Ain Kaalep oma tee alguses

Tänavu juunis on 100. sünniaastapäev Ain Kaalepil, kes oli kirjandusest huvituv noormees juba lühikesel sõjajärgsel „järel-Eesti ajal”. Marta Sillaots (1887–1969) oli tollal veel hästi tuntud prosaist, lastekirjanik, kriitik ja tõlkija, kes elas Tallinnas Nõmmel ja oli enda ümber koondanud kirjandushuviliste noorte ringi, kes olid peamiselt lähedal oleva Tallinna 10. Keskkooli viimaste klasside õpilased ja kogunesid aeg-ajalt „tädi Marta” koju kirjandusest rääkima. Ain Kaalep on Sillaotsa 100. sünniaastapäeva märkimiseks kirjutanud südamliku loo sellest, kuidas ta Tallinnas käies külastas Sillaotsa ja tema kirjandusringi ja mida ta seal koges.¹ Selles mälestuskillus nimetab ta ülikoolikaaslast Evi Puskarit, kes saatis tema avaldamata luuletusi Sillaotsale, millest sai alguse nende kahe kirjavahetus. Kaalep saatis „talle üha oma luuletusi. (Neid võttis ta vastu rahulikult, kordagi mingeid õpetusi jagamata [—])”.² Ain Kaalepi esimene kiri ongi tegelikult vastus Sillaotsa kirjale, mis ei ole meieni jõudnud, kuid kus vanem kolleeg noorema luuletusi kommenteerib.

Kaalepi kirjad Sillaotsale, kokku 16 kirja 11. novembrist 1946 kuni 22. novembrini 1948, on Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis Sillaotsa fondis (f 243, m 1:2). Marta Sillaotsa vastused pole teadaolevalt säilinud. See kahe silmapaistva tõlkija kontakt on juba varem äratanud tõlkeuurijate tähelepanu. Katiliina Gielen on selgitanud kirjade kirjutamise asjaolusid ja publitseerinud ühe kirja teiste hulgast.³ Siinse publikatsiooniga meenutatakse suurepärast luuletajat ja tõlkijat Ain Kaalepit, sest usutavasti näitavad need kaks üsna juhuslikku kirja niisugust Kaalepit, keda tundsid hiljem kõik kirjandusinimesed: kirglikku luule- ja keelehuvilist filoloogi, vaimukat ja erudeeritud inimest, kelle ümber oli alati ring noori literaate. Siin on sellest kirjavahetusest publitseeritud Kaalepi esimene ja viimane kiri. Kirjavahetus katkes, kui Ain Kaalep 1949. aasta alguses ülikoolist poliitilistel põhjustel välja visati ja ta lahkus (põgenes) Tartust maale, Imavere lastekodusse raskestikasvatatavate laste hooldajaks. Marta Sillaots vangistati 1950. aastal.

Kaalepi kirjad iseloomustavad hästi aega, mil need kirjutati. Tartus gümnaasiumi lõpetanud humanitaarsete huvidega noor on saanud ilmselt hea eestiaegse kasvatuse, huvitub keeltest ja kasutab luuletades tavalisest keerukamaid värsi- ja stroofivorme. Vaevalt kahekümneaastasel noorukil on juba olemas nii sõjavälja- kui ka vanglakogemus, kuid kirjades on ta eakohaselt optimistlik ja natuke edev, kirjutades nii, nagu selleaegne kirjavahetuse etikett ette nägi.

Ain Kaalep Marta Sillaotsale 11. XI 1946

Lp. pr. Sillaots.

Enne kõike tunnen end väga süüdlasena selles, et ma nii kaua viivitasin selle kirjaga. Pääpõhjuseks oli muidugi kartlik respekt, mida tunnen inimeste ees, kellede autoriteeti tunnustan. Omavahel öeldud: see teatud arglikkus pole praegugi kadunud. Tunnen kogu aja hirmu, et mõni naeruväärsus neil poognail Teieni jõuab; võib-olla kuulub selliste hulka juba seesama pihtiv algus?

