Rubriik
Valdkond
Aasta
Pagulase kodu
Silmapaistvatest Soomes valminud väitekirjadest võiks ikka aeg-ajalt juttu teha, kuid praegu lausa peab tegema, sest valmis on saanud eesti kultuuri uurimise seisukohalt oluline töö. Nimelt kaitses Anna Hukka 2025. aasta aprillikuus Helsingi ülikoolis doktoritöö „Pakolaisen koti” („Pagulase kodu”). Tema juhendajad olid Sigrid Kaasik-Krogerus Helsingi ülikoolist ja Kirsi Keravuori Soome Kirjanduse Seltsist. Olin väitekirja eelretsensent ja pärast seda oponent, eelretsensendina tegutses minu kõrval ka Kadri Tüür. Siinsetest raamatukogudest Hukka töö pabereksemplari küll esialgu ei leia, kuid elektrooniline versioon on kättesaadav.1
Hukka väitekirja kohta kutsuti arvamust avaldama eesti kirjandusteadlasi, sest selles on juttu Valev Uibopuust. Rangelt võttes pole see kirjandusteaduslik töö: Hukka…
Hukka väitekirja kohta kutsuti arvamust avaldama eesti kirjandusteadlasi, sest selles on juttu Valev Uibopuust. Rangelt võttes pole see kirjandusteaduslik töö: Hukka…
Poeetiliselt tundlik elutöö
Raamatu pealkiri „Maalt ja mere tagant” võib esmapilgul tekitada küsimuse: mis seal mere taga muud saab olla kui maa, lõpuks ju ikka? Või miks see meretagune pind ei kuulu samuti maa mõiste alla, et need on niiviisi eraldi jaotatud? Ent Õnne Kepi elutööd esitlevat kogumikku lugedes selgineb kujundi ühe ja teise otsa uroboroslik sulandumine. Peale üldteada tõdemuse, et „[m]eri lahutab ja meri ühendab” (lk 443), ühendab ka maa, Eesti maastik. Nimelt on Kepi käsitluses kirjanike võrsumispaiga mõju settinud loomingusse (lk 41) või koguni pärineb kirjaniku „peamine tunnetuslik pagas” (lk 224) tema kasvukohast – nii on see näiteks Bernard Kangro puhul.…
Kivisild on tegelikult alles
Marin Laagi „Piirid ja sillad” on asjalik ja usaldusväärne raamat. Mõjub kuidagi töiselt ja vargsi innustavalt. Selle üks põhjusi on kahtlemata tõsiasi, et autor on 1987. aastast kuni praeguseni töötanud Eesti Kirjandusmuuseumis mitmesugustel teadurikohtadel, põhiliste allikate läheduses. Mul on tunne, et kohtasingi teda esimest korda millalgi nõukogude aja lõpupäevil kirjandusmuuseumi suitsunurgas sihikindlalt sigaretti pahvimas. Vabandan selle seiga meenutamise pärast, aga põlisele tallinlasele, kelle jaoks Tartus ja kirjandusmuuseumis käimine sarnaneb ikkagi mingil määral taevaskäimisega, salvestub neilt retkilt mällu igasugu tähenduslikke pildikesi. Igatahes on ootuspärane, et paljud Laagi artiklite kasutatud kirjanduse loetelud lõpevad viidetega Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (EKLA) materjalidele, mis tekitab ju…
Eestipärases kirjaviisis võrukeelsed imemuinasjutud
Urmas Kalla on produktiivne raamatute koostaja: tema nimega tööde rivvi jäävad võru kõnekäände tutvustav „Eläväneelähtäjä haard hõngu” (2014), „Võru-eesti eksitussõnastik” (2019) ja „Võrukeelseid vanasõnu” (2020). Pärast „Kalõvipoja” (2022) tõlkimist on ta nüüd kokku seadnud võru muinasjuttude antoloogia esimese osa. Eesti Rahvaluule Arhiivis talletatud jutusõq, võru muinasjutud, on heaks lugemiseks igale võru keele kõnelejale ja õppijale – on ju seal alal sõnu ja ütlemisi, mis XXI sajandi võrukese üha eestistuvast kõnepruugist kadunud, ja vormeleid, mille järgi tunnistada muinasjutu isevärki laadi ja jutustamise moodi.
