Võrdlevalt eesti vanemast leksikograafiast

Kuidas suhestuvad omavahel vanimad eesti keelt sisaldavad sõnastikud: XVII ja XVIII sajandil koostatud saksa-eesti ja eesti-saksa sõnastikud? Sel teemal on tehtud ülevaateid, on kirjutatud autoritest ja nende keeleõpetustest. Siinse käsitluse eesmärk on vaadelda võrdlevalt kõiki eesti leksikograafia varaseima ajajärgu trükiallikaid, iseloomustades nende makro- ja mikrostruktuuri¹ ehk üldist ülesehitust ning märksõnaartiklite sisu. Selle lähenemisnurga alt ei ole neid sõnastikke varem analüüsitud.

Enne Heinrich Stahli 1637. aastal avaldatud „Vocabulat” võis olla veel teisigi, varasemaid eesti keelt kajastavaid sõnastikke, ent teadaolevalt on just see teos või õieti teose osa, lisa keeleõpetusele, vanim tänini säilinud (kakskeelne) sõnastik, mis kajastab eesti keelt. Üksteist aastat pärast põhjaeestikeelse „Vocabula” ilmumist avaldas Johannes Gutslaff 1648. aastal sarnase teose („Nomenclator”) lõunaeesti keele kohta. Kaksteist aastat hiljem nägi ilmavalgust taas põhjaeestikeelne saksa-eesti sõnastik, Heinrich Gösekeni „Farrago vocabulorum” (1660). Mõnevõrra hiljem koostas Salomo Heinrich Vestring oma eesti-saksa „Lexiconi” (Vestring 1998 [17XX]), mis jäi käsikirjaliseks. 1732. aastal avaldas Anton Thor Helle oma „Lühikese sissejuhatuse” keeleõpetuse lisana „Vocabulariumi”. Pool sajandit hiljem ilmus August Wilhelm Hupeli (1780) mahukas sõnaraamat, mis oli juba kahesuunaline ja sisaldas niihästi eesti-saksa kui ka saksa-eesti sõnastikku. Sellest sõnaraamatust ilmus 1818. aastal (koos grammatikaga) teine trükk, mis ühtaegu lõpetab eesti leksikograafia varaseima ajajärgu: järgmine mahukas sõnaraamat, Ferdinand Johann Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat (1869), tähistab juba uue ajastu algust.

Teadaolevalt esimene eesti-saksa keelesuunaga sõnastik oli Johann Christoph Clare „Cellarius Esthonico-Germanicus oder Wörter-buch der Esthnischen Sprache und zwar Dörptschen Mund-Art”. Esimene kahesuunaline (eesti-saksa ja saksa-eesti) sõnastik oli Johann Christian Svenske „Dictionarium Germanico-Esthonicum Esthonicoque Germanicum ad Dorpatensium Dialectum”. Needki on koostatud XVII sajandi lõpus või XVIII sajandi alguses ja väärivad samuti edaspidi analüüsimist, ent jäävad siinse artikli haardeulatusest välja, kuna käsitlen siin vaid trükis ilmunud sõnastikke. Kõiki teisi ülalnimetatud sõnastikke vaatlen allpool lähemalt, laskumata seejuures keeleõpetuste grammatikaosade analüüsi, vaid võttes vaatluse alla leksikograafia seisukohalt olulised tahud.

1. Varasemad käsitlused

Eesti leksikograafia ajalugu on kirjakeele ajaloo uurijate huviorbiidis olnud pikka aega, kuigi seda on käsitletud pigem üksikautorite või -teoste kaupa, kui mitte arvestada väheseid lühemaid võrdlusi (Kask 1956, 1970; Jürviste 2023). Sõnastike-eelset eesti sõnavara (aastatest 1224–1600) on analüüsitud Tartu Ülikooli vana kirjakeele uurimisrühma väljaandes „Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik” (Ehasalu jt 1997).

Stahli sõnastikku on põhjalikult käsitlenud Kristel Kikas (2002), kes koostas selle põhjal vastassuunalise, eesti-saksa sõnastiku. Põgusamalt on seda eesti leksikograafia esimest allikat käsitlenud ka paljud teised autorid: Valve-Liivi Kingisepp (1995), Liivi Aarma (1990), Külli Habicht (2001),² Leino Pahtma (1998), Huno Rätsep (1987). Johannes Gutslaffi ladinakeelne grammatika (koos sõnastikus esinevate eestikeelsete sõnade loeteluga) on ilmunud Marju Lepajõe tõlkes (Gutslaff 1998). Samuti on Gutslaffi käsitlenud Szilárd Tóth (2019), Jaak Peebo (1995, 1996), Helmut Piirimäe (1982), Aino Valmet (1984) jt. Gösekeni grammatikast (koos eesti-saksa pöördsõnastikuga) on ilmunud uusväljaanne (Kingisepp jt 2010), samuti on Gösekeni sõnaraamatust põhjalikult kirjutanud Kai Tafenau (2011). Lisaks on Gösekeni keeleõpetust eraldi käsitlenud Argo Mund (2002) ja Aino Valmet (1960). Salomo Heinrich Vestringi sõnastiku käsikirja põhjal on avaldatud uusväljaanne (Vestring 1998 [17XX], 2000 [17XX]). Seal sisalduvat ainest on käsitlenud Arnold Kask (1956), Arvo Krikmann (ELA) jt. Anton Thor Helle „Lühike sissejuhatus eesti keelde” on eestikeelses tõlkes ilmunud 2006. aastal (Helle 2006 [1732]). Hupeli elust ja tööst, samuti tema keeleõpetusest ja sõnastikust on ülevaate kirjutanud Indrek Jürjo (2004), kes tugineb nii arhiivimaterjalidele kui ka Hupeli grammatikat ja sõnastikku analüüsinud keeleuurijate tööle (Johann Heinrich Rosenplänter, Arnold Kask, Heli Laanekask, Eduard Vääri, Helgi Vihma jt).

