Eesti Vabariik, Eesti vabatriik ja Ehstenreich

Andres Dido (ka Diidu, kuni 1870. aastani Tiido; 1855–1921) oli eesti literaat ja ajakirjanik, kellel oli silmapaistev roll XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse rahvuslikus liikumises. 1882. aastal arreteeriti Dido väidetava riigivastase tegevuse eest ning ta istus kolm aastat eeluurimisvanglas. Vabanemise järel lahkus ta 1885. aastal Kaasanisse ning sealt omakorda 1888. aastal Eesti kaudu esmalt Genfi ja seejärel Pariisi, kus ta ka suri.

Eesti ajaloos ei ole Dido kindlasti unustatud isik. Mõni tema elukäiku ja poliitilist tegevust puudutav käsitlus ilmus juba sõdadevahelises Eestis (vt Kruusberg 1923; Päss 2000 [1937]); hilisematest uurimustest tuleb esile tõsta eeskätt kirjandusteadlase Meelik Kahu (1972, 1981) kahte põhjalikku artiklit ajakirjas Keel ja Kirjandus. Kirjastus Ilmamaa on väärtustanud Dido loomingut köitega „Eesti mõtteloo” sarjas (Dido 2006) ning 2005. aastal toimus viie ettekandega kõnekoosolek „Andres Dido 150”, mida toetas mitu tähtsat asutust, teiste seas Eesti välisministeerium (Didole pühendatud kõnekoosolek 2005).

„Sotsiaalrahvuslane” (Pusta 2010: 56) Dido on küllalt hästi tuntud aastatel 1905–1908 Pariisis ilmunud eestikeelse ajakirja Õigus toimetaja ja väljaandjana, kuigi lugenud on seda väljaannet vähesed. Dido kahtlemata kuulsaim ja tänapäevani loetuim teos on tema kodust ööl vastu 6. augustit 1882 läbiotsimise käigus konfiskeeritud sõjakas, justkui sakslastele kätte maksma ja Eesti riiki looma kutsuv luuletus „Sõjalaul” („Sõalaul”), mille originaalkäsikiri on säilinud Rahvusarhiivis Liivimaa kubermanguprokuröri arhiivifondis Dido uurimistoimiku kaante vahel (RA, EAA.451.1.971, l 142–143).

Selles artiklis keskendun „Sõjalaulu” ajaloolisele retseptsioonile ja omaaegsele kontekstile, mille uurimiseks kasutan tavapärast ajaloolis-filoloogilist meetodit: lähilugemist, võrdlust teiste tekstidega ja retseptsioonikriitikat. Ühtlasi on siinkohal avaldatud uued transkriptsioonid luuletuse eestikeelsest käsikirjast ning selle kaasaegsest tõlkest saksa keelde.

„Sõjalaulu” retseptsioon

Läbiotsimise järel toimunud ülekuulamisel tunnistas Dido, et „Eesti sõjalaulu” on ta kirjutanud oma käega, kuid eitas, et on selle luuletuse autor: ta olevat selle kirjutanud kuskilt maha või kellegi etteütluse järgi, kuid täpsemalt ei mäletavat (Urgart 1935: 201). Politseid ega kohut see jutt ei veennud ning nagu märgib Kahu (1972: 545), pole Dido autorsuses tõesti erilist kahtlust. Dido tööd tekstiga tõendavad muu hulgas sellesse tehtud parandused. Sisu järgi otsustades oli luuletus kirjutatud läbiotsimisele eelnenud kuude jooksul, st pärast Carl Robert Jakobsoni surma sama aasta märtsis (Kahu 1972: 545).

Kirjanduslikult pole „Sõjalaul” kunagi erilist tähelepanu pälvinud. 1919. aasta ajalehes Postimees, kus luuletus esimest korda täies mahus avalikkuse ette toodi, märgiti, et see on tehtud „õige ebaluuleliselt ja mannetult” Johann Voldemar Jannseni tuntud laulu „Nüüd üles vene alamad …” järgi (Seda ja teist 1919). Hilisema Dido-uurija Maks Pässi (1955: 342) arvates jätsid luuletuse riimid soovida. Kahu (1972: 545) nimetab „Sõjalaulu” „kunstiliselt vähenõudlikuks” ning toob samuti välja, et umbes kaks kolmandikku tekstist on Jannseni 1860. aastal ilmunud truualamlike värsside teisendus ja ainult üks kolmandik Dido looming.