Teie nii sõbralik arvustus minu asjakeste kohta oli muidugi väga üllatav. Julgen isegi arvata, et see oli liiga positiivne olemaks pedagoogiline. Ent seda enam rõõmustas see mind.

Mis puutub muide „Keväjä minuetti”,⁴ siis pole mul kõige vähematki selle vastu, et sellest saaks laul. On huvitav, et Teiegi sellele mõttele tulite: kirjutasin nimetatud luuletuse just mõttega teha teksti laulule (ehk küll ma seda ei kirjutanud vastavate vahendite puudumise tõttu, vaid m õ t l e s i n ta ja säilitasin mälus). Kui see vangi unistus suudab noort komponisti inspireerida, siis soovin omalt poolt parimat kordaminekut.

Ja nüüd olen jõudnud siis algamani oma curriculum vitae’t, millest olite huvitatud. See hõlmab esialgu vaid 20 aastat, mille jooksul on möödunud kirev, kuid päikeseline lapsepõli, võrdlemisi äge nooruse algus ja tähendusrikkad sõjapäevad süngete komplikatsioonidega. Olen peamiselt tartlane; siin lõpetasin Treffoonia a. 1943, sama aasta sügisel astusin ülikooli. Umbes juba kuu aja pärast pääle immatrikulatsiooni tundus asjakohasena põgeneda põhjapoolsesse naaberriiki, kus sattusin armeesse. Järgmise aasta hilissuvel tulime tagasi. Pääle ENSV taaskehtestamist jätkasin õpinguid kuni 1945 veebruarini. Järgnes 13 kuud vanglas. Amnesteerituna pöördusin tagasi. Nüüd üritan taas omandada üht-teist selles valgete sammastega majas, kus juba neljandat aastat algan otsast pääle. See ongi kõik.

Kirjanduslikke nõrkusi on mu juurest avastatud juba 4-dast eluaastast, mil lugema hakkasin – nii lugejana kui „loojana”. 9-aastaselt kirjutasin võimsa raamatu „Minu elu”. 12-aastaselt sain maha värssdraamaga „Madame Dubarry” (veel uhkem saavutus oli luuletus „Ma süüdistan”, kus näha võis umbes taolisi värsse:

Tõmblev mass, üksikud liikmed.
Punakas kuma.
Öö.
Kuskil on Tema.
Kus Jne.)

Esimesi talutavamaid asju kirjutasin 16-aastaselt. Siiamaani on kriitikatkannatavamaid vahest nii sadakond.

Kavatsesin kogu aja õppidagi kirjanduslugu, nüüd aga arvan pikemat aega, et vastuvõetavamat pinda leiaksin soome-ugri keelte mant. Selle kõrval siiski säilitan ja arendan edasi sidemeid romaani keeltega, kui mitte muuks, siis vähemalt lugemaks France’i ja Rolland’i originaalis. (Siin kohtusingi Teiega).

Olen niisiis pikalt ja laialt kirjutanud Teile endast ja oma kavatsustest. Kavatsen kõige lähemas tulevikus lõpetada.

Tervitustele lisan veelkordse tänu rõõmu eest, mida valmistas Teie sõbralikkus, ehk küll see vahest oli ebapedagoogiline. (Kuid jätkem see omavahele!)

Teie

Ain Kaalep

Tartu, 11.11.46.

A. Kaalep M. Sillaotsale 22. XI 1948

Armas pr. Sillaots.

Õieti pidin selle kirja Teile juba ammu kirjutama. Tahtsingi, aga ei olnud vist vaimu pääl või midagi niisugust, millega muidugi pole sugugi öeldud nagu nüüd oleks. Aga tõtt-öelda olen ma praegu nii neetult traagilises tujus nagu oleksin nädal aega ainult Mme Butterfly aariat kuulanud; seetõttu tekib aga tarvidus hea ja värskendava seltskonna järgi, ja nii suur, et kaalub üles isegi hirmu sedasinast seltskonda solvata oma igava kräunumisega, mis nähtus liiga kergesti võib aset leida. Niisiis, valmistuge kuulama sajas kaheskümnes variatsioonis mõttekat lauset: ma olen kangesti õnnetu. Sellise kompositsiooniga maailma lõbustamaks olen ma tähelepandavalt võimeline, bäää!

