Kivi kahe ilma veere peal

Eestis viimastel kümnenditel ilmunud kohapärimust hõlmavad suuremad akadeemilised väljaanded on siiani peamiselt keskendunud kas maakondadele,¹ kihelkondadele² või kitsamatele piirkondadele kihelkonna sees.³ Arheoloog Heiki Valgu „Miikse Jaanikivi ja jaanipäev” ujub selles mõttes vastuvoolu: ette on võetud kõigest üks koht, üks objekt, ning mindud selle uurimisega süvitsi. Autor toetub peale pärimustekstide ka arheoloogilisele materjalile ja ajaloolistele dokumentidele. Jaanikivi lugu seostub tihedalt teiste Miikse külas paiknevate loodusobjektide, ehitiste, ajaloosündmuste ning piirkonna religioossete ja geograafiliste eripäradega.

Väga mahuka teose saatesõnas (lk 11–19) märgib autor, et raamatu kirjutamise tagamaad ulatuvad 1980. aastate teise poolde, kui talle sattusid Eesti Rahvaluule Arhiivis ette erakordselt rohkearvulised teated Miikse Jaanikivi kohta. Soov teada saada, kas veel sajandi keskpaigas toimunud värvikalt kirjeldatud ohvritoimingutest on midagi säilinud, ning ka 1990. aastal Setomaal tehtud välitööd, mis avasid seto rahvausundi maailmapilti, panid aluse uurijahuvile, mis on kestnud seniajani (lk 12). Seega on Miikse Jaanikivi ja jaanipäeva puudutava materjali koondamine ja analüüsimine olnud asjade loogiline käik, et heita valgust kiviga seotud uskumuste tähendusele ning illustreerida õigeusu kirevat ja sünkretistlikku maailma.

Saatesõnas annab autor ülevaate ka raamatus olevate murdetekstide valiku põhimõtetest ja seto keele üldistest eripäradest. Samuti saame teada kohanime muutumisest ajas: kuni 2017. aasta ajalooliste külanimede taastamiseni oli küla ametlik nimi Meeksi, nime Miikse on kasutatud peamiselt suulises traditsioonis. Kuna samanimeline küla asub ka Räpina vallas Mehikoorma lähedal, on raamatus segaduse vältimiseks isegi varem kirjapandud tekstides „Meeksi” asendatud „Miiksega”. Erandid on tehtud ainult koguduse nimele kui pärisnimele ja tsitaatides.

Raamatut iseloomustab põhjalikkus ja detailsus, erinevate teemade ja distsipliinide käsitlemisega minnakse süvitsi. Autori sõnul on teose sihtgrupp lai: arheoloogid, folkloristid, etnoloogid, usundiloolased, teoloogid, samuti nende erialade üliõpilased (lk 14). Autoriteksti illustreerimiseks on siin ohtralt fotomaterjali, rahvaluuleteateid, kaarte, skeeme ja väljavõtteid arhiividokumentidest. Iga teema juures on uuemaid ja vanemaid kommentaare, mis vahendavad nii mälestusi, kogemusi kui ka inimeste suhtumist kivisse üldisemalt. Sõna saavad kohalikud elanikud, koguduse preestrid ning varasemad uurijad.

Teos on jagatud suuremateks peatükkideks, mis omakorda sisaldavad teemakohaseid alapeatükke. Kõigepealt saab lugeja teada Miikse külast üldiselt, selle ajaloost, paiknemisest ja teistest seal leiduvatest loodusobjektidest (lk 21–41). Seejärel antakse ülevaade varasematest Jaanikivi ja selle kõrval paikneva Jaaniojaga seotud ülestähendustest (lk 43–79). Edasi liigutakse loogilist rada pidi jaanipäeva tähistamise ning kivi ja oja juures toimunud sündmuste ja rituaalsete tegevuste juurde (lk 81–165). Eraldi peatüki on saanud ka sandid, kes on varemalt jaanipäeval kivi juurde kogunenud, seal end ravinud ning kivilt ja inimestelt ande saanud (lk 167–185). Edasi vaadeldakse kivi juurde tulemise põhjuseid ja ravikombeid (lk 187–216). Samuti antakse ülevaade jaanipäevast kui kirikupühast ja sellega seotud tegevustest ning olulisematest märksõnadest (lk 219–261). Pikalt ja põhjalikult on käsitletud muutusi, mida on toonud kaasa nii riigikorra vahetumised kui ka eelmise sajandi alguses toimunud kalendrireform, uue kiriku ehitamine ja Nõukogude Liidus jõuliselt teostatud ateismipoliitika (lk 263–293). Puudutamata ei jää ka tänapäevaga seotud arengud ning nendega kaasnev tõdemus, et aasta-aastalt on vähenenud nii jaanipäeva teenistuse külastajate kui ka Jaanikivi juures käijate hulk (lk 313–339). Kõige viimane peatükk „Taustad ja tähendused” (lk 341–366) asetab Jaanikivi ja selle juures läbi viidud toimingud laiemasse ajaloolisse ja usundilisse konteksti. Peatükis viidatakse kivi juures toimunud jaanipäevaste rahvakogunemiste ristiusueelsele algupärale, leitakse vihjeid keskaegsele katoliiklusele ning kirjeldatakse tõsiasja, et Miikses on kohtunud ida- ja läänekiriku tavad ja kombed, mistõttu on jaanipäeva ning kiviga seonduvad uskumused ja kombed Eesti kontekstis kindlasti ainulaadsed.

