Piibel tähestikulises järjekorras

Käesoleva sajandi esimesel kümnendil kujunes Eesti Keele Instituudis pühendunud keeleteadlastest tegus rühmitus, kes asus arendama eestikeelse vaimuliku kirjasõna algusaegade uurimist. Tänavu aprillis ilmus trükist selle pika töö (üks) tulemus – „Eesti vanema piiblitõlke sõnastik 1600–1739”. Sõnastiku koostajate nimesid ei leia raamatu kaunilt lakoonilise kujundusega kaanelt ega ka tiitellehelt, vaid alles tiitli pöördelt. See tagasihoidlikkus mõjub kummardusena kunagistele piiblitõlkijatele, kelle visaduseta eesti kirjakeelt võib-olla polekski. Visadust ja pühendumist oli vaja katkuaegadel ja eriti Põhjasõja ajal, aga ka rahuaegsetes keeletülides.

Järjekindla pühendumusega, tänapäeva teadusmaailma hoogtöist peavoolu põikpäiselt trotsides on pidanud töötama ka Inge Käsi, Maeve Leivo, Ahti Lohk, Anu Pedaja-Ansen, Heiki Reila, Kristiina Ross ja Annika Viht. Muidu poleks „Eesti vanema piiblitõlke sõnastik” valminud.

XVII sajandiks oli eesti keel läbi teinud suurte muutuste perioodi ja kaotanud mõndagi soome-ugri keelkonnale omast. Uude meelkonda siirdumine oli veel ees. Hakati kujundama kirjakeelt, mis suudaks kajastada lääneeuroopalikku maailmapilti. Seni väljendamata mõistete ja mõtete jaoks oli vaja täpseid ja seejuures maarahvale võimalikult arusaadavaid sõnu. Neid korjati rahvakeelest (nt viltsima ’logelema’, öördama ’kaebama’, ülap ’narr’), aga veelgi rohkem laenati teistest keeltest (nt böönikene ’vahelagi, pööning’, kahver ’ülevaataja’, renani-lind ’jaanalind’, palm, stoik) või tuletati kirjakeeles juba tuntud sõnadest (nt ilmaväärtlikult ’vääritult’, keeltegamäng ’keelpill’, madalik ’alandlik; lühike’, läilajumal ’jäledus, ebajumal’, Mustmaa ’Etioopia’, madalandus ’alandus’). Kõik toodud näited on „Eesti vanema piiblitõlke sõnastikust” ja samavõrra põnevat sõnavara leiab selle raamatu igalt leheküljelt. Märksõnu on kokku 13 185.

Sõnastikku on koondatud kümne piiblitõlke(katkendi) kõik sõnad. See on olnud ülisuur ja ülimat täpsust nõudev töö. Kõigepealt tuli tekstid – osa trükitud, osa käsikirjas, kokku üle miljoni sõna – arvutisse sisestada. Seejärel tuli siduda iga tekstisõna märksõnaga, mille alt leiab sõna sõnastikust. Sõnastiku märksõnad on võimalikult tänapäevakeelsed, näiteks armastus, rõõm, rahu, aga leidub ka selliseid, nagu pikkmeel, hüvus ja truus (millel muide pole midagi pistmist truudusega). Vana kirjakeele puhul ei tähenda märksõnastamine pelgalt sõna algvormi määramist, vaid ka kirjaviisi tänapäevastamist ning murdesõnade, arhaismide ja laenude jaoks niisuguste märksõnakujude leidmist, mille järgi sõnastiku kasutaja oskaks neid otsida. Näiteks vana sõnakuju rossi märksõna on kross, tartukeelse käjet oma käsi, laentüve lei- oma lõvi, wo oma voog, lohkode oma lohk, peddaja oma pedajas, wichto oma viht ning sisestusveaga Reila on õigupoolest Keila.

„Eesti vanema piiblitõlke sõnastik” on mõeldud peamiselt asjatundjatele, nagu ilmneb juba sellestki, et raamatusse pole paigutatud tõlgete ega tõlkijate tutvustusi. Niisugust taustainfot on sõnastiku koostajad pakkunud küllaldaselt mujal, alates veebi kaudu kättesaadavast „Eesti piiblitõlke ajaloolisest konkordantsist”¹ – see on 22 piiblitõlget ja tõlkekatkendit hõlmav andmebaas, mis on trükisõnastiku aluseks – ning lõpetades põnevate allikapublikatsioonidega.² Mõni aeg tagasi ilmus Kai Tafenault, Kristiina Rossilt ja Aivar Põldveelt ka silmiavav tekstivalimik „Eesti keelemõte 1632–1732”,³ mis kajastab toonaseid keelearusaamu ja vaidlusi.