2. Taust

Ajaperiood 1637–1780 oli mitmeski mõttes keeruline. Aastatel 1558–1583 tabas praeguse Eesti alasid Liivi sõda, mille tulemusena Põhja- ja Lääne-Eesti alad jäid Rootsi võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa alad Poola riigile, Saaremaa aga 1645. aastani Taanile. XVIII sajandi alguses võttis siinsetel aladel Põhjasõja järel võimu Venemaa. Rahvaarv kõikus nendes keerulistes oludes drastiliselt ja kohalike haridustase oli väga madal. (Palli 1998: 15–46; Laur 1999) Eesti keelt mõjutasid ulatuslikud kontaktid siin elavate mitte-eestlastega (peamiselt sakslaste, rootslaste, venelaste, soomlastega), kelle osakaal suuremates linnades oli märkimisväärne. Eesti kogurahvastikust elas 1695. aastal linnades siiski vaid 6–6,5%, XVIII sajandil veelgi vähem (5%). Alles XIX sajandi teisel poolel hakkas eestlastest linnaelanike osakaal tõusma, kuna 1863. aastal said talupojad õiguse linnadesse elama asuda (Palli 1998: 14–19). Raamatuid oli keeruline ja kallis trükki anda, trükikulude katteks tuli leida kas rahastaja või avaldada teos omaenda kulu ja kirjadega.³ Eestikeelseid raamatuid ilmus väga vähe: XVI sajandil kokku seitse, XVII sajandil (1622–1703) keskmiselt üks raamat aastas (sh ajavahemikus 1600–1621 mitte ühtegi ja 1622–1679 alla ühe raamatu), XVIII sajandil (kuni aastani 1779) veidi üle kolme raamatu aastas. Seejärel hakkas aastas keskmiselt ilmuvate raamatute arv kiiremini tõusma. (Annus 2000: 26) Tiraažid võisid siiski olla suured: Wanradti-Koelli 1535. aasta katekismust trükiti 1500 eksemplari, jesuiitide 1585. aasta katekismust 1000 eksemplari, Stahli „Käsi- ja koduraamatut” XVII sajandil kuues trükis 20 000 eksemplari ja XIX sajandil veel lisaks 16 trükis 94 000 eksemplari, mis tolleaegset rahvaarvu ja lugemisoskust arvestades on märkimisväärne hulk (Liivaku 1995: 16–58).⁴

Keeleõpetuste ja sõnastike ilmumises mängis suurt rolli luteri kiriku põhimõte jagada jumalasõna eesti keeles: võime ainult oletada, milliseks võinuksid kujuneda vaimulike ja talupoegade suhted, kui kirikus oleks peetud jutlusi-missasid ladina keeles nagu katoliiklikes maades. Hoopis iseasi on dominiiklaste tava suhelda põliselanikega kohalikus keeles. Sisse seadsid nad end Tallinnas tõenäoliselt 1239. aastal (Kala 2013: 73–74), eestikeelseid jutlusi pidasid nad 1524. aastani, mil Tallinna raad kohustas neid pidama jutlusi saksa keeles, õieti küll keelas ordu vendadel jutluste pidamise mittesaksa keeles (Kala 2013: 345). Sellele, et katoliiklikes ringkondades oli väga häid eesti keele oskajaid, vihjab 1691. aasta kirikukäsiraamatu eessõna (TMK: 3), kus kirjutatakse 1623. aastal jesuiitide avaldatud ja mittesäilinud teose „Institutiones Estonicae Catholicae” kohta, et selle keel olnud „puhas ja tõeliselt eestipärane, mida tänapäeval keegi sündinud eestlane meeldivamalt ei räägi ega selle kõne maneeri täpsemini ei kasuta”.⁵

Kõiki siin vaadeldud sõnastikke ühendab autorite vaimulikuamet: Stahl teenis Järva-Peetri, Järva-Madise ja Kadrina pastorina, 1637. aastal oli ta Eestimaa konsistooriumi assessor; Gutslaff oli Urvaste pastor; Göseken oli Kullamaa pastor, Läänemaa praost ja Tallinna konsistooriumi assessor; Vestring oli Pärnu ja Tori pastor; Helle teenis Jüri koguduse pastorina; Hupel oli Äksi ja hiljem Põltsamaa pastor. Teine ühisjoon oli huvi eesti keele vastu. Stahl oli suureks eeskujuks Gösekenile (osaliselt ka Gutslaffile), too omakorda tõenäoliselt Vestringile ja Vestring Hellele,⁶ kõigile eelnevatele tugines Hupel. Kolmandaks ühendas keelematerjale (balti) sakslastele suunatus: keeleõpetuste autorid olid sakslased, kes mõtlesid saksa keeles ja saksa keele kaudu ning suunasid töö oma vaimulikest ametivendadele, eesmärgiga tõhustada suhtlust koguduseliikmetega (jutlustel, vestlustel jm). Eestlasi nad oma sihtrühmaks ei pidanud. Just seetõttu on tollase perioodi keelekuju nimetatud saksaeesti registriks (Hennoste 1997: 51–55). Alates XVII sajandi lõpust hakati eestlastele suunama ka vaimulikku kirjandust, eestikeelne ilmalik kirjandus hakkas aga laiemalt levima hiljem, alates XVIII sajandi teisest poolest (Annus 2000: 14).

Piirkondlikult katavad esimesed sõnastikud nii põhja- kui ka lõunaeesti keelt, kuivõrd Stahli keeleõpetus ja sõnastik on põhjaeestikeelne, samamoodi Helle „Lühike sissejuhatus” ja selle lisas avaldatud sõnastik. Vestringi ja Gösekeni keelematerjali ilmestavad Pärnu- ja Läänemaa piirkondlikud jooned. Gutslaff kirjeldab (ennekõike) lõunaeestilist sõnavara ja tema sõnastikust leiame palju nüüdiskirjakeelest erinevaid murdelisi keelendeid, mille kasutust on lõunamurretest registreeritud ka XX sajandil (häilmo, härmlane jms).⁷ Kaua Põltsamaal tegutsenud Hupel kajastab mõlema peamurde sõnavara, eristades arvukalt märksõnade piirkondlikke erikujusid ja variante, sageli täpsema piirkondliku eritlusega kui pelgalt viitega põhja- või lõunaeesti keelekujule (nt taimenimetus kassi käppad märgendiga P. ehk Pernausche Dialekt (Pärnu keeleala), möllama (sks lermen) märgendiga H. ehk Harrien (Harjumaa)).

Selle kohta, kui palju nende allikate autorid omavahel lävisid – need, kelle eluaastad seda võimaldanuks –, on vähe andmeid. Varasemaid allikaid siiski arvestati: Göseken on oma keeleõpetuse eessõnas välja toonud, et võttis sõnastiku koostamisel aluseks Stahli „Anführungi”, köitis sellesse tühje lehti juurde (Göseken 1660: ) b(_VIIa)⁸ ja hakkas just sel moel märksa mahukamat teost koostama. Sealsamas mainib ta, et on tuttav Gutslaffi keeleõpetusega. Stahli ja Vestringi ühendas veel üks tõik: kui Stahl 1603. aastal orvuks jäi, võttis ta oma hoole alla Oleviste koguduse pastor Heinrich Vestring (Rätsep 1987: 709), kes oli Salomo Heinrich Vestringi vanaisa (BBLd: Vestring). Stahli ja Gutslaffi ühendas vähemalt üks ühine õppeasutus, Greifswaldi ülikool (kuigi nad õppisid seal eri aegadel), paraku ka ühine surmapõhjus ja -aasta: nii Stahl kui ka Gutslaff surid 1657. aastal katku (Kikas 2002: 12; Lepajõe 1998: 304), esimene Narvas ja teine Tallinnas.

