Christoph Blume XVII sajandi teise poole kirjakeele uuendajana

Artiklis käsitletakse XVII sajandi keskpaiga põhjaeesti vaimuliku autori ja tõlkija Christoph Blume (5. VIII 1625 Leipzig – 18. II 1669 Hageri) panust eesti kirjakeele arendamisse. Tema teoste keelekasutust analüüsides jälgitakse, kas ja kuivõrd ta järgis tollaseid kirjakeele tavasid ja eelkäijate eeskuju. Blume oli päritolult sakslane, ent tema teostest on leitud tolle ajajärgu tekstide keelekasutusest erinevaid jooni (vt Lill 1988; Park 2014; Pärismaa 2016). Seetõttu keskendutakse siinses artiklis mõnele iseloomulikule morfosüntaktilisele nähtusele, mille juures võiks eeldada Blume keelevalikute erinemist tollasest saksaeeskujulisest kirjakeele traditsioonist ja millele pöörati tähelepanu varasemates Piibli tõlkimisega seotud keelevaidlustes (vt Piiblikonverentsid 2003; Eesti keelemõte 2023): eitustarinditele, tuleviku väljendamisele, määrava artikli kasutamisele ning kaassõnade ja käändevormide vahekorrale kohatähenduse väljendamisel. Nende ilmekate ja arutelu pakkunud keelenähtuste vaatlus võiks anda teavet Blume keelevalikute tausta kohta ning ühtlasi iseloomustada tema panust eesti kirjakeele arendamisse.

Eesti vanema kirjakeele arenguloos on oluliseks peetud XVII sajandi lõpukümnendeid (vt Kilgi 2012; Viht, Habicht 2022), mil seoses Piibli tõlkimisega algas esimene laiem keelearutelu, mille käigus rahvapärastati ja kaasajastati põhjaeesti kirjakeelt (Ross 2022: 719). Kirjakeele reformi eelse aja tekstide keelekasutus oli saksapärane, kuna see oli kujunenud peamiselt saksakeelsete vaimulike tekstide tõlgete kaudu (Metslang 2017: 284). Siiski on juba põhjaeesti kirjakeele reformi eelsel ajal, sealhulgas Blume teostes, märgata rahvapärast sõna- ja vormikasutust ning teadlikku saksa keele eeskujust loobumist. Näiteks esinevad Blume tekstides rahvalikud sõnad haabjas ’paat’ ja kära pidama ’nõu pidama’, lõunaeestiline koju ’vaim olend’, tõlkimata on jäetud saksa keele määrav artikkel (der, die, das), vähendatud võõrtähtede c, q, y, z ja x kasutust (Habicht 2001: 37; Lill 1988: 10, 97; Ross 2023: 447). Siinses artiklis vaadatakse, kas ja kuivõrd väljendas Blume varasema ajaga võrreldes rahvapärasemalt eespool nimetatud keelenähtusi: eitus, tulevik, määrav artikkel, kaassõnad, käändevormid.

Artikli esimeses osas tutvustatakse Blume elu ja loomingut, teises osas kirjeldatakse uurimismeetodit ja materjali valiku põhimõtteid. Seejärel tehakse sissevaade eituse ja tuleviku väljendamisse, saksa keele määrava artikli tõlkimisse ning kaassõnade ja käändevormide vahekorda kohatähenduses. Need iseloomulikud keelelised nähtused pakuvad teavet Blume keelevalikute, nende uuenduslikkuse ja ajas muutumise kohta.

1. Christoph Blume ja tema teosed

Christoph Blume alustas kooliteed Leipzigis ning sealse Tooma kooli (Thomasschule) koorist pärinesid tema esimesed kokkupuuted muusikaga (Tering 1988: 106). Täiskasvanuna oli ta mõnda aega Hamburgi muusikakapelli liige (Tafenau 2023: 556). Blumele oli just laulutekstide tõlkimine oluline võimalus luua ja võtta kasutusele uusi sõnu ning uuenduslikke vorme (vt Pärismaa 2018).

