Raamatu ja kirja tähendused eesti vanas kirjakeeles

2025. aastal tähistatakse eesti raamatu ja kirjakeele viiesaja-aastaseks saamist. Selle põhjuseks on teade 1525. aastal ilmunud mitmekeelsest vaimulikust trükisest, milles oli ka eestikeelseid tekste (vt Johansen 1959). Paraku ei ole seda 500 aasta vanust raamatut leitud, mistõttu pole täit kindlust selle autorites, keeltes ega sisus. Eesti kirjakeele ja raamatuloo algust ähmastab andmete nappus, seda on tulnud käsitleda, üldistades kaudset teavet ja fragmentaarseid keeleandmeid. Samas on reformatsioonijärgsel XVI–XVII sajandi Eesti- ja Liivimaal näha kohalike põhja- ja lõunaeestikeelsete tekstide laadi, autorkonna ja sihtrühmade kiiret mitmekesistumist. Silmatorkav on esimeste eestikeelsete tekstide varieeruvus nii kirjaviisi, vormistiku kui ka sõnatähenduste poolest. Kirjakeele kahel esimesel aastasajal on tegu nn suurte muutuste aja eesti keelega, uuseesti keel oma tänapäevasel kujul oli alles sündimas (Prillop jt 2020: 29–32; Praakli, Koreinik 2020: 917–922). Siiski leidub juba vanimates eestikeelsetes tekstides eesti keele ja kultuuri jaoks keskseid sõnu ja nendega väljendatud mõisteid, nagu seda on raamat ning kiri ’kirjasõna’ tähenduses. Vaatlen artiklis nende sõnade kasutuse kujunemist eesti kirjakeele algusaegadel, toetudes peamiselt eesti vana kirjakeele korpustele ja sõnaraamatutele. Püüan leida vastuseid küsimustele, kuidas ja miks hakkas eesti keeles erinevalt soome keelest sõna raamat tähistama mitut laadi raamatuid ja kiri on jäänud kasutusele kirjalike tekstide teistes tähendustes.

Andmed ja periodiseeringud

Keelte ajaloo uurimisel ja mõtestamisel on esmatähtis andmete küsimus. Mida kaugemale ajalukku läheme, seda fragmentaarsemaks muutuvad tavaliselt uurija kasutuses olevad andmed ning seda meelevaldsemad võivad olla nende põhjal tehtud üldistused. Keelte ajalooliste arengujärkude eristamist võib oluliselt mõjutada eri aegadest talletatud andmete erinevus. Eesti keele ja eriti selle kirjakeele periodiseeringutest on hiljuti mitmekülgse sünteesiva ülevaate teinud Kristiina Praakli ja Kadri Koreinik (2020). Oma arutluskäigus eesti keele kujunemisloo etappide üle jõuavad nad andmete probleemini, osutades, et uurijatelt rohkem tähelepanu pälvivad kirjakeele ajaloo tähtteosed on keele periodiseerimisel mõneti „halvad andmed”, sest esindavad vaid üht keelevarianti ja väljendavad keele teadliku konstrueerimise tulemusi (Praakli, Koreinik 2020: 919). See on tõsi, kuid eesti raamatu aastal ei saa jätta mainimata, et suurtel laia levikuga trükistel on oma mõju kogu keele arengule, nagu seda on näha ka eesti keele ajaloost (vrd Õim 2023). Samas on hea tähele panna, et eesti kirjakeele algusaegadest on jäänud peale trükiste tallele üsna spontaanse keelega käsikirju, nagu XVII sajandi algusest Georg Mülleri jutlused või XVIII sajandi algusest Salomo Heinrich Vestringi sõnaraamat, mis mõlemad ilmusid trükistena tunduvalt hiljem (Müller 1891; Vestring 1998). Eesti vanas kirjakeeles on juba algusest peale olnud esindatud eri tekstitüübid, kuigi kanoonilisi vaimulikke tekste loodi rohkem ja need on paremini säilinud. See, et just suured teosed püsivad pikemat aega ja kujundavad rohkem kirjakeele laadi, kehtib kirjakeelte arenguloos üldiselt, kuid keele arengust üldpildi saamiseks on tähtis koht ka väikestel tarbetekstidel jms. Vanimad eesti kirjakeele korpused, nagu Tartu Ülikoolis koostatud VAKK, hõlmavadki mitut tüüpi tekste.

