Milleks meile ÕS?

Jätkub eelmises numbris alanud mõttevahetus 2025. aasta õigekeelsussõnaraamatu teemal. Seekordses osas saavad sõna Tartu Ülikooli suulise kõne ja vestlusanalüüsi teadur, kirjandus- ja meediauurija Tiit Hennoste; Tartu Ülikooli eesti keele võõrkeelena professor Birute Klaas-Lang; Tallinna Ülikooli emakeeleõpetuse ja rakenduslingvistika lektor Merilin Aruvee; Tartu Ülikooli emeriitprofessor, endine Eesti Keele Instituudi (EKI) direktor Urmas Sutrop ning Tallinna Prantsuse Lütseumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Anneli Oidsalu.

Kuidas hindate 2025. aasta ÕS-i? Kas ja kuidas seda kasutate? 

Tiit Hennoste: Ma ei kasuta ÕS-i peaaegu üldse. Aja jooksul on valdav osa norminguid pähe kulunud ja kui vaja, siis parandab keeletoimetaja. Teisalt, kui uskuda, et Sõnaveeb = ÕS + seletussõnaraamat, siis pole paberil ÕS-i vaja muuks kui koolieksamiteks. Aga sajandipikkuse traditsiooni jätkamine lammutavas ühiskonnas mõjub siiski meeldivalt. Isegi kui tegijad näitavad sealjuures pikki hambaid.

Birute Klaas-Lang: Eesti keel on sõnarikas keel ja kogu seda rikkust ühte raamatusse mahutada on kindlasti võimatu. ÕS-i koostajate ees seisis keeruline ülesanne, mida ÕS-i 60 000 märksõna hulka valida. Koostajad on korduvalt rõhutanud, et ÕS peegeldab ametlikuks kasutuseks vajalikku neutraalset sõnavara, mis ei tähenda, et muid sõnu eesti keeles ei olegi või et neid ei tohiks kasutada. Sõnaveebis on ju EKI ühendsõnastik, kus on 180 000 keelendit, ning lisaks oskussõnaraamatutes ja terminibaasides üle 300 000 termini.

ÕS-il raamatuna on ka oma sümboolne tähendus. Eestlane on keeleusku ja on raamatuusku. Vähemalt praegu. Nii palju peaks Eesti riigil siiski raha olema, et edaspidigi eesti kultuuri jaoks olulisi raamatuid välja anda. Jah, ka mina kasutan vajaduse korral ikkagi veebiväljaandeid: nii veebi-ÕS-i, Sõnaveebi kui ka EKI teatmikku, aga raamat peab riiulis olema. Pealegi, aeg-ajalt on lihtsalt huvitav seda lehitseda. Lisaks annab uus ÕS koos riiulil seisvate vanemate ÕS-idega hea võrdleva ülevaate sellest, mis eesti kirjakeelega vahepealsete aastakümnete jooksul on juhtunud ja kuidas ühel või teisel ajajärgul keelekorraldusse ja normingutesse on suhtutud. Siiski julgen ennustada, et järgmise ÕS-i ettevalmistamisel hakatakse taas arutama, kas ÕS peaks jääma ainult veebi ning kas koostamisel tuleks määratleda lisaks morfoloogiale ja ortograafiale ka sõnade tähendusi või piirduda ÕS 2025 eeskujul tähendusvihjetega. Elu muutub ja tulevad uued sõnad. Maht aga väga palju suuremaks minna ei saa, mis seab koostajad taas valiku ette: mis jääb sisse ja mis välja?

Merilin Aruvee: Mõistan ja aktsepteerin uude ÕS-i tehtud muudatusi. Keel ju areneb ja on üsnagi loogiline, et erialakeele sõnad enam ühtede kaante vahele ei mahu. Samuti ei osanud ma puudust tunda kõnekeelsetest sõnadest, seda enam, et läbilõige eesti keele kõigist sõnavarakihtidest pole iial olnud ÕS-i eesmärk.

