Kaabakas, kabajantsik ja nood taolised…

Kirjutises käsitletakse enamalt jaolt negatiivse tähendussisuga isikute ja üleloomulike olendite nimetusi. Lähtutakse eeldusest, et tegu on onomatopoeetilis-deskriptiivsete ehk (siinse artikli autori eelistatult) afektiivsete tüvedega, mille lähtevorme saab kokkuvõtlikult tähistada kujul *ka(a)p(p)-. Tähelepanu osutatakse sõnade levikule murretes, kirjasõnas (piiratud määral) ja regilauludes. Samuti vaetakse seniseid etümoloogiaid ja lähenetakse neile mõneti uudsest seisukohast. Artikli alapealkirjades ei kajastu kõik tegelased ja olendid, kellest juttu tehakse, mitut neist mainitakse üksnes tekstis.

1. Kaabakas

Kaabakas tähendab kirjakeeles autult, nurjatult, sündsusetult, sageli ka seadusvastaselt toimivat isikut (EKSS II: 5). Murretes on sõna tähendusväli mitmeti laiem. Üle Eesti on kaabak ~ kaabakas tuntud üdini negatiivse tegelasena, tähendades hulgust, kelmi, varast või kaklejat. Lisaks on Karksi murrakus kaabakas omandanud abstraktse tähenduse ’kaabaklus’, nt tege kaabakut ilma müüdä. Kitsamalt, vaid Pärnumaalt (PJg Tor Tõs) on sõna registreeritud endisaegse väejooksiku tähenduses ning üksnes Harju-Jaani ja Kuusalu kandis märgib see üleloomulikku olendit (EMS II₇: 378–379). F. J. Wiedemanni sõnaraamatus on kaabak ~ kaabakas esitatud vaid tähendustes ’põgenik’ ja ’kaltsakas, närustes rõivastes inimene’ (Wiedemann 1973: 231).

Rahvalauludest ilmneb ühelt poolt korraliku ja nurjatu, teisalt aga oma ja võõra vastandus. Negatiivne tähendusvarjund tuleb esile näiteks järgmistes regilaulukatkendites: Veli ella vellekene / Mes sa hulgus siina otsid / Kõveriku siina kõnnid / Hulgusa mina uinuta / Kaabaku mina kaota¹ ja Külän oliv kurja koera / uss [= uks] oli täüsi unsakida / kalm oli täüsi kaabakida / mina-s sünnü [= mina ei sobinud] nende sülle.²

Võõra tähendus, kuid mitte ainult, avaldub ilmekalt järgmistes laulukatkendites: See Kädva vald üks veike saar, / Siin võera rahva koor / Siin on ka palja hulkujaid / Ja väga vähe kaabakaid. / Üks on Soomest, teine Saarest / Kolmas Saksamaade äärest / Neljas tuli vangitrellist / Viies Siberite tallist³ ning Isa tuli, ei tunnud poega / Mine sina venelane / Vene mees, vene hobune / Vene sarvita sadula / Vene kaabaka kübara.⁴

Teadaolevalt on kõnealust lekseemi, ja nimelt põgeniku tähenduses, kirjasõnas esmakordselt kasutanud Johann Voldemar Jannsen (1849: 171): Temma satis sadikuid kuninga Kaarli poia [= poja] järele, kes kabaka kombel woöral maal ellas. Samamoodi esineb see sõna teisalgi: Seäl hakkasin nutma ja tundsin ärra, kabakaks joosta, ei aita middagi (Jannsen 1857: 14). Sõna kasutamine just põgeniku tähenduses pole imekspandav, sest Jannsen oli pärit Vändra mõisast Pärnumaalt (Kalda 1995: 144), kus kaabakas on tähendanud väejooksikut. Põgeniku tähendus esineb ka ühes Pärnumaa regilaulus, kusjuures lühivokaalne vorm, kui see pole kirjutusviga, on täiesti erandlik: Ütlesid mu Marit magatavad, / Ja mind Anne armastavad. / Siis mina joosin joosikusse, / Poetasin põõsikusse / Kargasin ma kabakaks.⁵ Siia võib veel lisada Pilistvere kandi rahvalaulu, milles öeldakse põgenenud vaeslapse kohta: Kurg lõi lapse pöidla peale / Andis armi otsa peale. / Kurvaks sai võeras kaabakas / Akkas vaene nuttemaie.⁶ Üks Pärnumaa rahvalaulik kommenteeris oma esitatud laulu sõnu nõnda:

See tuule tehtud tuba tähendab kaabakate pelgupaika. Vanaste elasivad kaabakad metsas, kuuskedest ja hagudest onnide all. Minu sündimise ja kasumise [= kasvamise] kohal on neli kaabakate onni kohta. Hakatuses elasivad nad ikka tuule tehtud tubades. Nii jutustab ka see mees siin laulu sees neiudele, kuida ta kaabakaks karanud ja nüüd palju parem elu on, kui kubja kepi all.⁷

Niisiis XIX sajandil tähendas kaabakas Pärnumaal igasugust põgenikku, mitte ainult väejooksikut. Väljaspool Pärnumaad on sõna põgeniku tähenduses talletatud üksnes ühes Põhja-Tartumaa uuemas ehk riimilises rahvalaulus: Ja suurem süü jäi Tõnule. / Mees sülitas, ehk silitas, / See ikka Anne vihastas. / Päev päevaks läks ta hullemaks, / Ja jooksis pärast kaabakaks.⁸ Nagu paarist eeltoodud näitest ilmneb, on põgenemise tähenduses kasutatud väljendeid kaabakaks jooksma ja kaabakaks kargama.

