Mõned intellektuaalid on nagu rebased

Foto: Margus Ansu / Postimees

7. juunil tähistas 70 aasta juubelisünnipäeva folklorist ja keeleteadlane, Tartu Ülikooli emeriitprofessor, Eesti Keele Instituudi ja Eesti Kirjandusmuuseumi endine direktor, pikaajaline Eesti Keelenõukogu liige Urmas Sutrop. Keele ja Kirjanduse palvel rääkis ta pisut oma mitmekülgsetest huvidest.

Alustasite oma teadlasteed bioloogina. Kuidas jõudsite taimerakkude peenehituse uurimisest keeleteaduseni?

Sellel kõigel on eellugu. Minu ema töötas Vaeküla Põllumajanduse Mehhaniseerimise Tehnikumis eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Seal kohtas ta minu isa, kes oli pärast Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetamist suunatud sinna masinaehituse ja mehhaniseerimise õpetajaks. Vaekülas moodustus sõpruskond: minu ema, isa, vene filoloog Meeri Tramm ja kirjanik Mats Traat.

Meil oli kodus tollase aja kohta väga suur raamatukogu, mille ma kõik läbi lugesin. Keskkoolis hakkasin rohkem valima, mida lugeda. Nõu selleks andis mulle kirjandushuviline klassikaaslane Toomas Haug. Peale Tallinna 44. Keskkooli lõpetamist sain tuttavaks ja sõbraks vene filoloogi Rein Kruusiga. Tema mõju minu lugemusele ja intellektuaalsele kujunemisele on raske üle hinnata.

Minu erialavalik oli tingitud õpetajatest. Meie bioloogiaõpetaja Tiiu Saava oli väga innustav ja toetav. Samas eesti keele ja kirjanduse õpetaja ei sallinud mind. Seetõttu valisin bioloogia, kuigi mu huvid olid juba tollal eelkõige humanitaarsed.

Minu diplomitöö juhendajaks sai Eksperimentaalbioloogia Instituudi elektronmikroskoopilise tsütoloogia laboratooriumi juhataja Ants-Peep Silvere. Ka tema mõju oli mulle määratu. Ta oli väga erudeeritud, laiade humanitaarsete huvidega inimene, eestiaegse õlletöösturi poeg. Minu diplomitöö oli Ardisia crispa lehe bakterisõlmede peenehitusest. Selle Jaava saarel ja mujal Aasias kasvava taime omapära on, et ta saab elada vaid koos bakteritega, mis elavad lehe servades olevates baktersõlmedes.

Kahjuks suri minu juhendaja ootamatult enne oma 50. sünnipäeva ja minu diplomitöö kaitsmist. See määras minu tuleviku. Bioloogias mul enam mentorit ei olnud ning huvid kaldusid üha enam humanitaaria poole. Diplomitööd kirjutades pidin läbi töötama tohutu hulga XIX sajandi saksakeelset kirjandust ardiisia taime kohta, mis oli üpriski humanitaarne tegevus.

Nõukogude sõjalise okupatsiooni viimasel aastal (1991) täiendas minu abikaasa Margit Sutrop end Oxfordi ülikoolis Robert Maxwelli stipendiaadina. Mul avanes erakordne võimalus teda külastada tiitliga Robert-Maxwell-Scholar’s-husband. Abikaasa viis mind maailma kõige kuulsamasse botaanikaaeda Kew Gardens, kust sain kaasa ardiisia seemneid ja potitaime. Ta hankis mulle ka Bodleiani raamatukogu lugejapileti; seal lugejaks saades pidin andma väga arhailise ja kummalise eestikeelse vande. Abikaasa tuletas mulle meelde, et olin Bodleianist ja Briti Muuseumi raamatukogust olnud ülivaimustunud ja öelnud, et „Mu maailm avardus äkki tohutult – enne uurisin ühe eksootilise taime baktersõlmi, äkki olid mu ees kogu maailma keeled ja kultuurid.”

