Miks on Kadri Jalakas nagu Indrek Paas?

Piret Peikeri enam-vähem samanimelisel doktoritööl¹ põhineva raamatu pealkiri kõlab hirmutavalt abstraktselt, kui sellele otsa vaadata: „Modernsuse diskursused. Eesti kirjanduse juhtum”. Eriti selle esimene osa võiks tähendada kõike ja mitte midagi! Õieti pole lugu sugugi nii hull, tegu on lihtsalt ingliskeelse raamatuga eesti kirjandusloost. Eriti labaselt ümber tõlkides ütleb pealkiri, et juttu on sellest, kuidas eesti kirjandus on välja kujunenud rahvuskirjandusena ning oma sündimisest kuni tänapäevani peegeldanud ühiskondlikke protsesse väga laias mõttes: ühiskonna uuenemist ehk moderniseerumist. See tundub iseenesest üsna tavapärane viis eesti kirjanduslugu rääkida, kuigi seda alati nii eksplitsiitselt ei teadvustata. Diskursused viitab sellele, et analüüsis on peale ilukirjandusteoste olulisel kohal arvustused, esseed, kirjandusteadus jne – samuti täiesti mõistlik ja normaalne raamistus.

Modernsuse ja modernismi uuringute sõnavara on üks praegusi viise eesti kirjandust ja kultuuri rahvusvahelisele publikule arusaadavaks teha ja üleilmsesse narratiivi sisse kirjutada. Eesti kirjandusuurijate Tiit Hennoste, Indrek Ojami, Eret Talviste töödes on figureerinud pigem sõna modernism, mis aabitsatõena tähendab kirjandus- ja kunstivoolu, seevastu modernsus viitab ühiskondliku arengu etapile. Õieti on need lahutamatult seotud, ka modernismi mõtestades seatakse sageli küsimuseks, mis suhtes on kirjandus moderniseeruva ühiskonnaga. Peiker omakorda peab siin-seal ikka rääkima ka modernismist. Eesti kirjandus- ja ajakirjandusloo grand old man Hennoste näeb oma „hüpetes modernismi poole” modernismi kui midagi, mis eesti kirjanduses jääbki kättesaamatuks ja kuhu kunagi kohale ei jõuta.² See pole paljudele meeldinud ja on mõjunud vanamoodsalt, Peiker kasutabki juba algmõisteid laiendavaid käsitlusviise, mis võimaldavad Eestis toimunu lääne kaanoniga siduda vähem hierarhiseerival moel: ta räägib hilinenud või hilistest (ingl belated or latecomer), samuti postkoloniaalsetest modernismidest. See on paremas kooskõlas näiteks noorema põlve uurija Talviste lähenemisega, kes lähtub nn uutest modernismiuuringutest ja kelle jaoks on ilmselge, et XX sajandi esimese poole eesti kirjanikku Leida Kibuvitsa uurides on modernismi mõiste möödapääsmatu.³ Ojam, samuti noorema põlve uurija ja väitekirja „Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan” autor, on võrdlevalt märkinud, et tema lähenemine on tekstuaalsem-poeetilisem kui Peikeri sotsiaalajalooline rõhuasetus.⁴ Suuresti poeetikast huvitub ka Talviste, kuigi tema peab juba materjali valikul silmas transnatsionaalse ehk hargmaise feminismi raamistikku, mis kahtlemata tähtsustab sotsiaalseid tingimusi. Hennostega ühendab Peikerit jällegi kontekstitihe lähenemine, nad mõlemad on n-ö taustaga kursis või ehk huvituvadki ennekõike taustast, pöörates suurt tähelepanu metatekstidele ning kirjanduslikele protsessidele. Peiker tihti tõukubki Hennoste väidetest, saab neist inspiratsiooni või vaidleb nendega.