Võru muinasjuttude kogumiku esimene osa ilmus keele staatuse mõttes vastuoksuslikku keskkonda. Samal ajal kui maailma keelekäsiraamatud pühendavad lõunaeesti…
Võru muinasjuttude kogumiku esimene osa ilmus keele staatuse mõttes vastuoksuslikku keskkonda. Samal ajal kui maailma keelekäsiraamatud pühendavad lõunaeesti…
Poiss unistab valgetest purjedest ja sinisest ranniku viirust…
Autobiograafia on tagasivaateline jutt proosas, mille esitab reaalne inimene oma eksistentsi kohta, kui ta asetab rõhu iseenda individuaalsele elule ning eelkõige oma isiksuse ajaloole. (Philippe Lejeune)1
XXI sajandi eestlaste lugemislaua ühed lemmikud on vaieldamatult elulooraamatud. Eri tasemega ning sageli omakirjastatud autobiograafilisi, samuti rohkem või vähem professionaalsete eluloouurijate ja/või -kirjanike üllitatud memuaristikat ilmub Eestis tõepoolest palju. Raamatuna ilmunud mälestused, autobiograafilised romaanid ja biograafiad tõusid jõuliselt esile nullindate lõpus, kui elulookirjandus osutus lugejate seas ilukirjandusestki populaarsemaks.2
Eestlaste suur huvi esmajoones rahvuskaaslaste elulugude vastu on igati mõistetav: tuleme nõukogude ajast, kus inimeste isiklikud mälestused, kogemused ja üleelamised ei langenud kokku ametliku ajalookirjutusega, puudutagu see siis…
XXI sajandi eestlaste lugemislaua ühed lemmikud on vaieldamatult elulooraamatud. Eri tasemega ning sageli omakirjastatud autobiograafilisi, samuti rohkem või vähem professionaalsete eluloouurijate ja/või -kirjanike üllitatud memuaristikat ilmub Eestis tõepoolest palju. Raamatuna ilmunud mälestused, autobiograafilised romaanid ja biograafiad tõusid jõuliselt esile nullindate lõpus, kui elulookirjandus osutus lugejate seas ilukirjandusestki populaarsemaks.2
Eestlaste suur huvi esmajoones rahvuskaaslaste elulugude vastu on igati mõistetav: tuleme nõukogude ajast, kus inimeste isiklikud mälestused, kogemused ja üleelamised ei langenud kokku ametliku ajalookirjutusega, puudutagu see siis…
Keskkonnahumanitaaria haralistel radadel
Foto: Enlil Sonn
15. detsembril tähistab juubelit kirjandusuurija ja semiootik Kadri Tüür, kes on parasjagu eesti keele ja kultuuri külalislektor Toronto ülikoolis. Ta on juhatanud ka Muhu Muuseumi, koordineerinud Keskkonnaajaloo Keskust, toimetanud ajakirja Studia Vernacula ning olnud teadurina ametis Eesti Kirjandusmuuseumis, Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis. Vestlesime sel puhul inimese ja keskkonna vastastikustest suhetest, ökofeminismist, kohalikkusest ja hargnevate radade loomupärasest kokkukuulumisest.
Oled juba alates magistriõppest väga põhjalikult käsitlenud looduskirjandust ja kaitsesid 2017. aastal doktoritöö looduskujutuse semiootikast looduskirjanduse näitel.1 Mis on eesti looduskirjanduse traditsioonis eripärast?
Mind huvitab rohkem see, mis meil muu maailmaga sarnast on. See on tegelikult lähtepunkt, millest tuleb oma kultuuri…
15. detsembril tähistab juubelit kirjandusuurija ja semiootik Kadri Tüür, kes on parasjagu eesti keele ja kultuuri külalislektor Toronto ülikoolis. Ta on juhatanud ka Muhu Muuseumi, koordineerinud Keskkonnaajaloo Keskust, toimetanud ajakirja Studia Vernacula ning olnud teadurina ametis Eesti Kirjandusmuuseumis, Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis. Vestlesime sel puhul inimese ja keskkonna vastastikustest suhetest, ökofeminismist, kohalikkusest ja hargnevate radade loomupärasest kokkukuulumisest.
Oled juba alates magistriõppest väga põhjalikult käsitlenud looduskirjandust ja kaitsesid 2017. aastal doktoritöö looduskujutuse semiootikast looduskirjanduse näitel.1 Mis on eesti looduskirjanduse traditsioonis eripärast?
Mind huvitab rohkem see, mis meil muu maailmaga sarnast on. See on tegelikult lähtepunkt, millest tuleb oma kultuuri…
obadus ja plinder
Vaat kus obadus!
Sõnal obadus on kaks tähendust: ’metallist aas’ (Paneb haagi obadusse. Tabalukk ripub keldriukse obaduses. Päästab, tõmbab haagi obadusest. Veetoru kinnitati obadustega seina külge) ja ’tugev hoop, löök’ (Annan sulle sihukese obaduse, et mäletad. Jüri sai Jaanilt hea, kõva, valusa obaduse. Virutas teisele rusikaga obaduse küljekontidesse, selga, vastu lõuga. Oli obadusest oimetu) (EKSS). Tsiteeritud sõnaraamatus on obadus esitatud kahes eraldi sõnaartiklis, millega on võetud seisukoht, et tegemist on homonüümiajuhtumiga.
Murdekeeles on sõna obadus ’hoop, löök (ka majanduslik)’ kohta teateid rannikumurdest, saarte ja läänemurdest, idapoolses Eestis aga ida- ja Tartu murdest ning Karksist Mulgimaal; keskmurdest üksnes idamurdealaga külgnevast Simunast ja Äksist…
Sõnal obadus on kaks tähendust: ’metallist aas’ (Paneb haagi obadusse. Tabalukk ripub keldriukse obaduses. Päästab, tõmbab haagi obadusest. Veetoru kinnitati obadustega seina külge) ja ’tugev hoop, löök’ (Annan sulle sihukese obaduse, et mäletad. Jüri sai Jaanilt hea, kõva, valusa obaduse. Virutas teisele rusikaga obaduse küljekontidesse, selga, vastu lõuga. Oli obadusest oimetu) (EKSS). Tsiteeritud sõnaraamatus on obadus esitatud kahes eraldi sõnaartiklis, millega on võetud seisukoht, et tegemist on homonüümiajuhtumiga.
