Laenud tulnud, laenud läinud või jäänud

Uute kultuurinähtuste, tarbeesemete, toitude, looma- ja taimeliikide nimetuste tulek eesti keelde on pikaajaline protsess, milles on olulist osa etendanud võõrkeeltest laenatud sõnavara. Kui teistel rahvastel leitakse olevat midagi uut ja teistmoodi, aga vajalikku, mis tuleks tingimata kasutusele võtta, siis võetakse see miski käibele harilikult koos vastava nimetusega. See ülevõetud nimetus võib jääda muutmata, seda võidakse suupärastada oma keele järgi või siis tõlkida oma keelde.

Eesti keele suurima laensõnade rühma moodustavad saksa (sh alam- ja ülemsaksa) laenud, andes tunnistust Euroopa elukorralduse tulekust meie maale alates XIII sajandist. Suur osa kogu elukorralduse uuenemisega kaasas käinud laensõnadest on tulnud eesti keelde suulise suhtluse teel, kuni XVI sajandil alguse saanud kirjakeel hakkas neid talletama juba kirjalikul kujul. Eesti kirjakeel piirdus esialgu peaasjalikult jumalasõna levitamise vajadustega, aga mida aeg edasi, seda enam kajastas kirjakeel kõiki muidki elualasid. Et paljudes valdkondades esiotsa omasõnavara polnud ja et keelemeesteks olid baltisaksa pastorid, tähendas see ühtlasi saksa laensõnade tulva eesti kirjakeelde. Varasemates ülevaadetes (näiteks Liin 1964, 1968; Viikberg 2014) on käsitletud arvukaid alamsaksa laensõnu teemade, mõistealade või perioodide kaupa. Nende hulka kuuluvad ka võõramaised puu- ja köögiviljad, mille nimetusi vahendas eesti keelde üldjuhul saksa keel.

Näitlikustamaks lähemalt saksa laensõnade tulekut eesti keelde ning muganemist selles, on alljärgnevas võetud vaatluse alla väike valik võõrsilt pärit kunagisi eksootilisi puuvilju (pirn, ploom, kreek, kirss, sidrun, pomerants ja apelsin) ning nende kõrval kartul, Ameerika päritolu köögivili, mida esialgu küll omajagu võõristati, ent millest kujunes üks eestlaste põhitoidus. Nii nagu kunagised võõramaised puu- ja köögiviljad kuuluvad juba ammu eestlaste toidukultuurilisse kooslusse, on saanud ka nende nimetustest eesti keele loomulik koostisosa. Käesoleva kirjutise lähtematerjali moodustavad eesti kirjakeele allikad XVII–XX sajandist, Eesti Keele Instituudi murdekogud, omaaegsed aiandus- (1796) ja kokaraamatud (1781, 1824) ning selle tagapõhja allakirjutanu koostatud veebileksikon „Saksa laensõnad eesti keeles” (Viikberg 2025).¹

Pirn (mari, pomber, raaper)

Pirnipuu ja selle vilja tutvustamine eesti keeles sai alguse Heinrich Stahli grammatika sõnastikuosast (1637), esialgu küll omasõnavara abil, kui autor andis saksa Birn’i eesti vasteks Marri ja Birnbaum’i vasteks marjapuh (Stahl 1637: 42). Omasõnadega jätkas ka Heinrich Gösekeni grammatika (1660), kus saksakeelse puunimetuse ’Birnbaum’ eesti vasteks on toodud Saxa maria ouna puh ja puuvilja ’Birn’ vasteks Saxa marri Oun (Göseken 1660: 140). Võõramaist tundmatut puuvilja tutvustades lisas Göseken selgituseks tuttava mari-sõna kõrval kodumaise omanimetuse õun, andes Saksamaa-täiendiga mõista, kustkaudu puuviljad on siia jõudnud.² Gösekeni kirjapandut kordasid hilisemadki autorid, saksa-ma marri leidub Anton Thor Hellel (1732: 173) ja August Wilhelm Hupelil (1780: 263; 1818: 215), kuni sellesama XVIII sajandi lõpuks olid eesti keelde laenatud ka pirnid Tallinna ning pombre marja Tartu murdes (Hupel 1780: 243, 246). Ilmselt oli eestlastel puuvili selleks ajaks juba nähtud ja proovitudki.

