda sorti kirjavara avalikkuse ette toomist, eriti mis puutus aega alates Eesti Vabariigi asutamisest. Isegi ettevaatliku eneseväljendusega päevikud ja kirjavahetused heiastasid teavet või meeleolusid, mis ei…

Amerikaniseerunud eestlase tegelastüüp ja tema koomilised kujutamisviisid

„Miks me hurdime neid keda laavime?” küsib tuntud hüüatus. Nii päris millenniumipõlvkonna neiu Älice, kes postitas regulaarselt läinud kümnendi keskpaigas oma Facebooki leheküljel „Älice megaa põnev elu .” (sic!). Älice’i naiivsed anglitsismidest kubisevad mõttevälgatused saavutasid omal ajal üsnagi suure vaatajaskonna ja paistsid kõnetavat eri põlvkondade inimesi. Kas tegemist oli pelgalt internetitrolliga või sai konto inspiratsiooni ka päriselust, jääb praegu vastamata: siinne käsitlus lähtub Älice’ist kui tegelasest.
Älice’i peegeldused elust imiteerivad lühikesi päevikusissekandeid või blogistiili, mida Facebook reklaami ja infovahetuse kõrval võimaldab. Temas võib näha oma aja noore stereotüüpi: 2018. aasta emakeelepäeval kõrvutas Eesti Päevaleht ajastutruuduse kandjatena Älice’i postitust oma isast ja viinerist…

Kaitstud doktoritööd

15. mail kaitses Külliki Steinberg Tartu Ülikoolis inglise keele ja kirjanduse erialal doktoritöö „Marta Sillaots: Translator and Her Multipositional Agency in the Interwar Literary Landscape of the Republic of Estonia” („Marta Sillaots: tõlkija ja tema mitmepositsiooniline agentsus sõdadevahelise Eesti Vabariigi kirjandusmaastikul”). Juhendajad olid Katiliina Gielen (TÜ) ja Outi Paloposki (Turu ülikool, Soome), oponent oli Malin Carlström (Göteborgi ülikool, Rootsi).
Doktoritöö keskmes on Marta Sillaotsa (1887–1969) elu ja töö viljaka tõlkija, kirjanduskriitiku ja kirjanikuna. Väitekirjas vaadeldi mikroajaloolise juhtumiuuringuna Sillaotsa rolle Eesti kirjandusmaastikul, tema tõlkijaagentsuse kujunemist ning muutumist. Analüüsi raamib mitmepositsioonilisuse kontseptsioon – Sillaots oli lisaks kirjaniku ning tõlkija ametile tegev eri (kirjandus)valdkondades: õpetajana,…

Lühikroonika 6

5. mail Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines Ian Gwin ettekandega „The Mermaid Cycle: Water-spirits and Transfigurality across Fairy Tale Genres” („Näkineiu tsükkel: vetehaldjad ja nende ümberkehastumine muinasjuttudes”). Esineja tutvustas oma kirjutamisjärgus väitekirja seda osa, mis selgitab vetehaldjalugude ja XIX sajandi kunstmuinasjuttude seoseid. Ta tõi näiteid, kuidas usundilised muistendid ähvardavast vetevaimust kombineeruvad erootiliste muinasjuttudega.
6. mail peeti Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek, kus Kairit Kaur kõneles Byroni baltisaksa retseptsioonist. George Gordon Byron oli XIX sajandi esimese veerandi tuntumaid romantilisi poeete. Kirjandusse tõi ta byronliku kangelase kuju: üksildase vaba hinge, sageli õilsa röövli, väliselt karmi ja kättesaamatu, keda ümbritsesid kirglikud naised. Byroni isik ja…

Lühidalt

Lehte Hainsalu. Õpetaja 12. Uluotsa maja. Toim Sirje Olesk. Tallinn: EKSA, 2025. 319 lk.