Uut Testamenti hakati põhjaeesti keelde tõlkima 1640. aastatel Eestimaa piiskopi Joachim Iheringi (u 1580–1657) juhtimisel. Selle tõlke käsikiri pole säilinud. Vähem kui kümme aastat varem olid ilmunud Heinrich Stahli (?1599–1657) põhjaeestikeelsed ja Joachim Rossihniuse (u 1600–1645) lõunaeestikeelsed perikoobitõlked. Veel varem pidid eesti koguduste õpetajad, nagu Georg Müller (u 1570–1608), oma jutluste tarbeks Piibli kirjakohti ise eestikeelsetena sõnastama või siis kasutama ametivendade tõlgitud tekste. Säilinud on Uue Testamendi kirjade osa algus Hageri pastori Christoph Blume (1625–1669) tõlkes. Lõuna-Eestis võttis Piibli tõlkimise üksiküritajana ette Urvaste pastor Johannes Gutslaff (?–1657). Ka tema tõlge on osaliselt säilinud. Enne Põhjasõda jõuti Liivimaa kindralsuperintendendi Johann Fischeri (1636–1705) eestvedamisel trükkida tartukeelne Wastne Testament (1686), mille olid tõlkinud-toimetanud Adrian (1663–1706) ja Andreas Virginius (1640–?1701). Samad mehed koos Johann Hornungiga (?1661–1715) tõlkisid Piibli ka tallinnaeesti keelde: Virginiused Vana Testamendi, Hornung Uue Testamendi, kusjuures Hornungil võis olla kasutada Iheringi algatatud tõlke edasiarendus. Uus Testament oli tõlgitud ka Eestimaal, kuid suur osa sellest hävis Toompea tulekahjus. Tallinnakeelne Uus Testament enne Põhjasõda trükki ei jõudnud. Hornungi tõlkega töötati aga edasi ning selle põhjalikult toimetatud variant jõudis 1739. aasta Piiblisse. Vana Testamendi osa tõlgiti pärast sõda uuesti. Tööd juhtis Jüri pastor Anton Thor Helle (1683–1748).⁴

Kõik nimetatud tõlked – tallinnakeelsed piiblitsitaadid Mülleri jutlustest, Stahli perikoobid, Blume epistlid, Virginiuste Vana Testament, Hornungi Uus Testament (Müncheni käsikiri), 1739. aasta Piibel; tartukeelsed Rossihniuse perikoobid, Gutslaffi Vana ja Uus Testament, Wastne Testament – on võetud „Eesti vanema piiblitõlke sõnastikku”.

See sõnastik ei ole aga abivahend vanade tõlgete lugemiseks. Inimene, kes oskab välja nuputada, et sõnavormi tikko märksõna on tigu ’teotus’ ja üdtzit oma hüdsi ’süsi’, et tukiwati-lind on duhifáti-lind ja et leiwisk on leisikas (kaaluühik), oskab ilmselt ka vanu tekste lugeda. Pealegi, kõik tekstid on olemas veebiandmebaasis „Eesti piiblitõlke ajalooline konkordants” ja seal saab mis tahes tekstisõnal klõpsates näha selle märksõna.

„Eesti vanema piiblitõlke sõnastik” on uurimiseks ja lugemiseks. Sellest saab teada, milliseid sõnu kasutati ja kui sageli, millistes ühendites sõnad esinesid, milline oli nende tähendus ja milline häälikkuju. Näiteks armastus on kasutusele võetud alles 1739. aasta Piiblis. Varem öeldi arm. Kui nüüd tekib küsimus, mismoodi tõlgiti „Armastuse ülemlaulu”, saab seda hõlpsalt vaadata jällegi veebiandmebaasist, mis lubab tõlkeid otsida ka kirjakohtade järgi: 1739. aasta Piiblis on Armastus ei wässi ial ärra, Hornungil Arm ei löppe ärra, Blumel Arm ep löppep (wessip) erra eales, Stahlil Se arm ep löppep; Wastses Testamendis Arm ei wässi eäle errä, Gutslaffil Se Arm ei iäh eales maha, Rossihniusel Sell armul ei olle eales mitte ütz tucka.

Trükisõnastikku kõik näitelaused paratamatult ei mahu. „Eesti vanema piiblitõlke sõnastiku” näitelausete valik on enamasti automaatne, aga ikkagi väga hästi läbi mõeldud, et esile tuleks kõige olulisem: antud on näide varaseimast ja hiliseimast allikast, kus sõna esineb, samuti kõige olulisematest trükitekstidest. Seega, kui sõna esineb kõigis kümnes tekstis, on näitelause Müllerilt (varaseim allikas), Wastsest Testamendist (oluline trükis) ja 1739. aasta Piiblist (oluline trükis ja hiliseim allikas). Nõnda on kindlasti esindatud nii tallinna kui ka tartu keel, samuti nii Lutherist kui ka Piibli algkeeltest lähtuvad tõlked.