Pean tunnistama, et viimast peatükki oleksin vajanud kohe alguses, ilmselt oleks olnud veidi mugavam piisava taustateabega Miikse jaanipäeva ja Jaanikivi maailma süveneda. Samuti tundus, et Nõukogude aega puudutava ja tänapäevase perspektiivi vahel olev peatükk „Jaanipäev ja kalmud” (lk 295–311), kus kirjeldatakse haudadel kohtumise ja söömise traditsiooni, oleks sisuliselt paremini sobinud kokku mõne varasema kombetalitusi käsitleva peatükiga.

Raamatu teine osa koosneb lisadest, mis sisaldavad eriilmelisi ülestähendusi Miikse jaanipäeva kohta (lk 383–518). Kõige vanem neist pärineb aastast 1859 baltisaksa kunstnikult Hermann Eduard Hartmannilt (lk 385–387), värskeim on raamatu autori enda kirjeldus jaanipäeva tähistamisest 2023. ja 2024. aastal (lk 503–518). Kohati väga põhjalike kirjelduste autorid on varasemad rahvaluulekogujad Victor Stein, Jüri Truusmann, Jakob Orav, Jaan Sandra ja Edgar Eisenschmidt (lk 388–410) ning näiteks ka Setomaad 1937. ja 1938. aastal Pariisist külastanud vene kirjanik ja etnoloog Leonid Zurov (lk 417–437), endisaegsed külaelanikud, samuti folkloristlikel välitöödel osalenud (Kristi Salve, Ergo-Hart Västrik, lk 478–483). Sümpaatne on see, et ka autor, kes on mitme aasta lõikes pannud kirja Miikses jaanipäeval nähtut ja kogetut, on oma päevikukatkeid lugejatega jaganud (ülestähendused aastate 1993–1997 kohta, lk 484–502). Samuti on avaldatud eestikeelses tõlkes väljavõtteid nõukogudeaegsest ametivõimude kirjavahetusest, mis puudutavad Miikses toimuvaid usundilisi praktikaid ja võimuorganite nõuet need lõpetada (lk 467–473).

Autor loodab, et lisades toodud kirjeldused aitavad lugejal paremini sündmuste käiku ja tegevuste järjekorda silme ette manada ning annavad ülevaate kommete muutumisest ajas (lk 384). Nii see tõepoolest on: jaanipäeva ning sellele eelnenud ja järgnenud aega vahetult kogenud inimeste tähelepanekud ja emotsioonid annavad sündmustele isikliku ja vahetuma mõõtme.

Lisaks üheleainsale objektile ruumis on mahukas raamat keskendunud peamiselt üheleainsale tähtpäevale ajas: jaanipäevale, mida õigeusklikud setod tähistavad praeguse kalendri järgi 7. juulil. Vaadeldes küll vaid üht paika, suudab Valk läbida erinevad ajakihid muinasajast tänapäeva välja ning annab seega konteksti ka teistele lähikonnas asuvatele pühakohtadele, mida autor viimases peatükis mainib, märkides, et jaanipäeval Miikses aset leidvad usundilised praktikad ei ole midagi erakordset, vaid neil „on ühisosa märksa laiema pööripäevakombestikuga” (lk 344). Samuti asetab autor Miikse Jaanikivi ajalooliste looduslike pühapaikade sekka, viidates ühele iseloomulikumale tunnusjoonele, milleks on pühapaiga komplekssus: sageli pole üks objekt, näiteks kivi või puu, esinenud pühapaigana üksi, vaid selle juures on voolanud allikad või asunud muud veekogud. Autor järeldab: „Niisiis pole Miiksesse keskse pühapaiga kujunemise looduslikuks eelduseks olnud mitte ainult eriline kivi, vaid pühapaiga maastikuline terviklikkus.” Samuti oletab ta, et püha ala on varem hõlmanud kogu Jaanimäe, mille jalamil kivi ja oja asuvad (lk 344). Nagu materjalist nähtub, on peale Jaanikivi inimeste jaoks olnud pea sama tähtis ka Jaanioja, kuhu on ohverdatud münte ja mille veega on ravitud.

