Muusad ja mehed

Kui Liidia Tuulse ilmus esmakordselt kodumaise lugeja ette väikseformaadilise luulevalikuga „Tiivalöök. Luulet 1963–1983” (1989), tervitas tulevane kirjandusprofessor Piret Viires seda raamatut veidi nõutul toonil.¹ Ühelt poolt oli nõutuse põhjus tollal veel üsna tundmatu väliseesti kirjandus, teiselt poolt hämmastas arvustajat Liidia Tuulse tavatult hiline debüüt luuletajana. Arvustuse lõpus manitseb Viires võtma seda raamatut neutraalselt ja normaalselt „funktsioneeriva rahvuskirjanduse taustal” ning mitte liigitama seda siin- või sealpool Läänemerd loodud kirjanduse hulka. Tagantjärele vaadates on see ju eluterve suhtumine. Praeguseks on eesti pagulaskirjandust koos konteksti ning sisemiste ja väliste seostega saadud normaalselt ja neutraalselt lugeda vähemalt põlvkonna jagu aega. Samuti on ilmunud mahukaid ja kommenteeritud allikapublikatsioone, mis aitavad tausta mõistmisele kaasa ja kasvatavad kokku lõhkiraiutud puu või lahku käristatud rahva kujundi. Nende teoste hulgas on viimati ilmunuist Marie Underi ja Ivar Ivaski kirjavahetus, aga mitte vähem olulisena ka Livia Viitoli mahukas ja mullu Ivar Ivaski stipendiumi vääriliseks hinnatud monograafiline kollaaž „Kaks muusat”. Kusjuures mulle näib, et pole üldse tähtis, kas neid raamatuid kohe lettidelt haaratakse ja loetakse – tähtis on, et sellised teosed on olemas ja vajaduse või huvi korral kättesaadavad.

Millal õieti sünnib luuletaja? 50-aastane Liidia Tuulse tundis avaliku esinemise ees ärevust nagu noor koolitüdruk ning tema esikkogu „Liiv ja lumi” ilmus Lundis samal 1968. aastal, mil Kanadas tuli välja temast pea veerand sajandit hiljem sündinud Urve Karuksi (1936–2015) debüütkogu „Savi”. Mõlemat kogu tutvustati kõrvuti kodumaal värskelt ilmunud Betti Alveri ja Minni Nurme luuleraamatutega Stockholmi Eesti Majas naisteajakirja Triinu 16. aastapäeva õhtul 27. oktoobril 1968. See pisike detail leiab äramärkimist Tuulse kirjas Bernard Kangrole 11. novembril 1968, mis on avaldatud Viitoli raamatus leheküljel 264 ja paneb mõtte liikuma arvustatavast raamatust hoopis eemale: millised olid eri maadel elanud luuletajate kasvukeskkond ja mõjuallikad, milline oli nende vaimne taust ja kontaktid nii kaasaegse kodumaise kui ka maailmakirjandusega? Milline oli kahe poetessi luulepaleus? Karuksi loomingus aimub kaasaja maailmaluule hingust kõrvuti vihjetega kodumaisele luuleuuendusele. Tuulse luule on seevastu tagasivaateline, eeskujud või autoriteedid pärinevad saksakeelsest kultuuriruumist ja kaasaja Rootsist, ühtaegu vaimustutakse Rilkest ja Kangrost. Tunnustavaid sõnu Tuulsele jagus Ristikivil: „Ta nukravõitu, aga siiski mitte pessimistliku põhitooniga, pehmekõlaline ja mahedatooniline luule on oma parimas osas ülekaalukalt vabavärsiline ja luuletused lõpevad sageli mõnerealise puändiga, mis ei tarvitse olla eriti üllatav, aga millest jätkub, et anda eelnevale pildile uus dimensioon.”² Kõrges easki oli Tuulse vaimult nooruslik, mida toonitab muu hulgas see liigutav elevus või ärevus esinemiste või trükis ilmumise puhul. Sellise noore tütarlapse hinge säilitanud vana daamina iseloomustas Liidia Tuulset ka Arvo Mägi.

