Poeetiliselt tundlik elutöö

Raamatu pealkiri „Maalt ja mere tagant” võib esmapilgul tekitada küsimuse: mis seal mere taga muud saab olla kui maa, lõpuks ju ikka? Või miks see meretagune pind ei kuulu samuti maa mõiste alla, et need on niiviisi eraldi jaotatud? Ent Õnne Kepi elutööd esitlevat kogumikku lugedes selgineb kujundi ühe ja teise otsa uroboroslik sulandumine. Peale üldteada tõdemuse, et „[m]eri lahutab ja meri ühendab” (lk 443), ühendab ka maa, Eesti maastik. Nimelt on Kepi käsitluses kirjanike võrsumispaiga mõju settinud loomingusse (lk 41) või koguni pärineb kirjaniku „peamine tunnetuslik pagas” (lk 224) tema kasvukohast – nii on see näiteks Bernard Kangro puhul. Ja kui määratluse mere tagant üks osutusi selles raamatus on pagulaskirjandusele, siis võib pagulaskirjanduse kujunemispõhigi olla seesama mis muul eesti kirjandusel ning ühised on motiivid, vormid, kujundid, koetised, väärtused. Samal ajal maa ja mere kujundid lüürikas „esindavad maastikku ühtse kooslusena” (lk 191) – või siis „meri ühendub maaks, kodumaaks” (lk 318), nagu Kepp täheldab Hando Runneli luuletuse „Meri ja maa” põhjal. Teisal ongi meri „eelkõige maisus” (lk 452) resp. maapealsuse kujund. Maa mõiste alla kuuluvad muu hulgas irreaalsed kohad: need, mida tegelikult ei ole (nagu Kangro Kihvakaania ja Eikuskimaa, vt lk 382), mida enam või veel ei ole (vt lk 407), ning kahtlemata poeetilised toponüümid kindla territooriumi kohta (Tuulemaa, vt lk 403). Seega on raamatu pealkiri oma tõlgendamisele ja süvenemisele avatuse, aegruumilise hõlmavuse ning semantiliste võrgustike ja kihistustega omal kohal, pidades silmas kogumiku ainest: eesti luule aegade algusest. Luulevaatluste kõrval on muust vallast uurimused kogumiku 63 teksti seas suured erandid: artikkel lapse kujutamisest Eesti mängufilmis, kolm-neli proosakäsitlust, mälestuskirjutis, kahe artiklikogu ülevaated ning üks tekst kirjavahetusest.

Selgusetuks aga jääb, miks on isikulooline saatesõna „Juurdumisest õitsemiseni. Minu teekond teadlasena aastatel 1982–2022” paigutatud raamatu lõppu, kui sellest oleks hea ja suisa tarvilik lugemist alustada, nagu on sedasama märkinud aukartust äratava haardega raamatu seni ainus arvustaja Cornelius Hasselblatt.¹ Esiteks on saatesõna uurija kujunemise ning aegade ja kirjandusteaduse võimaluste muutumise kena lugu, kus on ära toodud nii õnnestumised ja tunnustused – NB! Jaak Põldmäe preemia „parima töö eest kirjandusteooria alal” (lk 603) – kui ka põrumised, pinged. Samuti on selles esil uurija aastakümnetepikkune põhihuvi ja raamatu tugitala: looduse kujutamine luules, „selle metafoori semantika, tähenduslikkus, mis on ühe või teise loodussõna taga, peidus, teistpidine väljanägemine” (lk 604), aga ka „loodusmetafoori ja identiteedi seosed”, kuivõrd „loodusmetafoor kannab kõige enam meie „alust”” (lk 606). Teiseks selgitab saatesõna kogumiku koostamise põhimõtteid ja aitab lugejal valmistuda selleks, et lõikude kaupa esineb kordusi, vanu tekste ei ole üle toimetatud ega ühtlustatud,² ei ole lisatud uues kontekstis ootuspäraseid täpsustusi³ ega raamatusiseseid viiteid eri artiklite vahele. Vormistusse lisab ebaühtlust teoste pealkirjade ja tsitaatide esitusviis kord tavapäraselt jutumärkides, kord jutumärkideta ja kaldkirjas. Samuti on raamatule kohandamata kõik need ajamäärused, mis praeguselt vaateveerult tekitavad tõrke, sundides lugemist katkestama ja ilmumisandmete juurde lappama – ja ega aega väljendav fraas pruugi semantiliselt paika loksudagi, kui ühe teksti lõpus on varasema ilmumise kohta mitu allikat, mille sajandid võivad olla erinevad. Lugemise eel oleks seega hädavajalik teada, et nendest ebamugavust tekitavatest aspektidest on autor teadlik ning tema põhimõttekindel ja sellisena aktsepteeritav otsus on olnud jätta „kõik omaaegsete toimetajate ja reeglite kanda” – et igal kirjatükil oleks „alles oma aja hõng”  – ning kordused sisse „kooskõnelemiseks” (lk 610–611).