Natuke kahju on vaid sellest, et näitelauseid pole sõnaühendite jaoks, kuigi sõnaühendid ise on märksõnade juures nimetatud, näiteks andma kohta: „ühendites end tee peale andma teele asuma, päral andma andeks andma, ümber andma ümbritsema.” Sõna andma esineb sõnastikku valitud piiblitõlgetes lausa 8539 korda ja veebiandmebaasis 9757 korda, nii et ühendite näiteid pole kuigi hõlbus leida ka veebist. Samas, miks mitte süveneda kõigisse neisse andmebaasi lausetesse. Nii leidsin Virginiuste Vanast Testamendist toreda fraasi Teije ei pea [—] ühtekid Sanna oma Suust wälja Andma (Jos 6:10), mis 1997. aasta tõlkes kõlab lihtsalt ärgu tulgu teie suust sõnagi.

Segadust võib tekitada tõsiasi, et liitsõnadeks on loetud ainult tekstis päriselt kokku kirjutatud sõnad. Näiteks märksõna kohtune juures on info „esineb ühendis” ja viide „vt ka ülekohtune”. Tekstides leidub kohtune ühtekokku 97 korral, aga ülekohtune ainult 88 korral. Ülejäänud üheksa kohtust pole siiski mingis muus ühendis, vaid on lahku kirjutatud ülekohtused. Tänu sellisele esitusviisile saab sõnastikku täpsemalt uurides teada, et kõige rohkem lahku kirjutatud üle kohtusi on Virginiuste Vana Testamendi tõlkes.

Iga märksõna all on näidatud, millistes allikates ja mis sagedusega see sõna esineb. Sagedusandmed võivad juhatada tõlke-eeskujude jälgedele. Toon ühe näite. Torkab silma sõna kool ootamatult sage kasutus Gutslaffi Uues Testamendis. 1686. aasta Wastses Testamendis ja 1739. aasta Piiblis esineb see sõna vaid ühel korral ja nimelt kreeka σχολή (scholé) vastena, mida Piiblis ainult ühe korra ongi. Aga Gutslaff kasutab sõna kool 61 korda. Ilmselt on talle siin eeskujuks olnud Lutheri saksakeelne Piibel, sest Gutslaffil on kool just neis kirjakohtades, kus Lutheril on Schule ’kool’. Luther on Schule valinud kreeka συναγωγή (synagógé) vasteks.

Esimeses saksakeelses trükitud Piiblis, 1466. aasta Mentelini Piiblis, on synagógé (ladina synagoga) vasteks Synagoge, aga Luther vältis seda sõna, nagu ta vältis oma tõlkes ka sõna Kirche ’kirik’. Enne Lutherit tõlgiti ladina ecclesia ehk kreeka ἐκκλησία (ekklésia) Kirche’ks ja see tava ilmneb veel Mülleri jutlusteski, näiteks (Mt 16:18) Sesinatze Pasæ (se on: Minu Nyme pæle) taha mina minu Kircko üllesteha (vrd Mentelini Piiblis auf disen stain bawe ich meĩ kirchen, Lutheril (1534) auff diesen Fels wil ich bawen meine Gemeine ning eesti 1997. aasta tõlkes sellele kaljule ma ehitan oma koguduse). Luther kasutas Kirche asemel järjekindlalt Gemeinde ’kogudus’, soovides rõhutada, et ecclesia pole vaimulike valitsetav institutsioon, vaid hingede vaimulik kogu(dus) ühises usus.⁵

Justkui Lutherit ignoreerides on 1686. aasta Wastses Testamendis sõna kirik üllatavalt sage: 78 kasutust. 1739. aasta Piiblis esineb kirik vaid kolm korda. Siiski pole Wastse Testamendi kirik mitte ekklésia, vaid kirikuks on otsustatud tõlkida hoopis synagógé.

„Eesti vanema piiblitõlke sõnastik” annab sõnale kool tähenduse ’sünagoog, kogudusekoda; kool’ ja sõnale kirik ’pühakoda; kogudus’, aga mitte ’sünagoog’. Üldiselt on sõnastiku koostajad suhtunud tähenduste seletamisse õigustatud ettevaatusega. Kaugetest aegadest või teistmoodi kultuuridest pärit tekstide tõlkijad on alati raskustes võõramaa loomade-lindude ja taimedega, igasuguste võõraste esemete, paikade ja tavadega. Vana tõlke põhjal sõnastiku koostaja töö on topelt keeruline, sest tema peab tegema korraga kaks otsustust: esiteks, kas tõlkes kasutatud sõna on tänapäevase tähendusega või on selle tähendus muutunud, ja teiseks, kas tähendus vastab originaalis kasutatud sõna tähendusele või on mugandus omaaegsete olude järgi. Ehk et kas Luther ja tema eeskujul Gutslaff arvasid, et sünagoog ongi kool, ja kas Virginiused arvasid, et sünagoog ongi kirik, või valisid nad lihtsalt midagi piisavalt sarnast tähistava sõna.