Tänu abikaasa õpingutele olen temaga käinud veel Oslos ja Konstanzis. Kui abikaasa sai aastaks stipendiumi Konstanzi, jäin alguses lastega Tartusse ja hakkasin õppima Rein Taagepera loodud sotsiaalteaduskonnas, aga üpris ruttu õnnestus mul nendega aastateks Saksamaale sõita – seekord tiitliga zur Begleitung meiner Ehefrau. Seal tutvusin professor Frans Plankiga, kes uuris minu käest igasuguseid asju eesti keele käänete kohta. Aga eriti erutas teda, et eesti keeles on sõna rohe-li-ne, mis oma morfoloogilise komplekssuse tõttu ei sobinud tema maailmapilti kui põhivärvisõna. Ta kutsus mind oma loenguid kuulama ja doktorantuuri eesti keele tajusõnavara uurima. 1998. aastal kaitsesin Konstanzis üldkeeleteaduse, ajaloolise keeleteaduse ja uralistika ning evolutsioonilise psühholoogia erialal doktoritöö „Tajusõnavara eesti keeles: tüpoloogia, ajalugu ja kognitsioon” hindele magna cum laude. Konstanzis olles sain stipendiumi Norra uurimisnõukogult (Norges forskningsråd), et Bergenis uurida Ludwig Wittgensteini arhiivis tema pärandit.

Õieti on mul olnud kaks humanitaarset pööret. Kõigepealt bioloogist keeleteadlaseks ja seejärel keeleteadlasest folkloristiks. Tõelise folkloristina tundsin end pärast seda, kui sain 2021. aastal Kone Fondi stipendiumi muinasjuttude uurimiseks Helsingi ülikooli rahvusvahelises uurimiskolleegiumis (Tutkijakollegium).

Kas ja kuidas olete loodus- ja humanitaarteaduslikke huvisid oma uurimistöös põiminud? Kas loodusteaduslik taust on mõjutanud Teie lähenemist keelele?

Eriti ei ole, kui mitte arvestada artiklit eesti jälgedest elupuu ja keelepuu teoorias.¹ See, mis ma bioloogiast humanitaariasse kaasa võtsin, oli objekti, st keele tükeldamine ja tükkide vaatamine läbi suurendusklaasi ning eriliste eksemplaride kollektsioneerimine.

Kas keelt võiks vaadelda kui elusorganismi? Või kuidas Te keelt metafoorselt mõtestaksite?

Sellele libedale teele ma läinud ei ole, et keelt elusorganismina või metafoorselt vaadelda. Üliõpilastele olen alati rääkinud, et keel on kommunikatiivne süsteem, mis koosneb tähenduslikest morfeemidest. See käib nii inimeste kui ka loomade kommunikatsiooni kohta. Inimkeelt eristab loomade kommunikatsioonist see, et inimkeeles koosnevad morfeemid tähenduseta foneemidest, mille rekombineerimisel saab moodustada lõpmatult uusi morfeeme. Loomade morfeemid on jagamatud tervikud. Kui arvutid kõnelevad nüüd tehisaru abil inimkeeli, siis jääb definitsioon kehtima: morfeemid koosnevad foneemidest, lisandub ainult veelgi madalam tase, kus foneemid jagunevad kas siis kahend- või mõne muu arvusüsteemi signaalideks, aga eks inimajus ole ka foneemidest madalam neurosignaalide tase olemas.

Kes on olnud Teie suurimad eeskujud ja õpetajad?

Eks ikka ema ja isa. Ema rääkis minu ja vennaga lõputult, arutasime, mis päeval kodus või koolis juhtus, maailmaasju ning raamatuid.

Lapsena käisin kaheksa aastat kunstiklassis, kus minu õpetajateks olid kunstipedagoog Eeva-Aet Jänes ja maalikunstnik Olev Subbi. Mõlemad on mulle olulised, kuid Subbi oli see, kes andis mulle eluteele kaasa kunsti mõistmise ja huvi kunsti vastu. Mul on suur sugurahvaste jumalaid kujutav graafikakogu, eraldi maastiku- ja veskimaalide kollektsioon.