„Kaks muusat” on alguse saanud Viitoli isiklikust ja usalduslikust tutvusest Liidia Tuulsega ning põhineb suuresti luuletaja koduarhiivis leiduval materjalil, kirjavahetustel ja päevikutel. Tänuväärsel kombel on püsinud kontakt Tuulse poja, helilooja Toomas Tuulsega (snd 1946), kellelt äsja ilmus kakskeelne luulekogu „Ibland står tiden stilla. Aeg seisab mõnikord paigal” (eesti keelde tõlkinud Kairi Ilison). Viitoli töö tulemuseks on allikmaterjalist diskreetselt kokku pandud ja sidusaks kirjutatud rohkemgi kui kahe muusa lood. Raamat algab Liidia elulooga, millele järgneb kahe valgalase ja kaasaegse, Liidia Tuulse ja Bernard Kangro koolipõlvest alanud ning elukestva sõpruse lugu kirjavahetuse, luuletuste ja päevikute kaudu. Kuna olen lugenud vaimustusega Kangro loomingut ja kokku puutunud mõlema luuletaja ning ka Bernardi abikaasa Mariaga (1913–2001), ei suuda ma siinkohal hoiduda mõnest kommentaarist. Liidia kasutas kord Kangrost kõneldes sõna romanss, mille suuremeelne Maria asjaosalistele andeks andis või millest mööda vaatas, minnes välja jalutama samal ajal, kui Bernard kirjutas kodus luuletusi (või Liidiale värsskirju?). Kas jälgede segamiseks soovitas Maria mulle 1990. aastal minna Kangrote elukoha läheduses asunud leivapoodi, kus Bernard käinud imetlemas müüjat, keda ta pidas oma teoste imaginaarseks Mirjamiks? Huvitaval kombel ilmneb selles raamatus viljaka kirjaniku ja isepäise kirjastaja Kangro inimlik pale ja ehk ka mõni selline isikuomadus, millest varem pole kombeks olnud juttu teha. Ja see lugu ei vääranud kuigivõrd Liidia armastust oma abikaasa, kunstiteadlase Armin Tuulse (1907–1977) vastu. Nende ühised kultuurireisid algasid juba enne sõda ja „Kaks muusat” pakub ülevaate Armin Tuulse akadeemilisest karjäärist Rootsis, mida Liidia jälgis poolehoidva kaasaelamisega ja mida on mõneti punktiirselt kirjeldanud Kadri Asmer.³ Pagulasel polnud lihtne rootslastega konkureerida ja läbi lüüa.

Üks asi, mis on vestlustest Arvo Mägiga meelde jäänud, leiab tänuväärsel kombel Liidia märkmetes dokumentaalse ja vahest esmakordse kinnituse – nimelt Arno Vihalemma roll paguluses mitteametliku luulekonsultandina. Eks sellist abi osutas silmapaistvatele algajatele ka Arvo Mägi.

Rohkesti sisaldab uudset teavet ja on seega huvipakkuvaim raamatu viimane osa, mis keskendub Õie Fleigile (1921–1981). Henrik Visnapuu Saksamaa-aja muusa ja Marie Underi luule hinnatud deklamaator ilmub tänu tema sõprusele Liidiaga lugeja ette täies ilus, hingesuguluses ja temperamendis. Selle Võrumaalt pärit ja Šveitsis elanud naisega tutvus Liidia 1959. aastal ning nende hilisemad vastastikused külaskäigud ja kirjavahetus on mõlema elus vaimsed ja emotsionaalsed kõrghetked. Õie abikaasa Hans Fleig oli saksakeelses meedias hinnatud vene ja Nõukogude Liidu teemade ekspert, pagulastele seega sobiv mõttekaaslane. Vaatamata sellele torkab Õie kirjades kohati silma tema abikaasa ignorantsus või võõristus – ehk oli see kodumaast irdu elanud pagulase puhul paratamatu? Õie surma järel lasi Hans paigaldada Lugano kalmistule tavatult eestikeelse kirjaga hauakivi. Just Fleigi(de) osa juures tahaksin kiita unikaalset fotomaterjali, mis samuti pärineb perekond Tuulse koduarhiivist. Raamatu lõpetab Kangroga pikki intervjuusid teinud Urmas Bereczki järelsõna, ühtlasi on Bereczki sulest ilmunud raamatule üksjagu kongeniaalne arvustus, milles ta näeb, kuidas Viitol avab meeste loomingut muusade pilgu läbi.⁴ Tõepoolest – vahest see ongi raamatu võti, mis kehtib ennekõike Kangro luule (ja isiku) kohta, kuigi naistel omavahel on juttu ka Visnapuust, rõhutamata kuigivõrd tänapäevale omast feministlikku ega ka maapao käsitlustesse sageli imbuvat trauma aspekti. Need naised on armastavad muusad, kes väärivad meeste armastust.