Pärast seda, kui oma uue ÕS-i esitluselt koju tõin ja riiulisse asetasin, seda ausalt öeldes rohkem vajanud ei ole. Pabersõnastike aeg on jäädavalt ümber. Toimetan praegu üht tõlget ja ma ei kujutaks ette, kui peaksin selleks raamatukogus pidevalt üks- ja mitmekeelseid sõnastikke lappama. Igapäevaselt vajan lisaks ühendsõnastikule (ÜS) ja terminibaasidele inglise, saksa, soome sõnastikke ja korpusi – kõik need on veebis. Teabe- ja teaduskirjandus on samuti aina enam veebi kolinud, keelekogud paisuvad üha, keeleinfo uueneb kiiresti. Ajatundliku teabe paberile trükkimisest on kujunenud mingis mõttes luksus ja pole välistatud, et tulevikus võib see keskkonnasäästlikkuse egiidi all lausa põlu alla sattuda. Nii et ei teagi, milline võiks olla paber-ÕS-i tulevik.

Tõtt-öelda olen ka veebi-ÕS-i vajanud üsna vähe. See-eest on pidevalt lahti Sõnaveeb, kust otsin tõlgetele eesti vasteid ja uurin termineid, puhuti läheb tarvis EKI teatmikku. Niisiis lahendan igapäevaselt pigem keeleküsimusi, mille puhul jääb ÕS-i käsi lühikeseks.

Tõsi, ÕS on paljude jaoks omamoodi keelemonument. Inimesed vajavad monumente, mõned viivad nende juurde näiteks lilli. Küsimus on, kas keelemonument peab olema just raamat, mis täidab üht kitsast ülesannet. Minu jaoks monumenteerib eesti keel end kõikjal: täpse ja tabava keelega toimetatud ilukirjanduslikest tekstidest ametlikeni. Igaüks neist on omamoodi keeleline lahendus, milleni kirjutaja on konteksti arvestades jõudnud, olgu selle lättenired siis kas ÕS-is, ÜS-is, EKI teatmikus või mujal.

Urmas Sutrop: Ma olen leige ÕS-i kasutaja. Kui ma noorem olin, siis olin täitsa huviline. Praegu aga ei vaja ma enam igapäevaselt ÕS-i, pigem kasutan Sõnaveebi. ÕS on ainult ametliku keelekasutuse piibel, mujal tuleb lähtuda heast keelekasutuse tavast. Ja hea tava võib vägagi ÕS-i pakutust erineda.

Ühe korra olen ma värsket ÕS-i raamatupoes ka käes hoidnud ja mõnest kohast avanud. Kõik tundus sama nagu ennegi. Huvitaval kombel ühe asja poolest uus ÕS siiski erineb varasematest – selle kaanevärv on mustjas. Millegipärast seostub see mulle Juhan Liivi luuletusega „Must lagi on meie toal”.

Alati vaatan sõnaraamatuga tutvudes märksõnu hobune, gnostik ja agnostik. Märksõna hobune alusel (ükskõik mis keeles) otsustan ma sõnaraamatu sisukuse üle ning sõnade gnostik ja agnostik põhjal selle kvaliteedi üle. Kui sõnaraamat ütleb, et agnostik on gnostika eitaja, siis seda sõnaraamatut (üha rohkem on selliseid ka veebis) ma rohkem ei ava. Märksõna hobune (Pferd, horse, zirgs, лошадь, hevonen, cheval jne) puhul vaatan, kuidas see sõna on defineeritud, missugused on näited, tuletised, liitsõnad, kas antud on sünonüümid, sõna päritolu ja stiilimärgend, esmakasutuse aasta vastavas keeles jne. ÕS-is on ametliku keelekasutuse jaoks põhiteave olemas, aga nõrgaks jääb tähendusvihjete osa. Ainult sõnadest hobu ja suksu ei piisa. Vaja olnuks ka vihjeid täkk, mära ja varss, mis iseseisvate märksõnadena on ju olemas.

