Kirjalikud jäljed eesti regilaulukorpuses

Suulisel pärimusel, „vanavara aitadesse” kogutud vanadel lauludel on olnud eestlaste kultuurilise identiteedi kujundamisel tähtis roll. Rahvaluulekogumise aktsioonid XIX ja XX sajandil põimisid suulise pärimuse kirjakultuuriga üsna vastuolulisel moel. Regilaulude kvaliteedimärgiks on peetud autentsust, mis tähendas vähemalt kogumise kõrgajal põlvnemist arhailisest suulisest traditsioonist. Kogumise eesmärk polnud üksnes varandust koguda, vaid ka ehitada alus rahvuskirjandusele. Nii saidki regilaulud Friedrich Reinhold Kreutzwaldile eeskujuks rahvuseepose loomisel. Laialdane lugemisoskus, massimeedia tarvitamine ja praktiline kirjaoskus olid õigupoolest ülemaalise kogumistegevuse ja suurte rahvaluulekogude kujunemise eelduseks.

Suulisi ja kirjalikke kultuure on peetud olemuslikult vastandlikeks ja folkloristid on näinud suulise pärimuse hülgamise põhjusena kirjakultuurile üleminekut, kirjalike allikate kaudu eestlasteni jõudnud folkloorižanre on peetud võõrasteks ja teisejärgulisteks. Ometi on kogumisega paralleelselt regilaule pidevalt trükisõnas avaldatud, mistõttu on regilaulude trükiversioonid jõudnud suulisesse traditsiooni tagasi ning hakanud seal oma elu elama. Arhiveeritud regilaulude kirjalike allikate tuvastamine ning kaastööliste saadetiste autentsuskontroll on olnud üks eesti folkloristide filoloogilise töö aluseid, põhinedes laiapõhjalisel lugemusel ning kõhutundel.

Artiklis on vaadeldud eesti regilaulukorpuses tuvastatud laulude rühmi, millesse kuuluvate tekstide sarnasus on vähemalt 80% (sarnasuse läviväärtus 0,8), et leida jälgi, mida trükiallikad ja lugemisoskus on regilaulukorpusesse jätnud, ja tuvastada tekstide trükitud eeskujud. Kokku on vaatluse all 11 vähemalt kümnevärsiliste laulude klastrit (kokku 210 laulu), mis on tuvastatud läänemeresoome regilaulude ühendandmebaasi FILTER arvutuslikul sarnasusel põhineva kasutajaliidese Runoregi abil. Uusi meetodeid kasutades avanevad uued vaated laulude teekonnale rahvasuust raamatutesse ja sealt rahva sekka tagasi, ärgitades uuesti arutama (re)folkloriseerumise ning suulise ja kirjaliku kultuuri vahekordade üle.

Suuline ja kirjalik traditsioon

Valgustusest ja romantismist tiivad saanud folkloori kontseptsioon on olnud eliidi ja moderniseeruva ühiskonna projekt, loomu poolest teisestav (vrd Lauri Honko (1998) määratletud folklooriprotsessi 3. etapiga, mis hõlmab pärimuse identifitseerimist väljastpoolt kogukonda). Folkloori on selles mõttesuunas käsitletud kirjanduse eelkäija, kultuurieelse nähtusena, nii nagu folkloori kandjana nähti rahvast, mille hulka kuulusid eelduspäraselt alamklassid, maal elavad inimesed, vähemused, ühiskonna äärealadel olijad. Isegi kui folklooris hakati nägema ajaloodokumente ning rahvuste enesekonstrueerimise õigustust, kultuuri, siis selle kandjaiks peeti ikkagi hariduseta, kirjaoskamatuid inimesi (Dundes 2002; Anttonen 2005; Beyer 2011; Jaago 2018). Rahvaluuleteostel ei nähtud väärtust iseenesest, vaid neid võeti professionaalse kultuuri loomise allika või paremal juhul eeskujuna (Särg 2010, 2012; Mirov 2002). Folkloori mõiste laienemine nii ühiskonnaklassiti kui ka meediumiti – tõdemus, et ka aadlipreilid võisid olla folkloorikandjad ning kettkirjal on folkloori tunnuseid – on iseloomulik siiski alles XX sajandile.

Nõukogude Liidus tõsteti folkloor nn töötavate rahvamasside loomingu ja kirjanduse eelkäijana näiliselt samale pulgale kui professionaalne kultuur. Kuid folkloristika kaotas distsipliinina taas oma iseseisvuse: Tartu ülikoolis liideti seni iseseisev rahvaluule õppetool kirjanduse ja rahvaluule kateedriga (Jaago 2019a). Selle käsitluse juures on mõistetav suulise ja kirjaliku traditsiooni range eristamise tähtsus eesti folkloristlikus traditsioonis kuni XX sajandi lõpukümnenditeni (Jaago 1999).

Suulisuse teooria kohaselt on suulised ja kirjalikud kultuurid olemuslikult erinevad nii mälutüübilt kui ka väljendusvahenditelt. Kirjaoskuse omandamine, isegi teadmine üleskirjutamise võimalusest, muutvat suulist mõtlemist tagasipöördumatult (Ong 1982). Suulise kultuuri erilist loomemeetodit fookuses hoidev vormeliteooria (ingl oral-formulaic theory) on lisaks nn arhailisele talupojaluulele selgitanud maailmakultuuri kuuluvate klassikaliste tekstide saamise asjaolusid. Põhiidee, et suulises kultuuris ei õpita pikki eeposeid pähe, vaid luuakse igas esitussituatsioonis uuesti, on inspireerinud paljusid poeetiliste traditsioonide uurijaid (Foley 1985, 1997). Ka läänemeresoome regilaulu uurimiseks on teooriat korduvalt katsetatud (Harvilahti 1992; Arukask 1999; Saarlo 2001), kuid on jäänud kõhklusi, kas siinse traditsiooni uurimiseks on seda otstarbekas kasutada, kuna laulutraditsiooni olemus ja esitustavad olid üsna erinevad lõunaslaavi eeposelaulikute traditsioonist (nt Kiparsky 1976).