Lisaks neile ja varem nimetatutele (Toomas Haug, Rein Kruus, Ants-Peep Silvere) oli mu suur eeskuju ja õpetaja Madis Kõiv. Käisin tema legendaarses analüütilise filosoofia seminaris. Temalt õppisin filosoofilist mõtlemist, aga ka ilukirjanduse ning Russelli ja Wittgensteini mõistmist. Ilma selleta ei oleks ma hiljem Wittgensteinist, Russelli paradoksist ja Russelli Tallinnas käigust kirjutanud.

Väga tänulik olen oma Konstanzi ülikoolis kaitstud doktoritöö juhendajale Frans Plankile. Ta on maailma üks väljapaistvamaid keeletüpolooge. Samas oli tema professuur, kui ta mind juhendama hakkas, hoopis stilistika. Ingliskeelse teadusajakirja Trames peatoimetajana olen alati lähtunud tema stilistilistest põhimõtetest.

Teine õppejõud, kes mind Konstanzis väga mõjutas, oli India päritolu õpetlane, maailma juhtivaid fonolooge Aditi Lahiri. Tema juhtmõte oli, et ei ole tähtis, kas sa mõnda keelt oskad, sa pead olema võimeline töötama kõigi maailma keeltega. Konstanzis õppisin palju keeli: albaania, bengali, farsi (uuspärsia), hiina, hollandi, leedu, prantsuse, saksa, soome, türgi, vanapärsia jt. Siiski tunnen end kui Umberto Eco romaani „Roosi nimi” tegelane, frantsiskaani munk Salvatore, kes „kõneleb kõiki keeli ja ei ühtegi”.

Pärast Eestisse tagasitulekut pean oma suurimaks õpetajaks Heldur Niitu, kes töötas ajakirja Keel ja Kirjandus toimetuses, mis tollal asus samas majas Eesti Keele Instituudiga. Me suhtlesime väga tihedalt ning ta pühendas mind filoloogia saladustesse.

Ja muidugi olen õppinud kõigilt oma kolleegidelt nii Eesti Keele Instituudis, Eesti Kirjandusmuuseumis kui ka Tartu Ülikoolis. Väga olulised on mulle kõik minu õpilased. Olen juhendanud magistri- ja doktoritöid viipekeelest emotsioonisõnavarani ja seda tehes ise palju targemaks saanud.

Lisaks on mind väga palju mõjutanud isa klassivend ja sõber, astronoom, paleoastronoom ja teadusloolane Heino Eelsalu, kes meil külas käies rääkis alati huvitavaid lugusid nii elust kui ka taevatähtedest ja folkloorist. Minu suur õpetaja oli ka minu tädi (ema õde), inglise filoloog ja tõlkija, Tartu Riikliku Ülikooli dotsent Aino Jõgi. Ma mäletan põnevaid intellektuaalseid jutuajamisi temaga varasest noorusest saati.

And last but not least. Minu intellektuaalset arengut on mõjutanud minu kirju keeleline päritolu, õieti sellest teadlikuks saamine. Minu isaema oli oma ema poolt rannarootslane. Minu isaisa ja tema keskülemsaksa perekonnanimi Suttrop ~ Sutrop (pandud Lümandu mõisas), tähendusega ’lõunaküla’, on pärit Lääne-Eestist.

Minu emaema on pärit Lätist kusagilt Iduse kandist. Ma kahjuks ei tea ja vist ei saagi teada, kas nad olid lätlased või liivlased. Nemad võtsid perekonnanimede panemise aegu nimeks Baltin. Selline nimekuju vastab eestipärasele põhjaläti murdele, kus puudus sugu. Kõige kaugem tema esivanem, keda tean, on Proso Jüri, kes sündis enne 1660. aastat Põhja-Viljandimaal Vastemõisa mail Järaveres.

Minu isapoolne vanaisa Jakob abiellus pärast minu rannarootsi vanaema Agnese surma õigeusu preestri tütre Maria Kamenevaga. Ka selline kokkupuude vene kultuuriga on mind väga oluliselt mõjutanud. Kuigi Maria ei rääkinud minuga kunagi vene keelt, oli tema eesti keel veidi venepärane, eriti mõned emotsionaalsed väljendid ja kõne pehme mahe tämber.

