obadus ja plinder

Vaat kus obadus!

Sõnal obadus on kaks tähendust: ’metallist aas’ (Paneb haagi obadusse. Tabalukk ripub keldriukse obaduses. Päästab, tõmbab haagi obadusest. Veetoru kinnitati obadustega seina külge) ja ’tugev hoop, löök’ (Annan sulle sihukese obaduse, et mäletad. Jüri sai Jaanilt hea, kõva, valusa obaduse. Virutas teisele rusikaga obaduse küljekontidesse, selga, vastu lõuga. Oli obadusest oimetu) (EKSS). Tsiteeritud sõnaraamatus on obadus esitatud kahes eraldi sõnaartiklis, millega on võetud seisukoht, et tegemist on homonüümiajuhtumiga.

Murdekeeles on sõna obadus ’hoop, löök (ka majanduslik)’ kohta teateid rannikumurdest, saarte ja läänemurdest, idapoolses Eestis aga ida- ja Tartu murdest ning Karksist Mulgimaal; keskmurdest üksnes idamurdealaga külgnevast Simunast ja Äksist (EMS).

Varasemad leksikograafilised allikad (Vestring 1998 [1710–1730]; Helle 1732; Hupel 1780, 1818; Wiedemann 1869, 1893) obadust tähenduses ’tugev hoop, löök’ veel ei tunne. Sõnaraamatusse pääseb sõna ’hoobi, löögi’ tähenduses 1930. aastal: obadus ’(metall)aas haagi otsa sissepistmiseks (Krampe)’, (mehise, tulise) obaduse andma ’tugeva hoobi andma’ (EÕS 2: 636). Ajalehtedes esineb see aga juba aastakümneid varem (nt Postimees 1888).

obadus ’metallist aas’ on Julius Mägiste (1962: 40) järgi vene laen: vn óбoд ’võru, rõngas; kaarkinnis’, mrd (Pihkva, Tver) обóдь ’rõngas, konks, haak, look’ (Dahl 2: 609); laentüvele on lisandunud noomeniliide -us. Hiljem on Mägiste obaduse etümoloogiat täiendanud, lisades sõna tähendusvälja ka ’tugev hoop, löök’: obadus, -e ’kramp (sulgemisvahend), krambi aas; tugev hoop, kõva löök / Krampe; Haken zur Krampe; heftiger Schlag, tüchtiger Hieb’ (EEW 6: 1811). Selle etümoloogilise tõlgenduse on aktsepteerinud Alo Raun (1982: 110) ja „Eesti etümoloogiasõnaraamat” (ETY). Rogier Bloklandi (2009: 183) vene laenude käsitluses on jäänud Mägiste täiendatud etümoloogia tähelepanuta.

obadus ’tugev löök, hoop’ on nüüd Sõnaveebis saanud uue päritoluseletuse, mille järgi see on tuletis murdesõnast ubima ’lööma’ < vn уби́ть ’tapma’ (< бить ’lööma’). Semantiliselt on see kõrvutus mõeldav, häälikuliselt aga ebakindel, koguni ebausutav. Verbi ubama, ubima ’peksma, kolkima / prügeln’ (Wiedemann 1893: 1241), ubima eP ’upitama, üle jõu tõstma, kandma, rasket tööd tegema, sumama (läbi lume); peksma, kolkima, taguma (nt lapsed üksteist, mullapanku põllul peenemaks, viljaladet rehepeksul); maha nottima (ussi); taga sundima; õgima, ahnelt sööma’ (EMSUKA MS) päritolu on ebaselge. Vaikides ei saa mööda minna Mägiste esitatud seisukohast, et ubama ja ubima on võib-olla onomatopöa, sealjuures on ta neid kõrvutanud sõnadega ee hudima ’vemmeldama, peksma’ ja vps hobida ’lüüa / schlagen’ (EEW 11: 3515).

obaduse vene laenualusel óбoд ei ole tähendust ’hoop, löök’, mis on laensõna tähendusvälja sugenenud eesti keelekontekstis, kus selleks ongi soodne pinnas, pidades silmas, et mitmed kinnitusvahendid on saanud sekundaarse lisatähenduse ’hoop, löök’: haak ’konks suluse, kinnise vms osana’ ⇒ ’kõverdatud käega alt või küljelt antud poksilöök’, lõuahaak ’haak lõua pihta (poksis)’, vrd ka sks Haken ’haak; poksilöök’; kiil ’raud- või puuklots esemete, nende osade või liitekohtade ühendamiseks või tihendamiseks’ ⇒ ’hoop, kiil’, kõrvakiil ’löök, hoop käega vastu kõrva’; põõn ’põikliist laudadest eseme ühendamiseks ja tugevdamiseks’ ⇒ ’hoop, löök’ (näitestik allikatest EKMS 1: 526–528 sub Hoop; EKSS; EMS; ETY). Eluline kogemus ütleb, et kinnitusvahendid täidavad oma ülesande, kui need kinni lüüakse. Siinkohal on vahest sobilik meelde tuletada Kevade-Tootsi igamatut elutarkust lauses „Mis kinni ei jää, võib kinni lüüa”, mida viimane paraku rakendab pisikesele Lestale tulist kõrvakiilu andes (Luts 1999: 320).