Väikeses murdesõnastikus on lekseemi kaabak ~ kaabakas registreeritud ühtekokku 48 murrakust üle Eesti: Saare- ja Hiiumaalt Vaivarani ja Kuusalust Setomaani (VMS I: 143), kuid rahvalauludest ja mujalt lisandus andmestikku näiteid Harju-Jaani, Mustjala, Paistu, Palamuse, Pilistvere, Pärnu ning Vändra murrakust. Seega on praegustel andmetel asjaomase sõna esinemise kohta teavet 54 murrakust. Kaabakat esineb rohkem lääne-, kesk- ja saarte murdes, vastavalt 13, 11 ja 9 murrakus; mujal, st ranniku- ja Lõuna-Eesti murretes tunduvalt vähem (igaühes 3–5 murrakus). Suuremaid valgeid laike leidub Eesti kesk- ja loodeosas, niisiis keskmurde levikualal.

Samasse sõnavararühma kuulub Mulgimaalt (Pst SJn) talletatud kontkaabakas ’kontvõõras’ ja Läänemaalt (Mar) kirja pandud kaavakas ’pahur laps’ (EMS II₇: 434; EMS III₁₃: 571). VMS-is (I: 148) on märgitud viimati mainitud sõna tähenduseks ’kaabakas’. Tavasõnas kontvõõras ilmneb selge oma ja võõra vastandus, kusjuures viimast tajutakse negatiivselt. Lekseemis kontkaabakas on võõras asendatud veelgi markantsema, negatiivset varjundit eviva sõnaga. Huvitav kaabaka variant on ka Räpina murrakust registreeritud halvustava sk-liitega sõna kaabaśk ’kaabakas’ (EMS II₇: 379).

Tõsist huvi pakub tõik, et kaabakas võib tähendada ka kodukäijat. Rahvaluuleteadlane Rudolf Põldmäe (2023: 40) on 1929. aastal talletanud Harju-Jaani kihelkonnast Sambu küla elanikult Ludvig Pakatsilt: Kurgla külas Sinimäel vanamoor käis kodu. Peksis lapselapsi, loopis keriselt kiva [= kive] alla. Seda hüüti kaapjalaks ehk kaabakaks.

Niisiis on tegu üleloomuliku olendiga, kes saadab korda pahategusid, mis on seotud kolistamisega (vt ka Eisen 1995 [1919]: 27–28, 32, 99). Samasse tähendusrühma kuuluvad Kan kaabajalg ’kodukäija’ ja KuuR kaabasjalg ’tont’ (EMS II₇: 378, 379). Kaabas- on erandlik seotud sõnavorm. Eriuurimuseta ei julgeks väita, kas selle aluseks on hääbunud substantiiv *kaabas : *kaapa või midagi muud, nt võiks tegu olla hüpoteetilise ne-tuletisega *kaabane, vrd kabusjalg (vt ptk 5). Esimese oletuse õigsuse korral oleks sõna moodustatud kunagise noomenisufiksi *-s abil, vrd mätas, põõsas jt (vt ka Hakulinen 1968: 114–115). Teatud tingimustes on läänemurde põhjarühma tavalise muutuse v > b kõrval (nt kibi ’kivi’) toimunud vastupidine protsess b > v, nt õve ’hõbe’ (Juhkam, Sepp 2000: 59). Ilmselt ületaotluslikult esineb see ka eespool mainitud sõnas kaavakas.

Eesti keele etümoloogilises sõnaraamatus peetakse tõenäoliseks, et kaabakas on tuletatud samast tüvest mis kaapima, mille murdekeele üks tähendusi on ’ära jooksma’ (lähemalt vt ptk 3). Seepärast oletatakse, et sõna on algul märkinud põgenikku ja väejooksikut, millest pärastpoole kujunes välja praegune tähendus (EES: 107). Morfoloogiliselt tuleks kõne alla pigem kaapama : kaabata (< *kaappa- : *kaapa-), sest sellelgi verbil on noteeritud põgenemise tähendus. Noomenisufiksi -k ~ -kas (< *-kka) abil ongi viimati nimetatud tegusõnast uuritava lekseemi küsimärgiliselt tuletanud Julius Mägiste (EEW II: 613). Ka Alo Raun (1982: 24) on võrrelnud sõna kaabakas verbiga kaapama.

Eesti murretes tähendab kaapama 1) ’(üle) tõmbama, pühkima; kraapima; silitades puudutama’; 2) ’(otsides) haarama, kahmama’; 3) ’näppama, varastama’ (EMS II₇: 405–406). Ent varem on kaapama kasutatud ka tähendussfääris ’põgenema pääsema, plehku panema’ (Wiedemann 1973: 234).

Kaapa-sõnad tähistavad tegemisi, mida ühelt poolt iseloomustavad ühekordsed kiired käte ja jalgade liigutused, teisalt aga liikumisega tekkivad helid, mis võivad olla seotud kas ülemäärase kiirus(tamis)e või vigaste jalgadega. Kahmamise ja näppamise seos on ilmselge ja võib viidata saagiahnusele (vrd kaaper, millest tuleb lähemalt juttu peatükis 3). Varast saab pidada kelmiks, kes võib ühtlasi rahva seas ringi hulkuda, ja põgenikku hulguseks, eriti siis, kui ta rõivad on pika aja peale lagunenud. Jalgade nobe liigutamine võib tähendada põgenemist. Sellest tuletub põgeniku ja väejooksiku, samuti nähtamatu kolistava müütilise olendi mõiste. Sõjaväest kõrvalehoidjatele peeti jahti ning haavata saamisel võidi mõnel juhul jääda kuuldavalt jalga liipama, samuti siis, kui tehti endale viga meelega külge. Seega kaabaka semantiline areng näikse olevat kulgenud järjestuses ’kiireid liigutusi tegema’ → ’plehku panema’ → ’põgenik’ → ’väejooksik’ → ’nurjatu või kuritegelik isik’. Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et kaabakas on esialgu tähendanud igasugu põgenejat, millest eristusid väejooksiku ja tänapäevani tuntud, kõigiti negatiivse isiku või olendi tähendused. Mägiste oletas, et kaapama seondub puudulikust käimisvõimest tingitud jalgade kaapimise ja kraapimisega vastu maad (EEW II: 613). Sellest siis verbi onomatopoeetiline alge.

