1905. aasta revolutsioonikirjanduse kaks näidet: „Wõitluse päiwil” ja „Edasi. Tööliste jõulualbum”

1905. aasta detsembris ilmus kaks kirjandusalbumit, mille meeleolu seob võidujoovastus, vihavaen valitseva korra vastu ning revolutsioonikihk: nooreestlaste „Wõitluse päiwil” ja tööliste jõulualbum „Edasi”. Teoste stiil aga erineb märgatavalt, nooreestlaste revolutsiooniromantika asetub vastamisi tööliskirjanike provokatiivse väljenduslaadiga. Sellel ühiskondliku käärimise ja poliitilise vastutegevuse ajal oli ilukirjanduse eesmärgiks saanud kihutus. „Wõitluse päiwil” astus sõgedale parteivihale, väikekodanlikule rumalusele ja nn kohvilaua moraalile vastu tormi ja tungi paatosega (Tuglas 1918: 13). Gustav Suits (1905a: 7) on albumi sissejuhatuses sõnastanud selle lähtealuse: „Elu on wõitlus”, täpsemalt „Wõitlemine uue ühiskonna korra pärast, wõitlemine, mis inimeses kõik kõrge ja kauni ning kõik madala ja alatu lahti päästab [—]”. Tööliste jõulualbumis „Edasi” oli suurem rõhk poliitilisel kihutustööl ja mässule õhutamisel. Hans Pöögelmann (1905a: 10–11) vastandab kohe kogumiku alguses „rahvaklassi” ehk „töölisteklassi” ning „kodanikkude ja suurpõllumeeste klassi”, samuti kritiseerib ta individualismi ja modernismi ilminguid kirjanduses ja kunstis.

Viimastel aastakümnetel on tööliskirjanduse uurimine avardunud ja rohkem on pööratud tähelepanu selle mitmekülgsusele, kuid see on endiselt jäänud kirjanduskaanoni varju. Noor-Eesti programm ja liikmeskond asetuvad seevastu nii eesti kui ka väliskirjanduse maastikul XX sajandi alguse modernismi murdepunkti. Nooreestlaste albumis esinevad peale Gustav Suitsu ja Friedebert Tuglase veel Bernhard Linde, Marie Heinamägi (Heiberg) ja Alfred Julius Mõttus luuletustega, Mait Metsanurk, Ansomardi ja P. Attila proosaga ning Helene Taar artikliga „Uue aja naisliikumine”, mis annab ülevaate XX sajandi alguse naisemantsipatsioonist.

Tööliste jõulualbumis leidub Mihkel Aitsami, Mihkel Martna, Ernst Petersoni, Aleksander Tamme ja Pöögelmanni loomingut, lisaks on märgatav väliskirjanduse mõju. Nimelt on selles tõlked rootsi naiskirjaniku Thekla Lindeni (Thekla Levinia Andrietta Knösi), vene ajakirjaniku Vlass Doroševitši, ukraina revolutsionääri Ivan Belokonski ja noore Filipiinide kirjaniku José Rizali teostest; ülestähendused Karl Marxi ja Eugen Ehrlichi teooriatest; viited Maurice Maeterlincki loomingule ning koguni ajakirjadele The Studio ja Southern Messenger. Need osutused ning kultuurikontaktid annavad põhjust läheneda tööliste albumilegi mõjukriitika mõiste kaudu, mida on Marin Laak kasutanud Noor-Eestiga seoses, tuues välja, et Noor-Eesti ideoloogia lähtekoht oli „suunatud just Euroopa mõju suurendamisele eesti kirjanduse arendamisel” (Laak 2008: 498). Paradoksaalselt seisab lähtekoha teises otsas Tuglase hirm plagiaadisüüdistuse ees (Kalda 2004: 118). Albumi „Wõitluse päiwil” kaanepildi autor on Nikolai Triik, „Edasi” kaane on kujundanud Ants Laikmaa, kes lisaks kogus sealsamas avaldamiseks oma õpilaste loodud illustratsioone 1905. aasta revolutsioonisündmustest (Pählapuu 2021).

Järgnevas ülevaates uurin, kuidas suhestuvad omavahel kaks revolutsioonivaimu ja võitluslikkust kandvat albumit ning kuidas need väljendavad ajastuomast ümberloomise tungi. Nagu kirjutab Gustav Suits (1906: 59), tuleb paremate ja vabamate inimeste kujunemiseks parandada väliseid tingimusi, äratada alamate klasside eneseteadvust „kõrge sihi” kättesaamiseks. Peeter Ruubel (1918: 53) viitab artiklis „Noor-Eesti ja poliitika”, et nooreestlased järgisid individualismi, mis „isiku vaba enesemääramise õiguse printsiibist väljaminnes oma lõpusihti kätte loodab saada praeguste ühiskondlikkude vahekordade põhjaliku uuenduse kaudu, selleks tarvilikuks pidades organiseeritud seltskondlikku võitlust”. Organiseeritud seltskondlik võitlus oli ka tööliskirjanike loomeajend. Siinne tekstianalüüs keskendub kirjanduslikule vaatepunktile ja võtetele, mille kaudu seda revolutsioonikogemust ja võitlusvaimu väljendatakse. Kas albumitele on omane individuaalne või kollektiivne hääl? Hüpoteetiliselt erineb albumite poeetiline laad sõltuvalt programmilisest lähtepunktist: tööliskirjanduse alus on vormieitus ja lookesksus, seevastu Noor-Eestile on iseloomulik normieitus ja vormimäng. Oluline on vormivõtete vaatlus, kuid sama oluline on osutada nende võtete kasutamise (või mittekasutamise) eesmärgile ja rollile tekstis.

Kaks albumit, üks eesmärk

XX sajandi alguse murrangud Eestis lähtusid talupojaühiskonna kihistumisest ja linnastumisprotsessist, oma osa oli muidugi ka 1880. aastatel alanud venestamisel ning rahulolematusel Balti parunite ja Vene riigipoliitikaga. Linnastumise ja industrialiseerimisega hoogustus töölisliikumine ning kasvas tööstusproletariaat. Hakkas levima tööliskirjandus, mida olen käsitlenud artiklis „Eesti varase tööliskirjanduse piirjooned ja tunnused” (Klaus 2020). Revolutsioon ja propaganda tõid avalikku arutellu nii poliitilised, majanduslikud¹ kui ka rahvuslikud² probleemid ning kirjandusse murdis uus romantismilaine, mis eeldas „revolutsiooni tundmustes ja mõtetes” (Tuglas 1918: 12). Oma osa selles oli tõlkekirjanduse³ ja ajakirjandusväljaannete⁴ järsul kasvul: aastatel 1900–1919 oli tõlkekirjanduse osakaal kogu Eestis ilmunud ilukirjandusest vähemalt 43,6% (Möldre 2012: 90).⁵ Tuglase (1918: 14) sõnul iseloomustas XX sajandi alguse eesti kirjandust realismi ja r o m a n t i s m i, i s a m a a l i s e j a k o s m o p o l i i t s e, tundelise ja ainelise vaheline sõda.