Kuni XIX sajandini on ka eesti käsikirjalisi, sh tarbetekste valdavalt kirja pannud eesti keelt teise keelena rääkinud sakslased ning tekste on mõjutanud üleskirjutajate (peamiselt) saksa emakeel. Mõnel üksikjuhul, nt Turu käsikirjas XVII sajandi algupoolelt, on näha soome keele jooni (Kettunen 1930). Eesti kirjakeele kujunemist on kahtlemata mõjutanud teise emakeelega autorite keeleoskus ja tegevuse eesmärgid (Ross 2019). Eestlastest autorite tähtsus hakkas kasvama alles XVIII sajandil ning sedagi esmalt käsikirjaliste pietistlike tõlketekstide tõlkijatena (vt Põldmäe 2011; Laanekask 2004, 2019: 420–421). Emakeelsetest eestlastest said sõna otseses mõttes raamatukeele loojad alles XIX sajandil, kuid ka siis võib nende esimeste eestlastest autorite keeles märgata juba traditsiooniks kujunenud saksapärase keelekasutuse mõju (Metslang, Habicht 2019).

Eesti vana kirjakeele korpuste koostamisel on viimastel kümnenditel tehtud ära hiiglaslik töö: Tartu Ülikoolis Valve-Liivi Kingisepa, Külli Habichti ja Külli Prillopi juhtimisel, Tallinnas Eesti Keele Instituudis Kristiina Rossi ja tema töörühma sihikindla tegevusena. Tartus on loodud XV–XIX sajandi tekste koondav vana kirjakeele korpus VAKK, Külli Prillop on täiendusena alustanud vana kirjakeele sõnastiku VAKS koostamist, Tallinnas on loodud eesti piiblitõlke ajalooline konkordants EPAK ja vanade kirikulaulude andmebaas VKLAB; avaldatud on hulk kommenteeritud allikapublikatsioone, vana kirjakeele grammatikaid ja sõnastikke. VAKK-i koostades on püütud andmeid mitmekesistada uuemate tekstidega, nii on XIX sajandi tekstide hulka lisatud vallakohtute protokolle mitmelt poolt Eestist (vt ka Pilvik jt 2019). XVIII ja XIX sajandi tekstid on paraku praegu digitaalselt kättesaadavad alles valikuliselt, kuid olukord ja uurimistöö võimalused on ometi palju paremad, kui olid kolmkümmend aastat tagasi (nt mitmeid vanu trükiseid saab lugeda rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR).

Eesti vana kirjakeele korpustest ei saa siiski rääkida veel kui suurandmetest tänapäevases mõttes (vrd Praakli, Koreinik 2020: 926), pigem võiks sellisena käsitleda ja rakendada rikkalikku kultuurilist taustainfot, sh kultuuriajaloolisi uurimusi, nagu seda on ajastupõhised sissevaated keeleideoloogiatesse (Undusk 2012) ja baltisaksa kirjakultuuri (Lukas 2021) ning ajalooürikutesse kätketud keelekasutuse metaandmed. Eesti vana kirjakeele tekstid loodi kindlate ideoloogiliste ja/või praktiliste eesmärkidega uusaegses Põhja-Euroopa kultuuriruumis. Tekstide eripära jälgimiseks on eri võimalusi, mida saab siduda lingvistilise analüüsiga. Järgnevalt piiritlen oma uurimisvälja, keskendudes eesti ajaloolisele kultuuriruumile omaste tuummõistete raamat ja kiri ning neid väljendavate sõnade kasutuse jälgimisele vanas kirjakeeles.

Viissada või tuhat aastat eesti raamatut

Kuigi tähistame eestikeelse raamatu 500-aastaseks saamist, on sõna raamat eesti keeles nähtavasti poole vanem. Sõna raamat kuulub vanavene laensõnade kihistusse koos mitme teise keskse ristiusu sõnaga, nagu rist ja ristima, papp ja pagan (ETY; Ross, Soosaar 2007; Soosaar 2020: 356). Neist sõnadest on kirjasõnas kõige varem registreeritud papp ’preester’, mis esineb Henriku Liivimaa kroonikas lõpukaota kujul Pappi (vt Alvre 1984). Vanavene laensõnad tulid eesti keelde põhiliselt enne XIII sajandit, juba tuhatkond aastat tagasi. Raamat ja teised ristiusu sõnad on seotud idakristluse levikuga ning on vanavene keelde võetud kreeka keelest. Selle sõna algne vanakreekakeelne kuju oli mitmuslik grámmata ’kirjatähed’, vanavene keelde kohandati see vormis gramota (ETY: raamat). Sama sõna on laenatud meie naaberkeeltesse: sm raamattu, lt grāmata, lv rōntõz (salatsiliivis raomd ~ rānd).