Olete põhjalikult uurinud tajusõnavara: eeskätt värve, aga ka maitse-, lõhna- ja temperatuurisõnu. Mis on olnud Teie suurimad avastused selles vallas ja kuidas hindate tagantjärele oma kognitiivse esiletuleku indeksit?

Värvide uurimisel pean oma suurimaks saavutuseks seda, et näitasin empiiriliselt, missugused on eesti keele põhivärvinimed. Samuti seda, et lükkasin ümber mitmesugused pseudomüüdid. Näiteks oli rahvuslike intellektuaalide seas populaarne mõte, et eesti rahvalaulud on väga vanad sellepärast, et neis nimetatakse palju värve. Tegelikkus on vastupidine: mida uuem on rahvalaul, seda rohkem on seal värvisõnu. Kõige vanemates kihistustes ei tohiks peale musta-tumeda-pimeda öö ja valge-heleda päeva rohkem midagi olla.

Väga oluliseks pean värvisõnade ajaloolise arengu rekonstruktsiooni uurali algkeelest tänapäeva eesti keeleni. Huvitav on ka üks uurimistulemus maitsesõnade vallast: antonüümide loetelukatsete põhjal selgus, et toitude ja maitsete kirjeldamiseks kasutatavad sõnad hea ja halb ning meeldiv ja ebameeldiv ei kuulu eesti keele maitsesõnavara (soolane, hapu, magus, kibe, mõru, terav jt) süsteemi, vaid jäävad neist täiesti eraldi.

Kognitiivse esiletuleku indeksit kasutatakse kõikvõimalike sõnavaradomeenide uurimiseks, selle alusel saab eristada domeenis (nt värvid, lõhnad, maitsed, haigused, puud, toidud, spordialad) sõnade kognitiivset esilduvust, gruppe ja tähtsust ükskõik mis keeles. Eriti huvitavad valdkonnad, kus seda rakendatakse, on etnobotaanika ja rahvameditsiin.

Peale sõnavara uurimise näib Teid köitvat keelte tüpoloogia, semiootika, kultuurilugu ning keele ja maailma suhe laiemalt. Mis on Teid ühe teema juurest teiseni viinud?

See on tõsi. Ma olen mõelnud, et kes ma siis erialalt olen – keeleteadlane või folklorist? Üks briti intellektuaal ütles mulle mõne aasta eest, et ma olen ju puhtakujuline polümaat. Vist olengi. Mulle on väga südamelähedane läti päritolu briti filosoofi Isaiah Berlini essee „Siil ja rebane. Essee Tolstoi ajaloovaadetest”. Hakkasin seda kunagi tõlkima, aga kõigi muude tööde ja toimetuste vahel on see unarusse jäänud. Lõpetan selle ükskord kindlasti.

Essee algab sõnadega „Kreeka poeedi Archilochose fragmentide hulgas on värsirida, mis ütleb: „Rebane teab palju asju, kuid siil teab ühte suurt asja.”” Selle fragmendi tänapäevane tõlgendus on selline, et mõned intellektuaalid on nagu rebased ja tunnevad huvi kogu maailma vastu, mõned teadlased on nagu siilid, kes keskenduvad süvitsi ühele kitsale probleemile. Mina olen kindlasti Archilochose ja Berlini rebane, kes teab paljusid asju ja nuusib ninaga kõike, mis tundub huvitav.

Kuidas on viipekeele uurimine muutnud või avardanud Teie arusaama keelest ja mõtlemisest?

Huvi viipekeele vastu tuli juhuslikult. Märkasin Tallinna bussijaamas viiplejaid ja sain aru, et ma ei tea kurtidest ega viipekeelest midagi. Alustuseks registreerisin eesti viipekeele maailma keelte andmebaasis Ethnologue. Seejärel tuli koostöö kurtide kogukonnaga, nende õiguste eest seismine ja töö selle nimel, et viipekeele staatus oleks kajastatud ka Eesti keeleseaduses. Samuti uurisin eesti viipekeelt ja juhendasin sellekohaseid magistri- ja doktoritöid.

