Rubriik
Valdkond
Aasta
Kaitstud doktoritööd
18. juunil kaitses Adele Vaks Tartu Ülikoolis üldkeeleteaduse erialal doktoritöö „The role of cross-linguistic influence and exposure in bilingual children’s language” („Keelte vastasmõju ning sisendi roll kakskeelsete laste keelekasutuses”). Juhendajad olid prof Virve Vihman (TÜ) ja kaasprof Jan de Jong (Bergeni ülikool, Norra), oponent prof Yulia Rodina (Norra Arktika ülikool, UiT).
Doktoritöö annab ülevaate 4–7-aastaste eesti-norra kakskeelsete laste keelekeskkonnast ja keelekasutusest. Lähemalt uuritakse seda, kuidas laste sõnavara ja morfosüntaksit mõjutab keelesisend ehk keel, mida lapsed kuulevad, ning milline roll on keelte vastasmõjul. Et laste keeleoskust põhjalikult kirjeldada, töötati esimese sammuna välja eestikeelne sõnavaratest. Morfosüntaktiliste oskuste hindamiseks kasutati lausete järelekordamise testi ning…
Doktoritöö annab ülevaate 4–7-aastaste eesti-norra kakskeelsete laste keelekeskkonnast ja keelekasutusest. Lähemalt uuritakse seda, kuidas laste sõnavara ja morfosüntaksit mõjutab keelesisend ehk keel, mida lapsed kuulevad, ning milline roll on keelte vastasmõjul. Et laste keeleoskust põhjalikult kirjeldada, töötati esimese sammuna välja eestikeelne sõnavaratest. Morfosüntaktiliste oskuste hindamiseks kasutati lausete järelekordamise testi ning…
Lühikroonika 10
3.–4. augustini korraldati Muhu saarel Tamses nõukogudeuuringute välksümpoosion. Esinesid David Ilmar Beecher ja Juhan Saharov („Mõiste, žanr, ekspert: hilissotsialismist uutmisesse”), Epp Annus („Keskkonnamõttest 1960.–1980. aastate Eestis ja Nõukogude Liidus”), Ene-Reet Soovik („Soodesõda luuleraamis”), Ingrid Ruudi („Ökotemaatika postsotsialistliku Eesti arhitektuuris”), Mart Kalm („Johannes Fuks – väikelinna funktsionalist Nõukogude Eestis”), Siiri Liis Huttunen ja Riina Lii Parve („Kursuse ja praktika „Monumentaaljaht” värsked tulemused”), Kädi Talvoja („Näitus ei olnud lõpp-punkt: kunstnike suunamine ja teoste ümbertöötamine Eesti NSV 1950. aastate alguses”), Gregor Taul („Eesti sisearhitektide kujundatud välisnäitused Nõukogude perioodil”), Heli Reimann („Raivo Tammiku läände lahkumise lugu”), Kaarel Piirimäe („Rahvuskommunistid”), Kristo Nurmis („Nõukogudeaegsed sõjakurjategijate protsesside…
In memoriam Huno Rätsep
Foto: Keel ja Kirjandus (Rahvusarhiiv, ERA.R-2366.1.66)
99. eluaastal lahkus manalateele Tartu Ülikooli emeriitprofessor akadeemik Huno Rätsep, paljude eesti keeleteadlaste armastatud ja unustamatu õpetaja. Kuigi ta lõpetas õppejõutöö juba 1993. aastal, avaldas ta vitaalse teadlasena veel aastatel 2003–2013 ajakirjas Oma Keel artiklisarja eesti sõnade päritolust ning osales 2012. aastal oma 85. sünnipäeva puhul korraldatud juubelikonverentsil „Keeleuuenduse aastasada”, esinedes seal ettekandega „Johannes Aavik 1913. aastal eesti keelt korraldamas”.
Rätsep sündis ja kasvas Tartus, lõpetas 1946. aastal Tartu 1. keskkooli ja läks samal sügisel emakeeleõpetaja Magda Tedre mõjutusel Tartu ülikooli eesti filoloogiat õppima. Kitsamaks erialaks valis ta soome-ugri keeled ja nii sai tema õpetajaks ja juhendajaks…
99. eluaastal lahkus manalateele Tartu Ülikooli emeriitprofessor akadeemik Huno Rätsep, paljude eesti keeleteadlaste armastatud ja unustamatu õpetaja. Kuigi ta lõpetas õppejõutöö juba 1993. aastal, avaldas ta vitaalse teadlasena veel aastatel 2003–2013 ajakirjas Oma Keel artiklisarja eesti sõnade päritolust ning osales 2012. aastal oma 85. sünnipäeva puhul korraldatud juubelikonverentsil „Keeleuuenduse aastasada”, esinedes seal ettekandega „Johannes Aavik 1913. aastal eesti keelt korraldamas”.
Rätsep sündis ja kasvas Tartus, lõpetas 1946. aastal Tartu 1. keskkooli ja läks samal sügisel emakeeleõpetaja Magda Tedre mõjutusel Tartu ülikooli eesti filoloogiat õppima. Kitsamaks erialaks valis ta soome-ugri keeled ja nii sai tema õpetajaks ja juhendajaks…
Koodivahetus kui kakskeelse lapse keelelise pädevuse väljendus
Emme doggy smellib me. Ta tahab something to süüa. Nii väljendab ennast üks kahe ja poole aastane eesti-inglise kakskeelne laps. Nähtus, mida need lausungid illustreerivad, on koodivahetus (ingl code-mixing või code-switching; sageli kasutatakse neid sünonüümidena), mis on iseloomulik mitut keelt korraga omandavatele (ja ka valdavatele) inimestele.1 Kõneleja või kirjutaja ühendab sama lausungi piires mitme keele elemente, kusjuures need ei ole juhuslikud sõnalaenud: eri keelte leksikaalseid ja morfosüntaktilisi vahendeid põimitakse suhtluse põhikeelt vahetamata. Koodivahetus peegeldab kõneleja mitmekeelset pädevust. Piret Baird lahkab oma doktoritöös seda nähtust põhjalikult, käsitledes oma lapse näitel kakskeelset keeleomandamist vanuses 2;3 (kaks aastat ja kolm kuud) kuni 5;0.
