Lühidalt

„Õpetaja 12. Uluotsa maja” on omapärane ja asendamatu raamat, memuaarne täiendus asjalik-akadeemilistele artiklitele, kirjanduslugudele ja monograafiatele. Selle kaante vahel on Tartu kirjanduselu XX sajandi teisel poolel, alates selle sõjajärgsest laastatusest kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni. Sellise raamatu saigi kirja panna juba Stalini ajal luuletava imelapsena Õpetaja tänava majja tee leidnud Lehte Hainsalu, kelle osaks sai seista Tartu kirjanike eest hiljem, Nõukogude aja lõpul. Näib, nagu saanuks ta „mandaadi” sellise raamatu kirjutamiseks juba 30. oktoobril 1982, otsekui kingiks päev enne oma 44. sünnipäeva, kui ta Kalju Kääri surma järel valiti Eesti NSV Kirjanike Liidu Tartu osakonna sekretäriks. Seda ametikohta, mis hiljem nimetati ümber osakonna esimeheks, täitis ta kaheksa aastat. Kandidaadiks oli Hainsalu kõrval seatud ka konsultandi ametit pidanud Tõnis Lehtmets, tsiteerin Valmar Adamsit Tartu Kirjanduse Majas olevast koosolekuprotokolli koopiast: „Ma ei taha Sm. Lehtmetsale midagi ette heita, kuid paneksin ette Hainsalu. Mulle tundub, et praegu on vaja korda saada maja ja seda maja pidada. Sellega saab hakkama just naine. Ma ei ole feminist, kuid võiksime proovida naisega.” Nagu näitas aeg, osutus proov edukaks.

„Õpetaja 12” on kirjandusliku meistrikäe ja -maitsega kirja pandud pühendusteos tollest majast läbi astunud Lehte Hainsalu minu inimestele, alates Oskar Lutsust kuni Milvi Sepinguni ja alates majahoidja Helju Vaherist kuni Kaarel Irdini, kellega kohtuti pigem ukselävel. Mõneti on see nagu järg Hainsalu varasemale ning rohkem isiklikule elule keskendunud mälestusteraamatule „Olla üheksavägine” (2018). Nüüdsegi mälestusteköite subjektiivsust silmas pidades on ometi paslik meenutada „Üheksavägise” motot Ene Mihkelsonilt, olgu siis põhjenduseks, et ka nii võib ja just nii on õige: „Kaduviku tagant vaatab mind kujutlus, mitte see, kes oli, vaatan / mina ise, ei tohi unustada, et seal pole kedagi peale minu.”¹ Memuaarides on autoril õigus olla isiklik ja lasta paista oma suhtumistel, olgugi et ülekohtust suhtumist Hainsalu raamatus ei märka. Inimestel on oma head ja vead ning kui mõne voorused ja teod on omavahel vastuolus, siis paistab see silma kõige enam Kaarel Irdi teeristil.

Raamatu põhiosa jagunebki 57 teeristiks ehk inimesele pühendatud peatükiks. See on ilus ning mitmetähenduslik leid. Kellega on teed vaid ristunud, kellega kulgenud pikemat aega rööbiti, aga ristimärk tehakse alati mälestuseks. Kuupäev iga teeristi alguses märgitseb looja lahkumist, millisest hetkest alles algab tõeline igavikuline elu. Raamatu grammatiline aeg on olevik ning nii ilmuvad ajaloo hämarusest lugeja ette Artur Alliksaar, Jaan Isotamm, Peeter Olesk, Rein Sepp, Mati Unt, Vaino Vahing, Velly Verev jpt. Tavapärane on ju see, et kui looja – kunstnik, kirjanik – lahkub, loetakse ette tema elulugu ja räägitakse, et tema looming elab edasi igavikus.

Erilist heameelt tunnengi raamatus just neist, keda teatakse ja mäletatakse vähem. Järelsõnas on hea sõnaga meenutatud neidki, kellele omaette teeristi-peatükki pole jagunud – Heino Puhvlist Jüri Ehlvestini. Neid, kes parasjagu meelde pole tulnud, pole ka unustatud. Teeristid on järjestatud lahkumiste järgi ning muid daatumeid on antud mõõdukalt. Sünnidaatumeid on kõigest 2–3 ja näib, et see on taotluslik: nimetatud on Õpetaja 12 maja projekteerimise või ehitamise aasta ja dateeritud autori sünd, mille kuupäeva kokkulangemist Martin Lutheri teeside naelutamisega Wittenbergi kiriku uksele 421 aastat varem peab autor oluliseks märkida. Selleski on üksjagu tähenduslikku, kui reformatsiooni kohta ütleb Hainsalu, et sellised asjad sünnivad siis, kui vaimuvõim läheb vastamisi riigivõimuga. Selles väites peitub peale ajaloolise tõepära omamoodi poeetiline vastuolu, sest Hainsalu sõna on läinud vastamisi nõukoguliku võõrvõimuga ja samal ajal aidanud luua või taasluua teist, Eesti Vabariigi võimu – kuni põhiseaduse sõnastamiseni välja.

1 E. Mihkelson, Luuletused. – Looming 1977, nr 12, lk 2056.