„Ma olen kõnelenud!”

Käesoleva artikli eesmärgiks on pakkuda üldistav sissejuhatus varauusaegse Tartu ülikooli oratsioonide ehk akadeemiliste kõnede žanrisse ning selle toimimisse kirjandusliku, pedagoogilise ning sotsiaalse praktikana. Artikkel tugineb Tartu kõnekorpuse bibliograafilise metateabe¹ ning kõnede paratekstide (tiitellehtede, pühenduste, õnnitlusluule) analüüsile ning võrdlusele žanri- ja mõtteloolisest perspektiivist. Eraldi tähelepanu pälvib disputatsioonide ning oratsioonide võrdlus, sest hoolimata sellest, et need on nii-öelda sõsaržanrid, akadeemilise kirjanduselu kesksed tekstiliigid, mida harrastati varauusaegses Tartus kõrvuti. Kogu Tartu akadeemilise trükikoja toodangust moodustavad need kaks žanri kokku tervelt 60% ning kutsed disputatsioonidele ja kõnepidamistele veel 10% (Jaanson 2000: 42). Siiski on nende uurimistraditsioon kujunenud ebaühtlaselt: disputatsioonid on seni saanud rohkem tähelepanu. Samuti annab artikkel ülevaate oratsioonide senisest uurimisest, proovib pakkuda mõne perspektiivi oratsiooni žanri paremaks mõistmiseks ning viimaks ka visandeid, kuidas ja miks rakendada oratsioonide uurimisse digihumanitaaria võtteid.

Akadeemiline oratsioon (ladinakeelsest sõnast oratio, mis on ka Tartu korpuses tüüpiline pealkirja esimene osis) on kõige lihtsamalt väljendatuna ülikoolis peetud kõne.² Varauusaegses akadeemilises kontekstis tähistab see ühtaegu hariduslikku praktikat, mis hõlmas õppe-eesmärgil kõnede kirjutamist ja avalikku ettekandmist ning mida harrastati mõneti varieeruvate nimetuste all, ent samas üsna standardse sisuga XVI–XVIII sajandil üle Euroopa (Schneider 2022: 17). Thomas Costello nimetab näiteks varajase XVII sajandi Cambridge’i ülikooli kolmeks kõige olulisemaks hariduse jagamise meediumiks loengut, disputatsiooni³ ning deklamatsiooni (declamatio) elik oratsioonide pidamist (Costello 1958: 11). Sama jaotus kehtis paari tuhande kilomeetri kaugusel Tartus (Piirimäe 1982: 62–64; Tamm jt 1982: 201).

Tartu kõnede korpus koosneb pisut rohkem kui paarisajast⁴ valdavalt ladinakeelsest trükitekstist (eranditeks kolm heebrea ja kreeka keelt sisaldavat teksti) ning hõlmab ajaliselt tervet ülikooli Rootsi perioodi 1632–1710. Lõviosas pärinevad need kõned ülikooli esimesest, Academia Gustaviana (1632–1666) perioodist ning nende autoriteks võivad olla ühtmoodi nii tudengid kui ka teised akadeemilise pere liikmed. Kõnesid võidi kirjutada pidulikeks sündmusteks (riiklikud ja kiriklikud pühad, ülikooliga seotud inimeste matused, ülikooli enda üritused) või õppetöö eesmärgil abstraktsetel teemadel kõiksugustest valdkondadest. Tartu kõned kannavad enamasti tüüppealkirja oratio koos teema- või laaditäpsustusega, nt oratio de homicidio („kõne inimtapust”) või oratio panegyrica („panegüüriline” ehk ülistav kõne). Valdavalt on kõned proosas, kuid leidub ka paarkümmend värsis kirjutatud kõnet, mille domineeriv värsimõõt on heksameeter.

Ene-Lille Jaansoni Tartu ülikooli trükikoja bibliograafia väidab Rootsi perioodi trükitoodanguks 595 väitekirja ehk disputatsiooni ning 232 oratsiooni, kusjuures kõnede arv langeb tugevalt Academia Gustavo-Carolina perioodil (1690–1710), mil trükki jõudis vaid 10 kõnet. Kogu teadaolevast trükimahust Rootsi perioodil (Jaansonil 1389 nimetust) moodustavad kõned tervelt 17%. (Jaanson 2000: 42–43) Miks Gustavo-Carolina perioodil kõnede trükkiandmine sedavõrd vähenes, ei ole päris täpselt teada, ent tõenäoliselt pole küsimus kõnedes endis (sest vähenes ka igasugune muu akadeemiline trükkimine ning kutsete põhjal on teada, et kõnesid peeti pisut rohkem, kui neid on meieni jõudnud), vaid üleüldistes raskustes akadeemia taaskäivitamisel, mis Põhjasõja puhkemise tõttu lõpuks päriselt ei õnnestugi. Tartus oli aastatel 1690–1698 ülikooli trükkalil Johann Brendekenil tudengite ja õppejõudude nappuse tõttu sedavõrd vähe tööd, et ta pidi paluma trükitegevust subsideerida. (Vunk jt 2023: 38) Pärast ülikooli Pärnusse kolimist kajastus Põhjasõja surve aga lisaks kogutrükiarvude langusele ka trükitud materjali sisus, kus senisest tugevamat tooni hakkasid andma riiklikud patendid ning kõnede üheks põhiteemaks kujunes käimasolev sõda. Ka Pärnust on kutsete põhjal teada, et kõnesid peeti rohkem, kui neid kas trükki jõudis või säilis. (Päll 2011: 41–47)