Siiski on eri aegadel ja rindejoone mõlemal poolel oldud ühel nõul, et sisult on luuletus väga huvitav. Juba 1882. aastal sandarmeeria koostatud nimekirjas Didolt ära võetud materjalide kohta seisab selge viitena teksti kriminaalsusele, et luuletuse „Eesti sõalaul” „eesmärk on sakslaste hävitamine eestlaste poolt doktor Veske kui Jakobsoni järglase juhatusel”¹ (RA, EAA.451.1.971, l 70; minu tõlge – M. K.; vt ka Kahu 1972: 545). Uurimise käigus Didole esitatud kahtlustused tuginesid seejärel suuresti just „Sõjalaulule”. Dido pidas ise luuletust oluliseks – sellele kui omaaegse süüasja tähtsale komponendile viidatakse 1919. aastal ajalehes Vaba Maa ilmunud artiklis, mis põhineb Eduard Laamani vestlusel Didoga Pariisis, ja seejuures tsiteeritakse luuletusest kahte esimest rida (Laaman 1919).

„Sõjalaulu” sisust on peale saksaviha leidnud sagedast äramärkimist selles esinevad üllatuslikud mõisted Eesti riik ja Eesti vabatriik. Ilmselt varaseim allikas, mis neile tähelepanu juhtis, on juba mainitud 1919. aasta novembrikuine Postimees, kus osutati, et luuletuses ilmneb Mihkel Veske suur mõju omaaegsele rahvuslikule liikumisele, kuid kõige huvitavam olevat see, et „Sõjalaulus” on kasutatud „esimest korda juba sellel surveajal, aastat 40 tagasi, Eesti Vabariigi nimetust, mis kinnivõetule muidugi raskeks patuks loeti” (Seda ja teist 1919).

1919. aasta Postimehe seletus, et Dido oli kasutanud Eesti Vabariigi nimetust ja saanud selle eest karistada, andis omakorda alust seisukohale, et Dido oli ette ennustanud Eesti iseseisvust. See arvamus oli levinud nii sõdadevahelise aja Eestis kui ka hiljem Välis-Eestis. Karl August Hindrey kirjutas 1921. aastal Dido nekroloogis, et „Andres Dido oli üks esimestest, kui mitte esimene, kes mõistet „Eesti iseseisvus” sõnades avaldas”, kuid ta tegi seda ajal, mil „mõtte avaldamine oli nii hädaohtlik, eesmärk nii äraarvamata kaugel, et sel ütlemisel muud tagajärge ei võinud olla kui end karistuse alla saata ja – aadet teistele, kaasaegsetele ja tulevastele põlvedele edasi anda” (Hindrey 2006 [1921]: 7–8). 1926. aastal kirjutati Sakalas, et Dido oli olnud „üks esimestest, kes meie iseseisvuse idee pärast tsaari ikke all kannatas” (Omapärane arvustaja 1926). 1955. aastal sedastas Päss, et just Dido oli esmakordselt sõnastanud ja kirjalikult fikseerinud Eesti riigi ja Eesti vabariigi mõisted. Sandarmivalitsus ja sillakohus olid neid sõnu näinud õhutusena tsaaririigist lahkulöömiseks, monarhistliku riigikorra kukutamiseks ja vabariiklikuks separatsiooniks, mida kõike need Pässi arvates varjamatult olidki. (Päss 1955: 341–342)

Nõukogude ajal seda teemat lähemalt puudutada ei saanud ning Kahu (1972: 545) märkis „Sõjalaulu” kohta lihtsalt, et sellest õhkub varjamatut vihkamist saksa rõhujate vastu, kuid samal ajal „küllalt ootamatut enesekindlust ning võitlustahet” – eriti kui arvestada, et tekst oli loodud Jakobsoni surmale järgnenud perioodil, mida on peetud eesti rahvusliku liikumise madalhetkeks.²

Eesti taasiseseisvumise järel on Dido nimega kaasas käinud seesama prohvetlik iseseisvustemaatika. Selle sajandi alguses kirjutas Stockholmis ilmuvas Eesti Päevalehes Peep Pillak (2005a), et „Andres Dido võiks õigusega kanda tiitlit Eesti iseseisvuse isa” ja et „Sõjalaulus” olid „esimest korda kirja pandud mõisted „Eesti riik” ja „Eesti vabariik”, mis näitavad autori maailmavaatelist radikaalsust ja poliitiliste suundumuste erakordset ettenägelikkust” (vt ka Pillak 2005b). 2018. aastal tsiteeris Dido „Sõjalaulu” Eesti Vabariigi aastapäeva kõnes isegi peaminister Jüri Ratas (2018), kes andis mõista, et Dido oli olnud ilmselt üks paljudest oma aja inimestest, kelle peas „küdes [—] omariikluse unistus”, kuid esimene, kes kirjutas konkreetselt Eesti Vabariigist ja pidi seetõttu kallilt kodumaalt lahkuma. Samasuguseid näiteid leidub teisigi.