Kirjaliku ja suulise kultuuri vahekordadest rääkides on kõige intrigeerivam loomingu olemuse küsimus. Kollektiivse ja individuaalse algupära ning loomingu vastandus on olnud folkloorse (rahvaliku) ja kirjaliku (professionaalse, institutsionaalse) eneseväljenduse üks eristusjoon. Seisukoht, et suulises kultuuris korratakse ebatäiuslikult vanu lugulaule, algset laulu unustades ja moonutades, on ümber mõtestatud ja laulikutele on omistatud loominguline agentsus – teadlik varieerimine.¹ Ka loomingulisust ülistavast äärmusest on tagasi tõmbutud, mööndes, et traditsiooni hääbumise ajajärgul võib ka varieerumine olla tingitud unustamisest: traditsiooniomase varieerumise reeglid murenevad, varieerimist võib olla liiga palju või vastupidi (nt Sarv 2000; Saarlo 2024).

Regilaulukultuuriga võib siiski sobida Julia Kristeva (1980) kujund tsitaatide mosaiigist, mis viitab regilaulužanri pidevale intertekstuaalsusele, regilaulukeele kasutamisele eri žanrides, eri allikate põimumisele (Tarkka 2005). Suulist algupära ja trükiallikatest pärit laulude põimumine lauliku repertuaaris võis olla enesestmõistetav, kuna XIX sajandil jäädvustatud regilaulude esitajad olid enamjaolt kirjaoskajad (Jaago 2018) ja regilaulud levisid kirjasõna kaudu juba XIX sajandi algusest saati.

Eesti regilaulude autentsuse küsimus

Nagu Regina Bendix (1997) on näidanud, on autentsus olnud folkloori kogumise juures üks keskseid kontseptsioone, see kehtib ka eesti rahvaluuleteaduses. Selle juures on tähtsad vastandused, nagu arhailine ja modernne, kohalik ja laenatu ning suuline ja kirjalik (Saarlo 2023b). Nagu Ülo Valk (2005) on tabavalt kokku võtnud, kuuluvad ühte vana, väärtuslik ja suuline.

Eesti regilaulude kogumise algusaegadel XVIII–XIX sajandil, kui sellega tegelesid peamiselt baltisaksa päritolu estofiilidest intellektuaalid, polnud autentsusprintsiipi veel kehtestatud. Jakob Hurt (1888a) manitses rahvaluule üldrahvalikule kogumisele kutsuvates kirjutistes ja kogumisaruannetes üles kirjutama ikka seda, mida on kuuldud, mitte raamatutest loetud. Suulise ja kirjaliku päritolu lahutamise võimatus võis olla üks põhjus, miks Hurt ei pidanud „vanavaraaita” kõlbulikuks riimilist rahvalaulu, mis lisaks on laenuline ja erineb regilaulust esteetika poolest. Toonaste teadmiste kohaselt oli ilmselge, et regilaulud ei saanud olla laenatud, need olid omad ja seetõttu rahvusliku eneseteadvuse rajamiseks eriti väärtuslikud.

Eesti rahvaluulet jäädvustati kõige enam ajal, mil toimus üleminek suuliselt kultuurilt kirjalikule. XIX sajandi lõpuks, mil enamik regilauludest koguti,² oli talurahvas juba enam-vähem kirjaoskaja, kokku puutunud mitmesuguste trükiallikatega ning omaks võtnud kirjaliku eneseväljenduse (Beyer 2011; Hasselblatt 2011). Seetõttu on suur osa eesti folklooritekstide filoloogilisest uurimisest olnud pühendatud nende kirjalike allikate tuvastamisele. Selle eredaim näide on lühivormide autentsuskontroll, mida tehti aastaid (Krikmann 1999). XIX sajandil talletatud rahvajuttude kirjaliku algupära ning neid mõjutanud lugemisharjumuse uurimise vajalikkusele on viidanud Jürgen Beyer (2000). Kärri Toomeos-Orglaan (2011, 2015) on osutanud, kuidas ka üldiselt kirjaoskamatu kogukonna juturepertuaari mõjutavad trükiallikad. Nii võib leida kinnitust Walter J. Ongi (1982) väitele, et ka teadmine kirjalikkuse võimalusest mõjutab suulist kultuuri nakkuslikult (vrd Finnegan 1990; Tulviste 1984).

Regilaulude kirjalikest allikatest pärinemise võimalusest on pigem mööda vaadatud, eeldades, et trükistes ilmusid uuemad, lõppriimilised salmilaulud. Nii kasutab Ülo Tedre (1965: 654) kirjanduse ja rahvaluule suhetest kirjutades mõistet rahvalik laul „rahvasuhu läinud individuaalloomingu tähenduses” eristamaks „seesuguseid laule ehtsatest rahvalauludest”. Ta rõhutab, et see termin on osutunud „ülimalt aktuaalseks uuema, lõppriimilise rahvalaulu puhul”, kusjuures „[r]egivärsi puhul see küsimus peaaegu ei tõusegi”. Regilaulikuid on vaikimisi kirjakultuurist puutumatutena käsitletud, ometi see polnud nii, nagu näiteks osutab Tiiu Jaago (2018) uurimuses Karuse laulikutest. Hurda vabatahtlike kaastööliste osas on vahel osutatud võltsijatele, omaloomingu „ehtsa rahvaluule” pähe esitajatele: Tedre (1965: 655) kirjutab, et „ebausaldatavaid korrespondente on meie tuhandete rahvaluule kogujate seas üsna tähelepandav arv”, kusjuures ebausaldatavate võltsijate hulka kuuluvad ka Friedrich Robert Faehlmann ning Kreutzwald. Trükiallikatest maha kirjutajate kohta ei ole samavõrra häbistavat nimetust kasutatud, kuna Hurda ja Matthias Johann Eiseni vabatahtlike kaastööliste panus on olnud eesti rahvaluulekogude saamisel erakordselt tähtis ja sümboolse väärtusega. Kirjalikku algupära on probleemina nähtud pigem 1920.–1930. aastatel lastefolkloori jäädvustamise kampaaniate käigus kogunenud vähevarieeruvate variantide massis (Tedre 1965: 653). Kirjanduse ja rahvaluule suhete uurimused on olnud kas üksikutest laulutüüpidest (nt Tampere 1932) või regilaulude mõjust autoriluulele (Mirov 2002).

