-
Folkloristid Diane Goldstein, Sylvia Grider ja Jeannie Thomas märgivad, et „vaatamata põlvkondadepikkusele ratsionalismi ja valgustusajastu mõjule läheb tarbijatele endiselt korda üleloomulikkus” (Goldstein jt 2007: 2). Samuti pole olnud ühtegi ajastut, mil inimesed oleksid olnud ükskõiksed vähemasti neid endid ähvardava vägivalla suhtes. Käesolevas artiklis vaatlen üleloomulikkuse ja vägivalla kooslust jutustamisainena. Keskmes on tänapäevastes kogemuslugudes esinevad kirjeldused kokkupuudetest füüsiliselt agressiivsete vaimolenditega, paigutatuna traditsiooniliste (st kuni XX sajandi esimese pooleni kogutud) isikukogemuslugude taustale.…
-
Folkloristlik-lingvistiline lähenemine
Huumorit on valdavalt käsitletud kui loomingulist, autonoomset ning rohujuuretasandilt võrsuvat vastuhakuviisi. Selle kaudu osutavad ühiskonna liikmed puudujääkidele ning vastuoludele igapäevaelu poliitilises ja sotsiaalses korralduses. Huumori motiive tuvastada ja mõista on keeruline, kuid olenemata selle loomis- ja levitamiskavatsusest on ilmne, et suur osa huumorist kujutab sihtmärki poliitiliselt ebakorrektselt, solvavalt või teotavalt. Rünnak maskeeritakse vabandusega „see oli vaid nali”. Huumor võib seega ohustada harmoonilist koosolemist, kollektiivset identiteeti ning suhtlusnorme.
Mis…
-
Muinasjutud, nagu seda hästi teame, on lood, mis räägivad edust ja hästiminekust kõigi raskuste kiuste ning lõpevad õnnelikult – koos lootusrikka viipega kangelaste elamisele tänapäevani. Kuid muinasjuttudes leidub ka verd ja vägivalda, julmustki. Eredalt tuli see esile, kui alustasime Tartu Ülikooli ja Eesti Kirjandusmuuseumi töörühmaga eesti muinasjuttude akadeemilise väljaandeseeria koostamist. Juba esimese köite (EMj I:1) tänuväärsete eellugejate tagasisidest tuli välja, et see ülevaatlik teadusväljaanne võib kohati osutuda lugemisel probleemseks just…
-
Lihtsustav vaade rahvaluulele ja rahvakultuurile on stereotüüpiderohke, tihtilugu ka ilustav. Oma juuri soovitakse sageli näha paremana, kui need tegelikult on. Kui minevikust on saanud aja- ja kultuurilugu, käibivad muud nähatahtmised, vajadused ja ideoloogiad. Minevikust korjatakse välja ilus või õilistav, see, mis tõstab enesetunnet praeguses ajas. Rahvakultuuri sisse kirjutatud herderlik rahvuse algvaim on puhas ja hea ning kui selles peakski leiduma häirivaid dissonantse, on need põhjendatavad mingite ebasoodsate…
-
„Eesti keele seletav sõnaraamat” (EKSS) kirjeldab tegusõna kuhtuma : kuhtuda tähendusvälja nii: ’jõuetuks või viletsaks muutuma, väsima; raugema, vaibuma; kustuma; närbuma, närtsima; pleekima, luituma, kahvatuks muutuma’.
kuhtuma ei kuulu eesti kümne tuhande sagedama sõna hulka (Kaalep, Muischnek 2002: 47), kuid „Eesti keele mõistelise sõnaraamatu” (EKMS 2: 1186 sub nõrkema) ja EKSS-i ekstserptid ning Google’i otsingutulemused osutavad, et tegemist pole enam haruldusega, nagu XX sajandi alguskümnendeil, kui Johannes Aavik (1921: 47) tutvustas „Uute…
-
Parallelismid Giacomo Leopardi, Tõnu Õnnepalu ja Jan Kausi loomingus
Itaalia XIX sajandi luuletaja ja filosoofi Giacomo Leopardi (1798–1837) ilukirjanduslik looming on eelkõige tänu Maarja Kangro ja Märt Väljataga vahendusele eesti keeles kättesaadav juba aastaid, eraldi raamatuna on ilmunud „Mõtted” (2008) ja „Valitud teosed” (2016), mis annab esindusliku ülevaate canto’dest1 ja moraalipaladest. Vähem tuntud on Leopardi loomingu kunstifilosoofiliseks lätteks olevad teoreetilised arutlused. 1820-ndatel mõttepäevikus „Zibaldone”2 välja arendatud loomingupõhimõtete tuum on…