Koodivahetuse…
Koodivahetuse…
„Kui tahad eluaeg õnnelik olla – ole aednik”
Arvustuse pealkirjaks olev hiina vanasõna meenus mulle, kui proovisin kokku võtta, miks Toomas Haugi raamat mulle meeldis. Istun ilusal päikselisel juulipäeval oma aia servas, vaatan taimi ja puid, loen Loomingu kauaaegse toimetaja ja peatoimetaja asetäitja järjekordset raamatut ning mõtlen, kuidas seda arvustada. Tuntud kriitikute või kirjandusloolaste artiklikogumike puhul on esimene küsimus alati: kas selles on midagi uut või pakutakse „ainult” – see võib muidugi teretulnud olla – ülessoojendatud vanu asju? Praegusel juhul on vastus lihtne, nagu näitab pilk „Ilmumisandmetele” (lk 471–473): kolmekümne kahest palast on tubli pool (17) varem ilmunud autori „oma” Loomingus, viis Keeles ja Kirjanduses ning üks Reedes.…
Kilpkonnasupp Tartu ülikooli doktoribanketil
Üle-eelmisel sajandil õppis ja tegutses Tartu ülikoolis palju väljapaistvaid meedikuid, kelle kuulsus ulatus Emajõe Ateenast kaugemale. Toomemäel ja selle ümbruses on püstitatud monumendid Karl Ernst von Baerile (1792–1876), Friedrich Robert Faehlmannile (1798–1850), Nikolai Pirogovile (1810–1881), Alexander Schmidtile (1831–1894) ja Ernst von Bergmannile (1836–1907). Tartu läbi aegade suurimaks kirurgiks on nimetatud viimast,1 kuid kõigi nende arstiteadlaste üle on ülikoolilinnal põhjust uhke olla. Kui teised mainitud arstid olid kas tänapäeva Eesti või Läti alalt, siis Pirogov eristus oma Moskva päritolu ja õigeusu taustaga. Tema mälestustest võib lugeda, et just viimast heideti talle ette, kui küsimuse alla kerkis tema valimine Tartu ülikooli professoriks.…
Piret Põldveri ärkamise seisundid
Piret Põldveri luulekogu „Tõmme” on suuresti iseendasse ja ellu ärkamise lugu. Luuletused fikseerivad hetki, kus toimub nihe elususe poole ning luuakse füüsilise ja emotsionaalse keha, psühhofüüsilise inimese ja aistitava välismaailma vaheline kontakt, mis sünnib sageli just tajude – puudutamise, maitsmiste – kaudu.
„Tõmme” on Põldveri kolmas luulekogu ja neljas ilukirjanduslik raamat. Varem on ta avaldanud luulekogud „Alati nii järsku” (2020) ja „Suunurgad” (2023) ning proosateose „Hoog” (2022). Samuti on Põldver koostöös kitarrist Kalev Karlsoniga välja andnud kaheksa palaga plaadi „Tõmme. Muusika ja luule” (2025). Plaadil on mitu luuletust samanimelisest raamatust („Kipsist pead”, „Milleks üldse keha”, „Mängides ei ole sul võtta teist…
„Tõmme” on Põldveri kolmas luulekogu ja neljas ilukirjanduslik raamat. Varem on ta avaldanud luulekogud „Alati nii järsku” (2020) ja „Suunurgad” (2023) ning proosateose „Hoog” (2022). Samuti on Põldver koostöös kitarrist Kalev Karlsoniga välja andnud kaheksa palaga plaadi „Tõmme. Muusika ja luule” (2025). Plaadil on mitu luuletust samanimelisest raamatust („Kipsist pead”, „Milleks üldse keha”, „Mängides ei ole sul võtta teist…
Enne luuletust
Я скажу тебе с последней
Прямотой:
Все лишь бредни – шерри-бренди, –
Ангел мой.
Ossip Mandelštam1
Tõnis Vilu suurus ja tähendus eesti kirjandusväljal ei vaja ammugi enam tõestamist. Viimastel aastatel on Vilu loomingu retseptsioonis välja kujunenud kindel laad: tema tekstid mõjuvad kriitikule nii tugevalt, et too peab arvustust alustama oma analüütiliste vahendite ebapiisavuse tunnistamisega. Selle traditsiooni algataja on Aare Pilv, kes võtab oma lugemiskogemuse kokku eneseirooniliselt: „Järjekordne läbikukkumine analüütikuna, see raamat lihtsalt tegi minuga, mis tahtis [—].”2 Seejuures läbivad Pilve arvustust täpsed tähelepanekud selle kohta, kuidas luule sünnib kõnelemisviisist, selle toonist, sellest, kuidas Vilu laused on ehitatud ja kuidas need üksteisele järgnevad. Kirjanduskriitiku „abituse” tunnistamisest…
Прямотой:
Все лишь бредни – шерри-бренди, –
Ангел мой.