Baltisaksa päritolu pomber (< bsks Bumbeere) on registreeritud esmalt Hupeli grammatika eesti-saksa sõnastikus (1780: 246) Tartu murde sõnana. Juba järgmisel aastal kasutas seda küll Noarootsi pastor Johann Lithander oma Christina Wargi kokaraamatu tõlkes: Poomberi Pastet ’Birn-Pastete’ ja Poombäri marjad ’Birnen’ (Lithander 1781: 395, 433), ometi piirdus selle sõna kasutus tollase Liivimaa kubermanguga: pombre marri (Hupel 1818, Põltsamaa), pombre (Marpurg 1805, Vastseliina; Luce 1813, Kuressaare) ja pombre marri (Lunin 1853, Tartu). pombar ~ pomber kujul leidub sõna veel ka Wiedemanni sõnaraamatus (1869, 1893) ja olgugi Wiedemanni sõnaraamat pärastise murdekogumise alusmaterjal, leidub murdekeelest registreeritud näiteid üksnes Juuru murrakust: `pomber ’pirn’, `pombre õõnad ’pirnid’ ja `pombrepuu ’pirnipuu’ (EKI MK).

XIX sajandi algul on Johann Wilhelm Ludwig von Luce registreerinud Saaremaalt pirnipuu tähenduses veel Raperi pu (Luce 1813: 42). Wiedemanni sõnaraamatus leiduvad pirni tähenduses saarte murdesõnadena prātbēr, rāpēr ja rātbēr (Wiedemann 1869: 963). Murdeandmetest nähtub, et sõna levik piirdubki Saaremaaga: Pha `raaper, Pöi `roaper, Mus `raapel, Vll `ruapäri ’pirn; pirnipuu’ ja Pöi roap ’vana pirnipuu’ (EMS VIII: 133). Raaperi-sõna päritolu viitab alamsaksa keelele: vrd asks brât-ber ’Bratbirne’ (Lübben 1888), brātber ’Bratbirne, getrocknete Birne, Backbirne’ (Köbler 2014). Alamsaksa sõna tähendus ’küpsetatud või kuivatatud pirn’ käib puuvilja kohta, aga saarlastel on raaper ~ raapel tähistanud ka puud ennast, nagu ka Pöide roap ’vana pirnipuu’. See viitab saarlaste edukatele katsetele kasvatada pirnipuid kohapeal.

Pirni tähistamist eesti keeles sõna mari abil kohtab Wiedemanni sõnaraamatuni (1869, 1893), ent seejärel sai sõna pirn levik ja kasutus valdavaks nii kirjakeeles (vt Kettunen 1917; EKÕS 1918; EÕS 1930; Muuk 1933) kui ka murretes (EMS VII: 519). Piirkondliku levikuga raaper taandus kirjakeelest XIX sajandil ning pomber ~ pumber 1930. aastaiks. Pirn-sõna tulekuteed kajastab tabel 1.

Võrdluseks võib tuua, et kui baltisaksa Bumbeere ’pirnid’, millest lähtus eesti pomber ~ pumber, andis läti keelde bumbieris ja liivi keelde bumbīer, siis ülemsaksa Birne-sõna jäi läti ja liivi keelde laenamata; soome päärynä pärineb rootsi keelest (< päron) (Viikberg 2025: pirn, pomber) ja vadja gruuša vene keelest (< груша) (VKS 2013: 239).

Tabel 1. Pirn (mari, pomber, raaper).