-
Taustu, eeskujusid ja väljakutseid
1. Kapist välja
Kui aastal 2011 sai konstruktsioone käsitleva väitekirja pealkirjaks olla „Teine grammatika” (Sahkai 2011), mis viitas selle lähenemise alternatiivsele iseloomule, siis aastal 2024 ei ole konstruktsioonipõhine keelekäsitus enam midagi uut ega erakordset. See on iseseisvunud mitmesuguseid keelenähtusi käsitlevaks kirjeldusraamistikuks (vt nt Goldberg 2003; Booij 2010; Gras, Elvira-García 2021); sel alal toimub juba 20 aastat eraldi konverentside seeria,1 välja antakse spetsialiseeritud ajakirju2 ning ilmunud on põhjalik…
-
Eesti ilukirjandusliku luule algusperioodil kuulus riim pea lahutamatult värsikunsti juurde, kuid alates 1950. aastate lõpust on selle tähtsus kirjalikus luules järk-järgult kahanenud, jäädes eelmise sajandi lõpus pigem kõrvaliseks võtteks. XXI sajandi tunnustatud luulekogud on vaid mõne üksiku erandiga kõik vabavärsilised, kindla meetrumi ja regulaarse riimita. Seevastu niinimetatud leviluules – luulelaadides, mis ei mahu raamatukaante vahele, sh popmuusika laulusõnad, lavaluule (luuleprõmmud), aga ka sotsiaalmeedialuule – on riim senini…
-
Eesti ja saksa keelt kõrvutav käsitlus
Eestis on paronüümide ehk sarnassõnade keeleteadusliku uurimisega tegeletud üpris vähe, nagu mujalgi Euroopas (vt Storjohann 2021a: 197). Näiteks on käsitlenud paronüüme Mati Hint (1978a), nüüdsel ajal on kaitstud mõni bakalaureuse- ja magistritöö (nt Hunt 2012; Thomson 2012) ning koos Eesti Keele Instituudi (EKI) juhtivleksikograaf Margit Langemetsaga oleme avaldanud viie üldkeele paronüümipesa analüüsi (Risberg, Langemets 2021). Pigemini on paronüümidega tegeletud keelekorralduses ja -hooldes,…
-
Artiklis keskendutakse eesti keele polüseemilise ja sageda kasutusega tuumverbi laskma alustamis- (laskma + Vma, nt lasta vesi kraanis jooksma) ja põhjustamiskonstruktsioonile (laskma + Vda, nt ei lasknud sind/sul ära sõita) ning kausatiivse funktsiooni kujunemise tagamaadele. Funktsiooni alltüüpidena käsitletakse permissiivset ja kuratiivset kausatiivsust. Kirjeldatakse laskma-verbi kasutusi kirjakeele tekstide põhjal alates XVI sajandist kuni tänapäevani ning selgitatakse tähendusseoseid. Sarnase metoodikaga olen uurinud panema– ja ajama-verbi grammatiseerumist (Tomson 2018, 2020). Laskma-, ajama- ja panema-kausatiivkonstruktsioonid on grammatiseerunud eri…
-
Artur Alliksaar ahvatleb alatasa keelefilosoofiale, sest tema luules avaldub eesti keele ülim võimekus. Mõtteteaduse risoom, mis seda käsitleks, kasvab üle pea. Nagu resümeerib tema rong-see-sõitis-luuletus „Kuhu küll, kuhu küll, uhh!!!”: „Sõrmede ja varvaste, mõtete ja mälestuste hargnemisel ei ole otsa / ega äärt” (Alliksaar 1997: 134).
Millise teooriaga läheneda sellele küllusele? Kas pragmapoeetiliste kõnetegudega? Või fenomenoloogilisel põhimõttel, et keel kõneleb, mitte inimene – inimene kostab talle vaid vastu (Heidegger 1999: 727–728)?…
-
Käsitlen naiste kasvavat rolli vene vanausuliste religioossetes praktikates ja kirikuelu juhtimises. Tähelepanu keskmes on neli Eesti kogudust: pomoorlaste kogudused Kasepääl, Suur-Kolkjas ja Varnjas ning fedossejevlaste kogudus Väike-Kolkjas, mis asuvad lähestikku Peipsi järve ääres ehk Tartumaa vanausuliste ridakülade piirkonnas.
