Rubriik
Valdkond
Aasta
Regivärsist rahvuslikku esoteerikasse
„Mütoloogia on välja kasvanud vanast selgeltnägevast teadvusest, mis on omane kõigile rahvastele aegadel, mis eelnesid mõistetes mõtlemise algusele. See teadvus oli pilditeadvus. Suured inimest ja kogu maailma seletavad tarkuseõpetused olid väljendatud piltides. Nii mõistsid neid vanadel aegadel kõik inimesed. Meie ajani on nad säilinud muinasjuttude, muistendite, saagade ja eeposte kujul.”(1) Niimoodi kirjutab Sirje Purga oma monograafias, mis esitab eesti rahvuseepose antroposoofilise tõlgenduse. Hasso Krulli raamatu põhiteemaks on meie vanarahva kosmogoonilised laulud, mis visandavad piltide rea, kus kangastuvad lind, vesi, tuul, õunapuu, pesa ja teised ürgolendid ning -asjad kui igipõlised tarkuse tunnistähed. Kui neid pilte suure sisseelamise ja tähelepanelikkusega silmitseda, paistab…
Mati Hindi auks
korraldasid Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituut ning Emakeele Selts 6. septembril Tallinnas kõnekoosoleku. Rohkele kuulajaskonnale esitleti verivärsket „Pühendusteost emeriitprofessor Mati Hindi 75. sünnipäevaks”, kus kaks päevakorras olevat ettekannet oli juba ka visuaalse kuju võtnud.
Pärast pidulikke pöördumisi sai sõna Krista Kerge (TLÜ) teemal „Õigekeelsus eile, täna ja homme”. Kerge andis linnulennulise ülevaate meie keelekorralduse suundumustest läbi aegade. Kui veel 1910. aastal lükati gümnaasiumi avamise taotlused tagasi põhjendusega, et eesti keeles ei saa välja anda moodsat õppekirjandust, siis 1938. aastal oli see probleem minevikku vajunud ja avati oma Teaduste Akadeemia. Pärast sõda eesti keele staatus muutus, kuid eesti keelekorraldus sai…
Pärast pidulikke pöördumisi sai sõna Krista Kerge (TLÜ) teemal „Õigekeelsus eile, täna ja homme”. Kerge andis linnulennulise ülevaate meie keelekorralduse suundumustest läbi aegade. Kui veel 1910. aastal lükati gümnaasiumi avamise taotlused tagasi põhjendusega, et eesti keeles ei saa välja anda moodsat õppekirjandust, siis 1938. aastal oli see probleem minevikku vajunud ja avati oma Teaduste Akadeemia. Pärast sõda eesti keele staatus muutus, kuid eesti keelekorraldus sai…
Noppeid võru keelest
On ilmunud „Vanapärase Võru murde sõnaraamat”, mille on koostanud Eesti Keele Instituudi teadur Inge Käsi. Raamatut avamatagi on selge, et selle on andnud välja Tallinnas asuv instituut, sest Võru Instituut käsitleb Võru murret eraldi keelena. Neil on ilmunud ka Sulev Iva „Võro-eesti synaraamat” umbes 15000 sõnaga. „Vanapärase Võru murde sõnaraamatus” on ligi 10000 märksõna. Kui vaadelda meil ilmunud kakskeelseid sõnaraamatuid, siis on nende mahud erinevad. Tundub, et alla 23000 märksõna ikka ei saa põhisõnavara esitada, alles 30 000 on piisav ühe keele hõivamiseks.
Mul Võru murde igapäevase kasutajana on ükskõik, kas tegemist on keele või murdega, kui seda ei püütaks ära…
Juveel, vist
Hasso Krull on üks neist vähestest autoritest, kelle looming saab enamasti positiivset vastukaja. Selle põhjuseks on muidugi tema luulekogude terviklik poeetiline maailm, kus kindel süsteem aitab hajusaid luuletusi oskuslikult kokku sõlmida. Kuid kui hakata vaatama tema üldkontseptsioonidest kaugemale, jäävad üksikud luuletused ikkagi salapäraseks. Neis on midagi intuitiivselt tajutavat, aga loogiliselt määratlematut. Nende iseloomustamiseks võib kasutada sõnu mängvõi müütilisus, aga ega selline sildistamine vii nendest arusaamisele lähemale.