Kaabaka tähenduse ’kakleja, tülinorija’ teke jääb ähmaseks. Ehk on seda mõjutanud nt kaak-tüvelised sõnad, vrd Han Khk Mär Vai Vig kaakima ’norima, pilkama, ulakusi tegema; näppama, varastama’. See on tõenäoliselt samuti afektiivset algupära, vrd Khk Lüg Rei Vll linnu või putuka häälitsust jäljendav sõna kaak. Tähenduse kujunemist võis mõjutada ka üsna laia levikuga kaak ’üleannetu, ulakas (laps); kaabakas; ulakus’ (EMS II₇: 386), kuigi see on iselaadset algupära, tulenedes vene keele vahendusel väljasurnud turgi, nimelt Kesk-Aasias kõneldud tšagatai keele sõnast baskák ’andamite koguja alistatud rahvastelt’; viimane on eesti kõnekeeles tuntud kujul paskaak ’pätt; suli’ (EES: 107, 356; ESR I: 131).

Siinpuhul ei saa mööda minna kaap-tüve etümoloogiast, mille senistes käsitlustes ilmneb mõndagi vastuolulist. Eesti etümoloogiasõnaraamatu kohaselt on kaapama küsimärgiliselt seotud kõigepealt rootsi sõnaga kapa ’kaaperdama, hõivama, vallutama’. Sellele järgneb teine arvamus, et häälikulise kuju põhjal võib tegu olla läänemeresoome tüvega, mille vaste on soome kaapata ’haarata, krahmata’, kusjuures lisatakse sarnase tähendusgammaga näiteid ersa ja mokša keelest (EES: 108). Soome etümoloogiasõnaraamatus võrreldakse kaapata : kaappaan, millel on ka tähendused ’anastada, röövida’, eesti sõnaga kaapama ning on lisatud, et tüvi võib olla osaliselt deskriptiivset-onomatopoeetilist, osaliselt (tähenduses ’anastada, röövida’) aga rootsi algupära (SSA I: 263–264). Ka siinkirjutaja arvates on tegu erilähteliste lekseemidega.

Tuleb siiski nentida, et sõna kaabakas ei pruugi olla seotud sõnaga kaapima. Sünkroonilisest ja diakroonilisest aspektist tõlgendatakse a-momentaansufiksiga deskriptiivseid verbe a-tuletistena ja tüvevokaali i-ks muutmisega moodustatakse neist sündmust kordavaid verbe (EG: 330, 336).

2. Kaabert

Vähestest kohtadest ja hajusalt on registreeritud muid kaab-tüvelisi substantiive, nagu Hls Krk kaabert ja Saa kaaberts ning IisR VJg kaaberdus, kõik tähenduses ’ulaja; varas’, nt Saa `Nüitsel aal on kikk koht kaabertsid täis, kis teśte `aśju kaaberdavad (EMS II₇: 381). Mulgi sõnaraamatus on esimese sõna tähendusteks märgitud ka ’hulgus’ ja ’lurjus’ (MS: 52). Kaabert on nulltuletis, sest liide -rt- (< -rd-) kuulub tekkelooliselt verbi juurde, ent deskriptiivgrammatikas loetakse -rd nimisõnaliiteks, nagu nt kohmard (EG: 378). Nähtust peetakse afektiivse verbitüve substantiveerumiseks (vt Kont 1959: 93). Kaaberts ja kaaberdus on tuletatud vastavalt liidete -ts ja –us abil. Sufiks -ts on tekkinud tis- ja tus-osisest vokaali kao tagajärjel (Neetar 1985: 32–33).

Eelnimetatud lekseemid on tuletatud kaaberdama-verbist. See on moodustatud omakorda verbist kaapima liite -rda- (< *-rta) abil (vt ka ptk 3). Kaaberdama on rikkaliku tähendusväljaga: ’jõude hulkuma; lohakalt ja laisalt ringi kõndima; laaberdama; toimetama, askeldama, rahmeldama; otsima, kohmitsema’ (EMS II₇: 381), lisaks veel Tõs ’söötma’ (EKM IV: 26) ja XIX sajandil talletatud ’kokku kraapima; ahnitsema’ (EES: 231). Kirjakeele seletussõnaraamat annab tähendused ’jõude ringi kolama, laaberdama; vankudes käima; ringi tuigerdama’ (EKSS II: 6). Nimetatud rda-sufiks esineb enamasti laen- või afektiivsõnades (EG: 328–329). Näikse, et teda kohtab väga sageli ebanormaalset käimist väljendavates verbides, nagu kakerdama, kooberdama, ukerdama jt (EG: 328–329).

Mägiste arvates on kaaberdama tähendus tekkinud sellest, et lõdva käimisega kraabitakse jalgadega maapinda (EEW II: 613). Niisiis saab lähtuda onomatopoeetilisest algest, millest tuleneb eespool mainitud ’lohakalt ja laisalt ringi kõndima’ ning selle edasiarendus ’jõude hulkuma’ ja osaliselt ehk ’otsima, kohmitsema’. Seevastu tähendus ’askeldama, rahmeldama’ eeldab intensiivsemat liikumist koos üksteisele kiiresti järgnevate helidega. Tuleb arvata, et nimetatud tähendusnüanss on tekkinud teistest hiljem. Varga tähendus seondub ehk kokkukraapimisega. Suhteliselt hiliseks võib pidada ka tähendust ’lurjus’. Tõstamaa verbi kaaberdama ’söötma’ päritolu jääb ähmaseks.