Lingvistiliselt on olemas eraldi keelena eesti viipekeel, mis on prantsuse viipekeele mõjuline, ja viibeldud eesti keel, mis on eesti keele erikuju. Nende kahe äärmuse vahel on tegelikus viipekeele kasutuses pidev kontiinum. Inimene jääb ikka inimeseks ja mõtleb samamoodi, kuid kindlasti mõjutab see, kuidas viipekeele kasutajad ennast väljendavad, nende arusaamist maailmast ja ka mõtlemise viisi, eelkõige mõistete ja kategooriate kehalisuse kaudu.

Kurtide kogukonna ja probleemidega tegelemine viis mind inimõiguste kaitsmise juurde. Mõnda aega olin ka Eesti Inimõiguste Keskuse nõukogu liige.

Mis keeled ja kultuuriruumid Teile enim huvi pakuvad?

Kõik. Muinasjuttude uurimine on mind viinud mõtetes pea kõigile mandritele. Kõige laiahaardelisemalt on see näha raamatus „Maailma kõige ilusam naine”, kuhu olen valinud ja suures osas ise tõlkinud Lumivalgukese muinasjutte kogu maailmast. Olen püüdnud aru saada, kuidas muinasjutud ja nende motiivid rahvaste vahel rändavad ja kes on eesti muinasjuttude mõjutajad.

Lumivalgukese muinasjuttude uurimise kontekstis on mu lemmikud kitšee maajade müüt „Popol Wuj. Neitsi lugu” (u 1550), abhaasi nardi-eeposes „Kangelase Sasrõkva ja tema üheksakümne üheksa venna seiklused” (VIII–VII sajand eKr) leiduv lugu „Imekaunis Gunda”. Edasi malai eepiline poeem „Bidasari” (u 1750), Shakespeare’i tragikomöödia „Cymbeline” ja islandi muinasjutusaaga „Áli fleki saaga” (XV sajandi algus).

Kuidas on olulise mõttekirjanduse (nt Franz Boasi, Benjamin Lee Whorfi ja Edward Sapiri teoste) tõlgete toimetamine mõjutanud Teie maailmapilti ja uurimistööd?

Vägagi. Kõige rohkem mõjutas mind vast esimene selline raamat, mille kokku panin ja toimetasin. Selleks oli Uku Masingu „Keelest ja meelest. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust”. Tõlkimisest ja toimetamisest olulisemgi on olnud loengutes nende ideede tutvustamine üliõpilastele. Loodan, et nii mõnigi kuulajatest on need mõtted omaks võtnud. Kõige rohkem on need autorid õpetanud respekti kõigi rahvaste ja rahvakildude ning nende keele ja kultuuri vastu.

Olete tõlkinud muinasjutte eri keeltest. Mis teid muinasjuttude ja nende versioonide juures huvitab?

Muinasjuttudes on kirjas inimeste mõtete essents, nende unistused ja lootused, aga ka hirmud. Oma esimese muinasjutu tõlkisin farsi keelest saksa keelde. Muinasjutt oli karjapoisist, kes hüüdis kolmel korral, et hunt on karjas. Teate ju kõik isegi, mis juhtus. Huvitav on see, et ka pärslased peavad seda oma muinasjutuks.

Muinasjuttude võrdlemine näitab seda, mis on inimkonna jaoks universaalne ja mis iga rahva(killu) jaoks eriline. Näiteks Lumivalgukese lood on nii erinevad, et nende rühmitamisel tuleks hakata rakendama Wittgensteini perekonnasarnasuse meetodit. Üheski Lumivalgukese muinasjutus (ATU 709) ei leidu kõiki sellele tüübile iseloomulikke motiive. Ei kolme värvi, peeglit ega päkapikke. Ka värvisümboolika võib olla erinev. Algselt oli ka Grimmide Lumivalguke kuldblondide, mitte mustade juustega. Mitmel pool Kagu-Aasias aga ei ole Lumivalgukese nahk valge, vaid kollane, sest näiteks malai kultuuris hinnati kollast, kuna see oli võimupositsioonil olevate hõimude nahavärv. Ilus punane oli aga malai ülikute hammaste värv, sest ainult neil oli raha narkootilise beetli ostmiseks ja närimiseks, aga see muutis hambad punaseks.