Ploom (Saksamaa mari, luun, pluum, plaum)

Eesti keeles pärineb ploomi ja ploomipuu nimetus esmalt alamsaksa keelest (plūme, plûm-bôm), nagu ilmneb kirjalikest allikaist. Gösekeni sõnaraamatus leiduvad Luun ’Pflaume’ ja Luun puh ’Pflaum Baum’ ning plumit ’zwetschen damascena’ (Göseken 1660: 92, 322, 494). Alamsaksast on pärit veel läti plūme ja liivi plūm, soome luumu-sõna on aga laenatud rootsi keelest (< plomon) (Viikberg 2025: ploom²) ja vadja sliiva vene keelest (< слива) (VKS 2013: 1160). Soome kirjakeeles (1637 plumut) tuntakse ploomi tänapäevalgi luumu, luumupuu kujul (SSA 2: 115). Eesti kirjakeelde ilmusid aga XVIII sajandil pluumide kõrvale ploomid (Vestring 1720–1730: 182; Hupel 1780: 243), sest alamsaksa keele kõrvale ja asemele tulnud ülemsaksa keeles kõlas au-diftong (nt Pflaume-sõnas) baltisaksa häälduses oo-na (Uibo 2010: 923). Korduvale laenamisele osutab veel hilisem saksa keelest (Pflaume) üle võetud plaum (Wiedemann 1893: 837). Eesti murdeandmetest on näha, et saksa laensõna l-algulised vormid esinevad kujul loom, loem saartel ja Lääne-Eestis ning lu̬u̬m Mulgis (EMS VII: 596). Erandlikuna torkab silma veel Wiedemanni (1869: 997) sõnaraamatus leiduv Hiiumaa sõnana registreeritud maŕja-pū (D) ’Pflaumenbaum’, sest selle üldnime all oli tuntud mitmeid teisigi viljapuid. Ploom-sõna tulekuteed kajastab tabel 2.

Tabel 2. Ploom (Saksamaa mari, luun, pluum, plaum).

Kreek

Kreek on ploomi perekonda kuuluv luuviljaline, mida eesti kirjakeeles on esimesena maininud alles Johann Voldemar Jannsen (1859). Oma ajalehes Perno Postimees kirjeldab ta vahejuhtumit, kus mehed läksid roht-aeda krekimarjo pude otsast mahha rapputama. Niisiis olid kreegid tolleks ajaks (1859. aasta septembriks) juba puudeks kasvanud ning kandsid vilja. Alamsaksa päritolu sõna (krēke) on eesti keelde jõudnud baltisaksa Kreke vahendusel ning levinud koos puude ja viljadega üle maa. Alates Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatust (1869) leidub sõna nii eesti leksikonides kui ka murretes: kreek, kriek, kri̬i̬k, reek, ri̬i̬k, kreekel (EMS III: 820). Et kreegipuu on üsna ploomipuu sarnane, üksnes lehed ja viljad on väiksemad, siis kõik botaanikud kreegipuud omaette liigiks ei peagi, vaid paigutavad selle ploomipuude hulka (Kiik 1989: 120). Margus Salemi eesti-vene sõnastikus (1890: 140) on kreegi vasteks antud vene keeles дикая слива ’metsploom’. Baltisaksa laenuallikast pärinevad veel läti krēķis ja liivi krīk, soome kriikuna on laenatud rootsi keelest (krijkon). (Viikberg 2025: kreek)

Kirss (käsper, vislapuu, visnapuu)

Sõna kirss ilmus eesti keelde XVIII sajandi algul tõenäoliselt koos kirsipuude ja -marjadega. Et Vestringi sõnaraamat jäi käsikirja, siis kirjakeelde jõudis see alates Hupeli grammatika sõnastikuosast (1780: 409), kuid selleks ajaks oli eesti keelealal kasutusel juba kaks teistki nimetust. Alamsaksa keelest pärit käsper (< asks kersebere) leidis mainimist juba Stahli grammatika sõnastikus (1637) ja hilisemates leksikonides kuni Wiedemanni sõnaraamatuni (1869, 1893), eesti murretes piirdub sõna levik peamiselt Häädemeeste ja saartega (EMS IV: 554; Saareste IV: 544). Lõuna-Eesti keelekasutust mõjutanud vene sõnast вишня lähtusid Wissila Marri (Gutslaff 1648: 221) ja hilisemad visla– ning visnapuu (Hupel 1780: 409; Wiedemann 1869: 1520; 1893: 1372; Salem 1890: 482). Viimati leidus visnapuu veel Lauri Kettuse eesti-soome sõnastikus (1917), ent aasta hiljem eelistas EKÕS visnapuule juba kindlalt kirsipuud.