Teiseks võib kiratsemise taga märgata tolleaegses ülikoolielus sagedast mustrit, kus võimekad ja innukad indiviidid võivad lühikese ajaga silmapaistvalt palju panustada või eest vedada, ent pideva ressursipuuduse tingimustes ei õnnestu järeltulijatel nende hoogu säilitada. Academia Gustaviana ajal pidas ametlikult aastatel 1634–1649 kõnekunsti ja poeetika professori ametit Rostockis ja Greifswaldis tudeerinud pärjatud poeet Laurentius Ludenius (Lorenz Luden), kes lisaks üle saja kõne juhendamisele kirjutas harilikult neile ka eessõnu ja õnnitlusi, pidas kokku kolme professuuri, dekaani- ja rektoriametit, disputeeris rohkelt väga mitmekesistel teemadel ja pidas ka ise kõnesid. (Kaju 2009: 41–58) Eessõnu ja õnnitlusluuletusi kirjutas ta kõnedele tegelikult veel aastatel 1650–1653, samuti leiab 1982. aastal ilmunud Tartu ülikooli ajaloo käsitlusest väite, et Ludenius abistas ka pärast retoorikaprofessuurist loobumist raamatukogu juhatajana tudengeid poeetika- ja retoorikaküsimustes (Tamm jt 1982: 202), ühesõnaga on Ludeniuse mõju tegelikult tuntav kuni tema surmani 1654. aastal. Retoorikaprofessori ametit pidasid Tartus veel Heinrich Oldenburg (1632–1634), Olaus Hermelin (1690–1695), Michael Dau (1695–1704) ja Jakob Wilde (1705–1710) (Tamm jt 1982: 202–203), kuid nende tegevus kajastub säilinud kõnede korpuses Ludeniusega võrreldes sedavõrd märkamatul ja marginaalsel määral, et laias laastus on Tartu oratsioonikultuur peaaegu üleni võrdsustatav Ludeniuse isikuga.

Joonis 1. Kõnepidamine jääb soiku juba pikalt enne reaalset pausi ülikooli tegevuses. See on seoses Laurentius Ludeniuse surmaga aastal 1654. Kõnede loendamisel on lähtutud märgitud trükiaastast.

Suuremat osa säilinud Tartu oratsioonide algupäraseid trükiseid ei hoita Tartus, vaid eri Euroopa raamatukogudes: Stockholmis, Helsingis, Uppsalas, Lundis, Riias ja mujal. Kõigist säilinud Tartu kõnedest on kogutud mõnikümmend mapitäit foto- ja mikrofilmikoopiaid, millele on praegu võimalik tervikkorpusena ligi pääseda ainult Tartu Ülikooli raamatukogu haruldaste raamatute saalis. Praegu on kõik koopiad küll digiteeritud, ent veel mitte ESTER-i andmebaasi kaudu ligipääsetavad. Leidub üksikuid poolikuid või väga kehvasti loetavaid koopiaid, mis õnnestub tulevikus loodetavasti asendada kõrgekvaliteediliste digiteeringutega originaalidest. Üksikud Eestis säilitatavad kõnede originaalid on kõik digiteeritud ning terviktekstidena kättesaadavad ESTER-is. Neid on kokku 12 ning Jaansoni (2000) bibliograafias on need tähistatud koodiga R Est. A.⁵

Tartu korpuse, ent tegelikult kogu Rootsi riigi ülikoolikultuuri omapäraks on trükitekstide rohkus. XVI sajandi Oxfordis polnud näiteks tudengikõnesid kombeks üldse trükki anda (Schneider 2022: 24), samas kui Saksamaal valitses trükitud disputatsioonide ning oratsioonide vahel tõsine arvuline lõhe: XVII sajandi saksa keeleruumi trükiste andmebaasis VD17 annab otsisõna disputatio 25 491 tabamust, oratio aga kõigest 2657. Samuti on haruldaselt hea Tartu korpuse bibliografeeritus: kõik teadaolevad Tartu kõned on hõlmatud Jaansoni (2000) ülikooli trükikoja bibliograafiasse. Varauusaegset ülikoolikirjandust kipub kimbutama nähtus, mida nimetatakse vahel Gerhard Dünnhaupti teedrajava artikli (Dünnhaupt 1980) pealkirja põhjal hellitavalt „barokiajastu jäämäeks” (sks der barocke Eisberg), milles jäämäe tilluke tipp on bibliografeeritud varauusaegne materjal, veealune massiiv aga tohutu hulk sissekandmata kirjandust, millest pole võimalik midagi teada ning seetõttu seda ka arvestatavalt uurida. Ehkki ülimalt tänuväärse XVII sajandi saksa keeleruumi trükiste bibliografeerimisprojekti VD17 publikatsioonides on kuulutatud nii mõnigi kord jäämäe sulamist (nt Bürger, Wolf 2009) ning Saksa tekstide puhul on olukord VD17 andmebaasi loomisega tõepoolest paranenud, on Tartu kõnede kõrvale võrdleva materjali leidmine endiselt keeruline ja tülikas ülesanne.

Samas esitab ka Tartu kataloog väljakutseid. Tartu trükikoja koondbibliograafia on kasutatav kas paberkujul või optilise tekstituvastuse (OCR) läbinud digiteeringuna, millest viimane on küll kõnekorpuse tervikuna käsitlemisel suureks abiks, ent sisaldab paratamatult ka otsinguid takerdavaid vigu (vt joonealust märkust 5). Samuti on bibliograafia korrastatud trükiaasta järgi ning ülikooli trükikoja trükiste liigiline loend alles ootab tegijat. Oratsioonides sisalduvast materjalist kas või esialgse ülevaate saamine nõuab seega aega ja pühendumist, mis võib osutuda kõrgeks lävepakuks. Uurijatel, keda võiks teoreetiliselt oratsioonides sisalduv materjal huvitada, puudub võimalus saada kas või pealkirjade põhjal kiire ülevaade sellest, mida see korpus üldse sisaldada võiks. Jaanson on väga tänuväärselt oma bibliograafia lõpus esitanud nimekirja neist bibliograafiakannetest, mida ta peab oratsioonideks, ent lisatud pole kõneks kvalifitseerumise kriteeriume, mis võib tekitada mõningast segadust.

Kõnesid õnneks ei puuduta disputatsioonide kataloogimise tüüpprobleem, otsustamatus autori nimetamisel: kas märkida selleks eesistuv professor (praeses), kes võis sageli olla disputatsiooni kirjutaja, või siis disputeerinud tudeng (respondens) või hoopis mõlemad? (Friedenthal 2021: 871) Tartu oratsioonidel on alati üks ametlik autor ning tiitellehel üks nimi. Samas kimbutab oratsioonide kataloogimist disputatsioonidega analoogne pealkirjavariatsioonide probleem. Kui disputatsioonideks võib kohati lugeda nii pealkirjas dissertatsioonideks, diatriibideks kui ka exercitio’teks liigitatud trükiseid, mis võivad olenemata pealkirjas esineva määratleva sõna erinevast sõnaraamatutähendusest viidata ühele ja samale žanrile (Friedenthal 2021: 874), siis Ludenius pidas aastaid järjest Tartus Gustav II Adolfi surma-aastapäeval mälestuskõnesid, mis algavad enamasti sõnaga immortalitas (’surematus’) ega kasuta kunagi korpuse tüüpilist pealkirja oratio. Samuti on aastatel 1647–1653 olnud miskipärast põgusalt moes kirjutada euloogiaid (elogia), mis tähistab harilikult teatud tüüpi ülistuskõne žanri, mida kirjutatakse kõige sagedamini isikutele või kohtadele. Need on tõesti ülistavad kõned, kuid enne mainitud perioodi pealkirjastatakse sarnaseid ülistavaid kõnesid läbivalt sõnaga oratio. Seega ei pruugi Tartu korpuses elogia markeerida päriselt kuigi hästi eristuvat alažanri.⁶ Pärast 1653. aastat ei esine korpuses enam ühtegi euloogiaks pealkirjastatud kõnet, ehkki aususe mõttes tasub mainida, et 1653. aastal on pikk paus ülikoolitegevuses juba väga ligidal ning ilmub ainult paar üksikut kõnet. Academia Gustavo-Carolina pärandis elogia-nimelisi kõnesid ei esine.