Ehkki sõna raamat oli nähtavasti kasutusel sajandeid varem, esineb see eestikeelses tekstis esmakordselt XVI sajandi keskel nn kirjas moder’ile ’emandale’, samas tekstis on eesti kirjasõnas registreeritud esimest korda verb kirjutama (vt Ehasalu jt 1997: 115; Uibo 2020). Siin ei tähenda sõna ramatat siiski raamatut, vaid pigem tunnistust või (kinnitus)kirja, vastava lause Me taha synnule Kunnige ramatat¹ leckatta võiks tõlkida ’Ma tahan sinule kuninga kinnituskirja läkitada’. XVII sajandi eesti kirjakeeles sõna enam a-tüvelisena ei esine, selle asemele on tulnud põhiliselt o-lised vormid, nagu Mülleril ramato ’raamatu’ (Habicht jt 2000: 288), Gösekenil Rahmato ~ Raamato (Kingisepp jt 2010: 586), leidub juba ka üksikuid u-tüvelisi vorme, nagu Ramatu (Habicht jt 2000: 288).

Kunagi vanavene keelest laenatud sõna raamat põhitähendus oli algul tõenäoliselt ’pühad kirjad’, mille järgi on tänapäeva soome keelde kinnistunud sõna Raamattu Piibli tähenduses. Soome vana kirjakeele andmed näitavad, et soome keeleski on see sõna varem olnud kasutusel laiemas tähenduses, hiljem üldistus ühendist ’püha raamat’ raamatu kui pühakirja tähendus. Sõna esineb soome kirjakeeles esmakordselt Micael Agricolal 1544. aastal (Jussila 1998: 214), tema tekstides tähendas raamattu nii Piibli üht raamatut, nagu üht Moosese raamatut, kui ka ’püha raamatuna’ kogu pühakirja. (Häkkinen 2004: 1007–1008)

Raamatust veel vanem läänemeresoome sõna on kiri (< *kirja), sm kirja ’raamat’, lv kēra ’kiri; kirjutis; muster’ (ETY: kiri). Eesti keele vanimates tekstides esineb selle sõna põhivorm kohe lõpukaolisena kui kiri, seda on mõnel juhul kasutatud ka raamatu tähenduses. Sõna tüvi esineb esmakordselt eestikeelses tekstis XVI sajandi keskel verbis kirjutama eespool nimetatud kirjas moder’ile. Sõna algtähendus on ilmselt olnud ’muster’, nagu sõnades vöökiri või kindakiri, hiljem on sellest kujunenud kirjamärkide ja siis muu kirjapandu tähendused. Läänemeresoome keeltes on raamatu tähistamiseks sõna kirja hakatud kasutama peale soome keele ka vadja, isuri ja aunusekarjala keeles. Veel XIX sajandi teisel poolel on Ferdinand Johann Wiedemann (1973 [1893]: 289) eesti-saksa sõnaraamatus sõna kiri üheks tähenduseks esitanud Buch ’raamat’.

Sõnade raamat ja kiri varajane lai tähendusväli kujunes arvatavasti suurte mõjukeelte samatähenduslike sõnade eeskujul, on ju ka ladina liber tähendanud peale raamatu veel mitmesugust kirjutist, nimekirja, kataloogi jm; ladina scriptum nii kirjutatut üldiselt, kirja, raamatut, teksti jm; saksa sõnadel Buch, Schrift ja Brief on samuti mitmekesine kasutus. Eesti sõna raamat prototüüpne tähendus mahuka trükisena paistab olevat kinnistumas juba XVII sajandil, nagu osutavad järgnevalt esitatud näited.

Raamatute raamatust tähtraamatuni

Kristlikus kultuuriruumis on Piiblit nimetatud raamatute raamatuks, see peab sõna-sõnalt paika XVI sajandi lõpu ja XVII sajandi eestikeelsetes tekstides. Samas esineb juba sellel ajal Ramat ’raamat’ päris erinevates seostes ja tähendustes.

Georg Mülleri jutlustes on Ramat ’raamat’ harilik sõna, esinedes kokku 33 korral (vt Habicht jt 2000: 288). Kõige sagedamini kasutab Müller sõna ühe Piibli osa ehk raamatu või kirja tähenduses, nagu Prophetÿ Esaia ramat ’prohvet Jesaja raamat’ (VAKK, Müller 1600 (2), 3), Eebr. ramat ’Heebrea raamat, st kiri heebrealastele’ (VAKK, Müller 1600 (2), 5), Pöha Apostle Pauluße ramat ’püha apostel Pauluse raamat, st kirjad’ (VAKK, Müller 1601 (38), 5), Kun: Dauide Laulo Ramat ’kuningas Taaveti lauluraamat’ (VAKK, Müller 1606 (39), 1). Samas esineb sõna ka kogu Piibli tähenduses, kuigi siis on selle ees enamasti mõni hinnanguline omadussõna: Kaunis ramat (die Bibel) ’kaunis raamat (Piibel)’ (VAKK, Müller 1604 (20), 8), suhre ninck kaunÿ tröstliko Ramatust, [—] se Pöha Bibel ’suurest ning kaunist trööstlikust Raamatust’ (VAKK, Müller 1605 (25), 2). Müller kasutab eestikeelses tekstis sõna piibel saksapärast vormi Bibel paaril korral ka ilma sõnata raamat, lisades ette omadussõna pöha, nt se Pöha Bibel on teuws sest mainitzußest ’see Püha Piibel on täis seda manitsust’ (VAKK, Müller 1605 (30), 2).

