Lõkad, lõkmed ja… lõke?

Mitmuslik sõna lõkad märgib eesti ühiskeeles kirikuõpetaja valge kaelasideme otsi. Tänapäeval on see sageli eraldi detail, mis kinnitatakse paelte abil kaelusesse. (EKSS; ÜS) Lõkadele nii häälikuliselt kui ka tähenduselt lähedane, tänapäeval samuti peamiselt mitmuslikuna kasutatav sõna lõkmed tähendab ühiskeeles harilikult trapetsikujulisi värvilisi ribakesi vormirõiva kraenurgal, mis tähistavad väeliiki või teenistusala (EKSS; ÜS).¹

XVII–XIX sajandi leksikograafilistes allikates kumbagi sõna tänapäevases tähenduses ei leidu. Sõna lõka ’kirikukrae, kaelaleht (lips vaimuliku ametikuuel: Bäffchen)’ ilmub sõnaraamatusse esmakordselt 1925. aasta õigekeelsussõnaraamatus (EÕS 1925: 432). Siiski on sõnal selles tähenduses rahvakeelne taust, kuigi õige kitsuke: murdesõnaraamatust (EMS) leiab Mulgi murdes ja Rannus registreeritud märksõna lõkk : lõka, mille tähendused on ’lott, volt; lokuti; lõpus, kala hingamiselund; kirikuõpetaja kaelaside’. Viimase tähenduse kohta on näitelaused Hallistest ja Karksist: õpetajal om ka lõka [pl nom] lõvva all, õige pikä lõka Hls, lõka – – riśt sehen, kate aruge Krk. Ka Andrus Saareste „Eesti keele mõistelises sõnaraamatus” (EKMS) on lõkad ~ lõkk üles märgitud peamiselt samast piirkonnast ja samades tähendustes: lõkad ’kirikuõpetaja krae, lõpused’ Lõuna-Eestist (EKMS 1: 855), ’lõpused’ Tõs Krk (EKMS 1: 884), ’(kuke) lotid’ Krk (EKMS 1: 939, 2: 608), lõkk, pl lõkad Pst Krk (teatud tõugu sigade käsnataoliste lõuaaluste moodustiste kohta) (EKMS 3: 821–822). Saareste esitatud ilukirjandusnäide (EKMS 1: 855) lubab järeldada, et sõna on võinud laiemalt tuntuks saada ja kirjakeelde jõuda tänu August Kitzbergile, kes kasutas seda oma kodukoha, Karksi kihelkonna murrakus tuntud sõna näiteks näidendis „Tuulte pöörises”: Sinule on pappi vaja, musta kuue ja valgete lõkkadega… (Kitzberg 1906: 35). Kui aga Kitzbergi tarvitatud mitmuse komitatiivivorm lõkkadega eeldab veel ainsuse nominatiivivormi lõkk (nagu ongi murdekeeles registreeritud), siis normatiivsesse kirjakeele sõnaraamatusse sugenes esiti sekundaarne ainsuse nominatiiv lõka. Hiljem on sõnast saanud plurale tantum kujul lõkad.

Eelnenu põhjal ilmneb, et lõkad tähenduses ’kirikuõpetaja valge kaelasideme otsad’ on tähendustest ’lott, volt; lokuti’ kujunenud rahvapärane humoorikas metafoorne väljend. Murretes leidub mõnevõrra teisigi samatüvelisi lokutit märkivaid sõnu: lõkutid (pl) Muh Kod, lõkutis : lõkutse Muh, lõkut́s : lõkut́si ~ lõkutsi ’lõpus; lokuti’ Kod (EMS). Nende tähendustega haakub ka Ferdinand Johann Wiedemanni sõnaraamatu lõkk : lõka ’Kamm (des Hahnes)’ [’kuke hari’] (Wiedemann 1973 [1893]: 539).