Et Tartu kõnedest ei eksisteeri masinloetavaid versioone, on sõnaotsingud piiratud ESTER-is juba niigi lühendatud pealkirjadega, mistõttu võib andmebaasist vajaliku leidmine uusladina keele ortograafiliste variatsioonide, erinevate nimekujude⁷ ning lühendamistavade tõttu kujuneda omajagu keeruliseks ülesandeks. Ka eeskujuliku bibliograafia abi kasutades võib esineda takistusi akadeemilistele korpustele ligi pääsemisel, sest tegu on omanäoliste žanride ja suurte korpustega, mis ei sobitu kuigi hästi tänapäeval tavapäraste üldotstarbeliste kataloogidega ning mis esitavad kataloogimisele kõrgeid nõudmisi. Kirjeldatud probleeme lahendaks ilmselt kõige efektiivsemalt spetsiifiliselt oratsioonitekstidele keskendunud andmebaas, mis oleks kujundatud algusest peale korpuse vajadusi ja uurijasõbralikkust silmas pidades. Heaks eeskujuks võib siinkohal tuua Academia Gustaviana ladinakeelse juhuluule andmebaasi (Neolatina), mis sisaldab peale metainfo ka masinloetavaid tekste, võimaldab kuvada märksõnu kontekstis (KWIC), leida kollokaate ja visualiseerida otsisõnade esinemist ajateljel. Oratsioonide andmebaasi juures võiks unistada veel eri nimekujude ühitamisest üheks autorikirjeks ning autorikirjete seostamisest Arvo Teringu (1984) kokku kogutud põhjaliku matrikliinfoga: millal autor ülikooli tuli, millega ta veel tegeles, kellega lävis ja mis temast edasi sai. Mainitud funktsioonid võiksid olla kasulik töövahend mitte ainult oratsiooniuurijatele, vaid kõigile, kelle uurimistöö on seotud varauusaegse Tartu ülikooli ajaloo või selle kirjanduseluga.

Uurimisseis ja oratsioonide väärtuse küsimus

Tartu oratsioonide uurimisloo võib jagada laias laastus kaheks erineva lähenemisega haruks: üksikute kõnede juhtumianalüüsideks ning üldistavateks käsitlusteks, mis üritavad kirjeldada žanri ja praktika toimimist tervikuna ning püstitada kogu korpust haaravaid žanriloolisi hüpoteese. Juhtumianalüüse on praeguseks kogunenud kena hulk, teiste seas Janika Pälli (2007, 2011), Kristi Viidingu (2013, 2015), Kaarina Reinu (2010, 2011, 2019, 2020), Meelis Friedenthali ning Tiina Vähi (2023), Tiina-Erika Friedenthali (T-E. Friedenhtal 2023) ja Anne Lille (2000) sulest, samuti on kõnesid käsitletud üliõpilasuurimustes (Roos 2003; Räim 2010; Ülem 2010; Luik 2011; Kaukvere 2011; Liiv 2011; Luik 2011; Kase 2024), millest kõik peale viimase tegelevad oratsioonide üksikute komponentidega: trükitehnilised elemendid, tiitellehed, allikad ja eeskujud. Ainsana proovib kõnede kohta üldistavamaid järeldusi teha Kristiina Kase, kes sõnab oma magistritöös, et „käsitlusi, mis keskenduksid oratsioonide analüüsimisele õppetöö kontekstis ja selle osana, ei leia ülemäära palju” (Kase 2024: 9).

Žanri ja praktikat üldistavaid käsitlusi on tõepoolest palju vähem, need on reeglina vanemad, piirduvad üldjuhul põgusate mainimistega ülikooli ajaloo käsitlustes ning eristuvad juhtumianalüüsidest kriitilisema tooni ning kohati eirava suhtumise poolest. Piir üldistava ning üksikut kirjeldava vahel ei ole absoluutne ning väga heal tasemel üldistustaotlusi leiab nii mõnestki juhtumianalüüsist, ent fookusest sõltuvalt mängivad need paratamatult mõneti sekundaarset rolli. Terviktõlkeid eesti keelde on Tartu kõnedest tehtud neli: Petrus Andreae värsskõne hariduse ülimuslikkusest (Viiding jt 2007: 30–45), Olaus Mobergi panegüüriline kõne kuningas Karl XII Dünamünde lahingu võidu puhul Põhjasõjas (Päll 2011), Johannes Risinghi (2009) kõne Tartu linnast, millest tuleb pikemalt juttu pisut allpool, ning Academia Gustavo-Carolina Pärnusse kolimise inauguratsiooniaktuse kõnede trükis, mis sisaldab mitme eri kõneleja kõnesid (Academia Gustavo-Carolina… 1999).