1904. aasta kevadel oli toimunud Noor-Eesti asutamiskoosolek ning 1905. aasta suvel ilmunud „Noor-Eesti” I albumis sõnastati rühmituse juhtmõte: „O l g e m e e s t l a s e d, a g a s a a g e m k a e u r o p l a s t e k s!” (Suits 1905b: 17) Programmis pöörati erilist tähelepanu stiili- ja vormiküsimustele, väljendati vastumeelsust vananenud külakirjanduse, moraliseerivate ja ühekülgsete aadete suhtes ning taotleti senisest suuremat kunstilisust, pidulikkust ja idealismi. Ka töölisautorid püüdsid haakuda rahvusvahelise konteksti ja suurlinlike kogemustega ning tuua lugejateni tööliste eluvõitlust käsitleva kaasaegse sisuga teosed. Nooreestlaste ja tööliskirjanike juhtmõtetes tõusis aga esile erinevus. Ma ei vaatle niivõrd nende programmilisi seisukohti ja ideoloogiat tervikuna, vaid kõrvutan arusaamu kirjanduslikust subjektist: kas albumite tekstid kõnelevad loojaisiku või pigem sotsiaalse rühma nimel?

Tuglase (1936: 77) sõnul seisid sajandialguse „tööliste ilukirjandus, albumid ja ajalehtede joonealused, kõik need sentimentaalsed jõulujutud proletariaadi elust, halvad paroodiad pastorite, parunite ja kodanlaste kohta ning revolutsioonilised vemmalvärsid” üleüldse väljaspool kirjandust. Ta lisab koguni, et need tekstid olid „halvad poliitilise partei päevakajad, vaimuvaesed, tuimad ning tömbid” ja „[e]riti piinlik, et ka kõik revolutsioonilaulud, mida pidulikkudel puhkudel tarvitatakse, on üldiselt halvasti ja maitsevastaselt tõlgitud, nii et esteetiliste nõuetega inimest otse haavavad” (Tuglas 1936: 77). Niisugune kriitika põhineb individualistlikul loomekäsitusel, kuivõrd Tuglase (1936: 77–78) hinnangul on ehtsad kirjanikud vaid need, kes võltsimatult peegeldavad omaenese temperamenti. Sellega kaitseb Tuglas selgelt nooreestlaste elitaarset kunstikäsitust, mille olid tööliskirjanikud kahtluse alla seadnud. Näiteks arvustas Otto Münther (1914/1915) nooreestlaste, sealhulgas Tuglase ja Karl Rumori loomingut, sõnades, et eesti nooremate kirjanike teosed ei paku sisuliselt midagi uudset ega üllatavat ning erinevad vaid stiili ja uute sõnade poolest. Vastupidiselt Tuglasele kritiseeris Münther (1914/1915: 3, 8) neid kirjanikke, kellel puudub „sotsialpolitikaline nägu” ja kes „ei wõta oma tööde aluseks laiemat elu, selle wõitlust, ega ta püüdmisi walguse poole”. Tekib küsimus: kas kirjandusteose subjekt peaks olema individuaalse või ühiskondliku hääle kandja? Nooreestlaste ja tööliskirjanike sõnastatud erimeelsuste kõrval ei saa jätta märkamata, et albumis „Wõitluse päiwil” paistavad silma needsamad paroodiad pastorite ja parunite kohta ning Gustav Suitsu vemmalvärss „Jumalad ja rumalad”. Samal ajal oli ju Pöögelmann, üks varaseid ja viljakamaid eesti tööliskirjanikke, Suitsu ja Tammsaare kõrval albumi „Kiired” kaastööline.

Liiati võitlesid eeltoodud autorid 1905. aastal suuresti sama sihi nimel ja samade vahenditega. Albumite eessõnad asetuvad dialoogi, kus avatakse 1905. aasta revolutsiooni kogemusi, olgugi et albumite autorid eraldasid endid teineteisest. Suitsu (1905a: 5–6) käsitluses jagunevad kirjanikud ülespoole tungivaks, rahulolematuks kihiks ja vanale korrale surmahoopi andvaks töölisklassiks. Pöögelmann (1905a: 14) asetas omakorda nooreestlased kodanlikku klassi ning vastandas neid „rahvaklassile”, ironiseerides, et kodanlaste ringkonnad on hakanud põgenema tumeda tuleviku kartuses saladusliku „üleilma” tiiva alla. Ometi rõhutas ta kirjanduse ja vaimuelu sõltuvust ühiskondlikust elust, seltskonnast ja elutingimustest, sest „iga waimuelu [—] on o m a a j a sünnitus, oma aja elutingimiste ja nimelt selle oluse – tööstusewiisi – wili” (Pöögelmann 1905a: 6). Suits (1905a: 7) lisab, et kirjandus ja ühiskondlik areng annavad teineteisele hoogu. Kirikuvõimu ja riigi rolli valitsevate klasside toetajana kritiseerisid mõlemad (Pöögelmann 1905a: 6–7; Suits 1905a: 7). Albumite eessõnad moodustavad seega omamoodi terviku, kus opositsiooniline hoiak võimaldab mõlemas näha ühtset revolutsioonilist ajendit, olgugi et esteetikasse ja subjekti positsiooni suhtutakse erinevalt.

