Leidi Veskise mälestuseks

Foto: erakogu

Leidi Veskis sündis ja kasvas Saaremaal. Pärast Kingissepa (Kuressaare) keskkooli lõpetamist jätkas ta õpinguid Tartu ülikoolis, mille eesti filoloogia soome-ugri eriharu lõpetas 1962. aastal. Pärast kolme aastat õpetajatööd Are 8-klassilises koolis sidus Leidi oma elu rohkem kui 40 aastaks Keele ja Kirjanduse Instituudiga (KKI; alates 1993. aastast Eesti Keele Instituut).

1965. aastal asus Leidi tööle KKI eksperimentaalfoneetika laboratooriumi bibliograafina. Toonastes oludes, kus ametikohti loodi ja nimetati üleliiduliste käsulaudade järgi, jõudis Leidi ses laboris töötada ka vanemmehaaniku, inseneri ja vaneminsenerina. Ise on ta seda tööperioodi kirjeldanud kui aega, mil tuli otsustada, kas pühenduda teadusele või tõlkimisele. Valik langes viimasele, ent ka teadustööst ei jäänud ta päris kõrvale. Foneetika alal sai Leidi osaks uurijatele andmete ettevalmistamine. Nii tegi ta näiteks kõne akustilisi mõõtmisi ning praeguseni mäletatakse toonaste uurijate hinnangut, et Leidi oli oma töös väga täpne ja usaldusväärne.

Instituudi struktuuri reorganiseerimise käigus lõpetas foneetikalabor töö ja Leidi jätkas instituudis kord arvutuslingvistika, kord keelekontaktide sektori vaneminseneri ametis, mis tähendas sisuliselt kodutööd masinakirjutajana. Leidi trükkida jäid nõudlikemad tekstid, näiteks mitmekeelsed väitekirjad.

Ent saatusel KKI toonase direktori Asta Õimu isikus oli Leidile varuks veel sootuks suurem võimalus ja väljakutse. 1990. aastate alguses vabanes kännu tagant „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu” (EKSS) trükki andmine ja üsna kohe selgus, et selle vihikute kaupa ilmuva teose koostamist-toimetamist oli teha jäänud rohkem, kui tegijatel jaksu. Nii tegigi kaadriotsinguil Asta Õim Leidile pakkumise, millest keelduda polnud võimalik. Leidi Veskisest sai leksikoloogiasektori töötaja ja sõnaraamatutegija.

1993. aasta tööplaanides oli nooremteadur Leidi Veskis kirjas kui EKSS-i 8. ja 10. vihiku toimetaja ning aastatuhande vahetusel sai temast üks sõnaraamatu peatoimetajaid. EKI toonases väikeses sõnaraamatumaailmas oli selline ametiredelil liikumine muljetavaldavalt kiire.

Kogenud tõlkijana kohanes Leidi kiiresti, mõistis hästi, kui vajalik on keeleprofessionaali töös kirjeldav seletussõnaraamat, ning oskas suurepäraselt keelelist materjali sõnaartiklitesse seada. Ta ei kaldunud sõnu entsüklopeediliselt ega targutlevalt seletama, vaid pigem markeeris tähenduse ja esitas ohtralt keelelist materjali: sünonüüme, kollokatsioone, süntaktilistele seostele osutavaid fraase, fraseologisme, ilmekaid lausenäiteid. Leidi oli väga terane märkama, mida eesti keelele tüüpilist, aga ka eriomast näitestikus esile tuua.

Sõnaraamatutöö pole soleerijatele ja Leidile sobiski meeskonnatöö hästi: aruteludes selgisid mõtted ja vahetati teadmisi. Vastutus oli jagatud. Teadagi, eks vanasti oli rohi rohelisem, aga mäletan noid aegu viljaka ja toredana: tööd oli palju ja see edenes, sõnaraamatuvihikud ilmusid ridamisi, töörühm oli entusiastlik ja vaatas ühes suunas. Leidil oli selles kaalukas osa.

Leidi osales ka seletava sõnaraamatu uustrüki (2009) pingelises ettevalmistustöös ja selle ilmumisel lahkus pensionile. See oli ilus minek, saatjateks rahulolu valminud suurteosest ja kaaslaste tänusõnad.

