Rehabiliteeritud tuhar

„Eesti keele seletav sõnaraamat” (EKSS) ütleb, et tuhar : tuhara on ’tuharalihastest ja rasvpadjanditest moodustuv kere paariline taguosa’: Parem, vasak tuhar. Paksud, pringid, vormikad tuharad. Suurest istumisest on tuharad valusaks jäänud. Püksid olid liiga pingul ümber tuharate. Kaunikujuliste tuharatega näitsik. Andis poisile laksu tuharale. Patsutab hobust tuharale. Tuharasse süstima. Sõna tuhar ühis- ja murdekeelsed sünonüümid on „Sünonüümisõnastiku” (SYS: sub tuhar) järgi kannikas, näkk, nekk ja nägar.

Vanemast leksikograafiast ilmneb, et sõna on ajalooliselt tuntud üksnes lõunaeesti murdekeeles: Arßbälle [’tuharad’] / Tuhharra, Lende [’niue, puus’] / Tuhharra (Gutslaff 1648); tohhara, tuhhara d. ’tagumik, tuharad, perse / Hintere, Gesäß, Arsch’ (Hupel 1818: 178, 249, 253); tohhar : tohara (d), tuhhar : tuhara (d) ’tuhar / Hinterbacke’, perse t[uhhar] id. (Wiedemann 1869: 1288, 1339), tuha, pl tuhaɁ (d) ’tuharad / Hinterbacken’, tuharik : tuhariku (d) ’tuharatipp / Spitze der Hinterbacke’ (Wiedemann 1973 [1893]: 1211).

Hilisema murdekorje käigus on vanemas leksikograafias leiduvatest variantidest registreeritud tuha ja tuhar, mille levila on lõunaeestiline. Sõna on tuntud nii Mulgi (Trv Hel) kui ka Tartu (Ran Puh Nõo TMr Võn Kam Ote San) ja Võru (Kan Urv Krl Har Rõu Plv Vas Räp Se Lei Lut) murdes: tuha Krl (EKMS 3: 1080 Tagumik), `perse tuhara, nuu om `perse otsa vai, muud ei tiijä Ran; tuhare, tuu on nigu uvvembe aja sõna San; `nimmeɁ ommaɁ pääl, all ommaɁ tuharõɁ Krl. Alates 1940-ndate lõpust on mõned teated kirja pandud Põhja-Eestist: lehmä tuharat Lüg; kui äi kuule, teen su tuharad tuliseks Pha; tuharad, kuuld olen, si on vist siisa·ma perse kõik Ksi. (EMSUKA MS)

Üldisemalt on sõna saanud tuntuks kirjakeele kaudu: tuhar, tuharik (EKÕS 1918: 126); tuhar = nekk : neki, tuharik = tuharatipp, -ots (EÕS 3: 1580). Tänapäeva eesti keeles on tuhar neutraalse tähendusega anatoomiatermin (lad clúnes pl ’tuharad’, clúnis ’tuhar’, nátes pl ’tuharad, istmik’, nátis ’tuhar’; Valdes, Veski 1982: 203, 619), mida tunneb ja kasutab ka ühiskeel.

Etümoloogia

Sõna etümoloogiat on asjaomases kirjanduses korduvalt vaetud, kuid veenva tulemuseni ei ole jõutud. Andrus Saareste (1938: 627–628) oletab, et tuhar on variant samatähenduslikust sõnast tusar L (Saa), K (Ksi VlPõ = Plt KJn Vil), M (Pst Hls Krk Hel) (⇐ tuśś : tuśsi ~ tuss : tussu lastek ’tagumik; tüdruku, naise suguelund’), kus on toimunud häälikumuutus s > h. Analoogiline häälikumuutus on Saareste järgi leidnud aset näiteks sõnades võõrsi(-võõras) > võrsi(-võõras) > võsi(-võõras) > võhi(-võõras) ning kuslabu ~ kohlap. Hilisemates käsitlustes on Saareste seisukoht jäänud ootuspäraselt tähelepanuta.

Julius Mägiste (EEW 10: 3317, 3319–3320) oletab, et tuha ’tuhar’ võib olla verbaalnoomen onomatopoeetilisest verbist tuhama = tuhisema ’kõlatut ühetoonilist heli tekitama (tule, tugeva õhuvoolu kohta); kiiresti liikuma, sõitma, libisema’, mille algne tähendus on vahest ’kohin, vihin; peeretus’; noomenist tuha on aga deminutiivliitega -r (< -ra) ilmselt tuletatud tuhar. Variant tusar : tusara on Mägiste järgi eventuaalne kontaminatsioon sõnadest tuśś, tuss + tuhar (EEW 10: 3377). Alo Raun (1982: 183) ja „Eesti etümoloogiasõnaraamat” (ETY) refereerivad Mägiste etümoloogiat. Eino Koponen (1998: 181) ütleb, et sõna tuhar päritolu on ebaselge, kuid temagi arvates on see tõenäoliselt deskriptiivsõna, mis võib kuuluda samasse perre kui tuhisema ’kohisema, suhisema’. Varianti tusar võrdleb Koponen sõnaga tüse ’priske, lihav’ (sic!). Sõnaveeb ja „Eesti keele sõnaraamat” (EKS) jätavad sõna tuhar päritolu targu esitamata.