Siiski on teada, et ka regilaule avaldati üsna palju trükiallikates. Tedre (1965) hinnangul põhines suur osa XIX sajandi kirjavarast rahvaluulel. Regilaule on avaldatud väga erinevates trükistes, alates kaheksast eesti laulust XVIII sajandi lõpul ilmunud Johann Gottfried Herderi (1880 [1778–1779]) antoloogias, teaduslikes väljaannetes ning loendamatutes rahvalikes lauluvihkudes. Kõigil neil trükistel oli erinev mõju nii regilaulu kogujate kui ka esitajate seisukohast. Kogu eesti folkloristika ajaloo vältel on tehtud korduvaid katseid regilaulude trükiallikaid bibliografeerida,³ kuid lõpule ei ole selle tööga siiski jõutud. Eesti regilaulude andmebaasi (ERAB) praeguses arengujärgus on käsil lisaks käsikirjaliste laulutekstide kontrollimisele ja redigeerimisele trükiallikate tuvastamine ja laulude kopeerimine trükistest, kuid andmebaasi tehnilise arendustöö seiskumise tõttu toppab ka trükiallikate korpuse valmimine.

Baltisaksa literaatide XIX sajandi esimese poole väljaannetest olid silmapaistvamad Johann Heinrich Rosenplänteri ajakirjas Beiträge aastail 1813–1832 trükitud kokku poolteistsada lauluteksti (Laugaste 1963: 332) ning Alexander Heinrich Neusi antoloogia „Ehstnische Volkslieder” (1850–1852; vt Undusk 1995).⁴ Esimesed trükis avaldatud eesti rahvalaulud levisid kindlasti baltisaksa haritlastest-estofiilidest regilaulukollektsionääride seas, sünnitades ümberkirjutuslikke erakogusid, mis olid omas ajas täiesti tavakohased, kuid on põhjustanud tänapäevases arhiivi- ja korpusetöös originaalide-koopiate problemaatilisi rägastikke. Teisalt on küsitav, kui palju need trükised mõjutasid regilaulukorpuse hilisemat massi, XIX sajandi lõpu vabatahtlike rahvaluulekogujate kaastöid. Kui paljud rahvalikud kirjamehed, kes usinalt oma kodukandi regilaule Hurdale saatsid ja selle käigus mitmesuguseid strateegiaid oma panuse suurendamiseks kasutasid, said neid väljaandeid kasutada? Küll aga mõjutasid need Kreutzwaldi kalevipojavärsi kujunemist ja kirjaliku regilaulu esteetikat laiemalt.

Eesti regilaulude teaduslike väljaannete etalonidena saab käsitleda Jakob Hurda „Vana Kandle” (VK I, VK II) ja „Setukeste laulude” (SL) köiteid. Hurda eesmärk oli ennekõike teaduslik usaldatavus, isegi kui nüüdseks on teaduslikkuse printsiibid mõnevõrra muutunud (Roll 1989). „Vana Kandle” esimene, Põlva köide (1875–1886) oli varustatud saksakeelsete tõlgetega, kuid teine, Kolga-Jaani köide (1884–1886) enam mitte. Mil määral võisid need 750 eksemplaris ilmunud trükised tema kaastöölistele kättesaadavad olla? On teada, et Hurt premeeris oma usinamaid kaastöölisi raamatute ning ka „Vana Kandle” köidetega (Kikas 2024). Arvo Krikmanni (1999) arvates polnud baltisaksa ega teaduslikud rahvaluuleväljaanded eestlastele kuigivõrd kättesaadavad, kuid neis avaldatud folklooripalu taasavaldati mitmesugustes rahvaväljaannetes ning kooliõpikutes, kust need mahakirjutuste või refolkloriseerumise kaudu meie regilaulukogusid mõjutasid.

See kehtib ka mitmesugustes kalendrites, lauluvihkudes ning ajalehtedes ilmunud regilaulude nn rahvaväljaannete kohta. Üks vanemaid eesti lugejale suunatud regilaulu trükitekste on Arnold Friedrich Johann Knüpfferi toimetusel „Eesti-ma rahwa Kalendris” (1828, nn Gresseli kalender) avaldatud „Ema arm on põhjatu”, mille tänapäevane tüübinimi on „Memme vaev”. See on antoloogia „Eesti rahvalaulud” tüübikommentaaride põhjal „üks populaarsemaid laule regivärsi seas üldse” ning „oma ereda ja väljapeetud pildistikuga on üks regivärsilise lüürika mõjuvamaid näiteid” (Koemets jt 1974: 240). Kui palju võis laulu populaarsusele mõjuda trükkimine üle Eesti levinud kalendris?

Veelgi rohkemate inimesteni jõudsid kooliõpikutes trükitud regilaulud. Üks tuntumaid üle-eestilise levikuga õpikuid oli Carl Robert Jakobsoni koolilugemik „Kooli Lugemise raamat”, mille esimene osa ilmus 1867. aastal (teine 1875, kolmas 1876). Lugemikku kasutati koolides veel XX sajandi esimesel kümnendil. Uurijate hinnangul said just selle õpiku kaudu üldtuntuks Faehlmanni muistendid ning Lydia Koidula luule ja levis uus kirjaviis. Selle osad ilmusid arvukates trükkides ning uusredaktsioonides väga suure eksemplaride arvuga (kuni 7000). Õpikus trükiti hulk regilaule ning katkendeid „Kalevipojast” (Laugaste 1963), mis jõudsid kaastööliste kaudu regilaulukorpusesse.

Sarnasusarvutus aitab arhiivitekstides kirjalikke jälgi leida

XXI sajandi algusest peale koostatud Eesti regilaulude andmebaasis on ligikaudu 100 000 laulu. Andmebaas koondab suuremaid ja rikkalikumaid käsikirjalisi kogusid XIX sajandi keskpaigast XX sajandi keskpaigani, sh Eesti Kirjameeste Seltsi, Jakob Hurda ja Eesti Üliõpilaste Seltsi kogud. Sellest puuduvad vanimad (enne XIX sajandi teist poolt) ja hilisemad (alates XX sajandi teisest poolest) kogud ning helisalvestuste litereeringud, samuti suurim setu laulude kogu Samuel Sommerilt ning Walter Andersoni lastelaulude kogu (Sarv jt 2024).

