Kivisild on tegelikult alles

Marin Laagi „Piirid ja sillad” on asjalik ja usaldusväärne raamat. Mõjub kuidagi töiselt ja vargsi innustavalt. Selle üks põhjusi on kahtlemata tõsiasi, et autor on 1987. aastast kuni praeguseni töötanud Eesti Kirjandusmuuseumis mitmesugustel teadurikohtadel, põhiliste allikate läheduses. Mul on tunne, et kohtasingi teda esimest korda millalgi nõukogude aja lõpupäevil kirjandusmuuseumi suitsunurgas sihikindlalt sigaretti pahvimas. Vabandan selle seiga meenutamise pärast, aga põlisele tallinlasele, kelle jaoks Tartus ja kirjandusmuuseumis käimine sarnaneb ikkagi mingil määral taevaskäimisega, salvestub neilt retkilt mällu igasugu tähenduslikke pildikesi. Igatahes on ootuspärane, et paljud Laagi artiklite kasutatud kirjanduse loetelud lõpevad viidetega Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (EKLA) materjalidele, mis tekitab ju kohe tavalisest rammusama lugemissaagi ootuse. Seevastu viiteid Rahvusarhiivile (RA) märkasin vaid mõnel korral (käin ise selle Tallinna harus vahel oma Tartus mittekäimist kompenseerimas, kuigi ega see päris õige asi ei ole).

Laagi uurimused pärinevad ajavahemikust 1994–2024 ja jagunevad alaosadeks „Kriitika kirjandusloo piiridel”, „Kirjanduslik diasporaa” ning lõpuks „Arvustusi”, mis hõlmab küll ainult kolm, kuid selle eest olulist kirjutist.

Pealtnäha huvitavam ja uudsem on diasporaaosa, aga esimesest ei tohi üle libiseda. Esimese osa seitse kirjatööd käsitlevad eeskätt 1920. aastaid ja vastsündinud Eesti Vabariigi aega laiemaltki.

Kõige üldisemalt võiks öelda, et Laak kirjeldab oma kriitikauurimustes täisväärtusliku kirjanduselu sündi Eestis, käsitleb selle ühtaegu vaimse stiihia ja korrastatud institutsiooni toimijaid ja aspekte. Alates kultuurkapitali asutamisest 1925. aastal ja selle viljakast mõjust kirjanduskriitikale kuni mitmesuguste poleemikate ja n-ö väärtuslahinguteni, olgu nendeks põlvkondade konfliktist sündinud nähtused (koguteose „Dünamis I. Mõtteid võitlevast vabariigist” käekäigu üksikasjalik vaatlus) või siis võõra ja oma elemendi otsingud vaimuilma ülesehitustöös (näiteks Gustav Suitsu jt tegevus uurimuses „Mõjukriitika kui Noor-Eesti kõverpeegel”). Kogu see kirjanduseluline väli on loomult pingestatud ja pidevas muutumises olev võnkumine, mis ühendab nii sarnast kui ka vastuolulist ja on kõigi oma „progressi” ja „degeneratsiooni” ilmingutega igasuguse rahvusliku identiteedi vältimatu koostisosa, selle kõlalaud, eri kontekstide kataloog. Vaimunähtused põhjustavad ja mõjutavad, eitavad ja jaatavad, kujundavad ja arendavad üksteist erineval viisil, aga on olemuslikult seotud. Olgu näiteks artikkel „Vana kriitika ja eesti kriitikatraditsiooni Oras”, mis käsitleb kriitika teisenemist ja Ants Orase väljakasvamist Tuglase hõlmast. Lõppkokkuvõttes aga tajun seda võbelemist ja võnkumist ikkagi kui teatavat kompaktsust.

Kõige selle keskmes näib olevat rahvusliku eneseleidmise draama rahvusvahelistuvas maailmas. „Euroopa oli jõudnud Eestisse, kuid mitte omaks saanud, vaid võõristust tekitamas” (lk 119), nendib uurija 1920. aastate vaateveerult.