„Sõjalaulu” trükiväljaanded

Tervikkujul on „Sõjalaulu” trükis avaldatud korduvalt. Kõige täpsem, kõiki Dido käsikirja parandusi ja lisandusi sisaldav variant leidub Oskar Urgarti (1935: 200) artiklis „Eesti isamaaluule suhetest tõelisusega”.³ Teised varem ilmunud terviktekstid on järginud 1919. aasta Postimehes ilmunud varianti, mille kohta ajalehes teatati, et selle oli toimetusse toonud kunagine sillakohtu kirjutaja, kes oli luuletuse enda tarbeks ümber kirjutanud (Seda ja teist 1919).

Võib-olla selle vahepealse koopia süül on 1919. aasta tekst mitmeti problemaatiline. Esiteks on Postimehes luuletuse pealkiri ekslikult „Lõolaul”, teiseks puudub selle juures algkäsikirjale pliiatsiga lisatud pealkiri „Eesti sule sõda”. Võrreldes arhiivis säilinud algkäsikirjaga on tehtud muidki küsitavaid valikuid: eelistatud on Dido mahakriipsutatud tekstivarianti hiljem lisatule või siis erineb Postimehe redaktsioon käsikirjast täiesti:⁴ 4. reas on „piiravad” (pro „piinavad”), 12. reas esineb algkäsikirjas maha tõmmatud sõna „Kui” (pro „Need”), 13. reas „Siis” (pro „Sest”), 26. reas on eelistatud varianti „Kõik maksma nende vere süüd”. 22. värsirida on loetud ekslikult „Ja meie kõu [pro nui] neid uinutab”. Mis ehk kõige olulisem: 31. rea „ja Eesti vabatriigi peal” asemel seisab Postimehes ühemõtteliste suurtähtedega „Ja Eesti Vabariigi peal”. (Seda ja teist 1919)

Mati Grafi (1993: 37) raamatus „Eesti rahvusriik” avaldatud terviktekst (taas „Lõolaul”) on Postimehe omaga muus osas identne, kuid 22. värsirida esineb millegipärast veelgi ekslikumal kujul: „Ja meie kõu neid vihutab”. 2006. aastal „Eesti mõtteloo” kogumikus ilmunud tekst (Dido 2006 [1882]) eristub eelnevatest korrektse pealkirjaga „Sõjalaul”, kuid muus osas on see ikkagi seesama 1919. aasta tekst, muu hulgas reaga „ja Eesti Vabariigi peal”.

Huvitava näite teistsugusest lähenemisest pakub koduloolase Karl Veri (1980) Didot käsitlev artikkel, kus avaldatud „Sõjalaulu” katkend järgib ilmselt Urgarti transkriptsiooni. Seal esineb 31. rida originaalitruul kujul „Ja Eesti vabatriigi peal”. Seejuures märgib Veri, et Dido käsikirjalist luuletust „läbis vabariigi idee”. Tundub tõenäoline, et Veri ei soovinud siiski niimoodi „Eesti Vabariigi” ja „Eesti vabatriigi” võrdsustamisele vastu rääkida, vaid jättis sobiva võrdusmärgi tõmbamise lugeja hooleks, mis on 1980. aastate alguse kontekstis mõistetav.

Saksakeelne tõlge

„Sõjalaulu” eestikeelne autograaf pole selle luuletuse ainuke kaasaegne tekstiline tunnistaja. Kahu (1972: 545) on osutanud, et peale „Sõjalaulu” eestikeelse käsikirja leidub Dido uurimistoimikus luuletuse käsikirjaline tõlge saksa keelde. Hiljem pole sellele asjaolule tähelepanu pööratud, aga teadmata autorsusega kenas gooti kirjas saksakeelne proosatõlge „Ehsten Kriegslied” (RA, EAA.451.1.971, l 144–144p, vt ka siinse artikli lisa) aitab mõista eestikeelset „Sõjalaulu” ja selle retseptsiooni.

Saksakeelne tekst on abiks eestikeelse algupärandi raskesti loetavate tekstikohtade tõlgendamisel. Nii kinnitab tõlke 21. värsirida „Und unser Knüttel sie erschlägt”, et eestikeelse teksti 22. rida on tõenäoliselt ekslik korduvalt esitatud kujul „meie kõu neid uinutab”: Knüttel tähendab nuia. Siiski on samas reas teinud vea ka saksakeelse tõlke autor, kuna eestikeelses käsikirjas seisab pigem „uinutab” kui „virutab” („erschlägt”). Meelega valesti lugemist pole seejuures põhjust eeldada, kuna just „uinutab” viitab otsesemalt surnuks löömisele ning toetaks seega ametivõimude ilmset soovi Didole võimalikult radikaalseid vaateid omistada.

