Häbenev inimene

Häbi on inimkultuuri alus. Erk valvur, kes meie sees piirangute ja ettekirjutuste toimimist jälgib. Ühtlasi reedab see, et häbitundes pole midagi loomulikku, vaid häbitunnet peab sotsiaalsete ja kultuuriliste reeglite kaudu arendama. Nende normide kujunemist inimeses ongi Mudlum jutukogumikus „Nööpidest ja muust häbiväärsest” väga hästi vaadelnud. Ehkki lood ei ole kronoloogilises järjestuses ning mõni on jutustatud esimeses, mõni kolmandas isikus, ilmneb neis ühtne arengukaar naise häbenema õppimisest: esimesest potilkäimisest kuni täiskasvanuea töö- ja sugueluni.

Teemast tulenevalt on Mudlum neis lugudes oma uuriva ja tähelepaneliku pilgu pööranud varasemate raamatute keskmes olnud asjade maailmalt pisut enam inimkehale. Ent eks ole suur osa materiaalsest maailmastki inimese kehaliste vajaduste pikendus, mistõttu esemete, kohtade ja riietuse detailseid kirjeldusi jagub sellessegi teosesse. Lisaks ootuspärastele tabuteemadele (roojamine, suguelu ja menstruatsioon) leidub raamatus mahedaid palasid, näiteks koolielust, tööst ja poodidest. Need ei ole just häbiväärsed teemad, kuid midagi kangelaslikku neis samuti pole. Olgu kohe öeldud, et Mudlumi lugudes ei ole juttu karjääriredelil ronimisest ega süüdimatust šoppamisest, vaid pigem on vaatluse all inimliku toimetuleku hämar pool. Töö on siinkohal ebakindluse ja stressi, mitte sotsiaalse prestiiži allikas. Poodidest on esil üleminekuaja keldripoed, putkad ning kahtlasevõitu ärid. Loos „Qiaotou nööp” käsitletud nööbid on ehk esmapilgul kõige vähem häbiväärne teema kogumikus. Ent just nööbid on inimkeha ja moraalitunde korravalvurid. On ju nende ainus ülesanne keha ning sellega seotud viletsuse varjamine. Avatud või ripnevad nööbid, komplektist erinevad asendused või suisa puuduvad kinnitused on kindel kombelõtvuse ja korratuse märk.

Vaatamata sellele, et raamatuks koondatud palad on varem ilmunud eri väljaannetes, mõjub kogumik terviklikult: Mudlumile omane huumor, rikkalik sõnavara ning poeetilisus seovad jutud kenaks kimbuks. Kujundiloomes tõuseb esile aistingutepõhine assotsiatiivsus, mis tekitab ootamatuid ja meeldejäävaid kujutluspilte, nagu hilisnõukogude poeriiulite ja sügisese maastiku kõrvutus: „Poes oli valgust ja avarust. Värvigamma oli rahulik, novembrikuu lehtede karva. Olid ju enamik asju pakitud jõupaberist kottidesse või hallikaskollastesse pappkarpidesse, pudeligammas rohelised ja pruunid läbipaistvate kõrval.” (Lk 91) Telefonikabiini pihikambriga võrreldes omandab lapsepõlvemälestus koos emaga kaugekõne tegemisest peaaegu sakraalse mõõtme: „Kaugekõneboks meenutab kõige rohkem sellist pihikambrit nagu katoliku kirikus, kus lähed konkusse ja läbi augu kuulab sind sulle nähtamatu inimene ja sa saad talle rääkida kõigest, mis pähe tuleb, ja tavaliselt sa ei ütle „mul läheb hästi”. Aga mõnus on ikka, kui astud sealt pimedast kubrikust välja, ja on kohe selline tunne, et midagi tähtsat sai ära tehtud ja nüüd ei ole seda tükk aega enam tarvis teha.” (Lk 124)

Mudlumi mälupildid ei ole teravad ülesvõtted, vaid lugejale jääb tunne, et koos autoriga meenutab asju temagi. Autor kõhkleb, esitab küsimusi, parandab eeltoodud väiteid ning arutleb endamisi lünkasid täites. Tehisaruga seoses on siin-seal kasutatud difusiooni mõistet, mis on üks generatiivse pildiloome mehhanisme. Programm hakkab virvarrist sammhaaval looma pilti, mis etteantud märksõnast lähtuvalt tundub kõige tõenäolisem. Mudlumi teost lugedes on paiguti samasugune tunne: lugeja visatakse pisut ebamäärasesse aega, on mingid varjud, valgused, pealkiri… Ja siis pikkamööda ilmuvad sellest segadikust esemed, seosed ja tegevused. Selline protsess on väga mõnus, tekib justkui kahekõne autoriga: enne kui pilt on teravaks keeratud, jõuab lugeja juba samal teemal isikliku kujutluspildi luua. Vahel on need mälestused samad mis Mudlumil, vahel täiendavad üksteist, vahel erinevad.

