Vana kirjakeele feminiinsest ik-sufiksist murdesõnastike peeglis 

Artiklis püüame vastata küsimusele, kas kirjanduses seni valdavalt lõunaeesti sufiksina käsitletud deminutiivset päritolu feminiinse tähendusega ik-sufiksile leidub vasteid eesti keelealal laiemalt. Küsimusel on aeg-ajalt peatutud alates 1920. aastatest (Mägiste 1928–1929; Saareste 1929, 1959; Ross 1996; Pajusalu 2000: 155; Tóth 2001, 2002, 2018, 2019; Mänd, Tóth 2024). Tänapäeval kättesaadavad murdekorpuse ja -sõnastike andmed võivad heita uut valgust sufiksi levikule ja kasutusele. Anname esmalt ülevaate feminiinse ik-sufiksi senisest uurimisseisust eesti keeleteaduses, toetudes põhiliselt Julius Mägiste töödele ning vana kirjakeele allikatele. Teiseks kirjeldame feminiinse ik-sufiksi levikut eesti murretes. Murdematerjali moodustavad 12 feminiinset ik-tuletist kõigist suurematest murderühmadest, näited ja nende seletused pärinevad Eesti Keele Instituudi murdesõnastikest VMS, EMS, MUL, IMS, VVMS ja „Eesti keele mõistelisest sõnaraamatust” (Saareste 1958, 1959, 1963). Põhjapoolseteks murreteks loeme südaeesti murderühma (saarte-, lääne-, kesk- ja idamurre) ja kirderanniku murderühma (rannamurre ja kirdemurre), lõunaeesti murreteks Mulgi, Tartu ja Võru (sh Seto) murret. Lähtume õpikus „Eesti murded ja kohanimed” (Pajusalu jt 2020) esitatud murdejaotusest.

1. Feminiinne ik-sufiks vana kirjakeele uurimustes

1.1. Terminoloogiline virvarr diakroonias: lõpp, tunnus, su(f)fiks või motsioon

Feminiinse ik-sufiksi käsitlemisel on sajandi jooksul kujunenud välja terminoloogiline mitmekesisus, et mitte öelda virvarr. Kuna eri terminid on olnud kasutuses keeleteaduse terminivara arengu eri etappidel, on ka feminiinset ik-sufiksit ajaloo vältel nimetatud mitut moodi. Mägiste (1928–1929) on rääkinud nais-sugu tuletuslõpust,¹ mida tänapäevases keelekirjelduses ei saa kasutada tuletusliite tähistajana, sest termin lõpp on nüüdseks hakanud märkima käände- ja pöördelõppe. Sellega paralleelselt kasutab Mägiste puhuti terminit feminiinsuffiks (Mägiste 1928–1929: 26, 31, 32, 37). Andrus Saarestelt leiame terminid feminiinne lõpptunnus (Saareste 1929: 97), feminiinsust märkiv tunnus (Saareste 1929: 99) ja feminiinne suffiks (Saareste 1929: 97). Esimest tuleb ette ka Mägiste ühes hilisemas kirjutises muude naissootuletiste kohta (Mägiste 1930). Tänapäeva keeleteaduse terminoloogias on uue lekseemi moodustamisel sõnatüvele liituv morfeem sufiks ehk järelliide (Kasik 2015: 79). Naissugu markeeriva tuletise kohta käibivad terminid naissootuletis ja feminiintuletis (Kasik 2015: 243), vastavat tuletusliidet saab niisiis nimetada naissooliiteks või feminiinsufiksiks. Vastassugupoole väljendamist sõnamoodustuse abil on eesti keeles tähistatud ka sõnaga motsioon – Szilárd Tóthi (2018) uudistermin, mida ta on kasutanud ik-sufiksiga tuletatud naissugu tähistavate lekseemide kirjeldamisel. Motsioon on eesti vaste sünonüümsetele saksakeelsetele terminitele Motion ja Movierung, mida on saksa keeleteaduses kasutatud üldiselt vastassoo (vt Conrad 1975) või kitsamalt naissoo markeerimise kohta sõnamoodustuse abil (vt Bußmann 1990). Selguse huvides kirjeldame selles artiklis motsiooni mõistet eesti keeleteaduses väljakujunenud sõnatuletuse mõistestiku kaudu, kasutades naissugu tähistava elemendi kohta terminit feminiinne ik-sufiks.