Olen korduvalt öelnud, et peaks lõpetama uute ÕS-ide trükkimise ja piirduma muudatuste vihikutega. Ei asutused ega koolid jaksa pidevalt uusi ÕS-i trükke osta. Igas koolis on vähemalt mitukümmend ÕS-i varasemate trükkide eksemplari. Kas siis need tuleks vanapaberisse saata?

Kasutan väga palju sõnaraamatuid, kuid üha enam veebipõhiseid seletavaid ja mitmekeelseid sõnaraamatuid, tõlkeprogramme ja tehisaru. Paljude sõnade puhul on minu jaoks esmane allikas Vikipeedia või Vikisõnastiku artikkel. Lihtsamatel puhkudel kasutan ka Festarti e-sõnastikke.

Anneli Oidsalu: Peab vahet tegema ÕS-il, mis on veebis, ja ÕS-il, mis on välja antud raamatu kujul. Esimese trüki ostsid ülikiiresti kokku ilmselt riigigümnaasiumid, et tagada õpilastele eesti keele riigieksami eristuskirjas sätestatud õigus. Teine trükk ilmus kauplustesse märtsi lõpus – nüüd ehib ka meie kooli raamatukogu raamat, mis on kirjakeele normi alus alates 1. jaanuarist 2026. Ostsime neid kaks eksemplari, sest tuhandete eurode kulutamine, et iga abiturient saaks eksami ajal lauale uue, 2025. aasta ÕS‑i, ei tundunud otstarbekas.

Nagu olen Eesti Keele Instituudi (EKI) töötajate seisukohavõttudest aru saanud, siis pärast Sõnaveebi loomist ÕS-i paberraamatuna algul välja anda ei plaanitudki, aga ministri ja üldsuse survel seda siiski tehti. Tegelikult pole ÕS-i raamatuna eriti kellelgi vaja: mõnele ehk pakub selle lappamine mõnusat tunnet, mõni kogub sõnastikke, aga ÕS-i ainus tegelik kasutus on eesti keele riigieksamil, mis võib paraku varsti muutuda e-eksamiks, kus veebi-ÕS on liidesena eksamitöö küljes, nagu oli tänavu 9. klassi katseeksamil. Meie koolis on endiselt kasutusel 2018. aasta ÕS-id, mille kohta EKI on miskipärast kirjutanud: „See sõnaraamat on vananenud ning sobib kasutamiseks vaid teadustöös.” Mina arvan, et koolitundi sobib see ka edaspidi – midagi valet seal ju pole, ehkki vabadusi on muidugi vähem kui uues ÕS-is.

„Eesti Keele Instituudi arengukavas 2025–2028” on kirjas: „Nagu püsib muutumatuna paberväljaanne, ei uuene ka ÕS 2025 võrguversioon.” Kivisse raiutud ÕS-i kõrval-ümber-kohal on aga Sõnaveeb, mis muutub iga päev. Seetõttu ei näe ma mingit põhjust kasutada ÕS-i veebiversiooni – Sõnaveeb on informatiivsem ning selle kaudu saan kursis olla muudatuste ja uuendustega. Sain sealt näiteks juba 2022. aastal teada, et sõnast õudne on normingukohane nii e-tüveline (õudne : õudse) kui ka a-tüveline (õudne : õudsa) käänamine, ehkki ÕS-i norming ütles midagi muud. Seega ei hakanud ma õpilastelt kontrolltöös nõudma õudse käänamist ja takistasin selle jõudmist põhikooli lõpueksamile. Alati tasub tähele panna ka kuupäeva, millal keeleartiklit on muudetud. Kui uue 8. klassi eesti keele õpiku (Avita 2025) koostajad oleks õigel ajal taibanud Sõnaveebi vaadata, siis nad ei oleks ehk pannud õpikusse norminguna sõnade baseeruma, rajanema, põhinema, sarnanema jmrektsioone.