Jaanikivi, millel on usutud olevat Ristija Johannese jalajälg ning mille peal olevat rahvajutu kohaselt Johannes ja Peetrus jalgu puhanud, on olnud oluline küllap juba muinasajal. Ilmselgelt on pühaduse narratiivile tulnud kasuks tõsiasi, et osa kivist on lõhutud ja seda on kasutatud mõisa lauda vundamendi ehitusel. Kui seepeale on hakanud loomad surema, on kivi tükid vanale kohale jälle tagasi viidud. Sellised koha pühadust tugevdavad või kinnitavad lood on tuntud üle Eesti ja kaugemalgi. Pea alati tabab pühakohta rüüstanud või hävitanud inimest kas õnnetus või maksab see talle koguni elu. Võib-olla väärinuks see motiiv samuti avamist.

Uurimus käsitleb ka püha mõistet, selle kujunemist ja ajas muutumist. Tänapäevaga seoses tõdeb Valk, et abiotsijate motiivid on uurijale kättesaamatud: on raske tõmmata piiri, kus lõpeb usk ja algab lihtsalt kombe täitmine. Sama märgib autor ka kirikus toimuvat jaanipäeva jumalateenistust ja ristikäiku silmas pidades: religioossus on vähenenud, inimesed lähtuvad traditsioonidest, nooremate jaoks on usulised praktikad ehk üksnes huvitav vaatemäng (lk 362).

Viimases peatükis toob Valk välja veel ka soome usundiuurija Veikko Anttoneni seisukoha, et sõna püha on „soome ja eesti keeles algselt tähendanud piiri ning mõistel oli geograafiline, mitte usundiline sisu” (lk 364).⁴ Seda seisukohta on toetanud hiljutised looduslike pühapaikade uuringud Edela-Soomes. Valk leiab: „Nimetatud kriteeriumitele vastab hästi ka Miikse Jaanikivi asukoht ning selles valguses on võimalik, et suurt kivi oja ääres võidi Pühakivina tunda juba enne Miikse küla asutamist” (lk 365).

Kahe maailma – lääne ja ida – piir ning asjaolu, et setod on õigeusku tajunud pigem meeleliselt kui püüdnud seda enda jaoks ratsionaliseerida, on tekitanud ruumi, kus erinevad kombed ja uskumused on saanud pika aja jooksul segamatult koos eksisteerida. Nii on uurijad veel hiljuti võinud kogeda ja dokumenteerida usundilisi praktikaid ja nähtusi, mis mujal on juba ammu kadunud. Seepärast oli üks huvitavamaid kirjeldusi raamatus just see, mis käsitles ravikombeid kivi ja oja juures. Inimesed on peale enda arstimise uskunud, et kivil on ka karjaõnne parandav vägi (lk 205–211). Samuti on arvatud, et Jaaniojas suplemine või kivil istumine parandab tüdrukute võimalust mehele saada (lk 212).

Pühapaikadega seotud pärimus ei sisalda üldiselt kuigi üksikasjalikke ravikommete kirjeldusi. Seega on tänuväärne, et Miikse kivi kohta leidub rohkesti detailset teavet. Hädalised ei ole peljanud pühast kivist isegi väikesi tükke koju kaasa viia või siis kodust toodud kive Jaanikivi vastas hoida, et ravivõim niimoodi üle kanduks. Samuti on korjatud kivilt varasemate käijate pandud küünalde vaha, et sellega kodus hambavalu arstida. Ka ei ole tuntud häbi end alasti võtta, et siis kas ojas supelda või intiimseid kehaosi vastu kivi vajutada (lk 198). Siinkirjutaja jaoks oli üllatav ka see, et mitmed teated sedastavad, et peale ojas pesemist on inimesed pannud selga puhtad riided ja vanad santidele andnud. Kiviga seoses ongi vahest üheks huvitavamaks nähtuseks sandid, kes on varasemal ajal lähemalt ja kaugemalt jaanipäevaks juba aegsasti Jaanikivi juurde kogunenud. Vanemate kirjapanekute põhjal saab öelda, et sante ehk kerjuseid on olnud rohkesti, nad on kivi juures laulnud ja kerjanud ning oodanud ande: nii sööki-jooki kui ka riideesemeid. Andide andmine on olnud ühe informandi sõnul lausa auasi, teisal öeldakse üsna selgelt, et santidele annetamine on tegu, millele jumal kindlasti vastamata ei jäta. Santidega seoses tuleb jutuks ka tõsiasi, et kivi on olnud kas suuremal või väiksemal määral palverännu sihtpunktiks. Samuti on alust arvata, et Jaanikivi juures võib olla asunud katoliku ajal kabel ning sarnane pühakupäevade tähistamine suuremate maanteede ääres paiknenud maakabelite juures on olnud omane kogu Eesti alale (lk 357).