Ma ei ole pädev kommenteerima, kui palju uut Peikeri raamat modernsusuuringute teoreetilisse mõtestamisse lisab, huvitav on aga, et see kujutab endast eesti kirjandusloo punktiirset lühikursust välispublikule. Paralleeli võiks tõmmata koguni Cornelius Hasselblatti kirjanduslooga.⁵ See pole muidugi päris õiglane. Hasselblatti raamat on oma hoogsast ja esseistlikust stiilist hoolimata fakti- ja nimetihe, peaaegu ammendavusele püüdlev kirjanduslugu, Peikeri raamat on seda üksnes tinglikult (ja ühtlasi piirdub ainult proosaga, kuna seletab kohe alguses ära, et autoriteetidele tuginedes on see rahvuse kujunemise seisukohast kõige olulisem; vt lk 29–30, sh joonealune nr 24). Hasselblatt kasutab materjalihulga taltsutamiseks vooluloolisi määratlusi ja traditsioonilisi üldjaotusi, rääkides näiteks rahvaluulest kui „kirjandusest enne kirjandust” ja pruukides Nõukogude ajast kõneldes „avanemise”, „seisaku” jmt kujundeid. Peiker seevastu võtab üksikud punktid pikas loos ja nende paikanaelutamise asemel õõnestab fikseerivat lähenemist, avades vaadeldud materjali eri tahke ja märkides näiteks, et Noor-Eesti tegevust lühidalt kokku võtta on raske, kuna ikka veel käib arutelu selle üle, kuidas nooreestlasi mõista tuleks (lk 231) – kas nad olid epigoonid või uuendajad, rahvuslased või mujalepüüdlejad jne. Ometi on mõlemad käsitlused mõeldud välislugejale ja joonistavad välja nägemuse sellest, kuidas on tekkinud nüüdisaegne eesti rahvuskirjandus, nii et lugu on äratuntavalt üks ja seesama.

Kui raamatu sissejuhatus on püüdnud kuidagigi paika panna modernsuse käestlibiseva mõiste, järgneb neli sisupeatükki. Esimene on tegelikult samuti sissejuhatav selles mõttes, et kirjeldab välismaalasele ära Eesti ajaloo, keskendudes kirjakultuurile. Eestlane jällegi võib siit rõõmsa üllatusena avastada, mida elevant meist mõelnud on. Näiteks refereerib Peiker 1990. aastatel toimunud nn Warwicki debatte selle üle, mis on rahvus, ja toob esile, kuidas selles väitluses „modernistide” poolele asetuva Ernest Gellneri tüpoloogias on eestlased ilma nabata rahvas, s.o justkui ilma päritoluta: nende rahvuseks olek on puhtalt modernne nähtus ega võrsu mingisugusest varasemast etnilisest kogukondlikkusest; seevastu „etnosümbolist” Anthony D. Smith toob vastuargumendiks „Kalevipoja” tohutu populaarsuse (lk 34–37).

Edasine on juba puhtamalt kirjanduslooline. Teine peatükk räägib kolmest Lydia Koidula proosajutustusest, mida käsitletakse kui „dekoloniseerivaid tõlkeid”. Kolmas peatükk võtab vaatluse alla viis kujunemisnarratiivi ca saja-aastase vahemiku jooksul, mis vaid õige veidi hälbib XX sajandi piiridest: Juhan Liivi „Vari” (1894), A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus” (1926–1933), Silvia Rannamaa „Kadri” (1959) ja „Kasuema” (1963), Jaan Krossi „Keisri hull” (1978) ning Emil Tode / Tõnu Õnnepalu „Piiririik” (1993). Neljas peatükk kõrvutab Noor-Eesti tegevust Andrus Kivirähki romaaniga „Mees, kes teadis ussisõnu”, lahates mõlemat „ennastkoloniseeriva tõlkimise” mõiste abil.