Kirjakeele normi alus on küll ÕS, olgu selle kaanel 2018 või 2025, aga ma ei pea õigeks õpilase karistamist kirjakeele normi rikkumise eest, kui Sõnaveebis on kirjas juba midagi muud. Eriti oluline on see riigieksamil, kus vigade arvul on üpris suur kaal. Eksami eristuskiri ütleb, et õpilane peab kasutama normikirjakeelt ja kirjakeele normi alus on ÕS. Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukoht 2023. aastast on aga selline, et riigieksami hindaja peab tundma lisaks ÕS-ile ka Emakeele Seltsi (ES-i) keeletoimkonna otsuseid. EKI direktor Arvi Tavast on seda kinnitanud ning lisanud, et „EKI aitab nüüdsest info levitamisele kaasa, avaldades otsused operatiivselt Sõnaveebis”.¹ Niisiis: kas õpetajatele on ÕS-i vaja, kui niikuinii on tarvis ka mujalt uurida?

ÕS 2025 häda on selles, et see on sündinud välise surve, mitte EKI parima veendumuse mõjul. Tavasti ja tema mõttekaaslaste armastatud „beebi” on Sõnaveeb, seda arendatakse ja täiendatakse (olen minagi teinud ettepanekuid mõne sõna lisamiseks või artikli muutmiseks).

Sõnaveeb on mõnes mõttes ka õpilastele parem: seal on kirjas kõik sõnavormid – ÕS-is ainult peavormid. Kui on vaja käänata-pöörata, suunan õpilased kindlasti Sõnaveebi. Samas tekitab Sõnaveeb segadust: mõni paneb otsingusse sõna moderne, et õigekirja kontrollida, ei pane tähele, et sõna ees on väikses kirjas fr, mis viitab prantsuse keelele, ja arvabki, et selline sõnakuju on eesti keeles korrektne. Siin ei aita ka veebi-ÕS, sest peale sedastuse, et sõna moderne ei leitud, suunab ÕS keelehuvilise Sõnaveebi, kus ootab ees prantsuskeelne sõna.

Mis mõtteid on tekitanud ÕS 2025-ga seotud avalik arutelu? Kas mingi oluline aspekt on jäänud välja toomata?

Tiit Hennoste: Suur osa ÕS-i vaidlustest jättis mind külmaks, sest tegu oli mikroteemade ja möödarääkimistega. Näiteks paronüümid. Kui ikka inimesed ei ole suutnud aastakümnete jooksul neid juuspeeneid erinevusi pähe ajada, siis on aeg lõpetada. Ja viimane arutelu mööda suguelundeid jättis lihtsalt mulje mõne pealtnäha haritud täiskasvanu vaimsest puberteedist.

Mis paistab oluline? Esmalt sõnatähendustest. Tänapäeva lingvistikas on vähe uurijaid, kes tahaks üldse rääkida üldkeele sõnade kindlatest tähendustest väljaspool tegelikku kasutust, normimisest rääkimata. Lisaks, tähendused muutuvad ajas ja seda muutumist ei saa sõnaraamatuga kinni hoida. Seal saab öelda, et tähendus B on mittesoovitatav, ja soovitada vajadusel kasutada sünonüüme (vt adresseerima), aga saab ka vait olla (nagu meedias suure kraakluse tekitanud sõna liiderlik puhul).

Laiemalt jäi õhku oluline teema, mille taustal on keeleseaduse ebamäärasus. Nimelt ütleb § 4 lg 2: „Kirjakeele normi all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi.” Siin on selgelt välja toodud ka sõnavaralised normingud. Aga! Kas tegu on sõnade kui sellistega: sõna A on norminguline, aga tema sünonüüm B ei ole? Või käib sinna juurde ka tähendus?