1.2. Senine uurimisseis 

Teatavasti ei ole naissoo markeerimine algselt läänemeresoome keeltele omane (Mägiste 1928–1929: 22; Ross 1996: 103) ning arvatakse, et läänemeresoome keeltes siiski leiduvad feminiinsed tuletusliited on neisse tekkinud muude keelte mõjul (Ross 1996: 103). Tänapäeva eesti keeles on kaks feminiinsufiksit, stiililt neutraalsed -tar ja –nna (EG: 373). Kunagi tähistati aga eesti keeles naissugu deminutiivsufiksiga –ik, mis on nüüdseks feminiinse funktsiooni kaotanuna sooneutraliseerunud.² Eesti ik-sufiksi eellase *-(i)kkoi̯ feminiinne funktsioon arvatakse ulatuvat tagasi läänemeresoome algkeelde, sest sellel on paralleele paljudes teisteski läänemeresoome keeltes (Mägiste 1928–1929: 25, 38; Saareste 1929: 99; Laanest 1975: 145, 1982: 222–223). Sufiksit on kasutatud eelkõige naissoost rahvaliikmete nimetustes, nagu rootsik ’naissoost rootslane’, venik ’naissoost venelane’, soome kagumurde venakk(o) ’naissoost venelane’, vadja virakko ’eesti naine’ jne.³ Selliseid naissoost rahvaliikmete nimetusi on mõnes vanemas eesti keele kirjelduses (Hornung 1693; Hupel 1818) iseloomustatud kui pejoratiivse varjundiga sõnu: „Saksik ein teutsch Weib / Rootsik ein Schwedisch Weib per contemptum dicuntur” (’saksik on saksa naine / rootsik on rootsi naine, öeldakse põlgusega’) (Hornung 1693: 10); August Wilhelm Hupelil (1818: 210) on rootsiku seletuseks „schwedische Weibsperson, eine halbdeutsche od. gemeine Person in deutschen Kleidern” (’rootsi naine, poolsakslanna või lihtinimene saksa riietes’). Niisiis, sooliselt markeerituna on rahvanimetust kasutatud pragmaatilise halvustuse väljendamiseks. Salomo Heinrich Vestringi XVIII sajandi teisel ja kolmandal aastakümnel koostatud sõnaraamatus on antud saksiku seletuseks juba tänapäeva pejoratiivne, feminiinse komponendi kaotanud tähendus, sks Ein halbteutscher (Vestring 1998: 214). Mägiste esitab andmeid feminiinse ik-sufiksi kasutusest ka laiemas tähenduses: hõimik ’naissoost hõimlane’, kaasik ’(naissoost) pulmalaulik’, noorik ’äsja abiellunud naine’; Lauri Kettusel ja Lauri Postil (1932: 64, 66) on esitatud vadja sõnad pantavikko ’abiellumisealine tütarlaps’, nuorikko ’mõrsja’ ja vietävikko ’mõrsja’. Mägiste (1928–1929: 26) on täheldanud – ja sama paistab välja ka vadja näidetest –, et „kõikjal see *-(i)kkoi̯ tuletis tähistab noort naist”. Noorik ongi muide meie teada ainus tänapäevani kirjakeeles säilinud feminiinne ik-tuletis. Lisaks noorikule esineb tänapäeva keeles feminiinse ik-sufiksi rudiment lehmanimedes, nagu Mägistele (1928–1929: 27) viidates on maininud ka Kristiina Ross (1996: 104), Paula Palmeos (1955), Szilárd Tóth (2018: 251) jt. Ka Ferdinand Johann Wiedemann on täheldanud, et ik-sufiks esineb eelkõige lehmanimedes, samas kui härgade puhul kasutatakse ainult adjektiivi või adjektiivi koos deminutiivsufiksiga -u (mustik ’Schwarze [must (lehm)]’ ↔ must, mustu ’Schwartzer [must (härg)]’) (Wiedemann 2011: 181). Siinkohal väärib märkimist, et deminutiivse ik-sufiksi kasutus ei ole piirdunud üksnes naisisikute nimetuste ja lehmanimedega, vaid levinud ka üldisemalt: Wiedemannil (1875: 177) on sõna utik tähenduses ’Mutterlamm [emalammas]’, samas kui deminutiivliitega –ke(ne) moodustatud sõna utukene tähendab ’kleines Schaf [lambakene]’. Tänapäevaks on ik-sufiksi feminiinne tähendus hääbunud, kui jätame kõrvale rudimendina esineva sõna noorik ja lehmanimed, mis on endiselt sagedased (Faster, Saar 2021: 21).