Vestringi käsikirjas mainitud kirsipuu hakkas levima alates Hupeli sõnastikust (1780) ning muutus üldkasutatavaks ka eesti murdekeeles (EMS III: 235). Visla– ja visnapuu levik eesti murretes on koondunud ootuspäraselt ida-, Tartu ja Võru murde aladele (VMS II: 694). Hupeli kaasajal, Christina Wargi kokaraamatus (Lithander 1781) kirsipuu vilju veel ei mainita, ent järgmine, Carl Matthias Henningi tõlgitud „Uus Kögi- ja Kokka Ramat” (1824) sisaldab mitmeid retsepte, kuidas näiteks terwed kirsid sissetehha, kuidas valmivad kirsimarja-supp, kirsimarja-kogid või leiwapudding kirsimarja-soostiga (Henning 1824: 427, 38, 376, 280).

Peale eesti käsperi on alamsaksa kersebere-sõna laenatud ka läti (ķezbere) ja liivi keelde (kežbir). Eesti kirss, läti ķirsis ja liivi kirš-mōŕa pärinevad saksa (< Kirsche) ning soome kirsikka rootsi keelest (< kirsebär) (Viikberg 2025: kirss ja käsper) ning vadja viiženi vene keelest (< вишня) (VKS 2013: 1527). Kirss-sõna tulekuteed kajastab tabel 3.

Tabel 3. Kirss (käsper, vislapuu, visnapuu).

Sidrun (Saksamaa õun, sitron, tsitron, lemon, limon)

Tsitruselisi (sidruneid, pomerantse, apelsine) kui haruldasemaid produkte toodi sisse Lääne-Euroopast palju varem, kui siinmail neid puid triiphoonetes kasvatama ja hooldama õpiti (Plath 2010: 84, 95). Sidruneid on silmas pidanud juba Heinrich Göseken, kes nimetas uudseid puuvilju õuna analoogial päritolumaa järgi: Hollandi mah Oun ja Saxa mah oun (Göseken 1660: 153, 281). Eesti sidrun on laensõna saksa keelest (< sks Zitrone) ja kirjasõnasse ilmus see esmalt Wargi kokaraamatu Lithanderi eestikeelses tõlkes (1781),³ kus soovitatakse panna Sitroni wilud linnusupi sisse, riivida Sitroni koort, valmistada Sitroni Moos munnadest (’Zitronmoos von Eyer’), keeta Sitroni pudder (’Zitronbrey’) (Lithander 1781: 18, 564, 579) jms. Samas kokaraamatus esineb sidruni kõrval veel lemon: lemoni wilokad ~ wilokessed sobivad liharoogadesse (Lithander 1781: 12, 75, 125, 207, 221), magustoitudesse (Lithander 1781: 500, 505), aga võib ka lihtsalt Lemonid sisse tehha (’Lemonen einzumachen’) (Lithander 1781: 447). Eesti lemon’id näikse järgivat otseselt saksa keele eeskuju (Lemonen), paraku lähtuvad nad mõlemad ilmselt rootsi algupärandist (Lemoner).⁴ Ka järgmises, Henningi tõlgitud kokaraamatus (1824), vajatakse sidruneid toidutegemiseks, olgu näiteks siddroni kook, moos, pudding, sahwt või sallat (Henning 1824: 373, 389, 271, 424, 332). Sidrunipuud on mainitud harva (nt Lenz 1796; Masing 1823), küllap seetõttu, et nende kasvatamiseks polnud Eestis sobivat kliimat. Kasvu- ehk triiphoonetes võis aga leiduda vaatidesse istutatud Citroni nink muu saksamaa Puid (Lenz 1796: 6).