Mu arust vajaks selgeks rääkimist ka kogu sõnaliikide teema, mille kohta eri allikates on väga erinevaid arusaamu. Tähenduse poolest on ju ainult osa sõnu nn täistähenduslikud. Abisõnade ja pragmaatiliste sõnade puhul räägib keeleteadlane hoopis kontekstist ja funktsioonist. Ja kui pole tähendust, ei saa seda ka normida.

Teiseks, mida ikkagi panna piiratud mahuga paber-ÕS-i? Mu arust on erialakeele vähendamine hea mõte, samas ei saanud ma aru, miks on vaja sisse panna suuremas koguses kohanimesid. Ühtpidi, kuna on tegu normkirjakeele sõnaraamatuga, siis võiks ju kõik sellest väljapoole jääva välja jätta, aga teistpidi, ma ei tea, kuidas saada üle arusaamast, et kui sõna puudub ÕS-ist, siis teda ei ole normkirjakeeles. Vist ei saagi.

Kolmandaks, märgendite süsteem. See on üldiselt nii keerukas, et vaid masin suudab selles ilma legendi vaatamata orienteeruda. Aga mu keskne probleem on allkeelte märgendites. Esiteks ei saa ma aru, miks just selline märgendite komplekt on valitud. Teisalt pole üheselt selge, mis märgendatust kuulub normkirjakeelde ja mis mitte. Jah, kõnekeelne, murdeline ja ehk ka rahvakeelne ei ole kirjakeelne. Aga halvustav? Stiilitundlik!? Vananenud? Lisaks, sõnad liiguvad üle keelevariantide piiride. Seega saab märgend olla vaid statistiline. Aga statistika oleneb analüüsitud tekstide valikust. Ja see on suur probleemkoht, millesse ma siin ei lasku.

Neljas probleem on normkeele terminoloogias. Mis on ikkagi kirjakeel, mida on eesti traditsioonis kasutatud mitmes tähenduses? Mu arust on EKI lähenemine, et kirjakeel võrdub ühiskeel, otsesõnu halb. See sobis sajand tagasi, kui kirjakeel vastandus murdekeelele. Muidugi on võimul olevatel tegijatel õigus kehtestada oma arusaam. Aga kooliõpetajad ja keeletoimetajad kasutavad kirjakeelt peamiselt ikka tähenduses ’normkirjakeel’. Mu arust oli see erinevus ka üks möödarääkimiste põhjusi. Ja lisaks vajaks tõsist arutamist, mis on ühiskeel, kui lähtuda kasutuspõhisusest.

Lõpuks probleem, mis läheb sõnaraamatust eemale, aga on siiski oluline: mis on õieti norminguline eesti keeles? Valitsuse määrus „Eesti kirjakeele normi rakendamise kord” § 2 lg 1 ütleb nii: „Kirjakeele norm on määratudEesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga.” Viide grammatikale tähendab ühemõtteliselt, et normingute alla käib hoopis enam kui sõnaraamatust leitav ortograafia ja morfoloogia. Ja mu arust on vale EKI teatmiku arusaam, et normida saab väga vähe. See kehtib sõnaraamatus. Väljaspool seda saab keeles normida väga paljut, näiteks rektsioone, ühildumist, sihitise käändevalikut jne. Ja veel enam, nende puhul on ka praegu õige ja vale eristus täiesti olemas – sisuliselt on needki normingud, isegi kui seda sõna ei kasutata. Aga võib mõelda ka teisiti. Kui näiteks süntaksis ei ole norminguid, siis ei saa neid ka normingulises kirjakeeles rikkuda. Ja ei saa grammatikas toodud reeglite (või mille?) järgimist ka keegi nõuda, ei ametikeeles ega koolis. Jah, saab soovitada, aga soovitus ei ole kohustus ja selle mittejärgimine ei ole viga.