„Õpetaja 12. Uluotsa maja” on omapärane ja asendamatu raamat, memuaarne täiendus asjalik-akadeemilistele artiklitele, kirjanduslugudele ja monograafiatele. Selle kaante vahel on Tartu kirjanduselu XX sajandi teisel poolel, alates selle sõjajärgsest laastatusest kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni. Sellise raamatu saigi kirja panna juba Stalini ajal luuletava imelapsena Õpetaja tänava majja tee leidnud Lehte Hainsalu, kelle osaks sai seista Tartu kirjanike eest hiljem, Nõukogude aja lõpul. Näib, nagu saanuks ta „mandaadi” sellise raamatu kirjutamiseks juba 30. oktoobril 1982, otsekui kingiks päev enne oma 44. sünnipäeva, kui ta Kalju Kääri surma järel valiti Eesti NSV Kirjanike Liidu Tartu osakonna sekretäriks. Seda ametikohta, mis hiljem nimetati…

Intrigeerivalt poorne tervik

See esimene raamat. 500 aastat ühist kirjakultuuri. Vastutavad toimetajad Piret Lotman ja Toms Ķencis. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 2025. 413 lk; Tā pirmā grāmata. Nozīmīgākie izdevumi latviešu un igauņu valodā 1525–1918. Atbildīgie redaktori Toms Ķencis un Pireta Lotmana. Rīga: Latvijas Nacionālā bibliotēka, 2025. 229 lk.

Möödunud raamatuaasta kaleidoskoopiliselt mitmekülgsete sündmuste üks ere täht oli Piret Lotmani algatusel ning Eesti ja Läti rahvusraamatukogu ühise ettevõtmisena valminud kogumik, mis ilmus eelmisel kevadel enam-vähem ühel ja samal ajal kahes keeles, eesti keeles pealkirjaga „See esimene raamat”, läti keeles „Tā pirmā grāmata”. Väliste parameetrite järgi võiks 50 lühiartiklit sisaldavat kaksikkogumikku pidada pelgalt ilusaks juubeliüllitiseks, mis sobib kaunistama raamaturiiulit nii Eestis kui ka Lätis, aga kust midagi uut ja huvitavat oodata oleks kohatu. „See esimene raamat” ja „Tā pirmā grāmata” on mõlemad pilkupüüdva kujundusega. Nii eesti kui ka läti käsitlused pärinevad autoritelt, kes on oma uurimisobjekti või sellega lähedalt külgnevate…

Kivi kahe ilma veere peal

Heiki Valk. Miikse Jaanikivi ja jaanipäev. Toimetaja Mari-Ann Remmel. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025. 550 lk.

Eestis viimastel kümnenditel ilmunud kohapärimust hõlmavad suuremad akadeemilised väljaanded on siiani peamiselt keskendunud kas maakondadele,1 kihelkondadele2 või kitsamatele piirkondadele kihelkonna sees.3 Arheoloog Heiki Valgu „Miikse Jaanikivi ja jaanipäev” ujub selles mõttes vastuvoolu: ette on võetud kõigest üks koht, üks objekt, ning mindud selle uurimisega süvitsi. Autor toetub peale pärimustekstide ka arheoloogilisele materjalile ja ajaloolistele dokumentidele. Jaanikivi lugu seostub tihedalt teiste Miikse külas paiknevate loodusobjektide, ehitiste, ajaloosündmuste ning piirkonna religioossete ja geograafiliste eripäradega.
Väga mahuka teose saatesõnas (lk 11–19) märgib autor, et raamatu kirjutamise tagamaad ulatuvad 1980. aastate teise poolde, kui talle sattusid Eesti Rahvaluule Arhiivis ette erakordselt rohkearvulised teated Miikse Jaanikivi…

Miks on Kadri Jalakas nagu Indrek Paas?

Piret Peiker. Discourses of Modernity: The Case of Estonian Literature. Reno: Helena History Press, 2024. 308 lk.