Krulli viimane luulekogu „Veel ju vist” omab kindlasti ühisosa tema muu loominguga. Sellegi ülesehitus põhineb kindlal süsteemil, mille aluseks on seekord kolm modaalsõna veel, ju ja vist. Kõigil nendel modaalsõnadel on luulekogu tervikus oma tsükkel,…
Krulli viimane luulekogu „Veel ju vist” omab kindlasti ühisosa tema muu loominguga. Sellegi ülesehitus põhineb kindlal süsteemil, mille aluseks on seekord kolm modaalsõna veel, ju ja vist. Kõigil nendel modaalsõnadel on luulekogu tervikus oma tsükkel,…
Emakeeleõpetus hämmingus
„1970. aastatel [—] uurisid Heino Liimets ja Ülo Vooglaid, kui palju noored õpetajad ülikoolis õpitud uusi põhimõtteid koolis rakendavad. Selgus, et vaid mõned üksikud. Ülejäänud ütlesid, et neile meeldib õpetada nii, nagu nende õpetajad neid kunagi õpetasid.”(1)
Kõrge haridusametnik: „Mitmes seoses oli jutuks õpetajate osa õpikute kirjutamisel. On ilmselge, et parima tulemuseni saab jõuda õpetamiskogemusega autor; teiselt poolt ei ole tegevõpetajal üldjuhul võimalik käsikirja kirjastusele sobiva ajaga valmis saada või toob kiirustamine kaasa kvaliteedilanguse. Ilmselt on õpetaja tööd hinnates senisest rohkem vaja väärtustada õpikukirjutamist. . . .”(2)
Eesti emakeeleõpetus vajab tõsist tuulutamist. Ei ole meeliülendav tajuda, et emakeeleõpetuses peetakse esmatähtsaks ortograafiamuutuste drilli või siis valmistutakse…
Kõrge haridusametnik: „Mitmes seoses oli jutuks õpetajate osa õpikute kirjutamisel. On ilmselge, et parima tulemuseni saab jõuda õpetamiskogemusega autor; teiselt poolt ei ole tegevõpetajal üldjuhul võimalik käsikirja kirjastusele sobiva ajaga valmis saada või toob kiirustamine kaasa kvaliteedilanguse. Ilmselt on õpetaja tööd hinnates senisest rohkem vaja väärtustada õpikukirjutamist. . . .”(2)
Eesti emakeeleõpetus vajab tõsist tuulutamist. Ei ole meeliülendav tajuda, et emakeeleõpetuses peetakse esmatähtsaks ortograafiamuutuste drilli või siis valmistutakse…
Ilmasõja kauged hääled
Meie ajaloo ja kultuuri jaoks olulisi allikmaterjale leidub paljude erinevate riikide arhiivides ja mitte alati ei ole me nende olemasolust teadlikud. Viimase väite ilmekaks tõestuseks on tutvustatav raamat. Õigupoolest sai kõik alguse 2005. aastal, mil Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor Jaan Ross avastas Berliinis asuvatest arhiividest Esimese maailmasõja ajast pärinevad eestikeelsed laulude või laulu- ja tekstikatkete heliülesvõtted, millest seni Eestis midagi ei teatud.(1) Tänaseks on sellest Berliini leiust välja kasvanud esinduslik artiklikogumik, mille andis välja Saksamaa tuntud teaduskirjastus Böhlau sarjas „Das Baltikum in Geschichte und Gegenwart”. Kogumikus on avaldatud üheksa artiklit, autoriteks keele- ja muusikateadlased, folkloristid, ajaloolased ja arhivaarid Eestist…
Aeg elada, aeg arvustada
Valimik Tõnu Õnnepalu kirjanduskriitikat on rikkalik raamat. See sisaldab põhjalikke tõlgendusi üksikautoritest (Tammsaare, Alver, Suuman, Luik) ja -teostest (Alveri „Suured voogajad”, François Mauriaci „Thérèse Desqueyroux” ja „Öö lõpp”) kõrvuti päevakriitikaga, s.t ajakirjanduses ilmunud arvustustega vastilmunud raamatutele. „Ainus armastus” näitab Õnnepalu meie kõige parema kriitikuna, ta on avarapilguline süveneja ja sisseelamisvõimeline mõtestaja, kes on hinnangutes suveräänne ja kirjutab kaunis stiilis. Õigem oleks siiski öelda, et Õnnepalu võiks olla meie kõige parem kriitik, kui ta seda põldu vähegi järjekindlamalt viljeleks. Seda aga oleks tema puhul liiga palju tahta, sest järjekindluse ja professionaalsusega kaasnev rutiin on just see, mis Õnnepalu temperamendile kõige enam…
Rist ja rõõm
Aastal 1932 Looduse romaanivõistlusel debüteerinud Leida Kibuvits (1907–1976) oli 1930. aastatel lootustandvaim ja viljakaim naisprosaist. Tema loomingu võtsid heatahtlikult vastu nii lugejad kui ka kriitikud. Oma „elavhõbeda temperamendiga” pakkus ta huvi ja materjali ka ajakirjandusele, kus teda kirjeldati kui „tumedaverelist naist, kelle silmad pilluvad tuld ja hambad välguvad naerdes” (Ehrmann 1936: 135). 1930. aastatel avaldas ta viis romaani(1) ja kaks novellikogu(2). Romaanile „Kass arvab, e t. . . .” ning novellikogule „Rist ja Rõõm” tegi mõned aastad kunstikoolis Pallas õppinud autor ise ka kujunduse ning illustratsioonid.