3. Kaaper ja kaapjalg

Kaaper on kitsa levikuga lekseem, mida on registreeritud vaid Läänemere saartelt ja Häädemeeste murrakust. Hiiumaalt on nenditud kaaper ’saagiahne inimene’ ja öökaaper ’tont, kummitus’ (Wiedemann 1973: 234, 309). Seevastu Hää kaaper on kirja pandud tähendustes ’näppaja, varas’ ja ’ihnur’ (EMS II₇: 406). Saaremaal on sõimusõnana tarvitatud Khk raatskaaper, esiosa kohta vrd Hää jt kraatsima ~ raatsima ’linu kupardama’ (EMS III₁₄: 792; EMS VIII₃₆: 137).

Mägiste arvates on Hiiumaa kaaper ja öökaaper tuletatud tegijaliite -er (< -uri) abil verbist kaapima (EEW II: 622). Sama päritolu on ka Häädemeeste ja Kihelkonna sõna (vt ka ptk 2). Mõju on võinud avaldada laenpäritolu lekseemid kaaper ’kaaper laev; mereröövel’ ja kaaperdama ’vaenlase (v. temaga suhtleva neutraalse riigi) kaubalaeva hõivama’ (EKSS II: 12) ning Lääne-Eestist nenditud kaaber ~ kaapar ~ kaaper ’tolliametniku laev; salakaubavedaja’ (EMS II₇: 406).

Esialgu tundub, et vaadeldavad lekseemid on üksteisest lahku minevate tähendustega. Tegelikult see nii pole. Raatskaaperi järelosa seondub otseselt kaapimise mõistega. Varga tähendus on ühenduses kokkukaapimisega. Teisalt võib viimati mainitud tegevus osutada ahnusele. Sellest näikse abstraheerunud ihnsuse mõiste.

Samuti kuulub kaapima derivaatide hulka kaapjalg. Seda on talletatud 20 kihelkonnast, sh peaaegu pooled kõige suuremalt murdealalt – keskmurdest (HJn JõeK Juu Jür Kad Ksi Pil Plt VMr), tunduvalt vähem saarte (Jäm Khk Muh), ranna- (Hlj JõeR KuuR) ja läänemurdest (Aud Kul) ning üksikjuhtudel ida- (Trm) ja võru (Krl Se) murdest (VMS I: 145). Täpsem tähendus ilmneb vaid üksikutest kohtadest: HJn JõeK Kad KuuR Plt kaapjalg ’kodukäija, tont, viirastus’.⁹ Kaapjala müütiline olemus ilmneb ka ühest Haljala loost.¹⁰ Mitmuslikku vormi kaapjalad on kasutatud kanade kohta (Khk), samuti külapoistest kõneldes (Juu). Kirjakeele sõnaraamatus EKSS on kaapjalg tähenduse poolest samastatud sõnaga kraapjalg, mille all mõistetakse poiste sügavat kummardust tervitamisel või tänamisel, mispuhul parem jalg tõmmatakse kraapsates teise kõrvale (EKSS II: 12, 487).

Sõna kaapjalg tähistab veel varast (Kad) ja hulgust, nt Kul Üks inime, nagu ulguse moodi või sedasi, katkised riided, [öeldakse] üks kaapjalg läks (EMS II₇: 408). Niisiis on sõnu kaabakas ja kaapjalg kodukäija tähenduses mõnes kohas samastatud, teisal aga mitte, sest sama lekseem tähendab ühes murrakus üleloomulikku olevust, teisal inimest. Ilmneb, et nimetusi moodustatakse nii tugeva- kui ka nõrgaastmelisest tüvest. Sõna kaapjalg puhul pole päris selge, kas see on seotud *kaappa- või *kaappi- tüvega.

Pilistvere kandis öeldakse kaapjalg vigase hobuse kohta (EMS II₇: 408). Nõnda näikse see olevat ka teiste sageli deskriptiivsete noomenite korral, milles kasutatakse osist -jalg, vrd kuutʹjalg ’väljaväänatud jalaga inimene’, Hää kaakjalg ’jalgu järel vedaja’, liipjalg ’lonkaja’, lääpjalg ’vigaste jalgadega inimene’, müntäjalg ’sissepoole pööratud varvaste tõttu abitult käija’ jt (EMS II₇: 386; EMS V₂₄: 726; Wiedemann 1973: 139).¹¹

Polüsemantiline kaapima tähendab murretes ’hõõrudes pealispinda eemaldama; õõnestama; (linu) sugema; kupardama; kraapima, kratsima, hõõruma; siblima; kobestama’ (Emm Ran Vig), ’petta saama; kahju kannatama’ (KuuR Lai Muh jt), ’intensiivselt midagi tegema’, nt Kaa pani äkisti kodu poole kaapima (EMS II₇: 406–408). Kirjakeeles on sõna kasutatud järgmistes tähendustes: ’terava esemega midagi eraldama või puhastama; kraapimisega uuristama; pühkides või kraapides kokku koguma; pinda mööda kraapides tõmbama või kratsima; korduvalt pühkima; kiiresti, tormates minema’ (EKSS II: 12).

Eesti etümoloogilise sõnaraamatu järgi on kaapima laenatud alggermaani tüvest *skaᵬan-, vrd sks schaben ’kaapima, kraapima; riivima’, kusjuures tähendus ’kiiresti tormates minema’ võivat olla sugenenud mõnest hilisemast laenukihist, vrd nt keskülemsaksa schaben ’kiiresti ära minema’; hiljem olevat laenatud alamsaksa vaste (EES: 108). Germaani päritolu, kuid küsimärgiliselt, oletab ka soome etümoloogiasõnaraamat, kuhu on peale germaani näidete lisatud ladina scabere ja leedu skabù (SSA I: 264). Mägiste järgi on kaapima puhul tegu i-liitelise tuletisega sõnast kaapama (EEW II: 622). Siinkirjutaja toetab Mägiste oletust, et kaapima on tuletis kaap-tüvest korduvat tegevust väljendava sufiksi –i- abil (EEW II: 622), kuigi mõnel juhul võib nõustuda ka laenuetümoloogiaga.