Feminiinse tähenduse taandumise põhjus võib olla tähenduse üldine kalduvus muutuda konkreetsemast abstraktsemaks või sufiksi lai polüseemsus (vt Saareste 1929: 99) – või saab selle, nagu on märkinud Ross (1996: 104), panna läänemeresoome keelte loomuliku vastupanu arvele soo kui grammatilise kategooria omaksvõtmisele. ik-sufiksi feminiinse tähenduse kadu on seostatud ka lõunaeesti (kirja) keele taandumisega põhjaeesti keele ees (vt Tóth 2018: 263–264). See oletus rajaneb arvamusel, et ik-sufiksi feminiinne tähendus on olnud eeskätt lõunaeesti keele eripära:

Pääle sõnade rootsik, saksik ja hõimik muud esitetud kõik on Gutslaff’il (tema järgi ka Göseken’il) ja Wiedemann’il lõunaeestilised. Feminiinse ik-suffiksi kunagist populaarsust lõunaeestis tõestavad omalt poolt ka selle rudimendid Lutsi murdest (O. Kallas, Lutsi maarahvas lk. 30): Vinik, -gi ~ -gu ’Vene naisterahvas’, (lk. 31) Lätik ’Läti naisterahvas’. (Mägiste 1928–1929: 24) 

Ometi on feminiinse ik-sufiksi jälgi võimalik leida mitmest murdest üle Eesti. Lekseemi noorik esinemise kohta nii põhja- kui ka lõunaeesti murretes on andmeid esitanud juba Mägiste (1928–1929: 26), kellel on näiteid Vaivarast, Kuusalust, Jämajast, Torist, Maarja-Magdaleenast, Järva-Madiselt, Tormast (Avinurmest), Kodaverest, Põlvast, Tarvastust, Vastseliinast, Lutsi ja Kraasna maarahvalt. Niisiis ei esine see ainult lõunaeesti murdeis, vaid ka kirderanniku- (Vaivara, Kuusalu), ida- (Kodavere), saarte (Jämaja) ja läänemurde aladel (Tori).

Järgmises peatükis demonstreerime mõne murdenäitega, et ik-sufiks on tõepoolest olnud levinud laiemalt kui ainult lõunaeesti murretes, hõlmates peaaegu kogu eesti keeleala. Kirjeldame ka feminiinsete ik-tuletiste tähendust ning näitame, et tihtilugu kaasneb neis naise tähendusega pejoratiivne tähendus.