Hiljem õppis Blume Berliini (1644) ja Tallinna (1645) gümnaasiumis ning aastatel 1648–1652 tudeeris Wittenbergi ja Leipzigi ülikoolis (Tafenau 2023: 556; Lill 1988: 7). Alates 1652. aastast töötas ta pastorina Hageris. Blume oli kaks korda abielus – teine abielu viis ta kokku lõunaeesti keeleala pastori ja kirjamehe Johannes Gutslaffi lesega, kelle kaudu sai Blume enda valdusse Gutslaffi tekste (Helk 1978: 198; Lill 1988: 97).

Blumelt on säilinud neli pikemat saksa- ja eestikeelse paralleeltekstiga kiriklikku teost: „Das Kleine Corpus Doctrinæ” („Väike õpetuskogu”, 1662), „Geistliche Wochen-Arbeit” („Pühaks töönädalaks”, 1666), „Geistliche Hohe Fäst-Tahgs Freude” („Rõõmsateks pidupäevadeks”, 1667a) ja „Geistliche Seelen Ergötzung” („Hingekosutuseks”, 1667b). Blume teosed sisaldavad põhiliselt Lutheri katekismuse küsimusi, palveid, tänuavaldusi Jumalale, vagasid mõtteid, 1666.–1667. aasta tekstid ka vaimulikke laule (Kolbuszewski 1982: 574). Tema teosed olid mõeldud noorematele ametivendadele („Das Kleine Corpus Doctrinæ”) või kohalikule rahvale („Geistliche Hohe Fäst-Tahgs Freude”). Blume oli üks esimesi kirjamehi, kes nimetas oma teoste võimalike lugejate hulgas eestlasi (Lill 1988: 8; vt Blume 1667a eessõna).

Blume teosed „Geistliche Wochen-Arbeit”, „Geistliche Hohe Fäst-Tahgs Freude” ja „Geistliche Seelen Ergötzung” leiti 1979. aastal Poolast Wrocławi ülikooli raamatukogust (Kolbuszewski 1982: 572–573), enne seda teati nende kohta vaid mõnest Johann Friedrich von Recke ja Carl Eduard Napiersky leksikoni sissekandest (Helk 1978: 199). Praeguseks on Blume keelekasutust käsitletud nii üliõpilastöödes (vt Lepsalu 2012; Park 2014; Pärismaa 2016) kui ka grammatikauurimustes (vt Lill 1988; Penjam 2008; Tafenau 2011; Pärismaa 2018).

Peale eespool nimetatud nelja teose omistatakse Blumele 1651. aasta proovijutluse „In noie Jesu, Amen! Dnica Septuagesimae Eglm Matth: 20. v. 1” („Jeesuse nimel, aamen! Septuagesima pühapäev (70 päeva enne lihavõtteid), Matteuse 20:1 järgi”) autorsus (vt Saareste 1956; Pärismaa 2013; VAKK, Blume 1651) ning teda seostatakse Piibli tõlkimisega (vt Helk 1978; Tafenau 2011). Tema tõlkest on säilinud kolm vihikut Uue Testamendi epistleid, mille tõlge on dateeritud 1667. aastaga, kuid mis on eestindatud ilmselt varem (Tafenau 2011: 278–279).

Blumet peetakse oma aja üheks uuendusmeelsemaks autoriks (vt Lill 1988; Pärismaa 2024), kelle keelelised valikud lahknesid tolle aja põhjaeesti kirjakeele traditsioonist ja mõjukate autorite tekstide eeskujust. Lisaks tuletas ta rahvakeelsete sõnade kasutamise kõrval uusi sõnu (vt Park 2014). Blume ei tõlkinud enam saksa keele määravat artiklit (der, die, das) ning loobus st-lisest genitiivist (Lill 1988: 10, 94). Ta moodustas rohkelt nimi- ja omadussõnatuletisi, nagu roomaja, ühendamine, kahesugune (Park 2012: 36; Pärismaa 2016: 32–33).