Põhjus, miks üldistavate ja üksikute käsitluste toon erineb, peitub tõenäoliselt huvitavas väärtusnihkes, mis on toimunud nii disputatsioonide kui ka oratsioonide retseptsioonis. Omas ajas olid need žanrid ja praktikad kõrgelt väärtustatud, mis ilmneb kas või suurtest trükiarvudest ja nende pikalt püsinud staatusest ülikoolihariduse jagamise kesksete meediumitena. Teisalt sugeneb küllalt kiiresti varauusaegsete akadeemiliste žanride uurimislukku ka teatav põlastus. Juba XVIII sajandi alguses kurdab saksa akadeemik Siegmund Jacob Apin (1719: 26) oma raamatus,⁸ mis õpetab, kuidas erakogu tarbeks disputatsioone koguda ja katalogiseerida, et disputatsioone väärtustatakse tema kaasajal sedavõrd vähe, et mõned tarvitavad neid tubaka süütamiseks, teised küpsetuspaberina ja kolmandad ei tea veel milleks. Vahepealsete sajanditega pole suhtumine tingimata paranenud. 1982. aastal ilmunud Tartu ülikooli ajaloost leiab näiteks väite, et „disputatsioonide-oratsioonide väärtust ei saa eriti kõrgeks hinnata, sest need kujutasid endast üliõpilaste harjutustöid” (Sillaste 1982: 207). 2007. aastal avaldatud Tartu ülikooli ajalugu peegeldab oratsioonide osas sarnast trivialiseerivat hoiakut, küll aga hoopis teises võtmes: nimelt minnakse selles oratsioonidest kui hariduslikust praktikast mööda nii muljet avaldava kaarega, et jääb mulje, nagu poleks varauusaegses ülikoolis disputeerimise kõrval programmilisi kõnesid kunagi peetudki (Hiio, Piirimäe 2007). Teravaima keele auhinna pälvib küll ilmselt aga Rootsi ajaloolane Henrik Sandblad (1976: 218), kes on nimetanud Tartu oratsioonide sisu oma üldisuse pärast banaalseks.

Tegu pole unikaalse suhtumisega, akadeemiliste žanride kriitika üllatab sageli teravuse ning kohati ka emotsionaalse laetusega. Ühest küljest on see kahtlemata väärtuste konflikt: oratsioonid pärinevad kontekstist, millele on täiesti võõras plagiaadi mõiste ning kus ülikoolide eesmärk pole mitte avastada uusi teadmisi, vaid õpetada edasi usaldusväärsete vanade teadmiste kogu. Teiste tööde kopeerimine ja jäljendamine pole mitte erand, vaid reegel ja tavapärane õppimisviis. Ja kuna originaalsus pole väärtus iseenesest, on ka autorsuse tuvastamine keeruline ülesanne, sest tekstides endis ei peeta alati oluliseks välja tuua, kas kõne kirjutas õppejõud või tudeng; välja tuuakse ainult esitaja. Sama probleem painab disputatsioone. Et originaalsus, uudsus, infotäpsus, intellektuaalomand ning teaduslik meetod on ülikoolides tänapäevaks väga sügavalt juurdunud väärtused, võib nendest uurijana distantseerumine osutuda emotsionaalselt ootamatult suureks väljakutseks. Tahes-tahtmata mõõdetakse varauusaegsete akadeemiliste žanride väärtust ikka ja jälle anakronistliku mõõdupuuga.

Teisalt võib pisendav suhtumine olla seotud ka tekstide suhtelise ligipääsmatusega. Nagu juba eespool põgusalt Tartu korpuse näitel kirjeldatud, võib akadeemilisi žanre olla keeruline uurida ka siis, kui eksisteerivad bibliograafiad või isegi digiteeringud, sest tekstimaterjali on lihtsalt väga palju. Luca Scholz, kes uurib kauglugemise⁹ kaudu kümnete tuhandete Saksa disputatsioonide tiitellehti, väidab, et just korpuste lähilugemist välistav maht on üks võtmepõhjuseid, miks neid on allikana pikalt eiratud (Scholz 2022: 297, 302). Nii tekib aga nõiaring, kus tekstidele ei looda paremat ligipääsu, sest neis ei nähta uurimisväärtust, ning väärtuslikku sisu ei saa ka avastada, sest tekstid pole ligipääsetavad. Ka Tartu oratsioonide kohta käivate pisendavate sõnavõttude või teema eiramise taga võib sageli aimata autori kimbatust, kui ta on sunnitud üldistavalt käsitlema materjali, mille kohta on sisulist informatsiooni vähe. Viimaste aastakümnetega on olukord siiski hakanud paranema, seda eeskätt disputatsioonide ning juhuluule uurimise alal, ent inertsist on väikse tõuke saanud ka oratsioonid. Kõnede uurimist raskendab nende ebaselge, kehvasti mõistetud roll ning näiline triviaalsus, vähemalt võrdluses disputatsioonidega.

Kiusatust näha Tartu oratsioonides disputatsioonide kõrval vähem tähtsat ja lahjemat tõmmist õhutab osalt ülikooli põhikiri. Esimeses konstitutsioonis aastast 1632 on disputatsioonide läbiviimise korrale pühendatud terve peatükk, oratsioonide korraldust kirjeldatakse mõne lausega aga ainult retoorikaprofessori tööülesannete all:

Retoorikaprofessor õpetab kell neli pärastlõunal Ramuse ja Thalaeuse kirjapandud retoorikareegleid, mille põhjal ühtlasi näitab, mida tuleb demonstreerida neil, kes tahavad küündida ciceroliku kõneosavuse kiituseni. Et parimate meeste otsustusel on Cicero teose „Kõnemehest” kolm raamatut vennale sellised, mis ei tohi akadeemiates kunagi mahavaikitud olla, siis esitab ta ka need ja mitte ainult osi neist. Ta demonstreerib noorematele [retoorika] kasutamist kirja kirjutamisel, vestluses, epigrammides, edasijõudnutele aga Cicero kõnedes, filosoofiateostes, Demosthenese ja mõningate teistegi kõnedes ja samuti Thukydidese, Herodotose, Plutarchose, Liviuse ja teiste teostest valitud kirjades. Samuti õpetab ta neile kõnede ülesehitust, mida nad peavad kirjutama ja seda avalikult mälu järgi esitama; selleks on kohustatud kõik kuulajad. Ta pakub välja kõnede teemad, küll kirikuisadelt, küll ilmalikelt [autoreilt], samuti Rootsi kuningate annaalidest ja ajalugudest. Ennekõike on tema siht aga kiita JUMALAT ning järelpõlvedele edasi anda mälestust selle kuningriigi kuningatest ja väljapaistvatest inimestest. Lisaks sellele õhutab ja ergutab ta oma kuulajaid, et need üritaksid mõnest etteantud küsimusest kohe kõnelda vastavalt kunstireeglitele. (Constitutiones 2015: 142–145, 156).