Raamatusse, milles leidub 2245 (!) joonealust kommentaari, peaks lugemisel paratamatult sugenema täpsustavaid ääremärkusi või küsimusi, ent neid tekkis üllatavalt vähe, mis kinnitab nii tsiteeritud päevikute ja kirjade autorite täpsust kui ka Livia Viitoli ja toimetaja Väino Klausi head tööd. Nurisemiseks pole peaaegu põhjust! Eri peatükkides jääb siiski silma mõni tarbetu kordus, ning kuna raamatus on olemas korralik nimeregister, saanuks mõne kommentaari ära jätta ja piirduda nime selgitamisega selle esimesel esinemisel tekstis. Kangro puhul on oluline silmas pidada, et kui Eesti Kirjanike Kooperatiiv oli kirjanike kirjastus, kus Kangro täitis ametlikult palgatud direktori kohta, siis Tulimuld oli täiel määral tema „eraettevõte”, mistõttu ei saa kõnelda toimetaja valimisest. Liidia päevikus on lk 454 ja 463 mingi segadus kuupäevadega, kuid sisulist või eksitavat tähendust sellel ei ole. Lk 488 joonealuses märkuses nr 1679 on ekslikult nimetatud USA-s elanud juristi Ilmar Rebast koos elulooga, jutt on siiski kirjastaja Imant Rebasest. Lk 551 joonealuses nr 1964 pole täpne väita, et Madli Puhvel elab Kanadas, hiljemalt 1960. aastate alguses asusid Jaan ja Madli Puhvel USA-s Californiasse. Lk 582 märkuses nr 2071 on vale kirjastuse Eesti Raamat asutamine 1949. aastal – kirjastus alustas Imant Rebase juhtimisel tegevust juba 1946. aastal ja selle esimeste raamatute hulgas olid Kalju Lepiku ja Raimond Kolgi debüütkogud. Lk 613 joonealuses nr 2172 on valed Lidia Saarmani eluaastad, õiged on 1920–2014 lk 488 joonealuses nr 1675.

Arbujate kaasaegne Liidia Tuulse oli sündinud tsaariajal, tema eluaastatesse mahtusid kaks ilmasõda, Eesti Vabariigi loomine ja häving, põgenemine kodumaalt, pikk pagulaspõli Rootsis 1960. aastate teisel poolel alanud kodumaa-külastustega ning Eesti iseseisvuse taastamine. Lisaks jõudis ta kaasa elada vabanenud kodumaa kultuurielule tervelt kahe aastakümne vältel. Selle rikka eluraamatu näiliselt harali kiskuvad teemad või lood on kenasti komponeeritud ja võiksid kõnetada eri huvigruppe – Liidia päritolu ja koolilinn Valga, Bernard Kangro kui kultuuriheeros, elu Armin Tuulse kõrval, kilde Henrik Visnapuu pagulasaastaist, Marie Under Stockholmis ja lõpuks Õie Fleigi lugu. „Kahes muusas” on eesti pagulaskultuuri olulised peatükid usaldusväärsel ja köitval moel raamatusse raiutud ning tegijaid saab selle eest ainult tunnustada.

1 P. Viires, Vana daami külaskäik. – Vikerkaar 1990, nr 2, lk 94–95.

2 A. Mägi, K. Ristikivi, B. Kangro, Eesti kirjandus paguluses. 1944–1972. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1973, lk 38.

3 K. Asmer, Märkmeid Armin Tuulse elust ja tööst. – A. Tuulse, Linnad ja lossid. (Eesti mõttelugu 114.) Tartu: Ilmamaa, 2013, lk 7–15.

4 U. Bereczki, Muusade kütkeis. – Akadeemia 2026, nr 3, lk 564–568.