Suits toob oma eessõnas esile revolutsiooni, mis hõlmab võitluse ja ühtekuuluvustunde juurutamise kõrval just kirjanduslikke püüdlusi. Ühiskondlik mässumeelsus annab jõudu revolutsiooniromantikale ja kõrgetele aadetele; võitluse eesmärk on esmajärjekorras inimhinge headuse ja kauniduse vallandumine, mitte klassivõitlus. Nooreestlased katsetasid ilukirjanduse vormiga, seades pilgu sisust kaugemale. Sellega haakub otsapidi Johannes Aaviku keeleuuendusliikumine, sest väärt kirjanduse aluseks on hea keel. Suits (1905a: 8) kirjutab: „Aga m e i l, kes meie endid nüüd ülespoole tungiwa, mitte-rahulolewa kihi liikmed tunneme olewat, meil on oppositsioni-lust were sees. [—] Elu tahame meie ja – wõitlust.” Samas manitseb ta küllaltki paradoksaalselt, et „tõsine luuletaja ei pea kirjanduses ei sotsial-demokrat, ei kodanlane ega aristokrat olema, waid kõigepäält ikka l u u l e t a j a” (Suits 1905a: 8). See on nooreestlaste üleskutse võitlusele isiku- ja loomisvabaduse põhimõtete ning kodumaa eest kirjanduse kaudu. Paradoksaalsus on iseloomulik Suitsu ja üldiseltki nooreestilikule hoiakule, mis ei rõhuta niivõrd poliitilise vaatepunkti puudumist, kuivõrd kirjandusliku subjekti sõltumatust: Suitsu jaoks ei kõnele kirjandus klassi nimel, vaid individuaalselt positsioonilt, mis võib küll toetuda revolutsioonilistele ideaalidele, kuid ei allu neile täielikult.

Ajakirja Noor-Eesti esimeses numbris nendib Suits (1910: 3), et eesti kirjandus peab õppima „moderni kirjandusliku tehnika eneseteadlikku mängitamist, uute stiilide ja meeleolude kultiveerimist, oma keele-materjali intensivlikumat läbitöötamist ja, muu seas, ka rahvusvaheliste kulturisõnade tarvitamist”. Näiteks Jaan Vändrik (1918: 45) ja Hans Kruus (1918: 40) on kritiseerinud autorite tagasihoidlikku ühiskonnakriitikat ja viidanud hirmule tsensori ees, kuid julgeid kunstilisi ja keelelisi katsetusi on siiski peetud edumeelseteks. Seevastu olevat eesti tööliskirjandus eemaldunud kokkukõlast, voolavast lausestusest ja sõnamängust ning vastandub niisugustele teostele, kus vorm on sisust olulisem. Tööliskirjandust, eeskätt proosat, on mõjutanud kõnekeel: iseloomulikud on spontaansed dialoogid ja argine sõnakasutus, ka lühendite ja murdepärasuste kasutamine. Tööliskirjanduse kohta üldiselt on täheldatud, et autorid üritasid jäljendada tööliste realistlikku kõnepruuki, vältides dialoogides intellektuaalseid ja analüütilisi repliike (Christopher, Whitson 1999: 73). Teosed pidid keelekasutuselt olema võimalikult lihtsad ja kõigile arusaadavad. Samuti ei saanud tööliskirjanduse stiil ja vorm kunagi tähtsamaks sisust, seega üldjuhul ei kasutatud poeetilisi kujundeid. Küll aga kinnistas tööliskirjandus eesti kirjakeelde registri, mille abil kujutati uut, industrialiseeritud linnaühiskonda ning töölismaju, vabrikuid ja masinaid.

Revolutsiooniaastail koondasid nii nooreestlased kui ka tööliskirjanikud enda ümber mitmesuguste poliitiliste vaadetega autoreid: aktiivsetest revolutsionääridest mõõdukalt solidaarsete kirjanikeni. Pöögelmann ja teisedki töölisautorid tähtsustasid kirjanduses reaalset ainest ja selgeid sotsiaalpoliitilisi seisukohti (nt Pöögelmann 1907; Münther 1914/1915: 3). Esteetiliste eesmärkide kõrval tunnistab isegi Suits: „[—] kahklemata jääb marxismusele suur „ajalooliku tõe” tähtsus, see, et ta alamate kihtide eneseteadvust on äratanud ja neid organiseerinud, nimelt organiseerinud kõrge sihi kättesaamiseks” (Suits 1906: 59). Bernhard Linde (1914: 84) kirjutab, et poliitilised rühmitused on teineteisega võistlevate ajalehtede „sünnitused”. Siinses artikliski mõistetakse tollast ühiskonda dünaamilise tervikuna, mitte ideoloogiliselt ühtsetest gruppidest koosnevana. Albumite „Wõitluse päiwil” ja „Edasi” sisu ümbritseb raamistik, milles revolutsioonivaim põrkub kahe vastandliku esteetikaga. Teoste sisu kõrval on oluline jutustaja vaatepunkt. Järgnevalt uuringi, kuidas avalduvad programmilised omapärad ning milliseid poeetilisi võtteid seejuures kasutatakse.

Poeetilised võtted

Noor-Eesti programm nõudis proosas kaasahaaravat sisu, „isiklikul tasandil suhestumist oma tekstiga, sügavust, algupärasust”, läbimõeldud karakteriloomet ja kompositsiooni; luules riimi- ja rütmikatsetusi ning sõnamängu; kirjanikult aga valgustatust, psühholoogilist pädevust ja andekust (Mikkel 2007: 30–31, 44). Tuglase (1936: 78) sõnul mõjub kirjanik ehtsalt vaid siis, kui ta peegeldab võltsimatult oma temperamenti ja kaasaja olemust ning on seotud kaasaegse kirjanduskultuuriga. Ka lugejaskonnalt eeldati kirjanduse mõistmist: „Kuid ärgem laskem end petta: edumeelne mõte ei muuda vemmalvärssi veel kunstiteoseks” (Tuglas 1936: 78). Albumi „Edasi” reklaamis aga teatati, et „Edasi” on „edulisele töölisteklassile pühendatud” (Teataja 1905). Mõlemad albumid püüdsid omal moel kõnetada seda „õiget” lugejat: nooreestlased rõhutasid vastuvõtja esteetilist küpsust, tööliskirjanikud klassiteadvust.

