-
XVII sajandi kaks viimast kümnendit on eesti kirjakeele ajaloos tuntud tuliste keelevaidluste ajana. 1680. aastate teisel poolel oli peamine tüliõun tallinnakeelne Uue Testamendi tõlge, mille toimetamiseks ja trükieelseks ülevaatuseks tulid Eesti- ja Liivimaa pastorid kahel korral kokku n-ö piiblikonverentsidele (Piiblikonverentsid 2003). Erimeelsuste tõttu see enne Põhjasõda trükki ei jõudnudki, vaid ilmus 1715. aastal. Uue Testamendi tõlkest alguse saanud lahkhelid laienesid peagi kirikulaulude tõlgetele ning omajagu kriitikat sai ka Eestimaa konsistooriumi…
-
Eesti kirjakeele ajaloost tuntud vaimulik Heinrich Göseken1 (1612–1681) elas enne Eestimaale siirdumist lühikest aega Stockholmis. Sellele seigale on tema elu ja tegevust käsitlevates kirjutistes vähe tähelepanu pööratud. Entsüklopeediates (EE 2000: 74; ENE 1970: 479; EE 1934: 581, autor on Andrus Saareste), biograafilistes leksikonides (EKL 1995: 100; EKBL 1975: 77, mõlema autor on Erna Siirak; EBL 1926–1929: 116, autor on Saareste) ja nii mõneski kuni üsna hiljutise ajani ilmunud uurimuses (nt…
-
Kuidas suhestuvad omavahel vanimad eesti keelt sisaldavad sõnastikud: XVII ja XVIII sajandil koostatud saksa-eesti ja eesti-saksa sõnastikud? Sel teemal on tehtud ülevaateid, on kirjutatud autoritest ja nende keeleõpetustest. Siinse käsitluse eesmärk on vaadelda võrdlevalt kõiki eesti leksikograafia varaseima ajajärgu trükiallikaid, iseloomustades nende makro- ja mikrostruktuuri1 ehk üldist ülesehitust ning märksõnaartiklite sisu. Selle lähenemisnurga alt ei ole neid sõnastikke varem analüüsitud.
Enne Heinrich Stahli 1637. aastal avaldatud „Vocabulat” võis olla veel teisigi,…
-
Marja- ja maaõuntest pirnide ja kartuliteni
Uute kultuurinähtuste, tarbeesemete, toitude, looma- ja taimeliikide nimetuste tulek eesti keelde on pikaajaline protsess, milles on olulist osa etendanud võõrkeeltest laenatud sõnavara. Kui teistel rahvastel leitakse olevat midagi uut ja teistmoodi, aga vajalikku, mis tuleks tingimata kasutusele võtta, siis võetakse see miski käibele harilikult koos vastava nimetusega. See ülevõetud nimetus võib jääda muutmata, seda võidakse suupärastada oma keele järgi või siis tõlkida oma…
-
2025. aastal tähistatakse eesti raamatu ja kirjakeele viiesaja-aastaseks saamist. Selle põhjuseks on teade 1525. aastal ilmunud mitmekeelsest vaimulikust trükisest, milles oli ka eestikeelseid tekste (vt Johansen 1959). Paraku ei ole seda 500 aasta vanust raamatut leitud, mistõttu pole täit kindlust selle autorites, keeltes ega sisus. Eesti kirjakeele ja raamatuloo algust ähmastab andmete nappus, seda on tulnud käsitleda, üldistades kaudset teavet ja fragmentaarseid keeleandmeid. Samas on reformatsioonijärgsel XVI–XVII sajandi Eesti- ja…
-
Kirjutises käsitletakse enamalt jaolt negatiivse tähendussisuga isikute ja üleloomulike olendite nimetusi. Lähtutakse eeldusest, et tegu on onomatopoeetilis-deskriptiivsete ehk (siinse artikli autori eelistatult) afektiivsete tüvedega, mille lähtevorme saab kokkuvõtlikult tähistada kujul *ka(a)p(p)-. Tähelepanu osutatakse sõnade levikule murretes, kirjasõnas (piiratud määral) ja regilauludes. Samuti vaetakse seniseid etümoloogiaid ja lähenetakse neile mõneti uudsest seisukohast. Artikli alapealkirjades ei kajastu kõik tegelased ja olendid, kellest juttu tehakse, mitut neist mainitakse üksnes tekstis.