Piibli või selle osade kõrval räägib Müller ühes tekstis (VAKK, Müller 1605 (25), 1) aabitsaraamatust:

Waidt nüith eb olle meÿe N. sÿn Maa pæl enamb mitte, kuÿ nedt eiket Nohret Lapset, ke eßimelt sawat Schole panduth, neile saab v̈x Ramat antuth, nõĩe, A.B.C. sestsamast Ramato moistußest, opwat næmat Iumala eikeste tundma, nĩck nedt toiset ramatuth moistma, kuÿ næmat v̈lles kaßwawat nĩck wanamax sawat.

’Vaid nüüd ei ole meie siin maa peal midagi enamat kui need õige noored lapsed, kes esmalt saavad kooli pandud, neile saab üks raamat antud, nimetatud ABC. Sestsamast raamatu mõistmisest õpivad nemad Jumalat õigesti tundma ning neid teisi raamatuid mõistma, kui nemad üles kasvavad ning vanemaks saavad.’

Eestikeelse aabitsa olemasolu sellel ajal ei ole kindel (vt Põldvee 2011a: 588–589), kuid vajadus sellise raamatu järele oli Mülleri jaoks ilmne. Nagu ka see, et raamatuid peab olema mitut sorti. Tema jutlustes on lisaks raamatule kui Piibli osale või kogu pühakirjale juttu veel igavese elu raamatust (VAKK, Müller 1601 (37), 1), millega on mõeldud nimekirja igavest elu väärivatest inimestest, mälestusraamatust (VAKK, Müller 1604 (19), 1; Müller 1605 (30), 8), käsuraamatust (VAKK, Müller 1604 (20), 9), võlaraamatust (VAKK, Müller 1606 (34), 5) ja ka salaraamatust (VAKK, Müller 1603 (13), 5), mille all ta mõtleb Johannese ilmutusraamatut. Ka mainib Müller usuisa Lutheri kirjutatud raamatuid (VAKK, Müller 1603 (9), 10).

Mülleri jutlustes (nt VAKK, Müller 1605 (25), 7) esineb sõna raamat samuti kinnitava tunnistuse tähenduses, nagu see oli juba kirjas moder’ile:

[—] sesama on v̈x eike Ramat echk Silma tæcht, nente Iumala Lapsede, echk nente Risti vsckuliste Inimeste Kañatußest [—]
’Seesama on üks õige raamat ehk silmatäht [vrd tunnustäht] nende Jumala laste ehk nende ristiusuliste inimeste kannatusest’

Mülleriga sarnane sõna raamat mitmekesine kasutus ilmestas teistegi XVII sajandi eesti keeles kirjutavate autorite tekste. Arvestades vaimuliku kirjavara valdavust sel ajal, on ootuspärane, et raamat tähendas kõige sagedamini Piibli-raamatut.

Christoph Blume 1662. aasta teoses „Das Kleine Corpus Doctrinae” tähendas Jummala Ramat ’jumalaraamat’ Piiblit, sellest kirjutas ta ka kui pöhast Kirjast ’pühakirjast’. Blume (VAKK, Blume 1662, 21) tutvustas katekismust väikese jumalaraamatuna:

Sest koggonis Catechismus ep olle muhd mittakit kud üx pissokenne JUmmala Ramat [—]
’Sest kogu katekismus ei ole muud midagi kui üks pisukene Jumala Raamat’

Heinrich Stahli tekstide sõnastiku (Habicht jt 2015) andmetel esineb selle XVII sajandi mõjukaima kirjamehe tekstides sõna raamat 89 korral, olles saksa sõnade Buch ja Brieff vaste (Habicht jt 2015: 356). Stahlil tähendab önnistusse raamat ’õnnistuse raamat’ (VAKK, Stahl 1637 (HHII), 172) või ello rahmat ’eluraamat’ igavese elu raamatut, kuhu kantakse usklike nimed. Nagu Müller, kirjutab ka Stahl selle kõrval wölgka rahmattost ’võlaraamatust’ (VAKK, Stahl 1638 (HHIV), 215) ja Pattude Rahmattost ’pattude raamatust’ (VAKK, Stahl 1641 (LSI), 542). Kõige sagedamini märgib raamat temalgi Piibli osasid, nt wihs Mose rahmatut ’viis Moosese raamatut’, Jeremia nutto rahmat ’Jeremia nuturaamat’, laulorahmat ’lauluraamat (sks Psalmenbuch)’ jms.