Ossip Mandelštam1
Tõnis Vilu suurus ja tähendus eesti kirjandusväljal ei vaja ammugi enam tõestamist. Viimastel aastatel on Vilu loomingu retseptsioonis välja kujunenud kindel laad: tema tekstid mõjuvad kriitikule nii tugevalt, et too peab arvustust alustama oma analüütiliste vahendite ebapiisavuse tunnistamisega. Selle traditsiooni algataja on Aare Pilv, kes võtab oma lugemiskogemuse kokku eneseirooniliselt: „Järjekordne läbikukkumine analüütikuna, see raamat lihtsalt tegi minuga, mis tahtis [—].”2 Seejuures läbivad Pilve arvustust täpsed tähelepanekud selle kohta, kuidas luule sünnib kõnelemisviisist, selle toonist, sellest, kuidas Vilu laused on ehitatud ja kuidas need üksteisele järgnevad. Kirjanduskriitiku „abituse” tunnistamisest…
Oleme unustanud, et kõne on primaarne
Foto: Lee Luht
13. augustil tähistas 50. sünnipäeva Eesti Keele Instituudi (EKI) kõnetehnoloogia vanemteadur Liisi Piits. Juubeli puhul rääkis ta pisut oma vaheldusrikkast teadustööst, kõnelevatest masinatest, õpikute koostamisest ja muustki.
Kuidas sa keeleteaduse juurde jõudsid ja kes on olnud sinu peamised mõjutajad?
Keskkooli lõppedes polnud mul mingit selget sihti ega arusaamist, mida oma eluga peale hakata. Tollane Eesti Keele Instituudi teadusdirektor Jaan Ross andis mulle hõimlasena head nõu: kui tahan kiiresti teenima hakata, võiksin minna õppima pangandust, kui aga läben rikastumisega natuke oodata, sobiks erialaks filoloogia. Läksin Tallinna Pedagoogikaülikooli õppima eesti keelt ja kirjandust.
Kui suurem osa mu kursusekaaslastest oli selle eriala valinud armastusest…
13. augustil tähistas 50. sünnipäeva Eesti Keele Instituudi (EKI) kõnetehnoloogia vanemteadur Liisi Piits. Juubeli puhul rääkis ta pisut oma vaheldusrikkast teadustööst, kõnelevatest masinatest, õpikute koostamisest ja muustki.
Kuidas sa keeleteaduse juurde jõudsid ja kes on olnud sinu peamised mõjutajad?
Keskkooli lõppedes polnud mul mingit selget sihti ega arusaamist, mida oma eluga peale hakata. Tollane Eesti Keele Instituudi teadusdirektor Jaan Ross andis mulle hõimlasena head nõu: kui tahan kiiresti teenima hakata, võiksin minna õppima pangandust, kui aga läben rikastumisega natuke oodata, sobiks erialaks filoloogia. Läksin Tallinna Pedagoogikaülikooli õppima eesti keelt ja kirjandust.
Kui suurem osa mu kursusekaaslastest oli selle eriala valinud armastusest…
Autori kindlus ja väite usaldusväärsus: kuidas mõjutab pehmendajate kasutus lugeja hinnanguid?
Pehmendajad on keelevahendid, mille abil saab teksti autor väljendada ebakindlust ja ebatäpsust, jättes seejuures ruumi lugeja tõlgendustele ja arvamustele (Crompton 1997: 281; Hyland 2005: 52). Kuigi akadeemilise teksti autor võib pehmendajaid kasutada selleks, et sünniks reaalsust ausamalt kirjeldav tekst (Lewin 2005: 170), võib see eesmärk lugejale arusaamatuks jääda ja viia näiteks selleni, et ta peab autorit liialt ebakindlaks. Ilmselt seetõttu hoiatavad akadeemiliste tekstide koostamise juhendid üliõpilasi, et näiteks konditsionaali kasutus „võib jätta mulje, et autor ei ole oma seisukohtade õigsuses kuigi veendunud”, ja soovitavad eelistada kindlat kõneviisi (vt nt TalTech Virumaa kolledž 2020: 12; TÜ majandusteaduskond 2021: 15; TÜ Narva…
Tarbetu või tähendusrikas lt-tuletis?
Artiklis1 võrdleme määrsõnade koheselt ja kohe kasutust, et mõista nende tänapäevaks välja kujunenud kasutusmustreid. Eesti keelekorralduses on pikka aega lt-tuletist koheselt toodud näitena tarbetust liiasusest: määrsõnast kohe on moodustatud omadussõna kohene, millest on tuletatud määrsõna koheselt. Tarbetuks on seda tuletist peetud seepärast, et lühem ja traditsioonilisem samast sõnaliigist sõna kohe väljendavat sama tähendust, ning seega polevat tuletist vaja (nt Mäearu 2000; EKK 2020: 440). 2025. aasta õigekeelsussõnaraamat (ÕS 2025) sisaldab küll keelekorralduse värskemat seisukohta, mille järgi sõnu koheselt ja kohe peetakse tähenduses ’selsamal hetkel’ võrdseteks sünonüümideks, ent lt-tuletiste taunimisel on pikk traditsioon, mis on ühiskonnas visa kaduma. Artiklis soovime välja…
Teadmus ja tähendusloome eesti metsaluules keskkonnateadlase pilguga
Looduslikult on Eesti metsane maa ning metsal on eesti kultuuris mitmekesine, eri perioodide kihistusi hõlmav tähendusväli (nt Raudsepp 2007; Jonuks, Remmel 2020). Selle mitmekesisust on kirjeldanud Maaris Raudsepp (2007), kes toob välja metsa tähenduste ambivalentsuse, emotsionaalsuse ja hulga kasutusviise (majanduslikest mütoloogilisteni), mis on läbi põimunud sotsiaalsel, individuaalsel ja kogemuslikul tasandil. Küsimus, mida me metsa kohta teame, hõlmab seega teadmuse eri vorme ning protsesse, mis teadmisi ja tähendusi loovad ja säilitavad.