Teid huvitas raamat, mille on tootnud tuntud artist Friedell ja mille ta on pühendanud veel tuntumale artistile Max Reinhardtile. Pean tähendama, et selle I ja III osa on mul olemas mu isiklikus biblioteegis ja soomekeelses tõlkes.⁵ Saksa keeles seda kuskilt hankida on õige vähesel määral lootusrikas. On olemas pretsedente. Raamat iseenesest tundub mulle sedasorti belletristika seas päris sümpaatne asi olevat.

Aga las ma kõnelen natuke oma teaduslikust opus 1-st (kui jätta numereerimata mu monograafia „Mõningaid kahtlase väärtusega, ebateaduslikke ja kohati usutavasti lausa lapsikusse laskuvaid ääremärkusi soome verbi kui sellise puhul”). Selle nimi on „Poleemikat keeleuuenduse üle aastail 1915–1917”⁶ ja selles on järjekindlalt kasutatud sõnu põrpima, võstma (Aavik), tulm (Veski), häilima (arh.), vorme –maks, –nuvat, –nuks ja samas laadis edasi. Sest head keelt on hea kirjutada. Menu oli vastavalt ka üsna põrpiv.

Aga mainida võiks ju ka seda, et Teist on sääl juttu kahes kohas. Esiteks kõneleb KAH⁷ „komtess Reichenbachist⁸”, keda Aavik koos „krahv Semperi”, „stiftipreili von der Linde”, „vana majoriherra Vilde” ja teiste peente inimestega reklameerivat oma kauba ostjate ja tarvitajatena. Teiseks süüdistasin ma Teid kirjutamast „Tallinna Kajas” 1915 „Tartu kirju” M. S.-pseudonüümiga; neis kõnelete kord ms., et Aavik arvutanuvat välja, et e. keelde saab teha juurde 100 000 uut sõna ja lisate sellele naeratades, et mehel saab tegemist olema neile sõnadele tähendust otsides.⁹ Selleks oletuseks andis mulle tuge seik, et Aavik kõneleb „K-u äärmistes võimalustes” Teist kui ühest sellesse seltskonda kuulunust, kus ta pidas kunagi (1914) nõu kunstliku sõna „veenma” üle. Niisiis olite tema „kombinatsioonteooria” arenemisest informeeritud. Kas on mu esinemine teadusliku detektiivi osas õnnestunud? Kui ei, siis nutan ja kuulutan enese pseudoteadlaseks.

Nojah. Asja tulmaks oli see, et kuigi mulle jagatavaid tunnustusi pole mõtet ristida „terveteks laanteks loorbereid” (nagu Aira Kaal luuletab), siis laimu järgi nad siiski ka suurt ei lõhnanud. Rind pungi (e. maui – vt. VÕS), oh Ain! Ainult et keeleline oponent mind tikkus Aaviku pooldajaks pidama, ehk küll ma oma arvates küllalt tihedalt olin põhjendanud, et A kaldus olema keeleline žonglöör, kuna ta põhiliselt vaatles keelt ühiskonnast isoleeritud nähtusena. Muide hoiatas Kask¹⁰ (mitte LM!) mind tendentside eest „psühhologismile” – olin kõnelnud sääl sotsiaalpsühholoogilisest, kus pidanuks piirduma lihtsalt sotsiaalsega.

Nii umbes oli selle tööga. Teha oli teda õigegi tappev, kuigi materjal (eriti KAH-i osas) oli huvitav. Niipea ei taha korrata. Ainult et järgneval semestril tuleb kirjanduse seminar. Igatsen teemat „Erni Hiire looming”, et niiviisi arvustusi jälgides saaksin ometi kord aru, miks ei saatnud ükski kriitik, kõige paremad kaasa arvatud, teda kassi saba alla, vaid hellitasid teda kogu aja esimese järgu poeedina. Ah jaa, sellest olen ma Teile juba rääkinud. Aga selline skandaalne seik peab ometi püsima iga eesti kirjanduse austaja ja armastaja südamel raske kivina!