Sõna lõke : lõkme tähenduses ’erivärviline lapp v ribake (vormirõiva krael)’ esineb siinkirjutajale teadaolevalt sõnaraamatus esmakordselt „Väikese õigekeelsussõnaraamatu” 7. trükis (VÕS 1940: 277). Nagu lõkad, on ka lõkmed suhteliselt kitsa levikuga murdesõna, olles tuntud Põhja-Viljandimaal ja paaris selle lähinaabruse kihelkonnas. Murdesõnaraamatu andmeil tähendab sõna lõkmed murdekeeles (JJn Pil SJn Vil; sg lõke Vil) ’lõpused; suunurk’ (EMS), sama kinnitab EKMS: lõkmed ’lõpused’ Vän LoVl (EKMS 1: 884), ’suunurgad’ SJn (EKMS 3: 973), kuid lisab tähenduse ’(kuke) lotid’ Pil (EKMS 1: 939, 2: 608). Wiedemann (1973 [1893]: 539) annab sõna lõke : lõkme vasteks ’Kiemendeckel’ [’lõpusekaas’]. Seega on ka lõkmete tänapäevane tähendus metafoorne, kujunenud kraenurkade võrdlusest kala lõpuste või suunurkadega, kuid sedapuhku on metafoorne väljend arvatavasti teadliku terminiloome saadus, mitte spontaanne rahvalooming.

Vormirõiva lõkmeid märkivad sõnad keeltes, mis võinuksid termini loomisel eeskujuks olla, metafoorile tuge ei paku, vrd saksa Kragenlitze (Kragen ’krae, kaelus’, Litze ’pael, nöör, tress’), vene петлица, pl петлицы (tähendused ’nööpauk, aas; tress; lõke’, tuletatud sõnast петля ’aas, silmus; nööpauk; sõlm’), soome kauluslaatta (kaulus ’krae’, laatta ’plaat, tahvel, silt’). Kuid võib nõustuda (retsensent) Evar Saare arvamusega, et lõkmete kasutuselevõttu on võinud mõjutada kõlaline sarnasus vene sõnaga лычко, pl лычки ’(paguni)pael’. Sõna põhitähendus on ’niin, niineriba’ (tuletatud sõnast лыко ’niin, niineriba’), kuid Saare andmetel kasutatakse seda sõdurikeeles ka lõkmete kohta. Mainitagu veel, et sõna lõke : lõkme on kuulunud mõnda aega kirjakeele normatiivsetesse allikatesse ka tähenduses ’lõpusekaas (või täpsemalt määratlemata kala kehaosa)’ (vt nt EKÕS 1918: 58; EÕS 1925: 432; VÕS 1945: 290). Termini juurutas Wiedemanni sõnaraamatu põhjal Johannes Voldemar Veski (vt A. Veski 1956: 319; Vääri 1974: 39). Kristluse sõnastiku järgi kasutatakse sõna lõkmed ka lõkade sünonüümina, kuid lõkad on eelistermin (ÜS).

Mõlema kõnealuse sõna päritolu on etümoloogilises kirjanduses käsitletud minimaalselt. Julius Mägiste paigutab oma etümoloogiasõnaraamatus nii sõna lõka ’Bäffchen der Prediger’ [’jutlustaja lõkad’] kui ka lõke : lõkme ’Kiemendeckel’ [’lõpusekaas’] märksõna lõkatama II ’ein Mal, plötzlich klappern’ [’üks kord, järsku lõgisema’] alla, lisades Wiedemanni sõnaseletuse ’klappern, klappernd anschlagen’ [’lõgisema, plaksuga kinni lööma’]. Mägiste peab sõna lõkatama kahtlemisi läänemeresoome onomatopöaks. (EEW 5: 1413) Sama märksõna all on tal veel mitu samatüvelist sõna. Esiteks toob ta Wiedemannilt sõna lõkk : lõka nii tähenduses ’Klapper, Glocke (am Hals der Schweine)’ [’krapp, kell (sea kaelas)’] kui ka tähenduses ’Kamm (des Hahnes)’ [’(kuke) hari’]. Lisaks esitab Mägiste ÕS-i põhjal sõna lõkats : lõkatsi ’klappernder Gegenstand; Schwätzer’ [’lõgisev asi; latraja’] ning selle lõunaeesti tähenduse ’Klöppel in der Mühle, hölzerne Viehglocke, Klopfbrett’ [’veski osa; puust lehmakell, krapp; lokulaud’], samuti sõna lõkk : lõku ’Klopfbrett’ [’lokulaud’] ning Mulgi sõna lõkakene ’junge Pflanze’ [’noor taim’]. Mägiste võrdleb neid soome sõnadega lekkua ’hänga l. röras fritt l. lätt, svigta, gunga, hoppa …’ [’vabalt või kergelt rippuda või liikuda, nõtkuda, kiikuda, hüpata’] ning lekuttaa ’låta hänga l. hoppa, vagga af och an [—]’ [’rippuda või hüpata lasta, siia-sinna kiikuda [—]’]. (EEW 5: 1413)