Birute Klaas-Lang: Kui ÕS-i ilmumisele eelnes mitu aastat tulist arutelu keelekorralduse üle,² siis ilmumise järel pälvisid siinkirjutajalegi üsna ootamatult põhitähelepanu raamatust välja jäänud vulgarismid. Eerik-Niiles Kross algatas lausa petitsiooni, mis nõuab eelmistes ÕS-ides olnud roppsõnade uude ÕS-i tagasi panemist. Riigikokku saatmiseks vajalikust 1000 allkirjast on petitsioonil praegu veel allkirju puudu. Ega need sõnad ole ju eesti keelest kadunud ja soovi korral võib neid ikka kasutada. Kontrollisin Sõnaveebist üle – roppsõnad koos näidete ja kontekstiga on seal kenasti olemas.

Kirglik arutelu ÕS-i üle – nii märksõnade valiku kui ka normingute, sh tähenduste normeerimise vajalikkuse üle – on aga väga tervitatav. See näitab, et emakeelt peetakse oluliseks ja et ÕS ei seisa inimestel lihtsalt riiulis, vaid sinna vaadatakse ka sisse. Kui uue ÕS-i koostamine ja ilmumine oleks piirdunud ainult pressiteatega, tekiks küsimus: kellele seda paksu raamatut vaja on?

Kui võrrelda Eesti keelekorralduslikku arutelu lähiriikidega, siis näiteks Soome Kodumaa Keelte Uurimiskeskuse 2024. aasta küsitlusest³ nähtub, et 73% vastajatest peab kehtivaid kirjakeele norminguid sobivaks, 17% liiga liberaalseks ja vaid 4% liiga rangeks. Kõige karmimates kommentaarides räägitakse koguni keele degradeerumisest ja hävitamisest ning märgitakse, et hoolimatu keelekasutus viib mõtlemise üksluisuseni. Leebemates kommentaarides rõhutatakse, et tuleb jälgida elavat keelt, sest keel muutub pidevalt, siiski ei tohiks kirjakeeles kõike (nt ingliskeelseid väljendeid) valimatult heaks kiita.

Mis puutub Leedu keelekorraldusse, siis nende õigekeelsussõnaraamat („Bendrinės lietuvių kalbos žodynas”) on vulgarismide esitamisega väga tagasihoidlik. Sealt puudub näiteks kõnekeeles väga tavaline sõna žopa ’perse’. On aga muid elektroonilisi sõnaraamatuid, mis katavad fraseologisme, slängi, noortekeelt jms ning kust leiab ohtralt mitmesugust ebatsensuurseks peetud sõnavara (sh eelnimetatud žopa). Nii nagu eesti ÕS, on ka leedu avalikuks keelekasutuseks mõeldud sõnaraamat konservatiivsema joonega: peale vulgarismide ei propageeri see otse loomulikult ka anglitsisme, mida võib samuti leida näiteks slängisõnaraamatust.

Merilin Aruvee: Kaldun arvama, et kogu poleemika kasutuspõhise keelekorralduse ja ÕS-i eraldi teosena väljaandmise ümber on eesti keele kasutajaskonna jaoks juba ette kaotatud võitlus. Kahtlemata on peetud keelemadin väärtuste sõda, mida ühest küljest on ajendanud hirm, teisalt armastus eesti keele vastu – soov tagada selle kestlikkus üle aegade. Sellises olukorras on oluline dialoog, üksteise seisukohtade ärakuulamine, kuid ma pole kindel, kas ikka piisavalt kuulati ja mõisteti. Iga vastakas seisukoht näis sünnitavat uusi ning keelearmust ja -hirmust said sõnakuulid, lauseodad ja tekstipommid. Vaid miljoni kõnelejaga keelekogukonnas tundus sedasorti keelesõda kaunis kulukas, aga ju oli seda siis vaja.

