-
Kirjanduskriitika ülevaade 2022–2023
Alustuseks veidi numbrimaagiat, sest kas miski üldse ilmus, kui see statistikas ei kajastu? 2022.–2023. aastal ilmus Keeles ja Kirjanduses 44 kirjandusarvustust, Loomingus 92, Värskes Rõhus 46, Edasis 33, Müürilehes 13, Vikerkaares 50, Sirbis ligikaudu 120. Täpset arvu on aga keeruline määratleda, kuna arvustuse olemus ise on hägune. Kas arvata nende hulka miniatuurne tekst, mis koosneb mahupiirangu tõttu peamiselt teose tutvustusest ja mõnest lugemismuljest ning on väljaande kodulehel määratletud…
-
„Harja otsimine“ ja „Mõõk merest“
Regilaul, läänemeresoome kultuuride omapärasemaid nähtusi, on siinsetel aladel üks rikkalikumalt kogutud ja uuritud rahvaluuležanre. Ajaloolis-geograafilise uurimismeetodi kasvav populaarsus rahvaluule suurkogumise aegadel on meile andnud erakordselt rikkalikud tekstikogud, kus – erinevalt varasemast kogumispõhimõttest jäädvustada teksti süžeest üks, võimalikult täiuslik versioon – pöörati tähelepanu kõigi variantide võimalikult täpsele dokumenteerimisele.
Suur teisendite hulk oli vajalik ajaloolis-geograafilise meetodi rakendamiseks folkloori ja sealhulgas regilaulude uurimisel, et välja selgitada laulude kujunemisteed…
-
Järgnevas kirjutises vaatlen peale Eesti ka Karjalas ja Ingerimaal tuntud regilaulutüübi „Harja otsimine” võimalikke seoseid kiikumise maagiliste aspektidega, kiiges või hällis maa ja taeva vahel liikuvate üleloomulike olenditega, iidsete päikese sümbolite ja aastaringiga seotud kommetega ning ennustamisele viitavate motiividega. Artikli ajendiks sai Mall Hiiemäe 2006. aastal ilmunud „Harja otsimise” laulutüübile pühendatud artikkel „Kosmogoonilise harja otsimine”. Selle sissejuhatuses ta mõtiskleb selle üle, mil kombel on mütoloogilise sisuga regilaulud meieni jõudnud, ning…
-
Noor W. B. Yeats kirjutas üle-eelmise sajandi lõpul essees „Keha sügis”:
[—] näen iga maa kunstides neid kahvatuid tulesid ja kahvatuid värve ja kahvatuid kontuure ja kahvatuid energiaid, mida paljud nimetavad „dekadentsiks” ja mida mina, uskudes, et kunstid seisnevad unistamises saabuvatest asjadest, eelistan nimetada keha sügiseks. Üks iiri luuletaja, kelle rütmid on nagu merelinnu hüüd sügishämarikus, on selle tähendust väljendanud värsis „On päiksevalgus väsind, aeg ader jätta nüüd.” (Yeats 2023:…
-
Artiklis kõrvutan peamiselt kaht teatrisituatsiooni. Esimene pärineb Prantsuse teatrist 1896. aastal, kui leidis aset Oscar Wilde’i tragöödia „Salomé” maailmaesietendus, teine Eesti teatrist, kui tekst jõudis siinmail esmakordselt lavale 1919. aastal ja ka hiljem suurt tähelepanu sai.1 Samuti heidan pilgu 1990. aastate piirimaile, mil näidend üle poole sajandi pikkuse pausi järel taasavastati. Teatrisituatsiooni all mõtlen siin üsna tavapärases tähenduses teatriteksti retseptsiooni – lavastusviise ning etenduste kohta avaldatud kriitikat. Ent situatsiooni mõiste…
-
Charles Baudelaire’i „Kurja lillede” erinevates väljaannetes („Les Fleurs du mal”, 1857, 1861, 1866, 1868) leidub 72 sonetti. Neist viimasele, postuumsele väljaandele1 kirjutas Théophile Gautier saatesõna, kus ta nimetab Baudelaire’i stiili dekadentlikuks (Gautier 1868: 16–17). 1883. aasta maikuus avaldas Paul Verlaine ajakirjas Le Chat Noir märgilise soneti „Langueur” („Raugus”), mille esivärss kuulutas: „Je suis l’Empire à la fin de la décadence” – „Ma olen impeerium langusaegade lõpus” (vt Sisask 2018: 53),…
-
XX sajandi esimese poole haritlasvasakpoolsuse estetistlikust aluspõhjast
Siinse kirjutise tõukepunktiks on tõdemus, et Johannes Barbarus ning tema eluaegne sõber ja mõttekaaslane Johannes Semper alustasid luulega, millel on palju ühist dekadentliku ja estetistliku poeetikaga, ja olid samal ajal vasakpoolsete vaadetega haritlased, kes lõpetasid nõukogude režiimi funktsionääride ja propagandistlike kirjanikena.1 Selline estetistlike ja vasakpoolsete hoiakute kooslus ning selline loomingukaar võivad näida vastuolulised, kuid ei pruugi. Vasakpoolsusega seostub kunstilises mõttes pigem mitteindividualistlik,…
-
Nietzschelik-bergsonlik liikumise ning voolamise esteetika Tammsaare ja Semperi varases proosas
Pühendatud Rutt Hinrikuse mälestusele
Kõik, mis paigal püsib, olgu see asi või olgu see sõna, on sümbool. Reaalsus on liikuvus.