Tartukeelne Joachim Rossihnius mainis oma teostes (VAKK, Rossihnius 1632) kiriklike talituste raamatuid, nagu Laulatamisse raamat, vrd sks Traubüchlein ’pulma raamat’, ja Se ramat sest Ristmissest, vrd sks Tauffbüchlein ’ristimisraamat’. Rossihniusel tähendab raamat samuti arveraamatut ja kooliraamatut.

Sõnastikusõnaks sai raamat esimest korda eesti kirjakeele ajaloos juba Stahli „Vocabulas”: buch / rahmat / rahmatust (Stahl 1637: 46), samas ka brieff / rahmat / rahmatust (Stahl 1637: 45) ning sõnumi tähendust edasiandvana liitsõnas raamatukandja ’käskjalg’: bote / kesck / kesckist / rahmatokandija (Stahl 1637: 44).

Heinrich Gösekeni saksa-(ladina-)eesti sõnaraamatus (1660) esineb raamat mitmes tähenduses ja sõnaseoses (vt Kingisepp jt 2010: 586). Sõna raamat märgib seal nii raamatut (sks Buch) kui ka kirja või teadet (sks Brieff). Raamatut ’raamatud’ mitmuses tähendab raamatukogu, juba Stahlil (1637: 96) esinev ramato nachk ’raamatunahk’ paberit, Raamato Koor ’raamatukoor’ raamatukaasi või pärgamenti, raamato Sepp ’raamatusepp’ raamatuköitjat, Raamato Saarn ’raamatusaarn(aja)’ kirjutajat või sekretäri, Raamoto kandia ’raamatukandja’ käskjalga või saadikut jm. Göseken on kirja pannud ka Aick Ramat ’ajaraamat’ kroonika ja Techte-Raamat ’tähtraamat’ kalendri tähenduses (vt Kingisepp jt 2010: 312, 676); aabits (ABC-Buch) on tal essimenne lapse Ramat (vt ka Põldvee 2011b: 62). Raamato pehle panna ’raamatu peale panna’ märgib Gösekenil raamatusse kirja panemist ehk inventeerimist (Kingisepp jt 2010: 586).

Pühakirjast kirjatäheni

Kui XVII sajandil on märgata sõna raamat tähenduste mitmekesistumist, siis sõna kiri esineb raamatu tähenduses üha harvem, tähistades peamiselt pühakirja. Tegu on ju tollal põhiliselt tõlkekirjandusega saksa keelest või saksakeelsest lähtetekstist mõjutatud kirjatöödega, kus kiri vastab enamasti saksa sõnale Schrift ’kiri; kirjaviis; kirjatöö’.

Georg Mülleri jutlustes esinevad kiri ja raamat mõnikord veel kõrvugi: Kiria, echk Ramatode ’(püha)kirja ehk raamatute’ (VAKK, Müller 1603 (9), 10). Siin tähendab kiri üldiselt pühakirja, mitmuses raamatud aga selle osi. Mülleril on ka rinnastusi, nagu Iumala Sana ninck Kiria ’Jumala sõna ning kirja’ (VAKK, Müller 1601 (5), 8). Piibel on Mülleri jutlustes ka Pöha Kirri ’pühakiri’ (VAKK, Müller 1601 (36), 10), Jumala Kirri ’Jumala kiri’ (VAKK, Müller 1601 (5), 8), seda väljendit kasutab ka Jacob Kohten: Jumala Kirjast (VAKK, Kohten 1647, 5).

Mülleril võib kiri märkida samuti Piibli osi: Prophetide ninck Apostlide Kirrÿ ’prohvetite ning apostlite kiri’ (VAKK, Müller 1605 (24), 1). Hiljem on väljendit samal viisil pruukinud Christoph Blume (VAKK, Blume 1662, 19):

JUmmala Sanna on se Oppedus / kumba JUm̃alast tehda andtut nink Prophetide nink Apostlide Kirjade sees üchte pantut on [—]
’Jumala sõna on see õpetus, mis Jumalast teada antud ning prohvetite [raamatute] ning apostlite kirjade sees ühte pandud on’

Piibliraamatu tähenduses ilmneb kiri ka Stahli tekstides, saksa keeles vastab sellele Schrifft (nt VAKK, Stahl 1641 (LSI), 419):

Se Wanna Testamenti Kirri on Ebraische Keele siddes enne Christusse sündmisse kirjotut / [—] Die Schrifft Altes Testaments ist in Hebraischer Sprache vor Christi Geburt geschrieben [—]
’See Vana Testamendi kiri on heebrea keeles enne Kristuse sündimist kirjutatud’