Leian, et sõitlemise asemel peaksime järjest enam mõtlema sellele, kuidas rakendada uued tehnoloogilised võimalused eesti keele teenistusse. Tehnoloogia toob endaga kaasa nüansse, mis tuleks läbi valgustada. Järjest tähtsamad on veebipõlvkonna noored keelekasutajad, kelle jaoks otsustab keeleallikate kasutusväärtuse funktsionaalsus.

Tähtis oleks arutleda, kuidas tagada veelgi parem keeleinfo kuvamine ja kättesaadavus. Näiteks oleks toimetamistöö või keeleküsimustele vastuse saamine hõlpsam, kui kogu teave oleks integreeritud ühele veebilehele. Praegune olukord, kus eraldi tuleb lahti hoida Sõnaveebi, EKI teatmikku ja ÕS-i, jääb ilmselt ajutiseks lahenduseks. Mõelda võiks ka tehisaru võimalustele ja kombineeritud päringute või kontekstisidusate keeleküsimuste potentsiaalile, mida noored juba nagunii võõramaistele tehisarurakendustele esitavad. Meilgi tuleks sammu pidada ja mõelda keeleallikatest terviklikumalt, mitte ühe teose piires. Keel ei ole lõppeks üksnes sõnade loetelu, vaid muutlik ja arenev tähendusloomesüsteem.

Urmas Sutrop: Avalik arutelu ja ažiotaaž uue ÕS-i ümber paneb mind muigama. Kui olen õigesti aru saanud, siis kired möllavad sellepärast, et uues kirjakeele normi ühes aluses ehk ÕS 2025-s ei ole enam rumalaid sõnu. Rahvas ja lugupeetud poliitikud nõudsid trükise poelettidelt ja raamatukogudest kokku korjamist ja põletamist, et uuele taastatud ropu sisuga ÕS-i trükile ruumi teha.

Muigama pani see kiremöll mind sellepärast, et ÕS on ju maailma igavaim sõnaraamat, seal pole luude peal üldse liha nii, nagu seda on näiteks mahukas eesti keele seletavas sõnaraamatus. Pealegi on ÕS-i ülesanne tagada ametliku keelekasutuse vastavus kirjakeele normile. Ametlik keelekasutus on keeleseaduse järgi (§ 4 lg 1) „riigi ametiasutuse ja valitsusasutuse hallatava riigiasutuse ning kohaliku omavalitsuse ametiasutuse ja kohaliku omavalitsuse ametiasutuse hallatava asutuse, notari, kohtutäituri ja vandetõlgi ning nende büroo või muu avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutuse, kogu või isiku dokumentide, veebilehe, siltide, viitade ja teadaannete keelekasutus” (oeh!). Kas arvatakse, et rumalsõnadel on koht ülal loetletud asutuste ametlikus keelekasutuses? Erasfäärile kirjakeele norm ja seega ka ÕS ei rakendu.

Võib ette kujutada olukorda, kus ERR peab oma keelekasutuses järgima ÕS-i, aga Delfit või Postimeest ei saa selleks sundida. Küsitav on isegi see, kas koolides tohib nõuda, et näiteks lõpukirjandi keelekasutus vastaks ÕS-ile ja kirjakeele normile. Ootan juba aastaid huviga, et mõni lapsevanem annaks lapse lõpukirjandi halva hinde pärast kooli, koolipidaja või koguni haridusministeeriumi kohtusse, kuna sellisel kujul, nagu kirjakeele norm on praegu seadusesse raiutud, ei tohiks see õpilastele rakenduda. Kohus võiks siin tuua ja luua õigusselguse. Nii nagu keeleseaduses ei ole juttu sellest, et kirjakeele norm võiks rakenduda haridusasutustele ja neis õppijatele, nii ei ole sätestatud sedagi, et Riigikogu ametnikud ja liikmed peaksid oma töös seda järgima. Seega ei pea seadused vastama ei ÕS-ile ega kirjakeele normile.

