Eestipärases kirjaviisis võrukeelsed imemuinasjutud

Urmas Kalla on produktiivne raamatute koostaja: tema nimega tööde rivvi jäävad võru kõnekäände tutvustav „Eläväneelähtäjä haard hõngu” (2014), „Võru-eesti eksitussõnastik” (2019) ja „Võrukeelseid vanasõnu” (2020). Pärast „Kalõvipoja” (2022) tõlkimist on ta nüüd kokku seadnud võru muinasjuttude antoloogia esimese osa. Eesti Rahvaluule Arhiivis talletatud jutusõq, võru muinasjutud, on heaks lugemiseks igale võru keele kõnelejale ja õppijale – on ju seal alal sõnu ja ütlemisi, mis XXI sajandi võrukese üha eestistuvast kõnepruugist kadunud, ja vormeleid, mille järgi tunnistada muinasjutu isevärki laadi ja jutustamise moodi.

Võru muinasjuttude kogumiku esimene osa ilmus keele staatuse mõttes vastuoksuslikku keskkonda. Samal ajal kui maailma keelekäsiraamatud pühendavad lõunaeesti keeltele terveid peatükke¹ ja 121 rahvusvahelise fennougristika kongressil osalejat kirjutas alla pöördumisele, milles palutakse võtta kasutusele meetmed lõunaeesti keele kaitseks ja riiklikuks tunnustamiseks,² virub meedias ikka väiteid, kuidas lõunaeesti keel(t)e (taas)eraldamine eesti keelt pisendab³ ja eestlust ründab.⁴ Tahes-tahtmata kuulutab võrukeelse antoloogia ilmumine: „Me oleme olemas!” Seda enam, et imemuinasjuttude antoloogiad, milles on avaldatud ka võrukeelseid muinasjutte, on kõigile lugeda juba 2009. aastast.⁵

Sõsara pää lillipoti seen ja uibu juurõ alt põrguhe

Võrukeelsete imemuinasjuttude antoloogia ülesehitus on selge ja lihtsasti mõistetav. Raamatu koostaja eessõnast (lk 3–8) leiab teavet nii võru keele talletamise ja staatuse kui ka tehtud töö käigu, põhimõtete ja sihtide kohta. Eesti ja võru imemuinasjuttude antoloogiat kõrvutab viimase koostaja Kalla raamatu eessõnas: „Varrõmb om võrokiilsit jutussit ilmunu tiidüsvälläandin (säälhulgan nimetedün antoloogian), a noidõ jaos om tiidüsline täpsüs olnu tähtsämb võro keele täpsüsest. [—] Tuu poolõst om seo välläannõ tõistmuudu: tä taht joudupite edesi anda egale Vana-Võromaa nulgalõ umast kiilt ütesugumadsõn kiräviien ja ilma selgide põhaeesti vai tarto kiräkeele mõotuisilda sõnavaran ja grammatikan.” (Lk 3) On kirjeldatud ka põhjaeesti- ja tartupärasuste võru variantide vastu vahetamist ja toonaste kirjaviisikatsetuste muutmist (lk 5). Raamatut lugenuna võin kiita, et arhiivis talletuvat ei ole toimetatud ülearu: parandatud on eelkõige vorme, mida toonases rahvakeeles kindlasti ei esinenud, kuid mida kaastöölised vastavalt toonastele tavadele ja oma oskustele või nende puudumisele kirja võisid panna. Saatesõnale järgnevad väike nimekiri sõnadest, millel on harilikust võru tarvitusest teistsugune vorm või tähendus (lk 9), ja tabelid võru asesõnade ja nende käänamisega (lk 10–12).