Sellest võõristusest ülesaamise eelkäijad on kirjandusloos teadagi kes. Jah, tõepoolest, eraldi väärib tunnustust Johannes Barbaruse ja Johannes Semperi kompleksivaba käsitlus, järelsõna meeste kaheköitelise kirjavahetuse publikatsioonile (2020), mis raamatusse on trükitud väljajätetega, ja uurimus „Johannes Barbaruse aeg”, mis asjakohaselt täiendab elu lõpul kollaborandi kuvandi teeninud luuletaja „häiritud” retseptsiooni. Võib-olla tuleks rääkida lausa Barbaruse individuaalsest ajast, niivõrd nihkes on tema välismõjuline vaimu- ja kujundiilm 1920. aastate eesti kirjanduse maalähedasema peavoolu suhtes. (1993. aastal ilmunud Õnnepalu „Piiririik” kujutas endast omas ajas samasugust Euroopa-nihet või hüpet, nagu Barbaruse „geomeetrilised” jm luulekogud, nii et Õnnepalu vaatluse paigutamine raamatus Barbaruse naabrusesse on igati põhjendatud. Tõsi, Õnnepalu nihe oli omas ajas mõjukam, mida rõhutab „Piiririigi” teistkordne käsitlemine arvustuste osas.) Uurija näeb Semperis ja Barbaruses tänapäeva mõistes euroopalikke vasakliberaale, eksperimenteerijaid ja tuleviku-indlejaid (lk 145), kellest vähemalt Barbarus seesugusena võis tollases ühiskonnas olla isegi „ajakohatu”, kuid kelle omavaheline kirjavahetus jutustab veel üht rahvusliku kirjanduse loomise lugu (lk 138).¹ Seesugune mõistev ja suurde loosse integreeriv hinnang ei laiene aga meeste elu lõpupoole tegudele. Nii arvab Laak, et Semperi romaan „Punased nelgid” (1955) on võib-olla tänapäeva lugeja jaoks hävitanud jäädavalt autori sümboolse kapitali ja autoriteedi kirjanikuna (lk 143). (Sellest oletusest kumab lausa romantilist eetoseusku maailmas, kus paljudel näib olevat üsna ükskõik, millise „kapitaliga” profiil juhtub kaunistama kirjanike esindushoonet.)

Raamatu teise osa seisukohalt on oluline väide, et Barbaruse ja Semperi tundmine aitab sügavamalt mõista „neid lätteid, mis on aidanud eesti kirjandust mõtteliselt koos hoida ka pärast selle lõhenemist kodu- ja väliseesti kirjanduseks Teise maailmasõja järgsel ajal” (lk 138).

Artiklikogu pagulaskirjanduse nähtusi vaatlevas jaos, mis kätkeb kümmet eri ulatusega uurimust, paiskub eespool mainitud kompaktsuse-elamus pealtnäha kildudeks. Kui vabal kodumaal algas kirjanduselus tekstide ja kontekstide põimumine ja n-ö ühe kindla hoone uute kihtide ning vaatenurkade ehitamine, siis paguluses on esmaülesandeks see killunenud hoone uuesti elujõuliseks struktureerida (Eesti Kirjanike Kooperatiivi loomine, aga ka kõikvõimalikud muud „võrgustikud”, Ivar Ivaski võimsa haardega tegevus jne). Ajaloost pärineb kujutlus kodumaa ning paguluse vahel valitsenud pea ületamatust lõhest. Laagi raamat aga osutab, et pürgimine ühenduse poole ei vaibunud raskematelgi eristusaegadel. Elujõuline organism, seesama, mille kujunemist saab jälgida raamatu esimeses osas, asub ennast taastama ka kehvades tingimustes, pürgides taas suurema seotuse sihis. Uurija osutab järjekindlalt, et 1960. aastatel kujunesid Kodu-Eesti ja „diasporaa” märksa lähedamaks, kui üldiselt on arvatud. Enn Nõu korraldatud noortekogumiku „Tont teab” (1968) saamislugu avades nendib Laak muu hulgas: „Arhiiv võimaldab ka praegu pika ajavahemiku tagant tajuda ja jälgida selle „ühe eesti kirjanduse” paguluses kasvanud haru kasvuprotsesse ning otsida vastuseid küsimusele, kuidas sai võõrsil võimalikuks eestlaste kultuurilise identiteedi püsimine ka läbi mitme põlvkonna. Kuid veelgi enam üllatuslikult märkame, kuidas esmapilgul post factum konstrueeritud idee pagulaskirjanduse varjatud, ent viljakast kahekõnest 1960. aastatel Eestis sündiva kirjandusuuendusega kajastus ka nii erakirjades kui ka mitmetes kirjanduselulistes sündmustes.” (Lk 163) Ja seesugusest üllatuslikust kahekõne raamistikust on kantud kõik diasporaa-osas avaldatud käsitlused.