2. Uurimismaterjal

Iseloomulike keelejoontena vaadeldakse artiklis eitust (täpsemalt eitussõnu ep, ei, ewat) ja tuleviku väljendamist (nt sahwat palluma), määrava artikli kasutamist (se Jnnimenne) ning kaassõnade ja käändevormide suhet kohatähenduse väljendamisel (Teh peel – Têel). Need iseloomulikud nähtused on osa laiemast uurimusest, mis peale Blume materjali käsitleb teisi VAKK-i ja EPAK-i korpustes sisalduvaid XVII sajandi olulisi põhjaeesti keelemälestisi (Georg Mülleri jutlused, Heinrich Stahli kirikuraamatud, Johann Hornungi piiblitõlge ehk Müncheni käsikiri 1694. aastast) ja XVIII sajandi esimese poole põhjaeesti kiriklikke tekste (1715. aasta põhjaeestikeelne Uus Testament, Anton Thor Helle (1732) keelekäsiraamatu V osa „Colloquia Esthonica” ja 1739. aasta Piibli¹ keelematerjal). Põhiosa tollastest tekstidest olid vaimulikud, ilmalikke tekste leidus vähe, nt mõni ametivanne või aabits (Laanekask 2004: 20; Raag 2008: 34), mistõttu võeti uurimuse aluseks just kiriklikud tekstid.

Uurimismaterjal sisaldas Blume teoseid „Das Kleine Corpus Doctrinæ” (1662), „Geistliche Wochen-Arbeit” (1666) ja „Geistliche Hohe Fäst-Tahgs Freude” (1667a), mis leiduvad Tartu Ülikooli vana kirjakeele korpuses (VAKK). Eitust ja tulevikuvorme puudutav materjal valiti kõikidest uuritud XVII–XVIII sajandi esimese poole tekstidest siinse käsitluse aluseks oleva laiema uurimuse jaoks juhuslikult, ning selleks et materjal oleks võrreldav, piirati selle hulka 600 eitustarindi ja 610 tulevikutarindiga.²

Saksa keele määrava artikli (der, die, das) tõlkimist uuriti Blume teoste eesti- ja saksakeelse rööpteksti kümnel leheküljel. Vaadeldi kõiki saksakeelses tekstis leiduvaid määrava artikli näiteid ning jälgiti, kui paljud neist on tõlgitud eesti keelde. Anne Lille (1988: 10) järgi oli Blume „täielikult loobunud saksa keele määrava artikli (der, die, das) tõlkimisest eesti keelde”. Seega sooviti kontrollida, kas Blume tekstides leidub määrava artikli tõlkimise näiteid, ja kui leidub, siis kuidas nende tõlkimise maht aja jooksul muutus.

Kaassõnade ja käändevormide kohta tehti esmane korpusuuring, millega selgitati välja, milliseid käändsõnu missugustes kohakäändevormides Blumel leidub, ning seejärel valiti uurimusse sobivad sõnad.

Kohatähenduse väljendamist kaassõnade ja käändevormidega vaadeldi 11 nimisõna põhjal: meri, Jeruusalemm, süda, taevas, raamat, linn, kõrb, haud, mägi, tee ja maa. Sõnade valikul lähtuti nii kohakäändevormi kui ka kaassõnafraasi olemasolust vastava kohatähenduse väljendamisel ja vormide või konstruktsioonide sagedusest. Uurimuse käigus ilmnes, et kõik need tingimused ei ole alati täidetud: kohatähendust on tekstides väljendatud ebaühtlaselt või puudub vastavat kohatähendust väljendav kaassõnafraas või käändevorm. See ei võimaldanud vaadelda vastava sõna analüütiliste ja sünteetiliste tarindite suhet ning selle muutumist. Näiteks sõna kirik esines korpusetekstides kokku küll 486 korral, ent lähtekoha tähenduses oli see kasutusel ainult elatiivivormiga, kaassõna seest selleks ei kasutatud. Seetõttu jäi sõna kirik uuritavate sõnade hulgast välja. (Pärismaa 2020: 211–212) Uurimusse ei võetud ka sõnu, mille sagedus korpuses oli väga väike ja mis ei andnuks piisavalt võrdlusmaterjali kaassõnafraaside ja käändevormide suhte uurimiseks.

3. Christoph Blume teoste keelekasutus

3.1. Eituse väljendamine

XVII sajandi põhjaeesti kiriklikes tekstides väljendati eitust põhiliselt partikliga ep ning kasutati jaatusega sümmeetrilist eitust, lõunaeesti tekstides oli tollal valdav eitussõna ei (Pärismaa 2018: 563, 573; Kilgi 2012: 109, 117). Põhjaeestikeelsetes piiblitõlgetes esines partikkel ei alates kirjakeele reformi aegsest Pilistvere käsikirjast (1687)³ (Kilgi 2012: 117). XVIII sajandi esimese poole põhjaeesti tekstides oli valdav eituspartikkel ei, mille kasutus oli suurenenud 1%-lt XVII sajandil (kolm esinemiskorda 300-st) 43%-le XVIII sajandil (130 esinemiskorda 300-st). Eituspartikli ep kasutus oli vastavalt vähenenud 51%-lt (152 esinemiskorda 300-st) 12%-le (36 esinemiskorda 300-st) (Pärismaa 2018: 563).

