Poliitilised meetmed võivad lugemise päästa

Laialdased uuringud kinnitavad, et kogu läänemaailmas on viimase neljakümne aasta jooksul lugemisharjumust iseloomustanud ühesuunaline trend: inimesed loevad aasta-aastalt vähem raamatuid ja raamatute lugemise tähtsus näib kahanevat. Teiselt poolt on täheldatud, et loeme võib-olla rohkem kui veel kunagi maailma ajaloos: erinevate digitaalsete sõnumitehnoloogiate kohaletoimetatud lühitekstid käivad meiega ööpäev läbi kaasas. Kui levivad lühitekstid, loetakse pikki tekste vähem, aga ühtlasi ka pealiskaudsemalt.¹

Minu enese mõne aasta tagune uurimus² andis ülevaate lugemise arengust Soomes 1980. aastatest kuni 2010. aastate lõpuni. Soomet võib lugemise seisukohast huvitavaks uurimismaterjaliks pidada seepärast, et seda on hinnatud kultuuriliselt harukordselt homogeenseks riigiks, kus selliste ajalooliste tegurite puudumise tõttu nagu feodaalaadel või õukond ei ole saanud tekkida suurt diferentseerumist elulaadis ega kultuuritarbimises.³ Soome töölisklass on olnud erandlikult kultuurisõbralik ja pärast maailmasõdu kujundati riiki sihiteadlikult võrdsete võimalustega heaoluühiskonnaks. Seetõttu on Soomet nähtud eriti soodsa „lugemisriigina”.⁴

Kasutasin oma uurimuses kaht peamist allikat: statistikaameti korraldatud vabaajategevustes osalemise küsitlusi aastatest 1981, 1991, 2002 ja 2017 ning aastatel 2007 ja 2018 läbi viidud pikiuuringut „Kultuur ja vaba aeg Soomes”. Ühtlasi korraldasin mahuka kvalitatiivuuringu, mis koosnes 40 isikuintervjuust ja üheksast fookusrühmaintervjuust inimestega, kelle taust lubas ennustada madalat osalust kultuuris: nad olid kas vähese haridusega, kuulusid töölisklassi või olid tööelust täiesti kõrvale jäänud.

Minu uurimuse põhitulemus oli see, et lugemine on Soomes 1980. aastatest kuni 2020. aastateni vähenenud, aga pelgast vähenemisest olulisem on tähele panna seda, kuidas areneb diferentseerumine. Lugemine on alati olnud tüüpiline kõrgema haridusega rahvastikule, mistõttu lugemise vähenedes on madalamalt haritud rahvastiku hulka alles jäänud väga vähe aktiivseid lugejaid: lugemisest on Soomes saanud ennekõike haritlaste hobi. Kui veel 1980. aastatel olid noored teistest aktiivsemad lugejad, siis alates 2000. aastatest ei püsi noorem põlvkond enam üldse vanemate lugemistempoga kaasas – 1940.–1950. aastatel sündinud tunduvadki olevat omamoodi kuldne kohort, kes loeb kogu elu teistest rohkem. Sugu on lugemise juures kolmas kõige määravam tegur: naised loevad iga aastaga meestest üha enam, eriti ilukirjandust ja populaarkirjandust. Tundub, et digitaalne lugemine, mida sageli optimistlikult peetakse vähem lugevate rühmade teeks lugemise juurde,⁵ ei asenda paberilt lugemist, vaid on selle kõrval uut laadi lugemisviis nende jaoks, kes nagunii palju loevad.

Intervjuud omakorda näitasid, et kui osa madalama haridusega soomlastest ikka veel lugemist väärtustab, siis teiste vastused on kaunis trotslikud. Viimased näevad lugemist mõttetu ja elitaarse ning seetõttu vastumeelse tegevusena. Huvitaval kombel on neist paljud varem olnud lugejad, aga tunnevad, et on nüüd sellest rühmast „välja langenud”. Minu põhiväide ongi, et ebavõrdsuse suhteliselt kiire kasv Soome ühiskonnas 1980. aastatest alates on kaasa aidanud ka lugemiserisuste tekkele. Lugemise kuldaeg jääb neisse aastatesse, mil heaoluühiskond oli tugevaim ja ebavõrdsus kõige väiksem.