Uurija näitab, et paguluses tunti huvi Kodu-Eesti kirjanduse ja kultuurielu vastu ning edendati isiklikke kontakte. Nii on „diasporaa” esisümbolil Bernard Kangrol olnud „mahukas kirjavahetus enam kui 20 kirjasõbraga kodumaal”, nende seas on Endel Sõgel, Harald Peep, Karl Muru, Ain Kaalep ja Paul Ariste (lk 203). Mäletan, et kui millalgi 1980-ndate lõpul valmistusin häält puhtaks köhatades esimeseks telefonikõneks Kangroga, siis küsis tema ilma mingi sissejuhatuseta: „Kuule, kuidas sul praegu seal läheb, ja teistel ka?” Ei mingit tutvumistseremooniat, tajutav oli läbi aja kestnud lähedustunne, kuulumine ühte „kompaktsusesse”, nii et jätkasime justnagu pooleli jäänud juttu.

Ühendav plaan on ikka Laagi kirjatööde taustal. Kui Eesti Kirjanike Kooperatiiv jättis avaldamata Leonid Treti mälestused Tammsaarest, siis oli põhjuseks klassiku kuvandi säästmine võimalikest valekäsitustest. Ja eks sama õilsa eesmärgi nimel pingutasid oma tegemistes Tammsaare hoidjad kodumaalgi. (Treti problemaatilised, kuid mitte huvituseta memuaarid ilmusid kodumaal 1998. aastal, kui vabadus käes ja „kaitseseisukord” möödas.) Lugejaile tutvustatakse Austraalias elanud Triinu Kartuse ja Gunnar Neeme tööd „Kalevipoja” tõlkimisel 1990. aastatel (ja lisaks ülepea Austraalia diasporaad ning avastuslikuna mõjuvat Gunnar Neeme luuletaja- ja kunstnikuisiksust), taas on näha pühendumist hajumisvastasele „ühisele juurele”.² Enn Nõu ja Bernard Kangro kirjavahetuse sissejuhatus käsitleb Rootsis elava noorema põlvkonna tungi kaasas püsida kodumaa kirjandusarenguga. Olgu öeldud, et neli diasporaa-artiklit (lisaks mainitutele eeskõne Ivar Ivaski päeviku väljavõtetele) on Tunas ilmunud publikatsioonide saatesõnad. Lugejal tasuks ära käia ka Tuna lehekülgedel ja tutvuda joonealuste kommentaaridega, eriti Ivaski publikatsiooni puhul, et näha arhiiviteaduri tööd tervikuna.

Ühendusi otsivad teisedki uurimused. „Kirjanduslikest kontaktidest läbi raudse eesriide” esitab kontseptuaalse ühtsusnägemuse kahte harusse kasvanud puu kujundi najal. „Niisiis pakun oletuslikult, et kahel pool raudset eesriiet arenenud kirjandust, vähemalt luulet ühendab arbujalik tüvi ning et selle kahe haru võrad hakkavad vastastikuste mõjude kaudu 1960. aastatel põimuma” (lk 206). Seda väidet korratakse, ja veelgi enam: „Eesti kirjanduse rahvuslikku „juurt” ning selle arbujalikku „tüve” oli pagulaskirjandusse salvestatud, hoitud ja edasi kantud ju programmiliselt. Võikski öelda, et tuues eesti kirjandusse varjamatu rahvusliku häälestusega loomingu, sai kuuekümnendate k a s s e t i p õ l v k o n d o m a l o o m i n g u l i s e t u l e t u n g l a eesti pagulaskirjandusest.” (Lk 214)

