Kas sõnad loevad veel midagi?

Noore autori Andreas Kübara (snd 1997) debüütromaan algab lukuauguga kaanel. Pealtnäha lihtne kujundus vajutab teosele pitseri. Mitmekihiline teos pakatab sümbolitest. Kindlasti on see armastusromaan – nagu iga sügav romaan inimeksistentsist on armastusromaan. Mõneti võib „Seda ilusat armastuslugu…” pidada põnevusromaaniks, sest käivitav sündmus on olemas, kuid vaba teadvusevoolu järgiv kirjutus, mis hüppab liinilt liinile ja põimib sisse ohtralt kõrvalharusid, lükkab romaanis toodud kadumisjuhtumi lahenduse tagaplaanile. Esile jääb muude sündmuste rägastikus ühe peategelase kaotusvalu ja küsimus: kas on elu pärast lähedase surma?

Kübara romaani võiks nimetada isegi muinasjutuks täiskasvanutele, kuid fantastilised ja sürrealistlikud elemendid teenivad siinjuures pigem põhiküsimuse huve. Autor lubab endale selle huvides kõiki vahendeid ja stiililisi võtteid. Ta on võtnud üüratu ülesande, millega tuleb osalt toimegi. Siin-seal jääb mõni liin poolikuks või niidiots ripendama; täiuslikust lõpetatud, kontseptuaalselt kaljukindlast romaanist on Kübara debüüt kaugel, aga nii olekski igav. „See ilus armastuslugu…” võbeleb, viskleb. Loob ja lammutab samal ajal.

Romaan algab maailma nullist ülesehitamisega. Esimene lause on: „Uksel on neli nurka, sest korteril on neli nurka ja treppidel on neli nurka ja majal on neli nurka” (lk 10). Alles siis siseneb inimene, kõrvaltegelane tädi Klis. Selleks siis lukuauk kaanel, et jõuda üldse uksest sisse.

Võtmeid „Selle ilusa armastusloo…” mõtestamiseks on palju. Lukuauk on suur, aga petlik, sinna võivad mahtuda kõik võtmed. Raamatut avades ja võib-olla isegi selle lõppu jõudes tekib aga küsimus, kas luku taga on ainult üks ruum või mitu. Pealkiri ja kujundus annavad mõista, et lõppu Kübara romaanil ei olegi. Ja lugejal ei pruugi olla võtmekimpu. Kas võtmeks võib osutuda lugeja ise? Või peab lugeja kehastuma kellekski teiseks? Iga loetud romaan muudab inimest, aga kas on võimalik muutuda juba enne lugema hakkamist, pannes oma sätted aimamisi paika? Kerkib ka ürgne küsimus: kas pildi sisse saab minna? Ja kui saab, kas selja taha jääv maailm haihtub või jääb maha oma elu elama?

Teose sisu ei ole selgelt, diakrooniliselt lugeja ette laotatud. Asi ei ole selle kunstilises esitamises, aegade ja sündmustiku segamises, vaid üleüldse oleks faabulat sellest keeruline välja nõrutada. Seeasemel on võimaluste labürint. Labürinti võib siseneda, seal võib olla huvitav ekselda, aga sealt väljumine ei pruugi õnnestuda. Hea romaani maailmas tahakski mõnda aega viibida, sealt ei ole vaja ruttu välja pääseda. Seega lisab labürindiks olemine teosele põnevust, aga mitte põnevusromaani mõttes: põnevusromaanis on tähtis väljapääs, lahendus, milleni jõutakse üllatuste kaudu (muidu pole põnev), ent struktuur on etteaimatav. Labürintromaan on selle vastand. Selles paiknevad sündmused sageli pealtnäha ebaloogilises järjekorras, üks ei vii alati teiseni ning sama sündmust võib tõlgendada mitut moodi. Tihti ei juhtugi eriti midagi, vaid kujutatakse eri tegelaste siseilma seletamatuid allhoovusi või nende alateadvuse haakuvat või haakumatut voolu. Tuntuim labürintromaan on James Joyce’i „Ulysses”.