Sellest tendentsist annavad tunnistust teised saksakeelses tekstis kasutatud tõlkevasted. Näiteks on 19. rida „Kõik Eesti riigi va[e]nlased” tõlgitud „Und alle Feinde des Ehstenreichs” ning värsirea „Ja Eesti vabatriigi peal” vastena kasutatakse saksakeelses tõlkes kohmakat „Und auf der Ehsten befreites Reich” (’eestlaste vabastatud riigi peal’).

Ilmselt pole juhus, et sõna riik on läbivalt tõlgitud sõnaga Reich, millel on saksa keeles ekspansiivsed ja imperiaalsed, suurriiklikud konnotatsioonid. Samal ajal on välditud teist võimalikku tõlkevastet Staat, mis esineb näiteks saksa sõna Freistaat (’vabariik’) osisena ega viita tingimata täiesti iseseisvale riigile. Nii saab Dido „Eesti vabatriigist”, mis tänapäeva eestlaste jaoks seostub iseseisva Eesti Vabariigiga (sks der estnische Freistaat, Republik Estland), saksakeelses tõlkes hoopis mingisugune Suur-Eesti, mille on eestlased jõuga vabastanud.

Vabariiklus ja separatism

18. augustil 1882 kirja pandud sillakohtu süüdistuskokkuvõte iseloomustab Dido poliitilisi kavatsusi järgmiselt: Didol kui eesti rahvuslaste esindajal on soov „[v]enelasi ainult nii kaua ära kasutada, kuni sakslastest lahti saadud, seejärel siin aga eesti või ka soome vaba riigi [freies Reich] poole püüelda” (RA, EAA.451.1.971, l 189; minu tõlge – M. K.).⁵ Kas selle süüdistuse võib õigeks lugeda? Dido prohvetlikkust rõhutada soovivale retseptsioonile oleks see küll meelepärane, kuid vältimaks anakronismi langemist tuleb olla ettevaatlik.

1905. aasta revolutsiooni ajal Eestis mitmel pool välja kuulutatud kohalikest „vabariikidest” kirjutades on Toomas Karjahärm rõhutanud vajadust silmas pidada, mida sõna vabariik tolleaegses eesti keeles tähendas: nimelt vabadust tsaari isevalitsuslikust võimust ja selle asendamist rahvavõimuga. Nii oli see mõiste lähedane demokraatia mõistele ning „demokraatliku vabariigi” kehtestamist nõuti mõlema 1905. aasta Eesti peamise vasakpoolse poliitilise jõu, sotsiaaldemokraatide-tsentralistide (ehk Vene Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei) ja sotsiaaldemokraatide-föderalistide (Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühenduse) programmides. Selge sõnaga nõuti vabariiki ka 1905. aasta novembri lõpus Tartus peetud radikaalse nn aulakoosoleku otsustes. (Karjahärm 2013: 24–25)

1905. aasta 9. detsembril Olevikus ilmunud lühikirjutises⁶ selgitas tolleaegsele eesti avalikkusele vabariigi mõistet ka Dido ise: vabariik olevat riik, „kus teatud õigused rahva kohta maksvaks on tunnistatud ja kus rahvas ise oma asemikkude läbi riiki valitseb (rahva-vabariik) või kus valitsus aristokraatide-klassi käes on (aristokraatline vabariik)” (Toimetuse kirjakast 1905). Nii on üsnagi selge, et „Sõjalaulus” pidas Dido Eesti vabatriigi all silmas eeskätt demokraatlikku põhikorda, milles on tagatud liberaalsed põhiõigused ja eesti rahvas on oma asemike kaudu võimu enda kätte võtnud.

1905. aastal maarahva seas peetud koosolekutel räägiti vabariigist pigem vähe, kuid aeg-ajalt tuli seda siiski ette ning mõnel pool kehtestati koguni kohalik vabariiklik võim. 31. oktoobril kuulutati omasuguste seas kuulsaim vabariik välja Udeva vallas Vaalis. Karjahärmi teada nõuti 20. novembril vabariigi kehtestamist ka Karula vallas, veidi hiljem rääkis vabariigist ja Venemaast lahkulöömisest Vao valla talupoeg Abram Piilberg ning 11. detsembril lauldi „Marseljeesi” ja nõuti vabariiki Raadi vallas. Salla vallas oli aga juba 1905. aasta jaanuarikuus levitatud lendlehte, milles kutsuti üles relvastatud võitlusele vabariigi kehtestamise eest. (Karjahärm 2013: 17–18)

Seda, mida vabariik pidanuks tähendama territoriaalses ja välispoliitilises mõttes, on tagantjärele raske kindlaks teha ja pole teada, kui täpselt olid selle läbi mõelnud revolutsionäärid ise. Siiski on selge, et vabariigi nõudmine ei tähendanud tingimata seda, et oleks nõutud Eesti iseseisvust (st terve eestlaste asuala poliitilist eraldumist Venemaast), rääkimata sellest, et oleks oodatud kohalike valdade riikliku iseseisvuse tunnustamist.