Järgnevalt käsitlen kahe – väitelise ja kogemusliku – teadmusvormi avaldumist metsa kujutavas eesti luules, laiema eesmärgiga mõista inimese loodussuhet puudutava teadmuse kujunemist. Keskendumine teadmusele eristab siinset tööd neist, kus eesti metsaluulet…
Järgnevalt käsitlen kahe – väitelise ja kogemusliku – teadmusvormi avaldumist metsa kujutavas eesti luules, laiema eesmärgiga mõista inimese loodussuhet puudutava teadmuse kujunemist. Keskendumine teadmusele eristab siinset tööd neist, kus eesti metsaluulet…
Tõlkides Oleksandr Averbuchi luulet
Viimasel ajal on arusaadavatel põhjustel kasvanud ukraina luule tõlgete hulk üleüldse ja ka eesti keelde ning sellest on kirjutatud Eestiski (Lange 2023; Novak 2025). Artikli keskmes on Oleksandr (Alex) Averbuchi (snd 1985) ukrainakeelse luulekogu „Жидівський король” (Averbuch 2021; otsetõlkes „Juudinärust kuningas”, pealkirjast lähemalt jaotises 4.1) eesti keelde tõlkimise teoreetilised ja praktilised aspektid. Olles nii keele- ja tõlketeadlane kui ka tõlkija, otsin ühelt poolt süsteemset lähenemist keeruka identiteediga ja/või mitmekeelsete autorite teoste tõlkimisele, teiselt poolt tõlgin mitmest keelest eesti keelde (mõnel juhul ka eesti keelest ukraina keelde) ning pean eri tõlkestrateegiaid kaaluma ja kavandama. Peeter Torop (2024: 42–43) nimetab seda eksplitsiitseks…
Mitmekeelsus ja mälu Reijo Roosi luulekogus „tere kas tohib / tere kas võisõ”
Mitmekeelsus avaldub kirjanduslikus tekstis eri keelte vaheldumise või segunemisena (Dembeck 2017; Locher 2017), ent hõlmab ka poeetilist eksperimenteerimist, keeltevaheliste piiride hägustamist (García, Wei 2014: 42), eri kirjandustraditsioonide kohalolu ning keele refleksiivset käsitlemist. Samal ajal seostub mitmekeelsus mälu ja kuuluvuse küsimustega, keelte vaheldumine võib markeerida erinevaid mälukihte, kultuuriruume, võimusuhteid või ajaloolisi kogemusi (Lennon 2010: 17–54; Vlasta 2022; Laanes 2024). Globaliseerumine ja suurenenud mobiilsus on teinud mitmekeelsuse nüüdiskirjanduse oluliseks osaks, kuid Eesti kontekstis tuleb arvestada ka ajalooliselt kujunenud keelelise mitmekesisusega (Linno, Lukas 2023: 101). Käesolev artikkel käsitleb neid teemasid Reijo Roosi luule näitel, vaadeldes mitmekeelsust nii poeetilise võtte kui ka mälumehhanismina, mis…
Noli tacere
Eri keelte, iseäranis inglise keele kui nüüdisaegse lingua franca põimimist emakeelde peetakse sageli just noorte keelekasutuse iseloomulikuks tunnuseks globaliseerunud ühiskonnas. Meedias kohtab murelikke sõnavõtte eesti keele tuleviku pärast, selle segamist inglise keelega nimetatakse pejoratiivselt estonglish’iks.1 Mitme keele põimimist emakeelde on peetud ka kehva keeleoskuse tunnuseks (vt Argus jt 2021: 5–7).
Sotsiolingvistilisest vaatest on normikohase keele teisendamine ja sellesse teiste keelte sisestamine loomulik, eriti teismelistele omane komme. Just kujunemisaastail suhtutakse keelde loominguliselt – mitte kui valmissüsteemi, aga kui millessegi, mida on võimalik oma sisemaailma ja maailmapildiga kohandada (Vihman jt 2022: 295; Jonsson jt 2019). Noored võivad keele sobitamiseks enda identiteediga painutada selle…
Sotsiolingvistilisest vaatest on normikohase keele teisendamine ja sellesse teiste keelte sisestamine loomulik, eriti teismelistele omane komme. Just kujunemisaastail suhtutakse keelde loominguliselt – mitte kui valmissüsteemi, aga kui millessegi, mida on võimalik oma sisemaailma ja maailmapildiga kohandada (Vihman jt 2022: 295; Jonsson jt 2019). Noored võivad keele sobitamiseks enda identiteediga painutada selle…
Eesti venekeelse kirjanduse kujunemine 2003–2010
[—] Eesti venekeelsed autorid – maailm, mida tahaksime „põliseestlastena”
tuttavamaks ja kättesaadavamaks teha [—].
(Kaur, Kõiv 2025: 12)
2000. aastad olid Eesti venekeelse kirjanduse kiire kasvu ja institutsionaalse ümberkujundamise periood. 2013. aastal püüdis Igor Kotjuh – kellest kujunes selle protsessi üks keskseid osalisi – sõnastada selle arenguetapi vahekokkuvõtte ning selgitada, mille poolest nn nullindate põlvkond erineb neist venekeelsetest autoritest, kes tegutsesid Eestis esimesel kümnendil pärast iseseisvuse taastamist. Kotjuhi järgi ei erine 1990. ja 2000. aastate venekeelne kirjanduselu niivõrd autorite vahetumise, kuivõrd kirjandusolukorra muutuse ning selle poolest, kuidas literaadid end määratlesid. 1990. aastaid iseloomustas tema hinnangul postsovetlik lõhestumine: tsensuuri kadumine tõi küll kaasa suurema…
tuttavamaks ja kättesaadavamaks teha [—].