Lihtsustades on Kübara romaanis lugu siiski olemas. Lea kaob, teda armastav Suraj kaotab selle tagajärjel ennast – maailma silmis meelemõistuse. Suraj ei lepi Lea surmaga ega lakka armastatut otsimast. Kaob piir elu ja surma, täpsemalt reaalse ja sürreaalse vahel. Selle piiri saab kaotada lihtsalt: sõnadega. Kui autor on loonud maailma, saab ta selle ka tühistada või seda oma reeglite järgi muuta.

Laiemalt mässab Suraj (tema kaudu autor) laguneva maailma vastu. Ükski romaan ei saa olla nii sürrealistlik kui Ameerika oranži klouni tegevus, kuna romaanides on mingigi mõte. Kui Suraj ei lepi kallima uppumisega, siis romaan laiemalt ei lepi elamisväärse, mõistuspärase elu hukuga siin planeedil 2020. aastatel. Nendes ühiskondlikes tingimustes kaob kirjanikul põhjus hoida kinni ühe või teise žanri võttestikku järgiva „kunstiteose” raamist, autor taotleb oma tegelaste kaudu kõike, ja see kõik on ühtlasi nii vähe tahetud. „Aga nüüd? Mis mul nüüd on, kui mu kodu on minema libisenud? Kus see on? Ma ei leia seda üles, mis sest, et tean täpselt, milline see välja näeb: see on kriimuline, kummaline, õiglane ja armuline, salaline, varjuline, mittepakiline asi. Me ehitasime selle Leaga nullist üles, nii nagu oskasime, oma kätega ja puha, nii nagu filmides näidati. [—] Ma ei lähe sinna, kuna mind ei huvita need tühjad ruutmeetrid ega mööbel, riided ja kuivained, mis meie kätetööst on alles jäänud. See on ainult üks vältimatu praht, mille oleme Leaga sinna elamiseks mõeldud pinnale tekitanud. Need pipratoosid ja šampoonipudelid ainult tõestavad, et elu on toimunud, kui keegi ei usu.” (Lk 258) Armastatu kaotus võtab Suraji usu inimkonda ja maailma asjade mõttesse, kodu kaotus tähendab kogu maailma kaotamist.

Üks asi ei kao isegi kõige huku veerel: armastus ja usk sellesse. Sellest võibki leida romaani peaukse võtme. Ühelt poolt on see nii lihtne, teiselt poolt peidetud sahmimise ja sahkerdamise varju. Võib jääda mulje, nagu „See ilus armastuslugu…” oleks traagilise alatooniga apokalüpsise piiril vibreeriv teos. Isegi postapokalüptiline, kui maailmalõpuks pidada armastatu kadumist. Kurbust, melanhooliat ja ängi leidub, aga žanre segavas post-romaanis on muu hulgas klassikalise draama mõõde: takistused ja segajad astuvad armastuse teele nagu Shakespeare’i näidendis „Palju kära eimillestki”, kus elutõeks on armastus, kõik muu osutub mänguks, illusiooniks. Kübara teoses on palju värvikaid kõrvaltegelasi: mütoloogilise mõõtme lisab Suraji triksterist onu Nayan, kes toob endaga alati kaost ja hävingut, kuni ta pakub tehingut, millest on raske keelduda. Hullumaja kliendid Ludvig, Fidel ja teised, kes ujutavad tiigis paberlaevukesi, mõjuvad tragikoomiliselt. Päris komöödia kihi lisavad inglid Sana ja Lil Sana, kes loovad MTÜ Vituinglid, võitlemaks kalevarastega. Romaanis on kasutatud ka eri stiiliregistreid, segatakse kõrget ja madalat, argist ja poeetilist, ametlikku ja vulgaarset keelt. Taas meenub Joyce’i „Ulysses”, ehkki Kübara teos ei ole mahu ja ulatuse poolest sellega võrreldav. Aga järk-järgult muudab autor romaanitegelikkuse illusiooniks, mille järel tõmmatakse eesriie eest sellel, mille nimel tasub elada, olgu selleks „uueks koduks” kas või peeglitagune maa või kapi sisemus.