Tabel 4. Sidrun (Saksamaa õun, sitron, tsitron, lemon, limon).

Huvitaval kombel ei kadunud sidruni kõrvalt selle paralleelnimekuju veel niipeagi, ent sai pisut teisema kuju. Varasemale lemon’ile järgnesid *līmōn (Wiedemann 1869: 565), *limōn ’Limone’ Wiedemanni (1893: 500) ning limon ’sitruuna’ Lauri Kettuse eesti-soome sõnaraamatus (1917: 140). Seekord saab tõenäoliselt rääkida vene keele mõjust (< vn лимон) ja soome limoni, isuri limmōni ja karjala ning vadja limona (SSA 1: 77) kõrval eesti limon’ist kui vene laensõnast, antud juhul kui korduslaenust.

Saksa päritolu on veel läti citrons ja liivi tsitron (< sks Zitrone), soome sitruuna on laen rootsi keelest (< rts citron) (Viikberg 2025: sidrun). Sidrun-sõna tulekuteed kajastab tabel 4.

Pomerants (Saksamaa õun)

Göseken lähtus sellegi siinmail senitundmatu puuvilja puhul kodumaise õuna analoogiast ja nimetas selle Saksamaa õunaks. Puuvilju on silmas pidanud ka Wargi kokaraamatu õpetus Lithanderi tõlkes: Riwi se koor ühhe Pomerantsi peält ärra (Lithander 1781: 586). XVIII sajandil saksa keelest laenatud pomerants (< sks Pomeranze) on registreeritud eesti leksikonides alates Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatust (1869: 941: *pōmerants ’Pommeranze’) ja sõna on püsinud kasutusel eesti kirjakeeles. Puuvilja tähenduses on Saaremaa murdekeelest kirja pandud pom(m)erańts ja pummerańts, kusjuures Kihelkonna näitelause järgi pomerańts on apelsiin. Mujal, siin-seal lääne- ja keskmurdes ning lõunaeestis, on pom(m)e- ~ pummõrańts tuntud magusa viina tähenduses (EKI MK), millele osutab ka tähendus ’ein süßer Schnaps’ baltisaksa keeles (BSS 2019: Pomeranzen).

Et need oranžikaspunase viljalihaga puuviljad meenutavad apelsine, ent on mõrkjashapud, siis nimetatakse neid ka hapu- või mõruapelsinideks (Kiik 1989: 156; EKI ühendsõnastik 2024), saksa keeles Bitterorange (EWD 2005: 1027, Pomeranze).⁶ Pomerantsipuu kuldkollase vilja nimetuse taustaks on itaalia pomo ’õun’ ja arancia ’oranž; apelsin’, st ’kuldõun’ (Haljaspõld 1937: 1013; vrd Wiedemann 1893: 743). Georg Tuksami saksa-eesti sõnaraamatus on saksa Pomeranze vasteteks antud ’pomerants; apelsin’, olgugi need kaks sarnased, ent eri puuviljad (Viikberg jt 2024: 482)

Naaberkeeltest on ka läti pomerance laenatud saksa keelest (< sks Pomeranze), soome pomeranssi rootsi keelest (< rts pomerans) ja vadja pomerantsi tõenäoliselt eesti keelest. Pomerants-sõna tulekuteed kajastab tabel 5.

Tabel 5. Pomerants (Saksamaa õun).

Apelsin (orans, orang)