Omaenda uurimuse valguses oligi mul äärmiselt huvitav lugeda ahjusooja uuringut „Eestlane loeb. Raamatuaasta lugemisuuring 2025”, mille on koostanud Soomes hästi tuntud Marju Lauristin, Tartu Ülikooli emeriitprofessor ja juba aastakümneid Eesti ühiskonda, avalikku arvamust ja meediat uurinud sotsioloog. Ennekõike lugemist puudutavates uuringutes on ta mahuka andmestiku põhjal eestlaste lugemisharjumuste muutusi jälginud juba alates 1978. aastast. Eesti kontekst pakub Soomes huvi ka laiemalt, näiteks seetõttu, et Eestil on lugemisoskust mõõtvates PISA-testides läinud Soomest paremini – olgugi et mõlema riigi varasemad tipptulemused on viimasel ajal veidi langenud.⁶

Uuringu „Eestlane loeb” suurim trump on selle tohutu lai ja rikkalik andmestik. Valim (n = 1196) on rahvuslikult representatiivne ja otseselt lugemist mõõtvatele küsimustele lisanduvad mahukad sotsiaaldemograafilised taustaandmed, samuti hulgaliselt infot vastajate vaba aja kasutuse kohta. Lugemise mõõdikuteks osutuvad näiteks raamatute hulk ja tüüp vastaja kodus, vastaja suhtumine paberraamatutesse ja e- või audioraamatutesse, vastaja hinnang selle kohta, mis omadused on raamatu juures tähtsad (kerge loetavus, stiil, võime tõstatada eetilisi või filosoofilisi küsimusi jne), eesti kirjanduse tundmine, vastaja mõtted eri tüüpi raamatute või kultuurisündmuste kalliduse kohta, lastele ette lugemine ning raamatukogude kasutamise ja raamatupoodidega seostuvad seisukohad ja harjumused. Eriti kasulikuks ja väärtuslikuks teeb küsimustiku selle tõepoolest terav päevakajalisus: vaatluse alla võetakse ennekõike noortele lugejatele olulised nähtused, nagu filmide ja raamatute suhe, erinevad sotsiaalmeedia vormid ja fan fiction. Intervjuud omakorda pakuvad põnevaid sissevaateid sellesse, mida arvavad Eesti ühiskonna lugemise ja kirjanduse n-ö väravavalvurid: väikeste laste vanemad, õpetajad, raamatukaupmehed, kirjastajad ja raamatukoguhoidjad.

Uuringu „Eestlane loeb” tulemused on põhijoontes hämmastavalt sarnased minu uurimuse omadega: lugemist määravad tugevasti sotsiaaldemograafilised tegurid. Eestlased loevad küll senimaani soomlastest pisut rohkem. Mittelugejaid on Eestis 2025. aastal umbes veerand rahvastikust (mida on tublisti rohkem kui varasemates uuringutes), samas kui minu uurimuse järgi moodustasid eriti vähe lugejad Soomes juba aastal 2017 üle poole kogu rahvastikust. Neid, kes loevad üle kümne raamatu aastas, oli Eestis 2011. aastal 23% ja 2014. aastal juba 11%. Soomes on selliste üle kümne raamatu lugejate osakaal täpselt samamoodi langenud juba varem: neid oli 2002. aastal 24% ja 2017. aastal 14%. Lauristin ja tema kolleegid võtavad tulemused kokku tõdemusega, et esteetilist lugemiskogemust on asendamas tarbelugemine.

Soome ja Eesti uuringute olulisim ühisosa on see, et mõlemas riigis korreleerub rohke lugemine peamiselt naissoo ja kõrge haridustasemega. Naiste edumaa on teada ka teistest rahvusvahelistest uuringutest: seda on selgitatud näiteks sellega, et tüdrukuid ärgitatakse juba lapseeas rohkem lugema kui poisse, ja sellega, et naistel on peres kultuuri edasikandmise juures keskne roll.⁷ Kõrgem haridustase jällegi korreleerub teadaolevalt igasuguse kultuuritarbimise, sealhulgas lugemisega.⁸ Uuringu „Eestlane loeb” huvitav ja eristuv tulemus on see, et kuigi noorte hulgas on suhteliselt palju mittelugejaid, ei ole nad siiski lugemisest nii täielikult lahti öelnud, nagu see tundub olevat minu Soome uuringu põhjal: näib, et iga kolmas Eesti noor loeb ikka veel palju ja peaaegu pooled loevad aeg-ajalt.