Samas ilmnes, et ei-eitust esines põhjaeesti vaimulikes teostes juba XVII sajandi keskpaigas ning selle võttis oma tekstides kasutusele just Blume. Blume-eelsete põhjaeesti autorite Georg Mülleri ega Heinrich Stahli teostes ei-eitust ei esinenud (Pärismaa 2018: 567).

Siinsesse uurimusse sattus juhuvalimiga kolm ei-eituse vormi Blume 1667. aasta teosest „Geistliche Hohe Fäst-Tahgs Freude” (vt Pärismaa 2018: 567), kuid VAKK-is esineb eitussõna ei Blume kolmes hilisemas teoses kokku 95 korral (vt näidet 1). Blume varasemas, 1662. aasta teoses „Das Kleine Corpus Doctrinæ” ei leidunud ei-eituse vormi. Ep-eitust esineb Blume teostes kokku 129 korral.⁴ Kuigi esmapilgul ei nähtu, et Blume oleks üht eituspartiklit teisele eelistanud, selgus lähemal vaatlusel, et Blume 1662. aasta tekstis oli ep-eituse osakaal 78% ja hilisemates teostes vaid 22%-l juhtudest. See on seletatav ei-eituse kinnistumisega tema hilisemates tekstides. Blume 1666.–1667. aasta tekstides oli ei-eituse kasutusjuhte 95, samal ajal kui ep-eitus esines vaid 28 korral.

(1) Sa Wöras / terre tullemist / ei⁵ pattuse Sa pölknut wist / mo Hedda sisse tullet Sa / kui pêen ma Sind sest tennama? (VAKK, Blume 1667a, 168)
’Tere tulemast, võõras, patust sa ju ei põlanud, tuled minu hädasse, kuidas saan sind tänada?’

Eitussõna ei võis Blume võtta kasutusele kirikulaule tõlkides, kui tekkis vajadus sõnade paremaks häälduslikuks sobitamiseks: ei kõlab meloodilisemalt kui ep (Pärismaa 2018: 567). Partikliga ei moodustatud 95 eitusvormist 61 ehk 64% on kasutatud vaimulikes lauludes (nagu näites 1). Selle eituspartikli kasutust võis kaudselt mõjutada ei leviku laienemine eesti murretes, kus see eitussõna XVII sajandi lõpuks domineeris (Saareste 1940: 18). Lisaks ei kasutuselevõtule põhjaeesti tekstides tõusis Blume XVII sajandi põhjaeesti autorite hulgast esile eitusvormi polle⁶ kasutuselevõtuga oma 1666.–1667. aasta tekstides (näide 2). Valimisse sattus Blume teostest kaks vormiga polle moodustatud eituse näidet (Pärismaa 2018: 569), kokku on neid Blume teostes kaheksa.

(2) Nühd Surmal polle Weggi teps / sest hend ep kartket mitte [—]. (VAKK, Blume 1667a, 100)
’Nüüd surmal pole teps väge, seetõttu ärge kartke’

Nagu ei puhul, nii tundub ka eitusvormi polle kasutuselevõttu Blume teostes mõjutanuvat kirikulaulude tõlkimisel parema rütmi ja riimi otsimine – kaheksast näitest kuus pärinevad kirikulaulude tõlgetest. Gutslaffi tekstide mõju eitusvormi polle juures ilmselt ei ole, sest tema ei kasutanud seda oma Vana ja Uue Testamendi tõlgetes. Blumele võis kirikulaulude tõlkimisel olla eeskujuks mõni varasem laulutõlge. Näiteks leidub vorm polle 1656. aasta lauluraamatus (näide 3), samuti Heinrich Gösekeni (1660: 46) grammatikas, mis näitab, et see eitusvorm oli põhjaeesti kirjakeeles tuntud ja võis sinna jõuda kirikulaulude kaudu (Pärismaa 2018: 569–570).