Murdekeeles on sõna obadus ’hoop, löök (ka majanduslik)’ kohta teateid rannikumurdest, saarte ja läänemurdest, idapoolses Eestis aga ida- ja Tartu murdest ning Karksist Mulgimaal; keskmurdest üksnes idamurdealaga külgnevast Simunast ja Äksist…
„Pizarro” Eestis
Läbi aegade menukaim Eestis tegutsenud näitekirjanik on ilmselt August von Kotzebue (1761–1819). Tema kuulsus ulatus Euroopast Ameerikasse ja Siberi provintsi. Weimarist pärit elava fantaasia, kiire ja lobeda sulega jurist kirjutas üle 200 näidendi, kuid ka reisikirju, romaane, luuletusi ja libretosid. Samuti andis ta välja ajakirju, muu hulgas koos tuntud abolitsionisti Garlieb Merkeliga. Ametialaste teenete eest aadeldatuna kirjutas ta oma käsitluse aadlist. Tema produktiivsuse tõukejõuks oli kahtlemata suur perekond: kolme Eestimaa aadlidaamiga oli tal 20 last, kusjuures kõiki tema abielusid on peetud õnnelikuks.
Kotzebuel on otseseid teeneid Eesti teatrielu ees: saabunud Peterburist tööle Tallinnasse, käivitas ta seal 1784. aastal harrastusteatri. Aastail…
Kotzebuel on otseseid teeneid Eesti teatrielu ees: saabunud Peterburist tööle Tallinnasse, käivitas ta seal 1784. aastal harrastusteatri. Aastail…
Ortograafia stilistilise vahendina eesti nüüdisluules
Seoses sõnastikureformiga on Eesti avalikkuses viimastel aastatel palju arutatud selle üle, kui rangelt peaks keelt normeerima ning mis on õigupoolest kirjakeele normi ülesanne (vt nt Pöördumine. . . . 2021; Lippus, Lindström 2024). See diskussioon on paljusid ärgitanud mõtlema laiemalt keelelise vabaduse ja keeles peituvate väljendusvahendite rikkuse üle. Käesolevas artiklis võtangi vaatluse alla kirjakeele normi piiri – täpsemalt kõrvalekalded standardsest õigekirjast ning nende tähendusliku potentsiaali.
Õigekirjanormi järgimine või mittejärgimine ei ole sugugi pelgalt arusaadava vormi küsimus. Näiteks kasutatakse mittestandardset ortograafiat laialdaselt turunduses, sealhulgas eriti ettevõtete ja toodete nimetustes, sest väike ortograafiline kõrvalekalle võimaldab korraga nii esialgse sõna tähendust või selle varjundit edasi anda kui ka…
Õigekirjanormi järgimine või mittejärgimine ei ole sugugi pelgalt arusaadava vormi küsimus. Näiteks kasutatakse mittestandardset ortograafiat laialdaselt turunduses, sealhulgas eriti ettevõtete ja toodete nimetustes, sest väike ortograafiline kõrvalekalle võimaldab korraga nii esialgse sõna tähendust või selle varjundit edasi anda kui ka…
Lühikroonika
1.–4. oktoobril toimus Tartu Ülikoolis Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni 16. rahvusvaheline konverents „World poetry today: Production, translation, reception” („Maailmaluule täna: loome, tõlge, retseptsioon”). Tartusse kogunes 83 luuleuurijat 18 riigist. Konverentsi kuuest peaesinejast olid kolm Eestist: Peeter Torop (TÜ, „Translating poetry in the age of new media: Aspects of transliteracy”), Mihhail Lotman (TÜ, „Poetry as semiotic generator”) ja Rein Raud (TLÜ, „Fidelity and form: The limits of poetic licence”). Peeti 20 teemasessiooni ja kaks ümarlauda: ukraina luule tõlkimisest Daniele Monticelli (TLÜ) ja Anna Verschiku (TLÜ) juhtimisel ning eesti luule tõlkimisest Jaanus Valgu (UTKK, TÜ) juhtimisel.
9.–10. oktoobril toimus Tartu Ülikoolis keeleteaduse metodoloogia…
9.–10. oktoobril toimus Tartu Ülikoolis keeleteaduse metodoloogia…
Kratt nimega Kivivalgel
Tegelikult vajaks „2013–2024” kasutusjuhendit, mitte arvustust. Ehkki füüsiliselt on see ju raamat ning kindlasti ka kirjandus, toimib see nagu masin. Seletava sõnaraamatu järgi on masin „inimese kehalist v. vaimset tööd kergendav ja tõhustav seade v. seadmete kogum”. Eestlase arhetüüpne masin on kratt, millele Kivivalgel viitab juba raamatu alguses, võrreldes seda kirjandusliku loominguga, mis on samuti autorile käepärastest materjalidest vormitud. Läbi omailma mitmekülgse kaardistamise ning oskussõnavaraloome on autor kokku pannud teose, millel on potentsiaal olla omakorda võimas loominguline generaator.
Kui peaksin teost žanriliselt määratlema, siis oleks see coming-of-age ehk kasvamise lugu. Autor jutustab, kuidas ta lapsepõlvest, läbi betoonkoridoride ja mustade aukude,…
Kui peaksin teost žanriliselt määratlema, siis oleks see coming-of-age ehk kasvamise lugu. Autor jutustab, kuidas ta lapsepõlvest, läbi betoonkoridoride ja mustade aukude,…
Teadmisest teaduseks
Kui Keel ja Kirjandus tähistas Balzaci 15-köitelise eestikeelse valikkogu ilmumise lõppemist, pidi tõlkija Ott Ojamaa tõdema, et tõlketeooria on „meil seni veel täiesti olematu teadusharu”.1 Praegu, inimpõlvi hiljem, tähistades Peeter Toropi 75. sünnipäeva ja tema „Totaaltõlke” eestikeelse versiooni ilmumist, saab Keeles ja Kirjanduses tõdeda, et nüüd on meil tõlketeooria esindatud ka monograafilise, teaduskraadi taotlemiseks kirjutatud tööga, kus tõlge on metodoloogiline, teaduslikult kirjeldatav probleem.
