-
„Eesti keele seletav sõnaraamat” (EKSS) ütleb, et kabajantsik on ’hulgus, suli, kahtlane isik’ või sisutu sõimusõna, vorlontsik aga ’logard, päevavaras’. Sõnavarauurijad on mitut puhku avaldanud arvamust nende päritolu kohta.
kabajantsik pääseb sõnaraamatusse aastal 1936, kui ilmub Elmar Muugi koostatud „Väikese õigekeelsus-sõnaraamatu” viies, parandatud ja täiendatud trükk, kus see on esitatud kujul kabajan´tsik ’kaabakas’ (VÕS 1936: 149), kuid kirjasõnas esineb see Enn Ernitsa (2024: 1129) andmeil juba aastal 1894, kui Sakala lisas…
-
Rahvusbibliograafia, andmete rikastamine ja rahvakoolid
1. Sissejuhatus
XIX sajandi teisel poolel muutus oluliselt eestlaste roll tekstide kirjutamises, kirjastamises ja lugemises tänapäeva Eesti alal. Sajandi esimesel poolel oli trükisõna tänapäeva Eesti alal peamiselt saksakeelne – eestikeelseidki raamatuid (peamiselt religioosset kirjandust, veidi jutu- ja aimekirjandust) kirjutasid enamasti kohalikud baltisakslased (Vinkel 1966; Reimo, Paatsi 2010). Sajandi teisel poolel hakkas välja kujunema eesti soost haritlaskond, kes järk-järgult sai trükisõnas domineerivaks (Karjahärm, Sirk 1997). Lühidalt: „muutused…
-
Tallinna õpetaja Edgar von Wahl ja rahvusvahelise abikeele liikumine
Kui XXI sajandi alguse globaliseerunud maailmas on üha enam hakatud rääkima keelte väljasuremisest ja keelelise mitmekesisuse säilitamise vajalikkusest (Crystal 2003; Soosaar 2023), siis umbes sada aastat tagasi peeti keelte rohkust pigem rahvusvahelist suhtlust pärssivaks nähtuseks. Sellise vaateni oli inimkonna viinud kommunikatsiooni- ja transporditehnoloogia areng, mis tihendas rahvastevahelisi kokkupuuteid ning ühtlasi süvendas teadmisi maailma keelte arvukusest, globaalse lingua franca puudumisest ja sellega…
-
Funktsionaalne vaade eesti esseistikale
1. Esseistika kui avatud mõtlemisvorm
Kui inimene püüab mõista keerulisi nähtusi, siis kust ta selleks teadmisi hangib ja kuidas neid kasutab? Mil määral oleneb mõtlemisprotsess mõttekaaslastest ning kuidas seostuvad sellega teised kultuurid ja kogukonnad, kes teadmisi loovad ja kasutavad? Sellele vastamiseks tuleb uurida protsesse, kus teadmised ühendatakse mõistmiseks (ingl knowledge → understanding) ja edastatakse mõttekäiguna.
Esseistika kätkeb mõttekäikude, nende levimise ja levitamise uurimiseks huvitavat ainest. Seda eriti siis,…
-
Abhaasia eestlaste toponüümiast
Kui 1880. aastatel rajasid eestlased Kaukaasia Musta mere rannikule Salme, Sulevi, Estonia ja Linda küla, oli see jätk juba kolmkümmend aastat väldanud eestlaste väljarändamisliikumisele ja asundustegevusele. Liivimaa 1849. ja Eestimaa 1856. aasta talurahvaseaduse ning 1863. aasta passiseadusega oli eesti talupoegadel tekkinud võimalus oma kodukubermangust lahkuda. Tõukefaktor oli XIX sajandil alanud demograafiline üleminek, mis põhjustas suhtelist ülerahvastatust ning tõi kaasa maapuuduse, tõmbefaktor aga Vene võimude poliitika, mis…
-
Keskaja õpetlaste käsituses jagunesid loomad inimesele kasulikeks ja ohtlikeks (Fossier 2008: 242). Sellest seisukohast lähtudes pole kahtlust, kumba kategooriasse liigitusid siud või maod või ussid – kuidas tahes neid ka nimetada.1 Juba vanimates eesti kirjakeele tekstides kasutatakse neid kolme sõna paralleelselt (vt VAKK: madu; uss; siug; vrd Leivo jt 2013: 19). Madu oli keskaegse arusaama järgi potentsiaalselt ohtlik, seda nii reaalselt (mürgine) kui ka sümboolses ehk eeskätt pühakirjast lähtuvas tähenduses.…
-
XVI sajandi lisanimedest kujunenud eesti perekonnanimed
Audru kihelkonna talunimesid uurides on Marja Kallasmaa (2023: 599–600) leidnud vähemalt kolm perekonnanime, mille aluseks olnud lisanimi võis esineda XVI sajandil: Oina1 < Ianus Oynas, Runak < Runakell, Wessi < Veeste Michell. Audru mõisa ja kirikumõisa puhul on Aadu Must (2000: 89) välja toonud, et järgmise, XVII sajandi lõpu talunimedega on kokku viidavad 15% sealsetest perekonnanimedest. Sellest tekib huvi, kui palju on Eestis varauusaja…
-
Andres Dido „Sõjalaulu” kriitika
Andres Dido (ka Diidu, kuni 1870. aastani Tiido; 1855–1921) oli eesti literaat ja ajakirjanik, kellel oli silmapaistev roll XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse rahvuslikus liikumises. 1882. aastal arreteeriti Dido väidetava riigivastase tegevuse eest ning ta istus kolm aastat eeluurimisvanglas. Vabanemise järel lahkus ta 1885. aastal Kaasanisse ning sealt omakorda 1888. aastal Eesti kaudu esmalt Genfi ja seejärel Pariisi, kus ta ka suri.