Piret Peikeri enam-vähem samanimelisel doktoritööl1 põhineva raamatu pealkiri kõlab hirmutavalt abstraktselt, kui sellele otsa vaadata: „Modernsuse diskursused. Eesti kirjanduse juhtum”. Eriti selle esimene osa võiks tähendada kõike ja mitte midagi! Õieti pole lugu sugugi nii hull, tegu on lihtsalt ingliskeelse raamatuga eesti kirjandusloost. Eriti labaselt ümber tõlkides ütleb pealkiri, et juttu on sellest, kuidas eesti kirjandus on välja kujunenud rahvuskirjandusena ning oma sündimisest kuni tänapäevani peegeldanud ühiskondlikke protsesse väga laias mõttes: ühiskonna uuenemist ehk moderniseerumist. See tundub iseenesest üsna tavapärane viis eesti kirjanduslugu rääkida, kuigi seda alati nii eksplitsiitselt ei teadvustata. Diskursused viitab sellele, et analüüsis on peale ilukirjandusteoste olulisel…

Poliitilised meetmed võivad lugemise päästa

Eestlane loeb. Raamatuaasta lugemisuuring 2025. Koostaja Marju Lauristin, autorid Marge Allandi, Jaanika Anderson, Kaisa Esko, Maarja Hollo, Ragne Kõuts-Klemm, Margus Küppar, Marin Laak, Marju Lauristin, Liina Luhats-Ullman, Virgo Siil, Riina Tamm, Kristel Veinmann, Peeter Vihalemm, Aivar Voog. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 2026. 253 lk.

Laialdased uuringud kinnitavad, et kogu läänemaailmas on viimase neljakümne aasta jooksul lugemisharjumust iseloomustanud ühesuunaline trend: inimesed loevad aasta-aastalt vähem raamatuid ja raamatute lugemise tähtsus näib kahanevat. Teiselt poolt on täheldatud, et loeme võib-olla rohkem kui veel kunagi maailma ajaloos: erinevate digitaalsete sõnumitehnoloogiate kohaletoimetatud lühitekstid käivad meiega ööpäev läbi kaasas. Kui levivad lühitekstid, loetakse pikki tekste vähem, aga ühtlasi ka pealiskaudsemalt.1
Minu enese mõne aasta tagune uurimus2 andis ülevaate lugemise arengust Soomes 1980. aastatest kuni 2010. aastate lõpuni. Soomet võib lugemise seisukohast huvitavaks uurimismaterjaliks pidada seepärast, et seda on hinnatud kultuuriliselt harukordselt homogeenseks riigiks, kus selliste ajalooliste tegurite puudumise tõttu nagu feodaalaadel…

Muusad ja mehed

Livia Viitol. Kaks muusat. Väliseesti luuletaja Liidia Tuulse (1912–2012) elulugu, 1960. aastate päevik, kirjavahetused Bernard Kangro, Õie Fleigi ja Marie Underiga. Tallinn: Tänapäev, 2025. 656 lk.

Kui Liidia Tuulse ilmus esmakordselt kodumaise lugeja ette väikseformaadilise luulevalikuga „Tiivalöök. Luulet 1963–1983” (1989), tervitas tulevane kirjandusprofessor Piret Viires seda raamatut veidi nõutul toonil.1 Ühelt poolt oli nõutuse põhjus tollal veel üsna tundmatu väliseesti kirjandus, teiselt poolt hämmastas arvustajat Liidia Tuulse tavatult hiline debüüt luuletajana. Arvustuse lõpus manitseb Viires võtma seda raamatut neutraalselt ja normaalselt „funktsioneeriva rahvuskirjanduse taustal” ning mitte liigitama seda siin- või sealpool Läänemerd loodud kirjanduse hulka. Tagantjärele vaadates on see ju eluterve suhtumine. Praeguseks on eesti pagulaskirjandust koos konteksti ning sisemiste ja väliste seostega saadud normaalselt ja neutraalselt lugeda vähemalt põlvkonna jagu aega. Samuti on ilmunud mahukaid…

Kas sõnad loevad veel midagi?