(3) Ma sündsin kahs üx Laps / Sest ommast Rahwul iehnut / Ninck mitte hucka lehnut / Neil polle Hedda teps. (VKLAB: Laul 1056)
’Ma sündisin lapsena, kes on oma rahvast jäänud ja pole hukka läinud, neil pole häda teps.’

3.2. Tulevikukonstruktsioonide kasutus

Tuleviku väljendamiseks kasutati XVII sajandi põhjaeesti tekstides verbidega saama, tahtma ja pidama konstruktsioone. Enamjaolt eelistati tulevikku edasi anda verbiga saama (Stahl 71%, Blume 59%), vähem kasutati selleks sõna pidama (Stahl 13%, Blume 18%) või tahtma (Stahl 16%, Blume 23%). Erand oli XVII sajandi algupoolel Georg Müller, kes järgis vanemat alamsaksapärast tava ning kasutas tuleviku väljendamiseks ainult pidama– (54%) ja tahtma-konstruktsiooni (46%). XVII sajandi lõpu ja XVIII sajandi alguse teostes väljendati tulevikku verbiga pidama või tahtma (vastavalt 30–49% ja 28–42%), samuti lisandus sel ajal võtma-tulevik (6–40%). Saama-tuleviku osakaal oli XVII sajandi lõpu ja XVIII sajandi alguse põhjaeesti tekstides 6–24%. (Pärismaa 2019: 148–149)

Verbiga saama väljendatud tulevik moodustas Blume tekstide tulevikutarindite põhiosa (näide 4). Võrreldes tema eelkäija Stahli tekstidega oli aga Blume tekstides langenud saama-verbiga tulevikutarindite osakaal 12% võrra ning tõusnud pidama– ja tahtma-tuleviku osakaal (vastavalt 5% ja 7% võrra, vt Pärismaa 2019: 148). See võib viidata eesti keelekasutuse muutumise algfaasile, kui tulevikku hakati väljendama rahvapärasemas pruugis. Stahli mõju saama-verbiga tulevikutarindi kasutuses ei nähtu, pigem lähtus Blume tuleviku väljendamisel tollasest ülemsaksapärasest väljendustavast, mis võis talle kui ülemsaksa keelealalt pärit autorile loomulik tunduda (Pärismaa 2019: 149).

(4) Sedda perrast sahwat Sind keik Pöhat palluma öikel Ajal / seperrast kus suhret Wêe-huppotusset tullewat / sahwat nemmat mitte nende pehle puhtma. Dafür werden dich alle Heiligen bitten zur rächten Zeit / darum wenn grohsse Wasser-Fluhten kom̃en / werden si nicht an diselbigen gelangen (VAKK, Blume 1666, 50)
’Seetõttu paluvad kõik pühakud sind õigel ajal, et kui tulevad suured veeuputused, ei puuduta nad neid.’

Pidama– ja tahtma-tuleviku tarindite osakaal (vastavalt 18% ja 23%) Blume teostes on seletatav saama-futuurumi eelistamisega. Samal ajal võib Blume tekstide pidama– ja tahtma-futuurumi osakaalu vähene erinevus Stahli teostest (Blume tekstides on neid vastavalt 5% ja 7% rohkem) osutada tulevikukonstruktsioonide kasutuse ühtlustumisele ja näidata, et kuigi tahtma– ja pidama-futuurumi osakaal kasvas 1690. aastatel põhjaeesti kiriklikes teostes, algas kasutusmuutus vähehaaval sajandi keskpaigas. Blume tekstides ei ilmnenud veel võtma-tuleviku näiteid. (Pärismaa 2019: 153, 155, 158)

3.3. Saksa määrava artikli (der, die, das) tõlkimine

Määrava artikli tõlkimine eesti keelde oli XVII sajandi tekstides tavaline ning seejuures võeti eeskuju saksa keelest, mis oli enamiku kirjakeele arendajate emakeel (Metslang 2017: 284, 286). Lähtuda võidi ka tollaste mõjukate kirjameeste, näiteks Stahli keelekasutusest, sest tema teosed olid XVII sajandil keelenormi staatuses (Viht, Habicht 2022: 1032).