Selle uurimuse välitööd tegin aastatel 2020–2021. Selles ajavahemikus suhtlesin vanausuliste koguduste liikmetega ning pühendusin kohalike kommete iseärasusele, tegutsedes vabatahtlikuna Väike-Kolkjas asuvas Peipsimaa Pärimuskeskuses. Mul oli võimalus osaleda vanausuliste lastelaagrites ja kohalikel pidupäevadel. Lisaks…
-
1. Sissejuhatus
Eesti murdeuurimistraditsioonis on võro ja seto keelt käsitletud murretena, seto keelt ka murrakuna. Keeleajalooliselt on võro ja seto vana lõunaeesti keele tänapäevased järeltulijad. Lõunaeesti keelt on peetud eraldi läänemeresoome keeleks, mis eristus muudest läänemeresoome keeltest esimesena (vt Prillop jt 2020) ning milles on väga palju eripärast võrreldes nii põhjaeesti keelel põhineva eesti kirjakeelega kui ka muude läänemeresoome keeltega. Eesti riigi keelepoliitika on lähtunud murdetraditsioonist ning käsitleb…
-
Eestimaa rüütelkonna protokollide narratoloogiline struktuur
Protokollid ei jutusta lugusid, vaid jäädvustavad sündmusi võimalikult objektiivselt ja kiretult, lihtsas keelelises vormis ja ilma protokollija isikliku hoiakuta. Mõnes mõttes on protokoll jutustuse vastand. Seetõttu pole üllatav, et ehkki mitteilukirjanduslikke tekste kasutatakse varauusaegse kirjanduse uurimisel juba ammu, ei ole tollaseid protokolle kui jutustavat tekstivormi peaaegu uuritud, kui jätta kõrvale mõni neis esinev luuletekst. Ometi pakuvad protokollid oma varauusaegsel kujul palju võimalusi kirjanduslikuks ja…
-
Levik, autorid, temaatika ja vormilahendused
Jaapani luulekultuuri vanimaid vorme on VII sajandi õukondlikust suulisest traditsioonist sündinud tanka, algse nimega waka (和歌 ’laul’), mille kõrgaeg saabus Heiani ajajärgul (794–1192). Uuesti kerkis see luulevorm esile XIX sajandil, saades ka uue nimetuse. Nimelt soovis Meiji ajastu rahvusliku luuleuuendusliikumise üks algatajatest Masaoka Shiki (1867–1902) anda vanale vormile värske sisu, nimetades ühtlasi seni waka’na tuntud luuletuse ümber tankaks (短歌 ’lühike laul’), ning rajas selle arendamiseks…
-
Mõnigi keelend ei taha hästi raamidesse sobituda. Üks selliseid näib olevat liitsõna vanakooli, mida kohtame täiendina – kõrvuti sõnaühendiga vana kooli – üha uutes ja uutes ühendites. Ortograafias ja sõnamoodustuses on küll kirjeldatud teatavate omadussõnalise täiendiga nimisõnafraaside võimet moodustada järgneva nimisõnaga kolmeosalisi liitumeid (nt valgepiletimees, hallipassimees, pikanäpumees), kuid peagu tähelepanuta on jäänud nimisõnafraasist lähtuva täiendi enda leksikaliseerumine.
Täiendina esinevad vana kooli ja vanakooli on eesti keeles olnud käibel ligi sada…
-
Johannes Erici ja Andreas Arvidi disputatsiooni „De plantis” (1647) näitel
Tartu Ülikooli botaanikaaed tähistas hiljuti 220. sünnipäeva ja see sündmus viib küsimuseni, miks ei rajatud botaanikaaeda Tartusse juba XVII sajandil, kui ülikool asutati. Kas toona üldse botaanikaga tegeldi? Rootsiaegses Tartu ülikoolis botaanikat küll eraldi ei õpetatud, kuid taimede tundmist nõuti Academia Gustaviana põhikirja järgi arstiteaduskonna õppekavas (Constitutiones 2015: 64, 147). Ka taimede mainimist ja nende kasutuse kirjeldamist tuli XVII sajandi…
-
Karl Ristikivi novellikogumiku „Sigtuna väravad”, mida autor iseloomustas kui jumalagajättu keskajaga (Ristikivi 2002: 342),1 lõpetab gootilik õudusjutt „Luigelaul” Saksa ordu Grobiņa foogtist Goswin von Aschenbergist, murtud raugast, kes istub oma lossis ja püüab tulutult aru saada lindude keelest (Ristikivi 1968: 257–269). Erilist tuska teevad talle rändlinnud, kes liiguvad igal sügisel põhjast lõunasse ja igal kevadel lõunast põhja ning keda ta ei suuda takistada, kuigi noorena veel püüdis. Kirjeldatud paranoia sai…
-
Seksuaalsus ja soolisus on inimkogemuse osad, mille ühtaegu intiimne, ühiskondlik ja politiseeritud olemus on pidevas muutumises, pakkudes keeleuurimisele viljakat pinnast. Vähemuste õigused on tihedalt seotud inimõiguste ja võrdõiguslikkusega ning nendega seotud arutelude, sh sõnavara uurimine aitab kaasa ühiskonna arengule. Seksuaal- ja soovähemuste õiguste ja kogukonna teemad tulid avalikku arutellu ja eesti üldkeelde glasnosti ja perestroika ajal, kui homoseksuaalsus meedias kajastatavaks teemaks muutus (Kurvinen 2007). Sõnad lesbi ja gei jõudsid laiemasse…
-
Osa liitarvsõnu on eesti keele esimestest mälestistest tänini püsinud suuresti ühesugusena. Nii on see olnud teistkümnetega (11–19), kümneliste (10, 20, 30, 40, 50, 60, 70, 80, 90), sajaliste (100, 200, 300, 400, 500, 600, 700, 800, 900) ja tuhandelistega (1000, 2000, 3000, 4000, 5000, 6000, 7000, 8000, 9000), nagu võib näha juba Heinrich Stahli kirikuraamatuis esinevatest liitarvsõnadest nellitöistkümmen, nellikümmen, nelli sadda ja nelli tohat. Märkimisväärselt varieerusid kirjakeele algusaegadel aga liitarvsõnad,…