Sõna tuhar sidumine tuhama-tuhisema-perega näikse esipuhku kuuluvat rahvaetümoloogia valdkonda, kuid leian, et usutavat tuge sellele tõlgendusele pakub läti keele analoogiline tuletusmall. Läti murde- ja kõnekeeles on läbipaistvaid näiteid, kus müra kirjeldav verb on tagumiku (lad podex) nimetuse tuletusalus: lt dùkt, -cu, -cu ’mühisema, mühama, kohisema, vihisema, vuhisema / tosen, sausen’ ⇒ dùcamais (ME 1: 523, 525–526; EH 1: 347), dūkamais ’tagumik / der Hintere’ (ME 1: 525), dūcans id. (Kursīte 2007: 84); rũkstêt ’pomisema, mõmisema, põrisema, urisema, mürisema, mühisema, torisema / brummen’ ⇒ rūkstamais ’tagumik / der Hintere’ (ME 3: 569), rùkt, -cu, -cu ’kohisema, mühisema, mürisema, vihisema, vuhisema, möirgama, korisema / brausen, sausen, rauschen, brüllen, tosen, kollern’ ⇒ rùcamais ’tagumik / der Hintere’, rūcenīca ’tagumik / der Hintere’ (ME 3: 566, 569).

Mägiste järgi on tuhar morfoloogiliselt liitne sõna. Etümoloogilise analüüsi käigus olen selgitanud, et sõnade tuhar ja tusar kõrval on eesti ühis- ja murdekeeles veel teisi r-liitega tuletatud tuharanimetusi või muul viisil mõisterühmaga tihedalt seotud sõnu: juba eespool nimetatud tusar : tusara kõrval veel näbar : näbara Muh, ? vrd sm näppy ’muhk, mõhn, mügar; vistrik’; nägar : nägara Jõe Aud Hää Juu JMd KJn, vrd näkk : näki ’sakk; nukk, serv’; `perse näsare pl Pst, vrd näsa ’väike väljaulatuv ots, kühmuke, nibu’; sakar : sagara Ote Kan ’looma kints’, vrd sakk : saki ’terav, väljaulatuv tipp’; sobar Krk ’häbe’ < lt mrd čuba ’tagumik, tuharad / das Gesäss’ (ME 1: 417; eesti näidete allikad EKMS 3: 1078–1082 Tagumik; EKSS; EMS).

Olen kaalunud muidki algupäraseletusi, kuid heitnud need kõrvale kui ebaveenvad. Kui oletada, et tuhar on tohar-variandi sekundaarne häälikukuju, mis on küll välistatud, võiks mõlemat pidada tuletiseks läänemeresoome päritolu eesti murdesõnast tohk : tohu (Jäm Ans Khk Mus Pöi Rid Khn Tor Ris Trm Kod Ran Võn Vas Räp) ’paadipära’ (VMS; selle läänemeresoome sõnatüve etümoloogiat vt SKES 5: 1322; EEW 10: 3197). Sellele etümoloogiale pakuks semantilist tuge laenulist päritolu ahter ’laeva või paadi päraosa’ (< asks achter id., vt Viikberg 2025), mis on ülekantud tähenduses ’tagumik, taguots’ (EKSS).

Saksa murde- ja kõnekeel tunneb väljendeid, kus esineb podex’i tähenduses murdeti häälikuliselt varieeruv sõna Tuchas, Tuchus, Tuchis, Toches, Tochus jt ’tuharad, tagumik, taguots’, näiteks auf den Tochus bekommen ’vastu tagumikku saama’, auf dem Tokkes sitzen ’mitte midagi tegema’ vms (WB). Sõna on registreeritud ka baltisaksas: Tochus ’tagumik / der Hintere’ (Gutzeit 1892: 27), Tochus, Toches ’tagumik, taguots / Hintern’ (Kobolt 1990: 270; vt ka BSS), kus öeldakse, et sks Tochus jt on laen jidiši sõnast tachas id. (jidiši sõna ja selle heebrea tausta kohta vt täpsemalt Verschik 2000: 408). See jidiši sõna levib saksa ühiskeeles alates XIX sajandist (Küpper 1979: 407). Eesti sõna tuhar esmamaining on pärit aastast 1648 (vt eespool), mistõttu laen (balti)saksa allikast on juba ajaliselt välistatud.

Teekond kirjakeelde

Varases eestikeelses tervishoiuküsimusi käsitlevas kirjanduses kasutati lugejale arusaadavat rahvakeelset sõnavara, sealhulgas sõnu ja väljendeid, mida ajapikku on hakatud pidama vulgaarseks ja kirjakeeles sobimatuks. Johannes Voldemar Veski (1958: 259) kirjutab sellega seoses: „Hilisem kirjakeel aga on need [vulgarismid] asendanud kas kunstsõnadega [—] või neutraalsemat laadi rahvaloomingulistega (tagumik, tuharad, kürb [—].”