Sama kehtib ka teise, 1689. aasta konstitutsiooni kohta, mille oratsioone käsitlev osa on selline:

Kõnekunsti professor esitab reegleid Aristotelese „Retoorikakunstist”, Cicero „Kõnemehest” ning Quintilianuse „Kõnekunsti õpetuse” põhjal ja demonstreerib nende kasutust kõige tunnustatumate vanade kõnemeeste ja autorite kirjutistes, kõnedes ja kirjades. Ta õpetab noorusele kõigi haaramiseks kirjade, progymnasmata¹⁰ ja kõnede ülesehitusi, mida nad [peavad] kirjutama ja ette kandma, esmalt privaatselt, esitledes ja suunates oma deklamatsiooni kõnekunsti professorile nii mitu korda, kui on vaja, seejärel aga avalikult ja peast. Selleks on kohustatud kõik kuulajad. Ta pakub välja oratsioonide teemasid nii pühadelt kui ka ilmalikelt autoritelt, samuti Rootsi Kuningriigi annaalidest ja ajaloost. Ennekõike [on] need harjutused [mõeldud] Jumala kiituseks ja kiriku hingeliselt ülesehitamiseks, ning [tema siht on] anda järeltulevatele põlvedele edasi mälestust selle kuningriigi kuningatest ja silmapaistvatest isikutest. Ta õpetab kell neli.¹¹ (TÜR, f 7, s 112, lk 115–116)

Põhikirjades on veel oluline, et need rõhutavad disputatsioonide juures ennekõike professorite rolli, kelle töökohustuste hulka kuulub kirjutada ja pidada eesistujana vähemalt korra aastas üks disputatsioon oma õppetooli puudutaval teemal (TÜR, f 7, s 112, l 75). Siit ilmneb kaks olulist erinevust disputatsioonide ja kõnede vahel. Esiteks, kui disputatsioonide puhul kehtib range keeld „mitte pista oma sirpi võõrasse vilja”, see tähendab, mitte väljuda oma teemavalikutega enda professuuri piiridest (Friedenthal 2021: 875), siis oratsioonide puhul selliseid piiranguid välja ei tooda – vähemalt teoorias võivad kõik kirjutada kõigest, ehkki professorid ei pruugi seda võimalust kasutada. Teiseks on vähemalt disputatsioonide ja oratsioonide tiitellehtedel toodud nimesid võrreldes selge, et oratsioonid on eeskätt üliõpilaste mängumaa (erandiks inauguratsioonikõned ja mitmesugused avalikud kõned ülikooli tähtsündmustel). Kahtlemata võis ette tulla, et kõne kirjutas valmis kõnekunsti professor ning tudengi osaks jäi vaid suuline ettekandmine, ent juba vormiliselt on tudengi roll rõhutatum: tiitellehel on suurelt tudengi nimi ning kõnekunsti professori nimi esineb esimest korda heal juhul eessõna lõpus. Ka Wittenbergi ülikoolis, kus viidi Philipp Melanchtoni õhutusel kõnepidamine teed rajavalt õppekavasse juba 1536. aasta konstitutsiooniga, oli see algusest peale peaasjalikult tudengite ülesanne ning igal professoril oli kohus ainult kord aastas kõnepukki astuda. Et kõnesid peeti iga kahe nädala tagant, ei olnud professorite osakaal suur. (Sandstede 1994: 490) Säärase jaotuse põhjuseks oli Melanchtoni veendumus, et tudengitel jäi vajaka avaliku kõnelemise oskustest, seda nii diktsiooni puhtuse kui ka argumendi selguse vallas, millekohaseid puudujääke pidas ta skolastilise hariduse pärandiks. Kõnepidamine polnud seega kunagi professorite töö määrav osa, küll aga mängis see keskset rolli tudengiharjutuste seas. (Walser-Bürgler 2024: 374–375)

Huvitaval kombel on Tartu kõnede juures üliharv, et tiitellehel täpsustataks tudengi või kõne erialast kuuluvust,¹² kogu korpuse peale saab näiteid emmast-kummast kokku alla kümne. Selle taga võib aimata ehk arusaama kõnest kui distsipliinideülesest või -välisest žanrist, või vähemalt žanrist, kus erialased piirid on oluliselt plastilisemad kui disputatsioonide puhul. Seetõttu on ka kõnede teemapõhine või märksõnade abil sorteerimine raske ülesanne, mis põhjustab sageli rohkem segadust kui selgust. Mõlemad põhikirjad mainivad tudengite kohustust kõnesid kirjutada ja mälu järgi esitada, ent ei ole teada, kas selle võrdlemisi lõdvalt sõnastatud nõude rikkumisele järgnes Tartus karistusi; samuti on põhjust kahelda väites, et kõnesid peeti läbivalt peast. Nimelt esineb peast kõne pidamist tähistav adverb memoriter siin-seal tiitellehtedel kogu Academia Gustaviana perioodi jooksul,¹³ kuid teeb seda mustriga, mida on raske selgitada millegi muuga, kui et täielikult peast kõnelemine oli piisavalt haruldane ja auväärne saavutus, et seda peeti vajalikuks eraldi ära märkida; sedasorti kõnesid on kokku 33.

Kui arvestada, et oratsioone on vähem kui disputatsioone, need on ennekõike tudengitööd ning nende pidamise kord on vähem reglementeeritud, muutub arusaadavaks, miks kõige hilisem Tartu ülikooli ajaloo käsitlus (Hiio, Piirimäe 2007) on jätnud kõned üleni disputatsioonide varju. Samas võib kõnede näiliselt vabamana tajutud olemuses näha triviaalsuse asemel ka žanrilist omapära ning väärtust iseeneses. Seda omapära illustreerib hästi kaasus, mis puudutab üht üksikutest Tartu oratsioonidest, mis on tervikuna eesti keelde tõlgitud – Johannes Claudii Risinghi (2009) „Kõnet Tartu linnast”.