Toropi 1995. aastal Helsingi ülikoolis kaitstud doktoritöö „Тотальный перевод” on pealkirja leidnud John C. Catfordi 1965. aasta „Lingvistilisest tõlketeooriast” („A linguistic theory of translation: An essay in applied linguistics”), kus total translation on üks tõlkimise moodus, see, mida „tavaliselt…
Toropi 1995. aastal Helsingi ülikoolis kaitstud doktoritöö „Тотальный перевод” on pealkirja leidnud John C. Catfordi 1965. aasta „Lingvistilisest tõlketeooriast” („A linguistic theory of translation: An essay in applied linguistics”), kus total translation on üks tõlkimise moodus, see, mida „tavaliselt…
Vana kirjakeel seob meeli ja hingi
Foto: Külli Prillop
11. novembril tähistab juubelit vana kirjakeele uurija, Tartu Ülikooli emeriitdotsent Valve-Liivi Kingisepp. Keele ja Kirjanduse palvel vastas ta mõnele oma elutööd ja eesti raamatu aastat puudutavale küsimusele.
Kuidas jõudsite kirjakeele ajaloo uurimise juurde ja mida see uurimisvaldkond on Teile andnud?
Eesti kirjakeele ajalugu pakkus mulle huvi juba üliõpilaspäevil, kui olin kitsamaks erialaks valinud eesti keele. Minu jaoks oli tähtis, et uurimisaines ei seostuks nõukogude ajaga. Esimesel kursusel koostasin lühiuurimuse „Alg-Kalevipoja” määrsõnadest, kolmanda kursuse töö oli „Fraseoloogia J. W. Jannseni „Perno Postimehes”” ja neljanda kursuse eriseminaritööks valisin Heinrich Gösekeni grammatika sõnavara. Kahtlemata väga julge otsus, sest Gösekeni teoses „Manuductio ad Linguam…
11. novembril tähistab juubelit vana kirjakeele uurija, Tartu Ülikooli emeriitdotsent Valve-Liivi Kingisepp. Keele ja Kirjanduse palvel vastas ta mõnele oma elutööd ja eesti raamatu aastat puudutavale küsimusele.
Kuidas jõudsite kirjakeele ajaloo uurimise juurde ja mida see uurimisvaldkond on Teile andnud?
Eesti kirjakeele ajalugu pakkus mulle huvi juba üliõpilaspäevil, kui olin kitsamaks erialaks valinud eesti keele. Minu jaoks oli tähtis, et uurimisaines ei seostuks nõukogude ajaga. Esimesel kursusel koostasin lühiuurimuse „Alg-Kalevipoja” määrsõnadest, kolmanda kursuse töö oli „Fraseoloogia J. W. Jannseni „Perno Postimehes”” ja neljanda kursuse eriseminaritööks valisin Heinrich Gösekeni grammatika sõnavara. Kahtlemata väga julge otsus, sest Gösekeni teoses „Manuductio ad Linguam…
Omastamine või lihtsalt tõlge?
Osa folkloorist on väga rahvusvaheline: muinasjutud, legendid ja anekdoodid liiguvad keele- ja riigipiiridest sõltumatult. Sarnase sisuga ballaade ja muinasjutte leidub erinevates maailmajagudes ja eri keeltes. Motiivide rändamine või süžeede tõlkimine, laenamine ja kohandamine on folklooris tavaline. Kuigi rahvalaulu on Johann Gottfried Herderist alates esitletud kui mingi konkreetse rahva vaimu (sks Volksgeist) peegeldajat, on folkloor vaatamata paikkondlikele erijoontele siiski sageli laenuline.
Tõlkimine ja laenamine muutub kahtlaseks, kui mängu tulevad võimusuhted ja domineeriv kultuur võtab midagi vähemusgrupilt. Kultuuriliseks omastamiseks nimetatakse nähtust, kui jõupositsioonil olev kultuur nii-öelda varastab või tõlgib teisest kultuurist mingeid elemente ning teeb need enda omaks. Enamasti peetakse kultuurilise omastamise all…
Tõlkimine ja laenamine muutub kahtlaseks, kui mängu tulevad võimusuhted ja domineeriv kultuur võtab midagi vähemusgrupilt. Kultuuriliseks omastamiseks nimetatakse nähtust, kui jõupositsioonil olev kultuur nii-öelda varastab või tõlgib teisest kultuurist mingeid elemente ning teeb need enda omaks. Enamasti peetakse kultuurilise omastamise all…
Regilaulu variatsioonid tänapäeva Eestis
Regilaul on tänapäeva eestlastele tuttav, ehkki üsna hajusa sisuga mõiste: „[—] eestlasi ühendab see, et nad teavad mõistet „regilaul”, tähendagu see nende jaoks siis mida tahes” (Labi 2012: 331). Enamikul on ka mõni vahetu laulmis- või kuul(a)miskogemus – laulupeol, rokkansambli kontserdil, koolitunnis, regilaulupesas või kirmasel. Artiklis püüame luua koondpilti XXI sajandi regilaulust, lähtudes küsimustest: 1) millistes olukordades ja vormides regilaulu tänapäeval esitatakse ning kuidas see on mõjutanud regilaulu tunnusjooni; 2) millised kohalikud ja rahvusvahelised tähendused, väärtused, esteetilised ja ideoloogilised suundumused sellega seostuvad; 3) missugused on regilaulu elujõu allikad, mis on aidanud vanal laulustiilil püsida tänapäevani?