3. Sõnastike makrostruktuur

Makrostruktuuri analüüs uurib, milline on sõnastiku ülesehitus tervikuna: kui palju ja millist informatsiooni see sisaldab, millises paigutuses märksõnu esitatakse ja mil määral on sõnastikuga seotud muud teksti- ja teoseosad ehk kõik need osad, mis jäävad väljapoole (põhi)märksõnastikku. Edasine kirjeldus lähtubki nendest põhiküsimustest.

3.1. Maht

Esimesed kaks sõnastikku, XVII sajandil ilmunud Stahli ja Gutslaffi sõnastik, olid väga piiratud mahuga: Stahli sõnastikus on 2309 saksa märksõna (Kikas 2002: 156), Gutslaffil 1714 (Lepajõe 1998: 311).⁹ Gösekeni märksõnastikus on üle 9000 märksõna (Valmet 1960: 612) ja neid on võimalik vaadelda ka eesti-saksa suunal tänu 2010. aastal avaldatud uusväljaandele (Kingisepp jt 2010). Esimesed kolm sõnastikku (Stahli „Vocabula”, Gutslaffi „Nomenclator” ja Gösekeni „Farrago vocabulorum”) on saksa-eesti keelesuunaga sõnastikud, Gutslaffi ja Gösekeni sõnastikus leidub lisaks ladina vasteid. Ühele saksa märksõnale on sageli toodud rohkem kui üks eesti vaste: nt Stahlil on 2309 saksa märksõnale toodud 3112 eesti vastet (Kikas 2002: 156), mis tähendab, et eestikeelset leksikat on seal ligi 35% rohkem kui saksakeelset. Kakskeelsete sõnastike puhul on see ootuspärane. Kikase käsitlusest (2002: 163) saame järeldada, et Stahli kajastatud eestikeelsest leksikast on (teatavate muudatustega nii ortograafias kui ka semantikas) tänini kasutusel ligi 85%. Praeguse eesti sõnavara nii suur kattuvus 387 aasta taguse leksikaga on tähelepanuväärne sellest hoolimata, et Stahli keelekuju sai eesti kirjakeele aluseks. Gutslaffi puhul on esile toodud oskuslikku häälduse kajastamist kirjapildis, teisalt aga suurt segadust nii morfoloogias kui ka sõnavalikus (Keem 1998).

Vestringi eesti-saksa sõnastikus on Kase (1956: 144) hinnangul 9000 (märk)sõna, Krikmanni (ELA) hinnangul vähem, ligi 7050–7060 põhimärksõna, ilma toimetaja lisandusi arvestamata. 1732. aastal ilmunud Helle sõnastikus on märksõnu ligi 7000, ja arvestades ulatuslikku kattuvust Vestringi käsikirjaga, on arvatud, et Helle on suurel määral just Vestringile tuginenud (Helle 2006 [1732]: C22–C25). Hupeli 1780. aasta sõnastik on kahesuunaline (eesti-saksa ja saksa-eesti), aga ainuüksi selle eesti-saksa keelesuuna mahuks on hinnatud ligi 17 000 märksõna (Kask 1956: 147).

3.2. Märksõnastik

Märksõnastiku ülesehitus on neis sõnastikes peaasjalikult tähestikuline, kuid sellesse on põimitud ka pesasüsteemi elemente alfabeetilise ja semantilise rühmitamise alusel, mitte tüvepõhiselt. Nt Gösekenil (1660: 366–367) on Scho-, Schra-, Schre- ning Schri-, Schro-algulised märksõnad rühmitatud esitähtede järgi, lk 368 Schuc-algulised mõistepesana kingade kohta, lk 390 Stad-algulised mõistepesana linnade kohta. Aug-algulised liitsõnad on autor (lk 115) tõlkinud suure tabelilaadse märksõnapesana silma-liitsõnadeks, kusjuures selle lõpureal esineval kirjel Augustmonat – Bertelmesse Kuh ’pärtlikuu, august’ ei ole saksa Aug(e)-sõnaga semantilist seost. Samasuguse, ent väiksema tabeli leiame märksõna Boden juurest.

Vestringi sõnastik eristub teistest ennekõike selle poolest, et esitab mõisterühmi:¹⁰ tal on loendeid looma- (lad species animalium), linnu- (species avium), taime- (species herbarum), kalanimetuste (species pisciu) ja ka sugulussõnade kohta (species consanguinitatis et affinitatis). Süsteemsust ilmestavad näited: mõrra järel on toodud mõrra ema, mõrra poeg ja mõrra tiivad, kuigi siin on tegu lihtsalt mitmeosaliste märksõnade tähestikulise järjestusega. Linnade all (Vestring 1998 [17XX]: 115) on toodud olulisemad linnad, maade all (lk 126–127) on esitatud arvukate näitelausete järel Eestimaa piirkonnad Harjo-ma, Järwa-ma, Läne-ma, Wirro-ma; saared Io-ma (’Hiiumaa’), Kihno-ma, Muhho-ma, Sarema, Runo-ma ’Ruhnu’; miskipärast ka mõni linn: Kurresaar, Pöltsa-ma, Tarto-ma, Willande-ma (saksa vastete järgi mõeldakse siin tõesti linnu, kuigi nimedes esineb maa-sõna), rääkimata olulisematest naaberriikidest (Rootsi-ma, Some-ma, Wenne-ma, Lätti-ma, Leo ehk Ledo-ma,¹¹ Pola-Ma, Saksa-ma, Tanmarka-ma (’Taani’)). Valikuliselt on maade juures toodud nende asukate nimetusi, nt Harjakas, Iidlanne, Kihnolanne, Muhholanne; välisriikide puhul Somelanne, Rootslanne, Wennelenne, Sakslanne ehk Saks, Lätlanne, millest osa on dubleeritud alfabeetilises järjestuses. Hilisemad autorid, st Helle (1732) ja Hupel (1780), on märksõnade paigutuselt süsteemsemad, nende sõnastikes leiame märksa vähem kõrvalekaldeid alfabeetilisest järjestusest.