Albumis „Wõitluse päiwil” tuleb vooruse ja ilu ideaalide ning julgete kõlakujundite poolest esile Marie Heinamäe (Heibergi) luule. Nooruke Heiberg (1890–1942) oli varem avaldanud luuletusi ajakirjas Linda. 1906. aastal ilmunud esikkogu „Mure-lapse laulud”, mille toimetajad olid Gustav Suits ja Friedebert Tuglas, kinnitas Heibergi positsiooni nooreestiliku nukruslaulikuna. Albumi luuletustes paistavad silma tundehoogsus ning patriootiline paatos, mida võimendab individualistlik minavorm. Optimistlikud tulevikulootused ja vabadusepüüded („Oh kerki koit ja kuma kuldsel kiirel / ja paista päike üle kodumaa!” (Heiberg 1905a)) seisavad kõrvuti enesemääratlemisega: „Su mure laps wist olen mina” (Heiberg 1905b). Heiberg järgib neis luuletustes traditsioonilisi vorme, kasutades ranget ristriimi ja kindlaid värsimõõte, kusjuures enamik värsse algab ühesilbilise sõnaga. Ehkki nooreestlased tõid luulesse uusi vorme, poeetilisi võtteid ning värsimõõte, valitses tollal endiselt riimluule (Lotman, Lotman 2024: 607–608).

Heibergi värsiloomingus kajastuvad väga ilmekalt ajajärgu tundetoonid, ehkki kohati võib tajuda vanaromantilist sentimentaalsust (Eelmäe 1966: 23, 26). Tema luule kujundites domineerivad meri ja lained, öö ja koit, samuti looduse, loomade, aastaaegade ning kodumaa kirjeldused – kodumaad pidas Heiberg oma suurimaks murelapseks (Ermel 2004: 22). Rahvuslikku ühtekuuluvustunnet või revolutsioonikogemust kätkevad valguse ja pimeduse sümbolid võimaldavad Heibergi luuletusi tõlgendada poliitilises võtmes. Näiteks luuleread „Oh kerki koit ja kuma kuldsel kiirel / ja paista päike üle kodumaa! / Ei siis me õnnetumat maad ja rahwast / ööwarjud ial oma alla saa” (Heiberg 1905a) kõlavad kui üleskutse vabadusele; öövarjud on isikustatud, nende alla sattumisest loodetakse hoiduda. Koit millegi uue ja hea alguse sümbolina on üks levinumaid metafoore töölis- ja revolutsiooniluules, kus tihti on sellel poliitiline mõõde. Nii on ka lainetega, mida on tööliskirjanduses valdavalt kasutatud töölismasside sümbolina. Näiteks Pöögelmanni (1905b) luuletuses „Kewade-tuuled” vajub laine üle maa: „Ööwaiksuses wajub see laene / Nii raskesti üle maa, / Kui ähwardaks häwitust tuua / Ja lagedaks rüüstata ra’a.”

Alfred Julius Mõttuse (1886–1942) neljast ristriimilisest katräänist koosnev luuletus „Tõuseb…” sisaldab üldjoontes samasuguseid kujundeid nagu Heibergi luule, ent ta kasutab rohkem allegooriat. Mõttus oli hilisemas elus arst ja poliitik, tema kirjanduslikust tegevusest saab esile tuua vaid üksikud luuletused ja artiklid ajakirjandusväljaannetes. Luuletuses „Tõuseb…” on sarnaselt Heibergiga vihjatud pimeduse varjudele ning värss „ju kumab kuldne koidu-kiir” (Mõttus 1905) toob samuti esile koidu sümboli. Uusromantismi- ja naivismisäde paistab ridadest:

…tõuseb. Pimedus kui wari
kaob sädemete meresse…
ja ilm on nagu tulemeri,
mis lausa löönud lõkkele.

…leegitsewast tulemerest
Kerkib, kaswab wabaduse maa.
Sest kõla, wägew wõidu-hümnus,
Ja wabaduse walgust terwita!
(Mõttus 1905)

Mõttuse luuletust iseloomustavad hüperboolid ning tule ja mere metafoorid (sädemete meri, tulemeri, tule sädemed, lõkkele lööma), mis kuuluvad revolutsioonikirjanduse kujundivaramusse ning eeldavad lugejalt revolutsioonimeeleolu (vt Tuglas 1918: 12). Luuletus jääb tõlgendusele avatuks: vabaduse valguse all võib mõista vaba kodumaad, mida nõuab Suits albumi eessõnas, samuti vaimset vabadust, enesemääratlemise ja -teostamise vabadust. Luuletus ei kätke küll lüürilise mina ega kollektiivse meie vaatepunkti, vaid midagi abstraktset, näiteks ajastu enda häält.

Tuglase luuletuses „Kui wihma sadama hakkas” on tähelepanu all keel ning märgata võib tartukeelset sõnakasutust: „Ai, ai, ai! / Tsia weiwä / eski leiwä… / Es saa süwwä, / nüüt wiel lüwwä… / Perna’ane, perna’ane… / … Uu-uu-uu..!” (Tuglas 1905a: 76–77) Regilaulule omane alliteratsioon ja häälitsemise või huikamise kirjalik jäljendamine erinevad silmanähtavalt albumi üldisest paatosest. Samuti eristub teistest Suitsu (1905c) luuletus „Jumalad ja rumalad”, kus ilmneb vastandus meie–nemad ja tuleb esile ühiskonnakriitika. Artiklis „Kaks ilmavaadet” ei pea Suits jumalateks pühakuid, vaid eeskätt neid „vana vaimu” kandjaid ja „postimehelasi”, kelle arusaamad kõlblusest, aatelisusest ja seaduslikkusest on vanameelsed (Suits 1906: 13). Suits (1906: 14–21) arutleb põhjalikumalt „alalhoidlike ja eduliste” voolude üle, millest esimest seostab ta vanade „jumalatega”. Luuletuse „Jumalad ja rumalad” toon on ironiseeriv ja süüdistav ning keelekasutus lihtne, mistõttu see sarnaneb tööliskirjandusega. Suits (1905c) toetub äratuntavale metonüümiale ja seisuslikule hierarhiale: „Kõrgel – sääl asuwad suremata jumalad. / Madalal – sumawad surelikud rumalad.” Suitsule omaselt pole selles luuletuses paisutatud tundeavaldust ning valitseb tema stiilile üldiselt tunnuslik „sõnastuskargus”, mida on Suitsu luulele omistanud ka Karl Muru (2001: 425).