Regilaul oli veel XVIII–XIX sajandini…
Regilaul oli veel XVIII–XIX sajandini…
Kirjalikud jäljed eesti regilaulukorpuses
Suulisel pärimusel, „vanavara aitadesse” kogutud vanadel lauludel on olnud eestlaste kultuurilise identiteedi kujundamisel tähtis roll. Rahvaluulekogumise aktsioonid XIX ja XX sajandil põimisid suulise pärimuse kirjakultuuriga üsna vastuolulisel moel. Regilaulude kvaliteedimärgiks on peetud autentsust, mis tähendas vähemalt kogumise kõrgajal põlvnemist arhailisest suulisest traditsioonist. Kogumise eesmärk polnud üksnes varandust koguda, vaid ka ehitada alus rahvuskirjandusele. Nii saidki regilaulud Friedrich Reinhold Kreutzwaldile eeskujuks rahvuseepose loomisel. Laialdane lugemisoskus, massimeedia tarvitamine ja praktiline kirjaoskus olid õigupoolest ülemaalise kogumistegevuse ja suurte rahvaluulekogude kujunemise eelduseks.
Suulisi ja kirjalikke kultuure on peetud olemuslikult vastandlikeks ja folkloristid on näinud suulise pärimuse hülgamise põhjusena kirjakultuurile üleminekut, kirjalike allikate kaudu eestlasteni jõudnud…
Suulisi ja kirjalikke kultuure on peetud olemuslikult vastandlikeks ja folkloristid on näinud suulise pärimuse hülgamise põhjusena kirjakultuurile üleminekut, kirjalike allikate kaudu eestlasteni jõudnud…
Regilaul kui varieeruv süsteem
Varieeruvus on folkloorse suhtluse ja loome põhitunnus: iga kord, kui omandatud teadmisi, kombeid või väljendusi edasi antakse, uuesti kasutatakse, jääb midagi samaks ja midagi muutub. Juri Lotman (2006 [1970]) käsitleb varieeruvust – piiramatu loovuse asemel – folkloorile iseloomuliku esteetilise eelistusena. Ta nimetab seda samasuse esteetikaks, kus loovus on rangelt raamistatud traditsiooni ette antud struktuuride, mudelite, reeglitega: ilusaks peetakse seda, mis kordab või reinterpreteerib varem öeldut, loomingulisus peitub nüanssides ja detailides. Walter J. Ong (1982) näeb varieeruvust pigem praktilise eelistusena – vahendina, mis aitab suulise mäletamise tingimustes säilitada olulist teavet. Tegemist pole pelgalt esteetilise valikuga: suulise kultuuri aegadel täitis folkloor olulist rolli teadmiste…
KAITSTUD DOKTORITÖÖD
7. juunil kaitses Santra Jantunen Helsingi ülikoolis doktoriväitekirja „Livonian Verbal Derivation: Inherited Characteristics and Contact-induced Change” („Liivi verbituletus: päritud jooned ja kontaktimõjulised muutused”). Juhendaja oli professor Riho Grünthal (Helsingi ülikool), oponent professor Karl Pajusalu (TÜ).
Väitekiri käsitleb Kuramaa liivi keele verbituletust, selle funktsionaalseid omadusi ning muutusi. Sõnavormide häälikuline kulumine on liivi keeles toonud kaasa tüpoloogilisi muutusi, nagu afiksaalse morfoloogia nõrgenemine ja sõnaspetsiifiliste reeglite tähtsuse kasvamine. Töö kirjeldab liivi tuletusafiksite rolli ja kasutuse muutust selle taustal. Teine oluline liivi sõnavara ja grammatika muutusi põhjustanud tegur on tugev ja pikaajaline läti keele mõju, mis on toonud kaasa liivi keele kõnelejate kakskeelsuse. Uurimus on…
Väitekiri käsitleb Kuramaa liivi keele verbituletust, selle funktsionaalseid omadusi ning muutusi. Sõnavormide häälikuline kulumine on liivi keeles toonud kaasa tüpoloogilisi muutusi, nagu afiksaalse morfoloogia nõrgenemine ja sõnaspetsiifiliste reeglite tähtsuse kasvamine. Töö kirjeldab liivi tuletusafiksite rolli ja kasutuse muutust selle taustal. Teine oluline liivi sõnavara ja grammatika muutusi põhjustanud tegur on tugev ja pikaajaline läti keele mõju, mis on toonud kaasa liivi keele kõnelejate kakskeelsuse. Uurimus on…
LÜHIKROONIKA
12. septembril tähistati Tartu Ülikoolis tartu keele päeva tartu keele kärajatega. Külli Prillop tutvustas tartu kirjakeele ajalugu ja Eva Saar kõneles koostatavast tartu keele aabitsast. Ühiselt arutleti, kuidas teha tartu keel nähtavamaks Tartu linnas. Päeva juhtisid Karl Pajusalu ja Eva Saar. Tartu keele päevaga tähistati ühtlasi rahvusvahelist põliskeelte kümnendit ja eesti raamatu aastat.