Sarnaselt Mülleri jutlustele võib kiri tähistada Stahlil (VAKK, Stahl 1637 (HHII), 30 jm) ja Blumel (VAKK, Blume 1662, 21 jm) kogu pühakirja, nii nagu seda võib teha saksa Schrift. Rõhutatuna on see siis ikka Pöha Kiri, sks die Heilige Schrift. Uue Testamendi tõlkes kasutab Stahl terminit kirjatundija, sks ein Scrifftgelehrter, mis juudi seaduse kitsarinnalise tõlgendaja tähenduses saab halvustava varjundi. (Vt Habicht jt 2015: 160)

Nagu sõnal raamat, on ka sõnal kiri juba XVII sajandil mitmeid tähendusi. 1697. aastal kirjutatud Meye Koige armolisemba Kunninga Soddasäduset ’Meie kõige armulisema kuninga sõjaseadused’ mainivad neid, Kes Genneralilt öhe kaizmise Kirja ehk passi rahmato on sahnut ’kes kindralilt ühe kaitsekirja ehk passiraamatu on saanud’ (VAKK, 1697-soddasäduset, 5). Sõna passiraamat jääb eesti keeles käibele mitmeks sajandiks.

Heinrich Göseken kasutas sõna kirri kahes põhitähenduses: kiri (sks Schrifft) ja nimekiri (sks Verzeichnis) (vt Kingisepp jt 2010: 413); kirja tehhekene ’kirjatähekene’ märgib kirjatähte (sks Buchstab) või numbrit (sks Ziffer). Kirja postiga saadetava kirjaliku teate vms tähenduses (sks Brief) esitab alles August Wilhelm Hupel XVIII sajandi teisel poolel (vt allpool).

Raamat, kiri ja kirjakeel XVIII–XIX sajandi allikates

XVIII sajandi alguseks on sõnade raamat ja kiri põhitähendused ja kasutusseosed eesti kirjakeeles üldjoontes välja kujunenud. Täpsustuvad kindlat tüüpi raamatute ja teiste kirjalike tekstitüüpide nimetused. Õpetlased said ka nime ramato mehed ’raamatumehed’ (Helle 1732: 166).

1739. aastal ilmus esimene trükitud eestikeelne Piibel, tiitellehel nimetus „Piibli Ramat…”. Tõlkija Anton Thor Helle kirjutas aga selle eessõnas, et armsa maarahva ja tema sõprade kätte on jõudnud „keik se Piibli ehk Jummala pühha Kirja ramat”. Piiblit kirjutati XVIII sajandil nii nõrga kui ka tugeva algustähega, nii lühikese kui ka pika i-ga esisilbis (vana kirjaviisi kohaselt pidi ainult kinnises silbis kirjutama kaks i-d), vrd Arveliusel bibli ramato (VAKK, Arwelius 1782, 120), Hupelil Pibli ramat (VAKK, Hupel 1766, 118), Piibli ramat (Hupel 1780), Quandtil wäikenne Pibel se katekismus ’väikene Piibel [on] see katekismus’ (VAKK, Quandt 1776, 43). XVIII sajandil oligi kõige tavalisem Piibli nimetamine koos sõnaga raamat: Piibli ramat või Pibli ramat. XIX sajandi jooksul hakati Piibli järelt raamatut üha rohkem ära jätma, piibliraamat liitsõnana hakkas tähendama eeskätt Piibli üht osa. Piibli uusväljaannete tiitliks jäi lahku kirjutatult Piibli Raamat siiski kuni 1920. aastateni (vt Paul 1999: 843 jm).

Aabitsat hakati XVIII sajandil nimetama abd-raamatuks (Helle 1729: 21), alles XIX sajandi alguses juurdus sõna aabits: abbitse ramat, abbits, awits (Hupel 1780; vt Põldvee 2011b). Otto Wilhelm Masing andis 1795. aastal välja aabitsa nimetusega „ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele kes tahawad luggema öppida”, 1823. aastal sai selle õ-tähega täiendatud väljaanne nimeks „Täieline ABD-Ramat”. Liitsõna aabitsaraamat kasutas veel Carl Robert Jakobson enda välja antud aabitsas („Uus aabitsaraamat, kirjanduses kust wiiekümne pääwaga lugema ja kirjutama wõib õppida”, 1867), ka aabitsa nimetus ABD-raamat püsis XX sajandi alguseni (nt Mickwitz 1887; Grossschmidt 1908).