Tuglase (1905b) novell „Oma päikese poole” vastandub esmapilgul senises proosas domineerinud külaelu kujutamisele kriitilise realismi võtmes ning ühiskondliku mõõtme asemel on esil isiklikud teemad. Vaikset taluelu ihkava tütarlapse ja võimsa linnaelu järele õhkava noormehe armastuslugu kätkeb küll ühiskondlikku lõhet, kuid esiplaanil on noormehe sisemine võitlus. Ent kui noormees hõikab: „Läheme tormisse ja lunastame wõitluse läbi enesele rahu!” (Tuglas 1905b: 16), siis seostub isiklik võitlus ikkagi ühiskondlikuga ning nähtavale tuleb revolutsioonivaim. Lause „See on surnud seltskond, kes oma tasakaalu ja korda wanemate käest arwab pärandanud olewat ja kes läbi tormi paremaid aateid ei otsi” (Tuglas 1905b: 15) viitab kahele vastandlikule osapoolele: neile, kes tahavad senisest erinevat ja paremat, ja neile, kes on rahul vanematelt pärandatud korraga. Viimaste nimetamine surnud seltskonnaks on tähelepanuväärselt julge. Tuglasele omaselt põimuvad novellis uusromantiline ja impressionistlik laad ning voogav-pehme keelekasutus.

Suitsu „Kirgede laul” samast albumist erineb oma romantilise tonaalsusega albumi üldisest laadist, mõjudes kohati isegi võõristavalt: „Ei mäleta muud, kui kallistuste hoogu, / kui noore were põhjani wapustatud woogu / ja käte wahel painduwat pilliroogu – / rõõm tantsis kui merelaened tormisel ööl!” (Suits 1905d) Suits oli poliitiline luuletaja (Väljataga 1992: 5; Muru 2001: 425; Velsker 2020: 315; Susi, Vaiksoo 2023: 34) ja seepärast mõjuvad „Kirgede laulu” värsid maneerlike ja üldsõnalistena. Küll aga rõhutab just „Kirgede laulu” romantilisus albumi „Wõitluse päiwil” mitmekesisust, mis oli üldiselt omane XX sajandi alguse eesti luulele. Tuglase ja Suitsu tekstid avardavad albumi temaatikat ja poeetilisi võtteid, näiliselt eemaldudes selle poliitilisest taotlusest.

Tööliskirjanduses on seevastu esmane sisu ning vormikatsetused on enamasti teisejärgulised. Vormivõtete, näiteks kirjavahemärkide loomingulise kasutamise, range riimiskeemi, kuid ka sõnamängu ja prosaismide eesmärk oli rõhutada ning kinnistada tekstide poliitilist mõõdet. Paroodia ja banaalsuste kasutamine töölisliikumise vastaste naeruvääristamiseks on tööliskirjanduse poliitilise retoorika osa. Mõtteselguse esiletoomiseks võidi tekstidesse põimida liialdusi ja antiteese, eriti just „meie” ja „nende” võrdlemises. Sellega omakorda haakub meie-hääle kasutamine, mis tihti esinebki koos mõne liialdusega. Revolutsiooniaegse tööliskirjanduse läbiv taotlus oli poliitiline kihutustöö, ehkki see võis teinekord mässumeeleolude kõrval taanduda.

Albumi „Edasi” luulevaliku avab Jaan Kreegi (1885–1908) kohati eleegiline silbilis-rõhulises värsisüsteemis sekstett „Aga õues tähed paistwad…”, mis demonstreerib sisu-enne-vormi põhimõtet. Luuletuse alguses on kirjeldatud öist lumesadu, mis on esitatud haige ema voodi ääres näljast nuuksuva mehe vaatepunktist: „Wiimaks tühjakõhu pärast / Hakkan tasa nuuksuma. / Nõnda ema sängisõrwal / Uinun nuttes magama.” (Kreek 1905) Kreek on naturalistlik, tema sõnakasutus on täpne ja argine. Tähelepanu all on ilmalikud mured, mistõttu on luuletuse meeleolugi rusuv ja toon kaeblik. Kreegi luuletuse tegevus toimub samuti öösel nagu Mõttuse luuletuses „Tõuseb…” albumist „Wõitluse päiwil”, kuid erinevalt Mõttuse abstraktsetest koidukuma kujutlustest on Kreegil esiplaanil argisus: „Aga õues tähed paistwad / Pehmelt, nagu waigist’es, / Wõimetut ja haiget elu / Kestwusele meelit’es…” Pealtnäha lõpevad mõlemad luuletused lootusrikkalt, aga Kreek on irooniline: õues paistvad tähed meelitavad kestvusele võimetut ja haiget elu. Võrreldes Noor-Eesti albumi luuletustega on Kreegi luuletuses sõnamängu ja kõnekujundeid vähem ning esiplaanil on sündmustik: „Õhk on rõske. Katkist kuube / Keha ümber tõmban ma, / Taskudesse külma pärast / Katsun käsi suruda.” (Kreek 1905)

Hans Pöögelmanni (1875–1938) retoorilisele küsimusele üles ehitatud luuletus „Kus on nad nüüd?” on loosunglik ning paistab silma jõulise, kohati ülepingutatud kujundikeelega. Eripärane on luuletuse keskel ilmnev tundetooni muutus ja temaatiline pööre, kui südamete tundevõimsal tulel sütitamisele, julguse õhutamisele ja uue elu marutantsul algamisele järgnevad read: „Õrn koduwiis, mis tänawast ja salust / Meil igatsewalt heali awaldab, / Mis ehapuna hellast helgist laulis / Ja läinud noorus-iast unistab” (Pöögelmann 1905c). Luuletuses esineb palju liitsõnu: lauluvennad, marukoha, lõunapaiste, koidutunded, tundetuli, vabadusevalge, kõuemürin, tormimüha kätkevad midagi ülevat ja kirglikku. Samuti esineb personifikatsiooni, alliteratsiooni ja assonantsi („ehapuna hellast helgist”). Selle luuletuse kõnekujundid on otsesõnalist või argikeelset väljendust eeldava tööliskirjanduse kontekstis tavatud.

Albumid erinevad seega nii ideoloogiliselt kui ka vormiliselt: nooreestlaste loomingus annab rafineeritum vorm revolutsioonikogemusele individuaalse ja mitmetähendusliku tõlgenduse, tööliskirjanduses peegeldatakse kogemust kollektiivselt ja avatakse ennekõike poliitilist sihti.