Vähemalt osa Gösekenil pesades esitatud liitsõnu leidub sõnastikus nii põhi- kui ka täiendsõna juures, nt (lk 237) heydelbeer [vaccinium] – mahsickut põhimärksõnastikus h-alguliste juures ja Beer-artiklis (lk 126) allmärksõnana Heydelbeer – Sinnickut. (Vaccinium on tegelikult mustikas, aga see on juba eraldi küsimus.) Suurte ja väikeste algustähtede kasutuses on ebaühtlust nii saksa märksõnades kui ka eesti vastetes. Sellist varieeruvust näeme ka Stahli „Vocabula” saksa liitsõnade ja sõnaühendite esituses: kord on märksõnad ühe-, kord mitmeosalised, puhuti on saksa märksõnad ja eesti vasted esisuurtähega, sõltumata sõnaliigist, nt Graben ’kaevama’ vs. grünen ’haljendama’ ja Söbber vs. rebbane. Läbivalt ühetaoline esitus ei olnud ilmselt primaarne ja sisu domineeris vormi üle. Samast põhimõttest näivad lähtuvat ka hilisemad autorid.

3.3. Seosed muu tekstiga

Siin käsitletud sõnastikud on eraldiseisvad teoseosad, aga samal ajal ei tohi unustada, et need kõik on toodud lisadena grammatikakirjelduste järel (peale Vestringi käsikirja, mis grammatikat ei sisaldanud), ja teiseks on mitmel neist omakorda sõnastikku täiendavaid lisasid.

Stahli „Anführungi” keeleõpetus on esitatud 33 leheküljel, sõnastiku- ehk „Vocabula”-osale on pühendatud 100 lehekülge. Gutslaffi „Observationese” grammatikaosa on mahukam (85 lk) ja erinevalt Stahli grammatikast on see kirjutatud ladina keeles, sõnastik aga hõlmab 37 lehekülge.¹² Teadaolevalt ainsa säilinud eksemplari lõpuosa on puudu: viimane märksõna on Wider ’oinas’. Siirdeviit lehekülje lõpus annab märku, et järgnema peab sõna wieden ’rohima’, aga saame vaid oletada, kui palju märksõnu edasi võis tulla (Stahlil wieden puudub, aga wid-alguliste märksõnade järel on tal 109 märksõna).

Gösekeni „Manuductio” ehk keeleõpetuse osa maht on 84 lehekülge, sõnastiku põhiosa paikneb 410 leheküljel. Keeleõpetusele järgneb teadaolevalt esimene katse tuua välja need saksakeelsed sõnad, mis on leidnud laenudena tee eesti keelde (Kingisepp jt 2010: 283–301). Selles on eksimusi (vt nt Valmet 1960: 613) ja täpsustamist vajab loendi ammendavus Gösekeni sõnastikuga võrreldes, ometi annab see ilmeka ülevaate saksa mõjust tollasele eesti sõnavarale. Sõnatuletuse osas (lk 14) selgitab Göseken nik-tuletiste juures sõna kõrtsmik päritolu isikunimega Kõrtsi-Mikk, kusjuures vorm kõrtsnik olevat vale, „ist nicht recht, und redet kein Baur also” (’ei ole õige ja talupojad nii ei räägi’). Göseken selgitab: „Kuna esimene kõrtsmik siin maal kandis nime Mikk ja teda kutsuti [nimega] Körtzo-mick, kutsutakse ka kõiki teisi [kõrtsmikke] [sõnaga] Körtzmick.”¹³ Siin on arvatavasti tegu lihtsalt rahvaetümoloogiaga: praegu peetakse tõenäolisimaks kõrtsmiku lähtumist vene sõnast кopчeмник (ETY: kõrtsmik), kuigi selle sõna etümoloogia kohta on tehtud arvukalt teisigi oletusi (ETS).

Helle 1732. aasta „Grammatica esthonica” on mahult võrreldav nii Gutslaffi kui ka Gösekeni keeleõpetusega, hõlmates 80 lehekülge, sõnastikuosas on lisasid arvestamata 131 lehekülge. Helle esitab süstemaatilise juhise, kuidas sõnu klasside-paradigmade kaupa käänata ja pöörata. Nt armas (lk 86) käändub 14. klassi 8. paradigma järgi, tüüpsõna rõõmus eeskujul. Siin võib näha paralleeli nüüdisaegsete ÕS-ide tüüpsõnadega, kuigi paradigmade adekvaatsuses võib kahelda. Näiteks supletiivse minema-verbi juures paradigmat välja toodud ei ole, küll aga on eraldi märksõna lähhän kahe näitelausega: se lähhäb korda ja ta läks temma käe alla; nägema-verbi juures seevastu on viidatud 8. paradigmale, mis kirjeldab minema-verbi (lk 54), kuigi sealsamas on 7. paradigma kirjelduse lõpus märkus, et peale tegema-verbi käitub samamoodi vaid nägema.

Helle sõnastikule järgneb saksa sõnade register ja valik sõnaloendeid: taimed ja lilled koos saksa- ja ladinakeelsete nimetustega, juurikad (samade tõlgetega), puude nimetused ainult saksakeelsete tõlgetega, kuude ja nädalapäevade nimetused, pühade nimetused („pidupäevad läbi kogu aasta”), öö ja päeva jaotus, tähtpäevad (rahvakalendri järgi), tervitused ja soovid, eestlaste nimed, talupojavankri osade nimetused, voki osade nimetused, tuulte nimetused, Tallinna toponüümid, Eestimaa nelja maakonna aadlimõisate nimed, valik „harmoonilisi sõnu” ehk selliseid sõnu, mis esinevad peale eesti keele ka teistes keeltes (st saksa ja vene keeles), ja lühike loend neist sõnadest, mis sõnastikuosast välja jäid.

„Lühikese sissejuhatuse” teeb põnevaks valik eesti vanasõnu, täpsemalt 525 ütlust, mille seast leiame paljude nüüdisaegsete väljendite varasemaid kujusid, nt padda naerab katla ehk pada pilkab katelt. Selliste vanasõnade eraldi väljatoomine on varasemaga võrreldes uus, kuigi rahvapäraseid väljendeid võib kohata varemgi. Gutslaffil on grammatikaosas „Etymologia” peatüki lõpus interjectio rubriigis vihje regilauluvärsile kassiköö kauniköö; Gösekenil ja Vestringil on märksõnaartiklites rahvapäraste väljenditega näitelauseid – esimesel nt jo armamb laps, jo kibbedamb witz ’mida armsam laps, seda kibedam vits’ (Göseken 1660: 257), teisel nt Igga Tö ajab omma aja tagga ’iga asi/töö omal ajal’ (Vestring 1998 [17XX]: 239), aga eraldi ei ole neid esile toodud. Samamoodi on Helle vanasõnade järel omaette peatükis („Ænigmata esthonica”) välja toonud 135 mõistatust. Kogu seda paröömia ajalugu on ülevaatlikult käsitlenud Krikmann (ELA). Viimases, viiendas peatükis esitab Helle valiku eestikeelseid dialooge.