Põhjus, miks Lauristinil ja tema kolleegidel õnnestub näha noori lugejatena, võib olla osavalt koostatud küsimustik, mis mõõdab lugemist paljudel eri viisidel, pöörates tähelepanu ka uutele, digipõhistele lugemisharjumustele. Selles mõttes on eriti huvitav autorite välja töötatud jaotus, mis jagab vastajad elulaadiklastritesse: „multiaktiivne”, „digiaktiivne”, „kodukeskne”, „somekeskne”, „tehnikakeskne” ja „huvitu”.

Elulaadiklastrid rõhutavad, et lugemisel on eri rühmades erinev roll. Multiaktiivsed loevad eriti agaralt ja neil on palju nii kultuurilisi kui ka ühiskondlikke harrastusi. Enamasti on nad kõrgesti haritud, keskealised ja naissoost. Digiaktiivsed loevad palju, aga nende peamine kultuuriline tegevus leiab aset internetis. Ka nemad on kõrgesti haritud, aga multiaktiivsetest veel sagedamini naised. Kodukeskseid kultuuritarbijaid on kõige rohkem, nad loevad suhteliselt aktiivselt ja toimetavad palju kodus ja selle lähiümbruses. Tüüpiline kodukeskne kultuuritarbija on vanem maal elav naine. Somekesksed kultuuritarbijad ei hooli eriti raamatutest, selle asemel kasutavad nad ohtrasti sotsiaalmeediat. Nende seas on ülekaalus madalalt haritud ja mehed. Tehnikakesksed kultuuritarbijad ei ole lugemisest huvitatud sel määral kui sotsiaalmeediast, aga nad loevad meelsasti ekraanilt ja otsivad raamatutest vajalikke praktilisi teadmisi. Tüüpiliselt on nad väikeasulate elanikud ja mehed. Huvitud kultuuritarbijad jällegi teavad kaunis vähe raamatuid ega ole kuigi huvitatud kultuurist või muudestki harrastustest. Huvitutest tarbijatest kõige suurem osa on pensionärid, väikese sissetulekuga ja elavad maal, ülekaalus on mehed.

Raamatus välja pakutud elulaadiklastrites tuleb esile põnev paralleel minu uuringu⁹ tulemustega: ka Eestis on selgesti olemas nii kultuurisõbralikud ja mitmekülgselt kultuuri harrastavad kõrgelt haritud naised kui ka igasugusesse kultuuri, sealhulgas lugemisse negatiivselt suhtuvad madalalt haritud mehed. Paremini on uuringus „Eestlane loeb” õnnestunud noorte lugemisharjumuste mõistmine: kui vaadelda vaid noorte suhet traditsiooniliste raamatute lugemisega, võivad nad jätta passiivse mulje, aga kui vaatluse alla võetakse ka raamatute uued vormid ja sotsiaalmeedia, tekib nende lugemisharjumustest teistsugune pilt. Uuring näitab, et ülekaalukas osa noortest on kas „digiaktiivsed” või „somekesksed”: teisisõnu eristuvad Eesti noored, tulevased lugejad, tugevasti sel alusel, kas neil on mitmekülgne lugemisrepertuaar, mis koosneb nii traditsioonilisest kui ka digitaalsest lugemisvarast, sõltuvad nende lugemisharjumused suurel määral sotsiaalmeediast ja internetist. See on ka rahvusvahelises plaanis väga oluline uurimistulemus.