Samal ajal leidus autoreid, kes tõlkisid määravat artiklit teisiti, kui oli tollal tavaks. Üks selline kirjamees oligi Blume (vt Lill 1988; vrd siinseid näiteid 5 ja 6). Ta ütles juba oma esimeses mahukamas teoses „Das Kleine Corpus Doctrinæ”, et eestlastel puudub määrav artikkel (1662: B8v, viidatud Eesti keelemõte 2023: 116 kaudu). Seda tähelepanekut kinnitasid siinkirjutaja praegused uurimistulemused. Teose „Das Kleine Corpus Doctrinæ” juhuslikult valitud kümnel leheküljel esines määrav artikkel saksakeelses tekstis 149 korda, kuid Blume oli tõlkinud selle eesti keelde vaid 14 korral. Blume järgmise teose „Geistliche Wochen-Arbeit” kümne juhusliku lehekülje vaatlus näitas sama tendentsi: saksakeelse teksti 35 määravast artiklist oli eesti keelde tõlgitud vaid üks. (Pärismaa 2016: 59) Ka teose „Geistliche Hohe Fäst-Tahgs Freude” kümne juhusliku lehekülje uurimine kinnitas, et Blume eelistas jätta määrava artikli tõlkimata: saksakeelse rööpteksti 60 määravast artiklist esines eesti keeles vaid üks.

Näidetes 5 ja 6 on katkend Pauluse kirjast galaatlastele (Gl 2:16). Neist on näha, et kui Stahl on tõlkinud saksa keele eeskujul sõnad inimene ja usk eesti keelde koos määrava artikliga see, siis Blume on sama tekstikoha juures jätnud määrava artikli lisamata. Sõnale käsutegu/-töö (Kescko Tegko, Kesko Töh), millele eelneb prepositsioon läbi, ei ole aga kumbki lisanud eestikeelses tekstis määravat artiklit see.

(5) Sest eth meije tehdame / eth se Jnnimenne lebbi Kescko Tegko mitte öigkex sahp / erranis lebbi se Vscko Jesusse Christusse sisse [—]. Dann weil wir wissen / daß Gal. 2. 16. der Mensch durch des Gesetzes Werck nicht gerecht wird / sondern durch den Glauben an Jesum Christ (VAKK, Stahl 1649, 724)
’aga teades, et inimene ei saa õigeks Seaduse tegude kaudu, vaid ainult usu läbi Kristusesse Jeesusesse’ (Gl 2:16)

(6) Et meije tehme / et Jnnimenne lebbi Kesko Töh mitte öikex sahp / erranis Usko lebbi JEsusse CHristusse sisse [—]. Weil wir wissen / das der Mensch durch des Gesetzes Werk nicht gerecht wird / sondern durch den Glauben an JEsum CHrist… (VAKK, Blume 1662, 47)

Seega järgis Blume määrava artikli kasutuses oma arusaamu tollase rahvakeele kohta, mitte väljakujunenud kirjakeele tava ega mõjukate eelkäijate eeskuju.

3.4. Analüütiliste ja sünteetiliste kohatarindite suhe

Eesti keeles kaassõnafraaside kasutamist käändevormide asemel on nimetatud saksapäraste nähtuste hulgas XX sajandi algupoolest alates (vt Aavik 1936; Ziegelmann, Winkler 2006) ning on soovitatud kasutada nende asemel vastavaid käändevorme (Aavik 1936: 92). Kaassõnad esinesid loenditena juba XVII sajandi keeleõpetustes (nt Stahl 1637; Göseken 1660; Hornung 1693), kuid tollased autorid ei pidanud neid võõrapäraseks.

XVII sajandi põhjaeesti tekstides eelistati kohatähendust väljendada analüütiliste tarindite ehk kaassõnafraasidega, mille osakaal tollastes teostes oli 65–79%, sünteetilisi kohatarindeid ehk käändevorme esines XVII sajandi põhjaeesti teostes 21–35%-l juhtudest. Järsem muutus kohatähenduse väljendamisel toimus XVII sajandi lõpukümnendil Müncheni käsikirjast alates, kus sünteetilised konstruktsioonid (80%) hakkasid domineerima analüütiliste (20%) üle. (Pärismaa 2020: 213)