Kõik need tekstiosad teevad Helle „Lühikesest sissejuhatusest” väga mitmekesise keeleõpetuse. Paljud osad (iseäranis temaatilised alapeatükid) on pealiskaudsed, aga keeleõppija jaoks on need mõistagi kasulikud, ja sellise ülesehituse taga võimegi näha ennekõike keeleõpikut, mitte lihtsalt grammatikat ja sõnastikku.

Vaatlusalustest viimane, Hupeli grammatika ja sõnastik (1780), on märksa põhjalikum kui eelmised. Ülesehituselt ja mitmetahulisuselt sarnaneb see Helle „Lühikese sissejuhatusega”, ent sisu poolest läheb Hupel palju sügavamale ja käsitleb nii keeleõpetust kui ka leksikat mõlemas peamurdes (für beide Hauptdialekte). Ilmselgeid seoseid Helle keeleõpetusega näitab kas või „Revali-murdeliste” ööpäeva osade nimetuste loetelu (lk 101), kuna kattuvus väljendite valikus ja nende vähene varieeruvus ei saa olla juhuslik. Kõnekäändude ja mõistatuste valikus on samuti palju Hellel leiduvaid väljendeid ja nende loetelude võrdlemine annab sissevaate väljendite varieerumisse. Näiteks Helle padda naerab katla on Hupelil saanud pisut täielikuma kuju: tallinnakeelne on padda naerab katla, ühhed mustad mollemad, seevastu tartukeelne padda narap (söimap) kattalt, ütte musta mollemba on märgitud vananenuks. Paralleelid jätkuvad näidisdialoogides, kus osa tekstilõike on ilmselged ülevõtud. Hupeli sõnastik ja keeleõpetus olid märksa mahukamad ja detailsemad kui varasemad, teisalt on teda paljuski kritiseeritud vildakuse, keelereeglite nappuse jm tõttu (Hupeli kaasaegsete reaktsioone vt nt Jürjo 2004: 407–410). Tema mõjukust ei ole aga keegi kahtluse alla seadnud: kui Tartu ülikoolis asutati 1803. aastal eesti ja soome keele lektoraat, kasutasid paljud eesti keele lektorid, nt Friedrich David Lenz, Johann Samuel Friedrich Boubrig ja Dietrich Heinrich Jürgenson, eesti keele õpetamisel Hupeli materjale (200A).¹⁴

Kõiki siin vaadeldud sõnastikke iseloomustab allikast allikasse üha mahukamaks muutuv märksõnastik, näitelauseid hakati esitama alates Gösekeni sõnastikust (1660). XVIII sajandi autorid Helle (1732) ja Hupel (1780) esitavad ulatuslikku näitematerjali pigem lisades, mitte otse märksõnade juures. Märksõnade paigutus on enamjaolt alfabeetiline, kuigi kohati on kasutatud pesasüsteemi, kusjuures ei väldita ka mitmeosalisi märksõnu. Märksõnade ja väljendite paigutuses on näha ebaühtlust (nt liitsõnu on esitatud kord põhisõna juures, kord dubleerituna nii põhi- kui ka täiendosa juures), aga see ei ole takistanud autoritel kasutajatele esitamast seda, mida nad on vajalikuks pidanud.

4. Sõnastike mikrostruktuur

Mikrostruktuuri all mõeldakse leksikograafias kõike seda, mis jääb ühe märksõnaartikli piiresse: millist infot on esitatud, kui põhjalikult ja kui süsteemselt seda on tehtud. Rangema struktuuriga sõnastike puhul saab vaadelda ka struktuuriosade süstemaatilisust.

Eesti keelt kirjeldasid kõik siin käsitletud autorid Stahlist Hupelini oma keeleõpetustes ladina keele eeskujul, mis omakorda tähendas, et kõiki eesti käändeid tuli väljendada kuue ladina keele käände abil. Grammatikaosades esitatud käänete loetelus (nominatiiv, genitiiv, daativ, akusatiiv, vokatiiv, ablatiiv) eristub teistest vaid Gutslaff (1648), nimetades (ptk „Etymologia”, alamjaotis „Casus”) rektiivi, ent jättes mainimata vokatiivi ja ablatiivi.¹⁵ Ainus, kes vokatiivi kohta eraldi näiteid toob, on Stahl (nt O armas mees/naine, O minna, 1637: 5–6), kõik ülejäänud – peale Vestringi, kuna temal grammatikaosa ei ole – küll nimetavad vokatiivi, ent nendivad lühidalt, et see on samakujuline nominatiiviga. Verbiparadigmades on erinevusi rohkem. Sõnastikuosades aga lähtuvad kõik autorid nimelt nendest vormidest, mida nad grammatikas on kirjeldanud.

Stahli „Vocabulas” on saksa märksõna järel toodud eesti tõlkevaste, eraldi tähiseid sõnaliikide ega muu info jaoks tal ei ole. Sõnaliike esitavad vähe ka kõik hilisemad autorid, muuttüüpe esitab vaid Helle (1732). Olulisemad käände- ja pöördevormid on Stahl (1637: 34) siiski andnud:¹⁶ „Bey den nominibus ist der Genitivus, bey den verbis das Imperfectum, Perfectum und der Infinitivus, weil die am meisten variiren gesetzet” (’Noomeni juures on esitatud genitiiv, verbi juures imperfekt, perfekt ja infinitiiv, kuna need varieeruvad kõige enam’). Vajadusel on nimetatud lisaks põhivastele alternatiive (nt lesen – lugkema, loëma puhul nii tugeva- kui ka nõrgaastmeline supiin), mõnel juhul tähtsamad (?) pöördevormid paralleelparadigmadest (wischen – püchkan, püchksin, püchknut, püchkma, pühin, pühisin, pühinut, pühima). Märksõnaartiklite ülesehitus paistab olevat võimalikult lakooniline, aga vajadusel teeb Stahl erandeid ja toob sisse täpsustusi: nt eristades kaht Recht’i (’kohus’ ja ’õige’), on viimase juures toodud ladinakeelne seletus Adverb. Süstemaatilisuse asemel näib autor lähtuvat põhimõttest, et kasutajale tuleb anda seda infot, mida tal on tingimata vaja, aga mitte rohkem.