Andreas Kübar. See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta. Puänt, 2025. 397 lk.

Noore autori Andreas Kübara (snd 1997) debüütromaan algab lukuauguga kaanel. Pealtnäha lihtne kujundus vajutab teosele pitseri. Mitmekihiline teos pakatab sümbolitest. Kindlasti on see armastusromaan – nagu iga sügav romaan inimeksistentsist on armastusromaan. Mõneti võib „Seda ilusat armastuslugu. . . .” pidada põnevusromaaniks, sest käivitav sündmus on olemas, kuid vaba teadvusevoolu järgiv kirjutus, mis hüppab liinilt liinile ja põimib sisse ohtralt kõrvalharusid, lükkab romaanis toodud kadumisjuhtumi lahenduse tagaplaanile. Esile jääb muude sündmuste rägastikus ühe peategelase kaotusvalu ja küsimus: kas on elu pärast lähedase surma?
Kübara romaani võiks nimetada isegi muinasjutuks täiskasvanutele, kuid fantastilised ja sürrealistlikud elemendid teenivad siinjuures pigem põhiküsimuse huve. Autor lubab endale selle…

Häbenev inimene

Mudlum. Nööpidest ja muust häbiväärsest. Tallinn: Strata, 2025. 200 lk.

Häbi on inimkultuuri alus. Erk valvur, kes meie sees piirangute ja ettekirjutuste toimimist jälgib. Ühtlasi reedab see, et häbitundes pole midagi loomulikku, vaid häbitunnet peab sotsiaalsete ja kultuuriliste reeglite kaudu arendama. Nende normide kujunemist inimeses ongi Mudlum jutukogumikus „Nööpidest ja muust häbiväärsest” väga hästi vaadelnud. Ehkki lood ei ole kronoloogilises järjestuses ning mõni on jutustatud esimeses, mõni kolmandas isikus, ilmneb neis ühtne arengukaar naise häbenema õppimisest: esimesest potilkäimisest kuni täiskasvanuea töö- ja sugueluni.
Teemast tulenevalt on Mudlum neis lugudes oma uuriva ja tähelepaneliku pilgu pööranud varasemate raamatute keskmes olnud asjade maailmalt pisut enam inimkehale. Ent eks ole suur osa materiaalsest maailmastki…

Milleks meile ÕS?

2. osa

Jätkub eelmises numbris alanud mõttevahetus 2025. aasta õigekeelsussõnaraamatu teemal. Seekordses osas saavad sõna Tartu Ülikooli suulise kõne ja vestlusanalüüsi teadur, kirjandus- ja meediauurija Tiit Hennoste; Tartu Ülikooli eesti keele võõrkeelena professor Birute Klaas-Lang; Tallinna Ülikooli emakeeleõpetuse ja rakenduslingvistika lektor Merilin Aruvee; Tartu Ülikooli emeriitprofessor, endine Eesti Keele Instituudi (EKI) direktor Urmas Sutrop ning Tallinna Prantsuse Lütseumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Anneli Oidsalu.
Kuidas hindate 2025. aasta ÕS-i? Kas ja kuidas seda kasutate? 
Tiit Hennoste: Ma ei kasuta ÕS-i peaaegu üldse. Aja jooksul on valdav osa norminguid pähe kulunud ja kui vaja, siis parandab keeletoimetaja. Teisalt, kui uskuda, et Sõnaveeb = ÕS +…