Omadega plindris

plinder ’hädaolukord, kimbatus, kitsikus’ on EKSS-i järgi kõnekeelne sõna, mida ilmestavad näitelaused, nagu Sattusin, jäin enne palgapäeva omadega plindrisse. Sõpra ei või plindrisse jätta. Kaval küsimus pani õpetaja tõsiselt plindrisse. Nüüd istume küll plindris, auto ei lähe käima. Päästa plindrist, vea meil auto käima. *Plinder tuleb alles siis, kui enam raha ei trükita (H. Kiik).

plindri kohta on teateid Põhja-Eesti murdekeelest, üks uuemaaegne kirjapanek (1978) ka Lõuna-Eestist Rõugest: raha loppes otsa ja olin peris plindris kohe, leib loppes `otsa, jäin peregä peris `plintrisse Kuu, plinder poiss (väljend rahata mehe kohta) Lüg, plindris ’hädas’ Jõh, jäime küll plindrisse, ais (vankriais) kat́ki, mis kat́ki Iis, no nüüd on mees omadega plindris Vän, plindres olema ’kimbatuses’ (nlj) KJn, `plińdrin ’hädas’: no küll oĺli `plińdrin, ku mootorratas kat́sḱi lät́s Rõu (EMSUKA MS).

plindri etümoloogia on seni selgitamata (EEW 7: 2103; Sõnaveeb). ETY-s öeldakse, et plinder on tundmatu päritoluga tüvi. Sõnaalguline konsonantühend pl- viitaks deskriptiivsõnale või laenule. Oletan, et kõne all on saksa laen, mis saksa sõnalaenude uurijail on jäänud tähelepanuta: plinder lähtub saksa murdelisest sõnast Splinter ’(puu)kild, puupind’, mille laiemalt levinud ja kirjakeelne variant on tüvenasaalita Splitter (Kluge 1989: 689 sub spleißen ’peergusid kiskuma’). Analoogilise häälikuehitusega vähestes eesti keele saksa laenudes antakse tüvesisene –nt– edasi –nt– või –nd-ga, näiteks undruk, vkjk untruk ’seelik’ (vrd sks Unterrock, kasks under-rok (EEW 11: 3557)), nii ka siinse juhtumi puhul: plindrisse ~ mrd `plintrisse.

plindrist on tõenäoliselt võrsunud reeglipäratu lühendvariant plinn, mis on murdekeeles üsna laialt tuntud: ja siis olivad `plinnid mehed, ei old `süija ka `miestel VNg, oli täiesti plinn (öeldakse inimese kohta, kellel pole enam kopikatki raha) Emm; ta on plinn, varandus läbi löödud Kul, ta oli nii plińn kohe (plindris, pigis) Vän, jäi `plińni Kad (EMSUKA MS).

Näitelaused osutavad, et inimesele vaeva või muret valmistava olukorra põhjus on sageli raha või ainelise vara puudus. Millegi puudumist väljendav semantika tuleb esile saksa omadussõnas splitternack resp. splinternackt, splinternackend jt ’alasti, (puu)paljas’, sõna-sõnalt ’pilbaspaljas’ (Adelung 1780: 597–598 sub Splint; DWDS). „Baltisaksa sõnastik” (BSS) esitab lisaks nimetatud adjektiividele veel sõna splinterkahl ’paljas, alasti, täiesti paljaks tehtud’. Baltisaksa keel laenuallikana pole samuti välistatud. Eesti keeles ei ole plindrit registreeritud tähenduses ’puukild, puupind’, mistõttu on asjakohane juhtida tähelepanu väljenditele, kus orgi, (puu)pinnu või (puu)pulkade abil kirjeldatakse ebameeldivaid olukordi, millesse keegi võib sattuda või on juba sattunud: orki kukkuma ~ lendama ~ minema ’kimbatusse sattuma, sisse kukkuma’ (EKSS), pinnuks silmas olema ’kellegi jaoks häiriv, ärritav asjaolu või isik olema’, pead pulki täis ajama ’segadusse ajama, eksitama, selgelt mõtlemist segama’ (Sõnaveeb). Kas selliste väljendite sünnil on laenuline taust või tõukuvad need pigem elulisest kogemusest, on raske öelda.¹

Saksa etümoloogiakäsitluste järgi on sõnapere Splitter-Splinter liige ka Splint ’raudtikk, splint’ ja võib-olla isegi Splint ’maltspuit’ (Kluge 1989: 689 sub Splint, DWDS sub Splint¹, Spint²). Needki nimisõnad on laenatud eesti keelde: splint : splindi ’kruvi ja mutri kinnitamise vahend’, plint : plindi Lüg Emm Mih Hää Hel Rõu Plv, lint : lindi ’kinnituspulk või -haak’ Pöi (EEW 9: 2886; Viikberg 2025), plińt : plińdi ’puu pehmem osa, mis on südamiku ümber’ Hää (EKMS).

MURDED, MURRAKUD JA KEELED

ee = eesti keel; Emm = Emmaste; eP = põhjaeesti murded; Hel = Helme; Hää = Häädemeeste; Iis = Iisaku; Jõh = Jõhvi; Kad = Kadrina; kasks = keskalamsaksa keel; KJn = Kolga-Jaani; Kul = Kullamaa; Kuu = Kuusalu; Lüg = Lüganuse; Mih = Mihkli; mrd = murre, murdesõna; nlj = naljatlev; Plv = Põlva; Pöi = Pöide; Rõu = Rõuge; sks = saksa keel; vkjk = vana kirjakeel; vn = vene keel; VNg = Viru-Nigula; vps = vepsa keel; Vän = Vändra.

Lembit Vaba (snd 1945), PhD, Läti Teaduste Akadeemia välisliige, phorest45@gmail.com