1. Kaabakas
Kaabakas tähendab kirjakeeles…
-
Kuninga-algulisi kohanimesid on Eestis üpris rohkesti. Vanimate Kuninga-nimede esmamainingud pärinevad „Eesti kohanimeraamatu” (EKNR) andmeil XVI sajandist: Kuninga (küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, PJg) – 1500. aastatel Kuninca, Kuningaküla (küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, Vai) – 1583 Kunnungekyll,1 Kuninguste (küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, Jaa) – 1592 Hans Konning ja Kuningvere (küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, Kod) – 1588 Kunigastfer. Nimede lähtekohaks on peetud sõna kuningas ning need võisid olla tekkinud vabameeste või vabatalude…
-
Laulu „Kui ma olin väiksekene” allikatest ja autoritest
Üks eesti kultuuri tähtteoseid, laul „Lauliku lapsepõli” ehk algussõnade järgi „Kui ma olin väiksekene”, põhineb rahvalauludel ning sai oma hästituntud kuju lauljanna Aino Tamme (1864–1945) ja helilooja Miina Härma (1864–1941, aastani 1935 Hermann) koostöös. Laul on käibel nii koori-, soolo- kui ka seltskonnalauluna, ilmunud arvukates laulikutes ning taas rahvasuhu tagasi läinud. Tutvustan selle rahvalaulutöötluse tuntud ja tundmata allikaid, otsides lauluteksti päritolu,…
-
Koosoleku motiiv sotsialistliku korra retrospektiivsel kujutamisel
[Lapeteus] [s]ulges küll silmad, kuid tunne, et ta viibib koosolekul, süvenes.
(Kuusberg 1963: 91)
Sotsialistlikku korda kujutavates teostes on koosolekustseenidel sageli kaalukas roll. Olen varem käsitlenud koosoleku motiivi eesti sotsrealistlikes proosateostes (Sapunjan 2021). Siinse artikli eesmärk on laiendada uurimisobjekti nii ruumiliselt kui ka ajaliselt. Toon koosoleku kujutamise näiteid mujalt raudse eesriide taha jäänud totalitaarse ühiskonna kogemust jagavast kirjandusest ning käsitlen teoseid, mis vaatavad totalitaarset süsteemi…
-
Indefiniitpronoomeniteks nimetatakse asesõnu, mille peamine funktsioon on väljendada umbmäärasust (Haspelmath 1997: 11), teisisõnu viidata „mingile täpselt määratlemata või tundmatule asjale, nähtusele või tunnusele” (EKK 2020: 167). Vormiliselt koosnevad need maailma keeltes tavaliselt tüvest (nt ingl –body, sm kuka-) ja indefiniitsuse markerist (nt ingl some- ja sm -kaan). Indefiniitsuse marker on afiks (nt ingl some-, sm -kin) või partikkel, mis paikneb pronoomeni tüve kõrval. Sufiksaalne indefiniitsuse marker on tavaliselt sõnas viimasel…
-
Margit Lõhmuse „Sterne” kui vastuhakk normile
Miks mu sees kõik põleb, ilma et väljast isegi suitseks? Ei, ei ma ei saa enam nii.
Ma pean ka, ma pean ka. . . . minema, elama ja keppima.
(Lõhmus 2019: 32)
Margit Lõhmuse jutukogu „Sterne” (2019) sai ilmumise ajal palju tähelepanu: see nomineeriti Betti Alveri debüüdipreemiale ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale, raamatust ilmusid arvustused nii päevalehtedes kui ka olulisemates kultuuriväljaannetes, nagu Keeles ja Kirjanduses, Vikerkaares,…
-
Käesoleva artikli laiem eesmärk on vaadelda baltisaksa ajaloolist huumorit: anekdoote, nalju, naljalugusid, mis näikse eestikeelsele lugejale olevat üsna tundmatud. Samas moodustavad need just kultuuri- ja mentaliteediloolisest aspektist Eesti ja Läti kultuuripärandi lahutamatu osa. Kitsam fookus on Pastorenwitze ehk vaimulike kohta käivad naljad kui baltisaksa anekdootide püsialaliik. Järgnevalt kasutatakse termineid anekdoot, naljand ja nali sünonüümselt, üritades katta baltisaksa omatermini Pratchen kõikuvaid, üheselt ja täpselt defineerimata tähendusi.
Ajalooline balti kirjakultuur kujutab endast kultuurivälja,…
-
Keeleideoloogiline vaidlus liiderliku üle
Keeleideoloogilised arutelud ühtaegu peegeldavad ja (taas)loovad arusaamu keele kohta. Artiklis tõstame fookusesse keeleideoloogiate tahu, milles pealtnäha on juttu küll keelest, kuid taustal seostatakse keelt teiste ühiskondlike nähtustega. Millest kõneldakse keelevaidlustes peale keele? Kes on need, kes oma seisukohti väljendavad? Juhtumiuuring, mille näitel keeleideoloogiaid käsitleme, on 2023. aasta märtsis ja aprillis peamiselt ajakirjanduses peetud avalik arutelu sõna liiderlik tähenduste üle. Lühidalt kokku võttes on see vana laensõna…
-
Hübriididentiteeti toetav transkeelsus
Kultuurilooliste isikute ja sündmuste käsitlemisel on oluline mõista nende kaasaega. Selleks tuleb arvesse võtta ajaloolist elukorraldust: keskseid institutsioone, seadusandlust, riigi sise- ja välispoliitilisi eesmärke ning isegi selliseid detaile nagu käibel olev raha, selle väärtus, transpordivõrk ja teede olukord. Need aspektid aitavad paremini mõista omaaegseid sündmusi ja isikute tegutsemist.