Raamatu sisuks on 75 võrukeelset imemuinasjuttu (lk 13–261). Imemuinasjutule kohaselt võib ühe õunapuu alt otseteed maa alla põrgusse saada (lk 38), teise õunapuu all pudelis vedeleb võlunartse jagav vaim (lk 134). On jutte, mille lapsepõlves muinasjutte sirvinu mingil kujul ära tunneb. Siiski võib tuttavas loos, näiteks Sinihabeme jutus (ATU 312), olla midagi päris ummamuudu. „Naane mähk kuldmuna siidiräti sisse ja pand akna pääle, esi kõnd, kai ümbretsõõri sedä olõkit ja värki. Ka tedä kihot himo salakambrehe kaema. Oh hirmus, mis tä siin nägi! Sõsaridõ pää mitmõ muudega paistva timäle vasta. [—] mis nüüd ette võtta vai tetä? Sääl olliva aknidõ pääl mito lilli pottega. Katõ suurõmba lillipoti sisest võtt tä lilli ja mulla vällä, läts ja tõi sõsaridõ pää, katt mullaga häste kinni ja sääd lilli kasuma. [—] Nüüd pand naane uma palvõ mehele ette: „Ma olõ alati sinno tahtmist täütnü; kullõ ka ütskõrd mino palvõt: sõõdamõ mino vanõmbidõ poolõ küllä!” Miis lubas ka toda palvõt täütä. Naanõ pallõl viil, et nii paar lilli pottega võissi vanõmbillõ kingitüses viiä [—]. Pidolise imehtäse väega iloside lille üle, mis väümiis kaupmehele kingitüses tõi, ja ütlese sõs: „Märätse kül nääde juurõ piässi olõma?” Võtva lilli ja mulla päält ärä ja kaupmehe tütärde pää tulõva vällä.” (Lk 68–69)

Iga muinasjutu lõpus on kommentaarid – mõnikord on neid mitukümmend –, mis enamasti näitavad hääldust, mille asemel võiks tarvitada juba välja mõeldud täielikumat ja paremat kirjaviisi, kuid kust võib leida ka seletust ütlemistele, mis tänapäevasele lugejale iseenesest mõista pole (nt „poolõpäämiis – katõ umaniguga talo tõõsõ poolõ perremiis”, lk 144–145). Samuti seletavad kommentaarid sõna või jutustamise aja konteksti (nt „kakus – arvada, et inemist (innekõkkõ pää vai hiussidõ poolõst) nätäs siin nigu kakku vai üükulli”, lk 192–194). Muinasjuttude järel on antud võimalust mööda teavet kaastööliste ja jutustajate eluloo kohta. Jakob Hurda kaastööliste elulugude teave on esilehel kirjutatu järgi Rein Saukalt. Lugusid kirja pannute nimed on trükitud suurtähtedega, jutustajate nimed suurte esitähtedega. Huvitav on elulugude kõrvale lugeda Urmas Kalla kommentaare kaastööliste stiili ja kirjaviisi kohta, mida ta on pidanud toimetama („Nimisõnno mitmusõ märkmises om [Jaan Jakobson – J. V.] võtnu appi d-tähe (umad väsinüd luud)”, lk 108), mis on talle lihtsalt mainimist väärt tundunud („Inämb ku tõisi Võromaa üleskirjotajidõ man nakkas Väggil silmä asõsõna kiä tarvitaminõ ka elolda asjo kotsilõ”, lk 86) ja mida võib järeldada („II pikkusõn diftongõ üttesulaminõ (kaaba, heedänü) tulõtas miilde Võnnu ja Räpinä kihlkunna kiilt”, lk 122). Sarnaseid väärt kommentaare on Kallal ka jutustajate kohta (nt „Jaan [Hütt – J. V.] ei tarvida kõrdagi sõnna pini”, lk 208). Tore on ka näha, et kui jutustaja elulugude kohta midagi teada pole olnud, on otsitud, kus vallas või külas sellise nimega inimesi elanud on.

Mairi Kaasiku tüübiseletuste (lk 262–273) eel on väike võru-eesti folkloristikasõnastik. Iga tüüp on struktureeritud sarnaselt. Pealkirjaks on pandud tüübinumber muinasjututüüpide kataloogi ATU⁶ järgi, sellele järgneb teave tüübi levikust Eestis, fookusega Lõuna-Eestil ja sageli ka Setomaal. Tihtipeale saab lugeda „Eestist om korat X tõõsõndit, noist Y Setomaalt, Võromaalt om Z tõõsõndit”. Miks Setomaalt üles kirjutatud juttude arv võru muinasjuttude antoloogias oluline on, jääb mulle kui lugejale mõistatuseks. Levikule lisaks on kirjeldatud tüübi esinemise variatsioone, kas ja milliste jututüüpidega see koos esines, siis on kommenteeritud antoloogiasse valitud teisendi suhet selle või mõne teise tüübiga (nt „Tuu jago luust, miä om jututüübile päälkirä andnu, om siin puudus” või „Ummamuudu om ka viis, kuis hirmuotsja [—] heitüs tuu pääle, ku naanõ tälle kana puuhu pand. Hariligult tuu asõmõl valõtas mehele magamisõ päält puuhu kallo ni külmä vett”, lk 266). Kaldkirjas on toodud viited varem trükis ilmunud variantidele.