4. Kabajantsik

Kabajantsik tähendab kirjakeeles hulgust, suli või üldse igasugust kahtlast isikut (EKSS II: 21). Lekseemi on hajusalt registreeritud kaheksast murrakust: Tartu kolmest (Nõo Ran Rõn) ja läänemurde kahest (Hää Mar) ning ida- (Lai), kesk- (Sim) ja Mulgi (Pst) murde ühest murrakust (VMS I: 148).

Semantilises plaanis näikse uuritaval lekseemil olevat palju ühist sõnaga kaabakas. Mägiste eeskujul seletatakse kabajantsiku päritolu järgmiselt: lekseem võib olla moodustatud sõna kaba ’(pikerguse eseme) laiem osa; puu langetamisel tüüka külge jäänud läbisaagimata osa’ ja liite -ik abil pärisnimest Jants, mis on Jaani teisendeid (EES: 110; EEW II: 631). Seejuures on mõlemas sõnaraamatus õigusega kaheldud oletuse paikapidavuses.

Sõnal on kaks võimalikku lähteallikat. Esiteks võib ajaloolise liitsõna kabajantsik algusosa olla sama päritolu kui sõnas kaabakas, kuid esimese silbi pikk vokaal on algse liitsõna tagaosa rõhu või hilisema lihtsõna kaasrõhu mõjul lühenenud. Mingil määral võis ehk kaasa aidata häälikuline sarnasus vene laensõnaga kabak ~ kaabak ’kõrts’ (EMS II₇: 436). Teisalt võiks aluseks olla lühivokaalne kabama, millel on negatiivse sisuga tähendusi: 1) ’käsikaudu otsima, kobama’; 2) ’kahmama, kinni võtma, krabama’; 3) ’kabistama, käperdama’; 4) ’rutates midagi tegema’ ja 5) ’siplema, rabelema’ (EMS II₇: 436–437). Siinpuhul ilmneb nii ühe- kui ka mitmekordseid eri intensiivsusega liigutusi, mida tehakse peamiselt kätega. Üksnes siplemist iseloomustab nii jalgade kui ka kogu keha samaaegne liigutamine.

Ühes Karksi siirdevormilises rahvalaulus esineb sõna kabajants: Krõõt minu armas, Krõõt minu armas / Krõõt minu kallis kabajantsi / Ava mulle usta, ava mulle usta / Ava mulle usta ussekesta. Huvipakkuvale sõnale on lisatud märkus, et kabajantsi tähendab kelmi, kuid kontekstist ei ilmne pejoratiivsust.¹² Tõenäoliselt on siin segunenud kabajantsiku ja ühe hoopis teise sõna tähendus, sest teisal leiduvad sama tüüpi laulus samas kontekstis sõnad kabajatsi ja kabajane: Istsi mia ilma äärekese pääle, / kaien ilma kavalusi. / Rõõt, mu kulla, Rõõt, / mu kalli, kalli kabajatsi ja Krõõt miu kallis, Krõõ-õõt miu kallis kabajane / Ava mulle, ava-ava mulle ussekene.¹³ Wiedemann (1973: 176) on registreerinud sõna kabojats neiu tähenduses. Mägiste on tuletanud selle lekseemist kabu ’neiu’ deminutiivsufiksi *-oihainen : *-oihaitsen abil, kusjuures substantiivi lõpp -ts lähtub genitiivitüvest (EEW II: 634). Ebakõla pejoratiivse ja hellitava tähenduse vahel johtub niisiis eri sõnade segunemisest. Häälikuliselt on seetõttu sõnasisene o asendunud a-ga ja lisandunud n.

Üks Perekooli foorumi kasutajaid, kes on tundnud huvi kabajantsi vastu, on vanu ajalehti sirvides leidnud, et seda on esmakordselt kasutatud 1914. aastal (Perekool). Siinkirjutaja leidis veebist märksa varasema tekstikoha ühest väga tuntud näidendist:

Maali: Aga papa! Kuida ta hilpharakas on, Ta on viie valla kirjutaja.

Mart: Mis tühja, viie valla kirjutaja! Täna siin homme sääl! Niisugust tuleb nüüd venekeele pärast linnast välja kui rahet. Võta kinni, mis kabajantsikud nad kõik on. (Kitzberg 1894: 167)

Naaskem nüüd väidetava mehenime Jantsik juurde. Selle esinemise kohta pole varasemaid näiteid õnnestunud leida, kuid tänapäeval on hüüdnimega Jantsik : Jantsiku veebis kutsutud Janet (Nirksadaseitseteist), teisal on nii sama nime kui ka hellitusvorme Jantsike ja Jantsikuke kasutatud Jana kohta (Miilumaalu). Mõlemal juhul on nimealusteks olnud naissoost isikud. Poola keeles eksisteerivad perekonnanimekujud Janczyk ja Jańczyk, mis on eesnime Jan derivaate. Vaevalt et meie varasem Jantsik on nendega otseühenduses, kuid kaudset slaavi häälikumõju nii päris- kui ka üldnimedes ei saa siiski välistada, eriti hilisemal ajal vene keele kaudu. Vene keeles on samuti liite –чик abil moodustatud hellitusnimesid, nt Альчик soost sõltumata Aleksandrist, Alekseist, Alevtinast ja Allast rääkides, Антончик Antoni ja Панчик Paveli kohta (SRL: 244, 247, 338). Sama sufiksit tarvitatakse ka päritolult deminutiivsetes apellatiivides, nt пальчик ’sõrmeke’ (vrd палец ’sõrm’), мальчик ’poiss, poisike’ (vrd малец ’poiss, nooruk’) jt. Liide on laensõnade kaudu kandunud ka eesti keelde, nt kantsik ’lühike naharibadest punutud piits’ ja Pst karakantsik ’prussakas’ (EMS II₉: 719).¹⁴