Sõnastiku koostajad selgitavad eessõnas, et kui neil pole õnnestunud kindlaks teha täpset tähendust, mida teksti omaaegne tõlkija võis silmas pidada, on tähendusseletuse asemel sõna vaste 1997. aasta Piiblis. See tundub ainumõeldav lahendus. Sünagoogide, koolide ja kirikutega on lugu veel enam-vähem lihtne, aga mida muidu peale hakata arvukate hebraismidega, mille puhul heebrea sõna täpset tähendust ei teagi keegi: tahmási– ja šáhafi-lind, behemót jt.

Vahel osutuvad sõnastikku 1997. aasta Piiblist lisatud vasted tõlkeloolisteks näideteks selle kohta, kui erinevalt on eri aegadel sündinud piiblitõlkijad üht või teist eset ette kujutanud ja kuidas see on mõjutanud tõlkesse valitud sõnu. Näiteks 1739. aasta Piiblis on järgmised kirjeldavad fraasid (Js 3:24): wö assemel lohma-lahma ja köiekue assemel kotti-ride kuub. Kui kuuele vööd peale ei pane, siis hõlmad teevadki lohma-lahma. Heebrea sõna tavalisem tõlkevaste on siiski nöör või köis ja 1997. aasta tõlkes ongi nöör, mis muidugi ei anna alust väita, nagu lohma-lahma tähendanuks nööri. Nii on otsustanud ka sõnastiku koostajad ja jätnud lohma-lahma tähendusseletuseta. Köiekuue juurde on aga lisatud tõlkevaste 1997. aasta Piiblist – peen lõuend. Helle jt mõtlesid küllap siiski nöörkaunistustega kuube ehk nöörkuube, mis oli talurahva jaoks peen pidurüü.⁶

Võrreldes veebiandmebaasiga annavad trükisõnastikule lisaväärtust iga märksõna alla paigutatud allmärksõnad. Need näitavad täpsemini, missugusel häälikulisel kujul sõna eri allikais esineb: kas skorpion või korpion, kas vihama või vihkama, kas apostel või poostel, kas paluma, palvuma või pallema. Ülemäära kõhklevad oletused häälduse kohta on jäetud tegemata. Näiteks kui originaalis pole vokaalharmooniat märgitud, siis pole seda ka allmärksõnades: Gutslaffi kirjapildi küssunut põhjal on tuletatud allmärksõna küsüma (siiski mitte küsümä), aga Wastse Testamendi küssewä, küssewa, küssimä põhjal küsimä. Nõnda näeb sõnastikust kaudselt sedagi, millises tartukeelses tekstis märgitakse vokaalharmooniat rohkem, millises vähem. Samuti on võimalik uurida õ- ja ä-hääliku kirjapanekut, sõnaalguse h esinemist ning üsna usaldusväärselt isegi sisekadu.

Aga peamine on ikkagi sõnavara. Kristiina Ross on Uku Masingu tekstiloomingut (sh piibliraamatute tõlkeid) võrrelnud valaskalaga, kes Joona alla neelas. Sellel valaskalal ei tohi lasta end päris ära seedida, hoiatab ta, aga kala kõhtu sattumine pole ka halb, Joona tuli välja targemana kui enne.⁷ Eesti vanemad piiblitõlked on samuti valaskala moodi: võõrapärase ja segase eesti keelega, võõrvõimu esindajate tehtud, vägisi peale surutud, aga lõpuks ikkagi vaimu toitvad. Sellesinase valaskala kõhus eesti keel ja kultuur enam pole. Võib vast öelda, et nüüd on ka see valaskala ise aegade sügavusest nähtavale toodud. Saame teda üpris ohutult vaadata ning juurelda, mismoodi maarahvas kõigepealt Maarachwaks ning seejärel Eestima-rahwaks seediti. Ilmunud sõnastik on objektiivne alus keele uurimiseks, aga ka laiemate kultuuriseoste ja -muutuste uuringuiks ning tolle aja kohta käivate meelevaldsete seisukohtade kummutamiseks. Kummarduse on ära teeninud nii kunagised piiblitõlkijad kui ka „Eesti vanema piiblitõlke sõnastiku” koostajad.