Kindlasti üks olulisemaid tõdemusi usundilise maailmapildiga seoses on autori nending, et inimesed, kes on kivi juurde läinud abi saama, ei ole kristlikku ega mittekristlikku maailmavaadet enda jaoks vastandanud (lk 359–362). Osa rahvast on uskunud, et hädasolijat aitab jumal, teised jälle, et kivil endal on piisav vägi. Inimesed on olnud praktilise meelega ja kui häda on olnud suur, siis mõistagi on kasutatud igasugu vahendeid ja võimalusi. Sest enamasti ongi see olnud viimane võimalus, polnud ju varasemal ajal haiglaid ega arstegi.

Raamatu juures mängib olulist rolli ka selle kujundus. Tuleb tunnistada, et see tekitab vastakaid tundeid: ühest küljest tõstab eristuv kujundus kahtlemata märkimisväärset teost esile, teisalt muudab sellesse süüvimise veidi keeruliseks. Kohati on raske kaunis kirjatüübis peatükkide pealkirju esimese hooga kokku lugeda, samuti jäävad poolenisti arusaamatuks paljud helepunaseks töödeldud mustvalged fotod. Lugeja, kes on teemast huvitatud, sooviks näha fotodele jäädvustatut võimalikult detailselt – on need ju kadunud või peatselt kaduva maailma unikaalsed tõendid. Kuid verevaks keeratud fotod pole mineviku mõistmisel just kõige paremaks abiks. Tänuväärsed on siiski raamatu keskele värvitahvlitele paigutatud fotod, mis näitavad tegelikku värvigammat. Kuid paradoksaalsel kombel tuleb tunnustatud kujundaja Angelika Schneideri loodu teisalt jälle lugejale vastu. Kahevärviline – must ja punane – tekst on vaheldusrikas ning tänapäeva inimese kehva keskendumisvõimet turgutab lehte keerates eesootav järjekordne sigrimigri, mis aju hetkeks mugavustsoonist välja toob. Samuti peab plusspoolele kirjutama, et teksti paigutus mõjub lehekülgedel värskendavalt.

Heiki Valgu kirjutatud ja eri materjalidest kokku pandud mahukas monograafia on oluline ja väärtuslik teos mitmes mõttes: see on ühelt poolt pilguheit läbi lugematute ajakihtide kaugesse minevikku ja teiselt poolt dokumenteeritud tunnistus sellest, kuidas religioosne maailmapilt ja traditsioonid ajas muutunud on. Mõistagi on see oluline ka kohalikule kogukonnale, inimestele, kelle jaoks on Jaanikivi endiselt tähtis, ning ühtlasi hindamatu allikas eri valdkondade teadlastele, pakkudes neile sügavat ja mitmekihilist ainest edasiseks uurimistööks.

1 Arad veed ja salateed. Järvamaa kohapärimus. Koost M-A. Remmel. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2004.

2 Rõuge kihelkond. Paigad ja pärimus. Koost M-A. Remmel, T. Potter, H. Valk. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2001; Metsast leitud kirik. Mõtsast löütü kerik. Urvastõ kohapärimus. (Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused. Commentationes Archivi Traditionum Popularium Estoniae 28.) Koost V. Valper, toim M. Hiiemäe. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2010; Keerdus kadakas ja kadunud haned. Hageri kohapärimus. (Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused. Commentationes Archivi Traditionum Popularium Estoniae 36.) Koost R. Reinaus, toim H. Kästik. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2023.

3 M-A. Remmel, Päritud paigad. Kohajutte ja legende Rae vallast. Toim K. Tamm, H. Valk, V. Valper. Tartu–Jüri: Eesti Kirjandusmuuseum, Rae Vallavalitsus, 2011; M-A. Remmel, Vennaste ja vete vald. Nabala kohajutud. Toim V. Valper. Tartu–Nabala: EKM Teaduskirjastus, MTÜ Sõmerlased, 2017.

4 Vt V. Anttonen, Ihmisen ja maan rajat. „Pyhä” kulttuurisena kategoriana. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 646.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1996; V. Anttonen, „Püha” mõiste rahvausundi uurimises. Tlk A. Laagus. – Akadeemia 1992, nr 12, lk 2514–2535.