Ka Gutslaff näib olevat lähtunud samasugusest kompaktsuse põhimõttest, ent erinevalt Stahlist toob tema nimisõnade juures välja genitiivi vokaali, nt Tüttar/a, Keiser/i, ehkki siit ei nähtu, kuidas neid sõnu täpselt tuleb käänata. Tähendusselgitused ja muud vajalikud täpsustused esitab ka tema ladina keeles: nt Hunger – Esuries, Issu; Trug – fraus Pettus. Eraldi toob Gutslaff välja, et ik-sufiks viitab naissoole, nt Wennick ’venelanna’, ja grammatikaosast leiame palju selliseid näiteid (venik, leitik ’poolatar’, rootsik, soomik, saksik ’sakslanna’),¹⁷ kuid sõnastikuosas ei ole autor etnonüüme välja toonud, leidub vaid maade nimetusi, nt Soomamaa, Rootsimaa.

Nii nagu Stahl ja Gutslaff, lisab vajadusel grammatilist infot sõnade kohta ka Göseken: nimisõnadel annab ta (vahel) genitiivi vokaali; tarvidusel täpsustab ta sõnade tähendust, vahel saksakeelsete (osa)sünonüümide kaudu, vahel ladinakeelsete selgitustega. Nii on ta saksa Amme juures välja toonud kaks tähendust: Hebamme on saanud eesti vasteks Emm ja pademoder, saksa Seugamme aga awwaNissa Amm ehk ’ämmaemand’ vs. ’imetav amm’ (Göseken 1660: 105). Verbide juures on Göseken toonud kohati ainsuse esimese isiku ja imperfekti esimese isiku vormid ilma supiinita (Anbieten – pallun, pallusin), kohati ainult oleviku ainsuse esimese isiku vormi (Andeuten – tehhendan, tehda annan), kohati ainult supiini (Anbeissen – kinnihackama, nerrima, pollastama ladinakeelse kommentaariga dicitur de piscibus, muribus, hominibus ’seda öeldakse kalade, hiirte ja inimeste kohta’, lk 107). Leidub märksõnaartikleid, kus genitiivi asemel on nimisõna käänamise kohta toodud näitena elatiiv: Bader – Pader, padrist, kuppe laskia (lk 121). Verbivormide ebaühtlust näitab ka supiini ja da-infinitiivi üheaegne kasutamine: Bänden – witzotama, witzat ümber panna (lk 123). Eesti vastete puhul on segiläbi kasutatud mitmust ja ainsust nt Beer juures (lk 126): ’mari’ on marri, marjust, pl. mariat, sellele järgneb loetelu marjadest: Maasikut, Sinnikut, jöewackat, muulickut, vs. pöldomarri, waarikat ~ waarmarri. Selgitused ja täpsustused on Gösekenil kord saksa, kord ladina keeles, mõneski artiklis võime kohata rektsiooniinfot (ausbitten [etwas] – palluma middakit, lk 141). Göseken on esitanud ka abstrakttuletisi: blos – Allaste, palias > blösse – allastus (samal real, lk 143). Harva võib kohata sõnaliigimärgendeid (lk 207 gemein [Subst] vs. [Adject.]).] Huvitaval moel on – ruumi säästmiseks – vähemalt ühel juhul kokku sattunud abstraktne nimisõna ja agentsust väljendav liitsõna: nt Handwerk (Man) – Ammet (Mees) ’amet; ametimees’ (lk 227).¹⁸

Kui Gösekenil lihtvastet ei ole, on ta kasutanud selgitust, nt kes-algulisi tegijanimede parafraase (vt Kingisepp jt 2010: 403–408), sh kes ei ole mõisnik, sks unedel, või ka umbkaudse tähendusega seletusi: Cymbal – üx Saxa meng (lk 154). Kes-tõlkeid võime kohata ka omadussõnade juures, nt gelehrt [doctus] – ke tarck on (lk 206), geschnabelt (rostratus) – kel nenna on (lk 210). Vahel jääb saksa keelest väheks: lk 206 gelegen (bequem) juures on küll vaste heh, oigke, sellele aga järgneb justkui ladina-eesti sõnastik: idoneus locus on heh paick/asse, accommodus homo on heh Innimenne ja oportunum tempus on heh aigk. Märksõna hauffe (lk 230) näited on seevastu eesti-saksa suunal, mitte vastupidi (saksa tõlke on saanud nt Koggo Rahha, Hunnick kiwwi, Kuhhi heina (hölga) ja odra müggamet).

Vestringi (1998 [17XX]) sõnastiku üheks eripärasemaks jooneks on näitelausete esitamine (vt nt Jöggi (lk 50), Jooksma (lk 51)). Aeg-ajalt määratleb Vestring ka sõnaliike (nt Ello s., Ellawalt adv.). Genitiiv on esitatud regulaarselt kas tüvelõpuna või täiskujul. Leidub vihjeid märksõnade kasutuspiirkondade kohta (nt äggama Reval (lk 13), veel on kasutusel märgendid Harjumaa, Järvamaa, Põltsamaa, Läänemaa ja Virumaa keelenditele osutamiseks). Näeme osutusi vananenud sõnakujudele: Hä obsol. s. Hea pl Häid, mille juurest leiame vanasõna Ei hä tulle ühhelt poolt kui ep teine te hääd wasto. Sama sõna uuem diftongiline kuju Hea on käsitlemata ja märgitud toimetaja lisandusena (lk 34). Aeg-ajalt võib leida komparatiivivorme, nt Jätksem ’selline, millest jätkub rohkemaks, kauemaks’ (lk 45, ilma viiteta algvormile). Nagu teised autorid, kasutab ka Vestring aktiivse verbi ehk tegevusverbi mõistet: tegusõna ärrakörwema on märgitud neutraalseks, seevastu ärrakörwetama aktiivseks (lk 87). Kohtab mitmuslikke vorme (nt Kellad pl.), samuti kliitikuid (ki oder gi (lk 77)), pärisnimesid (Aabraham n. ppr, Kregorius ja Tanni | Taniel) ja siin-seal ladinakeelseid täpsustusi, aga mitte järjepidevalt (nt Tönnised ’tõnnike’, Bethonica (lk 207), seevastu sealsamas species herbarum’i loetelus (Roht | Rohhi) on enamikul taimedest ladinakeelsed nimetused puudu).