Osise -jantsik tuletamine deminutiivsest isikunimest näikse paika pidavat. Selleks sobib näiteks eesnimi Jans ~ Jants, mille kasutamise kohta pole küll käepäraseid näiteid, kuid seda on XIX sajandil koos tuletistega pandud perekonnanimeks: HJn Pha Jans, Krl Janskenne (algselt ehk Jańsk-; pärastpoole Jansikene) ja Rõn Jants
(OAB).¹⁵

Tegu on alamsaksa päritolu eesnimega Jaan (< Jahn < Johannes), millest on juba Saksamaal z-sufiksi abil tekkinud hellitusnimi Jantz; hiljem on sellest saanud ka saksa perekonnanimi. Saksa nimeuurijad on seda seletanud küll teisiti, nimelt Jantz olevat Jansi variante. Seejuures olevat viimane arenenud kas pidevalt lühenedes suunas Johannes > Johans > Jans või tekkinud lühivormile Jan genitiivitunnuse -s lisamise kaudu (FN: 348–349). Siinkirjutaja ei kahtle, et nõnda võis tekkida saksa Jans, kuid mitte Jantz. Samas leksikonis väidetakse, et eesnimest Heinrich on z-sufiksi abil
moodustatud hellitusnimed Heintz ~ Heintze ~ Heinz ~ Heinze ja Hinz ~ Hinze ning eesnimest Konrad nimekuju Kanz, mis pärastpoole on saanud ka perekonnanimedeks (FN: 315, 327, 361). Seepärast oleks loogiline järeldada, et Jantz on tekkinud samuti hellitusliite varal. Ka Lätis on mitmes paigas olnud tarvitusel perekonnanimi Jancis ~ Jancs, mida on seletatud eesnime Jānis tuletisena, vrd ka Hince ~ Hincis ~ Hincs < Heinrich, Jencis < Johann ja Kancis < Konrad (LU I: 271, 280, 286, 300).

Sünkroonses kirjelduses ei käsitleta polüsemantilist ik-liidet enam deminutiivsufiksina, vaid isikut tähistavana (vt Kasik 2015: 287; EG: 301, 396), nõnda ka kabajantsiku puhul. Pärast lühenemist *kaaba > kaba või teket verbist kabama ei ole sõna enam hellitav, kuid tähendusnüanss ’võrukael’ lastest kõneldes võiks anda mõningast aimu varasemast tähendusest.

5. Kabujalg

Iisaku kandis öeldi elavaloomulise lapse kohta kabujalg, nt IisR Kuhu sa kabujalg jälle nüüd kabud; sealsamas on substantiiv tähistanud ka soomusjalgadega kana (EMS II₈: 448). See ei kajasta omaette kanaliiki, vaid lindude jalgu katavadki soomuselaadsed kilbised ja kilbikud. Näikse, et kabujalg iseloomustab kanu nende vilkas tegevuses, eriti ehk siblimisel, ja ülekantud tähenduses rahutut last. Siia rühma kuulub ka ik-sufiksiga moodustatud Puh kabik ’väike kanake’ (EMS II₇: 442). Konkreetsel juhul paistab liitel olevat deminutiivne funktsioon (vt Kasik 2015: 286; Hakulinen 1968: 131).

Eesti keeles tarvitatakse u-sufiksiga verbi kabuma ’ronima’ üksnes kirderanniku murderühmas: ranna- (Vai) ja Alutaguse murdes (Jõh IisR) (EMS II₈: 448). Ootuspäraselt on sõnal vasteid ka teistes läänemeresoome põhjarühma keeltes, vrd soome kavuta ~ kapua : kapuan ’ronida; end heita’, isuri kavuta ’ronida’, karjala kavuta ’emmata; ronida’ ja vepsa kabuta ’emmata’; eesti sõna peetakse küsimärgiga soome laenuks (SSA I: 335). Verbi algkujuks saab rekonstrueerida *kap-, mis lubab selle paigutada teiste *ka(a)p(p)-tüveliste afektiivide perekonda. Lekseemi esinemine kõigis põhjarühma keeltes samas tähendusväljas näikse osutavat selle soliidsele vanusele. Semantika vihjab ühelt poolt intiimsfäärile (sülle ronimine, kaela heitmine, embamine), teisalt aga käte ja jalgade liigutustele, mistõttu saab tõmmata mõningaid ühisjooni verbiga kabama. U-sufiksiga sõnade hulgas leidub teisigi liikumisega seotud verbe, nagu astua ’astuda’, tarttua ’puudutada’ jt (Hakulinen 1968: 222–223). Paistab, et spetsiifiline tähendus ’ronima’ on sekundaarne, esialgu võis kõnealune verb märkida tagasihoidlike helidega kaasnevaid liigutusi, sh siblimist. Sellest on kujunenud ülekantult kabujalg ’kana’, millest on arenenud omakorda inimese tähendus.

Deminutiivne kabujalg esineb tuntud uuemas rahvalaulus Tere tibukene kabujalakene / meie Marikene viidi mehele.¹⁶ Seda on eesti regilaulude andmebaasis talletatud vaid Harju-Jaani, Kursi, Torma ja Vigala kihelkonnast.¹⁷ Kunagi on naljatlev kabujalg tähistanud ka noormeest (Wiedemann 1973: 139, 176). Karjala keeles kasutatakse kapujalka kõverjalgsest olendist rääkides (KKS II: 65). Seega on kabujalg tähistanud nii kana, last, neiut kui ka meest. Rahvalauludes on kana ja tibu lapsest, sh vaeslapsest, või naisterahvast (neiu, naine, ema, minia) rääkides üldtuntud sünonüüme, ent kanaks on nimetatud ka poega ja peigmeest (vt Peegel 2004: 16, 155–156, 214, 226).