Igor Severjanini (Igor Vassiljevitš Lotarjov, 4. (16.) V 1887 Peterburi – 20. XII 1941 Tallinn) elulugu, mis jaguneb Vene-…
-
Iidsetest aegadest saati on alkoholi sisaldavad joogid olnud kultuurilistes väljendustes olulised ja kuulunud eri rahvaste tähtpäevatavade juurde. Need on olnud näiteks seotud muistsete bakhanaalide ning muude maagiliste ja tähtsate rituaalidega. Veini tunneme tänini ristiusu traditsiooniliste rituaalide osana – Jeesus muutis vee veiniks, vein tähistab tema verd – ning veini osatähtsust nüüdisaegsetel vastuvõttudel, eraviisilistel tähtsündmustel ja avalikel pidudel ei saa alahinnata. Eesti kultuuriuurijad on eraldi analüüsinud viinaviskamisega seotud tahke Arktikas, esmajoones…
-
Eesti looduslike pühapaikadega – nagu hiiepaigad, pühad veed ja kivid – on seotud ohtralt jutupärimust, mis avab nende paikade tähtsust ja rolli nii füüsilises maastikupildis kui ka rahvausus. Artikli eesmärk on selgitada, mis on vägivalla või konflikti funktsioonid looduslike pühapaikadega seonduvates lugudes ökosemiootilisest või pärimusökoloogilisest vaatenurgast (vt Maran 2022; Päll 2022a, 2022b: 62–63). Vägivaldsetena käsitan artiklis konflikte, milles vähemalt ühele osapoolele tehakse tahtlikult mingit laadi kahju. See hõlmab kõige selgemalt…
-
Mõis ja vägivald XIX sajandi lõpu rahvaluulekogujate tekstides
XIX sajandi lõpus kogutud folkloor sisaldab väga palju ainest mõisa ja talurahva suhetest – oli ju mõis üks lähimineviku taluelu olulisi reaalsusi. Teema ilmub rahvaluulekogudesse erinevates žanrides tekstide kaudu ning mõisa ja talu suhet võidakse käsitleda nii olevikulise kui ka minevikulisena, nii positiivse, negatiivse kui ka neutraalsena. Käesoleva artikli keskmes on tekstid, mis seavad esiplaanile mõisnike (ja mõisaga seotud…
-
Regivärsilise ballaadi „Mareta laps” näide
Noor naine läheb end välja tuulutama, „mängides mäele”; võib-olla on ta end seks puhuks üles löönud – „pani pauad kaelajeni / hõbedad üle õlade” – ja võib-olla ka mitte. Talle järgneb temast jõukam positsioonikas „saks”. Mis seal looduse keskel, „taga tamme haavikussa / lehtedessa lepikussa” edasi juhtub, pole päris selge. Mees lubab naisele midagi või hoopiski keelab või käsib tal midagi teha, võib-olla…
-
Eesti rahvaluuleteaduse ajaloo üks aabitsatõde on, et esimene seni teadaolev kirjeldus eestlaste laulmisest pärineb Saxo Grammaticuse (ca 1150–1220) teosest „Gesta Danorum”, kus on juttu taanlaste ja rootslaste lahingust eestlaste vastu Ölandi saare juures 1170. aastal (Laugaste 1963: 15–16, 287).1 Anu Saluääre taani keelest tõlgitud versioonis leiab selle lahingupildi järgmises sõnastuses:
[Ölandi] saare elanikelt said nad [taanlased] teada, et kuralased koos eestlastega valmistusid mererööviretkeks ühes lähedases sadamas, ja kõigest jõust aerudele surudes…
-
Ostensioon ja kriminaalsed legendid
Põlvas puhkes paanika pärast seda, kui sotsiaalmeedias levis kulutulena teade linnas ringi sõitnud
kahtlasest valgest kaubikust, kust karanud Edu poe lähedal välja maskis kahemeetrine mees, et röövida
koolipoiss. Politseil oli see juba mitmes selletaoline juhtum uurida. Kurjakuulutava teate postitanud neiu
väitis, et lugu juhtunud eelmise kolmapäeva õhtul tema teismelise vennaga, kelle kinnitusel olla teisedki
poisid samalaadsetesse olukordadesse sattunud. Põlvas liikunud ka hirmujutt, et pätid pidid ründama
pimedas üksikuid inimesi, et nende…