Risinghi 1637. aasta alguses ette kantud „De civitate Dorpatensi” on tekitanud ajaloolisest perspektiivist vaadelduna uurijates omajagu kimbatust ning kutsunud esile kriitikat. Kõne juures on täheldatud nii ajalooteaduslikult uudse sisu puudumist, mis johtub Risinghi tuginemisest Russowi kroonikale (Tänava 1981: 21), linna nime vääraid etümoloogilisi selgitusi ja Rootsi riigi propagandahuvide teenimist (Lill 1994: 103) kui ka faktivigu, mida põhjendatakse ja vabandatakse kõne kuulumisega õpilastööde hulka (Varep 1987). Kõne sisu ja teadaolevate faktide dissonantsile keskendub oma analüüsis ka kõne tõlkija Marju Lepajõe, ent seda pisut teisest vaatenurgast. Nimelt märgib ta, et tõesti on Risinghi kõne suhe objektiivse reaalsusega pehmelt öeldes õrn: kõik Risinghi kirjeldused Tartu looduse, elanike, kaitsevõime, varustatuse ning ainelise rikkuse kohta on sedavõrd ülivõrdelised, et lugedes kangastub suisa mõtteline sild Kartaago, Trooja, Jeruusalemma ja provintsikolka Tartu vahele. Samas on Risinghi ülistused ja visioonid vääriskaladest kubisevatest jõgedest ja spontaanselt vilja kandvatest põldudest sügavas ebakõlas näiteks tema kaasaegsete pastorite kirjavahetuses kirjeldatud olukorraga, kus on pidev puudus toidust ja küttematerjalist ning talupoegade koormisevõlgasid märgitakse üles üksikute kaalikate täpsusega. (Lepajõe 2011: 210–212) On üsna selge, et Risingh fabuleerib. Aga miks?

Võti peitub žanris. Lepajõe osutab, et Risinghi eesmärk pole Tartu linna objektiivselt kirjeldada või tähendada täpselt üles selle faktilist ajalugu, vaid tema eesmärk on linna kiita, sest ta juhindub traditsioonilisest linnaülistuse (laudatio urbis) žanrist. Epideiktiline kõnevorm ise välistab võimaluse, et kiidetava linna juures võiks midagi olla kirjeldatav alg- või keskvõrdega, sest see pole žanrireeglites ette nähtud. (Lepajõe 2011: 212–214) Risinghi kõne taotlus ei olegi olla faktitäpne kroonika, vaid pigem paistab seda juhtivat retooriline mäng ülistava vormiga. Tekib küsimus, kas kõne puudusteks saab lugeda seda, mille poole autor ei pruukinud kunagi püüeldagi. Risinghi kaasus näitab hästi, kui erineva perspektiivi võib luua keskendumine žanriloole ning väärtushinnangute teadlik ümbermõtestamine.

Tartu oratsioonide struktuurist

Tartu oratsioonide struktuuris on võimalik eristada viit komponenti, mis järgnevad üksteisele kindlas järjekorras:

1. Tiitelleht, mis edastab esmast informatsiooni kõne teema, kõnepidaja ja avaliku ettekande toimumisaja, -koha ning -laadi kohta: kas kõne peeti peast, eriti aurikkas seltskonnas või paari matusekõne puhul „mitte ilma pisarateta” (non sine lacrymis; Storch 1640; Greenbeckius 1638). Disputatsioonidega võrreldes on kõnede tiitellehed tekstimahu poolest keskmiselt hõredamad, ent nende puhul näib kehtivat seaduspära, et mida pidulikum sündmus, seda tekstiküllasem on kõne tiitelleht, sest austus- ja viisakusavaldused väljenduvad sõnarohkuses. Tiitelleht meenutab visuaalselt raamatu esikülge ning kannab üsna sarnaseid funktsioone: üksikult levitatuna võis see täita kaane rolli ning kui mitu kõnet köideti konvoluudiks, siis täita ka informatiivse vahelehe ülesandeid.

2. Dedikatsioonid ehk autori pühendused, millest tuleb pikemalt juttu allpool.

3. Eessõna, mille autoriks on enamasti kõnekunsti professor Laurentius Ludenius (marginaalsel määral esineb ka teisi nimesid) ning mille maht ei ületa paari lehekülge, olgugi et vahel saavutatakse see üsna väikese kirjaga.

4. Kõne tekst, mis moodustab kõige suurema osa. Säilinud Tartu kõnede mediaanmaht jääb umbes 23 lehekülje juurde, millest kõne tekst ise võib moodustada umbkaudu 17–21 lehekülge sõltuvalt teiste komponentide pikkusest.

5. Gratulatsioonid ehk õnnitlusluuletused, mis kirjeldavad positiivselt kõnepidaja isikut ning tähistavad tema kõnepidamise sündmust. Seeläbi kuuluvad gratulatsioonid ajastule tüüpilise juhuluule hulka. Akadeemilist juhuluulet on eri keeltes (nt ladina, kreeka, heebrea, ent ka rootsi, saksa), disputatsioonides leidub paar näidet ka eestikeelsetest gratulatsioonidest (Alttoa, Valmet 1973: 71, 82, 85–86), kuid kõnede hulgas neid ei ole. Mõni gratulatsioon kõnede lõpust on avaldatud eestikeelses tõlkes (Viiding jt 2007: 141, 143, 149, 151).

Tartu kõned võivad olla struktuuri poolest üsna minimalistlikud ja mitte kõik komponendid ei pea olema esindatud – leidub küllaga näiteid kõnedest, mis koosnevad ainult tiitellehest ja kõnetekstist endast.

Kõnepidamise sotsiaalsest dimensioonist

Kui nüüdsel ajal palutakse lõputööd kaitsval tudengil esitada instituuti oma tööst üks, maksimaalselt kaks füüsilist eksemplari (kui sedagi), siis varauusaegses alma mater’is olid need arvud üllatavalt suured: hoolimata pidevalt painavast sõjaohust, Tartu linna kehvast materiaalsest varustatusest ning palkade ja muu rahastuse alatisest viibimisest väidab Jaanson ülikooli trükikojas kõne keskmiseks tiraažiks 250 ning tiraažide üleüldiseks ülempiiriks 400 eksemplari, kusjuures kõnetekstid polnud reeglina mõeldud müümiseks, vaid tasuta levitamiseks. (Jaanson 2000: 33–34) Ehkki Jaansoni pakutud mõnevõrra ulmelisena kõlavas arvus võib kahelda, sest tegelikud trükiarvud ei ole alati protokollitud, leidub ka teisi vihjeid, mis osutavad küllalt suurtele tiraažidele. Academia Gustavo-Carolina senati protokollides on näiteks kirja pandud trükkal Johann Brendekeniga peetud läbirääkimiste käigus kokku lepitud kindlad trükihinnad, mida arvestatakse tervelt saja kaupa: esimese 100 eksemplari eest võtab trükkal ühe riigitaalri, iga järgmise 100 eest aga veerand riigitaalrit (M. Friedenthal 2023: 543–544; TÜR, f 7, s 28), mis lubab aimata, et kolmekohaliste arvudega kirjutatavad tiraažid ei pruukinud olla Tartus midagi väga erilist.