Läänemeresoome regilaulude ühisandmebaasi FILTER (selles sisaldub praegu SKVR, ERAB ning avaldamata soome regilaulud, lisaks mõned kirjanduslikud teosed, nagu „Kalevala”, „Kanteletar” ning „Kalevipoeg”, vt Kallio jt 2023) ja tekstide arvutuslikku võrdlusmetoodikat (Sarv jt 2024; Janicki jt 2023; Kallio jt 2023) arendades on saadud parem ülevaade lauluvara žanrilise koostise piirkondlikest eripäradest, sõnavarakasutusest, tüpoloogilisest varieeruvusest (Janicki jt 2025), motiivide ja värsside stereotüüpsusest (Janicki jt 2024). Ühisandmebaasil ja arvutuslikel võrdlusmeetoditel põhinev kasutajakeskkond Runoregi (runoregi.fi) võimaldab võrrelda nii laulude värsse, värsirühmi kui ka laulutervikuid ja esitab sarnasuse klastrite ning protsendilise väärtusena. Laulutervikute võrdlemisel sarnaseid laule leides on võimalik tuvastada dublette, koopiaid, omaloomingut ja mahakirjutusi ning viiteid kirjalike allikate kasutamisele. Katselises uurimuses regilaulu ja kirjanduse vastasmõjude tuvastamisest võrsus järeldus, et üle 50% sarnased laulud on omavahel mingil põhjusel seotud. Kui need ei ole samalt esitajalt või samast piirkonnast, on tegemist tõenäoliselt mingit laadi koopiaga (Saarlo jt 2025).

Modifitseerides dublettide tuvastamiseks kujundatud otsingut, mis leiab kõige sarnasemad laulupaarid, selgitas Maciej Janicki välja laulude rühmad, mis andmebaasis on omavahel sarnasemad kui 80% (sarnasuse läviväärtus 0,8). Enamik neist on (koolikirjanduse vahendusel) laialt levinud lastelaulud, mis järgnevast analüüsist on kõrvale jäetud. Näiteks lastelaulukesest „Tii, tii tihane, / Vaa, vaa varblane! / Lenda üle oa aia, / Karga üle kapsta aia! / Üle metsa vurrr!” moodustub 120 lauluga klaster. Lastelaulude tekstide lühidus soodustas sõnastuslikult kinnistunud variandi teket ning vähest varieerumist. Ka erinesid nende kogumise meetodid täiskasvanute repertuaari dokumenteerimisest, mistõttu on arhiivis ühest ja samast piirkonnast dokumenteeritud väga sarnaste laulude hulk keskmisest suurem (Saarlo 2020).

Põnevaid küsimusi tekitavad hoopis väga sarnaste n-ö päris regilaulude klastrid, mis moodustuvad rohkem kui 10-värsilistest lauludest, tihtipeale püsivatest kontaminatsioonidest (eri motiivide liitumisest). Miks sarnanevad omavahel XIX sajandi lõpul, kuid vahel ootamatult ka 1920.–1930. aastatel eri kogujate eri Eesti piirkondadest jäädvustatud laulud? Kas on võimalik leida nende kirjalikke allikaid? Mida ütlevad ühe koguja (väidetavalt) eri piirkondadest ja eri esitajatelt kogutud väga sarnased laulud koguja meetodi ja eesmärkide kohta?

Liiga sarnased laulud

ERAB-i tekstid on jäädvustatud väga erinevates olukordades eri esitajatelt ja traditsioonialadelt. Kaks laulu eri esitajatelt ei peaks olema ülearu sarnased – ja seda enam eri piirkondadest kogutud laulud. On ilmne, et kui leidub mitu väga sarnast teksti (sarnasusprotsent üle 50), siis pole nende sarnasus loomulik.

Runoree abiga tuvastatud liiga sarnaste laulude klastrites võisid üle Eesti kogutud laulud olla rida-realt samad, vaid üksikute lahknevustega õigekirjas. Vaadeldud lähemalt klastreist tuntuim on „Memme vaev” – Gresseli kalendris 1828. aastal ilmunud laul on trükitud ka Neusi antoloogias (1851: 302, nr 90B) ning Jakobsoni lugemikus (1867: 56, nr 69). Ilmselgelt pikaaegne ja lai trükistes avaldamine mõjutas ka suulises traditsioonis levinud versioonide kuju.

Kui „Memme vaev” on suhteliselt lühike, siis näiteks laul „Sõuaksin ma sõjas surra” ilmutab end 10-laululise klastrina, laulude sarnasus on 93–94%, klastris sisalduvad Läänemaalt Vigalast saadetud kolm versiooni, samuti Tartumaalt, Viljandimaalt, Harjumaalt ning Pärnumaalt saadetud versioonid. Saatjad on kõik Hurda tuntud ja produktiivsed kaastöölised.

Laul on trükitud mitmes väljaandes, nagu Neusi antoloogias (1852: 327–328, nr 93), Jakobsoni lugemiku 2. osas (1875: 139, nr 105) ning Mats Tõnissoni „Sõa laulikus” (1893: 51/2 (51)), aga ka Hurda (1879: 69–71) enese väljaandes „Pildid isamaa sündinud asjust” lüroeepilise laulu „Venna sõjalugu” algusena. Kui Neusi antoloogia ei pruukinud olla ülearu kättesaadav, siis Jakobsoni kooliõpikud ning Tõnissoni lauluvihud levisid paljudes trükkides massiliselt üle Eesti. Kuigi Tõnisson väidab oma trükises selle vana rahvalaulu olevat, on asjatundjale kahtlemata arusaadav, et regilaul see olla ei saa, seda esmajoones juba meelsuse tõttu, kuna laulus ülistatakse sõjasurma. Ka kasutatud kujundid (nt koole kurnamista; ambunoolila anguda) ei esine regilaulukorpuse teistes lauludes. Laulu leiab Kreutzwaldi regivärsilise poeemi „Söda” lõpust (1854: 23–24). Neus, kes muidu viitab oma antoloogia tekstide juures korduvalt Kreutzwaldi panusele koguja või vahendajana, ei viita mingil moel laulu päritolule ega saamise asjaoludele. Kreutzwaldi uurijad on seda poeemi pidanud siiski regivärsiliseks autoriloominguks (Nirk 1968: 341–344), tõenäoliselt olid Neusil kasutada tema käsikirjad ning laulu autorsus on jäänud ekslikult märkimata.