2. Feminiinne ik-sufiks eesti murretes

Naise ja eriti tüdruku tähistamine deminutiiviga on harilik keelteülene nähtus – ka näiteks inglise sõna girl ’tüdruk’ on ajalooline germaani l-deminutiiv (vt Jurafsky 1996: 546). Paljudes eesti murretes võib kohata sõna tüdrik, mis on deminutiiv sõnast tütar (vt Rätsep 2009: 30). Eesti keeles on ebaselge päritoluga sõna tütt ’väike laps’, mis arvatakse olevat kas rootsi rööplaen (< rootsi titt ’rinnanibu’) (Saareste 1959: 430) või samatüveline sõnaga tütar (ETY). Kui otsustada teise variandi kasuks, siis võiks rahvaetümoloogia vaatepunktist oletada, et sõnu tütar ja tüdrik võidi tajuda loomulike feminiinsete tuletistena (-tar, –ik), ning feminiinseks tuletusliiteks peetud tunnuse eemaldamisel saadi sooneutraalne väikest last tähistav tütt. Eesti murretes on vähemalt üks sellise malli (neutraalne last tähistav sõna + ik-sufiks) järgi tuletatud sõna, latsik – tegemist on deminutiiviga lõunaeesti sõnast lats ’laps’ (läänemeresoome oletatav algtüvi *laptse̮, mis põhjapoolsetes murretes muganes kujule laps ja lõunapoolsetes kujule lats (vt Ariste 1955). Sõna latsik tähendab Nõo ja Põlva kihelkonnas väikest, alles lapseeas tüdrukut (VMS).

Nagu mainib juba Wiedemann, moodustatakse ik-sufiksiga sageli „substantiive, mis tähistavad elus või elutuid objekte, millel on mingi seos sellega, mida tähistab tüvisõna” (Wiedemann 2011: 179).⁴ See on sõnastatud peaaegu täpselt samamoodi nagu 120 aastat hiljem Daniel Jurafsky (1996) deminutiivitähenduste mudeli üks deminutiivitähendusi related to (Jurafsky 1996: 553, 556; eesti deminutiivide kohta vt Kehayov, Blokland (2007) ’x-ga seotud’ ja Mänd (2024) ’seotus alusmõistega’). See tähendab, et tuletisel on tähenduslik seos alusmõistega, mille tähendus on sageli abstraktne ja mida tähistavale sõnale tuletusliite lisamine muudab selle konkreetse objekti või elusolendi tähistajaks, nt märjuke < märg, vanake < vana, armuke < arm (Mänd 2024: 165). Nii on Võru murdes öeldud tüdruku kohta välgik (VMS), mis võib olla lapsele omase kärme liikumisviisi tõttu tuletatud tüvest väle/välk. Rannust (VMS) ja Vigalast (Saareste 1963: 193) on andmeid sõna väitsik kasutamisest tütarlapse kohta – tuletusalus on ebaselge, võimalik, et seotud sõnaga väike. Pruudi või vastabiellunud noore naise kohta on öeldud pea kõikjal üle Eesti noorik – tuletusaluseks omadussõna noor – ja see on, nagu öeldud, ainuke tänapäeva eesti kirjakeeles kasutatav feminiinne ik-tuletis. Kirderannikumurdes, Võru murdes (VVMS) ning mõnes ida- ja keskmurde murrakus (IMS, EMS) on pruudi ema saatja või pruutneitsi kohta öeldud kaasik, võru kaasigõʔ (vt ka Mägiste 1928–1929: 23; Wiedemann 1973: 680). Tuletustüvi kaas- viitab siin naisele, kes on kaasas (ETY).