[—] nagu Nietzsche lausub: [—] Tõe elu on alaline voolamine.
(Semper 1915: 27)
Nõnda peab ühes prantslase Henri Bergsoniga otsusele jõudma,
et ainuke kindel reaalsus on liikumine, muutumine, arenemine.
(Tammsaare 1988a [1919]: 354)
1910. aastal ei ole üldsusele tundmatu 18-aastase Johannes Semperi (1969a: 13) jaoks probleem kritiseerida…
-
Jaan Oksa protsessuaalne subjekt
Käesolev artikkel tõukub minu valmivast dissertatsioonist, milles võrdlen Jaan Oksa ja Lautréamonti loomingut. Siinses kirjatöös keskendun nooreestlase Jaan Oksa poeetikale ning tema teoste avangardsele-revolutsioonilisele laadile, mis alles hiljaaegu on asetunud uurijate suurema tähelepanu alla. Vaatlen Oksa tekste Lautréamonti ja teiste modernistlike poeetide peal ära proovitud mõistestikku ja psühhoanalüütilist meetodit kasutades. Keskmes on hüpotees, et Oksa uuenduslikus ja sügavalt isikupärases poeetilises proosas on esil samasugune avangardistlik pööre,…
-
Friedrich Nietzsche vitaalsed afektid Jaan Oksa loomingu kõverpeeglis
Jaan Oks on Teise maailmasõja eelses eesti kultuuris kõige puhtakujulisem dekadentlik kirjanik, seda nii teoste stiili kui ka üldise allakäigumeeleolu poolest. Oks (2004: 283) taotles dekadendi staatust ise ning selle omistasid talle kaasaegsed (Kallas 1957: 267; vt ka Lind 2018: 37–40). Seda positsiooni pole ka tänapäeval kahtluse alla seatud, kuid viimastel kümnenditel Eestis hoogustunud dekadentsiuuringute käigus ei ole Oksa kui dekadenti…
-
Tõlked ja retseptsioon läbi dekadentsi prisma
Viimasel ajal on üsna palju uuritud Lääne-Euroopa modernsete kunsti- ja kirjandusvoolude Eestisse toomist XX sajandi alguses kui eelkõige Noor-Eesti programmilist tegevust (nt Monticelli 2006, 2008; Ploom 2005; Hinrikus jt 2017). Vähem on pööratud tähelepanu protsessile, mille käigus Euroopa kirjandustes toimuv jõudis eesti kultuuri ajalehtede ja ajakirjade kaudu, olgu siis tõlgete või tutvustuste kujul. Nii oldi XX sajandi alguses ka ilma Noor-Eestita arvukate…
-
Gabriele D’Annunzio tõlge ja retseptsioon XX sajandi alguse eesti kultuuris
1911. aastal pakkus Gustav Suits Noor-Eesti ajakirja viimase numbri (5/6) „Lõpusõnas” oma arusaama Noor-Eesti rühmituse saamisloost, avades intellektuaalseid mõjusid, mis nooreestlaste maailmavaadet ja kirjanduslikku kreedot kujundasid. Sealt leiame ka järgmised read:
Ei tea kust laenuraamatukogust olivad ka esimesed Vene „dekadendid”, Balmont ja Brjussov, nende ridade kirjutaja kätte puutunud. Ühe juhtumise kaudu tutvustasin ma end, Tartu gümnasiumi viimases ja eelviimases…
-
Jah, põrmuks sinagi saad, ilu kuninganna!
Kui kinni vaotatud on laud,
ei enam iialgi siis lillenurm sind kanna,
vaid keset haudu on su haud.
Siis, oh mu kaunitar, sa ütle ussidele,
seal all, kus hõiskab hukk ja hääb,
et sinu kaduv kest, su kuju õrn ja hele
mu armastuses kestma jääb.
(Baudelaire 1967: 30)
Charles Baudelaire’i luuletusest „Raibe” („Une charogne”), mille kaks viimast salmi juhatavad motona sisse siinse kirjutise, on vaikimisi saanud kogu dekadentsi…
-
Muinasajal kasutati kaljudele rituaalsete kujutiste tegemiseks ookri kõrval paakspuust saadavat kollast, oranži või punast värvainet. Kirjutis käsitleb peamiselt kollast värvust tähistavaid soome-ugri sõnu, mis võivad üht- või teistpidi olla seoses paakspuu ja põldpaoga. Läänemeresoome värvinimetusi on võrdlev-ajaloolise keeleteaduse vaatenurgast põhjalikumalt uurinud Mauno Koski (1983), Vilja Oja (2001, 2003, 2014) ja Ilona Kivinen (2007) ning kognitiivlingvistika positsioonidelt Urmas Sutrop (1995, 2000, 2002) ja tema õpilased.