Leida Kibuvitsa kirjanikunime varjusurma vajumisel on kahtlemata teistsugused põhjused kui teoste „aegumine”. Ennekõike peegeldub tema saatusest totalitarismi hammasrataste…
Leida Kibuvitsa kirjanikunime varjusurma vajumisel on kahtlemata teistsugused põhjused kui teoste „aegumine”. Ennekõike peegeldub tema saatusest totalitarismi hammasrataste…
Mati Hint ja lõunaeesti lumm
Mati Hindi suhet lõunaeesti keelega iseloomustab ehk kõige paremini tema enda lause raamatu „Keel on tõde on õige ja vale” (2002) annotatsioonist: „Olen sündinud lõunaeestlasena ja suudan tartukeelsesse (halvemini võrukeelsesse) jutuajamisse lülituda praktiliselt kohe.” Hindist nooremad eesti kultuuriinimesed sageli ainult arvavad, et nad saavad selles keeles hakkama. Hint teab, et lõunaeesti, nii tartu kui võru variandis, on keel – autonoomne süsteem, mille mõistmine või mittemõistmine on intuitiivselt tajutav peaaegu igaühele, kes seda keelt lapsest saadik on piisavalt palju kuulnud ja kõnelnud. Hint teab, aga ei kiitle sellega. Kiitlemine, bravuur on üldse midagi sellist, mis tundub Mati Hindi loomuses täielikult puuduvat…
Karl Ristikivi rändav Arkaadia
Kojuigatsus – kauguseigatsus. . . . See vastandeid kätkev sõnapaar juhatab sisse eesti kirjanduse ühe mõjukaima luulekogu – Karl Ristikivi „Inimese teekonna” (1972). Ja kuivõrd Karl Ristikivi ise käsitas oma luulet psühhoteraapiana, osutab see sõnapaar ühtlasi katsele lepitada indiviidi unistusi ja lootusi karmi tegelikkusega. Silmas pidades luuletuse kirjutamise ligikaudset aega (tõenäoliselt jääb see 1950. aasta ja kogu ilmumisele eelnenud komponeerimise avarasse vahemikku) ja tingimusi, nähkem siin autoripoolset rõhu asetamist sõnapaari teisele poolele. Nimelt on kuue aasta jooksul end maapagulase leivaga harjutanud – kui sellega üldse saab harjuda! – Ristikivi usalduslikult kirjutanud oma sõbrale Otto A. Webermannile Saksamaale, et vaevalt teda rõõmustaks päev, mil…
“Popi ja Huhuu” ning tema eelkäija eesti kirjanduses
SISSEJUHATUS(1)
Friedebert Tuglase „Popi ja Huhuu” (1914) näib olevat üksikasjadeni läbivalgustatud teos. Selle lähilugemine on andnud arvukalt põnevaid tõlgendusi ning tekstist on leitud intrigeerivaid allusioone. Teose saamislugugi on teada: Tuglast inspireerisid 1911. aastal Louvre’is nähtud „ühe flaami teise järgu meistri paar natüürmorti”, muuseumides kogutud materjalid ja muljed välisreisidelt, kuni novell 1914. aastal mõne päeva jooksul valmis. Alles hiljem märganud ta, et Huhuu tegelaskujul on nime poolest kokkupuuteid Huhuga Henrik Ibseni „Peer Gyntis” ja tegelasega „ühes Jack Londoni novellis” (Tuglas 1966b: 194–195).