Võru muinasjutud on võru antoloogias eestipärasemas kirjaviisis kui eesti antoloogias

Võru Instituut kirjutab raamatu kommentaaris: „Tegu on rahvaväljaandega, mis arhiivitekstide esitusviisi poolest taotleb siiski teaduslikku täpsust. Väljaandesse valitud tekstid on avaldatud võimalikult originaalitruult, nende keelt ja kirjaviisi on toimetatud täielikuma võru keele ja parema loetavuse huvides.”⁷ Juba antoloogia pealkirjast nähtub, et „täielikuma võru keele ja parema loetavuse huvides” on sealt välja jäänud ometi nii oluline larüngaaklusiil /ʔ/. Seletuseks lõunaeestikaugele lugejale: kui eesti keeles on 17 konsonantfoneemi,⁸ siis võru keeles on neid 26.⁹ Võru keeles on lisaks eesti keeleski esinevatele foneemidele veel afrikaadid (ts /t͡s/), peenendatud kaashäälikud, millel ei ole eesti keeles vasteid (nt ŕ /rʲ/), ja kõrisulghäälik ehk larüngaalklusiil või hõkk. Seda hääldava võrukese kohta öeldakse rahvakeeles tihti, et ta sööb sõnalõpud ära või paneb seda rõhku sinna lõppu, mis justkui osutab, et kõrisulghäälikut peetakse ekslikult hääldusnüansiks, mis kuulub ennemini kokku intonatsiooni ja kõnemeloodia kui teiste klusiilide, k, p või t-ga. Kõrisulghääliku pelgaks prosoodianähtuseks pidamisele vihjavad ka kõrisulghäälikuta võru kirjaviisi tarvitajate selgitused sotsiaalmeedias, kus märkimata jätmist põhjendatakse mõnikord paralleelidega eesti väldetest ja palatalisatsioonist, mida samuti kirja ei panda. Võru kirjakeele reeglite järgi märgitakse larüngaalklusiili q-ga ja peenendatud kaashäälikuid ülakomaga tähe järel või kohal. Nii on tehtud 2009. aastal ilmunud eesti imemuinasjuttude antoloogias. Selline kirjaviis on leidnud aga palju negatiivset vastukaja. Käibele on läinud ütlemine instituudi kiil, mis võib ütlejati tähendada õigupoolest mida iganes, aga ka q-ga kirjapilti. Nii on vastukaaluks q-le olemas koolkond, kes kõrisulghäälikut ülakomaga kirjutab: sellises kirjaviisis anti 2022. aastal välja „Kalõvipoig”, selliselt on larüngaalklusiil märgitud väga paljudes arhiivis talletatavates käsikirjalistes muinasjuttudes. Ometi jäeti ka selline märkimisviis mingil põhjusel kõrvale ja eelistati eestipärast kirjaviisi, mis peenendusi ega kõrisulghäälikut mitte kuidagi ei märgi. „Välläannõ pidi tulõma ilma pehmehüse ja kakkõhelü näütämiseldä kiräviien, nii et ku vastava märgi ka olli originaalin olõman, sõs jäi nuu raamatuhe võtmalda” (lk 3).

Ma ei usu hetkekski, et Võru Instituudi töötajad ei tea kõrisulghääliku ja palatalisatsiooni olulisust võru keele grammatikas. Vaevalt nende kirjutamata jätmisega ka võru keelt sihipäraselt eesti keele poole suunatakse või kellelegi varvastele astuda soovitakse. Pigemini näitab sellise kirjaviisi tarvitamine paradoksaalsel moel suuremeelsust, kuna soostutakse suuremale rahvahulgale – võib-olla ka iseendale – vastuvõetavuse ja meeldivuse nimel oma rikkustest loobuma. Paraku ei saa mina kui lõunaeesti keelte uurija ja võru keele kõneleja ning õpetaja nuditud kirjaviisiga sugugi rahul olla. Ma olen valmis mõistma, mille nõjal q-tähte vastustatakse, ja adun, et aktiivsemalt tarvitavad seda toimetamata tekstides 1990-ndail ja hiljem sündinud. Vanemate inimeste kirjutatust leiab q-d pigem harva. Olukord, kus arhiivis talletatud käsikirjades on larüngaalklusiilid ülakomaga märgitud ja Võru Instituudi väljaandes on need „parema loetavuse huvides” kaotatud, on lihtsalt arusaamatu, seda enam, et raamatu koostamisel ja toimetamisel on sellest nähtavasti kõva puudust tuntud. Kuidas muidu seletada joonealuseid märkusi, mis just larüngaalklusiili tähistava q-ga põhiteksti puudulikku kirjaviisi joone all täiendavad?