Eesti ajaloos…
-
Analüüsides folkloori psühholoogilist aspekti, torkab sageli silma traditsiooniliste folkloorsete ideede taaskasutamine nüüdisaegses maailmas (nt Hiiemäe jt 2021). Väärtushinnangud ja üleloomulikkusel põhinevad uskumused, mille vormumisel on vähemalt osaliselt rolli mänginud sootsiumi kultuuriline ja religioosne taust, võivad mõjutada käitumist isegi tänapäeva ilmalikustunud läänemaailmas. Ka inimeste kui biosotsiaalsete olendite koostoime loodusega (vt sarnase sõnakasutuse kohta Ingold 2000; Pezzullo, Cox 2022: 13) hõlmab muu hulgas sakraalseid, sümboolseid, psühholoogilisi, sensoorseid, emotsionaalseid, vaimseid ja narratiivseid aspekte,…
-
Ja ja ning on tänapäeva eesti keeles suure kasutussagedusega sünonüümsed rinnastavad sidesõnad, mille funktsioone on varasemates keelekäsitlustes kirjeldatud ning püütud ka keelekorralduslikult reguleerida. Funktsioonide selge eristumatuse tõttu ei ole see ühemõtteliselt õnnestunud, seetõttu pakub nende keelendite kasutustingimuste määratlemine ja funktsioonide kujunemine arutlusainet praegusajalgi. Lisaks ja tänapäeval tavalisimale sidesõnalisele kasutusele on samast germaani tüvest lähtunud keelendid jaa ja jah toiminud kinnitavate vastuspartiklitena. Vanades tekstides on ja esinenud ka kinnitava-rõhutava partiklina tähenduses…
-
Artiklis püüame vastata küsimusele, kas kirjanduses seni valdavalt lõunaeesti sufiksina käsitletud deminutiivset päritolu feminiinse tähendusega ik-sufiksile leidub vasteid eesti keelealal laiemalt. Küsimusel on aeg-ajalt peatutud alates 1920. aastatest (Mägiste 1928–1929; Saareste 1929, 1959; Ross 1996; Pajusalu 2000: 155; Tóth 2001, 2002, 2018, 2019; Mänd, Tóth 2024). Tänapäeval kättesaadavad murdekorpuse ja -sõnastike andmed võivad heita uut valgust sufiksi levikule ja kasutusele. Anname esmalt ülevaate feminiinse ik-sufiksi senisest uurimisseisust eesti keeleteaduses, toetudes…
-
Artiklis käsitletakse XVII sajandi keskpaiga põhjaeesti vaimuliku autori ja tõlkija Christoph Blume (5. VIII 1625 Leipzig – 18. II 1669 Hageri) panust eesti kirjakeele arendamisse. Tema teoste keelekasutust analüüsides jälgitakse, kas ja kuivõrd ta järgis tollaseid kirjakeele tavasid ja eelkäijate eeskuju. Blume oli päritolult sakslane, ent tema teostest on leitud tolle ajajärgu tekstide keelekasutusest erinevaid jooni (vt Lill 1988; Park 2014; Pärismaa 2016). Seetõttu keskendutakse siinses artiklis mõnele iseloomulikule morfosüntaktilisele nähtusele, mille…
-
Eesti soost haritlaste esiletõus varasel ärkamisajal ehk XIX sajandi keskel, nende eristumine baltisaksa literaatidest ja järkjärguline emantsipeerumine on eesti kultuuriloos märgiline protsess, mis avas ukse hilisematele kultuurilistele arengutele ja päädis riikliku iseolemisega. Varasesse ärkamisaega paigutuv ja eesti kultuuri emantsipatsiooniga haakuv üleminek vanalt kirjaviisilt uuele on seetõttu alati olnud rahvuslik-sümboolse tähendusega (Raag 2008: 45). XIX sajandil oli uus kirjaviis saksa mõjudest eemaldumise sümbol ning samasugune hoiak oli valdav ka XX sajandil.…
-
XVII sajandi kaks viimast kümnendit on eesti kirjakeele ajaloos tuntud tuliste keelevaidluste ajana. 1680. aastate teisel poolel oli peamine tüliõun tallinnakeelne Uue Testamendi tõlge, mille toimetamiseks ja trükieelseks ülevaatuseks tulid Eesti- ja Liivimaa pastorid kahel korral kokku n-ö piiblikonverentsidele (Piiblikonverentsid 2003). Erimeelsuste tõttu see enne Põhjasõda trükki ei jõudnudki, vaid ilmus 1715. aastal. Uue Testamendi tõlkest alguse saanud lahkhelid laienesid peagi kirikulaulude tõlgetele ning omajagu kriitikat sai ka Eestimaa konsistooriumi…