On mõnevõrra ootamatu, et ei Tuglase ega XIX sajandi (aja)kirjanduse uurijad ole seni tähelepanu pööranud Rudolf Põldmäe märkusele artiklis Meelejahutajast(3): „Ahvi…
Friedebert Tuglase „Popi ja Huhuu” (1914) näib olevat üksikasjadeni läbivalgustatud teos. Selle lähilugemine on andnud arvukalt põnevaid tõlgendusi ning tekstist on leitud intrigeerivaid allusioone. Teose saamislugugi on teada: Tuglast inspireerisid 1911. aastal Louvre’is nähtud „ühe flaami teise järgu meistri paar natüürmorti”, muuseumides kogutud materjalid ja muljed välisreisidelt, kuni novell 1914. aastal mõne päeva jooksul valmis. Alles hiljem märganud ta, et Huhuu tegelaskujul on nime poolest kokkupuuteid Huhuga Henrik Ibseni „Peer Gyntis” ja tegelasega „ühes Jack Londoni novellis” (Tuglas 1966b: 194–195).
On mõnevõrra ootamatu, et ei Tuglase ega XIX sajandi (aja)kirjanduse uurijad ole seni tähelepanu pööranud Rudolf Põldmäe märkusele artiklis Meelejahutajast(3): „Ahvi…
Pühaduste kaardistamine maastikul
Usun, et maailmas ei leidu kultuuri, millel poleks pühadusi. Need ei pruugi tingimata olla pühadused usulises või religioosses tähenduses, ent alati leidub midagi, mille väärtust nähakse rahva käekäigu või hingekosutuse jaoks erilisena. Oma kultuuri pühaduste mäletamine, teadvustamine ja mõtestamine on seejuures küllap üks olulisi jõude, mis tagab kultuuri dünaamilisuse ja kestvuse. Marju Kõivupuu kirjutatud ning Varraku kirjastatud „101 Eesti pühapaika” – raamat, mis tuletab meelde ja aitab meil teadvustada pühadusi meie omal maastikul – on seepärast vägagi tänuväärne väljaanne. Ta on tänuväärne juba ainuüksi oma olemasolu tõttu, isegi kui Kõivupuu ei tegele raamatus süvitsi pühaduse kui nähtuse mõtestamisega. Ta kaardistab…
XIX SAJANDI PILK XX SAJANDI KIRJANDUSELE XXI SAJANDIL
Rein Veidemanni kogumikul „101 eesti kirjandusteost” on saatesõna, kust tasub raamatu mõistmiseks meelde jätta paar-kolm juhtmõtet. Esiteks, suurem osa valitud teostest kuulub valija meelest „eesti (kirjandus)kultuuri kaanonisse”, mis omakorda tähendab, et „nad esindavad teatud telge, mille ümber on vormunud eesti identiteet”. Teiseks, „iga valitud kirjaniku tekst tohiks olla tema visiitkaardiks”. Kolmandaks, valitud teosed kujutavad endast ühtlasi „valija lugemissoovitust” (lk 9).