Et trükikulude katmine oli autori kohustus ning Tartu tudengeid võis vaevalt lugeda keskeltläbi kuigivõrd rikasteks,¹⁴ võib eeldada, et kõnede trükkimise rahastamiseks kasutati vajaduse korral sarnaselt disputatsioonidega (Friedenthal 2021: 872) dedikatsioone võimalikele sponsoritele. Kirjatööde pühendamisega raha teenimine oli varauusaegses kirjanduselus laiemalt levinud praktika, kus pühenduse saamisega langes „ohvrile” aukohustus kirjatöö trükkimisse rahaliselt panustada. Selline skeem kutsus mõistagi kohati esile liialdamist. 1665. aastal Tallinnas välja antud maakorraldus (Horn 1665: 7–8) keelab näiteks ilma tellimuseta kirjutatud juhuluuletuste ning muude „liiderlike kerjamiskirjutistega” (sks liederlichen Bettelschrifften) elatise teenimise viisil, mille Kristi Viiding on kaunilt eesti keelde tõlkinud kirjatöödega „ringi aelemiseks” (Klöker 2014: 126). Pühendustega seotud paksu verd tuli ilmselt ette ka Tartu ülikoolis, sest probleemi lahatakse teises, 1689. aasta konstitutsioonis. Esiteks kehtestatakse maksimaalne dedikatsioonide arv (kuus inimest) ning lisaks sellele keelatakse ära ühe inimese mitmekordselt tülitamine tema eri tiitlite kaudu. (TÜR, f 7, s 112, lk 82) Ülikooli seadusandluse mustreid arvestades võib eeldada, et mõlemad võtted olid osutunud piisavalt suureks probleemiks, et neid oli vaja otseselt keelata. Kuna valdav osa Tartu oratsioone peeti ja anti trükki aga enne 1689. aastat, võib pühenduste arv neis olla üsna külluslik. Esikoht kuulub konkurentsitult tudeng Sueno (Sven) Hagelsteniusele, kes pühendas oma 1637. aastal peetud kõne professoritele vagalt kuuletumise olulisusest (Oratio enarrans quod Dn. professoribus pie obedire teneantur studiosi) tervelt 25 inimesele, kelle hulgast ei puudunud ka professorid ise (Hagelstenius 1637).¹⁵

Pilt 1. Dispositsiooni lahtikirjutus: üksteisele järgnevate võtetena on ära toodud kordus, laiendus ning tundeliigutus („Oratio de civitate Dorpatensi”, Johannes Claudii Risingh 1637).

Siiski ei maksa dedikatsioonides näha üksnes kulude katmiseks vajalikku meedet, vaid neil on ka sotsiaalne mõõde. Dedikatsioone võidi ülikoolikeskkonnas kasutada, et saada pühendatu käest professionaalset tuge, kaitset või lisada oma tööle autoriteetsust, samuti tänada juba antud toe eest. (Sjökvist 2021: 700) Klöker kirjeldab aga paari kaasust, kus nii tudengite kui ka professorite kõnedes võib pühenduste taga näha katset äratada ülikooliväliste potentsiaalsete tulevaste tööandjate tähelepanu, demonstreerides kirjatööga oma valmisolekut pidada vastutusrikkaid ameteid ja näidates pühendustega oma head tahet, või – mõni ütleks ehk ka – lipitsemisoskust (Klöker 2014: 135, 316–317). Kõnepidamine ja kõnede trükis avaldamine polnud seega tudengite jaoks mitte ainult pedagoogiline praktika, mille käigus nad said harjutada kõneosavust ja õpetatud asjatundmist, vaid ka viis demonstreerida oma suutlikkust panustada ühisesse intellektuaalsesse traditsiooni ja suhtlusse. Samuti on kõnepidamine, nagu ka disputeerimine, vahend suhtlemiseks nii publiku hulgas viibijate kui ka ülikooli ümbritseva maailmaga. Kõige paremini ilmestavad seda muidugi akadeemiliste trükiste trükimahud ja komme neid levitada, ent ka tõik, et kõnede dedikatsioonides ja gratulatsioonides esinevad nimed moodustavad suure ja mitmepalgelise seltskonna, mis ulatub Tartu ülikooli piiridest kaugele välja.

Nii disputatsioonid kui ka oratsioonid on tekstid, mis seavad samme suulise ja kirjaliku teksti piirimail; tegu on küll trükitekstidega, ent need on mõeldud avalikuks esituseks ning evivad seetõttu ka teatraalseid ja performatiivseid jooni. Samas ei ole oratsiooni esitamine erinevalt disputeerimisest väitluslik ning on eneseküllane ettevõtmine: kõnepidamine ei paista olevat Tartus sisaldanud plaanilist diskussiooni ega kõne seisukohtade täiendavat spontaanset kaitsmist. Põhimõtteliselt võimaldab oratsioonižanr kirjutada vastuoratsioone, kuid Tartu ülikoolis ei ole sellest ühtki näidet. Leidub küll humoorikat sünergiat (olgu siis tahtlikku või tahtmatut) ajaliselt üksteise lähestikku peetud kõnede vahel, näiteks on 1652. aastal peetud kõne nii karskusest (de castitate) kui ka joobumusest (de ebrietate), ent neid on raske pidada tõeliselt dialoogi astumiseks. Kuna arutelu puudumine välistab spontaanse kõnelemise, saavad kõned mängida rohkem retoorikaga. Tihedat retoorilist läbitöötatust ilmestab ka Tartu oratsioonide paratekstiline struktuurielement, mis on disputatsioonidest puudu: dispositsiooni ehk kõne retooriliste võtete võrgustiku lahtikirjutus kõne leheservadel.