(Kaur, Kõiv 2025: 12)
2000. aastad olid Eesti venekeelse kirjanduse kiire kasvu ja institutsionaalse ümberkujundamise periood. 2013. aastal püüdis Igor Kotjuh – kellest kujunes selle protsessi üks keskseid osalisi – sõnastada selle arenguetapi vahekokkuvõtte ning selgitada, mille poolest nn nullindate põlvkond erineb neist venekeelsetest autoritest, kes tegutsesid Eestis esimesel kümnendil pärast iseseisvuse taastamist. Kotjuhi järgi ei erine 1990. ja 2000. aastate venekeelne kirjanduselu niivõrd autorite vahetumise, kuivõrd kirjandusolukorra muutuse ning selle poolest, kuidas literaadid end määratlesid. 1990. aastaid iseloomustas tema hinnangul postsovetlik lõhestumine: tsensuuri kadumine tõi küll kaasa suurema…
Jaan Kaplinski „Seesama meri meis kõigis”
Idamaade vastu tundis eesti luuletaja ja mõtleja Jaan Kaplinski (1941–2021) alati mitmekülgset huvi ning see kajastub ta loominguski.1 Erilisel kohal oli talle kogu elu vältel aga hiina kultuur. Oma 50. sünnipäeva puhul ilmunud usutluses vastab Kaplinski Märt Väljataga (1991: 39) küsimusele, kas juubilari kõikide huvialade seas „on midagi seesugust, mis on rohkem hingelähedane?”, nõnda: „Ma olen pidevalt tegelnud taimedega. Oluline on minu jaoks olnud ka süvenemine zen-buddhismi, see on olnud nagu eneseavastamine. Kui aga oleksin nooruses saanud õppida mõnes korralikus ülikoolis, siis oleksin valinud õppeaineks vast hiina keele. Küllap ka filosoofia.”
Varasest Hiina-huvist annab tunnistust esikkogust „Jäljed allikal” pärit luuletuski:
Du Fu’d…
Varasest Hiina-huvist annab tunnistust esikkogust „Jäljed allikal” pärit luuletuski:
Du Fu’d…
Alliksaare venekeelne luule
Eesti Kirjandusmuuseumis Artur Alliksaare fondis (EKM EKLA, f 316, m 13:6; lehed on nummerdamata) on väike pakk tulekahjustustega tekste, päästetud Alliksaare kodu hävitanud põlengust. Nende seas on mõned puhtalt ümber kirjutatud venekeelsed luuletused Semjon Nadsoni, Aleksandr Bloki ja Sergei Jessenini sulest, mõnel autor märgitud, teistel mitte.
Autorite ja luuletuste valik ei ole juhuslik.1 Semjon Nadson (1862–1887) oli XIX sajandi lõpu progressiivse noorsoo lemmik; tema luule väljendas igatsust vabaduse ja armastuse järele. Kaastunne rõhutute vastu ja lootus helgele tulevikule võisid resoneeruda vangistatud Alliksaare tunnetega. Nõukogude võimu kehtestamise järel Nadsoni teoseid ei avaldatud, esimene väljaanne ilmus sulaajal, 1957. aastal, aga Alliksaar kirjutas tema luuletused ümber…
Autorite ja luuletuste valik ei ole juhuslik.1 Semjon Nadson (1862–1887) oli XIX sajandi lõpu progressiivse noorsoo lemmik; tema luule väljendas igatsust vabaduse ja armastuse järele. Kaastunne rõhutute vastu ja lootus helgele tulevikule võisid resoneeruda vangistatud Alliksaare tunnetega. Nõukogude võimu kehtestamise järel Nadsoni teoseid ei avaldatud, esimene väljaanne ilmus sulaajal, 1957. aastal, aga Alliksaar kirjutas tema luuletused ümber…
Poolsaksa luule kui baltisaksa rahvaluule
Pärast Teist maailmasõda 1948. aastal Saksamaal Marburgis ilmumist alustanud baltisaksa kuukirja Baltische Briefe 1951. aasta juulinumbris avaldas Harry Schiller1 artikli „Schanno bleibt trei” („Schanno jääb truuks”), kirjutades järgmist:
See oleks küllap suur tegemata jätmise patt, kui me vana hansalinna Riia juubeliaastal ei mõtleks ka „Schanno von Dinakantile”, ja võiksime hästi ette kujutada, kuidas see Dinakant bei Brickende2 märjukeserõõmus filosoof ja juhuluuletaja kibedat kaebtust tõstaks, öeldes näiteks nõnda: „Hät keiner denn an mir gedacht, Wenn Jubiläum man jetzt macht! Was ist denn das fir Rigasch Fest, Wenn Schanno man zu Hause läßt?”3 [—] Tema sünniaasta on kadunud aegade hämusse, seltskonnakõlblikuks sai ta…
See oleks küllap suur tegemata jätmise patt, kui me vana hansalinna Riia juubeliaastal ei mõtleks ka „Schanno von Dinakantile”, ja võiksime hästi ette kujutada, kuidas see Dinakant bei Brickende2 märjukeserõõmus filosoof ja juhuluuletaja kibedat kaebtust tõstaks, öeldes näiteks nõnda: „Hät keiner denn an mir gedacht, Wenn Jubiläum man jetzt macht! Was ist denn das fir Rigasch Fest, Wenn Schanno man zu Hause läßt?”3 [—] Tema sünniaasta on kadunud aegade hämusse, seltskonnakõlblikuks sai ta…
Keelelised piirid ja raamid
[—] laskem siis aeg räägib oma
mitmekordse ja paljundet suuga,
oma tuhande keelega! Kel kõrvad, –
see kuulgu!. . . .