Kuid ka täiesti „tavalised” regilaulud võivad ilmneda ebaloomulikult sarnastena. Näiteks väga levinud lüürilise igatsuslaulu „Kaasa kaugel” üht konkreetset kontamineerunud redaktsiooni (koosneb motiividest „Õhtu tuleb õnne kaudu” + „Öösel üksi” + „Kaasa kaugel”) on saadetud Hurdale ja Eisenile üle terve Eesti 16 varianti, mille omavaheline sarnasus ületab 50%.

Laul trükiti Tõnissoni vihus „Ennemuistsed Luuletused” (1880: 52–53, nr 20) 3000 eksemplaris ja on üsna selge, et see võis levida üle Eesti.⁵ Mitmed kaastööliste saadetised säilitasid trükise pealkirja „Õhtul”. Rannu variant pärineb Karoline Tillerile omistatud ja 1854. aastasse dateeritud käsikirjalisest laulikust. Ilmselgelt pole seegi tartukeelne ja peab pärit olema mõnest varasemast põhjaeestikeelsest trükiallikast, mis siinkohal jääb kindlaks tegemata.⁶

Eriti intrigeeriv on Jüri Illaku Otepäält saadetud variant, mis on pea rida-realt sama kui trükiversioon, kuid tõlgitud lõunaeesti keelde. See variant esindab trükiallikate murdekeelde tõlkimise meetodit, mis on ka üks lühivormide „võltsijate” strateegiaid (Krikmann 1999). Illaku tõlge pole keeleliselt läbivalt tartukeelne, selles esineb nii tartukeelseid sõnavorme (panep, taivas, säidse) kui ka üldisemalt lõunaeesti või isegi võrupäraseid jooni. XIX sajandi lõpus polnud eesti kirjakeel ega kindel ortograafia veel kehtestunud ega levinud, mistõttu kaastöölised kasutavad saadetistes väga mitmekesist kirjaviisi. Katre Kikase (2015) järgi kalduvad rahvaliku kirjalikkuse esindajad kirjutama pigem keeles, mida nad lugesid, mis põhjendab põhjaeestikeelsetest trükistest kopeeritud või õpitud laulude saatmist kogu Eestist. Põhjaeestikeelse trükiallika tõlkimine lõunaeesti keelde viitab kaastöölise teadlikule tegevusele, trükiallika esitamisele kodukoha suulise traditsiooni pähe.

„Kalevipoeg” rahva sekka tagasi

Rahvuseepos „Kalevipoeg” esindab superteemana suulise ja kirjaliku luuletraditsiooni põimumist Eesti kirjandusloos (vt nt Annist 2005; Hasselblatt 2016; Kikas 2021; Mirov 1996). Samas on „Kalevipojal” folkloristide silmis ambivalentne maine, mis on tingitud eepose kahepaiksusest suulise ja kirjaliku kultuuri vahel: teoses kohtuvad regivärsile pretendeeriv, kuid sellest erinev tehislik kalevipojavärss (Arukask 2003; Sarv 2008), jutupärimusel põhinevad teemad ning kirjanduslik loome (Valk 2003). „Kalevipoeg” on kirjalikku kultuuri esindav autoriloome, mille allikatena on kasutatud tekste suulisest laulupärimusest. „Kalevipoja” trükiväljaande kättesaadavusest rahvale, selle vastuvõtust ning omaksvõetusest annavad lisaks rahvapäraste kirjameeste epistolaarsele pärandile ning kaastöödele (Kikas 2021) aimu ka eepose katked, mis otsesõnu või salamisi ning eri põhjustel arhiivi tagasi on jõudnud.

„Kalevipoja” ja rahvaluule suhteid on käsitletud eelkõige eepose tekstides sisalduvaid „rahvaehtsaid” regivärsse, vormeleid, keelendeid jms üksikasjalikult üle lugedes (Peegel jt 1961; Pino 1961, 1963). Kuid suulise ja kirjaliku põimumine on samuti käegakatsutav, kuna „Kalevipoja” värsid on regilauludena arhiivi tagasi jõudnud. „Kalevipoja“ tekstide FILTER-i andmebaasi lisamise järel on võimalik kontrollida Veera Pino järeldusi rahvaehtsate värsside osas ja avastada „Kalevipoja” sõnasõnalisi katkeid Hurda ja Eiseni kaastööliste saadetistes.

Ühest küljest võivad need vahel olla tõepoolest otsesed mahakirjutused. Nii on Leena Lepp-Wiikmanni kümnendas saadetises Hurdale 1889. aasta detsembrist laul algusreaga „Too mulle uusi udusärki” (H III 2, 182 (16)). Runoree põhjal sarnanevad selle lauluga piisavalt ainult „Kalevipoja” esimese loo värsid 605–622. Laul sisaldab küll ka traditsioonilisi värsse ja vormeleid, mida leidub teistes „Tähemõrsja” Virumaa variantides, kuid enamik värsse leidub üksnes „Kalevipojas”.

Pino (1963: 168–169) viitab nende „Kalevipoja” värsside puhul Neusi kogumikus „Ehstnische Volkslieder” trükitud laulule, mille koguja oli Kadrina pastor Arnold Friedrich Johann Knüpffer. Kas Lepp-Wiikmann võis kasutada Neusi kogumikku? Arhiivitekstide seas on tõepoolest ka selle väljaande kasutamisele viitavaid laulutekste, kuid enamjaolt on Neusi tekstid avaldatud mõnes hilisemas rohkem levinud trükiallikas. Neusi, „Kalevipoja” ja Lepp-Wiikmanni versiooni võrreldes võib järeldada, et Lepp-Wiikmann järgib teatud väljajätetega pigem „Kalevipoja” sõnastust ning tõenäoliselt kirjutas oma teksti sealt maha.

Lepp-Wiikmanni saadetud laulu autentsuse üle on arutlenud ka regilaulude akadeemiliste väljaannete koostajad. „Vana Kandle” VI osas avaldati see katkena lüroeepilisest laulust „Tähemõrsja” (VK VI:1: 129–130, nr 2 G). 1932. aastal ilmunud „Eesti rahvalaulude” II köitest, kus avaldati kõik „Tähemõrsja” teadaolevad tekstid, on see välja jäetud (ERL II: 51–220, laulutüüp 16, „Salme neiu”). Nähtavasti saavad statistilistel arvutustel põhinevad osutused olla toeks ka folkloristide entsüklopeedilistele teadmistele ning kogemustele.