Kvalitatiivsed intervjuud väikeste laste vanemate, õpetajate, raamatukaupmeeste, kirjastajate ja raamatukoguhoidjatega muudavad pildi eestikeelsest kirjandusmaailmast eredamaks. Kuigi kedagi ei ole intervjueeritud lugeja rollis – mis oleks olnud huvitav lisandus –, saab uurimusest hõlmava pildi väljakutsetest, millega eestikeelne raamatumaailm parasjagu silmitsi seisab. Eriti tasub tähele panna seda, kuivõrd on noorte lugemise takistuseks eesti keele väiksus, ja seda, et noored, kelle väheneva lugemishuvi, kahaneva sõnavara ja viletsamaks muutuva õigekirjaoskuse pärast tuntakse muret nii meedias kui ka teadusuuringutes, loevad endiselt meelsamini inglise keeles.

Õpetajate intervjuudes joonistuvad välja nii ebastabiilne hariduspoliitika kui ka kirjanduse õpetamise keskne väljakutse: erineva haridustee tõttu ei ole kõigil emakeeleõpetajatel samasugust valmidust kirjandust õpetada. Kirjastajate intervjuud jällegi paljastavad nõiaringi, mis on Soomes väga sarnane: lugemisharjumuste muutus, mis hõlmab nii lugemise vähenemist kui ka digitaalse kirjanduse levikut ja seda, et noored eelistavad ingliskeelset kirjandust, on alandanud paberraamatute trükiarvu ja tõstnud hinda, nii et emakeelsete raamatute ostmine ei ole enam ahvatlev valik ka nende traditsioonilise ostjaskonna jaoks. Intervjuudes tuleb esile sotsioloogiliselt eriti oluline küsimus: kas on tõsi, et kui meelelahutusžanrid levivad audioraamatutena, ei trükita neid varsti enam füüsilisel kujul? Nii võib tõeks saada uurijate visandatud areng, mille järgi paberraamatust saab vinüülplaadi moodi haruldus. Mõned uurijad on arvanud, et sotsiaalmeedia tugevasti visuaalile toetuv raamistik, mida noored eelistavad, võiks paberraamatule anda niisuguse ihaldatud luksuskauba rolli.¹⁰

Kokkuvõttes osutab Lauristini ja tema kolleegide väärtuslik uuring, et Soome ja Eesti lugemistrendid järgivad tugevasti ülejäänud läänemaailma rahvusüleseid suundumusi: lugemine väheneb, aga ennekõike diferentseerub ühiskondlikult. Vastandlikes äärmustes on aktiivselt igasugust kultuuri harrastavad, nii digi- kui ka paberraamatuid lugevad haritud naised ning teiselt poolt kultuurisse pisendavalt suhtuvad, vähe lugevad madala haridustasemega mehed. Uued digitaalsed lugemisviisid ei päästa lugemist, vaid pakuvad ennekõike lisa neile inimestele, kes ennegi paberraamatuid lugesid. Üldiselt seostub lugemine peale kognitiivsete nähtuste, nagu sõnavara areng, ka laiemalt võimega ühiskonnas hakkama saada nii tugevasti, et see suundumus on murettekitav.

Uuring „Eestlane loeb” pakub rõõmustavalt palju konkreetseid ettepanekuid ja rajab teed kirjanduspoliitikale pisut samas vaimus nagu Soome haridus- ja kultuuriministeeriumi värske aruanne,¹¹ kus lugemisalast suunamist vajavana nähti ennekõike lapsi ja noori, mitmekultuurilist rahvastikku ja vähemharitud mehi. Lauristin ja tema kolleegid on veel ambitsioonikamad: nad väidavad põhjendatult ja uurimistulemustele tuginedes, et eestikeelset kirjandust ähvardab palju ohte ja nende vastu tuleb tarvitusele võtta süsteemsed kultuuripoliitilised meetmed. Eesti lugejaskonnas on toimumas suur põlvkonnavahetus, kus vanemad, palju paberraamatuid lugevad generatsioonid on asendumas noorema generatsiooniga, kes loeb ennekõike digitaalselt ja palju inglise keeles. Mis puutub kirjutajatesse, siis ainus võimalus kaitsta eestikeelse kirjanduse elujõudu olukorras, kus turg ei taga eestikeelse trükisõna jätkusuutlikkust, on kehtestada tugev tulevikku suunatud rahvuslik raamatupoliitika, mis pakuks kindlat tuge eestikeelse kirjanduse avaldamisele ja levitamisele. Nii on uuring osa olulistest aruteludest, mis rõhutavad, et rahvastiku lugemisoskus ja -tahe on algusest peale poliitiliste meetmete ja avaliku haridus- ning raamatukogusüsteemi viljad, ja poliitiliste tööriistadega on neid võimalik ka alal hoida.