Eesti kirjakeele arengus on tähtsad olnud kalendrid, mille kohta juba Göseken (1660: 152) pruukis tähtraamatu nimetust. See sõna leidis kasutust ka edaspidi, nt Arveliusel on vorm tähtramato ’kalendri’ (VAKK, 1790-Arwelius, 193). Järgmistel sajanditel kasutati kalendri ja tähtraamatu nimetust sageli sünonüümselt, nt „Eesti-Ma Rahwa Kalender, ehk Täht-ramat 1778. Aasta peäle” (1777) ja „Ma-rahwa Kassuline Kalender ehk Täht-ramat …” (1845), Friedrich David Lenzil ka „Aija-Kalender ehk tähtramat” (VAKK, Lenz 1796). See sõna on püsinud ka eesti rahvakeeles ning olnud XX sajandil tuntud nii põhja- kui ka lõunaeesti murdealal (vt VMS: tähtraamat). Aeg- ehk ajaraamat jäi tähistama eelkõige kroonikat, aga võis mõnikord tähendada ka kalendrit (Wiedemann 1973 [1893]: 935).

Raamat eri tüüpi trükiste nimetusena muutus XVIII sajandil üldiseks: Johann Lithanderi tõlkes ilmus „Köki ja Kokka Ramat” ’köögi- ja kokaraamat’ (VAKK, Lithander 1781), Friedrich Gustav Arveliusel „Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat” ’Ramma Joosepi häda- ja abiraamat’ (VAKK, Arwelius 1790). XIX sajandil on juba tuntud ka aru- või arvuraamatud ’registrid’, kaardiraamatud ’atlased’, maksuraamatud, mälestuse- ja päevaraamatud ’päevikud’, pildiraamatud ’albumid’, sõnaraamatud ja muud sorti raamatud (vt Wiedemann 1973 [1893]: 935).

Sõnaga kiri on XVIII–XIX sajandil moodustatud üha rohkemate kirjutiste ja dokumentide nimetusi. Pühakiri on endiselt Pöhha ~ Püha Kiri ja Piibli osasid on mõnikord tõlkes nimetatud ka ramatto- ~ raamatu kirjadeks (VAKK, Piibel 1739, eessõnad). Siiski on Piibli esmatrükis apostlite kirjad esitatud raamatutena, nt Paulusse Ramat Roma Rahwale ’Pauluse kiri roomlastele’, Peetrusse 1. Ramat ’Peetruse esimene kiri’; järgmistel sajanditel hakati neid algupäraselt kirjadena loodud tekste jälle kirjadeks nimetama. Igapäevases keelepruugis tähistas juba XVIII sajandil kiri ikka (kellelegi mõeldud) kirja, juhist või tõendit, nagu Hupel oma „Lühhikeses öppetuses” (VAKK, Hupel 1766, 98) kirjutas:

[—] kes hea melega need kirjad luggewad, mis seest nemmad öppiwad omma terwist üllespiddama ning nou leidma [—]
’kes hea meelega neid kirju loevad, millest nemad õpivad oma tervist hoidma ning nõu leidma’

Sõna kiri oma tänapäevases tavatähenduses posti teel saadetava kirjaliku teate vm tekstina (vrd sks Brief) on esimest korda esitatud Hupeli keeleõpetuse (1780) sõnaraamatu osas, sealgi küll koos varasemate sõnaga raamat väljendatud tähendustega: kirri, G. kirja ’Schrift, Brief, Buch’.

XIX sajandi vallakohtute tekstidest on näha kirja sagedast kasutust selle aja rahvakeeles. Seal esinevad oppuse kirjad ’õpetuskirjad, juhendid’ (VAKK, Alatskivi 1878), appellatsiooni kirjad (VAKK, Alatskivi 1878), Nikruti ’nekruti’ loosi kiri (VAKK, Luke 1867), seletuse kiri (VAKK, Joosu 1870), ka protokolli ärä kiri ’protokolli ärakiri’ (VAKK, Tarvastu 1872), kreisipolitsei ring kiri (VAKK, Aru 1890) jms.

Wiedemanni sõnaraamat (1973 [1893]: 290) tunneb ka juba sõnu eeskiri (sks ’Concept, Instruction, Vorschrift’), hinnakiri (’Preiscourant’), juhatuskiri (’Instruction’), juhtkiri (’Programm’), lauakiri (’Tischregister, Protocoll’), märgukiri (’Memorandum’), päriskiri (’Original’), põhja- ~ põhjuskiri (’Statut’), rinkkiri (’Circulaire, Rundschreiben, Encyclica’), teaduskiri (’Bericht, Communicat’), teaduzekiri (’Verschlag’), tulekiri (’Transparent’), tunniskiri (’Attestat, Zeugniss’), woli- ~ woliuskumizekiri (’Vollmacht’) jm. Olgu need näited kinnituseks, et suur osa eri sorti kirjadest kui kirjalikest tekstidest oli XIX sajandi lõpuks endale nime saanud, kuigi vorm või tähendus on võinud hiljem mõnevõrra teiseneda.