Üldiselt ei juhtu Tartus suurt midagi. Kahtlemata oleksid üldised motiivid täpselt samad, mida Marjukilt mõne aja eest kuulsite. Kes tuvitseb ja kes ei tuvitse, kes saadab kogu tuvitsemise põrgusse, kes inglistab oma tunnete eset oma haprais unelmais. Jahah, välja on anda veel mõningad uued sõnad. Asi on selles, et mõni kuu tagasi uuris Teie alandlik teener ajaviiteks selliseid keeli nagu türgi, aserbaidžani, usbeki, oiroodi; peamiselt küll väga kerge flirdi mõttes eksootilise leksikoniga. Ent eesti keelt võib ju rikastada igati, peaasi, et neologismid foneetiliselt sobiksid! Noh ja siis, sääl seisid sekretär ja Liis,¹¹ ja mina täitsin ühe senise kurva lünga meie sõnavaras. Eks ole Aavik korduvalt kirisenud, et sakslastel on Muschel, venelastel раковина, eestlastel aga rumal konnakarp (Minu arvates ei sobi see nimi peam. selle tõttu et karp on zooloogidel ju veel teatav sort kalu ja nii ei saa keegi aru, mis on õieti karplased, mis karbid). Türklastel on vastav sõna sedef (rõhk viim. sb.). Sellest tegin ma sõna seder, sedra, sest v polnuks lõpus hea ja r ragiseb just nagu tallakski keegi randa uhutud pisikesi setru. Kas meeldib? Lisaks tegin ma kaks deskriptiivset, kergelt vulgaarset sõna, mis päris sobivad mu meelest mõnes kohas võiksid olla: kühverdama – sõimlema (türgi küfrütmek), jummerdama – läbi peksma (türgi yumruk – rusikas). Kuidas lähevad?

Ei, üldse on sõnad toredad. Kasvõi see rahvaluulest leitud häilima pro lihvima (kas ei teki siin selgesti erinevaid kõlalisi assotsiatsioone?), või pau, paua – suur pärl, või kõnnakas – uhke, ülbe. (Need ka rahvalauludest). Olla filoloog ongi ju armastada sõnu. Ja üldse pisikesi asju, sest need on kenad ja suured just nendest koosnevadki. Seda viimast tuleb muidugi alati väga meeles pidada. – Sama mõtte jätk teises tasapinnas: kas pole mitte demokraatia induktiivne ja tavaliselt fašismiks nimetatav nähtustik deduktiivne? On muidugi, kuid nii armsalik on neid loogika termineid antud seoses tarvitada.

Neetud, hakkan märkama, et mu hädalduste võimalusi ettenägev ja juba ette vabandav kirja algus on täitsa asjatuks osutunud. Mu kurb süda jäigi sinna kus ta on, väga kena temast, ainult et nüüd pean ma algust takka järele vabandama.

Lugenud olen ma viimasel ajal Tšernõševskit, Tammsaaret, M. Jürnat, K. Asti. Esimene oli omapärane, päris huvitav ja üsna naljakas oma hästimõeldud naiivsuses, teist loen ma alati ja ei luba teda üldse sõimata, kolmas on kööts, neljanda kohta võiks öelda, et mees oskab kirjutada, aga miks ta siis ei tee seda. („Samme kaduvikku”, kus on sees paljukiidetud „Kuldlind”, pole ma lugenud). Ja huvitav et Tuglas kiidab nii üles ta „Valge naise”, tähendab lähtub „sõbramehelikkusest”. Selle eest talle teatav noomitus, mida repunseerimaks mainitagu, et ta on pälvinud tõsise aplausi vaimuka avastusega: Aavik on keeleteadlane-futurist! Tuglase „Kriitikaid” olen ka lugenud, lömitan ja mängin kannelt ta varvaste vahel, millega muidugi pole öeldud, et ta „Kriitika” minu kriitikavõime oleks alla neelanud.