Suulist ja kirjalikku kultuuri on keerulisem lahti harutada „Kalevipoja” laulude puhul, kus Kreutzwald ongi komponeerimisel kasutanud traditsiooniomaseid regilauluvärsse. Nii on eepose esimene laul erakordselt regivärsirohke: Pino (1963: 240) hinnangul on rahvapärased ligi pooled värsid. Laul on komponeeritud põiminguna, liites korduva elemendina „Ristitantsu” motiivi ning mitmeid kosjade ja pulmateemadega seonduvaid lüroeepilisi ning lüürilisi laule (nt „Tähemõrsja”, „Veeteele viibinud neiu”, „Mõrsja lahkumine”). Seetõttu on ka raske otsustada Hurda kaastööliste hilisemate üleskirjutuste puhul „Kalevipoja” värsside rahvapärasuse või kirjanduslikkuse üle. Virumaalt üles kirjutatud „Ristitantsu” variandid on tihtipeale seondunud kosjateemadega – nii „Tähemõrsja” kui ka „Veeteele viibinud neiu” looga. Loomulikult on n-ö puhtaid tantsulaule, mis keskenduvad tantsude loendamisele, mis ka on „Kalevipojale” omane. Kahtlustest saab siiski loobuda, vaadates SKVR-i korpusesse, kust leiab kolm „Ristitantsu” varianti – ja neis esineb nii kosimise motiivi kui ka tantsule keskendumist. Kõik versioonid on üles kirjutatud enne „Kalevipoja” trükist ilmumist Lõuna-Karjalast, üle Soome lahe kihelkondadest, mida sidusid Eesti põhjaranniku elanikega tihedad kontaktid. Neid sidemeid tunnistab ka Runoregi: võrdlustes ületab nii mõnigi värss keelepiire, nt värss „Tantsi, Tallermaa kuningas” esineb nii Lõuna-Karjala, Virumaa kui ka Järvamaa lauludes.

„Raiusin kõik raamatusse”

Tuntud soolo- ja koorilaulu „Lauliku lapsepõlv” laulu loomine ja (taas)jõudmine rahvaluulekogudesse ilmestab kirjalikkuse ja suulisuse põimumisi. Laulu seadis Aino Tamme tellimusel ja tema (loodud) viisi põhjal Miina Härma, sobitades sellele Ado Grenzsteini seatud sõnad (Särg 2024). Kuna laul trükiti Grenzsteini „Kooli laulmise raamatus” (1878: 1–2, nr 1), siis võib arvata, et see levis laialdaselt nii deklameerituna kui ka laulduna. Selle üleskirjutusi jõudiski Hurda rahvaluulekogusse mitmest kohast üle Eesti, kusjuures tekstid järgivad kas rida-realt Grenzsteini versiooni või varieeruvad, laulul võib olla lõunaeestiline pulmalaulu kaske- või Mulgi karjaselaulu alleaa-refrään. Kuigi on esitatud arvamust (nt Kreutzwaldi „Wina-katkus” (1840) avaldatud laulu „Suude sulg” kohta, vt Koemets jt 1974: 104; Salve 2019: 78–79), et kirjandusest levinud regilaulud kipuvad kujundama stabiilsema sõnastusega variante loomupärase suulise mitmekesisuse asemel, siis on näha, et ka sekundaartraditsioonis ehk refolkloriseerudes laulud muutuvad.

Grenzstein oli laulu sõnad saanud Hurda koostatud „Vana Kandle” Põlva köitest (VK I) ning tõlkinud need põhjaeesti kirjakeelde (Särg 2024). Hurtki oli oma versiooni kokku pannud kolme variandi tekstidest (H, Põlva 1, 134/5 (65); 186 (108); 239/40 (151) – Eeva Hurt, Joosep Hurt (1865–1875)). Ka selle laulu võrukeelne versioon jõudis ümberkirjutuste kaudu rahvaluulekogudesse tagasi: näiteks tuntumaid Hurda kaastöölisi Hans Karro Palamuselt saatis selle Eisenile (E 47122 (11)), lisades laulule nii esitaja nime kui ka elukoha andmed (Ann Väät Kuremaalt Vinnist). Karro ilmselgest mahakirjutusest avaldub pikantne detail tehnilisest äpardusest: Karro on jätnud tähelepanuta, et laul jätkub ülejärgmisel leheküljel (järgmisel, parempoolsel leheküljel oli saksakeelne paralleeltekst), ning lõpetas muidu rida-realt täpse mahakirjutuse enneaegselt.

Selle laulu üks huvitavamaid versioone on murdeuurija Hella Keema jäädvustatu,⁷ kus laulik Ann Rammo ühendab tuntud põhjaeestikeelse soololaulu võrukeelse versiooniga, kasutades mõlema vormeleid ning alleaa-refrääni. Ilmselt on laulik omandanudki laulu traditsioonist, mis oli tsitaatide mosaiik: kohalikule pärimuslikule regilaulule liitus kooliõpikute, koorilauluharrastuse ning meedia mõjul Mulgimaa karjaselaulude refrään.

Kui ma olli väikokõnõ,
Alleaa alleaa
Kasvi ma sõs kaunikõnõ
Olli üte üü vannu
Pääle katõ päävä vannu
Imä vei kiigu kesä pääle
Pande hällü palo pääle
Pande pardsi hällütämmä
Suvõlinno liigutamma
Pardsil olle paĺlo sõnno
Suvõlinnul liia laalu’
Parts sääl man mul paĺlo laulõ
Suvõlindu liiast kõnõli
Säält mina lats sõs laulu ope
Ullikõnõ sõna osasi
Kõik mina panni papõrihe
Kõik mina raiõ raamatuhe [—]
(AES, MT 205, 1/4 < Põlva)

Kas kogujate võrgustikud või ühine raamatukogu?

Laulukorpustega tegeledes pööratakse tähelepanu tekstidele, eriti statistilisi meetodeid kasutades uuritakse nende eri tunnuseid ja iseärasusi, kuid samavõrd tähelepanuväärsed on korpuste saamise asjaolud. ERAB-i liiga sarnaste laulutekstide metaandmeid lähemalt vaadeldes hakkavad silma säärastes seostes korduvad saatjate nimed. Üheteistkümne kõige suurema liiga sarnaste laulude klastri (kokku 210 laulu sarnasuse läviväärtusega 0,8) lähetajate seas on Karp Kuusik Amblast (10 laulu), Hans Karro Palamuselt (9), Georg Aasberg (4), Mihkel Aitsam (6) ning Tõnis Pulst (7) Vigalast, Julius Rehberg (8), Jakob Weltmann (7) ja Jüri Ustallo (6).