Need punktid on olulised, kui arutada, kas mina inimese, naise ja kirjandushuvilisena olen häiritud sellest, et Veidemanni nimekirjas olevatest teostest kuulub vaid kolmteist naisautoritele. Küsimusest pääsu ei ole: vähe sellest, et ettepanekus teost arvustada sooviti otsesõnu kuulda „vastukaja noorema põlvkonna naiskriitikult”,…
Need punktid on olulised, kui arutada, kas mina inimese, naise ja kirjandushuvilisena olen häiritud sellest, et Veidemanni nimekirjas olevatest teostest kuulub vaid kolmteist naisautoritele. Küsimusest pääsu ei ole: vähe sellest, et ettepanekus teost arvustada sooviti otsesõnu kuulda „vastukaja noorema põlvkonna naiskriitikult”,…
Korüfee ja tema kirjad
Kultuuritegelaste, eriti kirjanike kirjavahetuste publitseerimine on Eestis pikaaegne traditsioon (Kreutzwaldi ja Koidula ja kirjavahetus anti välja juba 1910. aastal)(1) ja enamasti on need publikatsioonid ka asjatundlikult ette valmistatud. Samal ajal on eesti kultuuritraditsioonis, ilmselt katkestuste tõttu, ilmunud vähe kirjanike elulugusid, põhjalikke monograafiaid või elu ja loomingu ülevaateid, mida mujal nimetatakse life and letters-tüüpi tekstideks. Teisalt muidugi on usaldusväärne publikatsioon rohkem väärt kui kesine või vananenud biograafia/monograafia. Friedebert Tuglase elu ja loomingu kohta on meil Nigol Andreseni lühimonograafia (1968) ja Tartusse jäänud käsikirja põhjal välja antud Ants Orase raamat „Friedebert Tuglase ilukirjanduslik looming: kriitiline etüüd” (1997). Neid ei saa kumbagi kesiseks nimetada,…
Eesti keele sõnavara afektikalduvus ja mis sellega peale hakata
Arvatavasti ei kerkiks sõnavara afektikalduvus eraldi jututeemana kunagi üles, kui me suhtleksime ainult oma emakeeles ja ainult lähedaste inimestega, sest taoline suletud minikommuun toimiks jagatud emotsioonide ja tähenduste tõttu niigi sujuvalt. On iseenesest mõistetav, et inimesena me suudame aru saada nii meile öeldud lause sisust kui ka sellest, millises meeleolus on lause autor. Asjade loomuliku kulu korral on keeleliste sõnumitega kaasnevate tundetoonide tabamine osa keelelisest ja suhtluskompetentsist, mille emakeele valdaja omandab juba lapsena vaikimisi koos keeleoskuse ja üldise sotsialiseerumisega. Eri kultuure uurides on leitud, et afekti verbaalne väljendamine hakkab peale üksiksõna tasandist ja kõik grammatilised vormid positiivse ja negatiivse afekti…
Keelekontaktide uurimise võlu (ja kasu)
1. SISSEJUHATUS
Tuleb igati nõustuda Zoltán Dörnyei (2011: 310) arutlusega, et uurimissuuna, -küsimuse, -strateegia, -meetodi jms valik sõltub uurija isikust. Poolnaljatlemisi kirjutab ta vestlusest kolleeg Kathy Daviesega, kus viimane nentis, et kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite viljelejad on erinevat tüüpi inimesed. Z. Dörnyei märkab, et mida rohkem ta uurib ja mida rohkem kogemusi tal tekib, seda rohkem kasvab temas veendumus, et tõepoolest, lähenemise jms valiku taga pole tihti niivõrd teadusfilosoofilised kaalutlused kui see, kes antud teadlane on ja mis teda huvitab.
Pinge kvantitatiivse ja kvalitatiivse lähenemise vahel keeleteaduses pole uus (vt nt Duff 2002: 13). Mõned keeleteadlased lähevad isegi kaugemale ja pinge asemel…
Tuleb igati nõustuda Zoltán Dörnyei (2011: 310) arutlusega, et uurimissuuna, -küsimuse, -strateegia, -meetodi jms valik sõltub uurija isikust. Poolnaljatlemisi kirjutab ta vestlusest kolleeg Kathy Daviesega, kus viimane nentis, et kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite viljelejad on erinevat tüüpi inimesed. Z. Dörnyei märkab, et mida rohkem ta uurib ja mida rohkem kogemusi tal tekib, seda rohkem kasvab temas veendumus, et tõepoolest, lähenemise jms valiku taga pole tihti niivõrd teadusfilosoofilised kaalutlused kui see, kes antud teadlane on ja mis teda huvitab.
Pinge kvantitatiivse ja kvalitatiivse lähenemise vahel keeleteaduses pole uus (vt nt Duff 2002: 13). Mõned keeleteadlased lähevad isegi kaugemale ja pinge asemel…
Rakenduslingvistika epistemoloogilisest staatusest
SISSEJUHATUS: RAKENDUSLINGVISTIKA – KAS AKADEEMILINE DISTSIPLIIN?
Üha kasvava poliitilise ja majandusliku surve all ei ole akadeemilistel erialadel enam võimalik mööda vaadata neid toitva ühiskonna praktilistest probleemidest. Enamgi veel: nad ei tohi piirduda probleemide pelga kirjelduse või tõlgendusega. Nüüdisajal oodatakse üha kärsitumalt, et kõik akadeemilised erialad õigustaksid neile eraldatud toetust ning nihutaksid fookuse probleemi m õ i s t m i s e l t probleemi l a h e n d a m i s e l e.