Helle näib olevat Vestringi märksõnastiku „ebaolulisest” puhastanud. See paistab silma näiteks homograafide esituses: Vestring on välja toonud nii Riid : Riide kui ka Riid : rio (’riie’ vs. ’riid’), kusjuures esimesele neist on ta andnud ka eraldi märksõna Rie, täheldades, et see on tallinnakeelne sõna (lk 203). Helle on sõna Riid (vastega das Kleid) oma sõnastikust „välja toimetanud” ja esitab küll kõik Vestringi riide-algulised väljendid, näitelaused ja ühendid, ent on täienisti välja jätnud Vestringi näite Riete Arri ’riidehari’ ning väljendverbi ride pannema (Helle 1732: 168). Osa märksõnu esineb lihtsalt teises alfabeetilises paigutuses: nt Vestringil on märksõna piddune ja selle juures kaks näidet (pool pidduset Kingat ja Keige önsa pidduse Päwa), Hellel aga märksõna poolpiddone ’poolenisti kulunud (rõivaste kohta)’.

Sõnaliike ega sõnade käänamist-pööramist Helle oma sõnastikus põhivormide kaudu eraldi ei õpeta: sõnaliigimärgend on toodud üksikjuhtudel, nt awwalikkult adv. (lk 88), immelinne adj. (lk 99). Küll aga on sõnastiku kasutusjuhendis esitatud üksikasjalikud juhised klasside ja paradigmade kasutamiseks, kuigi mõnel juhul on genitiivi lõpp eraldi nimetatud: nöör – die Schnur. 13, 3. g. i. (lk 146, käändub 13. klassi 3. paradigma järgi, genitiivi lõpp –i). 13. klassi 3. paradigma tüüpsõna on aga noor, mille genitiiv on noore ja akusatiiv noort, mitmuse akusatiiv noori ja mitmuse ablatiiv noortest: sõna nöör on samade põhimõtete järgi keeruline käänata isegi sel juhul, kui asendame e-genitiivi i-genitiiviga. Selle järel toodud nörk – schwach, abgemattet. 7, 2. g. a. juhatab kasutaja keeleõpetuse tüüpsõna auk juurde, kus on kommentaar „k-lõpulistel on genitiivis g seal, kus k ei kahekordistu; akusatiivis võetakse jälle tagasi k koos genitiivi vokaaliga”, järelikult tuleb seda käänata nörk : nörga : nörka, mitmuse akusatiiviga nörka ja mitmuse ablatiiviga nörkadest (vt Helle 1732: 16, Auk). Adjektiivi hea : parem : parim kõiki astmeid (alg-, kesk- ja ülivõrret) on käsitletud eraldi märksõnaartiklites ja kasutaja jaoks neid eraldi omavahel ei seostata. Selliste sõnavormideni jõudmine (kui hea-näidet mitte arvestada) tüüpsõnade, genitiivi vokaalide ja muu info abil eeldab kasutajalt põhjalikke eelteadmisi eesti keelest, mistõttu võime oletada, et Helle on oma sihtrühmaks pidanud keeleteadlikke sõnastikukasutajaid. Igal juhul moodustab selline esitusviis palju seotuma terviku kui teistel autoritel ja kasutajalt eeldatakse ka muu sisu põhjalikku tundmist: sõnastik ise näib olevat väga lakooniline, aga võib-olla ei olnudki see mõeldud eraldi kasutamiseks. Helle sõnastiku väärtust tuleks seega hinnata kindlasti koos kõigi ülejäänud „Lühikese sissejuhatuse” tekstiosadega.

Hupelil (1780) näeme märksõnade rohkust ja murdealade märkimist. Palju on ühendverbe ja väljendeid: alates eraldi mitmeosalisest märksõnast ärra aetud naene (r.) (lk 136) kuni väljendini ärra tsiugutu (d.) ’niisutatud, ära kastetud (nt taimede kohta)’ (lk 139) esitab Hupel ligi 278 ära-ühendit, mõnel puhul piirkondlike variantidena, nt ärra teenma (d.) ja ärra tenima (r.), mis on tõlgitud ühe ja sama vastega. Lühend d. viitab Tartu murdele (dörptsche Dialekt), r. Tallinna murdele (revalsche Dialekt). Murdepiirkondade kohta väga täpse ja üksikasjaliku info esitamine on üks Hupeli eripärasid (ta on arvukalt kasutanud eri piirkondade tähiseid, eriti 2. trükis (1818)). Tõlkevastete kõige levinum prefiks on ver– (ärra müma – verkaufen (r. d.)), aga see pole ainus: ärra mötma on ausmessen, ärra noidma on bezaubern, ärra kullatu on übergüldet jne. Ilmselgelt on Hupel siin märganud raskust, mida ära-ühendite mõistmine saksa keele kõnelejale põhjustab, ning on siin-seal sõnu põhiverbi juures dubleerinud, nt ära ajama esineb mõlema sõna juures (ja on miskipärast saanud erinevad vasted: ära-loetelus verstoßen, vertreiben ja ajama-märksõna juures vertreiben ja austreiben).¹⁹

Ka Hupel esitab märksõnastikus pärisnimesid (sõnastik algab Aabramiga nagu Hellel). Sõnastikust sõnastikku kohtame väheseid esilduvaid märksõnu, mida on käsitletud põhjalikumalt kui teisi, Hupelil on selliseks pikaks märksõnaartikliks nt tuul. Olid need elukorralduslikult olulise(ma)d sõnad või pakkusid need siinsetele vaimulikele huvi mõnel muul põhjusel? Kuna Hupeli sõnastik on õieti kaheosaline ja kahesuunaline (eesti-saksa ja saksa-eesti), vääriks eraldi uurimist, kui suuri lahknevusi on tõlkevastetes ja seletustes: nt räime jahho (d.) on Hupelil eesti-saksa suunal (lk 252) saanud tõlkeks schwarzes Mehl vom Beuteln; aus Grüß gesichtetes Mehl ja saksa-eesti suunal (lk 428, Mehl) das ausgesichtete sandige vom Grüß, oder das schwarze und erste vom Beuteln – räim jahho. r. d. rääm jahho. d. Siin on erisusi esiteks märksõnades: räime jahho ei leia saksa-eesti sõnastikust, liitsõnu räim jahho ega rääm jahho jällegi eesti-saksa sõnastikust. Samuti on saksa-eesti suunal toodud täpsustus põhjalikum. Sõnastiku teise trüki (Hupel 1818) eesti-saksa osas leidub (lk 198) märksõna räime jahho, kus on enne pikemat selgitust toodud ühesõnaline saksa vaste Spißmehl, millele omakorda saksa-eesti osas (lk 550) on toodud eesti vasted räime jahho. r. d. rääm od. rowi jahho d. Artiklist Mehl (lk 476) aga võib lugeda: das sandige schlechte oder schwarze räime (od. rääm. d.) jahho – siin kroovjahu-sõna ei esine, kuigi artiklis rowi (lk 210) on toodud liitsõna rowi jahho d. tõlkega Schrofmehl; Spißmehl d. (selt. r.). Kroovjahu artiklis (lk 101, krowi jahho) omakorda ei esine vastet Spißmehl. Teisisõnu, sõnastiku teises trükis on Hupel märksõnaartikleid toimetanud, aga ebaühtlus tuleb välja ka siin: kas rowi jahho on pigem (nüüdiskeeles) Spitzmehl ehk peenjahu või Schrotmehl ehk kroovjahu?