Samamoodi on eksitav omistada Didole ilma pikemata Eesti iseseisvuse nõudlemist. „Sõjalaulu” teksti põhjal ei ole võimalik kindlalt öelda, mida Dido 1882. aastal sellest mõttest oleks arvanud. Arvestades aga omaaegset konteksti, võib oletada, et tema Eesti riik ja Eesti vabatriik tähendanuks pigem tsaarivõimu kukutamist ja mingil kujul Eesti autonoomiat eestlaste etnograafilise asuala piires: seda, mis teostus 1917. aasta veebruarirevolutsiooni järel.

1905. aastal oli revolutsiooni vastaste jaoks olulisim küsimus, kas vabariigi nõudjad pidasid silmas uut riigikorda Vene riigi sees või sellest eraldiseisvalt. Viimane tõlgendusvõimalus oli neile seejuures selgelt meelepärasem, kuna see andis võimaluse süüdistada eestlasi separatismis. Baltisakslased ja venelased, kes soovisid ärgitada riigivõimu senisest otsustavamalt revolutsiooni vastu välja astuma, pidid ajalehtedes ja märgukirjades kujutama Baltimaades valitsevat olukorda Vene riigi keskvõimu jaoks võimalikult mustades toonides. Vabariikluse võrdsustamine rahvusliku separatismiga oli selleks käepärane propagandarelv. (Karjahärm 2013: 18–19)

Ilmselt teadlikust pahatahtlikkusest levitasid Vene ametivõimud ja baltisakslased 1905. aastal isegi sellist libauudist, nagu oleks kogu Balti krai iseseisvaks kuulutatud ja seetõttu tuleks sinna väed sisse viia, et maad sõjaga tagasi võita. Sagedamini püüti separatismi ilmingutena esitada uute vallavalitsuste või kohalike komiteede ja komisjonide valimisi, mis justkui pidanuks viima laiema iseseisvuseni. Nii läksid käibele teated teiste hulgas Velise vabariigist, Puhja kihelkonnas ja Kavilda vallas välja kuulutatud vabariikidest ja isegi Abruka saare vabariigist. Eesti presidendiks tituleeriti tsaari- ja mõisameelsetes ajalehtedes nii aulakoosoleku juhatajat Jaan Teemanti kui ka Vaali vabariigi üht juhtfiguuri Hans Anton Schultsi. Viimast nimetati mõnes saksakeelses allikas isegi Eestimaa kuningaks. (Karjahärm 2013: 18–19)

Esimesena toimetaski Dido „Sõjalaulu” osaliselt trükki 1905. aasta revolutsiooni üks verivaenlasi, baltisaksa publitsist Astaf von Transehe-Roseneck. 1906.–1907. aastal ilmunud kaheköitelises raamatus „Die lettische Revolution” esitas Transehe-Roseneck (1907: 39–40) süüdistusi mitme eestlase vastu, kes kandnuvat baltisakslaste peale nii suurt kättemaksuviha, et nad soodustasid 1880. aastatel keiserliku keskvõimu teostatavat venestuspoliitikat. Just selline inimene olnud 1882. aastal Balti kubermangudesse venestusmeelset revisjoni tegema saadetud senaator Nikolai Manasseini sõprade⁷ usaldusmees Dido – seda tõendavat tema juurest läbiotsimisel leitud „Kriegslied der Esten” (Transehe-Rosenecki antud pealkiri). Viimast tsiteerib Transehe-Roseneck (1907: 40) järgmiselt:

Obwohl Jakobson uns durch den Tod entrissen ist
So lebt doch Dr Weske noch
Und niemand wird uns entrinnen
Denn Kalew ist vom Banne des Todes erwacht
Und alle Feinde des Estenreiches (!)
Sind gleich Spreu
Wenn ihre Felder vom Feuer verzehrt werden
Und unser Knüttel sie erschlägt uſw.