Individuaalne ja kollektiivne subjekt

Alljärgnevas võrdlen ainsuse ja mitmuse esimese isiku ehk „mina” ja „meie” esinemist ja funktsiooni kummaski albumis. Töölisautoritele on iseloomulik kollektiivse hääle kasutamine ja meievormis narratiiv, kuid Noor-Eesti individualistlikus ja uusromantilises esteetikas on see pigem erandlik. Meienarratiivis kätkeb grammatiline isik ühtaegu jutustajat ning tegelasi (Bekhta 2017: 165). Just meievormis narratiiv on põhjus, miks näiteks indiviidi sõltumatust rõhutav kirjanduskriitika ei käsitle tööliskirjandust ilukirjandusena, vaid määratleb seda pigem sotsiaaluurimusliku või polemiseeriva reportaažina (Steadman 1939: 152; Williams 1980: 222; Hawthorne 1984: vii; vrd Tuglas 1936: 77). Kollektiivne hääl aga ei välista üksikisikuga haakuvate teemade kajastamist, vaid võimaldab avaramat lähenemist: näiteks arutelu selle üle, millised jõud piiravad individuaalse identiteedi kujunemist ning kuidas mõjutavad seda sotsiaalne ebavõrdsus või pere ja kogukonna suhted.

Siinne analüüs lähtub arusaamast, et narratiivi ilmnemiseks piisab, kui tekstis on kujutatud ühtainsat sündmust (Genette 1980; Smith 1980; Abbott 2002). Nii võib isegi lüürilistest, osalt staatilisi seisundeid kirjeldavatest teostest leida narratiivseid situatsioone: mikronarratiive, mis võivad peituda mõnes tundeilmingus või mõttevahetuses. Narratiiviuuringutes on kollektiivse vaatepunkti kasutamist käsitlenud näiteks Adalaide Morris (1992) ja Brian Richardson (2009), kuid tööliskirjanduse põhjal ei ole seda uuritud. Uri Margolin (1996: 115) toob välja, et meievormi kasutamine ilukirjanduses on konfliktne ja ambivalentne, mistõttu pole see levinud. Bekhta (2017: 165) väitel on ka senised narratoloogilised mudelid olnud küllaltki tõrksad kollektiivse jutustaja kaasamiseks või isegi tunnistamiseks. Ometi domineerib see just ühiskondlikule peavoolule vastu seisvas kirjanduses, näiteks sotsialistlikus ja feministlikus lugemisvaras.

Tööliskirjandus taotleb elulähedust ning kollektiivse hääle eesmärk on tagada teksti usaldusväärsus. Pingestatud meienarratiivi kaudu peegeldatakse tööliskirjanduses identiteeti, kindlat olukorda ja ühiseid teadmisi, lisades jutustaja häälele taustahääle, n-ö kollektiivse meele,⁶ mis justkui kinnitab jutustaja seisukohti. Paradoksaalselt aga tekib meievormi kasutamisega lugejas küsimus jutustaja usaldusväärsuse kohta, mida näiteks minajutustuse puhul ei teki (Richardson 2009: 146). Jutustajatüübist olenebki, kui ehedalt ja usaldusväärselt tekst mõjub: minajutustajal ei saa olla ligipääsu kirjeldatud rühma liikmete mõtetele ja tunnetele, seevastu kollektiivset vaatepunkti esindaval jutustajal justkui saab. Kui ühe teksti sees jutustaja positsioon nihkub „meilt” „minale” või vastupidi, panebki see lugeja kahtlema jutustaja usaldusväärsuses, eriti tegelastele ainuomaste läbielamiste aspektist.

Albumis „Edasi” Juhan Lilienbachi (1870–1928) tõlkes ilmunud Filipiinide kirjaniku ja rahvuslase José Rizali (1861–1896) luuletuses „Öö-wiirastused” vaheldub lüürilise mina isiklik vaatepunkt kollektiivsega: „Meelt heites tihtigi hirmsatel aastatel / Kuiwad meil silmadgi weest – / Needmisi saatsime wihatud waenlastel’ / Langenud wendade eest… / Öösel ma kardan: siis ilmuwad alati / Werised kujud mu ees” (Rizal 1905: 102). Positsiooni vahetus paneb küsima: kas meienarratiiv vahendab kogu grupi kogemust või üldistab lüüriline mina oma isiklikke arusaamu laiemale hulgale? Natalya Bekhta (2017: 166) on sarnaselt analüüsinud Ameerika kirjaniku Joyce Carol Oatesi novelli „Parricide” (1975) meie-hääle sisemist pingestatust sellesse kätketud kollektiivsete ja individuaalsete aspektide tõttu ning jõudnud järeldusele, et Oatesi teoses on meienarratiivil oluline temaatiline roll: „mina” ja „meie” vaheldumine viitab varjatud tunnetele, motiividele ja ebausaldusväärsusele. Sama võib täheldada luuletuse „Öö-wiirastused” puhul: selles on küll kasutatud meievormi, kuid see vaheldub minavormiga, mistõttu ei mõju „meie” veenvalt kollektiivse hoiakuna. Kollektiivset vaatepunkti kätkev luulehääl on tööliskirjanduse tunnus, kuid ühise kogemuse peegeldamine vaheldumisi subjektiivse tundetooniga õõnestab selle tõsiseltvõetavust.

Kollektiivse kogemuse vahendamiseks kasutatud sõnad ja väljendid kajastavad küll ühe inimrühma mõtteid ja tundeid teatud hetkel, kuid seisukohad on siiski esitatud tihendatud kogumina, mille loob jutustaja (Margolin 2000: 605–606). Näiteks Lilienbachi luuletuses „Sõjamehe päewaraamatust” on revolutsioonimeeleolu ning sellega haakuv muserdus ja ühine kaotusvalu surutud kahte lühikesse, ent tundeelamuslikult jõulisse värssi: „Surnukeha-kuhjad olid / M e i e wäest; / Moon, mis kaasa wõeti, wõeti / M e i e käest…” (Lilienbach 1905a) Sõna „meie” sõrendamisega on rõhutatud kahe rühma vahelist lõhet ning vastasseisu, kuid ühtlasi kindla inimhulga ühtekuuluvust, kollektiivset identiteeti ja solidaarsust. Surnukeha-kuhjades võib märgata liialdust, meie käest võetud moon viitab aga vastaspoole ebaausale või ebamoraalsele käitumisele, mis omakorda haakub kihutustöö taotlusega. Lilienbachi luuletus püüdleb emotsionaalset ja psühholoogilist mõju, mis tekib kollektiivse trauma ja grupisisese lähedustunde autentse peegeldamisega.