Endast Leidi palju ei rääkinud. Oleme pärast tema lahkumist aru saanud, kui vähe teame ta perekonnast, lapsepõlvest ja kooliajast Saaremaal, muusikaandest ja -õpinguist, hungaroloogiaharrastuse ulatusest ja tõlketöö haardest. Delikaatsus ja teatav enesetaandus olid sügavalt Leidi loomuses ja on lohutav mõelda, et noil teinekord üsna pimedail aastail, mis Leidile elamiseks antud olid, loeti tagasihoidlikkust vooruseks, mitte korrigeerimist vajavaks puuduseks.

On suur rõõm, et Leidi intelligentsus, võimekus ja töökus on jõudnud raamatukaante vahele. Ei põle käsikirjad ega põle ka raamatud.

TIIA VALDRE

Leidi võitluskaaslane leksikoloogiasektorist

Leidi Veskise tõlketööst

Leidi Veskisest kui tõlkijast on olnud vähe juttu. Kuigi ta pühendus hingega tõlketööle ligi paarikümneks aastaks, vormus see vaid üheksaks raamatuks, millele lisandus lühemaid tõlketekste ajakirjanduses, kuuldemängude tõlkeid ja ungari kirjanduse aastaülevaateid. Kui aga vaadata, mida tema loomingu nimekiri sisaldab, siis on selge, et see on üks suuri peatükke eesti tõlkeajaloos ning ei enne ega pärast tema tegevust pole ungari teoste vahendamine peegeldanud paremini selle maa kirjanduse hetkeseisu ja tähtsamaid suundumusi. Ja vähemalt sama palju on see peatükk ka lugu tõlkimise ajast.

Tuleb olla ütlemata tänulik Vilma Jürisalule, et ta kutsus tagasihoidliku Leidi Veskise 1991. aasta alguses oma raadiosaatesarja „Tõlkijad”, sest see on ainus portree Veskisest kui tõlkijast. Ja milline portree! – tõlkijast, kes otsib poliitiliselt ülikuumas õhustikus päris kirjandust ega teagi veel, et on jõudnud oma tõlkijakarjääri lõpusirgele. Saadet saab kuulata ERR-i arhiivis.¹

Leidi Veskis õppis ülikoolis ungari keelt Paula Palmeose juhatusel. Seminarides ei jõutud keeleõppega aga kuigi kaugele ning põhitöö tuli ikkagi teha omal käel pärast ülikooli. Millal tulid esimesed tõlkekatsetused, ei ole teada, kuid esimesi tulemusi võib lugeda huumori- ja satiiriajakirja Pikker 1970. aastate numbritest,² nagu ka Sirbist ja Vasarast, Noorusest ja Loomingust. Samal ajal alustas ta ka kuuldemängude tõlkimist raadioteatrile.

Üsna varsti tegi Veskis tõlkeproovi Eesti Raamatule ning algas koostöö tema teise suure õpetaja ja toimetaja Tiiu Koklaga. Esimese raamatutõlke valiku printsiibist kõneleb ta väga kujukalt raadiosaates: „Tema [Tiiu Kokla] ikkagi andis mulle eneseusaldust proovida ja hunniku raamatuid, valida sealt midagi esimeseks katsetuseks. Ja mina valisingi siis Mészöly’ „Sportlase surma”, kohe esimesena. Kuigi seal oli ka niisuguseid lihtsamaid raamatuid, aga mulle ei meeldinud, need teised tundusid nagu liiga tavalised, liiga traditsioonilised, niisugused realistlikud, kuigi ka see „Sportlase surm” ei ole ju midagi nii erilist ega modernistlikku, aga niisugune üldine atmosfäär, see õhkkond, mingi salapära ja ütlemata jätmine, see alltekst, mis tundus seal olevat – ma mõtlesin, et proovin temaga jõudu.”

Tagasihoidlikkus kohtub ülima nõudlikkusega – kohe alguses, etteantud piirides, otse ungari kirjanduse uuenemise tuuma juures! Prantsuse uue romaani kogemust töötlev „Sportlase surm” („Az atléta halála”, 1966), ungari nn reduktsionistliku põlvkonna tähtteos, oli siis juba aastakümne eest ilmunud, Miklós Mészöly’ ümber keerles kogu alternatiivne otsinguline kirjanduselu (ehkki see ei saanud siia Eestisse kuidagigi paista!). Aga Veskise hea nina ütles kohe ka ära, et Mészöly oli juba eilne päev, ja tõepoolest, uus põlvkond oligi juba tema vastu mässu alustanud, ehkki tulemusi polnud veel näha. Valida aga esimeseks raamatuks niivõrd keeruka, lakoonilise ja väljajättelise stiiliga autor? Tõlge ootas trükki minekut, kui Moskvast saabus teade, et autor on kantud musta nimekirja ning raamat ei ilmu – seegi seik iseloomustab Veskise tõlkijakarjääri.