Kuigi sama kehtib ka meest tähistavate deminutiivtuletiste kohta – nt mehike, vennike jne (Kehayov, Blokland 2007: 111) –, kaasneb naist tähistava deminutiiviga sageli halvustus, mis on maailma keeltes võrdlemisi levinud tendents (vt Jurafsky 1996: 545, 548; Lamb 2002: 124). Feminiinsuse ja pejoratiivsuse põimumist ik-tuletistes on maininud juba Johann Hornung (1693: 10), Hupel (1818: 210) jt. Nii on ka paljud siin kirjeldatavad feminiinsed ik-tuletised halvustava lisa- või põhitähendusega. Pejoratiivsed väljendid on enamasti tuletatud juba pejoratiivsest tüvest või mõnd (halba) iseloomuomadust tähistava omadussõna tüvest. Selliseid tuletisi kasutatakse kerglaste või kombelõtvade, küsitava moraaliga tüdrukute kohta. Kerglast, alpi tüdrukut on Mulgi murdes nimetatud sõnaga edvik, mis on tuletatud sõnast edeve ’edev’ (MUL). Lõtvade kommetega tütarlapse kohta on öeldud kepsik. Omadussõna kepsik on sooneutraalne ja tähendab ’kerglast’, tuletisena sõnast keps ’jalg’ (Saareste 1958: 713) – vrd kepsama, kepsutama, kepslema –, kuid kirderannikumurdes ning mitmes kesk- ja idamurde murrakus tähistab kepsik konkreetsemalt kerglast, kergemeelset, litsakat tüdrukut (IMS, EMS): Lüg Ise nuor tütrik aga kepsik, tõmmab naisemehega ’ise noor tüdruk, aga tõmbab naisemehega (ringi)’; Kad Enne vanast üeldi kepsik, nüüd muidu lapsega tüdruk ’Vanasti öeldi kepsik, nüüd aga lapsega tüdruk’ (EMS). Kepsikuks nimetatakse ka indlevat lehma: VNg niisuke juaksija ja kepsik sie lehm ’selline tormlev ja innal see lehm’ (EMS). Otseselt kõlvatutele elukommetele viitavast sõnast on tuletatud nimetus pordik – tuletis tüvest pordu-, mis osutab liiderlikkusele (Vare 1981, 2012: 260). Pordik tähendab – peamiselt lääne-, Mulgi ja Võru murdes – raisus, liiderlikku naisterahvast, vallasema: vanast pordiku panti äbüpenki ’vanasti pandi liiderlikud naised häbipinki’ (EMS). Ilmselt läti laenust lupata, lupats ’kalts, räbal’ (LVET) on tuletatud Saareste nimetatud lupsik, Karksis kasutatav „halvustav nimetus naise kohta” (Saareste 1959: 1111). Mulgi sõnaraamat aga annab lupsiku seletuseks ’kobakäpp’, ilma märketa naissoole: sa olet üit́s lupsik, ei ole siust kunnigil asja ’sa oled üks kobakäpp, ei ole sinust kuskil asja’ (MUL).

Seni kirjeldatud nimetuste ühine joon on, et neis lisab ik-sufiks sooneutraalsele tuletusalusele (edev, pordu– jne) feminiinse tähenduse (edvik ’edev naine’, pordik ’liiderlik naine’). Naiste kohta leidub aga ka halvustavaid ik-tuletisi, mille tüveks on juba naissugu tähistav sõna ja mille puhul ei saa seega olla kindel, et ik-sufiks lisab naissoo tähenduse. ik-sufiks on väga polüseemne, ainuüksi nimisõnaliitena on sel vähemalt kuus eri tähendust (EG: 301–302). Neil juhtudel ei saa aga rääkida motsioonist ehk naissoo markeerimisest tuletusliitega, vaid pigem semantilisest reduplikatsioonist, kus sufiks kordab tüves väljendatud tähendust. Sellised tuletised on näiteks lehmik, naisik ja hatik. Lehmik (alussõna lehm ’emane veis’) on halvustav nimetus poisse taga ajava tüdruku kohta. Seda sõna kasutatakse mitmes ida- (IMS) ja Tartu murde murrakus (EMS): Kod mõnd tüdrukud ja naiss ütleväd lehmik, kes poissi taga ajab ’mõne tüdruku ja naise kohta öeldakse lehmik, kes poissi taga ajab’ (EMS). Naisik (alussõna naine) on vana kirderannikumurde ja põhjapoolse keskmurde sõna vallasema kohta: Lüg naisik ei õle tütrik egä naine ’naisik ei ole tüdruk ega naine’; VNg meie külas puoled tüdrukud juba naisikud ’meie külas on pooled tüdrukud juba lapsega’ (EMS). Võru murdes on veel juba halvustavast ja feminiinsest sõnast hatt ’emane koer, libu’ tuletatud (lapsega) liiderliku tüdruku nimetus hatik: Lut tütrik um hat́ik [—], kua pidä palĺo poissõ ’Tüdruk on hatik [—], kes peab palju poisse’ (EMS).