Semantiliselt tundub usutav, et lõkad (murdes lõkk) ja lõkmed on samatüvelised. Nende tähendused on enam-vähem kattuvad, kuigi EMS-is ei ole registreeritud sõna lõkmed tähendust ’lokuti’ (= EKMS-i ’kuke lotid’) ning sõnal lõkk ei ole tähendust ’suunurk’. Kuigi tähenduste skaala näib esmapilgul lai, hõlmates mitmesuguseid inimese, kodulindude või kalade kehaosi (’lott, volt; lokuti; lõpus, lõpusekaas; suunurk’), iseloomustab neid kõiki kerge liikuvus, mis arvatavasti ongi nimetamismotiiviks.²

Võib nõustuda ka Mägiste oletusega, et tüvi lõkk- on häälikuliselt motiveeritud (ehk (onomatopoeetilis-)deskriptiivne või ekspressiivne). Murretes ja osalt kirjakeeleski on hulgaliselt sarnase semantikaga, kuid varieeruva esisilbi vokaali (õ ~ o) ja sisekonsonandiga (kk ~ pp ~ tt) tüvedest moodustatud sõnu. Nende hulka kuuluvad näiteks lokk : loki ~ loku ~ lokko ’lott; lokuti’ Lüg Jõh Vai Iis Har, lokut(i) : muutetüvi lokuti- ~ lokutim(m)e- ’linnu noka all ripnev nahalott; lõualott; rinnalott’ VNg Lüg Jõh IisR Vai JõeK Amb JMd JJn VMr Kad VJg IisK Trm Kod Lai Plt, lõt́t : lõti ~ lõt́i ’rasvavolt; lokuti; lõpus; krae nurk’ spor L Hls Nõo (pl lõtud Kse), lõtus : lõtuse Vig Tõs Aud Pär, lõtuss : lõtus(s)õ Har Rõu ’rasvavolt; lokuti; lõpus; kirikuõpetaja kaelaside; lõhikunurk’, lot́t : lot(t)i ~ lot́i ’rippuv, lotendav osa (inimese rasvavolt, lõualott; lokuti; veise nahavolt; lont; paistetus, muhk’ Kuu VNg Lüg Jõh eP M spor T Krl Rõu Plv, lõpus : lõpuse ~ lõpukse, lõpuss : lõpus(s)e ~ lõpus(s)õ ’kala hingamiselund; lokuti; kaelanäärmed; lõuad; kõrvalestad; liigendnoa, petrooleumilambi, ahju osa’ VNg Pöi Muh Rid Mär Var spor Pä Ris Nis Rap Juu Jür Jä Kad Sim IisK I KLõ M T V, pl löpuksed Jäm Khk, lõpe : lõppe ’suunurk; lõpus’ Saa KJn M Ran, lõputs : lõputsi ’lõpus’ Kod, lopputs : lopputsi ’lokuti’ Jõe (EMS).

Mägiste pakkus eesti lõkk-tüvelistele sõnadele võrdluseks soome verbid lekkua tähendustes ’õõtsuda, kõikuda; hüpata, möllata, mürgeldada’ ja lekuttaa tähendustes ’kõigutada, õõtsutada, kiigutada; laperdada, väriseda, võbiseda’ (SMS), mis semantiliselt sobivad hästi sõnadega lõkad, lõkmed, lõkutid, lõkuts. Lisaks leiduvad soome murretes nende verbidega samatüvelised tuletised lekutin,³ hrl pl lekuttimet (< lekuttaa), ka lekatin; lekotin, pl lekottimet ’kuke või kana lokuti; veise rinnalott’ (Björklöf 2018: 404–405; SMS) ja lekkonen, pl lekkoset ’kuke või kana lokuti’ (SMS), mille semantika kattub kõnealuste eesti sõnade mõne tähendusega, kusjuures keeleajalooliselt on lekutin eesti sõnaga lõkuti ka morfoloogiliselt identne.