Joonas Veelmaa on nimetanud „Seda ilusat armastuslugu…” põlvkonnaromaaniks, ja tõesti on selles peale eri moel kaduvate Lea ja Suraji teisigi noori tegelasi, kelle kaudu kerkib küsimus: „kuidas peaks üks noor inimene hakkama saama XXI sajandi hinge näriva uppumistundega?”¹ Noore otsiva inimese eksistentsiaalne kriis avaldub teoses eredalt Suraji kaudu, kes pistetakse reaalsusega leppimatuse tõttu hullumajja, ehkki hullumeelne on hoopis reaalsus. Nii siirdubki Suraj elama lõputusse kappi Lea korteris. Narnialik kapp peidab siiski enamat kui muinasjutumaailm: selles on reaalsus, nagu see oleks võinud olla, kui üks ebatõenäoline sündmus – Lea surm või kadumine – jäänuks ära.

„See ilus armastuslugu…” on minu silmis pigem ajasturomaan, mis hõlmab eri põlvkondi. Noorteromaaniks seda pidada ei saa vaatamata autori ja osa tegelaste noorusele. Kübara teos räägib inimestest ja maailmast laiemalt. Romaanil on mitu võtit ja mitu võtmetegelast. Määravaks osutub ehk hoopis värvikas kõrvaltegelane: Suraji isa doktor Suraj, kelle kaudu küsib kirjanik, kas vanema põlvkonna väljakujunenud ja silmapaistva staatusega isik suudab muutuda. Kas doktor Suraj jätab joomise maha, kas ta usub rohkem oma sisemist küünilist häält Veronique’i või armastusel põhinevat maailmakorda, kas ta sõlmib lepingu India müütiliste vanameestega – või ei? Nagu Goethe „Faustis” kuradile, tuleb ka vanameestele tuua elust võimsam ohver. Tähtis roll on ka majaperenaisel Bernissil, kes esmalt suhtub skeptiliselt pealekasvavasse põlvkonda (poistesse kraanade tornides), siis aga avanevad ühega neist rääkides ta silmad.

Silmad viivad ka sissepoole, on nagu uksed inimesse. Korduvalt segunevad raamatus reaalsus ja unenäod või unistused. Nagu elul ja surmal, pole ka päris- ja mänguelu vahel piire. Võib mõista, et elu on mäng, kunst on mäng, ainult armastus ei ole mäng.

Ühes stseenis teose lõpuosas sosistab onu Daniel pärast järjekordset meelemürkidest tulvil õhtut tädi Margale: „[—] ma nägin unes, et kinkisin oma ukse Leale – kujutad ette? Pagana korraliku ukse. [—] Lea oli Lea. See ju ongi sürr, et kõik oli justkui normaalne, aga mina tassisin ust ja vahetasin tema oma välja. Nagu Black Mirror! Selline tulevikuline, nihkes reaalsus.” Kui seepeale lausub tädi Marga: „See oli kõigest uks, Dän. Uksed on minevik. Head ööd”, siis vastab Daniel: „Pähh! Uksed on minevik my ass…” (Lk 387–388)

Romaani lõpus on järv ja rand. Kas see on päris või mitte, jäägu iga lugeja otsustada. Aga see romaan on päris romaan. Ja lõpus ust, kust välja saada, tõesti ei ole. Ega lukuauku ukses. Võtmekimp jääb lugeja kätte kolisema. Ja tegelikult on ju viimasel ajal pidevalt tunne, et kõike seda ei saa olla: järjekordne sõda, järjekordne kretiinist võimumaniakk, järjekordne kriis. Võib-olla saab sellest ühel heal päeval ärgata.

1 J. Veelmaa, Armastuskiri elu original taste’ile. – Sirp 13. III 2026, lk 24.