Mägiste on kabujala võrdluseks esitanud soome kapujalka ’noormees; keigar’ ja pakkunud oletatavaks lähtealuseks kas kabu ’neiu’ või kabu ’kohitsetu’ (EEW II: 635). Sellega ei või nõustuda. Esimese sõna kaudset mõju ei saa eitada, kuid kohitsemisega pole küll mingit seost. Mõiste lähteks on võrdlus kanaga: neiu puhul vilka oleku ja virkuse, noormehe puhul sugulaskeeltes vähemalt osaliselt jalgade kõveruse poolest.

Kabu-tüvega on ühenduses Kagu-Eestis hajusalt kasutatavad Urv kabunõ ’äkiline; agar; kirglik’ ja Räp kabusjalg (< kabune) ’virk; kiiresti liikuv’, nt tuu‿m õks virk ja kabusjalg lat́skõnõ; hää kabusjalg ja juuskja-hobõnõ, vrd ka kabune ’tiirane’ (EMS II₈: 449). Eesti murdesõnaraamatus on kabusjalg kõrvutatud sõnaga kapukjalg ’hobune, kel jalgade alumised otsad valged; hobune, kel alt karvased jalad’ (EMS II₈: 449; EMS II₉: 716). Neid sõnu võidi rahva seas küll ühendada, kuid lingvistilises mõttes pole see õigustatud, sest liitsõnaosad kabus- ja kapuk- pole ei tähenduse ega päritolu poolest võrreldavad: kapats ~ kaps ~ kapukas ~ kaput tähistab sokki, s.o lühikese säärega meeste sukka, ja on laensõna (EES: 128–129). Seevastu kabune : kabuse kehtib virga, kiiresti liikuva olendi kohta. Kapukjalg seondub usutavasti jalavarju mõistega, iseloomustades omapäraste jalgadega hobust, nt öeldakse sobival juhul, et hobusel on valged sukad jalas. Kirjeldatud juht võib olla tingitud ununema kippunud sõnade tähenduste segiajamisest.

Näikse, et kabusjalg ei klapi kokku kirjakeeles harva kasutatud lekseemiga kabus ’nägus, kena’ (EKSS II: 24) ning murdesõnadega Se kapuś : kabusa ’kena, ilus, korralik’, Se kabusahe ’ilusasti korralikult’ ja kabostama ’ehtima’ (EES: 634; EMS II₈: 449; EMS II₉: 717). Viimati mainitud sõnade algkuju on *kapoisa ja need on tuletatud adjektiivist kabe ’puhas; kena’ (EEW III: 698). Kabusjalg on tõenäoliselt lähtunud omadussõnast kabune.

6. Kapats ja kappjalg

Nagu kaap-, nõnda on ka kapp-tüvest tuletatud mitu müütilise tegelase nimetust. Lõuna-Eestis on tuntud Kam Kan kapatjalg ’kurat, vanapagan’ ja Ran kapats ’vanapagan, tont, kummitus’ (EMS II₉: 705). Muhust ja Saaremaalt on tondi tähenduses kirja pandud kappjalg (Wiedemann 1973: 207). Hiljem on kappjalg registreeritud üksnes Vastseliina kihelkonnas valgejalgsest hobusest kõneldes (EMS II₉: 710). Lekseem on selles rühmas tõenäoliselt haruldane, vrd kapukjalg (vt ptk 5). Nimetatud noomenid tulenevad verbist kappama, mis tähendab galoppi ehk nelja jooksma või ratsutama ja lähtub intensiivsest heliefektist, mis tekib eriti reljeefselt hobuse kiirel liikumisel, kuid on üle kantav ka teiste olendite liikumisele.

7. Üldistavat ja kokkuvõtvat

*Ka(a)p(p)-tüvelisi nimisõnu leidub kõigis eesti murretes, juba esmapilgul ilmneb, et eri murretes erineval määral, kuid võttes arvesse iga murde murrakute arvu, saab pilt mõneti selgemaks (tabel 1; arvud on näilisele täpsusele vaatamata siiski ligikaudsed). Ilmneb, et suhteliselt kõige rohkem kõnealuseid sõnu on talletatud Mulgi (1,6) ja kirderannikumurdest (1,25), kõige vähem aga keskmurdest (0,7); teistest murretest on pandud kirja keskmiselt üks derivaat murraku kohta (0,88–1,17). Kas madal suhtarv on tingitud kogumistöö piiratud mahust või enamiku tuletiste väga kitsast levikust, ei tea. Igatahes tundub üllatav, et kaabakas on talletatud ainult pooltest murrakutest. Sel puhul võib osaliselt olla põhjuseks, et keelejuhid väldivad võõra inimese (üleskirjutaja) juuresolekul negatiivse sisuga sõnu või küsitletavad teemad ei soodustanud nende tarvitamist.

Tabel 1. *ka(a)p(p)-tüveliste nimisõnade arv murdeti.

Uuritud tavalisi või üleloomulikke olendeid tähistavast 20 sõnast on kõige rohkem talletatud kaabakat, nimelt 54 murrakust. Sellele järgneb kaapjalg 20 ja kabajantsik 13 murrakust. Ülejäänud nimetused esinevad vaid ühes-kahes murrakus. Asjaomasest kogumist tähistavad üheksa *ka(a)p(p)-tüvelist nimisõna üksnes inimest (kaabask, kaaberdus, kaabert, kaaberts, kaaper, kaavakas, kabajantsik, kontkaabakas, raatskaaper); viis ainult üleloomulikku tegelast (kaabajalg, kaabasjalg, kapatjalg, kapats, öökaaper); kaks nii inimest kui ka looma (kabujalg, kabusjalg); üks inimest ja üleloomulikku olevust (kaabakas); üks inimest, looma ja üleloomulikku tegelast (kaapjalg); üks looma ja üleloomulikku olevust (kappjalg); üks ainult loomariigi esindajat (kabik) (tabel 2). Seega jäävad polüsemantilised noomenid, mille erinevaid tähendusi on registreeritud vähestest murrakutest, erandite sfääri.