See käib ka lingvistika kohta. Lingvistika uurib keelekasutuse struktuure ja viise eesmärgiga seletada keele vormi ja kasutusega seotud seaduspärasusi ja suhteid, kasutades seda teadmist nii…
Let’s talk linguistics
Kust jookseb rakenduslingvistika ja muu lingvistika piir? Maineka rakenduslingvistika käsiraamatusarja (HAL, 9 köidet) koostajad ütlevad, et tänapäevane edukusnõudele allutatud teadus (science under the pressure to succeed) ongi suuresti rakenduslik, sest rakendusväljund on üha sagedamini teaduse hindamise ja rahastamise põhikriteeriumeid. Nad küsivad, kas lingvistika üldse enam rakenduse-täiendit vajabki: keeleteaduse keskmesse on tõusnud või isegi tema peavooluks saanud tegeliku elu teoreetilised ja empiirilised probleemid, mille puhul keel on põhiteema. Nii peetakse õigemaks öelda, et lingvistika on teooria rakendusala, teoreetiliselt rakenduslik (theoretically applied) valdkond ühiskonna mitut laadi probleemide lahendamiseks (Knapp, Antos 2008: vii-ix).(1) Kogu viidatud käsiraamat näitab sedasama mitme ala eriteadlaste silma läbi.
Kuidas…
Kuidas…
Tallinna Ülikooli magistreid 2011
Tallinna Ülikoolis kaitsti 2011. aastal järgmised eesti keele ja kirjanduse alased magistritööd.
Pille Arneki magistritöö „Eestikeelsed tekstid 19. sajandi Põhja-Eesti hauatähistel” (juhendajad Jüri Viikberg, Annika Kilgi, retsensent Heli Laanekask) tuumaks on XIX sajandi Põhja-Eesti kalmistute eestikeelsete hauakirjade keeleline analüüs. Üheksast surnuaiast kogutud tekste on analüüsitud koos samade hauamärkide inventeeritud ainesega Eesti Riigiarhiivis. Töösse valitud 210 hauakirja andmeid on võrreldud kirikuraamatutes leiduvate andmetega, kommenteeritud on hauakirjade sisu ning keelekasutust. Uudse tõdemusena ilmneb, et hauatähiste tekstid peegeldavad külaseppade ja teiste külainimeste keelekasutust (mitte kirjameeste ega pastorite oma) ja seda, mida rahvas oluliseks pidas.
Liisi Kahu magistritöös „Alt-üles ja ülevalt-alla keelekorralduse võrdlus Tallinna keelemaastikul läbi…
Pille Arneki magistritöö „Eestikeelsed tekstid 19. sajandi Põhja-Eesti hauatähistel” (juhendajad Jüri Viikberg, Annika Kilgi, retsensent Heli Laanekask) tuumaks on XIX sajandi Põhja-Eesti kalmistute eestikeelsete hauakirjade keeleline analüüs. Üheksast surnuaiast kogutud tekste on analüüsitud koos samade hauamärkide inventeeritud ainesega Eesti Riigiarhiivis. Töösse valitud 210 hauakirja andmeid on võrreldud kirikuraamatutes leiduvate andmetega, kommenteeritud on hauakirjade sisu ning keelekasutust. Uudse tõdemusena ilmneb, et hauatähiste tekstid peegeldavad külaseppade ja teiste külainimeste keelekasutust (mitte kirjameeste ega pastorite oma) ja seda, mida rahvas oluliseks pidas.
Liisi Kahu magistritöös „Alt-üles ja ülevalt-alla keelekorralduse võrdlus Tallinna keelemaastikul läbi…
RAKENDUSLINGVISTIKA – MIS SEE ON?
Kui Keele ja Kirjanduse toimetaja Joel Sang tegi aasta tagasi mulle ettepaneku panna kokku rakenduslingvistikateemaline kaksiknumber, olin esiotsa nõutu, sest – mis see rakenduslingvistika on? Pole olemas rakenduslingvistika ala kui sellist, pole rakenduslingvistika teooriat ega midagi ligilähedast. Ometi on ka meil ligi kümme aastat olemas rakenduslingvistika ühing, ilmub eelretsenseeritav „Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat” ning toimuvad iga-aastased rakenduslingvistika kevadkonverentsid, kuhu koguneb suur hulk m i l l e g a g i tegelevaid uurijaid.