Enamikus Lumivalgukese variantides ei ole tõerääkijat nagu Grimmidel peegel. Ühes Austria Lumivalgukese variandis on pingi all koer, kelle nimi on Peegel ja kes vastab küsimustele, iiri muinasjuttudes on aga vastavas rollis forell, kes elab kaevus. Päkapikkude asemel võib Lumivalguke sattuda hoopis röövlite, soomlaste, saamide või laibasööjatest guulide juurde, kes tüdruku üles kasvatavad. Kui selline allofoon üldse esineb, siis on selle funktsioon näidata, et sellised metslased (ka soomlasi ja saame peeti tollal Euroopa metslasteks) on inimlikumad kui Lumivalgukese võõrasema, vennanaised või mõni armukade kooliõpetaja.

Wittgensteini perekonnasarnasuse meetodi abil saab muinasjutu tüüpi määratleda rea erinevates muinasjuttudes kattuvate sarnaste tunnuste kaudu, kusjuures ükski neist tunnustest pole ühine kõigile selle perekonna, st tüübi muinasjuttudele.

Millistest põhimõtetest lähtute üliõpilaste juhendamisel ja õpetamisel?

Olen lähtunud üliõpilastest ja doktorantidest kui võrdsetest partneritest. Samas olen olnud nõudlik. Praegu mul enam õppetööd ei ole, ainult mõni loeng „Hea teaduse” kursuse raames nii eesti kui ka inglise keeles. Kuid praegu peaksin oma keeleteaduslikud loengud täiesti ümber tegema ning õpetama üliõpilastele küsimist. Kuigi küsida võib kõike, peavad küsimused olema mõtestatud. Asi on tehisarus, kelle vastuse headus sõltub sellest, kui hästi oskame küsida. Näen isegi kõvasti vaeva, et esitada õigeid küsimusi, ja vahel selgub see alles pikema dialoogi käigus, mida ja kuidas (neutraalselt) ma täpselt millegi teadasaamiseks küsima pean.

Aastate jooksul olete olnud nii Eesti Keele Instituudi kui ka Eesti Kirjandusmuuseumi direktor, seega näinud lähedalt humanitaarteadusliku uurimistöö eri tahke. Milline on praegu keele- ja kirjandusteaduse ning kultuuriuuringute seis Eestis ja kas omavahel tehakse piisavalt koostööd?

Oh jaa – olen näinud väga paljusid probleeme ja rahapuudust nii meie humanitaarias kui ka teaduskorralduses. Olen püüdnud kaasa aidata probleemide lahendamisele ja parema maailma loomisele. Minu jaoks ei ole nii oluline humanitaarteadlaste koostöö, vaid hoopis tööjaotus, et kõik ei püüaks teha samu asju ja siis tiirelda ühe ja sama meepoti ümber. Eesti humanitaarteaduste tase on kõrge. Imetlen paljut, mida teadlased on teinud, teevad ja suudavad teha.

Rääkige pisut oma kogemusest „Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakirja” (ESUKA) ja Tramese peatoimetajana. Mida toimetajatöö juures hindate? Milliseid tähelepanekuid olete selles rollis eesti teadusmaastiku kohta teinud?

Need kaks ajakirja on täiesti erinevad. Olen üks ESUKA asutajaid. Seal piirdus minu roll ajakirja põhimõtete fikseerimise ja töö koordineerimisega. Enamik olid ju erinumbrid, millel olid oma toimetajad. Neid tuli siis innustada, juhendada ja kontrollida, muidugi oli ka numbreid, mille ma ise kokku panin.

Humanitaar- ja sotsiaalteaduste ajakirja Trames puhul on minu kogemused palju rikkalikumad. Kui ma 2003. aastal peatoimetaja rolli üle võtsin, olid ajakirja põhimõtted juba paigas, aga kaastööde nappus väga suur. Praegu saame kõvasti üle 400 kaastöö aastas.

