-
Nietzschelik-bergsonlik liikumise ning voolamise esteetika Tammsaare ja Semperi varases proosas
Pühendatud Rutt Hinrikuse mälestusele
Kõik, mis paigal püsib, olgu see asi või olgu see sõna, on sümbool. Reaalsus on liikuvus.
[—] nagu Nietzsche lausub: [—] Tõe elu on alaline voolamine.
(Semper 1915: 27)
Nõnda peab ühes prantslase Henri Bergsoniga otsusele jõudma,
et ainuke kindel reaalsus on liikumine, muutumine, arenemine.
(Tammsaare 1988a [1919]: 354)
1910. aastal ei ole üldsusele tundmatu 18-aastase Johannes Semperi (1969a: 13) jaoks probleem kritiseerida…
-
Jaan Oksa protsessuaalne subjekt
Käesolev artikkel tõukub minu valmivast dissertatsioonist, milles võrdlen Jaan Oksa ja Lautréamonti loomingut. Siinses kirjatöös keskendun nooreestlase Jaan Oksa poeetikale ning tema teoste avangardsele-revolutsioonilisele laadile, mis alles hiljaaegu on asetunud uurijate suurema tähelepanu alla. Vaatlen Oksa tekste Lautréamonti ja teiste modernistlike poeetide peal ära proovitud mõistestikku ja psühhoanalüütilist meetodit kasutades. Keskmes on hüpotees, et Oksa uuenduslikus ja sügavalt isikupärases poeetilises proosas on esil samasugune avangardistlik pööre,…
-
Friedrich Nietzsche vitaalsed afektid Jaan Oksa loomingu kõverpeeglis
Jaan Oks on Teise maailmasõja eelses eesti kultuuris kõige puhtakujulisem dekadentlik kirjanik, seda nii teoste stiili kui ka üldise allakäigumeeleolu poolest. Oks (2004: 283) taotles dekadendi staatust ise ning selle omistasid talle kaasaegsed (Kallas 1957: 267; vt ka Lind 2018: 37–40). Seda positsiooni pole ka tänapäeval kahtluse alla seatud, kuid viimastel kümnenditel Eestis hoogustunud dekadentsiuuringute käigus ei ole Oksa kui dekadenti…
-
Tõlked ja retseptsioon läbi dekadentsi prisma
Viimasel ajal on üsna palju uuritud Lääne-Euroopa modernsete kunsti- ja kirjandusvoolude Eestisse toomist XX sajandi alguses kui eelkõige Noor-Eesti programmilist tegevust (nt Monticelli 2006, 2008; Ploom 2005; Hinrikus jt 2017). Vähem on pööratud tähelepanu protsessile, mille käigus Euroopa kirjandustes toimuv jõudis eesti kultuuri ajalehtede ja ajakirjade kaudu, olgu siis tõlgete või tutvustuste kujul. Nii oldi XX sajandi alguses ka ilma Noor-Eestita arvukate…
-
Gabriele D’Annunzio tõlge ja retseptsioon XX sajandi alguse eesti kultuuris
1911. aastal pakkus Gustav Suits Noor-Eesti ajakirja viimase numbri (5/6) „Lõpusõnas” oma arusaama Noor-Eesti rühmituse saamisloost, avades intellektuaalseid mõjusid, mis nooreestlaste maailmavaadet ja kirjanduslikku kreedot kujundasid. Sealt leiame ka järgmised read:
Ei tea kust laenuraamatukogust olivad ka esimesed Vene „dekadendid”, Balmont ja Brjussov, nende ridade kirjutaja kätte puutunud. Ühe juhtumise kaudu tutvustasin ma end, Tartu gümnasiumi viimases ja eelviimases…
-
Jah, põrmuks sinagi saad, ilu kuninganna!
Kui kinni vaotatud on laud,
ei enam iialgi siis lillenurm sind kanna,
vaid keset haudu on su haud.
Siis, oh mu kaunitar, sa ütle ussidele,
seal all, kus hõiskab hukk ja hääb,
et sinu kaduv kest, su kuju õrn ja hele
mu armastuses kestma jääb.
(Baudelaire 1967: 30)
Charles Baudelaire’i luuletusest „Raibe” („Une charogne”), mille kaks viimast salmi juhatavad motona sisse siinse kirjutise, on vaikimisi saanud kogu dekadentsi…
-
Muinasajal kasutati kaljudele rituaalsete kujutiste tegemiseks ookri kõrval paakspuust saadavat kollast, oranži või punast värvainet. Kirjutis käsitleb peamiselt kollast värvust tähistavaid soome-ugri sõnu, mis võivad üht- või teistpidi olla seoses paakspuu ja põldpaoga. Läänemeresoome värvinimetusi on võrdlev-ajaloolise keeleteaduse vaatenurgast põhjalikumalt uurinud Mauno Koski (1983), Vilja Oja (2001, 2003, 2014) ja Ilona Kivinen (2007) ning kognitiivlingvistika positsioonidelt Urmas Sutrop (1995, 2000, 2002) ja tema õpilased.