Sama küsimus – mis on rakenduslingvistika? – on painanud ka muud maailma, ennekõike rakenduslingviste endid. Siinse ajakirja avaartiklis vaeb saksa rakenduslingvistika professor Karlfried Knapp rakenduslingvistika staatust ja olemust mitmest…
Sama küsimus – mis on rakenduslingvistika? – on painanud ka muud maailma, ennekõike rakenduslingviste endid. Siinse ajakirja avaartiklis vaeb saksa rakenduslingvistika professor Karlfried Knapp rakenduslingvistika staatust ja olemust mitmest…
Kas kaks eesti keelt?
Eestis toimub huvitav eksperiment keelega. Olen mitmel puhul kirjutanud,(1) enamasti kriitiliselt, meie keelekorraldusest, mõelnud aga vahel, et uus, intensiivselt õpetatud ja lausa autoritaarselt kohustuslikuks tehtud keel saab nooremale põlvele loomulikuks-koduseks. Pole aga selge, kas see siiski niimoodi on. Olen küsitlenud 30–40-aastaseid ja ka algkoolilapsi, ning mulle oli omajagu üllatus, et nende keeletunne ei erine minu omast nii palju, kui arvasin. Isegi kirjakeeles, olgu siis toimetajate hoolikuse või kirjutajate konformismi tõttu lausa obligatoorne lühike superlatiiv näib ka noortele ja lastele tunduvat võõras, kõnes nad seda ei kasuta, erandiks ehk mõned sõnad: parim, suurim ja võib-olla veel mõned, keeles sagedased ja paljudes Euroopa…
Marju Lepajõe roomlaste taltsutamisest
Roomlasi taltsutada on üritanud etruskid, sabiinid, senoonid, gallialased, kartaagolased, kimbrid, teutoonid, visigootid ja paljud teisedki hõimud, ent täieliku ja kauakestva eduta. Ainsatena suutsid seda kavalad hellenid Makedoonia Aleksandri järglasriikides, kes lasksid ennast ära vallutada ja asendasid Rooma kultuuri enda omaga seestpoolt. Marju Lepajõe raamatu pealkiri ületab Püha Pauluse ambitsioonid: roomlasi ei tule mitte kasvatada ja kirjadega pommitades õpetada, vaid hoopis – nagu Apuleiuse eeslile – neile päitsed pähe panna. Ja kuna roomlasi iseloomustas püüd kõikjalt parim kokku koguda ja kasutusele võtta (kirjanduses, filosoofias, kultuuris tervikuna),(1) ei üllata eriti, et „Roomlaste taltsutamises” mainitakse Roomat ennast üsna vähe – pealkiri viitabki pigem…
OTTO WILHELM MASING VALGUSTUSLIKU LASTE- JA NOORTEKIRJANIKUNA
Eesti laste- ja koolikirjanduse ajaloos ei ole siinse uurimuse kangelase Otto Wilhelm Masingu (1763–1832) teosed sugugi tundmatud. Kõrgelt hinnatakse tema esimese aabits-lugemiku „ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele, kes tahawad lugema õppida”(1795, edaspidi „ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele”) ilmalikke jutustusi (Järv 1989: 20–21; Laul 1989: 289–290; Krusten 1995: 35), esiletõstmist on leidnud ka mõningad teised kooliraamatud ja rahvavalgustuslikud tööd (Vinkel 1966: 100–146; Andresen 2002: 247– 248), kuid puuduvad süvendatud käsitlused Masingu loomingu sellest osast, mis on mõeldud lastele ja noortele.
Masing ei kirjutanud noorele lugejale raamatuid vaba aja veetmiseks, n-ö meelelahutuslikuks lugemiseks, tänapäevases mõttes olid kõik tema vastavad teosed pedagoogilise alatooniga ehk mõeldud õpperaamatutena…
Masing ei kirjutanud noorele lugejale raamatuid vaba aja veetmiseks, n-ö meelelahutuslikuks lugemiseks, tänapäevases mõttes olid kõik tema vastavad teosed pedagoogilise alatooniga ehk mõeldud õpperaamatutena…