Selle töö juures hindan häid käsikirju ja koostöövalmis autoreid ning võimalust maailma kohta õppida. Kuna ajakirja üks ülesandeid on algusest peale olla sillaks Ida ja Lääne vahel, siis saame palju kaastöid Aasiast ja Aafrikast. Eestist, Euroopast ja Ameerikast tuleb neid veidi vähem, mõni tuleb isegi Austraaliast. See on mul võimaldanud tundma õppida kogu maailma humanitaar- ja sotsiaalteaduste kultuuri. Isegi tagasilükatud artiklitest õpin ma palju.

Minu jaoks on probleemiks see, et paljud eesti autorid eelistavad saata oma kaastööd ennekõike välismaale ning alles viimases hädas otsivad kodumaal avaldamise võimalusi. Aga on ka rõõmustavaid vastupidiseid näiteid.

Muidugi on selles töös ka negatiivseid kogemusi, mis on seotud akadeemilise petturluse, plagiaadi ja altkäemaksu pakkumisega ning mõistmatusega, miks kõiki kaastöid ei avaldata. Nutukirjade voog on lõputu, on olnud isegi kättemaksu katseid ja needusi, näiteks on mulle kirjutatud „Go to hell!” ja pommitatud arvutiviirustega.

Mis kirjatöö, olgu siis uurimis-, toimetamis- või tõlketöö, Teil praegu pooleli on?

Lõpetasin just ja andsin trükki islandi muinasjutusaaga „Áli fleki saaga” tõlke koos uurimusega „Áli fleki saaga intertekstuaalsus, allikad ja kangelase liminaalsus, rüütellikkus ning kujunemine heaks kristlikuks valitsejaks”. Kirjutasin seda viis aastat. Áli flekkr on meesoost Lumivalguke.

Peale eespool mainitud Berlini „Siili ja rebase” tõlkimise on pooleli veel mitmeid töid. Lõpetamisel on raamat „Ema ja isa. Perekonnakroonika”. Käsil on ka uurimus (Vastemõisast pärit) Johann Köleri kadunud või hävitatud maali „Ärkamine nõidusunest” (1864) kohta. Mitu artiklit on pooleli, näiteks Madame d’Aulnoy muinasjutust „Printsess Roosike” ja selle kajadest Louisiana mustanahaliste muinasjuttudes ning Lennart Meri „Hõbevalge” ilmumise 50. aastapäeva puhune „Hõbevalge, taevakivi ja Püha Graal”. Samuti osalen Mart Meri juhitud töörühmas, et ette valmistada uhke „Hõbevalge” juubeliväljaanne. Kokku panna ja lõpetada tuleb raamatuke Kristian Jaak Petersoni eluajal trükitud, kuid seni kadunud luuletusest „Minu sõbranna A. S. Clarki surma puhul”, mille annab jõuludeks välja Postimehe kirjastus. Luuletus räägiks justkui Petersoni enda ees ootavast surmast, mis saabus neli kuud peale luuleraamatukese ilmumist.

Mida Te praegu loete? Mis raamatut soovitaksite Keele ja Kirjanduse lugejatele?

Lugesin just uuesti anglosaksi eepost „Beowulf” Rein Sepa võrratus ja aegumatus tõlkes. Parajasti loen Vergiliuse teost „Bucolica. Karjaselaulud” Ants Orase imelises tõlkes. Jaan Puhveli mälestuseks loen uuesti tema eestikeelseid raamatuid. Loen süvitsi Wolfram von Eschenbachi „Parzivali”, jällegi suurepärases Rein Sepa tõlkes, ja võrdlen seda mitme teadusliku veebiväljaande algtekstiga, kuna ma sellest parajasti seoses Lennart Meri „Hõbevalgega” kirjutan. Julgen kõiki neid raamatuid soovitada.

1 U. Sutrop, Estonian traces in the tree of life concept and in the language family tree theory. – Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri. Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics 2012, kd 3, nr 1, lk 297–326. https://doi.org/10.12697/jeful.2012.3.1.15