13. septembril toimus Niguliste muuseumi sarjas „Raamatu lood” seminar „Hariduse valgus I”. Lea Kõiv kõneles luteri kirikuõpetaja võitlusest talurahva nn ebausu vastu Urvaste pastori Johannes Gutslaffi 1644. aastal avaldatud raamatu „Lühike ülevaade ja õpetus vääralt pühaks peetud Võhandu jõest Liivimaal” põhjal. Aivar Põldvee rääkis kiriklikust rahvaharidusest Rootsi aja…
13. septembril toimus Niguliste muuseumi sarjas „Raamatu lood” seminar „Hariduse valgus I”. Lea Kõiv kõneles luteri kirikuõpetaja võitlusest talurahva nn ebausu vastu Urvaste pastori Johannes Gutslaffi 1644. aastal avaldatud raamatu „Lühike ülevaade ja õpetus vääralt pühaks peetud Võhandu jõest Liivimaal” põhjal. Aivar Põldvee rääkis kiriklikust rahvaharidusest Rootsi aja…
Retrospektiivne rahvusbibliograafia kui kirjakultuuri rahvusooper
2025. aasta märtsis ilmus Tallinna Ülikooli Kirjastusel kolmeosaline, 8273 kirjest ning üheksast registrist koosnev monumentaalne koguteos „Eesti võõrkeelne raamat ja Estonica 1494–1830”. Köited on suureformaadilised, sisaldades veidi üle 1900 lehekülje ja 8 miljoni tähemärgi ning kaaludes kokku 5,5 kilogrammi. Koguteose koostasid Helje-Laine Kannik, Kertu Maasik, Tiiu Reimo ja Aira Võsa. Avaldamispõhimõtteid kokku leppinud toimetuskolleegiumisse kuulusid Tiina Aasmann, Katre Kaju, Kairit Kaur, Larissa Petina, Tiiu Reimo ja Aija Sakova.
Teose esitlusel 3. aprillil Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus (TLÜ AR) sõnas raamatukogu direktor Andres Kollist, et retrospektiivse rahvusbibliograafia olemasolu on ühele kultuurrahvale kui rahvusooperi olemasolu: see lihtsalt peab olema. See on tõsi,…
Teose esitlusel 3. aprillil Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus (TLÜ AR) sõnas raamatukogu direktor Andres Kollist, et retrospektiivse rahvusbibliograafia olemasolu on ühele kultuurrahvale kui rahvusooperi olemasolu: see lihtsalt peab olema. See on tõsi,…
Leidi Veskise mälestuseks
Foto: erakogu
Leidi Veskis sündis ja kasvas Saaremaal. Pärast Kingissepa (Kuressaare) keskkooli lõpetamist jätkas ta õpinguid Tartu ülikoolis, mille eesti filoloogia soome-ugri eriharu lõpetas 1962. aastal. Pärast kolme aastat õpetajatööd Are 8-klassilises koolis sidus Leidi oma elu rohkem kui 40 aastaks Keele ja Kirjanduse Instituudiga (KKI; alates 1993. aastast Eesti Keele Instituut).
1965. aastal asus Leidi tööle KKI eksperimentaalfoneetika laboratooriumi bibliograafina. Toonastes oludes, kus ametikohti loodi ja nimetati üleliiduliste käsulaudade järgi, jõudis Leidi ses laboris töötada ka vanemmehaaniku, inseneri ja vaneminsenerina. Ise on ta seda tööperioodi kirjeldanud kui aega, mil tuli otsustada, kas pühenduda teadusele või tõlkimisele. Valik langes viimasele,…
Leidi Veskis sündis ja kasvas Saaremaal. Pärast Kingissepa (Kuressaare) keskkooli lõpetamist jätkas ta õpinguid Tartu ülikoolis, mille eesti filoloogia soome-ugri eriharu lõpetas 1962. aastal. Pärast kolme aastat õpetajatööd Are 8-klassilises koolis sidus Leidi oma elu rohkem kui 40 aastaks Keele ja Kirjanduse Instituudiga (KKI; alates 1993. aastast Eesti Keele Instituut).
1965. aastal asus Leidi tööle KKI eksperimentaalfoneetika laboratooriumi bibliograafina. Toonastes oludes, kus ametikohti loodi ja nimetati üleliiduliste käsulaudade järgi, jõudis Leidi ses laboris töötada ka vanemmehaaniku, inseneri ja vaneminsenerina. Ise on ta seda tööperioodi kirjeldanud kui aega, mil tuli otsustada, kas pühenduda teadusele või tõlkimisele. Valik langes viimasele,…
Piibel tähestikulises järjekorras
Käesoleva sajandi esimesel kümnendil kujunes Eesti Keele Instituudis pühendunud keeleteadlastest tegus rühmitus, kes asus arendama eestikeelse vaimuliku kirjasõna algusaegade uurimist. Tänavu aprillis ilmus trükist selle pika töö (üks) tulemus – „Eesti vanema piiblitõlke sõnastik 1600–1739”. Sõnastiku koostajate nimesid ei leia raamatu kaunilt lakoonilise kujundusega kaanelt ega ka tiitellehelt, vaid alles tiitli pöördelt. See tagasihoidlikkus mõjub kummardusena kunagistele piiblitõlkijatele, kelle visaduseta eesti kirjakeelt võib-olla polekski. Visadust ja pühendumist oli vaja katkuaegadel ja eriti Põhjasõja ajal, aga ka rahuaegsetes keeletülides.