Transehe-Roseneck on viienda värsirea järele lisanud hüüumärgi eesmärgiga tõmmata lugeja tähelepanu šokeerivale mõistele Estenreich, peale selle on ta asendanud seitsmenda rea grammatilise artikli die asesõnaga ihre (’nende’). See muudab kirjutatu tähendust: nüüd on ühemõtteliselt juttu „nende” ehk baltisakslaste põldudest, mis põlevad, mitte aga eestikeelses käsikirjas esinevast ebamäärasest põllust, kus tuli põletab. Nõnda tegi Transehe-Roseneck Andres Didost hoopis 1905. aasta mõisate põletamise, mitte Eesti Vabariigi prohveti.

Püüded eesti rahvuslastele separatistlikke ideid omistada ei olnud üksnes 1905. aasta nähtus, vaid need ulatusid tagasi Jakobsoni ja Dido aktiivse poliitilise tegevuse aega XIX sajandi teisel poolel. Evald Blumfeldt (1980) on üksikasjalikult kirjeldanud, kuidas esmalt 1860. aastatel ja väga tagasihoidlikul kujul tekkinud ideed ühendada eestlaste etnograafiline asuala üheks administratiivüksuseks (kubermanguks) kritiseerisid baltisakslased kohe ägedalt ning süüdistasid eestlasi – eriti Jakobsoni – separatismis ja riikliku iseseisvuse poole püüdlemises. 1874. aasta augustis lükkas Jakob Hurt kõnes Liivimaa kirikuõpetajate sinodile niisuguse süüdistuse ümber. (Blumfeldt 1980: 18–21)

Veelgi ägedamaks muutusid baltisakslaste rünnakud eesti rahvuslaste vastu pärast seda, kui sama idee viidi 19. juunil 1881 Jakobsoni algatusel ja väga truualamlikus vormis märgukirjaga äsja troonile asunud tsaar Aleksander III ette. Rigasche Zeitungis süüdistati seepeale eestlasi lubamatult poliitikaga tegelemises ja Liivimaa seadusliku maaesinduse (st rüütelkonna) funktsioonide usurpeerimises (Blumfeldt 1980: 23). Eraviisiliselt kirjutas Liivimaal resideeriv maanõunik Otto Moritz Arthur von Richter 15. juulil Liivimaa kubernerile, et riigi ümberjagamise soov olevat „esimene katse eestlaste unistuste teostamiseks, nende ühinemiseks „natsioonina”, tee ehitamiseks soome suguvendadega Soomemaal, eestlaste riigi (Esten-Reiches) tähe all” (tsit Blumfeldt 1980: 25). Nagu Blumfeldt (1980: 25) õigustatult märgib, olid seesugused väited meelevaldne katse kompromiteerida eesti rahvuslikke ja poliitilisi püüdlusi.

Suurem poleemika samal teemal läks lahti pärast Jakobsoni surma 1882. aasta märtsis. Alguse sai see Riia saksakeelsest ajalehest Zeitung für Stadt und Land, milles ilmunud Jakobsoni nekroloogis kirjeldati tema poliitilist tegevust ja sihte järgmiselt:

Tõeste, see oli aruldane mees, keda nad siin hauda kandsivad. Εt üks seminari-õpilane, kes oma kitsast õpeasja-hariduse piiri enam ajalehtede kui teadusliste tööde uurimise läbi on laiendanud, tööle hakkab ühest seisusest ühte rahvast looma, Eesti talupoegadest Eesti rahvast sünnitama, Eesti rahvast Soome rahvaga ühte sulatama, sellega ühes suguvendasid kuni Moskva linna väravate alla ja kuni Urali mägedeni otsima ja kokku heitma, et terve põhja-Vene maa Volga jõest Valge mereni, Urali mägedest Soome laheni jälle vabade Soomlaste päralt oleks ja Soome zaari (keisri) käsu järele: „Hakka pääle” Peeterburi talvepaleest kõlaks – see on tõeste ettevõtmine, mis hullumeeleline ehk naeruline peaks näima, kui ettevõtja seda mitte suure külma verega ja imekspanemise väärt õige arvamisega ei oleks täita püüdnud. [—] Selle juures ei ole ta [Jakobson] Sakslast milgi kombel ära tahtnud lükata ses õiges tundmises, et tema plaan ilma Sakslaseta mitte täide ei lähe, Sakslane aga pidi üksnes Soomlaste rahva ja tema politika läbi ära lõpma ja kuluma. [—] Kirjandus ja põllutöö, kasvatamise-teadus ja kirik, talupojad, kodanikud, preestrid, Venelased, kõik olivad tema käes üksnes abinõuuks suurele eesmärgile saada. (tsit Peenike aga kole teotus 1882: 1)