Märgiline on, et neid kaastöölisi on esile tõstetud Hurda ja Eiseni teenekate kaastöölistena: nende saadetiste hulk on suur, nii tekstide kui ka lähetuste kordade arvult (Viidebaum 1934). Samuti ilmneb, et parömioloogid on nende kaastööde autentsuse ühel või teisel moel küsimuse alla seadnud ning tuvastanud kirjalike allikate kasutamise lühivormide saatmisel (Krikmann 1999; Saukas, Krikmann 2012). Seega võib kaastööliste hulgas näha teatud käitumismustreid: kord trükitud abivahendite toel oma saadetisi tugevdanud kirjamehed-naised võisid seda teha korduvalt ja eri žanrides. Kaastööliste vahel on aimata sidemeid – nii paikkondlike kui ka kultuuriliste seltsingute põhiste kogukondade omavahelist koostööd ja andmevahetust. Säärast teotsemist ei saagi pahaks panna, kuna ju baltisaksa estofiilidki vahetasid käsikirju ning kogu rahvaluulekogumise aktsioon oli suuresti ergutamisel ja kontaktide võrgustikul põhinev ettevõtmine. (Kikas 2020)

Nii on näha, et Vigala kaastöölised Aasberg, Aitsam ja Pulst on korduvalt saatnud väga sarnaseid laule. Ka mõistatuste kogujate registris on märgitud: „Koolikaaslaste G. Aasbergi, M. Aitsami ja T. Pulsti rahvaluulesaadetised J. Hurdale sisaldavad enamikus ühesugust materjali, mis johtub kas samadest kasutatud trükistest või on tegemist mahakirjutustega üksteise pealt” (Saukas, Krikmann 2012). Näiteks laulust „Ehi, neiu, saaks minema!” on kõik kolm saatnud väga sarnased versioonid:

Esmalt Rosenplänteri Beiträge I vihus (Bochmann 1813: 11–12, nr 2) trükitud laul ilmus ka Friedrich Brandti väljaandes „Ajalik tasku lauluraamat” (1881), pealkirigi oli sama kui Vigala sõpradel. Ilmselt on kõik kolm kirjutanud Brandti laulikust, kuid oma äranägemisel saadetist täiendanud. Pulst on oma versiooni kirjutanud raamatus eelmisena trükitud lauluga kokku („Ärge põue pistke”, Brandt 1881: 325, nr 177a), Aasberg on lisanud oma versioonile levinud motiivi „Imemaa”.

Liiga sarnaste lauluklastrite kogujate seas on aga ka täiesti usaldusväärseid XX sajandi kogujaid ning elukutselisi folkloristegi. Nii on noor folklorist Herbert Tampere 1931. aastal kirjutanud Audru laulikult Mari Sutilt üles „Nooriku virkuseõpetuse” variandi. Sutt oli üks rahvalaulikutest, kes osales Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Riigi Ringhäälingu rahvamuusika heliplaadistamise aktsioonil ning lõi kaasa August Pulsti korraldatud laulikute ja pillimeeste ringreisidel (Sildoja 2014). Kindlasti oli Sutt Pärnumaa pulmalaulude traditsiooni valdav esitaja. Ometi kuulub temalt jäädvustatud (ka helisalvestatud: ERA, Pl. 21 B1) laul suurimasse liiga sarnaste laulude klastrisse: „Nooriku virkuseõpetusest” on üle Eesti saadetud 22 varianti, millel oli üle 80% sarnasust. Selle üks trükiallikaid oli Vilhelm Linkgreimi „Pidu laulik” (1890).⁸

On täiesti kahtluseta, et Tampere ei pidanud vajalikuks raamatutest mahakirjutatud tekste rahvaehtsate pähe pakkuda. Ta on Sutilt kirjutanud ligi 60 laulu teksti, lisaks teinud helisalvestisi. Sutt oli Pulsti hinnangul kogenud laulik ja pulmalaulude traditsioone tundev esitaja. Pigem on see näide asjaolust, et kirjalikud allikad mõjutasid kindlasti XX sajandi regilaulutundjate repertuaari. Sutilt üles kirjutatud laulu lähedus trükiallikale viitab sellele, et laul ei olnud temani jõudnud suulisest traditsioonist, sest siis oleks see ilmselt varieerunud.

Kuigi Hurt oma üldrahvaliku folkloorikogumise käivitanud üleskutses ei keelanud otsesõnu raamatutest rahvaluulepalasid maha kirjutada, manitseb ta aruannetes kaastöölisi autentsusprintsiipi silmas pidama, eelistades ikka eesti algupäraga vanemat pärimust. Nii tuvastab ta Alatskivi kaastöölise Joosep Koogi saadetises „vanema raamatu läbi meie maale tulnud” jutu (Hurt 1888b), Vigala kaastöölise A. K. Saalisti lähetatud setu laulul tuvastab autori: „ühe tutva Eestlase J. W. tehtud, kes nüüd juba mulla põues hingab. Oli minu koolivend” (Hurt 1888c).

Arvo Krikmann (1999) on arutanud üksikasjaliselt vanasõnade mahakirjutamise meetodite ja motivatsiooni üle. Tema tuvastatud võtteid oli kasutusel ka laulude saatmisel, näiteks laulude tõlkimise või fiktiivsete esitajaandmete lisamise korral võib üsna kindel olla tahtlikust mahakirjutamisest või fabritseerimisest. Siiski ei saa olla alati kindel, et XIX sajandi rahvaluulekogujate kaastöölised, kes trükiallikatest pärinevaga oma saadetisi rikastasid, läksid alati sihilikult pettuse teed. Trükiallikatest lähtumine võis olla põhjustatud mitmest ajendist. Lisaks teatavale naiivsusele autentsuse osas ning tähelepanematusele Hurda nõuete suhtes võisid kaastöölised tõepoolest olla teadmatuses oma laulu või selle versiooni kirjanduslikust päritolust. „Memme vaev” on näide ilusast sügava sisuga laulust, mida laialdaselt trükiti ning tõenäoliselt ka loeti-deklameeriti ja ehk lauldigi. Seetõttu ei pruukinud kaastöölised ega hilisemad regilaulude esitajadki olla teadlikud laulu päritolust.⁹