Eriti kentsakas näib joonealusele kommentaarile viitav number pealkirja „Hirmuotsja vägitüü” taga: jutu lõpus ütleb kommentaar, et pealkiri on mitmuses ja hääldub [vägitüüq] (lk 118–121). On siis see nüüd kuidagi parem, õigem, esteetilisem kui lihtsalt q (või ülakoma) teksti kirjutada? Selliseid larüngaalklusiili nõudvaid kohti, kus hääldamisest ja kirjapanemisest tähendus sõltub (soldan tegi lepitse püssü ’lepast püssi’ või lepitseq püssüq ’lepast püssid’, lk 148–149; lats võtt langa üskä ’lõnga sülle’ või langaq üskä ’lõngad sülle’, lk 255–257), on koos kommenteerimata juhtudega (tikõ võta su silmä (lk 63) – kas silmä on siin mitmuses või kasutatakse neid ainsuslikult?) kokku kümneid. Lisaks selgele grammatilisele tähenduse eristamisele on q-st puudus ka näiteks hüüatustes ja suunamäärsõnades, kus q esineb murdeti erinevalt: näiteks on väga tähtis täpsustus lk 34–35, et kodu ’koju’ hääldub Vaabina kandi tekstis koduq¹⁰ – suurem osa Võrumaad seal sõnas larüngaalklusiili ei häälda ja juba eos ei pea paika põhjendus võru keele kõneleja loomulikust tajust tekstis märkimata q hääldamisel, rääkimata veel keele õppijatest.

Tänapäeva keeleolukorras ei hõlbusta klusiili märkimata jätmine kellegi lugemist. Tuletagem meelde, et selle raamatu üks mõte oli „edesi anda egale Vana-Võromaa nulgalõ umast kiilt”. Praegu valitud kirjaviisi juures lähevad need piirkondadele omased jooned tihti kaotsi ja see tekitab asjatult vajaduse eripärasid eraldi kommenteerida. Kuidas aga muidu võib lugeja teada, et Räpinas on II välte diftongi i kadudes naaberhäälikud peenendatuks muutunud? (Näiteks võru kirjakeele noidõ ’nonde’ on Räpinas nood´e.) Joonealused kommentaarid on siin küll originaalitruuks hääldamiseks hädavajalikud, kuid hakivad lugemist. Kui ma lugejana iga sõna juures raalin, on siin nüüd peenendus või hõkk, ei erine see oluliselt eestikeelse (võru keeles ka kiräkiilse) teksti jooksvalt võru keelde tõlkimisest. Pean kahe käega alla kirjutama Pulga Jaani 2003. aasta kommentaarile, kui võrukeelne Uma Leht võttis kasutusele kirjaviisi, kus kõrisulghäälikut ega palatalisatsiooni enam ei märgita: „[—] tävveste arusaamalda ja jupp aigu piät mõtlõma, millest jutt käü. Võru keeles säänest kiilt küll kutsu es masnu.”¹¹

Kuigi kirjade järgi erineb võru imemuinasjuttude antoloogia varem ilmunud eesti omast just põhimõtte poolest võru keele ehedus teaduslikust täpsusest ettepoole seada, on välja kukkunud nii, et võru antoloogias on nad eestipärasemas kirjaviisis, ergo eestipärasemad kui eesti imemuinasjuttude antoloogias. See ei ole kasulik kellelegi. Kõrisulghäälik ja peenendatud konsonandid on võru keele foneemid, see võib meeldida või mitte, aga nende kaotamine teeb võru keelt ainult vaesemaks.

Võru Instituut on andnud välja võimsa sarja tugeva esimese osa, jõudu neile järgmiste kokku seadmiseks! Loodetavasti ei jäeta järgmistest toimetustest peenendusi ja kõrisulghäälikuid välja tühjal põhjusel, et neid esimesse ossa ei pandud.