(Barbarus 1932: 6)
XX sajandi alguse Eesti luuletajad raamistasid oma luulekogusid, luuletsükleid ja luuletusi ikka ja jälle muukeelsete, kaugematele ja lähedasematele kultuuriruumidele viitavate pealkirjade, motode ja sõnaseletustega, näiteks Henrik Visnapuu „Amores” (1917), Johannes Barbaruse „Fata-Morgana” (1918), August Alle „Carmina barbata” (1921). Nimetan seda võtet mitmekeelseks paratekstilisuseks, mis on üks silmatorkavamaid poeetilise mitmekeelsuse ilminguid XX sajandi esimese poole Eesti luules. Keele (tajutavat) muutumist paratekstis või parateksti ja põhiteksti piiril esineb seejuures nii eesti-, saksa-, vene- kui ka murdekeelsetes luulekogudes, teisisõnu rakendati seda erikeelsetel kirjandusväljadel ühtaegu. Samuti esineb see…
mitmekordse ja paljundet suuga,
oma tuhande keelega! Kel kõrvad, –
see kuulgu!. . . .
(Barbarus 1932: 6)
XX sajandi alguse Eesti luuletajad raamistasid oma luulekogusid, luuletsükleid ja luuletusi ikka ja jälle muukeelsete, kaugematele ja lähedasematele kultuuriruumidele viitavate pealkirjade, motode ja sõnaseletustega, näiteks Henrik Visnapuu „Amores” (1917), Johannes Barbaruse „Fata-Morgana” (1918), August Alle „Carmina barbata” (1921). Nimetan seda võtet mitmekeelseks paratekstilisuseks, mis on üks silmatorkavamaid poeetilise mitmekeelsuse ilminguid XX sajandi esimese poole Eesti luules. Keele (tajutavat) muutumist paratekstis või parateksti ja põhiteksti piiril esineb seejuures nii eesti-, saksa-, vene- kui ka murdekeelsetes luulekogudes, teisisõnu rakendati seda erikeelsetel kirjandusväljadel ühtaegu. Samuti esineb see…
Mitmekeelne ja uuenduslik luulemaastik 1920–1924
1910. aastate lõpp ja 1920. aastate algus oli ühiskonnas ja kirjanduses sündmusterohke, kiiresti muutus eesti kirjanduse keelekasutus, mis avaldus eriti värvikalt luules. Neid aastaid on sageli kirjeldatud rühmituste Siuru (1917–1920) ja Tarapita (1921–1922) ajajärguna, lisaks on tõdetud nn ajalaulude levikuga esile tõusnud muutust. „Eesti kirjandusloos” (Süvalep 2001: 227) on väidetud, et tollane üldistuslikkus ja ajalaulude poeetika eripära tuleneb ekspressionistliku voolu mõjust. See on arvestatav väide, kuid ei ammenda muutuse sisu.
Kaalukaid tähelepanekuid 1920. aastate kirjandusliku keele kohta on teinud Tiit Hennoste (2016: 395–407), keda huvitavad avangardi ja keeleuuenduse suhted. Ta on jälginud, kuidas jõudis keeleuuendus eesti kirjandusse (Hennoste 2016: 396–402). Selgub,…
Kaalukaid tähelepanekuid 1920. aastate kirjandusliku keele kohta on teinud Tiit Hennoste (2016: 395–407), keda huvitavad avangardi ja keeleuuenduse suhted. Ta on jälginud, kuidas jõudis keeleuuendus eesti kirjandusse (Hennoste 2016: 396–402). Selgub,…
Mitmekeelne luule XVII sajandi Eesti- ja Liivimaal
Mitmekeelsust varauusaja Eesti- ja Liivimaal on praeguseks peamiselt Tartu-Pärnu akadeemia tegevusele või kaasaja keeltele keskendudes päris palju uuritud (vt Kriisa 2018; Hõbejõgi 2023, 2025; keelekasutuse statistikast Academia Gustavianas vt Viiding 2002: 40–42, 50–53; keeltevalikust pulmaluules vt Kaju 2006). Alljärgnevalt käsitlen piirkonda laiemalt, keskendudes mitmekeelsusele akadeemilise pühendluule kontekstis.1 Selleks vaatlen Eesti ja Läti alal loodud ühe autoriga paljukeelseid luulekimpe, mis koosnevad enamasti temaatiliselt üksteist täiendatavatest üksiktekstidest.2 Püüan anda ülevaate teadaolevatest antiik- ja rahvakeelsetest haritlaste (lad litterati) loodud luulekimpudest, mis on ilmunud varauusajal Eesti-, Liivi- ja Kuramaa trükikodades (tabel 1).
1. Varauusaja Eesti- ja Liivimaa mitmekeelsete luulekimpude taust
1.1. Mitmekeelse akadeemilise luule tekkekontekst: kolm…
1. Varauusaja Eesti- ja Liivimaa mitmekeelsete luulekimpude taust
1.1. Mitmekeelse akadeemilise luule tekkekontekst: kolm…
Sissejuhatuseks Eesti mitmekeelse luule poeetikasse
Käesolev teemanumber tõukub küsimusest, mida teevad eri keeled Eesti luuleruumis, kuidas need omavahel suhestuvad ning milliseid poeetilisi, kultuurilisi ja ajaloolis-poliitilisi tähendusi nende koosesinemine loob. Eesti luuleväli on ajalooliselt mitmekeelne (vt Linno, Lukas 2022) ning mitmekeelsus on üks luule poeetilise korrastamise viise, ent seni napib selle poeetikale pühendatud uurimusi. Nii nagu riim ja meetrum ei kujunda üksnes luuletuse vormilist ülesehitust, vaid osalevad ka selle tähendusloomes, võib mitmekeelsuski töötada ühtaegu vormilise ja verbaal-semantilise printsiibina, mille toime ei piirdu tekstisiseste suhetega: eri keeled toovad luuletusse kaasa oma ajaloolise staatuse ja kultuurilised konnotatsioonid ning seosed autori keelelise eluloo ja kirjandusväljaga. Nõnda kujundavad eri keelte…
Lühikroonika 7
2. juunil esitleti Tartus Ain Kaalepi 100. sünniaastapäeva puhul „Baltisaksa luule antoloogiat”. Teost tutvustasid koostajad Liina Lukas ja Vahur Aabrams, oma tõlkeid lugesid Mirjam Parve, Märt Väljataga, Ivo Volt, Wimberg, Maarja Kangro, Toomas Kiho jt. Samuti esitleti Ain Kaalepi luulekogu „Aleksandriine ja teisi värsse”. Kaalepist kõneles Jaan Malin.