Koidulast alustamine ja Kivirähkiga lõpetamine ei tekita vähemasti minus suuri küsimusi. Loomulikult algab eesti kirjandus Koidulaga, mis siin pikalt arutada! Muide, see peatükk raamatust on ainuke osa, mille autor on läbi kirjutanud ka eesti keeles.⁶ Siin vaadeldakse Koidula nn Uue Maailma ainelisi, saksa eeskujude najal mugandatud ajaloolisi jutustusi ning tõmmatakse paralleel teoste tegevusaja ja kirjutamisaja vahele: „dekoloniseerimisele” ehk teise rahva mõju alt välja pääsemisele püüdlevad nii ajaloolised Peruu, Jamaica, Martinique ja Korsika kui ka Koidula-aegne Eesti. Otste kokku tõmbamiseks omakorda on Noor-Eesti ja Kivirähki tandem ühtpidi piisavalt väärikas lõpupunkt, teistpidi tore ja dünaamiline paralleel. Kivirähki puhul puudutab „ennastkoloniseeriv tõlkimine” küll ennekõike raamatu tegevustikku. Mis aga peamine, selles peatükis ei kõrvutata, küll Hennostelt ja teistelt laenates, mitte ainult autoreid, vaid ka aegu: kaht sajandivahetust, mis mõlemad näevad vastandust kitsa rahvusluse ja n-ö ülbete kosmopoliitide vahel (lk 253–254). Ikka on tore mõelda, mille poolest oli sada aastat varem niisamuti kui praegu.

Muidugi pole ka viimane sajandivahetus enam „praegu”, seda peatükki ongi huvitav lugeda kui nullindate ajaloostamist. Näiteks asetab Peiker ussisõnade-raamatu ilmumise Pronksiöö konteksti – tõepoolest, mõlemad juhtusid aastal 2007! Ühtlasi toob ta esile historiograafilise aspekti: Noor-Eesti sattus suuremasse rambivalgusse taas 2005. aasta kandis, nende esimese albumi ilmumise 100. aastapäeval. Õige küll, just sel ajal tegi Anu Lamp lavaka noortega Aaviku-lavastuse (2006), mille tekst nüüd äsja Loomingu Raamatukogu uustrükina välja anti.⁷ Kuna olin ise siis veel üliõpilane, on mulle vist tundunud, et Noor-Eesti on „alati” oluline olnud. Peikeri jaoks seevastu sai põhjalikult läbimõeldud väitekirja kirjutamine ilmselt alguse juba kõigi nende sündmuste kaasajal ning käsitlus on vähehaaval nihkunud ja tihenenud.

Nagu näha, on raamatus olulisel kohal postkolonialismi raamistik. Kümne-paarikümne aasta eest tekitas veel suuri kirgi see, kas eesti kultuuri kõlbab määratleda postkoloniaalsena, aga need on nüüd vist veidi vaibunud, terminid ei mõju ärritava instrumendina. Erilist pahandust põhjustanud enesekoloniseerimine on Peikeril peatüki pealkirjas liiatigi küsimärgi all, kuigi huvitava detailina ei sisalda seda küsimärki lehekülgede ülaservas jooksev päisetekst. Koidula ja Kivirähki vahele jäävas XX sajandi peatükis on omakorda olulisel kohal postkoloniaalse arenguromaani määratlus (ingliskeelses pruugis postcolonial Bildungsroman). Arengu- või kujunemisromaani on itaalia kirjandusteadlane Franco Moretti pidanudki modernsust kehastavaks žanriks, mille fookuses on inimese suhe kiiresti muutuva ühiskonnaga, niisiis on see Peikeri töös oodatav ja sobilik. Võrreldes mudelarenguromaaniga on postkoloniaalses variandis kujutatav areng problemaatilisem, takistatud, vähem „ilus”. Maailm, kus peategelane peab ennast leidma, pole mitte ainult uus, vaid rõhutatult võõras, kuna kuulub kolonisaatorile, harmoonia leidmine ei õnnestu, sidusat mina kokku panna ei saagi (lk 170). Samuti on postkoloniaalne arenguromaan selgesti poliitiline ega keskendu üksnes peategelase, vaid ka teda ümbritseva kogukonna identiteedile, kuna seegi vajab veel sepistamist (lk 171).