Järjekindla pühendumusega, tänapäeva teadusmaailma hoogtöist peavoolu põikpäiselt trotsides on pidanud töötama ka Inge Käsi, Maeve Leivo, Ahti Lohk, Anu Pedaja-Ansen, Heiki Reila, Kristiina…
Järjekindla pühendumusega, tänapäeva teadusmaailma hoogtöist peavoolu põikpäiselt trotsides on pidanud töötama ka Inge Käsi, Maeve Leivo, Ahti Lohk, Anu Pedaja-Ansen, Heiki Reila, Kristiina…
Eesti rahvuse aime-eepos
Lennart Mere „Hõbevalge” ilmumine Adam Culleni tõlkes („Silverwhite”)1 on suursündmus, mis suurendab Eesti kohalolekut ingliskeelses maailmas, sest vähesed aimeraamatud on oma päritolumaal nii mõjukad kui see märkimisväärne teos. „Hõbevalge” on raamat, mida on võimatu mingi klassifikatsiooni alla painutada. Teose taandamine selle kesksele teesile – kultuuris säilinud mälestus Kaali meteoriidi langemisest Saaremaale muinasajal on mingil moel loonud Thule müüdi – tähendaks, et ei ole tabatud raamatu tuuma. Kuigi mainitu on tõepoolest raamatu keskne tees, on „Hõbevalge” tervikuna õieti Eesti (ja eestlaste) ajaloolisest kohast maailmas: kirglik, erudeeritud ja mitmekihiline armastuskiri oma maale. Teos lausa manab Eestit esile, seda peaaegu otseses mõttes nagu…
Just vastu seda puud
Kui vaadata Elo Viidingu mullust esseekogumikku „Kirjanik kõneleb minuga” kõrvuti kolm aastat varasema kogumikuga „Mina kõnelen kirjandusest” (2021), on juba pealkirjast selge, et mõni asi on ennast vahepeal ringi keeranud ja võluvalt puntrasse läinud. Kes nüüd kellega kõneleb, ja millest? Lisaks lihtsale – kuid kontseptuaalselt ülimalt olulisele – tõsiasjale, et peale esseede ja artiklite on nüüdsesse raamatusse raiutud Viidingu intervjuud teiste kirjanikega, ning Viidingu kõikehõlmavale kõnelusele minu kui lugejaga annab pealkiri veel mitmeid vihjeid, kuidas raamatut ning selles öeldut vaadelda.
Esiteks, kogumiku pealkiri toob fookusesse kirjaniku, mitte teksti ega kirjanduse kui nähtuse, ning see tõik on raamatu tervikuks sidumisel võtmetähtsusega. Raamatu…
Esiteks, kogumiku pealkiri toob fookusesse kirjaniku, mitte teksti ega kirjanduse kui nähtuse, ning see tõik on raamatu tervikuks sidumisel võtmetähtsusega. Raamatu…
Kohanejad kasvavad kestuses
Loomingu Raamatukogu tänavuse aastakäigu avas end varem lastekirjanikuna tõestanud Kairi Loogi esimene täiskasvanutele kirjutatud proosateos „Tantsi tolm põrandast”. Helge arenguloona jälgib see Nõukogude okupatsiooni lõpul sündinud eesti naise Katariina kujunemist lapsepõlvest noore täiskasvanueani. Poola nobelisti Wisława Szymborska jätkuvuseuloogiaga käivituva teksti iga kihistus mõjub toetusavaldusena igavesele edasiliikumisele, inimesis väidetavalt peituva, ent aeg-ajalt raugeva jõu üha uuesti taasavastamisele ja lootusele, millest kõnelevad ka teose neli põgusat „Algust”. Kusjuures üks neist asub tähenduslikult teose lõpus.
Teose kreedo võiks niisiis kõlada bergsonlikult:1 algus ja lõpp on miraažid, olemine on kestus. „Hiljem ei tule kunagi [—]. Kogu aeg on täna.” (Lk 51) Teisisõnu, inimliku vastupidavuse…
Teose kreedo võiks niisiis kõlada bergsonlikult:1 algus ja lõpp on miraažid, olemine on kestus. „Hiljem ei tule kunagi [—]. Kogu aeg on täna.” (Lk 51) Teisisõnu, inimliku vastupidavuse…
Kuradiraamatust võrsunud kirjanduseksperiment
Möödunud aastal sai saja-aastaseks Friedebert Tuglase novell „Poeet ja idioot”, mis eos on isegi vanem: idee tekkimisest teose trükini kulus autori sõnul 16 aastat.1 Mõte hakanud hargnema 1908. aastal koostatud folkloristliku uurimusega „Põrgu väravas”, mis võrdleb Kalevipoja ja Prometheuse saatust ning seejuures süüvib ka Sarvikusse. Novell ilmus aga omaette raamatuna Noor-Eesti kirjastusel 1924. aastal Tartus. Oma teoste sünnilugusid kirja pannes on Tuglas „Poeedi ja idioodi” puhul jäänud napisõnaliseks, unustades seejuures justkui täiesti ära ühe raamatu oma raamatukogus, mis on nimetatud novellis üpris olulisel kohal. Nimelt figureerib see peategelase Ormussoni raamaturiiulis ning ühel palavikulisel hetkel võtab ta teose sealt ka lugeda.…
Eesti esimene trükis
Tänavu tähistatakse 500 aasta möödumist teadaolevalt esimese raamatu ilmumisest, kus leidus nii eesti- kui ka lätikeelset teksti. See omakorda annab põhjust küsida teistegi esimeste järele, nagu ilmneb esseekogumikust „See esimene raamat. 500 aastat ühist kirjakultuuri”.1 Ent esimest Eesti alal trükitud tööd varjutab endiselt salapära nii aja kui ka keele osas.
Niguliste muuseumis võis käesoleva aasta 24. aprillist 25. maini näha näituse „Eesti raamat 500. Reliikviad” raames2 väljapanekut „Kirjasõna algus”, kus muu hulgas oli eksponeeritud ka kaua aega Eesti esimeseks trükiseks peetud 8-leheküljelist ladinakeelset tööd „Disputatio sexta de miraculosa et salutifera Servatoris Nostri conceptione et nativitate” („Kuues disputatsioon Meie Õnnistegija imelisest ja päästvast…
Niguliste muuseumis võis käesoleva aasta 24. aprillist 25. maini näha näituse „Eesti raamat 500. Reliikviad” raames2 väljapanekut „Kirjasõna algus”, kus muu hulgas oli eksponeeritud ka kaua aega Eesti esimeseks trükiseks peetud 8-leheküljelist ladinakeelset tööd „Disputatio sexta de miraculosa et salutifera Servatoris Nostri conceptione et nativitate” („Kuues disputatsioon Meie Õnnistegija imelisest ja päästvast…
Ida ja lääne kultuuri piiril oleme saanud osa mõlemast
Foto: Margus Ansu, Tartu Postimees/Scanpix
24. oktoobril tähistab 90 aasta juubelit teenekas rahvajutu-uurija ja pedagoog Pille Kippar. Vestlesime sel puhul muinasjuttudest ja nende uurimisest, õpetamisest ja rahva valgustamisest.