Apelsinipuu viljad on üsna varakult saanud saksa keele vahendusel tuntuks ka eesti keeles. Esimeses kokaraamatus (1781) on tõlkija Lithander kasutanud saksa laensõna orans (< sks Orange), kuid XIX sajandiks vahetas oransi välja teine saksa laen apelsin (< sks Apfelsine):⁷ Sealt [Sitsiiliast] tullewad Sitronid, Appelsinid, wigid, mandlid, rosinad ja kallid plumed, annab teada Otto Wilhelm Masingu (1823: 47) Marahwa Näddala-Leht. Saksa Apfelsine on saksapärastatud laensõna hollandi (sinaasappel) ja prantsuse keelest (pomme de Sine), mille algne tähendus oli ’Hiina õun’ (Paul 1956: 38). Eesti keeles jäi apelsini kõrval esialgu kasutusele ka selle varasem nimekuju, näiteks Wiedemanni sõnaraamatu 2. trükis (1893: 713) on leidnud koha *oranji ~ orang ’Orange’. Üllataval kombel leiduvad aga samas 2. trükis koguni kuld–õun ja *Sina-õun (1893: 743, 744), mille taustal aimuvad nii itaalia pomo + arancia kui ka prantsuse pomme de Sine. Niisiis on pomerantsil ja apelsinil sarnane keeleline tagapõhi, olgugi nad eri puuviljad.

Naaberkeelte kohta võib mainida, et soome appelsiini on rootsi laen (< rts apelsin), läti apelsīns ja liivi appõlsin on laenatud saksa keelest (sks Apfelsine) ja vadja apeĺsina vene keelest (vn апельсин). (Viikberg 2025: apelsin) Apelsin-sõna tulekuteed kajastab tabel 6.

Tabel 6. Apelsin (orans, orang).

Kartul (maaõun, kardokas, kartohvel, tuhel, tuhlis)

XVIII sajandi keskpaiku jõudsid meie maale ka kartulid (Kiik 1989: 719), põllukultuur, mis tõi leevendust näljahädadele kogu Euroopas. Eesti keeles said nad parafraasina nimeks maaõun Põhja-Eestis ning maaubin Lõuna-Eestis, eeskujuks saksa Erdapfel. Parafraas oli see ka saksa keeles, lähtudes prantsuse (< pr pomme de terre) ja hollandi keelest (< holl aardappel) (EWD 2005: 293, Erdapfel). Need olid niisiis õunad, mis kasvasid maa sees mullas, mitte puu otsas. Murdekeeles on levinud maaõun Põhja-Eestis ja maaubin Lõuna-Eestis (VMS II: 8; EMS V: 856, 858).

Tabel 7. Kartul (maaõun, kardokas, kartohvel, tuhel, tuhlis).

Kui saksa keeles hakkas XVII–XVIII sajandil levima Kartoffel (EWD 2005: 628, Kartoffel), jõudis laensõna kartohwel peatselt ka eesti keelde.⁸ Esmalt leidis see kasutust kokaraamatutes (nt Lithander 1781: 118; Henning 1824: 70), sai seejärel toiduna üldtuntuks ning paljunes rahvakeeles arvukateks hääldusvariantideks (kardul, kardules, kartles, tuhel, tuhles, tuhvel jt), Võru murdes levisid venemõjulised kardohk, kardokas, kartohk (Must 2000: 87). XX sajandi algul kujunes aga kirjakeelseks sõnakujuks kartul. Kartohvlile eelnenud maaõun esines sõnaraamatuis terve XIX sajandi, seejärel jäi püsima veel murdekeeles.

Soomlastel on aga kartulid seotud hoopis pirnidega (vrd päärynä ja peruna) nagu Skandinaaviaski. Mikael Agricolal (1540-ndail) tähendaski peruna veel pirni (päärynä), kuni rootsi päron-sõnast tuli pirni tähenduses peruna asemele päärynä ja 1770. aastail sai peruna’st soomlaste kartul. Vahet tehti nagu meilgi, et maaperunat kasvasid maas ja puuperunat puu otsas. Veidi teistmoodi oli Kagu-Soomes, seal kasvasid maaomenat (’maaõunad’) ja puuomenat (’puuõunad’). Meie kartuliga on ühist algupära läti kartupelis ja Salatsi liivi kartup, vadjalastel on kasutusel omakeelne maamuna. (Viikberg 2025: kartul) Kartul-sõna tulekuteed kajastab tabel 7.