Eeltoodu kui kavakohasus niisiis ei saa vähendada raamatu väärtust, liiati kui peamine on sealsamas saatesõnas vahendatud Endel Sõgla hinnang: Õnne Kepp valdab eesti luulet (lk 603). Ta tunneb ja mõistab eesti luulelugu selle algusest alates. Käsitletav materjal on peamiselt aastaist 1860–1940, mis oli juba 1980. aastatel Kepi uurimisteema ajaraam (kavas oli kandidaadiväitekiri eesti luule loodusmetafoorist). Lisaks on Kepp uurinud põhjalikult pagulasluulet: 1994. aastal valmis magistritöö „Eesti pagulasluule aastail 1944–1992” ja ilmus koos Arne Merilaiga kirjutatud raamat „Eesti pagulaskirjandus 1944–1992. Luule”, mille peatükid Karl Ristikivist, Kalju Lepikust, Maret Suits-Elsonist, Salme Ekbaumist, Ivar Ivaskist, Urve Karuksist ja Ilona Laamanist leiduvad ka kõnealuses kogumikus. Ajaraami laiendusena on asjatundliku vaatluse all ühtlasi kirikulaulud resp. vaimulik luule alates XVII sajandi algusest ja keisrilaulud alates vastava traditsiooni tekkimisest XIX sajandi algul, samuti üht-teist hilisemast ajast (nt Hando Runnel, Juhan Smuul, põgusamalt Viivi Luik, üksikteoste arvustustes Matti Moguči, Doris Kareva, Rein Veidemann jt). Kepi lähenemine luulele on oma harduses ja tundlikkuses suisa muljet avaldav: ta eritleb esmalt detailselt ja väga tähelepanelikult kujundikasutust, aga sellest areneb ülev ja paiguti luulearusaama ootamatust aspektist avardav üldistus.

Õpetliku ja aukartust äratava lähilugemise kõrval on Õnne Kepp uurinud nii autorite elu kui ka nende kujunemisümbrust. Hasselblattis tekitas raamat lootuse, et Kepp võiks kirjutada eesti luule ajaloo⁴ – ta võiks rohkemgi. Hulk käsitlusi selles raamatus on suisa monograafilised. Kui Kepp annab mõista Henrik Visnapuu elu- ja loomeloo monograafilise uurimuse puudumisest kui kahetsusväärsest lüngast (vt lk 140), siis oma luulealaste teadmiste, analüüsipädevuse ja uuritavate autorite elulukku innuka kaevumise varal võiks ta ise vabalt kirjutada mitmegi autori tervikkäsitluse: peale Visnapuu näiteks Karl Eduard Söödist, Artur Adsonist, Marie Heibergist, Kalju Lepikust, Bernard Kangrost, Liidia Tuulsest. Kepi kirjanikumonograafia oleks köitvalt loomulik: allikmaterjalist endast ehedalt ja sujuvalt välja kasvav, elu ja loomingut tasakaalukalt ning peenelt põimiv, mitte niivõrd teoreetilise toestamise sundi järgiv. „Enne on materjal, millest tõusutub[sic!]/lähtub teooria” (lk 609), kõlab saatesõnas elementaarne uurijakreedo. Kogumikus paistab silma Kepi kui uurija, eritleja ja mõtestaja suveräänsus. Oma teadlasetee algusaastate kohta on ta nentinud, et „rahvusvaheliselt tunnustatud teoreetilist abimaterjali oli tolle aja raamatukogudes veel vähe” (lk 604), nii on ta toetunud eeskätt Juri Lotmanile, aga muidugi ka Mihhail Bahtini kronotoop on loodusmetafooride ja poeetilise maastiku uurimises möödapääsmatu. N-ö moodsam teoreetiline tugi, eeskätt kultuurigeograafia alane, esineb peamiselt artikleis aastaist 2008–2015, kui humanitaarsete „pöörete”⁵ tuules oli siinmail parasjagu populaarne uus kultuurigeograafia, mis on lähemalt seotud „sotsiaal- ja humanitaarteadustega [—] kui bioloogia ja maateaduste teooriatega”⁶ ning seetõttu viljakas abinõu muu hulgas kirjandusteaduses, eriti kui vaadelda looduskujutust. Kepil kordub tekstist teksti viide kultuurigeograafidele Stephen Danielsile ja Denis Cosgrove’ile – õieti kasutab Kepp neilt ühtainust mõnerealist maastiku definitsiooni. Teine korduv termin on Tim Ingoldilt pärit tegevusmaastik (ingl taskscape), mille allikapõhine seletus on Kepi artikleis veel napim. Ta ei vajagi oma mõttekäikude toeks ega vahele pikemaid teoreetilisi arendusi, seletused ja täheldused tulevad esile tekstide tuuma tunnetamise, kujundite süvavaatluse ja selle varal luule tervikliku mõtestamisega.

Õnne Kepi juba 1980. aastatel perfokaartidele välja töötatud loodusmetafooride süstemaatika on taganud viljaka teadlaseelu, nagu muu hulgas näitavad kaks varem ilmumata artiklit: üks mere-metafoorist, teine pargist ja aiast XX sajandi alguse luules. Kogumik „Maalt ja mere tagant” kui eesti luule ajaloo tuumakas „eeltöö”⁷ on tarvilik käsiraamat mis tahes eesti luule uurijale, aga lisaks on see maa(stiku) ja mere kui poeetiliste kujundite põhjaliku läbikirjutusena kasulik allikas kirjandusgeograafilisteks mõttearendusteks ja looduskirjanduse uurimiseks – tänulikke kasutajaid jagub tingimata.