Luuletuses „Mis ootate?!” pöördub Lilienbach (1905b) kollektiivse vastuvõtja poole: „Mis ootate weel? Tööle, / tööle! [—] Wõi ootate, et ainult teised / Töö piaksid ära tegema, / Ja tahate siis rahulikult / Tööwilja pärast maitseda?” Luuletuse toon ja pöördumine väljendavad subjekti kindlustunnet oma positsioonis rühma liikmena ja aktiivset suhestumist luuletuse adressaadiga. Oluline pole siinjuures tööliskirjandusele omane lugu ega nooreestlaste esteetika juurde kuuluv isiklik avardumine, vaid tähelepanu on sellel, keda luuletusega otsesõnu kõnetatakse. Autor esitab lugejale küsimusi, mis mõjuvad vastust ootavalt, mitte pelgalt retooriliselt. Seeläbi kutsub luuletuse subjekt oma mudellugejat dialoogile. Lilienbachi luuletuse mudellugeja jaoks on luuletaja autoriteetne ja usaldusväärne eeskuju. Luuletuse alguses seisab aga tsitaat Piiblist, mis on pimedat usukultust tauniva albumi mõistes kummaline. Veel enam, see tekitab küsimuse, kas autor pöördub oma adressaadi ehk mudellugeja poole või on see pöördumine pigem apostroofiline (vt Burdorf 2017: 30).

Albumis „Wõitluse päiwil” on esiplaanil individuaalsed elamused, tunded ja mõtted. Kollektiivse kogemuse näide on Mait Metsanurga (1905) jutustus „Mistarwis?”, kus peategelane analüüsib sotsiaalse ebavõrdsuse, küla arengu ja hierarhilisuse, vaesuse ja alkoholismi mõju üksikisiku identiteedi kujunemisele. Meievormi on selles loos kasutatud vastuolude, ebavõrdsuse ja „nendega” vastasseisu rõhutamiseks, samuti vastaspoole kritiseerimiseks ning kihutustööks, rõhutades tööliskirjandusele omaselt grupisolidaarsust. Vastaspooleks ehk „nendeks” peab Metsanurk (1905: 67) küllust maitsvaid rõõmsaid nägusid, „kes meie, onnide ja urtsikute elanikkude saatuse üle otsustawad ja meie hää käekäigu eest isalikult hoolt kannawad!”. Jutustaja kirjeldab lugejale enda ja oma kogukonna seisukorda, kuid tema mõtted, tunded ja kogemused on edasi antud sisemonoloogidena: „Ma tahan nende kodadesse tungida, neile meie räbalaid, wiletsust, mustust, roppust näidata” (Metsanurk 1905: 67). Minategelase vaatenurka mitmekesistab otsene pöördumine lugeja poole ning taas tekib teatav dialoogilisus, sest küsimus nõuab vastust: „Wastake, mistarwis hoiawad nad oma elu alal? Kas ei oleks neil palju auusam oma wilksuwat elu-küünalt hoopis ära kustutada.” (Metsanurk 1905: 64) Selle näite puhul aga ei tule selgelt välja, kelle poole küsimusega pöördutakse ehk kes on eeldatav lugeja. Erinevalt Lilienbachi luuletusest „Mis ootate?!”, kus pöörduti mässumeelsete tööliste poole, tundub Metsanurga teksti küsimus olevat suunatud just nendele küllust maitsvatele „teistele”, sest lauses „Wastake, mistarwis hoiawad nad oma elu alal?” on „nad” ikkagi seesama meie, kelle viletsust tahab jutustaja näidata.

Nooreestlaste väljaandes avaldub kollektiivne hääl kõige selgemini Suitsu luuletuses „Jumalad ja rumalad”: „Kellel küll oleks nii tugewad tiiwad, / Et need meid taewa-wärawani wiiwad!” (Suits 1905c) Võrreldes Lilienbachiga on Suits oma poliitilise taotluse sõnastamisel tagasihoidlikum: asesõna meie kätkeb rohkem üleüldist kuuluvustunnet kui vastandumist nendele. Lugeja poole pöördumise („Näe”) ja melanhoolse tundelaadiga rõhutab ta ühtekuuluvustunnet oma „sõprade ja tuttawate” seas. Seevastu Bernhard Linde (1886–1954) luuletuses „Sädemed” asenduvad romantilised, idealiseeritud revolutsiooni kujutluspildid võitluslikkuse, vägivalla ja terroriga. Luuletuse viimasest salmist peegeldub vastumeelsus ja ähvardav hoiak vana korra pooldajate suhtes: „Sädemeid soowiks ma / teilegi saata, / kes teie waremetele / tugesid taote – / sädemeid, / mis teid / põletaks põrmuks, / tundmata tuhaks!” (Linde 1905) Läbivalt on kasutatud minavormi, ja kollektiivne on hoopis luuletuse mudellugeja, näiteks moraliseerivate aadetega, rahulolev ja eneseteadlik keskklass. Nii Suitsu kui ka Linde tekstile on seega iseloomulik nii adressaadiga arvestamine kui ka subjekti identiteedi rõhutamine.

Samas albumis ilmunud arvustuses Suitsu luulekogule „Elu tuli” juhib Tuglas (1905c: 73) tähelepanu luuletusele „Kevade laul”: „Meid ootab ju maa / ja küsib, mil tuleme juba” (Suits 1905e: 8). See luuletus ja Tuglase sotsiaalpoliitiline mõte seoses luulekoguga „Elu tuli” on kogu albumi seisukohalt huvitav juhtum. Nii nagu Suitsu „Kirgede laul” mõjub „Kevade laulgi” pigem romantilisena, eriti kui laulik hõiskab: „sest tõuskem nüüd, wabad ja noored!” (Suits 1905e: 7) „Meie” all peab Suits silmas vabadust ihkavaid noori, keda ta vastandab „vanadele” – kuid kes nad täpsemalt on? Tuglase (1905c: 69–72) järgi on need noored justkui „[w]õitlewa proletariadi kirjanikud”, sealhulgas Maksim Gorki ja teised sotsialistlikud vene kirjanikud, vanade alla kuuluvad aga „[k]odanlikud kirjanikud-müstikud” resp. „kodanlikud kirjanikud-unistajad”, moralistid ja õpetajad, nimeliselt Ernst Enno ja kogu perekonnalehe Linda toimetus. Sarnaseid seisukohti leidub Suitsu eessõnas albumile „Wõitluse päiwil”. Meie-hääl Suitsu luuletuses proovib justkui minetada nooreestlaste ja tööliste vastasseisu, opositsioonis on hoopis võitlev proletariaat ja mugav kodanlus (Suits 1905a: 5–6). Suits asetab end siinkohal justkui töölistega ühte gruppi. Hiljem ongi ta tunnistanud, et ei teagi, kas tema esimesed kirjanduslikud katsetused olid kodanlikud või proletaarsed (Suits 1915: 14).