Autorile iseloomulik on uurimuse „Laulu algus eesti kirjanduse sillal. Veel kord luuleuuendusest 1960. aastatel” algus: „Artikli metaküsimuseks on kahe eesti kirjanduse omavahelised suhted – püüan uuesti / veel kord mõelda (ingl re-thinking) eesti kirjandusajaloo narratiivist” (lk 243). Just nimelt! See ongi kirjandusloolase töö, uurida ja uuesti mõelda. Eriti, kui on olemas oma vaatenurk ja pühendumus, nagu Laagil on ühenduste otsimine ja nende sisse uskumine. Pole siis ime, kui ta on saanud eesti luules harva kohatava „tõsiselt poeetilise elamuse” Jüri Talveti luulekogust „Unest, lumest” (2005), mille selgituseks oma arvustuses kirjutab: „Selliste luuleliste ühenduste leidmisel, mis võiksid siduda sügavalt eetilisi „algkurde” ja ka iseenese olemust kõige sellega, mis kannab tähendust „Euroopa kultuur”, on jõutud uues kogus mõnikord lausa virtuoosliku tulemuseni” (lk 317).

Ülevaade „Pagulus ja suhted kodumaaga: Metsaülikooli Austraalias arhiivi põhjal” toob näiteid „eestlaste globaalsete võrgustike tulemuslikust toimimisest” (lk 225). See, et hajusas diasporaas võib rahvuskultuuri seesmine integratsioonitung lõpuks rajalt hälbida, paistab välja raamatu lõppu paigutatud üsna kriitilisest arvustusest Katrina Kalda, noore prantsuskeelse eestlasest kirjaniku romaani „Jumalate aritmeetika” (2013) kohta, kus näib väljenduvat väsimus keerulistest ajalooprobleemidest ja teadmiste ning tarviliku haarde puudus Eesti teema hõlmamisel.

Jah, selle raamatu „Piirid ja sillad” kirg, kui nii võib öelda asjalikus stiilis vormistatud ja liigendatud uurimuste kohta, on piiride ületamine ja sildade loomine Kodu- ja Välis-Eesti vahele, nende ühtetoomine ja ühiseks mõtlemine. Kogu raamat mõjub sealjuures nagu soovitus edasiseks süvenemiseks ja arhiivide kasutamiseks. Tõepoolest. Kui võtta ette 1960. aastad, mis on Laagi käsitluste nägemusi loov keskpunkt, koos „diasporaa” autorite ja kõigi nähtavate ning varjatud sidemetega ning selle nähtuse üle veel kord mõelda (rethinking!), võib-olla alles siis avaneb täielikult selle ajajärgu kordumatult sügav, elujõuline ja ainulaadne loomus eesti kirjandusloos. Autor on toonud aja- ja arhiivilademetest välja mõndagi, mis kergitab visioone, aga ta ei ole kindlasti läinud lõpuni. Võimalikele uurijatele (kuigi ega ma tea, kust nad peaksid tulema) võiks seepärast öelda: vaadake, teeotsad on lahti lükatud, siit saab edasi minna.

Minu jaoks aktualiseeris selle kirjanduslooliste küsimustega tegeleva raamatu varjatud dramatism aga ka tulevikutundmusi. (Mõnes mõttes on ju kogu kirjanduslooline tegevus mineviku võimalikult kommunikatiivses vormis tulevikku kandmine.)

Pagulus, diasporaa pole olnud eesti rahva vaba valik, vaid ajaloos vägivallaga peale surutud nähtus, kaotus, mis on osatud pöörata võiduks vähemalt vaimses mõttes. Seda tõestab ka Laagi artiklivalimikus avaldatu. Paratamatult on seesugune loomulikult teelt hälbinud areng loonud traditsiooni, mida justkui peaks vabades oludes sama kangelaslikult jätkama. Laak viitab tõsiasjale, et „[n]üüdisajal aktuaalne Suur-Eesti kogukonna uus „idee”” on toiminud juba pikemat aega (lk 219). Kuid see, mis võis olla vajalik ja saavutuslik okupatsiooniajal, ei pruugi seda enam samamoodi olla vabades oludes. Veider küll, aga peaksime endale tunnistama, et „diasporaa”, Suur-Eesti kogukond või kuidas tahes seda nimetada, on okupatsiooniaja pärand, nõukoguliku traditsiooni varjatud poolus, mis, nagu Marin Laagi raamatki kinnitab, pole kunagi tahtnud olla päris ta ise, vaid ikka tungelnud sisimas mingi ühisuse ja sellesama 1920. aastatel vabal kodumaal idanema pandud kompaktsuse poole. Ja samamoodi on praegu: eestlaste ülesanne ei ole hajuda suureks, vaid tiheneda väikeseks.