Häbi on alati häbeneja ning publiku vaheline suhe, mis liidab tugevamalt ühte need, kel pole midagi häbeneda, ning eraldab selle, kes on millegi häbiväärsega hakkama saanud. Parim leevendus häbile on ebamugavate kogemuste jagamine. Just niimoodi Mudlumi raamat toimibki, kirjeldades olukordi, mida esmase reaktsioonina tõtatakse eitama, ilustama või unustama. Mõni neist on ajastuomane, nõukogude olme ja arusaamade juurde kuuluv. Nende minevikust päevavalgele tirimine ning talletamine on ehk ennekõike ajaloolise väärtusega. Teised on üldinimlikud, lapsepõlve, soo, staatuse või sotsiaalsete suhetega seonduvad mälestuskillud, mis võimaldavad igas vanuses lugejal enda elu häbiväärseid seiku meenutada ning neil jagatud kogemuse ruumis lahustuda.

Häbi tundmise kogemus on küll igihaljas, kuid ainelise maailma kujutamise tõttu mõjub teos paratamatult nostalgilisena. Mälu ja tähendus, mis asjadel on neis lugudes, näib paratamatult mineviku hõlma kuuluvat. Tänapäeval esemed enamasti ei kesta inimese elueast kauem. Kõike on liiga palju ning meid ümbritsevate vidinate ja kodinate kakofooniast moodustub harva terviklik lugu. Mudlumi raamatus on seevastu kirjeldatud esemeid, mis mõjuvad tõeliste ussiaukudena minevikku. Mitte ainult asi ise, vaid ka aeg, ruum ja mälestus selle ümber kerkivad taas pinnale. Eks need sütikud ole igaühel isesugused. Mulle andis kõige tugevama obaduse roheline emailkann loos „Abjektsioon nr 3”: „„Nüüd tõuse püsti, hakkame loputama,” kamandas vanaema ja kallas rohelisest emailkannust talle vett pähe, üle õlgade ja selja. Vannipõhjas loksus valkjas, seebihelbene vesi.” (Lk 176) Kannu enam pole, vanaema enam pole ega maakohtagi, aga loen seda lõiku ja – hopsti! – olen tagasi lapsepõlves. Maakodu ebamugavas, kuid möödapääsmatus enesekasimise situatsioonis. Rohelises emailkannus peitub lisaks veele ka vanaema ja lapselapse ebatavaline lähedus, suveõhtu jahedustunne ning pilk, mis salvestab selle hetke ilusa, värvilise veekannu kaudu igaveseks oma mällu.

Kogumikule annab tooni avalugu, siin esmakordselt trükis ilmuv pala, mis tegelikult on hoopis vana: Mudlumi esimene suleproov „Fulgens, sequar”. Mahult võtab see enda alla veerandi raamatust ning on lugejale paras proovikivi. Muidugi võib selle lugemata jätta, jupiti sirvida (jaokaupa ilmus see omal ajal nüüdseks maha võetud ZA/UM-i blogis) või hoopis viimasena ette võtta. Iga lähenemine avab teksti ilmselt omamoodi. Lugesin „Fulgens, sequari” viimasena ning leidsin, et raamatu lõpulugu oli sellele hea sissejuhatus. Lisaks olid teised palad värskelt meenutanud „küpse” Mudlumi stiili ja võttestikku ning selle valgel võis leida üllatavalt palju kokkupuutepunkte toonase tundliku teismelise ja praeguse kirjaniku hääle vahel: eneseirooniat, kõhklusi, ning seda erilist ehedusetunnet, mida tekitab lugejas autori enese ebatäiuslikkuse tunnistamine: „Tundub, et ma olen juba parasjagu abstraktseks muutunud ja oleks aeg juba mingi s õ r e n d u s teha, et veel midagi päästa. Küsida võib küll: mida? Aga mina võin vastata: mõelge ise ka midagi.” (Lk 51)

„Fulgens, sequar” on filosoofilis-eksistentsiaalne tiraad, mis on esitatud elluastumise lävel seisva tüdruku mõttevooluna. Selle žanri juurde pole Mudlum oma hilisemas kirjanikukarjääris naasnud. Teos sattus toona ka Loomingu toimetuse lauale, kuid seda ei avaldatud. Proosatoimetaja Mihkel Mutt saatis aga autorile julgustava kirja, mis on raamatus samuti ära trükitud. Nii „Fulgens, sequari” kui ka Made Luigale adresseeritud kirja avaldamine Mudlumi nime all, tema kirjanikutee esimese sammu juurde naasmine ja selle omaksvõtt mõjub epiloogina.

Sellele on vihjanud Mudlum isegi, nii raamatu lõpulõigus, kus tõdeb, et on seest päris tühjaks saanud (lk 200), kui ka raadioeetris raamatut tutvustades.¹ Kirjanikele nii sageli esitatud küsimuse „miks sa kirjutad?” kõrval on sama oluline rääkida sellest, miks keegi ei kirjuta. Kui see on sisemine otsus, mitte välistest asjaoludest tingitud paratamatus, siis on selles üksjagu julgust ning küpsust. Loodan muidugi, et päris viimaseks käesolev raamat ei jää, kuid võib-olla on teemadering sellega siiski ammendatud, Mudlum 1.0 oma ülesande täitnud. Millest veel vabaneda, kui olla vaba isegi häbist?

1 Mudlum: kibestumus ja tüdimus kirjutamise vastu läheksid ära siis, kui ma vahepeal puhata saaks. – ERR. Kultuur 25. XI 2025. https://kultuur.err.ee/1609867068/mudlum-kibestumus-ja-tudimus-kirjutamise-vastu-laheksid-ara-siis-kui-ma-vahepeal-puhata-saaks