4. juunil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Ain Kaalepi 100. sünniaastapäevale pühendatud ettekandepäev. Avasõnavõtuga esines ajaloolane Kaarel Vanamölder, ettekannetega jätkasid Märt Väljataga, Maria-Kristiina Lotman, Paul-Eerik Rummo, Toomas Kiho ja Ruuben Kaalep. Avati näitus „Suvenaeratus on suul. Ain Kaalep 100”.
8.–13. juunini korraldas Eesti Kirjanduse Teabekeskus (ELIC) Käsmus üle nelja aasta toimuva tõlkijate seminari. Viimase veerandsajandiga on eesti…
4. juunil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Ain Kaalepi 100. sünniaastapäevale pühendatud ettekandepäev. Avasõnavõtuga esines ajaloolane Kaarel Vanamölder, ettekannetega jätkasid Märt Väljataga, Maria-Kristiina Lotman, Paul-Eerik Rummo, Toomas Kiho ja Ruuben Kaalep. Avati näitus „Suvenaeratus on suul. Ain Kaalep 100”.
8.–13. juunini korraldas Eesti Kirjanduse Teabekeskus (ELIC) Käsmus üle nelja aasta toimuva tõlkijate seminari. Viimase veerandsajandiga on eesti…
Uue värviuuringute kogumiku tutvustus
Aprillis ilmus üle kaheksa aasta järjekordne sarja „Progress in Colour Studies” (PICS) raamat, mis võtab kokku viimase aja värviuuringute edusammud, seda eriti keeleteaduse, psühholingvistika ja psühholoogia vallas. Ühtlasi tähistas teose ilmumine PICS-i raamatusarja 20. väljaandmisaastat. Kaks esimest köidet1 ilmusid aastal 2006. Värviteadus tõmbab ligi eri elualade esindajaid: värskelt ilmunud kogumik on elav näide sellest, kui erinevast vaatenurgast ja mitmekülgsete meetoditega võib uurida värve ainuüksi keeleteaduses (või psühholingvistikas). Õigupoolest räägitakse värvidest ju palju ka igapäevaelus, sest värvid on tihti pragmaatilise info kandjad.
Ometi ei ole värviteadlaste kogukond vaatamata interdistsiplinaarsele uurimisainesele kuigi hästi üksteise tegemistega kursis. PICS-i konverentsid on olnud ühed vähestest, kus…
Ometi ei ole värviteadlaste kogukond vaatamata interdistsiplinaarsele uurimisainesele kuigi hästi üksteise tegemistega kursis. PICS-i konverentsid on olnud ühed vähestest, kus…
Lühidalt
Jüri Talvet. Impeeriumist vabariiki. Loomemälestusi 1995–2023. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025. 366 lk.
„Intellektuaalne maailmarändur ja kosmopoliit, kes rohkem kui midagi muud igatseb armastust, kodu ja kõikide alguste puhast lapsemeelt” (lk 241) – nii kõlab Jüri Talveti vastus Rein Veidemanni esitatud küsimusele „Kuidas iseloomustaks kirjandusteadlane Talvet poeet Talvetit?”. Kui niisugusele kogemuslikku avarust ning hingelist sügavust kätkevale määratlusele lisaks heita pilk sellele, kuidas on Talvet avaldunud hispanisti ja tõlkijana, võrdleva kirjandusuurijana, kultuuriliste dialoogide virgutaja ja edendajana, vaimsete väärtuste vankumatu õilistaja ja innustava õpetlasena ning kirjanduse filosoofia mitmekihilise läbivalgustajana nii välisautorite kui ka kodumaiste loojate varal, siis on selge, et Jüri Talvet on…
„Intellektuaalne maailmarändur ja kosmopoliit, kes rohkem kui midagi muud igatseb armastust, kodu ja kõikide alguste puhast lapsemeelt” (lk 241) – nii kõlab Jüri Talveti vastus Rein Veidemanni esitatud küsimusele „Kuidas iseloomustaks kirjandusteadlane Talvet poeet Talvetit?”. Kui niisugusele kogemuslikku avarust ning hingelist sügavust kätkevale määratlusele lisaks heita pilk sellele, kuidas on Talvet avaldunud hispanisti ja tõlkijana, võrdleva kirjandusuurijana, kultuuriliste dialoogide virgutaja ja edendajana, vaimsete väärtuste vankumatu õilistaja ja innustava õpetlasena ning kirjanduse filosoofia mitmekihilise läbivalgustajana nii välisautorite kui ka kodumaiste loojate varal, siis on selge, et Jüri Talvet on…
Quis custodiet…
Ants Orase kriitikaauhinna kümmet võidutööd koondav kogumik „Kaasamõtlemise rõõm” on mahult üpris õbluke. Kõige pikem arvustus on neliteist lehekülge, lühimad viis ja pool lehekülge. Tekstid on sõnaosava keelekasutusega ja enamjaolt lobe lugemine, nagu ka arvustustele järgnevad auhinnakõned. Nendes visandatakse arusaamad kriitika tegemisest või selle tähendusest, ja kuna auhinnakõne on ju peokõne, on needki lugejasõbralikud nii stiililt kui ka meeleolult. „Kaasamõtlemise rõõm” on sedavõrd (lugemis)rõõmuga nakatav raamat, et võib lausa ununeda pidev mure eesti kriitika hingeelu pärast.