Nimetatud soome sõnadel on laiemgi läänemeresoome taust. Soome etümoloogiasõnaraamatust (SSA) leiab verbi lekkua (ka tähenduses ’välkuda, helkida’) märksõna lekko ’leek, lõke; palavus, päikesepaiste’ alt. Samatüveliste soome sõnadena esitatakse seal veel lekka ’põletus, lõõm’, lekottaa ’kuumalt paista (päike)’ ja lekotella ’päikesepaistel magada’. Läänemeresoome vastetena on sama märksõna all isuri lekkoi ’leek, lõke’, lekkā ’leegitseda’, karjala lekkuo ’õõtsuda, kõikuda; loksuda; liikuda’ ja lekahtoa ’liigatada, paigast liikuda’, lüüdi lekahtada ’liigatada’, vadja (Kukkuzi) lekko ’leek’ ja lekotab ’leegitseb’ ning eesti lõkatada ’lõkkele lüüa’, lõke ’leek, lõõm, tuli’ ja lõkata ’suure leegiga põleda’. (SSA 2: 61)

SSA-s esitatud läänemeresoome sõnapere jaguneb semantiliselt laias laastus kaheks: üks tähendusrühm märgib (kerget, edasi-tagasi) liikumist üldiselt, teine aga spetsiifilisemalt tule liikumist ning sünesteetiliselt sellega kaasnevat kuumuse tunnet (vt ka Kulonen 2010: 195). Mõlemad tähendusrühmad on esindatud ka eesti keeles. Sõnad lõkad, lõkmed, lõkutid jne seostuvad esimese, liikumist üldisemalt väljendava tähendusrühmaga, kuhu võiks eespool nimetatud vastava semantikaga läänemeresoome sõnadele lisada veel lüüdi verbi lekkuda ’kõikuda, liigutada, väriseda; ringi hulkuda’ (Kujola 1944: 198). Teise, tule liikumist ja kuumuse tunnet väljendava tähendusrühmaga seostuvad aga lõke, lõkkama ja lõkatama ’lõkkele lööma’. Samasse häälikuliselt motiveeritud sõnaperre võivad kuuluda kolmanda, otseselt onomatopoeetilise tähendusrühma esindajatena ka lõkatama ’järsku lühikest (metalset) heli kuuldavale laskma’, lõkats ’lõgisev asi; lobiseja’, nagu Mägiste on arvanud, ja vahest isegi lõksuma, kuid selle küsimuse põhjalikum käsitlus jäägu käesolevast kirjutisest kõrvale.

Häälikuliselt eeldab eesti lõkk-tüveliste sõnade etümoloogiline kõrvutus läänemeresoome keelte põhjarühma lekk-tüveliste sõnadega⁴ tüve esisilbis vokaalivastavust e̮ (eesti ortograafias õ) – e. Läänemeresoome keelte ajaloolises fonoloogias valitseb praegu seisukoht, et hilises läänemeresoome algkeeles oli e̮-häälik olemas. Selle kujunemist esisilbis seostatakse vajadusega sobitada balti ja germaani laentüvesid, aga ka labiaalvokaale o ja u sisaldavate sufiksitega moodustatud tuletisi läänemeresoome vokaalharmoonia reeglitega. Läänemeresoome keelte põhjarühmas e̮ hiljem taandus, toimus häälikumuutus e̮ > e. (Vt nt Kallio 2014: 160–161; Häkkinen 2019; Junttila 2019; Pystynen 2019; Prillop 2020: 103.) Siit võib järeldada, et etümoloogilise kokkukuuluvuse korral läänemeresoome keelte põhjarühma lekk-tüvega pärineb e̮-häälik eesti lõkk-tüves läänemeresoome algkeelest, ning kuna teadaolevalt ei ole see laentüvi, siis võiks arvata, et e̮ teke esisilbis on seotud järgsilbi labiaalvokaalidega. Kujunemiskäigu üksikasjad jäävad praeguste teadmiste ja olemasolevate keeleandmete põhjal paraku ebaselgeks ja vajaksid põhjalikumat uurimist.