Meievormi kasutamine ja selle kaudu kollektiivse hääle peegeldamine on oluline nooreestlaste ja tööliskirjanike esteetika erinevus. Tööliskirjanduses on kollektiivne hääl grupiidentiteedi, solidaarsuse või vastuhaku väljendamise vahend, samuti võib sellega rõhutada opositsioonilisust, asetada üks grupp moraalselt või aateliselt teistest kõrgemale või anda hääl marginaliseeritud, põrandaalustele ja vaigistatud kogukondadele. Noor-Eesti kogumikus piirduvad kollektiivse hääle üksikud näited ühtekuuluvustunde rõhutamisega. Identiteedi, kindlate olukordade või kollektiivsete kogemuste kajastamine toob kaasa jutustaja usaldusväärsuse probleemi, mida võimendab veelgi mina- ja meievormi vaheldumine. Eeltoodud tekstinäidete vormiline erinevus peegeldab seega tööliskirjanike ja nooreestlaste programmilist lahknevust enesemääratlemises ja kirjandusliku subjekti käsituses.

Kokkuvõte

Albumid „Wõitluse päiwil” ja „Edasi” ei ole üheselt vastandlikud, ehkki ilmsed on nii mõnedki erinevused programmides ja autorite loomelaadis. Nooreestlaste albumi võitluslikkus ja revolutsioonikihk sarnaneb tööliskirjanike kogumikuga. Vastumeelsus valitseva korra ja tagurlike mõtteavalduste suhtes ilmneb samuti mõlema väljaande autorite loomingus. Erinevad aga luule tundelaad, vorm, kõla-, kõne- ja lausekujundid. Näiteks kannavad albumi „Wõitluse päiwil” luuletused rohkelt isamaalist, romantilist, ülevat-kirglikku ja elujaatavat revolutsioonipaatost, mis läheneb seisukohale, et „ilma romantiliste illusioonideta on revolutsiooni kajastus kirjanduses vase kumin, mis ei liiguta” (Tuglas 1936: 70). Seevastu töölisalbumi „Edasi” luuletused paistavad silma rutulise, kritiseeriva, ässitava või melanhoolse laadiga. Tööliskirjanikud keskenduvad loo jutustamisele, lähtudes vastuseisust selge sisuta ja piiritlemata teostele, samuti ilmneb albumi „Edasi” luuletekstides ühiskondlik kaasatus. Nooreestlaste albumi omapära on vormi- ja keelemäng. Kaasaja olude kajastamine on tagaplaanil, esil on individuaalne mõõde. Nooreestlaste luuletused ei ole moralistlikud ning võimaldavad mitmekesiseid tõlgendusi, seevastu tööliskirjanikud esitavad lugejale väljakujunenud ja kõigutamatuid vaatenurki.

Hegely Klaus(snd 1995), MA, Tartu Ülikool doktorant, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudi teadmussiirde peaspetsilist (Väikese Illimari 12, 11623 Tallinn), hegely.klaus@gmail.com

1 Majandusliku vastuolu keskmes oli eelkõige maaküsimus: „Väikemaaomandi osakaalu suurenemine suurmaaomandi arvelt oli eelkõige vähemjõuka eesti talurahva huvides, seevastu baltisaksa mõisnike majanduslik ja ühiskondlik mõju oleks selle tulemusena vähenenud” (Roasto 2023: 37).

2 2015. aastal on Kersti Lust väitnud, et tol hetkel domineeris ajalookirjanduses seisukoht, et 1905. aasta revolutsioon oli suunatud Vene riigivõimu, mitte mõisnike vastu. See vaatepunkt on tema sõnul baltisakslaste ajalookirjutuse osa, millega ähmastuvad eestlaste ja baltisakslaste vahelised piirid, üldiselt rahvuslikud ja seisuslikud eraldusjooned (Lust 2015:137).

3 Tuglas kirjutab 1935. aastal Mihkel Kampmannile oma Treffneri gümnaasiumist väljaviskamise põhjustest: „Tutvusime ääri-veeri mööda poliitiliste liikumiste ja rühmitustega mujal, lugesime ka keelatud kirjandust, nii palju kui seda imekombel kätte saime. Eriti Soome poolt hakkas tilkuma teateid hoopis teistsugusest rahvuslusest kui oli see meil legaalselt moes. Juba 1903. a. veerisin ma soome keelset brošüüri „Suured ja väikesed rahvad”.” (UTKK KK 17: 109–118)

4 Ainuüksi revolutsiooniaastatel 1905–1907 ilmus üle 30 nalja- ja pilkelehe; see oli kolmandik kogu tollasest ajakirjandusest (Roos 1941: 704).

5 Peale Postimehe, Sakala ja Virulase lisalehtedes ilmunud tõlgete on mainimisväärsed näiteks Eduard Vilde tõlgitud Mark Twaini naljajutt „Miljon westitaskus” („The Million Pound Bank Note”, 1893, e k 1893), Ernst Ilmatari tõlgitud Gerhart Hauptmanni näidend „Woorimees Henshel” („Fuhrmann Henschel”, 1898, e k 1902) ning Jaan Tõnissoni tõlgitud Hermann Sudermanni naturalistlik draama „Kodu” („Heimat”, 1893, e k 1904). Lisaks leiab tõlkeid Eduard von Keyserlingi, Maurice von Sterni, Carl Hunniuse, Maksim Gorki, Fjodor Dostojevski, Vladimir Korolenko, Upton Sinclairi, Jack Londoni, Charles Dickensi, Émile Zola, Johannes Linnankoski, Minna Canthi, Rūdolfs Blaumanise jt teostest.

6 Alan Palmer (2010: 39–40) kasutab mõistet social mind, mida võiks sõnasõnaliselt tõlkida kollektiivseks meeleks. Sama teeb Brian Richardson (2015: 211).