See võis kümmekonna aasta eest olla kriitikaauhinna loomise üks taotlusi. Ants Orase preemia loomise idee langes viljakale pinnasele, sest tol ajal, nagu sedastab Pille-Riin Larm…
See võis kümmekonna aasta eest olla kriitikaauhinna loomise üks taotlusi. Ants Orase preemia loomise idee langes viljakale pinnasele, sest tol ajal, nagu sedastab Pille-Riin Larm…
Lähme, hellad, hiisi mööda. Kriisikindlus ja maastiku mälu
Viljaka noorte- ja lastekirjanikuna tuntud Reeli Reinaus on kirjutanud panoraamromaani, mis võiks oma erinäoliste tegelaste ja päevakajaliste teemadega kõnetada üsna laia lugejaskonda. Juba romaani pealkirjast nähtub seos autori teise olulise tegevusalaga folkloristika, täpsemalt kohapärimuse vallas: Reinaus on näiteks koostanud Hageri kihelkonna kohapärimuse akadeemilise kogumiku1 ning aastaid inventeerinud muinsuskaitseameti tellimusel ajaloolisi looduslikke pühapaiku.2
Senises vastuvõtus on „Hiietantsijad” ennast tõestanud tugeva romaanina, vast ka ühe olulisemana mullu ilmunutest: sellest annab tunnistust A. H. Tammsaare kirjanduspreemia nominendi tiitel. Made Luiga paigutab teose aasta pikema proosa ülevaates „paremate nopete” hulka, „mida loodetavasti loetakse ka mõni aasta pärast nende ilmumist”. Tõsi küll, Luiga heidab romaanile ette tegelaste…
Senises vastuvõtus on „Hiietantsijad” ennast tõestanud tugeva romaanina, vast ka ühe olulisemana mullu ilmunutest: sellest annab tunnistust A. H. Tammsaare kirjanduspreemia nominendi tiitel. Made Luiga paigutab teose aasta pikema proosa ülevaates „paremate nopete” hulka, „mida loodetavasti loetakse ka mõni aasta pärast nende ilmumist”. Tõsi küll, Luiga heidab romaanile ette tegelaste…
Jumal ja luuletaja ei astu baari
Mikk Tšaškinist on kujunemas äärmiselt produktiivne luuletaja. Tema debüütkogu „Paberist linn” (2023) sai võrdlemisi laia retseptsiooni (kolm arvustust), kolme aastaga on noor luuletaja jõudnud avaldada nii luuletuse, mis nomineeriti Juhan Liivi luuleauhinnale, kui ka kaks uut luulekogu. „Ringjas” on mahukam, „Io” seevastu lühem ja kontseptuaalsem.
Sveta Grigorjeva sedastab, et „Ringjas” on Tšaškini debüütkoguga võrreldes „nii temaatiliselt kui ka stilistiliselt palju terviklikum ja nauditavam lugemine. Rohkem on tunda ka vabaks laskmist „õigest” luule kirjutamisest. [—] Kui debüüdis oli tunda veel püüdliku algaja sündroomi, siis nüüdses kogus on autor juba palju eneseteadlikum.”1 Siinkirjutaja oli (ja on) vastukaaluks autori debüüdi osas positiivsemalt meelestatud: „Kõrvutades…
Sveta Grigorjeva sedastab, et „Ringjas” on Tšaškini debüütkoguga võrreldes „nii temaatiliselt kui ka stilistiliselt palju terviklikum ja nauditavam lugemine. Rohkem on tunda ka vabaks laskmist „õigest” luule kirjutamisest. [—] Kui debüüdis oli tunda veel püüdliku algaja sündroomi, siis nüüdses kogus on autor juba palju eneseteadlikum.”1 Siinkirjutaja oli (ja on) vastukaaluks autori debüüdi osas positiivsemalt meelestatud: „Kõrvutades…
Milleks meile ÕS?
Jätkub mõttevahetus 2025. aasta õigekeelsussõnaraamatu teemal. Seekordses osas saavad sõna Tartu Ülikooli eesti fonoloogia teadur ja vana kirjakeele uurija Külli Prillop, Tartu Ülikooli Narva kolledži eesti keele võõrkeelena kaasprofessor Mare Kitsnik, Tartu Ülikooli läti ja eesti keele lektor ning tõlkija Ilze Tālberga, kirjanik, tõlkija ja toimetaja Anti Saar, tõlkija ja ajakirja Looming keeletoimetaja Leena Tomasberg ning Johannes ja Joosep Aaviku majamuuseumi arendaja, Tartu Kunstikooli ideeloomeõpetaja Merit Karise.
Kuidas hindate 2025. aasta ÕS-i? Kas ja kuidas seda kasutate?
Külli Prillop: ÕS 2025 on tõhus ja praktiline abivahend kõigile eesti keele kasutajatele, just nagu varasemad ÕS-idki on olnud. Eriti meeldivad mulle infomärgi järel esitatud…
Kuidas hindate 2025. aasta ÕS-i? Kas ja kuidas seda kasutate?
Külli Prillop: ÕS 2025 on tõhus ja praktiline abivahend kõigile eesti keele kasutajatele, just nagu varasemad ÕS-idki on olnud. Eriti meeldivad mulle infomärgi järel esitatud…