Ulla-Maija Kuloneni (2010: 195) järgi võib soome lekkua jt samatüveliste läänemeresoome sõnade aluseks (eesti sõnadest nimetab ta lõkatada ’põlema lahvatada’) olla fonesteem leki-,⁵ soome lekkua on u-sufiksiline kontinuatiiv.⁶ Kas esisilbi e̮ võis tekkida näiteks selles u-sufiksiga moodustatud verbis? Kuid verb on levinud ainult läänemeresoome keelte põhjarühmas, mistõttu ei ole kindel, et see võiks pärineda juba läänemeresoome algkeelest. Ka o-lise liitega noomen (soome lekko, isuri lekkoi) on piiratud levikuga. Vaatamata sellele, missuguses labiaalvokaali sisaldavas tuletises esisilbi e̮ võis algselt kujuneda, on tüvi hiljem läänemeresoome keeltes tagavokaalsena üldistunud: eesti keeles, kus vokaalharmoonia on taandunud, on esisilbis alati e̮, sõltumata sellest, kas sufiksivokaalid on labiaalsed või mitte,⁷ läänemeresoome keelte põhjarühmas, kus vokaalharmoonia on säilinud, aga e̮ taandunud (> e), liituvad tüvele alati tagavokaalsed sufiksivariandid. Tüve häälikulise kuju üldistumist võis soodustada häälikuliselt motiveeritud sõnade derivatsiooniline eripära: sõnatuletus on korrelatiivne, (liht)tüvi esineb vaid sidusmorfeemina (Kulonen 2010: 21).⁸ Käsitletud eesti lõkk-tuletisi võib pidada suhteliselt hilistekkelisteks, sest üldjuhul neil morfoloogilised vasted teistes läänemeresoome keeltes puuduvad.

Ei või siiski unustada, et läänemeresoome algkeeles tekkinud õ kõrval on eesti keeles ka hoopis noorem, o-häälikust kujunenud õ. Arvatavasti just selle sporaadilise häälikumuutuse taustal on kujunenud eesti häälikuliselt motiveeritud sõnavarasse sellised rööbikud, nagu kobisema ~ kõbisema (vrd soome kopista). Seetõttu ei saa välistada võimalust, et vähemalt osa eesti lõkk-tüvelistest sõnadest on kujunenud sarnase semantikaga lokk-tüveliste sõnade põhjal, vrd näiteks morfoloogiliselt identseid sõnu lõkuti(d) ja lokuti. Teisest küljest ei ole eesti murretest teada lokk-tüvelisi sõnu tähendusega ’lõpus’ (vrd nt ALFE 3: 230–233; EKMS 1: 884) või ’suunurk’ ega ka tule liikumise ja kuumusega seotud tähenduses (EKMS 3: 352–356). Seetõttu on ikkagi usutav, et eesti keeles on läänemeresoome keelte põhjarühma lekk-tüve vaste olemas. Sellega kuuluvad etümoloogiliselt kokku tule liikumise ja kuumusega seotud tähendusrühma esindavad sõnad, nagu lõke ja lõkkama, aga vähemalt osaliselt võivad sellega kokku kuuluda ka teise, liikumist üldisemalt väljendava tähendusrühmaga seostuvad liikuvate kehaosade nimetused, nagu lõkk ja lõkmed. Sedakaudu ongi artikli pealkirjas vihjatud etümoloogiline seos sõnade lõkad, lõkmed ja lõke vahel võimalik.

LÜHENDID

Ambla; Audru; eP = põhjaeesti murded; Hargla; Helme; Hls = Halliste; I = idamurre; Iisaku (idamurre); IisK = Iisaku (keskmurre); IisR = Iisaku (kirderannikumurre); JJn = Järva-Jaani; JMd = Järva-Madise; Juuru; Jõelähtme (rannikumurre); JõeK = Jõelähtme (keskmurre); Jõhvi; Järvamaa; Jämaja; Jüri; Kadrina; Khk = Kihelkonna; Khn = Kihnu; KJn = Kolga-Jaani; KLõ = keskmurde lõunaosa; Kodavere; Krj = Karja; Krk = Karksi; Krl = Karula; Kse = Karuse; Kuusalu (rannikumurre); L = läänemurre; Laiuse; LoVl = Viljandimaa loodeosa; Lüganuse; M = Mulgi murre; Muhu; Märjamaa; Nissi; nominatiiv; Pilistvere; pl = mitmus; Plt = Põltsamaa; Plv = Põlva; Pst = Paistu; Pärnumaa; Pärnu; Pöide; Rannu; Rapla; Ridala; Risti; Rõuge; Saarde; SaId = Saaremaa idaosa; sg = ainsus; Simuna; SJn = Suure-Jaani; sporaadiliselt; T = Tartu murre; Trm = Torma; Tõstamaa; Urvaste; V = Võru murre; Vaivara; Varbla; Vigala; Viljandi; VJg = Viru-Jaagupi; VMr = Väike-Maarja; VNg = Viru-Nigula; Vändra.

Iris Metsmägi (snd 1968), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), iris.metsmagi@eki.ee