Kui püüda võtta ühe märksõnaga kokku Veskise kümne aasta jooksul vahendatud autorid, siis nad kõik olid Ungari võimudele ebamugavad, eelkõige just esteetiliselt hoiakult, ja seda tähtsamad ungari kirjanduse muutumisloos. Aga paistab, et Veskise tõlkevalikuid pole mõjutanud niivõrd see ebamugavus, kuivõrd raskesti sõnastatav uudsus ja teistsugusus: Tibor Déry trotslikud keelemängud (tõlkevalimik, 1982),³ István Örkényi naljatlev absurditaju (kaastõlkija, 1983),⁴ Milán Füsti mõistatuslik klassika „Minu abikaasa lugu” (1990), Péter Nádasi esimene romaan „Ühe perekonnaromaani lõpp” (1990), hüvastijätt tema eeskuju Mészöly’ esteetikaga. Mészöly’ „Sportlase surmgi” ilmus lõpuks 1988. aastal ühtede kaante vahel tema lühiromaaniga „Saulus”, Eesti ungari tõlkeloo tippude tipuga, kus kohtuvad Veskise suurepärane kõlataju ja rütmitunne, ülisuur taustatöö ja autori keele peensusteni läbitunnetatus.

Raadiosaadet läbib aga niidina ka motiiv „see tõlge jäi hiljaks”, tunne, et uued ja mõjukad asjad toimuvad juba kuskil mujal. Veskis mainib, et otsib, mida järgmisena vahendada, aga „kahjuks selgus, et nii nagu meil, on ka seal paljud kirjanikud sukeldunud poliitikasse”. Raudse eesriide kadumine suunas huvisid – Eestis kadusid „sotsialistlikud vennasrahvad” pildist, Saksamaal tõusis jällegi erakordne huvi Péter Esterházy, Péter Nádasi ja László Krasznahorkai põlvkonna loomingu vastu, mille mõju kajastus tugevalt ka saksa kirjanduses. Veskis jõudis veel oma huvide suunanäitajana avaldada 1996. aastal Keeles ja Kirjanduses soome hingesugulase Hannu Launose artikli „Ungari postmodernistlik romaan: näiteid ja tausta” tõlke,⁵ kus muuseas on esimesed tõlkenäited Esterházy „Südame abiverbidest” ja Nádasi „Mälestuste raamatust”, aga 1993. aastal ilmunud, Edvin Hiedeliga kahasse tõlgitud László Passuthi „Kuldses udus külmetavad jumalad. Romaan Raffaelist” jäigi tema viimaseks suuremaks tõlketööks. Nii Launose mainitud raamatud kui ka raadiosaates nimetatud Géza Ottliku „Kool piiril” ja Krasznahorkai looming on nüüd uue põlvkonna tõlkes eesti keeles ilmunud,⁶ aga sellesama tundega – need oleksid võinud ilmuda palju varem, ehk just Leidi Veskise tõlkes.

Jürisalu küsib saates ka sõnastike kohta ja saab vastuse: „Sõnastikkudest ei maksa üldse rääkidagi. Põhiliselt tunnen ma puudust just eestikeelsetest sõnaraamatutest. Sest ungari keele seletav sõnaraamat mul on, suur ja see väike, ja on ka ungari-vene ja ungari-soome, nii et läbi teiste keelte kuidagimoodi ikkagi saab. Aga häda on just selles, et eesti keeles puuduvad ju nii seletav sõnaraamat kui ka sünonüümide sõnaraamat, mis oleksid tõlkijale kohe hädatarvilikud.” Ma ei kujuta tõlketööd ilma nendeta ettegi, EKSS on aastakümneid olnud mu põhitöövahend. Ja sellegi loomises lõi Leidi Veskis kaasa, ta on möödapääsmatu. Sügav tänu tehtud töö eest!

LAURI EESMAA

Ungari kirjanduse tõlkija, toimetaja