Just sellise skeemi liistule tõmmatakse teosed XX sajandit käsitlevas peatükis, ja see on vast eestlasest lugeja jaoks kõige intrigeerivam osa raamatust. Kas tõesti on midagi ühist Juhan Liivil ja Emil Todel, Jaan Krossil ja Silvia Rannamaal – ning Tammsaarel ja kellelgi teisel? Arenguromaan on mugav termin, mille alla annab seda pisut venitades hõlmata väga palju väga eripalgelisi tekste: eks pea ju romaanitegelane enamasti ikka kuidagi selgitama oma suhet teiste inimeste või ühiskondlike normidega ja eks asu ta ju teose lõpus enamasti ikka omadega kusagil natuke mujal kui enne. Tean seda omast käest, kuna kasutasin oma doktoritöös materjali piiritlemiseks ja analüüsimiseks sedasama terminit.⁸ Minu huvi oli naisuurimuslik või feministlik ja teoste analüüsimine arenguromaani raamistikus võimaldas üsna hästi vaadelda kujutatud naistegelastele osaks langenud piiranguid ja võimalusi. Mingil hetkel taipasin aga, et ühtlasi laskis see mul üsna vabalt kirjutada pea kõigist huvi pakkunud romaanidest.

Tihkaksin hinnata, et ka postkoloniaalsus ei ole enamiku Peikeri käsitletud teoste puhul väga suur uudis. Nn koloniaalne olukord, kuigi ehk mitte selles sõnastuses, on nende vastuvõtus olnud teemana olulisel kohal ja tinginudki nende kaanonisse hõlmamise. Kui refereerin oma mälestusi koolitunnist, siis seisneb kogu „Varju” intriig Villu suhtes mõisasakstega. „Keisri hull” on kirjanduslukku kirjutatud kui nõukogudeaegne topelttähendusega tekst, mis XVIII–XIX sajandi tsaaririigi kaudu pajatas „tegelikult” Vene ülematega läbisaamisest 1970. aastatel; paralleel tekib just sedakaudu, et mõlemad olukorrad on n-ö koloniaalsed. „Piiririiki” tervitati ilmumisel kui teksti, mis jutustab idaeuroopa häbist – ja kuna raamat osutus korraliku kunstiteosena tõhusaks ettekäivaks peegliks, tuli seda häbi järgneval kümnendil ehk veel tugevamalt läbi elada. See, et kõige selle külge saab pookida postkolonialistliku romaani vormilised tunnused, pigem kinnitab juba teada olevat.

„Tõe ja õiguse” puhul seevastu selgub, et see on õigupoolest lausa post-postkolonialistlik romaan, mis tähendab, et pärast valulikke ja segadust tekitavaid kokkupuuteid uue ja võõraga lõpuks ikkagi ületatakse vahepealsed mõrad ja lõhed. Viies köide = tagasipöördumine ja resignatsioon, nagu me kõik teame! Nii meenutab teos taas lähemalt algupärast, arhetüüpset arenguromaani. Tore on jälgida, kuidas Peiker eesti kirjanduse põhiteksti 15 lehekülje jooksul välislugeja jaoks kokku võtab, kasutades abistava instrumendina Goethet ja Dostojevskit, aga mahutades sinna hulka kübekesi siinsest vastuvõtust. Nagu raamatus tervikuna, tekib ka mõni kohaliku lugeja jaoks huvitav historiograafiline rõhuasetus.

Vast kõige põnevamalt mõjub aga Silvia Rannamaa ning „Kadri” ja „Kasuema” peatükk. Olen muidugi erapoolik, kuna olen ise viimasel ajal Rannamaa tekste uurinud. Igatahes nende kohta leidub raamatus palju põnevat materjali, mida ei olegi eesti kirjandusuurimises tänapäevase pilguga vaadeldud. Peiker on läbi lugenud Rannamaa teoste ilmumisaegsed arvustused, kuulanud Andres Jaaksoo põhjalikku eluloointervjuud autoriga ja vist ka ise Jaaksooga vestelnud. Ta kontekstualiseerib raamatud nõukogude ümbrusse ja toob tekstide lähilugemise kaudu esile nende vastuolulised kihistused ning „postkoloniaalsele” olukorrale omased katkestused ja killustused. Kui Alice Imedemaal ei saanudki lõpuks teada, miks on ronk nagu kirjutuslaud, siis miks Kadri Jalakas on nagu Indrek Paas, saab mingil määral teada küll.