Kohatähenduse väljendamisel kaldus Blume sarnaselt oma kaasaegsetega eelistama analüütilisi konstruktsioone, mille osakaal oli siinse uurimuse materjalis 71%, sünteetilistel kohatarinditel vastavalt 29%. Samas ilmnes materjali fraasiti analüüsides, et sõna tee puhul (vt näidet 7) kasutas Blume ligikaudu kaks korda rohkem sünteetilisi kohatarindeid kui Stahl ja Müller. Oluline roll nende kohatarindite kasutuselevõtus tundub olevat olnud laulude tõlkimisel, mis mõjutas Blumet uusi ja kompaktsemaid riimuvaid väljendusvahendeid otsima. (Pärismaa 2020: 213, 222–223) Sama tendents ilmnes eituse väljendamisel (vt osa 3.1).

(7) Se sahtap mind kül öikel Têel / so jalla kommisep ei wêel / et lohta aggas Temma pehl / ke hoijap sind ei maggap sehl . (VAKK, Blume 1666, 94)
’See saadab mind küll õigel teel, su jalg ei komista veel, looda aga tema peale, kes hoiab sind, ei maga seal.’

Kokkuvõte

Artiklis vaadeldi XVII sajandi keskpaiga põhjaeesti vaimuliku autori ja tõlkija Christoph Blume teoste keelekasutust eri morfosüntaktiliste nähtuste, nagu eituse ja tulevikuvormide väljendamise, määrava artikli tõlkimise ning analüütiliste ja sünteetiliste kohatarindite suhte kaudu. Vaadeldi ka, kuivõrd lähtus Blume tolleks ajaks välja kujunenud kirjakeele tavast ja mõjukate kirjameeste tekstide keelekasutuse eeskujust.

Üksikisiku keelekasutuse muutused ei pruugi olla keelelooliselt nii silmapaistvad kui mitme autori ühiseid keeleseisukohti hõlmavad ja laia kõlapinda saavutanud muutused. Üksikisiku otsused on aga tähtsad seetõttu, et need täpsustavad keelemuutuse algusaega. Samuti annavad need üksikasjaliku pildi vastava keelenähtuse varieerumisest ja arengust, kuna võimaldavad selgemini märgata eri autorite tekstide vahelisi erinevusi.

Senised kirjakeelt käsitlevad uurimused (nt Ross 2009; Viht, Habicht 2022) on põhjaeesti kirjakeele reformi algusajaks pidanud XVII sajandi kaht viimast kümnendit, kui seoses Piibli tõlkimisega arutleti senisest laiemalt keele üle (Ross 2009: 556). Siinne uurimus Blume tekstide eituse, tuleviku väljendamise, määrava artikli ning analüütiliste ja sünteetiliste kohatarindite suhte kohta näitas, et keelemuutused algasid juba 1660. aastate põhjaeesti kiriklikes tekstides.

Blume tekstide keelekasutuses oli märgata nii väljapaistvaid kui ka mõõdukaid muutusi, mis lahknesid tema eelkäija Heinrich Stahli tekstide keelekasutusest. Artiklist ilmnes, et kuigi Blume tekstides leidus tollasele ajastule omaseid jooni (näiteks ep-eitus ja saama-tulevik), esines neis ka uuenduslikke keelenähtusi: ei-eitus ja eitusvorm pole, saksa keele määrava artikli tõlkimata jätmine, mida eelnevad autorid, nagu Stahl, ei olnud oma tekstides kasutusele võtnud või samamoodi tarvitanud. Mitmed uuenduslikud ja tollasele põhjaeesti kirjakeelele võõrad vormid võttis Blume ilmselt kasutusele selleks, et leida kirikulaulude tõlkimisel riimiliselt ja rütmiliselt sobivaid vorme, või tulenevalt oma tähelepanekutest kohaliku rahva keelepruugi kohta.

Oluline on niisiis keelekasutuse muutusi jälgida nii ajajärgu tekstide üldvaates, mille kaudu avalduvad põhitendentsid, kui ka üksikisiku tasandil ja iseloomulike keelenähtuste kaupa, mis aitab selgitada muutuste algusaega ja ulatust.

Liina Pärismaa (snd 1988), MA, Tartu Ülikool, eesti ja soome-ugri keeleteaduse doktorant (Jakobi 2, 51005 Tartu), liina.parismaa@ut.ee