Oled õpetajate perest ja pärast ülikooli lõpetamist töötasid algul ka ise kooliõpetajana. Kuidas sai sinust rahvajutu-uurija?
Aspirantuurikoht kuulutati teaduste akadeemias välja ja sinna kutsuti Ingrid Rüütlit – me olime kursusekaaslased –, aga Ingrid, kes juba tegeles rahvalaulude ja -viiside uurimisega, soovis enne materjali kokku saada ja alles siis asuda väitekirja kallale. Toonane Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluule sektori juhataja Richard Viidalepp oli nobe: rahvajutu-uurijat on ka tarvis. Viidalepp kutsus siis mind, ma olin sellal…
24. oktoobril tähistab 90 aasta juubelit teenekas rahvajutu-uurija ja pedagoog Pille Kippar. Vestlesime sel puhul muinasjuttudest ja nende uurimisest, õpetamisest ja rahva valgustamisest.
Oled õpetajate perest ja pärast ülikooli lõpetamist töötasid algul ka ise kooliõpetajana. Kuidas sai sinust rahvajutu-uurija?
Aspirantuurikoht kuulutati teaduste akadeemias välja ja sinna kutsuti Ingrid Rüütlit – me olime kursusekaaslased –, aga Ingrid, kes juba tegeles rahvalaulude ja -viiside uurimisega, soovis enne materjali kokku saada ja alles siis asuda väitekirja kallale. Toonane Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluule sektori juhataja Richard Viidalepp oli nobe: rahvajutu-uurijat on ka tarvis. Viidalepp kutsus siis mind, ma olin sellal…
Lõkad, lõkmed ja… lõke?
Mitmuslik sõna lõkad märgib eesti ühiskeeles kirikuõpetaja valge kaelasideme otsi. Tänapäeval on see sageli eraldi detail, mis kinnitatakse paelte abil kaelusesse. (EKSS; ÜS) Lõkadele nii häälikuliselt kui ka tähenduselt lähedane, tänapäeval samuti peamiselt mitmuslikuna kasutatav sõna lõkmed tähendab ühiskeeles harilikult trapetsikujulisi värvilisi ribakesi vormirõiva kraenurgal, mis tähistavad väeliiki või teenistusala (EKSS; ÜS).1
XVII–XIX sajandi leksikograafilistes allikates kumbagi sõna tänapäevases tähenduses ei leidu. Sõna lõka ’kirikukrae, kaelaleht (lips vaimuliku ametikuuel: Bäffchen)’ ilmub sõnaraamatusse esmakordselt 1925. aasta õigekeelsussõnaraamatus (EÕS 1925: 432). Siiski on sõnal selles tähenduses rahvakeelne taust, kuigi õige kitsuke: murdesõnaraamatust (EMS) leiab Mulgi murdes ja Rannus registreeritud märksõna lõkk : lõka,…
XVII–XIX sajandi leksikograafilistes allikates kumbagi sõna tänapäevases tähenduses ei leidu. Sõna lõka ’kirikukrae, kaelaleht (lips vaimuliku ametikuuel: Bäffchen)’ ilmub sõnaraamatusse esmakordselt 1925. aasta õigekeelsussõnaraamatus (EÕS 1925: 432). Siiski on sõnal selles tähenduses rahvakeelne taust, kuigi õige kitsuke: murdesõnaraamatust (EMS) leiab Mulgi murdes ja Rannus registreeritud märksõna lõkk : lõka,…
Ühe kriisi kaks nägu
Kriisid ei ole enam ajutised erandid tavapärases elukorralduses, vaid igapäevaelu alaline osa – elame püsikriisi ajastul (Vainik jt 2023). Sellises olukorras on kommunikatsioonil keskne roll: institutsioonid peavad suutma keerulistes oludes suhelda nii kodanike kui ka teiste institutsioonidega. COVID-19 pandeemia näitas ilmekalt, kuidas kiirelt muutuvates oludes on vaja teha kaalukaid otsuseid, õigustada neid avalikkusele ja samal ajal tulla toime sisemise ebakindlusega piiratud info tingimustes.
Koroonakriisi järelvaates on oluline mõista, kuidas tõlgendasid seda inimesed, kes neid ülesandeid täitsid: tervishoiujuhid ja ametnikud. Senised uuringud on laialdaselt käsitlenud COVID-19 diskursust ja selle kujundlikku keelekasutust, eriti sõjametafoori. Uuritud on eeskätt meediadiskursust (nt Bates 2020; Charteris-Black 2021;…
Koroonakriisi järelvaates on oluline mõista, kuidas tõlgendasid seda inimesed, kes neid ülesandeid täitsid: tervishoiujuhid ja ametnikud. Senised uuringud on laialdaselt käsitlenud COVID-19 diskursust ja selle kujundlikku keelekasutust, eriti sõjametafoori. Uuritud on eeskätt meediadiskursust (nt Bates 2020; Charteris-Black 2021;…