Mõned intellektuaalid on nagu rebased

Vestlus Urmas Sutropiga

Foto: Margus Ansu / Postimees
7. juunil tähistas 70 aasta juubelisünnipäeva folklorist ja keeleteadlane, Tartu Ülikooli emeriitprofessor, Eesti Keele Instituudi ja Eesti Kirjandusmuuseumi endine direktor, pikaajaline Eesti Keelenõukogu liige Urmas Sutrop. Keele ja Kirjanduse palvel rääkis ta pisut oma mitmekülgsetest huvidest.
Alustasite oma teadlasteed bioloogina. Kuidas jõudsite taimerakkude peenehituse uurimisest keeleteaduseni?
Sellel kõigel on eellugu. Minu ema töötas Vaeküla Põllumajanduse Mehhaniseerimise Tehnikumis eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Seal kohtas ta minu isa, kes oli pärast Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetamist suunatud sinna masinaehituse ja mehhaniseerimise õpetajaks. Vaekülas moodustus sõpruskond: minu ema, isa, vene filoloog Meeri Tramm ja kirjanik Mats Traat.
Meil oli kodus tollase aja…

Ain Kaalep oma tee alguses

Kaks kirja Marta Sillaotsale

Tänavu juunis on 100. sünniaastapäev Ain Kaalepil, kes oli kirjandusest huvituv noormees juba lühikesel sõjajärgsel „järel-Eesti ajal”. Marta Sillaots (1887–1969) oli tollal veel hästi tuntud prosaist, lastekirjanik, kriitik ja tõlkija, kes elas Tallinnas Nõmmel ja oli enda ümber koondanud kirjandushuviliste noorte ringi, kes olid peamiselt lähedal oleva Tallinna 10. Keskkooli viimaste klasside õpilased ja kogunesid aeg-ajalt „tädi Marta” koju kirjandusest rääkima. Ain Kaalep on Sillaotsa 100. sünniaastapäeva märkimiseks kirjutanud südamliku loo sellest, kuidas ta Tallinnas käies külastas Sillaotsa ja tema kirjandusringi ja mida ta seal koges.1 Selles mälestuskillus nimetab ta ülikoolikaaslast Evi Puskarit, kes saatis tema avaldamata luuletusi Sillaotsale, millest…

ahvatlema

Pealkirjas nimetatud eesti verb on etümoloogide vaateväljas olnud rohkem kui kaks sajandit, kuid veenev tulemus on kummatigi jäänud saavutamata. Alljärgnevas sõnaloos uurin varasemaid etümoloogiaid ja esitan uue võimaliku päritoluseletuse.
ahvatlema kuulub teadupärast paljuliikmelisse sõnaperesse, millel on kolm tüvevarianti: kirjakeeles aktsepteeritud ahvata– ja avata- ning murdekeelne ahata-. „Eesti keele seletav sõnaraamat” (EKSS) ütleb, et ahvatlema on ’(kedagi kutsuvalt, erutavalt kuhugi või midagi tegema või tegutsema jne) meelitama, peibutama; kiusatusse viima, võrgutama’: Reklaam peab ostjat ahvatlema. Noori ahvatlevad kauged maad ja mered. Mätastel punetavad pohlad lausa ahvatlesid korjama. Rikkus, au, võim teda ei ahvatle. Mees ahvatles sõbragi eksiteele, kuriteole. Näkineid ahvatlenud noormeest enda…

1905. aasta revolutsioonikirjanduse kaks näidet: „Wõitluse päiwil” ja „Edasi. Tööliste jõulualbum”

1905. aasta detsembris ilmus kaks kirjandusalbumit, mille meeleolu seob võidujoovastus, vihavaen valitseva korra vastu ning revolutsioonikihk: nooreestlaste „Wõitluse päiwil” ja tööliste jõulualbum „Edasi”. Teoste stiil aga erineb märgatavalt, nooreestlaste revolutsiooniromantika asetub vastamisi tööliskirjanike provokatiivse väljenduslaadiga. Sellel ühiskondliku käärimise ja poliitilise vastutegevuse ajal oli ilukirjanduse eesmärgiks saanud kihutus. „Wõitluse päiwil” astus sõgedale parteivihale, väikekodanlikule rumalusele ja nn kohvilaua moraalile vastu tormi ja tungi paatosega (Tuglas 1918: 13). Gustav Suits (1905a: 7) on albumi sissejuhatuses sõnastanud selle lähtealuse: „Elu on wõitlus”, täpsemalt „Wõitlemine uue ühiskonna korra pärast, wõitlemine, mis inimeses kõik kõrge ja kauni ning kõik madala ja alatu lahti päästab [—]”.…