Alustuseks Soome kaljumaalingutest
Käesoleva uurimuse sünniks andis tõuke…
-
Kõik tõlkijad teavad, kui keeruliseks võib vahendamise teha see, kui lähteteksti hoiab koos mingi sõna, mille tähendust tuleb sihtkeeles erinevas kontekstis edasi anda erinevate sõnadega. Prantsuse või inglise keelest tõlkimisel võib niisuguseks sõnaks osutuda vanité/vanity, mille aluseks on ladina kuju vānitās. See sõna on tarvitatav üsna selgesti eristuvates tähendustes, mille ühiseks katmiseks puudub eesti keeles sobiv vaste. Näiteks Koguja raamatu ladina Vulgata-tõlke vānitās vastena kasutatakse eesti piiblitõlgetes enamasti tühi-tüvelisi sõnu:…
-
„Postimehest” lugesin, et keegi naisterahvas olevat Kirjameeste Seltsi viimase aastapäeva
puhul liikmeks vastu võetud, hädaohust hoolimata, et seltsi siiamaalne rahu seeläbi
rikutud oleks. Kui sel kombel kõigiti õigustatud ning paljuproovitud
naisemantsipatsioonile ka meie eesti naiste seas uksed kõrgeks ja väravad laiaks tehakse,
siis palusin kirjalikult Hurt’i, et ta ka minu muide üsna tugevaile ja terveile kopsudele
võimaldaks kõige tervislikumat arenemist mainitud kirjandusringis.
Lydia Koidula kiri Johann Voldemar Jannsenile (Rosenthal-Lipp 1926: 25)
Naised ja rahvuslik liikumine
Üks olulistest ärkamisaegsetest…
-
Siinne käsitlus võtab vaatluse alla leksika, mida kajastavad kuus XVII ja XVIII sajandil avaldatud eesti keelt sisaldavat sõnastikku. Alustuseks on põgusalt kirjeldatud sotsiaalseid olusid ja konteksti, millesse need sõnastikud paigutuvad, seejärel on analüüsitud ametinimetuste ja sotsiaalsete rollide sõnavara käsitletud sõnastikes. Tolleaegseid ameteid ja sotsiaalseid rolle on siin vaadeldud ennekõike sõnavarasuhete ja ajaloolise tausta avamiseks: milliseid ameteid üldse sõnastikes kirjeldati ja milliseid põhijooni võib nende kohta välja tuua? See võimaldab paremini…
-
Eesti loomislaul on müütiline rahvalaul maailma sünnist. Lennates tuleb imepärane lind, valib kuldse põõsa või kiigeõrre pesapaigaks ja muneb sinna munad, haub välja pojad ja pillub laiali, nii et neist tekivad päike, kuu ja täht. Loomise ajal on küll osa maailmast juba olemas – meri ja põõsad, puupuru ja maamuru. . . . Miks on siis vaja uuesti alata, visata taevasse päike ja kuu?
Müütiline mõtlemine ei pruugi vastata tavaloogikale ega rituaalne tegevus olla…
-
Luule(kogu) käsitlemine eesti kirjandusõpetuses
Luuleõpetuse klassik Michael Benton (1978: 114) märkis pea poole sajandi eest tabavalt, et luuleõpetus on inglise keele ja kirjanduse ainekava Tuhkatriinu. Tuhkatriinu metafoor avab üllatavalt täpselt ka luule praeguse asendi Eesti kirjandusõpetuses ja laiemalt hariduseski: rikkalik pedagoogilis-poeetiline potentsiaal jääb kasutamata, poeesia tundub hämar ja eemaletõukav, nii et lihtsam oleks selle ees sootuks silm kinni pigistada. Meenub ühe noore pedagoogi naljatlev vastus mõne aasta…
-
Ajalehe Ristirahwa Pühhapäwa Leht 1877. aasta 6. novembri numbri ühest kuulutusest võib lugeda: „Naesterahwa mantli krae, mustast tradidamist, wildse prannidega on pühhapäwa öhtul ärrakaddunud. Leidjat pallutakse Makri uulitsasse Altmühli majasse Nr. 269 kätte tua, kus temma waew ärratassutakse.”
Tänapäeva inimeses tekitab see lühike tekst palju küsimusi. Mis on tradidam? Mis on vildne? Mis on prannid?
Esimesele küsimusele vastab Wiedemanni sõnaraamat, et traadidam on ’Damentuch, drap-de-dames’ (Wiedemann 1893: 1194), ning Johann Georg Krünitzi…
-
1. Sissejuhatus
Eesti keeles on finiitverb teatud tüüpi lausetes teisel kohal, olenemata sellest, millise lauseliikmega lause algab, st eesti keel on nn V2-keel (vt nt Lindström 2017: 551–555). Tavaliselt algab lause subjektiga (1a), kuid võib alata ka mis tahes muu lauseliikmega (1b–1e).