Üks eraldi uurimist vajav küsimus kogu selles andmestikus on ke(ne)-lõpulised deminutiivid, mis sugugi alati või läbivalt ei ole saksa märksõnades (või eesti-saksa keelesuuna puhul vastetes) chen-lõpuga. Kohati on selliseid sõnu nähtavasti peetud lihtsalt algvormideks, nt tuwikenne ehk die Taube Hupelil (1780: 292), kusjuures sellel keelendil on nii Revali kui ka Dorpati piirkonna märgendid (r. ja d.). Seevastu naisokenne (d.) on ein Weibchen (lk 222); naene ja naine on samas märksõnastikus ka eraldi välja toodud, tuvi aga ei ole.

Eelneva võtab kokku tabel 1.

Tabel 1. Sõnastike mikrostruktuur.

pv = põhivormid või vihje(d) nende moodustamiseks; mt = muuttüüp; +/– tähistab ebaühtlast või vähest esitust

Kõigis siin vaadeldud sõnastikes võis mõne märksõnaartikli ülesehitus üldpõhimõtetest kõrvale kalduda ja sisaldada sellist infot, mida muudes märksõnaartiklites süsteemselt ei esitata, kuigi sageli jääb selgusetuks, miks. Autorid näivad tahtvat kasutajale anda just seda infot, mis võiks olla oluline ja kasulik, mitte lähtuda rangetest vormistuspõhimõtetest, ehk teisisõnu: sisu näib domineerivat vormi üle. Sõnaliike märgitakse vaid vajadusel, näiteks homonüümide eristamiseks, ennekõike on esitatud adverbimärgendeid. Tõlkevastete sünonüüme esitavad võimalusel kõik autorid, piirkondlike keelendite märgendeid leiame alates Vestringist, iseäranis rikkalikult eristusi esitab Hupel (1780, 1818). Kuna sõnastikke koostati käsitsi, võime struktuurielementide paigutuses näha ebajärjekindlust (eriti enne Helle ja Hupeli sõnastikku).

Kokkuvõte

Kõigi siin käsitletud autorite emakeel oli saksa keel. See jättis jälje keeleõpetustesse, sõnastikesse ja kogu eesti keele kujunemisse. Esimesed kaks eesti keelt sisaldavat sõnastikku, Stahli „Vocabula” ja Gutslaffi „Nomenclator”, olid mahult piiratumad kui kõik järgmised. Ometi olid need järgmistele sõnastikele eeskujuks ja Gösekeni „Farrago” avas juba täiesti uue peatüki eesti leksikograafia esimeses perioodis. Järk-järgult muutusid märksõnastikud mahukamaks. Vestringi „Lexicon” jäi käsikirjalisena lõpetamata ja esituselt mõnevõrra ebaühtlaseks, aga ometi lõi see vaieldamatult nii Helle „Vocabulariumile” kui ka Hupeli „Wörterbuchile” substraadi, mida hilisemad autorid täiendasid nii ülesehituselt kui ka märksõnastiku detailsuselt.

Nende sõnastike ülesehitust ja sisu olen vaadelnud võrdlevas perspektiivis põhjalikumalt kui varasemates käsitlustes. Sõnastike koostamispõhimõtetes esineb märke ühelt poolt ebasüsteemsusest, teisalt aga leksikograafide leidlikkusest: kui kasutajale on vaja anda infot, mis ei ole kooskõlas teiste märksõnaartiklite ülesehitusega, siis võib vormistuspõhimõtetest kõrvale kalduda, esitada tähendusseletusi vajadusel ladinakeelsetena, vasteid eesti keelendi puudumisel ümberütlevate väljenditena jne.

Üha täienevad tehnoloogilised analüüsivõimalused (piisavalt täpse gooti kirjas trükiste tekstituvastustarkvara rakendamisel) avavad loodetavasti väljavaate uurida, millised märksõnad ja märksõnapesad on allikates esitatud detailsemalt kui teised, millised omakorda lakoonilisemalt ning millist infot kasutajale antakse peale märksõna–tõlkevaste põhistruktuuri. Millist näitematerjali on autorid oma sõnastikesse paigutanud? Mis ja miks on jäänud täiesti kajastamata, näiteks võrdluses teiste tolleaegsete kakskeelsete sõnastikega väljaspool saksa kultuuriruumi, kuivõrd sealne ühiskonnakorraldus peegeldus sõnastikes tõenäoliselt sootuks teisel moel? Kas ja kuidas saaks kasutada suuri keelemudeleid nende sõnastike sisu analüüsimiseks (Jürviste jt ilmumas)? Omaette väärtusena võimaldaks sõnastike sisu süsteemne, kõrvutav analüüs välja tuua sõnakujude kronoloogilise järjestuse.

Mida parema ettekujutuse saame nendes sõnastikes leiduvast keeleandmestikust, seda täielikuma pildi saame eesti sõnavara kujunemisest. Eesti leksikograafia ajaloo seisukohalt on tegu märgiliste teostega, mis võimaldavad jälgida nii sõnavara kujunemislugu kui ka siinsete sõnastike paigutumist laiema saksakeelse kultuuriruumi traditsioonidesse. XIX ja XX sajandi leksikograafia oli juba täiesti uuel tasemel ja lähtus teistsugustest põhimõtetest, mida olnuks raske ette kujutada ilma suure eeltööta, mis tehti XVII ja XVIII sajandil ilmunud äärmiselt olulistes sõnavaraallikates.

Madis Jürviste (snd 1985), MA, Eesti Keele Instituudi leksikograaf-nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn); Tartu Ülikooli doktorant, madis.jyrviste@eki.ee