Oratsioonide teemadering

Tartu oratsioonide teemad on mitmekesised, isikupärased ning mõjuvad sageli vaimukalt. Muu hulgas on Tartus peetud kõnesid kuradist (de diabolo), libahuntidest (de lykanthropis), bakhanaalidest (de bacchanalibus), surma üle mõtisklemisest (de meditatione mortis), õpinguid takistavatest asjaoludest (de studiorum impedimentis), sellest, kuidas kõik inimesed peavad end hapraks (in themate, se fragilem, cogitet omnis homo), jahipidamisest (de venatione), suverõõmudest (aestatis deliciae) ja naudingutest, mida pakub põllumajandus (de deliciis agriculturae). Seegi tendents pole Tartule ega oratsioonidele ainuomane: varauusaegne akadeemiline kirjandus on hinnanud üldiselt ja mujalgi loovaid ning intriigi äratavaid teemapüstitusi. Costello (1958: 32) sõnul ulatunud Cambridge’i ülikooli kõnede lai teemade ampluaa Penelope hooralikkuse lahkamisest kuni arutluseni, kas toona tõeseks peetud asjaolu, et Muhamedi kirst hõljub hauakambris õhus, võiks olla põhjustatud kahe suure magneti koostoimest. Mängulised ja fantaasiaküllased teemad iseloomustavad sageli ka disputatsioone: Apin (1719: 55–58) toob oma raamatus lisana ära terve nimekirja naljakatest disputatsioonidest, sealhulgas vorstoloogiast (alapealkirjaga „tõeline ja õige kirjeldus vorstidest”), „beanismusest”¹⁶ ehk esmakursuslaste tahumatust käitumisest ning selle meditsiinilisest väljaravimisest ning muidugi mõista ka hooralikkuse tulususest.

Pilt 2. Kaks harmoneeruvat tiitellehte: dissertatsioon „trollide ürgsest soost” Uppsalast (eesistuja Jacob Frederik Neikter, respondent Andreas Eriksson, 1799) ning Tartu oratsioon libahuntidest (­Andreas Arvidi Stregnensis 1645).

Tartu korpuses moodustavad eraldi suure kategooria kõned, mis käsitlevad kas tundmusi (nt moraalifilosoofilised kõned saamahimust, leebusest, rõõmust, kurbusest, raevust) või abstraktseid mõisteid (nt rahu, tõde, vaesus, sõda, sõprus). Samuti võib ühe suure kategooria moodustada teoloogilise sisuga kõnedest, mis on sageli seotud kirikupühadega (eriti jõulud ja ülestõusmispühad), ent mitte ainult. Suuremad grupid on veel ajaloolised ja geograafilised kõned, mis enamasti käsitlevad mõne piirkonna või rahva ajalugu (Moskoovia, Preisimaa, Liivimaa, Riia ja Viiburi linn) ning igasugused tähtpäevakõned: traditsioonilised uusaastakõned,¹⁷ riigijuhtidele pühendatud ülistuskõned, pidulikud kõned ülikooli üritustel ning matusekõned. Harvad on kõned, mis on ühemõtteliselt näiteks pealkirja või tudengi erialase kuuluvuse märkimise kaudu seostatavad kindla distsipliiniga, nagu loodusteaduslikud, meditsiinilised või juuraküsimusi käsitlevad kõned, ning nendegi puhul tuleb distsipliiniseotus välja rohkem sisust kui tiitellehel toodud infost.

Kui eespool sai mainitud, et Tartus ei astu kõned omavahel vahetusse dialoogi, siis sellegipoolest eristub väikesi klastreid, kus teemasid on ilmselgelt kureeritud omavahel kokku kõlama. 1642. aastal on ühe kuu sees peetud järjepanu kolm kõnet vanemlikust armastusest, vennaarmastusest ja laste armastusest oma vanemate vastu. Kaks Günterberchi-nimelist venda on pidanud aga 1639. aastal samal päeval kaks ajalooteemalist kõnet, üks Kreeka ning teine Pärsia monarhia ajaloost.

Kokkuvõtteks: mida saab oratsioonide abil uurida?

Kokkuvõtlikult võib öelda, et oratsioone eristab disputatsioonidest leebem reeglistik, nõtkem suhtumine erialapiiridesse, suurem seotus tudengitega ja väitluslikkuse puudumine. Milles peitub aga oratsioonide uurimisväärtus?

Lisaks ilmselgele väljundile, milleks on oratsioonipraktika parem mõistmine, saab selle materjali põhjal uurida varauusaegset akadeemilist elu üsna mitmest vaatenurgast. Dedikatsioonid ja gratulatsioonid aitavad uurida nii sotsiaalseid võrgustikke (kes kellega lävis, kui kaugele võisid geograafiliselt ulatuda akadeemilised suhted) kui ka akadeemilist afektiivsust: millist tunde- ning väljenduslaadi peeti akadeemiliseks ning kohaseks?¹⁸ Tudengite käeharjutused sisaldavad inforikkaid traagelniite ülikooli pedagoogilise toimimise ning ideede liikumise kohta, võimaldades otsida vastust küsimustele, kui palju ülikooli igapäevaelus päriselt konstitutsioonist juhinduti või kui palju kajastub kõnedes näiteks ülikooli ümber käärivaid tüliküsimusi teoloogilise perifeeria kohta.¹⁹ Dispositsiooni elementide kaardistamine võimaldab võrdlevalt uurida retoorilise maitse ning tavade muutumist pea saja aasta lõikes ning kõrvutada seda taas kord konstitutsioonis ettenähtuga. Masinloetava korpuseni jõudmine võimaldaks katsetada arvutuslikku stilomeetrilist analüüsi, mis võiks ehk valgustada igikestvaid probleeme autorite tuvastamisega, ja teemade mudeldamist (ingl topic modeling), mis võiks pakkuda alternatiivi kõnede käsitsi teemapõhise kategoriseerimise raskele ülesandele. Võimalus, et uuemal ajal väärilise tähelepanuta jäänud kõned võiksid sisaldada huvipakkuvat ajaloolist või filoloogilist ainest, ei vaja ilmselt pikemat selgitust.

Veel maksab rõhutada aga seda, mida on disputatsioonide kohta juba jõutud korduvalt öelda (nt Scholz 2022: 300–301): ei ole paremat allikat uurimaks, kuidas suurem osa inimesi ülikoolides mõtles, tegutses, õppis ja õpetas, kui ulatuslikud akadeemilise kirjanduse korpused. Romantistlik tendents uurida suurte autorite suuri töid pakub retoorika puhul küll võimalust tegeleda huvitava ja erakordsega, ent erakordne annab vähe aimu ajastut tegelikult valitsenud mõtetest ja vaimsusest ning lisaks jätab erakordsest lähtumine kõrvale piirkonnad, kus ei kerkinud esile silmapaistvaid autoreid. Tartu oratsioonid on mõtteloo uurimiseks suurepärane allikas, mis väärib nii paremat ligipääsu kui ka rohkem tähelepanu.

Rahel Toomik (snd 1998), MA, Tartu Ülikooli usuteaduskonna nooremteadur (Ülikooli 18, 50090 Tartu), rahel.toomik@ut.ee