Marju Lauristini ja tema kolleegide uuring täidab kolme eesmärki: esiteks annab see pildi lugemise olukorrast tänapäeva Eestis, teiseks panustab rahvusvahelisse akadeemilisse sotsioloogilisse arutellu lugemise vähenemise ja diferentseerumise üle ja kolmandaks suudab uurimistulemustele tuginedes pakkuda konkreetseid poliitikasoovitusi. Suurest mahust hoolimata on teos visuaalselt ligitõmbav ja sõredalt küljendatud ning sobib seetõttu nii üksikute teemade sirvimiseks kui ka süvenenud lugemiseks. Nii võib seda mööndusteta soovitada ühtaegu laiemale lugemishuviliste ringile ja akadeemilistele lugejatele.

Soomekeelsest käsikirjast tõlkinud JOHANNA ROSS

1 A. Mangen, A. Van der Weel, The evolution of reading in the age of digitisation: An integrative framework for reading research. – Literacy 2016, kd 50, nr 3, lk 116–124. https://doi.org/10.1111/lit.12086

2 R. Heikkilä, Miksi lakkasimme lukemasta? Sosiologinen tulkinta lukemisen muutoksesta. Helsinki: Gaudeamus, 2024.

3 K. Mäkelä, Kulttuurisen muuntelun yhteisöllinen rakenne Suomessa. – Sosiologia 1985, kd 22, nr 4, lk 247–260.

4 K. Eskola, Kirjojen lukeminen. – Arjen kulttuuria. Vapaa-aika ja kulttuuriharrastukset vuosina 1981 ja 1991. Toim M. Liikkanen, H. Pääkkönen. Helsinki: Tilastokeskus, 1993, lk 21–40.

5 K. Tveit, A. Mangen, A joker in the class: Teenage readers’ attitudes and preferences to reading on different devices. – Library & Information Science Research 2014, kd 36, nr 3–4, lk 179–184. https://doi.org/10.1016/j.lisr.2014.08.001

6 L. Nissilä, B. Klaas-Lang, PISA-tulokset Suomessa ja Virossa − yhtäläisyyksiä ja eroja. – Kieli, koulutus ja yhteiskunta 2024, kd 15, nr 4.
https://www.kieliverkosto.fi/fi/journals/kieli-koulutus-ja-yhteiskunta-syyskuu-2024/pisa-tulokset-suomessa-ja-virossa-yhtalaisyyksia-ja-eroja

7 M. Van Hek, G. Kraaykamp, Why Jane likes to read and John does not: How parents and schools stimulate girls’ and boys’ intrinsic reading motivation. – Poetics 2023, kd 101, art 101828. https://doi.org/10.1016/j.poetic.2023.101828

8 T. Bennett, M. Savage, E. Silva, A. Warde, M. Gayo-Cal, D. Wright, Culture, Class, Distinction. London: Routledge, 2009; S. Purhonen, J. Gronow, R. Heikkilä, N. Kahma, K. Rahkonen, A. Toikka, Suomalainen maku: Kulttuuripääoma, kulutus ja elämäntyylien sosiaalinen eriytyminen. Helsinki: Gaudeamus, 2014.

9 R. Heikkilä, Miksi lakkasimme lukemasta?

10 J. Pinder, Online literary communities: A case study of LibraryThing. – From Codex to Hypertext: Reading at the Turn of the Twentyfirst Century. Toim A. Lang. Amherst–Boston: University of Massachusetts Press, 2012, lk 68–87.

11 M. Leikola, Selvitys kirja-alasta ja soveltuvin osin lukemisesta. Helsinki: Opetus- ja kulttuuriministeriö, 2026. https://urn.fi/URN:ISBN:978-952-415-158-0