Eesti Postimees asus sellise „peenikese, aga koleda teotuse” peale Riia lehega vaidlema, eitades nii seda, et Jakobson oli väljendanud kuskil iseseisva riigi asutamise mõtet, kui ka (mitte eriti tõsiselt võetavalt) seda, et Eesti Kirjameeste Seltsis ja teistes seltsides üldse aeti mingit poliitikat. Punkt pandi omamoodi verbaalse käegalöömisena: „[—] ei ole meil tarvis selle üle pikemalt rääkida, sest meie oleme juba enne näidanud kuda Eesti rahvas õnnelik ja rahul on Vene valitsuse all ja kuda see väiksele rahvale mitte kasulik ei ole, kui tal oma riik on” (Peenike aga kole teotus 1882: 2; vt ka Urgart 1935: 195).

Kõige selle põhjal ei saa järeldada, et tolleaegsetel eesti rahvuslastel ei olnud üldse iseseisva riigi asutamise mõtet. Aga asjaolu, et neid sellistes mõtetes süüdistati, tekitas rahvuslaste seas ikka ainult vastuväiteid, mitte süüdistuse omaksvõttu. „Sõjalaulu” tõlgendus, mille kohaselt oli Didol samasugune ambitsioon nagu Jakobsonil venelasi ära kasutada, kuni sakslastest on vabanetud, seejärel aga püüelda eesti või ka soome vaba riigi (freies Reich) poole, asetub just sellesse omaaegsesse konteksti ning pole tõsiselt võetavam kui mõni kuu varasem Jakobsoni-vastane retoorika. Didole kaela määritud „Estenreich” kui idee on aga selgelt baltisakslaste, mitte eestlaste leiutis. Ehk peaks iseseisva Eesti riigi prohvetiks pidama seetõttu hoopis maanõunik von Richterit, ülal tsiteeritud Riia ajalehte või Dido asjaga tegelenud Tartu sillakohtunik von Siversit?

Kutse sulesõtta

Lõpuks tuleb juhtida tähelepanu Dido luuletuse teisele, hiljem lisatud, aga käsikirjas esimeseks paigutatud pealkirjale „Eesti sule sõda”, millest peale Oskar Urgarti on teised selle tekstiga tegelenud uurijad mööda vaadanud, sh teksti omaaegne saksa keelde tõlkija. See pealkiri on käsikirja mustandile kirjutatud küll pliiatsiga ja tõenäoliselt lisatud pärast luuletuse valmimist, kuid seda on teinud käekirja järgi otsustades siiski Dido ise. Lugedes seda pealkirja Dido kui autori kavatsuse väljendusena, muutub kogu teksti tähendus radikaalselt: sõdimisest, vemmeldamisest ja vehklemisest saab üleskutse salvamiseks sõnaga, võitlemiseks sulega ja löökideks argumentide abil. Ka Veskele kui pealikule järgnevad „Eesti väed” pole kujuteldava Eesti riigi sõjavägi, vaid teised Dido-sarnased rahvusliku liikumise tegelased.

Selline kutse „sulesõtta” vastandub sandarmeeria absurdsele järeldusele, et Dido oli tahtnud eestlasi saata Veske juhtimise all sakslasi hävitama, ning sobib kokku Jakobsoni, Veske ja Dido omaaegse ajakirjandusliku ja rahvavalgustusliku tegevusega. „Sõjalaulu” kirjutamise ajend võis olla Jakobsoni surma järgne masendusmeeleolu, millega väsimatu Dido ei tahtnud leppida ning kutsus teisigi uutele tegudele, sest „priius läigib meie eel”.

Kokkuvõtteks

Jälgides „Sõjalaulu” retseptsioonis 1919. aastal alanud ja siiamaani kestvat prohvetlikkuse rõhutamist, jääb vägisi mulje, et selle on tinginud omaaegne tendentslikkus, millega baltisakslased ja Vene ametivõimud püüdsid mõõdukate vaadetega eesti rahvuslasi tembeldada rahvuslikeks separatistideks ja Suur-Eesti-Soome impeeriumi poole püüdlejateks. See ei tähenda, et Dido poleks olnud riigi- ja provintsiaalvõimu seisukohalt ohtlik radikaal: demokraatliku riigikorra ja põhiõiguste nõudmine üheskoos sõjakalt saksavastase retoorikaga on piisav, et pidada teda omas ajas erakordselt käremeelseks eesti rahvuslaseks, kelle Jakobsoni traditsioone jätkavast tegevusest aimub juba neidsamu revolutsioonimeeleolusid, mis lahvatasid 1905. aastal.