Jah, iseenesest olen olnud ka teatavates suhetes lüürilise muusaga, tont seda teab, mis ta nimi oli, igatahes mitte Terpsichore (kelle väärikaks teenriks on Udo Väljaots¹²) ega Kleio (kelle teenriks on Richard Kleis¹³). Kuid esialgu pole erilist mõtet nende suhete fragmentaarseid saadusi täheldada. Kehv värk! Aeg on vist lahkuda ajaloo näitelavalt, vana poeet, ja anda teed noortele ja andekatele!

Muide – köögitrepipoliitika kaudu on asjad Rabelais’ suhtes selgumas. Petitsioon ongi järgnev samm. Kuid muusikaajalooga tegelemise katkestamist ei tarvitse see kõik põhjustada veel niipea.

Et Te Tartusse ei tule, see pole küll suurem asi tegu. Aga et Te kunagi (s.t. lähemal võimalusel) seda siiski teete (ütlen mina!) siis on see andestatav (muidugi süüdlasele, kes antud juhul hoopiski mitte Teie pole). Nix wahr?¹⁴ Ehk: elu on juba kord selline.

Nüüd näib mulle, et on viimane aeg öelda nägemiseni, millele järgnegu üks varahommikune kosutav suits.

Terviksisi ka vitrigulle¹⁵!

Ain

22. nov. 48.

Keväjä minuett

Nüit korgõst käü päe, –

jo kevväi om käe

nink laulavve tsirgu – mõts om tõisi täüs.

Sahk mullan om siin,

ka’ hoppõst ta iin

nink lustilist künnümiist üürgämän: nõõ!

Kik vessi nink maa,

– vest esigi ma –

om vastne, nink tsibä, nink illotsõ taas.

Om keväjäkuu, –

kon olõss viil tuu,

kis ütsindä Jumala taiva all kõnd?

Mo linalakk laits,

las olõmi kaits,

kis naaravve sis viil, ku närtsümän lill!

Nüit korgõst käü päe, –

jo kevväi om käe,

nink laulavve tsirgu – mõts om tõisi täüs.

1945
vanglas

1 A. Kaalep, Kollase toa saladus. – Kirjanduse jaosmaa ’87. Kaheteistkümnes aastakäik. Koost E. Mallene. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 47–54.

2 Samas, lk 52.

3 Vt K. Gielen, Noore Ain Kaalepi kirjad Marta Sillaotsale Nõmmele Valguse tänavale. – Methis. Studia humaniora Estonica 2012, nr 9–10, lk 204–212. https://doi.org/10.7592/methis.v7i9/10.579

4 Marta Sillaotsale saadetud luuletused on arhiveeritud koos kirjadega (EKM EKLA, f 243, m 1:2) ja siinsele publikatsioonile on lisatud „Keväjä minueti” tekst kui näide noore Kaalepi värsistamiskerguse ja murdekeele valdamise kohta. Kaalepi võrukeelses luulekogus „Haukamaa laulu’” (1999) ei ole see luuletus ilmunud, värskes noorusluule valimikus „Aleksandriine ja teisi värsse” (2026) leidub see leheküljel 16.

5 E. Friedell, Uuden ajan kulttuurihistoria. Eurooppalaisen sielun kriisi mustasta surmasta maailmansotaan asti. 1. osa, Johdanto, renessanssi ja uskonpuhdistus. Tlk E. Ahlman. Helsinki: WSOY, 1930; 3. osa, Romantiikka ja liberalismi, imperialismi ja impressionismi. Tlk E. Ahlman. Helsinki: WSOY, 1933.

6 See on ülikooli kursusetöö.

7 Karl August Hindrey.

8 Marta Sillaotsa sünninimi.

9 Vt M. S., Tartu „asjad”. Teine Tartu kiri. – Tallinna Kaja 4. (17.) IV 1915, nr 13, lk 205.

10 TRÜ eesti keele õppejõud Arnold Kask.

11 Betti Alveri poeemi „Pirnipuu” (1937) eelviimane värss.

12 Vanemuise balletitantsija.

13 Ajaloo- ja antiikkeelte õppejõud TRÜ-s, Eesti Entsüklopeedia (1932–1937) peatoimetaja.

14 Sks ’kas pole nii?’.

15 St Vidrik Kivilole, kes oli sõpruskonna liige ja Marta Sillaotsa erasekretär.