Eesti arstiteadusliku oskuskeele arendamise püüdlused algavad XIX sajandi viimasel veerandil. Sel perioodil andis olulise panuse eestikeelse meditsiiniterminoloogia arendamisse tolle aja silmapaistvamaid eesti arste Peeter Hellat (1857–1912). 1894. aastal ilmus tema „Terwise õpetus” (Hellat 1894), milles peale haiguste ja tervishoiu on käsitletud ka inimese anatoomiat ja füsioloogiat. Arstiteaduse emakeelse õpetamise algaastail kasutasid õppejõud seda loengute ettevalmistamisel keelelise juhendina (Lill 1985: 312).

Haigusi ja tervishoidu puudutava kirjeldamiseks leidus rahvakeeles rohkesti oskussõnu, kuid anatoomia- ja füsioloogiaalases terminoloogias oli suuri lünki. Uute oskussõnade loomiseks kasutas Hellat eeskätt murdesõnu, eelistades tihti lõunaeesti sõnu ja häälikuvariante põhjaeesti omadele, mis tõi talle ka kriitikat (Valdes 1938: 84, 86; Lill 1985: 309; Kalnin 1996: 141). „Terwise õpetuse” „Eeskõnes” on Hellat (1894: IV) kirjutanud nii: „Kui selle mõned raamatus ettetulewad sõnad ja kõnekäänud Tallinnalastele tundmata peaks olema, siis ei wõiks see neile mitte liig suurt raskust teha. On ommeti Tartu- ja Wõrumaalased Tallinna keele ilma nurisemiseta kergesti omandanud.” Hellati lõunaeesti sõnade lembus ja eelistus on arusaadav ja ootuspärane, teades, et ta oli pärit Valgamaalt Sangastest ning „Terwise õpetuse” esimese trüki keelelisteks nõuandjateks olid lõunaeestlased: Rõugest pärit kooliõpetaja ja -kirjanik Peeter Org ning Põlvast pärit Jakob Hurt (Valdes 1938: 87).

Lõunaeestiline tuhar esineb „Terwise õpetuses” sellistes seostes: „Ristluu külge liidab ennast tuharluu, mis nõndasama kui ristluu wiiest lülist kokku säetud on [—]” (Hellat 1894: 17–18), „Kahelt poolt kõrwalt tuharluu külge liidawad endid niude (nihuste) luud” (Hellat 1894: 26), „[—] kolm lühikest ja õige paksu lihast, mis tuhar- ehk ka istumise lihasteks kutsutakse. Nemad annawad tuharatele nende kuju” (Hellat 1894: 51), tuharluu wirn [= plexus e põimik] (Hellat 1894: 142).

Kui 1914. aastal ilmus Heinrich Niggoli „Eesti arstiteadusline sõnastik” (Niggol 1914), mis sisaldas pisut üle 3000 eestikeelse oskussõna, leidus seal ootuspäraselt ka tuhar: glutaeus, ягодичный, tuhara, cf. nates (Niggol 1914: 33); musculus, glutaeus, ягодичная, tuhar[lihas] (Niggol 1914: 47); nates, ягодицы, tuharad, cf. glutaeus (Niggol 1914: 50). Tee üldsõnastikesse oli nüüd avatud (EKÕS 1918: 126; EÕS 3: 1580, vt lähemalt eespool).

LÜHENDID

Anseküla; asks = alamsaksa keel; Audru; cf. = võrdle; (d) = Tartu ja Võru murre, ka lõunaeesti kirjakeel [lühend Wiedemanni sõnaraamatus]; d. = Tartu ja Võru murre, ka lõunaeesti kirjakeel [lühend Hupeli sõnaraamatus]; Hargla; Helme; Hls = Halliste; Häädemeeste; JMd = Järva-Madise; Juuru; Jõelähtme (rannikumurre); Jämaja; K = keskmurre; Kambja; Kanepi; Khk = Kihelkonna; Khn = Kihnu; KJn = Kolga-Jaani; Kodavere (idamurre); Krk = Karksi; Krl = Karula; Ksi = Kursi; L = läänemurre; lastek = lastekeelne; lad = ladina keel; Leivu; lt = läti keel; Lutsi; Lüganuse; M = Mulgi murre; mrd = murdekeel, -sõna; Muhu; Mustjala; Nõo; Otepää; Pha = Püha; pl = pluural; Plt = Põltsamaa; Plv = Põlva; Pst = Paistu; Puhja; Pöide; Rannu; Ridala; Risti; Rõuge; Räpina; Saarde; Sangaste; Setu; sks = saksa keel; sm = soome keel; TMr = Tartu-Maarja; Tori; Trm = Torma; Trv = Tarvastu; Urvaste; Vastseliina; Viljandi; VlPõ = Põhja-Viljandimaa; Võnnu.

Lembit Vaba (snd 1945), PhD, Läti Teaduste Akadeemia välisliige, phorest45@gmail.com