-
Eesti kirjakeele ajaloost tuntud vaimulik Heinrich Göseken1 (1612–1681) elas enne Eestimaale siirdumist lühikest aega Stockholmis. Sellele seigale on tema elu ja tegevust käsitlevates kirjutistes vähe tähelepanu pööratud. Entsüklopeediates (EE 2000: 74; ENE 1970: 479; EE 1934: 581, autor on Andrus Saareste), biograafilistes leksikonides (EKL 1995: 100; EKBL 1975: 77, mõlema autor on Erna Siirak; EBL 1926–1929: 116, autor on Saareste) ja nii mõneski kuni üsna hiljutise ajani ilmunud uurimuses (nt…
-
Kuidas suhestuvad omavahel vanimad eesti keelt sisaldavad sõnastikud: XVII ja XVIII sajandil koostatud saksa-eesti ja eesti-saksa sõnastikud? Sel teemal on tehtud ülevaateid, on kirjutatud autoritest ja nende keeleõpetustest. Siinse käsitluse eesmärk on vaadelda võrdlevalt kõiki eesti leksikograafia varaseima ajajärgu trükiallikaid, iseloomustades nende makro- ja mikrostruktuuri1 ehk üldist ülesehitust ning märksõnaartiklite sisu. Selle lähenemisnurga alt ei ole neid sõnastikke varem analüüsitud.
Enne Heinrich Stahli 1637. aastal avaldatud „Vocabulat” võis olla veel teisigi,…
-
Marja- ja maaõuntest pirnide ja kartuliteni
Uute kultuurinähtuste, tarbeesemete, toitude, looma- ja taimeliikide nimetuste tulek eesti keelde on pikaajaline protsess, milles on olulist osa etendanud võõrkeeltest laenatud sõnavara. Kui teistel rahvastel leitakse olevat midagi uut ja teistmoodi, aga vajalikku, mis tuleks tingimata kasutusele võtta, siis võetakse see miski käibele harilikult koos vastava nimetusega. See ülevõetud nimetus võib jääda muutmata, seda võidakse suupärastada oma keele järgi või siis tõlkida oma…
-
2025. aastal tähistatakse eesti raamatu ja kirjakeele viiesaja-aastaseks saamist. Selle põhjuseks on teade 1525. aastal ilmunud mitmekeelsest vaimulikust trükisest, milles oli ka eestikeelseid tekste (vt Johansen 1959). Paraku ei ole seda 500 aasta vanust raamatut leitud, mistõttu pole täit kindlust selle autorites, keeltes ega sisus. Eesti kirjakeele ja raamatuloo algust ähmastab andmete nappus, seda on tulnud käsitleda, üldistades kaudset teavet ja fragmentaarseid keeleandmeid. Samas on reformatsioonijärgsel XVI–XVII sajandi Eesti- ja…
-
Kirjutises käsitletakse enamalt jaolt negatiivse tähendussisuga isikute ja üleloomulike olendite nimetusi. Lähtutakse eeldusest, et tegu on onomatopoeetilis-deskriptiivsete ehk (siinse artikli autori eelistatult) afektiivsete tüvedega, mille lähtevorme saab kokkuvõtlikult tähistada kujul *ka(a)p(p)-. Tähelepanu osutatakse sõnade levikule murretes, kirjasõnas (piiratud määral) ja regilauludes. Samuti vaetakse seniseid etümoloogiaid ja lähenetakse neile mõneti uudsest seisukohast. Artikli alapealkirjades ei kajastu kõik tegelased ja olendid, kellest juttu tehakse, mitut neist mainitakse üksnes tekstis.
1. Kaabakas
Kaabakas tähendab kirjakeeles…
-
Kuninga-algulisi kohanimesid on Eestis üpris rohkesti. Vanimate Kuninga-nimede esmamainingud pärinevad „Eesti kohanimeraamatu” (EKNR) andmeil XVI sajandist: Kuninga (küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, PJg) – 1500. aastatel Kuninca, Kuningaküla (küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, Vai) – 1583 Kunnungekyll,1 Kuninguste (küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, Jaa) – 1592 Hans Konning ja Kuningvere (küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, Kod) – 1588 Kunigastfer. Nimede lähtekohaks on peetud sõna kuningas ning need võisid olla tekkinud vabameeste või vabatalude…