(1a) Nad ronisid raudteerinnatise alt läbi. (Lindström 2017: 550)
(1b) Maasikamoosi keetis ema neli purki. (Lindström 2017: 551)
(1c) Täna on taevas erakordselt selge. (Lindström 2017: 551)
(1d) Õnneks oli Adu ise telefoni…
-
Sõnakunst oli Artur Alliksaarele eksistentsiaalne küsimus. 6. veebruaril 1954. aastal kirjutas ta Eino Lainvoole:
Mõeldav on, et tuleb brutaalse jõukultuse epohh, mil luule kuulutatakse luksuseks, rüütellikkus tõveks, hinge peenus surmapatuks ja mil tundevabadus pahena seotakse pilkesambale. Sellele vaatamata või õigemini selle tõttu peab julgema olla tark ja hoidma vahedana vaimu relva. Tark, suutmata vältida hävitavat kataklüsmi, ehib oma hävingu sügava teadlikkuse rahuoreooliga. (EKM EKLA, f 316, m 1:6, lk 6)
Alliksaare arhiivimaterjalidest selgub,…
-
2014. aastal märkis Mikko Lagerspetz (2014: 471): „Eesti venekeelse elanikkonna seisund sõltub jätkuvalt problemaatilistest suhetest idanaabriga.” Praegu, seoses sõjaga Ukrainas ja Vene Föderatsiooni agressiivse poliitikaga, on see probleem varasemast veelgi teravam. Eesti sisepoliitika kujundamisel muutub järjest aktuaalsemaks eestivenelaste identiteedi küsimus ja nende sidemed Venemaa elanikega. Enamikus Eesti teadusuuringutes keskendutakse küsimusele, missuguseid teabeallikaid peab venekeelne elanikkond kõige usaldusväärsemaks (Vihalemm jt 2019; Jõesaar 2022). Eesti venekeelsete elanike identiteedi küsimust võiks aga vaadata…
-
Siinses artiklis kutsun lugejat kasutama oma kujutlusvõimet. Mõelge, et on juuni õhtu 1930. aastate lõpul ja et te näete rongi või võib-olla olete ise rongis, mis sõidab Tallinnast Tartusse, ja ühes vagunis istuvad kaks naist. Üks neist on Virginia Woolf (1882–1941), XX sajandi üks kuulsamaid modernistlikke kirjanikke, ja teine Leida Kibuvits (1907–1976), praeguseks pigem unustatud eesti kirjanik samuti XX sajandist, kes oli omal ajal tuntud ja tunnustatud. Kaks naist tõstavad…
-
Djuna Barnes (1892–1982) kuulutas ennast XX sajandi „kõige kuulsamaks tundmatuks” (Glavey 2009: 749) ning kirjanduslugu on ingliskeelses kultuuriruumis aastakümneid selle enesemääranguga nõustunud, vaadeldes teda heal juhul olulise marginaalse kirjanikuna (ingl major minor writer).1 Tänu peamiselt feministlike kirjandusteadlaste tegevusele viimase paarikümne aasta jooksul on lisandunud ridamisi põnevaid uurimusi (Warren 2008; Caselli 2009; Taylor 2012 jne), mis avavad Barnesi loomingu mitmetahulisust. Sellest hoolimata pole Barnes saavutanud sellist kanoonilist staatust nagu Virginia Woolf…
-
Marta Sillaotsa (snd Reichenbach, 1887–1969) ilukirjanduslik ja kirjanduskriitiline tegevus oli märkimisväärselt mitmekülgne ja viljakas. Teda tuntakse tänapäeval peamiselt produktiivse tõlkijana, kelle vahendatuna on võimalik eesti keeles lugeda maailmaklassikat, ning Trips-Traps-Trulli lugude autorina. Sillaots kui kriitik on laiemale avalikkusele vähem teada, samuti on suuresti unustusehõlma vajunud tema täiskasvanutele mõeldud ilukirjanduslik looming. Sillaotsa näitel saab heita pilgu ühe naise kirjandusliku mitmekülgsuse kujunemisele XX sajandi alguskümnenditel, lisada trükiallikatele arhiivipõhise vaatenurga ning arutleda, kas…
-
Alma Ostra jutustus „Aino”
XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse kirjanduses kinnitas teiste esteetiliste väljenduslaadide (sh realismi ja naturalismi) hulgas kanda lagunemise, allakäigu- ja lõpumeeleolusid kujutav ning sellise meelsuse ületamise võimalusi vaagiv dekadents (vt Desmarais, Weir 2022). Selle viljelemine hõlmas muu hulgas rõhumist erisugu ambivalentsustele (nt traditsiooniliselt inetuks peetu võimalikule ilule) ning konventsionaalsete moraalinormide õõnestamist, sageli ka ohtrate intertekstuaalsete allusioonidega pikitud teadlikult keeruka stiili harrastamist (Lyytikäinen jt 2020a: 5–7).…