Kõnealustest sõnadest lähtub etümoloogiliselt enamik (13–14) *kaapp-, kolm-neli *kap- (kabajantsik?, kabik, kabujalg, kabusjalg) ja kolm *kapp-tüvest (kapatjalg, kapats, kappjalg). Kaabakas seondub sõnaga kaapama (< *kaappa-), kabajantsiku algupool aga kas sama verbitüvega või sõnaga kabama (< *kapa-). Kabujalg on ühenduses tegusõnatüvega kabuma (< *kapu-). Algtüvedele on liitunud kas ühe- või mitmekordset tegevust väljendav sufiks, vastavalt -a või -i, samuti -u, mille funktsioon pole kabuma puhul täpsemalt määratletav. Sekundaarselt on tüvedega liitunud -er (< *-ar; kaaper, raatskaaper, öökaaper), -k ~ -kas (kaabakas, kontkaabakas, kaavakas, kabik), -rdus (kaaberdus), -rt (kaabert), -rts (kaaberts), -sk (kaabask) ja -ts (kapats). Liitsõnade kaabasjalg, kabusjalg ja kapatjalg esiosa s– ja t-häälik vääriksid eraldi uurimist.

Tabel 2. *Ka(a)p(p)-sõnade tähendussfäärid.

Üle poole mõistetest (11) moodustavad liitsõnad: kaabajalg, kaabasjalg, kaapjalg, kabajantsik, kabujalg, kabusjalg, kapatjalg, kappjalg, kontkaabakas, raatskaaper ja öökaaper. Seitsmel neist on esiosaks asjaomane tüvi *ka(a)p(p)– või selle variant ja põhiosaks -jalg. Kolmes liitsõnas on põhiosaks *ka(a)p(p)-tüveline sõna (kontkaabakas, raatskaaper, öökaaper), ühel juhul aga liiteline isikunimi (kabajantsik). Inimest märkivate sõnade hulgas on kolm liitsõna: kahel juhul moodustab kõnealune tüvi põhiosa (kontkaabakas, raatskaaper), ühel aga esiosa (kabajantsik). Üleloomulikke olendeid tähistavate nimetuste hulgas moodustavad liitsõnad enamiku, v.a kapats. Sõnakuju kappjalg sobiks hästi tavalise hobuse nimetuseks, ent seda pole seni registreeritud; kappjalg eritunnusega isendi tähistajana osutab kas mõistete segunemisele või esialgse tähenduse hääbumisele.

Eeldatavalt on afektiivsõnade lätteks helide imiteerimine, kuid järkjärgulise arengu käigus on jõutud üsna lahknevate tähendusteni ja esialgne onomatopöa on vähem või rohkem ähmastunud. Valve Värvi (1966: 38–40) väitel tähistab onomatopoeetiliste sõnade b-häälik helisid, mis edastavad kuivade kergete esemete (nagu heinakõrred, puulehed, liivaterad), väikeste metall- ja puuesemete, kivikeste, veepiiskade jm liikumisel, üksteise vastu puutumisel, hõõrdumisel, pideval langemisel jne tekkivaid helisid. Häälik p võib märkida katkelisi, üksteisele kiiresti järgnevaid helisid või häälitsusi. Sõnasisese kaashääliku gemineerumise on tinginud pikemad ja tugevamad helid. Selle heaks näiteks on kappama ja selle tuletised. Teiste sõnade puhul on tähenduserinevusi enamasti raske sedastada; ilmselt on toimunud mitmesuguseid omavahelisi segunemisi. Liitedki hägustavad pilti. Kõigile on ühine käte või jalgade liigutuste tähistamine koos sellega kaasnevate helidega ning neil on enamasti afektiivsest seisukohast negatiivne tähendussisu ’hulkuja’, ’krahmaja’, ’põgeneja’ vms. Tekkinud substantiivid on tugevasti negatiivse tähendusega, v.a b-lised kabujalg ja kabusjalg – see võib olla seotud konsonandi tugevusega. Edaspidi võiks uurida probleemi laiemas plaanis, hõlmates kõiki *kV(V)p(p)-tüvelisi sõnu (V tähistab suvalist vokaali).

MURRAKUNIMETUSTE LÜHENDID

Audru; Emmaste; Hanila; HJn = Harju-Jaani; Hlj = Haljala; Hls = Halliste; Häädemeeste; IisR = Iisaku (rannikumurre); Juuru; JõeK = Jõelähtme (keskmurre); JõeR = Jõelähtme (rannikumurre); Jõhvi; Jämaja; Jüri; Kaarma; Kadrina; Kambja; Kanepi; Khk = Kihelkonna; Krk = Karksi; Krl = Karula; Ksi = Kursi; Kullamaa; KuuR = Kuusalu (rannikumurre); Laiuse; Lüganuse; Martna; Muhu; Märjamaa; Nõo; Pha = Püha; Pilistvere; PJg = Pärnu-Jaagupi; Plt = Põltsamaa; Pst = Paistu; Puhja; Rannu; Reigi; Rõngu; Räpina; Saarde; Seto; Simuna; SJn = Suure-Jaani; Tori; Trm = Torma; Tõstamaa; Urvaste; Vaivara; Vigala; VJg = Viru-Jaagupi; Vll = Valjala; VMr = Väike-Maarja.

Enn Ernits (snd 1945), PhD ja DVM, Eesti Maaülikooli emeriitdotsent (Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 1a, 51014 Tartu), enn.ernits@emu.ee