Kirja keele kui kirjutatud kindlakujulise (raamatu)keele üle arutleb Otto Wilhelm Masing (1822: 61) XIX sajandi alguses väljaandes Marahwa Näddala-leht: „sest tõine on kirja keel, ja tõine se, mis iggapäwäses ja issikeskises ellus kulukse”; samas toob Masing võrdluseks saksa kirjakeele, siin kirjakeele ka liitsõnana kokku kirjutades. Kirjakeel sai kindla tähenduse ja kasutuse rahvusliku ärkamise ajaks ning Wiedemannil (1973 [1893]: 270) on kiŕja-k. ehk kirjakeel juba sõnaraamatusõna, mille saksa vasted on ’Schriftsprache, Büchersprache’.

XIX sajandi lõpul on kirjakeel saanud üldmõistetavaks eesti keele sõnaks, nagu 1895. aastal ajalehes Olevik ilmunud teates setode keelelise käitumise kohta: „Üleüldse räägiwad nad [setod], nagu ma tähele panin, siitmaa inimestega kui wähegi wõiwad, enam kirjakeeles, oma wahel jälle enam murdelist keelt ja isandameestega kõige päält ikka Venekeelt” (Weike 1895: 659). Kirjakeel põhjaeestilise ühiskeele tähenduses oli selleks ajaks endale eesti kultuuris kindla koha sisse võtnud. Raamatukeel juurdus aga eesti sõnaraamatutes omaette märksõnana alles XX sajandil, kuigi raamatu keelena oli sündinud juba palju varem.

Kokkuvõtteks

Eesti raamatu ja kirjakeele ajalugu algab reformatsioonijärgsete sündmustega 500 aastat tagasi. Kirjakeele ajaloo esimestest sajanditest on aga säilinud üsna piiratud ja fragmentaarne tekstikorpus. Samas hõlmab see eri laadi tekste, milles kajastub osaliselt selleaegse eesti kirjaliku keele mitmekesisus. XVI–XVII sajandi keeleandmed näitavad, et juba sel ajal kasutati eesti kultuuri kujunemisloos keskseid sõnu, nagu seda on raamat ja kiri, erinevates seostes; see viitab nende põhitähenduste veel varasemale kujunemisele. Nii raamat kui ka kiri tähendasid XVI–XVII sajandil kirjalikke ürikuid, raamatuks nimetati eelkõige pikemaid trükitud või käsitsi kirjutatud tekste, kirjaks konkreetse adressaadi ja funktsiooniga lühemaid tekste. Erandiks olid Piibli ja selle osade nimetused, mida võis märkida mõlema sõnaga.

Üheks põhjuseks, miks kodunes eesti keeles saksa sõna Bibel eeskujul laensõna piibel, on selle eesti keele fonoloogilise struktuuriga kohandamise hõlpsus, lisaks aitas kaasa keskalamsaksa ja hiljem ülemsaksa keele tugev mõju eesti kirjakeelele. Paistab samuti, et XVI sajandiks oli sõna raamat muutunud eesti keeles palju tavalisemaks sõnaks kui raamattu soome keeles. Vanemas eesti kirjakeeles võis raamat tähendada peale iseseisva trükise ka kinnituskirja või dokumenti, kuid selline kasutus on sajandite jooksul taandunud. Sõnad raamat ja kiri jäid kuni XX sajandini sünonüümselt kasutusse üksnes pühakirja ehk piibliraamatu tähenduses. Raamatute, kirjasõna ja dokumentide eri tüüpe on järjepidevalt lisandunud. Juba XIX sajandi lõpuks oli neist paljude jaoks loodud oma (liit)sõnad, hiljem, teadliku keelekorralduse aegadel, on mitmete tähendust ja vormi kohendatud ning loodud juurde sõnu uut tüüpi raamatute ja teiste kirjalike tekstide jaoks.

Artikkel on kirjutatud Eesti Teadusagentuuri projekti „Idast läände: eesti keele ja lõuna-läänemeresoome keelte tüpoloogiline muutumine uurali taustal” (PRG2184) ja Eesti juurte tippkeskuse (Eesti Haridus- ja Teadusministeerium, projekt TK215) toel. Autor tänab erinumbri toimetajaid Külli Prillopit ja Külli Habichtit ning artikli retsensenti oluliste täienduste ja täpsustuste eest.

Karl Pajusalu (snd 1963), PhD, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi eesti keele ajaloo ja murrete professor (Jakobi 2-425, 51005 Tartu), karl.pajusalu@ut.ee