Arusaam, et Didost sai 1882. aastal Eesti iseseisvusmõtte isa, on sellegipoolest enam kui kaheldav, kuna Eesti iseseisvust ei maini Dido kuskil, vaid vastava kavatsuse omistas talle hoopis kohus. Luuletuses „Sõjalaul” mõistete Eesti riik ja Eesti vabatriik kasutamine pole seejuures piisav tõendusmaterjal sellise idee pooldamise kohta. Kindlasti tuleks aga lähemalt uurida Dido osa eesti aja- ja mõtteloos vabariikliku mõtte tutvustaja ning poliitilise aktivistina, kelle pärand õieti alles ootab teaduslikku avastamist.

Mart Kuldkepp (snd 1983), PhD, Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor University College’is Londonis (Gower Street, London WC1E 6BT), m.kuldkepp@ucl.ac.uk

Lisa.

„Sõjalaulu” eestikeelse käsikirja transkriptsioon

1 Eesti sule sõda⁸
2 Eesti sõalaul

3 Nüid üles Eesti mehed kõik
4 Sest Sakslased meid piinavad;⁹
5 Kes Eesti pinnal elavad,
6 Need antku vahvast’ vemmalt nüid!
7 Sest igal Eesti alamal
8 Kuis teada igal kaugel maal,
9 Ei ole hirmsam [raskem]¹⁰ olnud veel
10 Kui Saksa raska piitsa [piina] all.

11 Priius, auu ja Eestimaa,
12 Kui¹¹ Need kutsuvad meid sõdima
13 Siis Sest astkem ette¹² [tõuskem üles] rõõmuga [vehklegem kõik]
14 Hurraa, hurra, hurraa

15 Ehk Jakobson meil surnud küll, [küll … meil]¹³
16 Siis Dr. Veske elab veel.¹⁴
17 Kui Ei pease keegi meie käest
18 Sest, Kalev ärkand [tõusnud] surma väest.

19 Kõik Eesti riigi alama vanlased
20 On haganate sarnased,
21 Kui põllul tuli põletab
22 Ja meie nui neid uinutab

23 Priius, auu ja Eestimaa! etc

24 Käib V. eel ja näitab teed,
25 Siis julgest’ järel Eesti väed.
26 Kõik peastma¹⁵ oma [maksma nende] vere süid’ [Isa maad]
27 Sest pi Eestimaa on meie hüid.
28 Nüid orja unest ärkame
29 Ja ühes sõtta tõttame
30 Sest priius läigib meie eel
31 Ja Eesti vabatriigi¹⁶ peal.

32 Priius, auu ja Eestimaa
33 Need kutsuvad meid sõdima,
34 Sest astkem ette p rõõmuga¹⁷
35 Hurraah, hurraa, hurraa.

„Sõjalaulu” saksakeelse käsikirja transkriptsioon¹⁸

1 Ehsten Kriegslied

2 Jetzt auf Ihr Ehstenmänner all’
3 Denn die Deutschen quälen uns,
4 Wer im Ehstenlande wohnt,
5 Der gebe tapfer Hiebe jetzt
6 Denn nie hat ein niederer Ehste
7 Wie in jedem fernen Lande bekannt
8 Es schrecklicher (schwerer) gehabt
9 Als unter den Deutschen schwerer Peitsche (Joch).

10 Freiheit, Ehre und Esthenland,
11 Die reisen uns zum Kampf (fechten wir alle)
12 Drum treten wir mit Freuden an
13 Hurrah! Hurrah! Hurrah!

14 Obwohl Jakobson uns durch den Tod entrissen
15 So lebt doch Dr. Weske noch
16 Und niemand wird uns entrinnen
17 Denn Kalew ist vom Bann des Todes erwacht (erstanden)
18 Und alle Feinde des Ehstenreichs
19 Sind gleich Spreu
20 Wenn die Felder vom Feuer verzehrt werden
21 Und unser Knüttel sie erschlägt

22 Freiheit, Ehre und Esthenland,
23 Die reisen uns zum Kampf
24 Drum treten wir mit Freuden an
25 Hurrah! Hurrah! Hurrah!

26 Schreitet W. voran und zeigt uns den Weg
27 Dann muthig nach Ihr Ehsten-Streiter
28 Zur bezahlen ihre Blutschuld
29 (Zu befreien unser Vaterland)
30 Denn das Ehstenland ist unser Hort
31 Jetzt erwachen wir vom Schlaf der Knechtschaft
32 Und vereint eilen wir zum Kampf
33 Denn die Freiheit leuchtet uns võran
34 Und auf der Ehsten befreites Reich.

35 Freiheit, Ehre und Esthenland,
36 Die reisen uns zum Kampf
37 Drum treten wir mit Freuden an!
38 Hurrah! Hurrah! Hurrah!