Kirjatsura Setomaal

Sissevaateid Hindrik Prantsu „rahvamälestiste” kogumisloosse

Vastseliina kihelkonnast pärit ajakirjanik, tõlkija, harrastusajaloolane ja rahvaluulekoguja Hindrik Prants (1858–1932) kuulub põlvkonda, kelle noorpõlve maailmatunnetust kujundasid sellised rahvusliku ärkamise sümboleiks saanud ettevõtmised nagu esimene laulupidu, eesti seltside rajamine ja eestikeelse ajakirjanduse tekkimine.
Prantsu suur unistus oli töötada ajakirjanikuna. Tollane ajakirjandus oli kaastöödele võrdlemisi avatud, pakkudes tavainimesele mitmesuguseid võimalusi avalikus kirjaruumis osaleda. Kirjutada võisid nii need, kes tahtsid ühiskondlikel teemadel sõna võtta, kui ka need, kes soovisid end loominguliselt väljendada. On kõneldud isegi kirjutamismaaniast (vt Möldre 2016: 274), mis toona paljusid haaras. Samal ajal kui Prants ajakirjanduses oma esimesi samme astus, otsis ta ka muid kirjakultuuris osalemise võimalusi. Uut laadi kirjutamiskogemust…

Kaitstud doktoritööd

9. aprillil kaitses Hele-Andra Kuulmets Tartu Ülikoolis doktoritöö „Cross-Lingual Transfer Learning and Evaluation in Low-Resource Settings” („Keeltevaheline siirdeõpe ja selle hindamine väheste ressurssidega oludes”). Juhendaja oli prof Mark Fišel (TÜ), oponendid prof Barbara Plank (Müncheni Ludwig Maximiliani ülikool, Saksamaa) ja filosoofiadoktor Jindřich Helcl (Oslo ülikool, Norra).
Meie igapäevaellu üha enam sekkuva tehisaru üks põhikomponente on keelemudel, tänu millele suudab tehisaru inimkeele peeneid nüansse mõista. Selleks et keelemudel inimkeelt hästi mõistaks, tuleb seda treenida suurte tekstikogumite peal. Enamik maailmas kõneldavaid keeli pole teksti kujul vajalikus mahus kättesaadavad. Seetõttu on tehisaru võimalused paljudes keeltes piiratud, süvendades ressursirikaste ja ressursivaeste keelte vahelist tehnoloogilist ebavõrdsust.…

Lühikroonika 5

1. aprillil Tallinnas toimunud hõimuklubi õhtul kõneles Mika Keränen teemal „Möhkö mees Mika – kas Soome passiga tohib olla üldse karjalane?”. Eestis on Mika Keränen tuntud eelkõige lastekirjanikuna. Ta peab end aga karjalaseks ja tema sulest on ilmunud varjunime Tommi Turunen all kodumurdes kirjutatud luulekogu „Latvis”.
8.–10. aprillini toimus Tartus Eesti Rahva Muuseumis ja Tartu Ülikoolis Eesti humanitaarteaduste aastakonverents „Hic sunt dracones. Humanitaarsed maailmad”. Konverentsi pealkirja alla koondus 42 ettekandepaneeli 252 suulise ettekandega, lisaks 17 posterettekannet, üheksa ümarlauda ja neli praktilist töötuba. Plenaaresinejad olid arheokeemik Ester Oras (TÜ, „Biomolekulaarhumanitaaria: kahes maailmas korraga või kahe maailma vahel?”), latinist Kristi Viiding (Underi ja…

Keel ja Kirjandus