Kokkuvõtteks

Keeleandmete põhjal on võimalik jälgida, millal hiljemalt jõudis üks või teine võõramaine puuvili meie toidulauale ja viljapuu meie aedadesse, nagu ka seda, mis nimekuju said need laensõnad Põhja- ja Lõuna-Eestis. Kahe omaaegse kubermangu ja kahe põhimurde alusel loodud kahe kirjakeele tõttu said mitmed nimetused tallinna ja tartu keeles erineva kuju (nt pirn ja pomber või kirsi– ja visnapuu).

Uute puuviljanimetuste eesti keeles kasutusele võtmise ja mugandamise näidete väikenegi valik annab tunnistust pikematest protsessidest. Algusjärgus võib näha omasõnavara eelistamist uutele võõrsõnadele, nt Marja puh pirnipuu tähenduses (Stahl 1637: 42), kus uut ja tundmatut tutvustati oma ja tuttava sõna mari kaudu. Et tegu oli (ligi)kaudse tutvustusega, siis parafraasina esitatud nimetus kasutusele ei tulnud.

Teine võimalus võõrliikidele omakeelset nime anda oli nende seostamine päritolumaaga. Üldtuntud näide on apelsin, sõna, mis ilmus Euroopa keeltesse tähendusega ’Hiinast pärit õun’ resp. ’Hiina õun’ (nt hollandi sinaasappel, saksa Apfel von Sina, prantsuse pomme de Sine). Eesti keeles hakati niisugust võimalust kasutama XVII sajandi sõnastikes. Et uued lõunamaa liigid saabusid Eestisse enamasti Saksamaa kaudu, siis andis näiteks Heinrich Göseken pirnile nimeks Saxa marri Oun, ploomile saxa mah marri ja sidrunile Saxa mah oun. Niisugused seletavad nimetused ajasid ajutiselt asja ära, aga kuigi pikka iga neil polnud. Sellest hoolimata leidus Sine-õun (’Hiina õun’) apelsini tähenduses veel nii hilja kui Wiedemanni sõnaraamatu 2. trükis (1893).

Kolmandaks võimaluseks tollases sõnaloomes kujunes laenamine võõrkeeltest, esiotsa eeskätt alamsaksa keelest, näiteks luun ’ploom’ (Göseken 1660) või Karsberi marri ’käsper, st kirss’ (Stahl 1637), seejärel baltisaksa keelest, nt kreek (Jannsen 1859) ja pombre marja ’pirnid’ (Hupel 1780), ning saksa keelest, nt kirss (Vestring 1720–1730), sidrun (Lithander 1781), pomerants ja kartohvel (Lithander 1781) ning apelsin (Masing 1823). Osa laenatud nimetusi jäi kõrvale (nt orans ’apelsin’, maaõun ’kartul’), aga käibele tulnud või jäänud laensõnad mugandati aja jooksul oma keelesüsteemi sobivalt suupäraseks.

Levinud nähtus on olnud ka korduvlaenamine, olgu eri paikades või eri aegadel. Tähenduses ’kirsimari’ näiteks leidub Järvamaa pastori Stahli sõnastikus Karsberi marri (1637), Gutslaffil Urvastes Wissila Marri (1648) ning Vestringil Pärnus Kirsimarri (1720–1730). Puud ja selle vilja on seega nimetatud eesti keelealal mitmeti, vastavalt kontaktkeelte mõjule. Kirjakeelde on võetud ja jäänud kirsimari ja –puu, kuid nende kõrval on murretes püsinud ka käsper ja visnapuu.

KEELE- JA MURDELÜHENDID

asks = alamsaksa keel; bsks = baltisaksa keel; d. = dörptestnisch; tartu keel; D = Hiiumaa murrakud; Mus = Mustjala; O = Saaremaa murrakud; P = Pärnumaa põhjaeestiline osa (st Vändra ja Tori khk); Pha = Püha; Pöi = Pöide; r. = revalestnisch; tallinna keel; rts = rootsi keel; sks = saksa keel; Vll = Valjala; vn = vene keel.

Jüri Viikberg (snd 1953), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), jyri.viikberg@eki.ee