Järeldusi

Kuivõrd analüüsitud ik-tuletised jagunevad päritolult lõuna- ja muude murrete vahel peaaegu võrdselt, võib väita, et ik-sufiksiga on moodustatud feminiinseid tuletisi pea kõikjal üle Eesti. Kogutud sõnadest kuulub – meile kättesaadavate andmete põhjal – põhjapoolsetesse murretesse kaks sõna (kepsik ja naisik), nii põhja- kui ka lõunamurretesse viis sõna (lehmik, väitsik, pordik, noorik ja kaasik) ja ainult lõunamurretesse viis sõna (latsik, välgik, edvik, lupsik ja hatik). See toetab Mägiste (1928–1929: 26) oletust, et feminiinne ik-sufiks võis olla kasutuses kogu eesti keelealal, mitte ainult lõunaeesti murretes (Mänd, Tóth 2024). Siinseid murdeandmeid arvesse võttes jääb siiski mulje, et feminiinse ik-sufiksi kasutus on rohkem levinud lõunamurretes. Kuivõrd ainult põhjapoolseid murdeid esindab kaks sõna, nii põhja- kui ka lõunamurdeid viis ja ainult lõunaeesti murdeid samuti viis sõna, paistab olevat senisel arusaamal feminiinse ik-sufiksi kui lõunaeesti nähtuse kohta teatud tõepõhi all.

Feminiinne ik-sufiks ei ole kindlasti Gutslaffi, XVII sajandi pastorist keelemehe omalooming, nagu jääb mulje Hella Keema (1998: 324–325) postuumselt ilmunud artiklist. Ei ole midagi uut päikese all – meie väite on Keemgi oma artiklis sellesama kaheldava väite kõrval sõnastanud nii: „Tegelikult näikse juba tollalgi ik-liide olnuvat murretes üsna laialdaselt levinud.”

Enam kui pooltes käsitletud tuletistes on feminiinsus põimunud pejoratiivsusega, mis tähendab, et pejoratiivsus on olnud feminiinsete ik-tuletiste sage tähenduskomponent. See langeb kokku Hupeli ja Hornungi tähelepanekuga feminiinsete ik-tuletiste kui stiililt halvustavate sõnade kohta ja sobitub ka keelteülese mustriga. Selles valguses on mõistetav, et tugevasti saksapärasust taotlevaid ja peenutsevaid eestlasi on nimetatud just ik-sufiksi abil moodustatud sõnaga (saksik) ja et sufiks on oma produktiivsuse säilitanud nimelt lehmanimedes (lehmadega on eesti kultuuriruumis harilikult seotud negatiivsed konnotatsioonid).

Nagu ülalöeldugi kinnitab, on sõnavara ja sõnamoodustuse kohta järelduste tegemiseks mõttekas holistiliselt kõrvutada vana kirjakeele allikate teavet eesti dialektoloogia ja läänemeresoome keeleteaduse andmetega.

MURRAKUTE LÜHENDID

Kadrina; Kodavere; Lutsi; Lüganuse; VNg = Viru-Nigula.

Loviisa Mänd (snd 1995), Tallinna Ülikooli nooremteadur (Narva mnt 25, 10120 Tallinn), loviisa.mand@tlu.ee

Szilárd Tibor Tóth (snd 1970), PhD, Tartu Ülikooli Narva Kolledži nooremlektor (Raekoja plats 2, 20307 Narva), szilard.toth@ut.ee