Katre Kikas (2014) on uurinud Hurda kaastööliste teotsemise motivatsioone, tuues esile kirjutamise ning kirja teel suhtlemise tähtsuse tärkava intelligentsi enesekuvandi loomisel. Ka Tedre (1965: 652) on osutanud, et suurem osa XIX sajandi kirjamehi alustas rahvaluule kogumisest ning avaldamisest. Hurda ja Eiseni suhtlemine oma kaastöölistega ajakirjanduses avaldatud aruannete abil toitis lisaks kogukonna- ja missioonitundele tunnustus- ning tähelepanuvajadust. Aruannete ülesehitus, kus nimetati, mitmes saadetis samalt kaastööliselt tulnud oli, tekitas sportlikku pinget, võistluslikku hasarti. Tundub ilmne, et produktiivsematel kaastöölistel tekkis kas või alateadlik soov saada taas kord ära märgitud, olla suurima saagiga kaastööline.

Väga sarnaste lauluklastrite kirjalike allikate tuvastamisel saame ühtlasi teada populaarsed trükised, jõudes lähemale uurimusele eestlaste XIX ja XX sajandi alguse lugemisvarast. Näiteks eespool toodud laulu „Kaasa kaugel” trükiallikas, Mats Tõnissoni lauluvihk ilmus 3000 eksemplaris, Brandti lauluraamat 5000 eksemplaris.

Kokkuvõte: võltsingud, pseudoregilaulud või asjaarmastajate juhuluule

Regilaulude filoloogiline uurimine, allikakriitiline lähenemine ega autentsuskontroll pole viimastel aastakümnetel eesti folkloristika fookuses olnud. Kui keskendutakse laulude esituse üksikasjadele, laulikute loovusele ja individuaalsusele, siis kerkib paratamatult küsimus, kas vajame autentsuse mõistet (Valk 2005). Kas on vaja teha vahet suulist ja kirjalikku päritolu regilauludel? Lähenedes regilaulukorpusele kui rahvatraditsiooni hetkejäädvustusele, pole õigupoolest vahet laulu päritolul: n-ö rahvaehtsaks või ehedaks võib pidada kõiki laule, mis kellegi laulmise järgi on dokumenteeritud. Ei saa aga kindel olla, et kõik XIX sajandil regilaulukorpusesse jõudnud tekstid on laulmise järgi üles kirjutatud ja pärinevad suulisest traditsioonist: seal on ka raamatutest maha kirjutatud tekste ja regivärsist inspireeritud autoriloomingut. Regilaulud peegeldavad kindlasti eri kihistusi: ajalisi ja ruumilisi, keelelisi ja stiililisi, rääkimata siinkohal muusikalistest. Neid kihistusi saab uurida ja peabki uurima, kuid uurimistulemused on adekvaatsed vaid siis, kui teada, kust ja kuidas regilaulud on jäädvustatud ning kuidas on koostatud meie regilaulukorpus. Tuleb nõustuda ka Beyeriga (2011), et regilaulukogud kajastavad peale suulise traditsiooni ja ajaloo paratamatult üleskirjutamise aega. Regilaulukorpuse tekstide allikakriitikaks peab süvenema regilaulikute kirjaoskusesse ja lugemisvarasse.

Kirjalike allikate tuvastamine ja nendele viitamine on seda tähtsam, kuna endiselt kirjutatakse regilaulukorpuse põhjal uurimusi, mis arutlevad regilauludes avalduva maailmavaate, moraali, etnograafia vm üle (nt Seljamaa 2024). Peame teadma, et need maailmavaatelised üksikasjad võivad kajastada mitte aastasadadetaguste eestlaste mõtteid, vaid XIX sajandi kirjamehe romantilisi ettekujutusi. Mõtlemapanev on, miks ja millistest raamatutest maha kirjutati ja kas üldse jõudsid raamatulaulud meie kogudesse mahakirjutamise abil. Enam ei ole kohane nimetada raamatutest maha kirjutanud või neist meelde jäänud laule „ehtsate” laulude pähe saatnud kaastöölisi võltsijateks, sest kaastöölisi ajendasid eri põhjused. Tegemist on huvitava rahvapärase kirjaliku eneseväljendusega: produktiivse korrespondenditöö kaudu loodi endast kirjamehe kuvandit, millest ei puudu ka teatav sportliku võistluslikkuse moment (Kikas 2014, 2015).

Kirjalikest allikatest pärit laulud ei pruugi osutada otseselt ega üksnes mahakirjutamisele, vaid folklooriprotsessidele, kus trükiallikates avaldatud regilaulud suundusid tagasi suulisesse traditsiooni – õpikutes ja lauluvihkudes massiliselt levinud laulud jäid meelde, said omaseks ning hakkasid suulises ringluses taas varieeruma, osutades kujukalt, et suulise ja kirjaliku kultuuri vahel ei ole selget piiri, vaid on mitmeid põnevaid pooltoonilisi alasid. Selle kaudu saab kindlasti uurida refolkloriseerumise või sekundaartraditsiooni mehhanisme.

Lõpetuseks, käesolevale raamatuaastale mõeldes: neist kõige põlatumatest mahakirjutustest saab teada, mida inimesed lugesid ja kuidas raamatud levisid. Seegi on tähtis teema, mille uurimiseks on praegu kõige sobivam aeg.

Artikli valmimist on toetanud Haridus- ja Teadusministeerium (projektid TK215 ja EKM 8-2/22/3); Eesti Teadusagentuur (PRG 1288); Soome Teadusnõukogu (projekt 333138), Kone Fond (IKAKE projekt). Autor tänab FILTER-i töörühma liikmeid ja eriti Maciej Janickit tehniliste vahendite väljatöötamise ja täiesti uute uurimisvõimaluste avamise eest, Helina Harendit ja Kristi Metstet abi eest üksikasjade selgitamisel ning retsensenti ja toimetajaid tähelepanu juhtimise eest ilmselgetele vigadele.

Liina Saarlo (snd 1974), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur (Vanemuise 42, 51003 Tartu), liina.saarlo@folklore.ee