Leidub osutusi, mille puhul on lausa üllatav, et senimaani ei kuulu need kirjanduslooliste tavateadmiste hulka kuulsa ja populaarse autori tekstidest: näiteks et „Kasuemast” leidub kaks erineva lõpuga versiooni, esimeses (ja õieti ka teises) trükis on kogu jutustuse kulminatsiooniks Gagarini lend kosmosse, järgmistes enam mitte, nii et Enrico surm saab narratiivselt märksa olulisema kaalu (lk 188–190). Huvitav on tähelepanek, kuidas „Kadri” esimeses trükis osutatakse suuremat tähelepanu vanaema kirstule kui ajakapslile, mis koondab eri ajastuid, samas kui järgmised trükid on orienteeritud rohkem tulevikule ja Kadri loovusele (lk 185–186). Siinjuures on kõige rohkem kahju, et Peiker ei ole neist asjadest eesti keeles kirjutanud, kuigi eks see kahetsus laieneb kogu raamatule: Rannamaa puhul tooks see lisaks võimalikele uutele tõlgendustele käibesse lausa uusi fakte.

Kõige märkimisväärsem on ainuüksi tõsiasi, et enamasti kuhugi laste- ja noortekirjanduse perifeeriasse paigutatav Rannamaa on valitud viie juhtumi sekka, mis justkui võtavad kokku kogu XX sajandi eesti kirjandusloo. Tema on Peikeri käsitletud kirjanikest ühtlasi ainus, keda Hasselblatti kirjanduslugu kordagi ei maini (see pole viimase juhuslik lohakus, vaid tuleneb teadlikust tuginemisest traditsioonilistele jaotustele, mille kohaselt ei ole lastekirjandusele ilmtingimata üldises kirjandusloos paika ette nähtud). „Võtavad kokku” ei ole läbinisti aus öelda, sest hoolika teadlasena Peiker mitte midagi sellist ei luba, aga natukene niisugune mulje ikkagi jääb. Mina jään uskuma küll, et selline valik võib moodustada eesti proosakirjanduse lühikursuse. Jah, naiskirjanikke esindavad kogu eesti kirjanduse peale „Koidula ja üks lastekirjanik” – ja mis neil viga, täitsa modernsed on!

1 P. Peiker, Discourses of Modernity in Estonian Literature. (Turun yliopiston julkaisuja, Sarja B, Humaniora, 447.) Turku: University of Turku, 2018.

2 T. Hennoste, Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I. (Heuremata. Humanitaarteaduslikke monograafiaid.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016; aga ka seda jätkav artiklisari kirjandusteadusest, „Hüpped modernismi poole II”, mis seni on ilmunud ainult ajakirjas Vikerkaar aastatel 2005–2013.

3 E. Talviste, Mõeldes rahust rongisõidu ajal ehk kui Leida Kibuvits ja Virginia Woolf oleksid kohtunud. – Keel ja Kirjandus 2023, nr 8–9, lk 938.
https://doi.org/10.54013/kk788a10

4 I. Ojam, Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan. (Dissertationes litterarum et contemplationis comparativae Universitatis Tartuensis 24.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023, lk 21.

5 C. Hasselblatt, Geschichte der estnischen Literatur. Von den Anfängen bis zur Gegenwart. Berlin–Boston: Walter de Gruyter, 2006. https://doi.org/10.1515/9783110201673; C. Hasselblatt, Eesti kirjanduse ajalugu. (Heuremata. Humanitaarteaduslikke monograafiaid.) Tlk M. Tarvas, M. Saagpakk, A. Mattheus. Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016.

6 P. Peiker, Rahvusvaheline kultuurimälu ja ümberkirjutus Koidula „Juuditis”. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 8–9, lk 591–606. https://doi.org/10.54013/kk670a3; D. Monticelli, P. Peiker, K. Mits, Jamaicast Pariisi ning sealt Tartusse tagasi. Lydia Koidula maailmavaatest ja mugandamisstrateegiatest tema saksa eeskujude valguses. – Keel ja Kirjandus 2018, nr 12, lk 915–941. https://doi.org/10.54013/kk733a1

7 A. Lamp, Johannes Aavik. Keeleuuenduse lõpmattu kurv. (LR kuldsari.) [Tallinn:] SA Kultuurileht, 2026.

8 J. Ross, Aira Kaalust Mari Saadini. Nõukogude eesti naisarenguromaan ja selle lugemise viisid. (Dissertationes litterarum et contemplationis comparativae Universitatis Tartuensis 17.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018.