Eelnevast johtub, et näiteks Emakeele Selts või Eesti keelenõukogu peaks algatama keeleseaduse muutmise nii, et kirjakeele norm rakenduks ka neile, kellele üldjuhul ei rakendu avaliku teenistuse seadus: Riigikogu ja Euroopa Parlamendi liige, Vabariigi President, Vabariigi Valitsuse liige, kohtunik, õiguskantsler, riigikontrolör, riiklik lepitaja, kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu liige, valla- või linnavalitsuse liige ja osavalla- või linnaosavanem. Loetelu on aukartustäratav. Ühelegi neist keeleseaduse järgi kirjakeele norm ametlikus keelekasutuses ei rakendu. Kala hakkab mädanema peast! Kas ka kaitseväel ja selle käsuahelal on puutumus ametliku keelekasutusega, pole üheselt selge.

Jõudu tööle keeleseaduse paremaks muutmisel nii, et kirjakeele norm rakenduks kõigile riiklikele institutsioonidele ja haridusasutustele! Kirjakeele normi kasutajaskond Riigikogu liikmetest Vabariigi Presidendini tuleb seadusesse raiuda. Seda saavad teha ainult Riigikogu liikmed. Formaalselt ei saa nemadki kohustada Vabariigi Presidenti kirjakeele normi järgima, aga kui too sellise seadusepügala välja kuulutab, siis võtab ta sellega nii endale kui ka oma järglastele presidendi ametis kohustuse järgida kirjakeele normi, sh ÕS-i.

Anneli Oidsalu: Minu meelest ei tajuta EKI-s oma vastutust ega mõelda piisavalt sellele, et nende otsused mõjutavad kooli, st õpetajaid, õpilasi, õppematerjalide koostajaid – tuhandeid ja tuhandeid inimesi. Ma pole tajunud teadlastes empaatiat, pigem õpetajate halvustamist ja suhtumist, et meie teame, kuidas on hea ja õige, teie takistate keele vaba arengut.

Tundub, et meil polnud vaja ÕS-i ei paberil ega veebis. Vaja on hoopis rahvuslikku kokkulepet, millised on eesti kirjakeele normi kujunemise põhimõtted, kes ja mis alustel seda muudab, kas normingu muutmise põhialuseks saab olla veebipõhine tekstikorpus, kas kirjakeele normi on üldse vaja, kuidas ja millist eesti keelt koolis õpetada, mida riigieksamitel küsida jpm.

Reaalsus on see, et väga paljud õpilased ei viibi vabal ajal eesti keeleruumis, õpetajatena muudkui tõlgime ja seletame tavalisi eesti keele sõnu, õpilaste lauseehitus lähtub inglise keele loogikast. Teadlased võivad ju tekstikorpust uurida ning selle põhjal otsuseid vastu võtta, aga õpetajad teavad, millist keelt kasutab laps või noor inimene, teavad, et noorte eesti keel muutub tohutu kiirusega, ja küsivad endalt: millist eesti keelt ma õpetan? Ma ei ole keelefašist ega konservatiiv, olen paindlik, aga ma tahan teada. Ja tahan, et meil oleks ka tulevikus eesti keel, mida mõistavad ühtviisi nii noored kui ka vanad, et meil oleks ühine keel.

1 K. Kuulpak, Õpetajad pahased: eksamite eel pole selge, missugustest keelereeglitest lähtuda? „Eesti keeles tehakse vigu üha rohkem!” – Õhtuleht 29. III 2023. https://www.ohtuleht.ee/1082524

2 Vt nt B. Klaas-Lang, Meie ühiskonda ähvardab lõhestada ka keelekriis. – ERR 19. X 2022. https://www.err.ee/1608756460/birute-klaas-lang-meie-uhiskonda-ahvardab-lohestada-ka-keelekriis

3 Vt https://kotus.fi/kymmenen-vuotta-alettu-tekemaan-alan-tottua/