Alustuseks Soome kaljumaalingutest
Käesoleva uurimuse sünniks andis tõuke…
-
Kõik tõlkijad teavad, kui keeruliseks võib vahendamise teha see, kui lähteteksti hoiab koos mingi sõna, mille tähendust tuleb sihtkeeles erinevas kontekstis edasi anda erinevate sõnadega. Prantsuse või inglise keelest tõlkimisel võib niisuguseks sõnaks osutuda vanité/vanity, mille aluseks on ladina kuju vānitās. See sõna on tarvitatav üsna selgesti eristuvates tähendustes, mille ühiseks katmiseks puudub eesti keeles sobiv vaste. Näiteks Koguja raamatu ladina Vulgata-tõlke vānitās vastena kasutatakse eesti piiblitõlgetes enamasti tühi-tüvelisi sõnu:…
-
„Postimehest” lugesin, et keegi naisterahvas olevat Kirjameeste Seltsi viimase aastapäeva
puhul liikmeks vastu võetud, hädaohust hoolimata, et seltsi siiamaalne rahu seeläbi
rikutud oleks. Kui sel kombel kõigiti õigustatud ning paljuproovitud
naisemantsipatsioonile ka meie eesti naiste seas uksed kõrgeks ja väravad laiaks tehakse,
siis palusin kirjalikult Hurt’i, et ta ka minu muide üsna tugevaile ja terveile kopsudele
võimaldaks kõige tervislikumat arenemist mainitud kirjandusringis.
Lydia Koidula kiri Johann Voldemar Jannsenile (Rosenthal-Lipp 1926: 25)
Naised ja rahvuslik liikumine
Üks olulistest ärkamisaegsetest…
-
Siinne käsitlus võtab vaatluse alla leksika, mida kajastavad kuus XVII ja XVIII sajandil avaldatud eesti keelt sisaldavat sõnastikku. Alustuseks on põgusalt kirjeldatud sotsiaalseid olusid ja konteksti, millesse need sõnastikud paigutuvad, seejärel on analüüsitud ametinimetuste ja sotsiaalsete rollide sõnavara käsitletud sõnastikes. Tolleaegseid ameteid ja sotsiaalseid rolle on siin vaadeldud ennekõike sõnavarasuhete ja ajaloolise tausta avamiseks: milliseid ameteid üldse sõnastikes kirjeldati ja milliseid põhijooni võib nende kohta välja tuua? See võimaldab paremini…
-
Eesti loomislaul on müütiline rahvalaul maailma sünnist. Lennates tuleb imepärane lind, valib kuldse põõsa või kiigeõrre pesapaigaks ja muneb sinna munad, haub välja pojad ja pillub laiali, nii et neist tekivad päike, kuu ja täht. Loomise ajal on küll osa maailmast juba olemas – meri ja põõsad, puupuru ja maamuru. . . . Miks on siis vaja uuesti alata, visata taevasse päike ja kuu?
Müütiline mõtlemine ei pruugi vastata tavaloogikale ega rituaalne tegevus olla…
-
Luule(kogu) käsitlemine eesti kirjandusõpetuses
Luuleõpetuse klassik Michael Benton (1978: 114) märkis pea poole sajandi eest tabavalt, et luuleõpetus on inglise keele ja kirjanduse ainekava Tuhkatriinu. Tuhkatriinu metafoor avab üllatavalt täpselt ka luule praeguse asendi Eesti kirjandusõpetuses ja laiemalt hariduseski: rikkalik pedagoogilis-poeetiline potentsiaal jääb kasutamata, poeesia tundub hämar ja eemaletõukav, nii et lihtsam oleks selle ees sootuks silm kinni pigistada. Meenub ühe noore pedagoogi naljatlev vastus mõne aasta…
-
Ajalehe Ristirahwa Pühhapäwa Leht 1877. aasta 6. novembri numbri ühest kuulutusest võib lugeda: „Naesterahwa mantli krae, mustast tradidamist, wildse prannidega on pühhapäwa öhtul ärrakaddunud. Leidjat pallutakse Makri uulitsasse Altmühli majasse Nr. 269 kätte tua, kus temma waew ärratassutakse.”
Tänapäeva inimeses tekitab see lühike tekst palju küsimusi. Mis on tradidam? Mis on vildne? Mis on prannid?
Esimesele küsimusele vastab Wiedemanni sõnaraamat, et traadidam on ’Damentuch, drap-de-dames’ (Wiedemann 1893: 1194), ning Johann Georg Krünitzi…