Heinrich Göseken Stockholmis

Eesti kirjakeele ajaloost tuntud vaimulik Heinrich Göseken¹ (1612–1681) elas enne Eestimaale siirdumist lühikest aega Stockholmis. Sellele seigale on tema elu ja tegevust käsitlevates kirjutistes vähe tähelepanu pööratud. Entsüklopeediates (EE 2000: 74; ENE 1970: 479; EE 1934: 581, autor on Andrus Saareste), biograafilistes leksikonides (EKL 1995: 100; EKBL 1975: 77, mõlema autor on Erna Siirak; EBL 1926–1929: 116, autor on Saareste) ja nii mõneski kuni üsna hiljutise ajani ilmunud uurimuses (nt Mund 2003: 181; Laul 1989: 122, 136; Siirak 1965: 132–138; Valmet 1960: 612) ei mainita Gösekeni Stockholmis viibimist üldse, nii et jääb koguni mulje, nagu oleks ta pärast õpinguid Rostocki ülikoolis saabunud Eestimaale otse Saksa-Rooma riigist. Samuti mainitakse harva tema õpinguid Königsbergi ülikoolis, kuigi ta omandas seal magistrikraadi ja needki õpingud eelnesid tema Tallinna saabumisele.

Huvipuudus Gösekeni Stockholmis viibimise vastu on mõneti mõistetav, sest see vältas vaid umbes poolteist aastat. Võrrelduna tema nelikümmend neli aastat kestnud ning eesti kirjakeele ajaloole ja eesti kultuuriloole nii olulise elujärguga Eestimaal võibki see aeg näida tühise episoodina. Tegelikult sai Stockholmi periood pöördepunktiks Gösekeni elus. Seda mitte ainult tänu sellele, et ta Rootsi riigi pealinnas elades õppis rootsi keelt ning võis tuttavaks saada Rootsi kõrgete vaimulikega, vaid „tähtjam weel oli see, et ta sealt oma tulewase abikaasa leidis, mis tema edespidise elutee meie maale pööris” (Winkler 1900: 12).²

Päris ilma tähelepanuta pole Gösekeni Stockholmis viibimine siiski jäänud. Sellel peatus esimesena Haapsalu saksa lossi- ja linnapastor Joachim Sellius ([1682]: E4r) matusetrükises, mis ilmus Gösekeni matuste puhul 31. augustil 1682. Matusetrükise lõpus leiduv elulugu on küllaltki põhjalik ja sellele tugines Friedrich Konrad Gadebusch – seda mainib Gadebusch expressis verbis –, kui ta koostas Gösekeni kohta artikli biograafilise leksikoni „Livländische Bibliothek nach alphabetischer Ordnung” jaoks (Gadebusch 1777a: 437). Selliuse ja/või Gadebuschi andmetele toetudes kordasid Gösekeni eluloo põhiseiku kokkusurutult Johann Friedrich von Recke ja Carl Eduard Napiersky (1829: 76) oma Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kirjameeste ja õpetlaste biograafilises leksikonis, mainides sealjuures ka Gösekeni viibimist Stockholmis, ja Hugo Richard Paucker (1849: 107) kakskümmend aastat hiljem ilmunud Eestimaa vaimulike leksikonis. Sama sajandi lõpus tutvustas Gösekeni elu ja tegevust veel vaimulikust ajaloolane Rudolf Winkler ettekandes „Probst Goeseken zu Goldenbeck” („Praost Göseken Kullamaalt”), mille ta pidas Eestimaa Kirjanduse Ühingu koosolekul 6. mail 1899. Ettekande referaat ilmus Revalsche Zeitungi järgmise päeva numbris (-r 1899³) ning ettekande eestikeelne versioon järgmisel aastal Ristirahwa pühapäewa lehes (Winkler 1900), mis, nagu eespool nägime, tõstis esile Stockholmi perioodi olulisust nii Gösekenile isiklikult kui ka Eesti kultuuriloole.

Pärast Winkleri kirjutise ilmumist saabus enam kui sajandipikkune paus, enne kui Gösekeni elulugudes hakati Stockholmi elujärku uuesti nimetama. Tallinna XVII sajandi esimese poole kirjanduselule pühendatud uurimuse biograafilises osas nentis Martin Klöker (2005: 674, 2014: 571), et Göseken töötas alates 1634. aastast kaks aastat Stockholmis õukonnajutlustaja Johannes Rotlöbeni (ka Rottlöben, Rothlöben) laste õpetajana, abistades leivaisa jutluste pidamisel, asendades surnud Johann Weidlingi (ka Weideling) ning andes Weidlingi lesele abielutõotuse. Klökeri käsitlusele toetusid kaks aastat hiljem Carola L. Gottzmann ja Petra Hörner (2007: 479) Baltikumi ja Peterburi saksakeelse kirjanduse biograafilises leksikonis ning sellele järgneval aastal Aivar Põldvee (2008: 146), kes nimetas Gösekeni viibimist ja kihlumist Stockholmis. Gösekeni tööd koduõpetajana Stockholmis on lühidalt maininud veel nii Liivi Aarma (2007: 95) Põhja-Eesti vaimulike lühielulugudes kui ka Valve-Liivi Kingisepp (2010: 11) pikemas kultuuriloolises käsitluses, mis juhatab sisse Gösekeni eesti keele grammatika ja sõnastiku ilmumise 350. aastapäeva puhul välja antud raamatu. Gösekeni Stockholmis viibimist olen ise puudutanud Stockholmis saksa kirikus toimunud Eesti Vabariigi 93. aastapäeval peetud aktusekõnes ning selle trükiversioonis, sest just selle kirikuga oli Göseken Stockholmis viibides seotud (Raag 2011). Järgnevalt üritan heita lähemat valgust sellele järgule tema elus ja ühtlasi soovin Gösekeni näitel tähelepanu juhtida Stockholmi saksa koguduse kohale Eesti kirikuloos. Näiteks tulid sellest kogudusest XVII sajandil koguni kolm Eestimaa piiskoppi – Johann Jacob Pfeiff, Jacob Hel(l)wig ja Johann Heinrich Gerth – ning sinna läks diakoniks Johann Weidling pärast Academia Gustaviana idamaade keelte professori kohalt lahkumist.

Siinne käsitlus keskendub olustikule, kuhu Göseken sattus, sest tema Stockholmis elamine ei näi olevat jätnud endast jälgi Gösekeni otseselt puudutava arhiiviainesena. Täpsustan mõningaid seniseid teadmisi Gösekeni õpinguaastate, kaasa arvatud tema õpingute kohta Königsbergis. Et käsitlus ei muutuks liialt hüplikuks ja raskesti jälgitavaks, tuleb korrata ka seni tuntud seiku.

Heinrich Gösekeni elutee enne Stockholmi siirdumist

Heinrich Göseken sündis Hannoveris 1612. aasta ülestõusmispühale järgnenud esmaspäeval (Sellius [1682]: E3r; Gadebusch 1777a: 437), mis sel aastal langes 13. aprillile (Klöker 2005: 674). Tema isa Burchard Göseken oli kaupmees ning Hannoveri kaupmeeste gildi oldermann, ema nimi oli Catharina Bohse (Sellius [1682]: E3r; Gadebusch 1777a: 436). Ajastu kombe järgi sai poeg Heinrich algõpetuse kodunt, aga kuna vanemad mõistsid tema õppimiskalduvust ja ‑himu, saatsid nad kaheteistkümneaastase poja 1624. aastal Alfeldi kooli, mis tol ajal „oma õpetatuse poolest laialt tuntud koolijuhataja Andreas Reimari silme all oli kuulus ja heas korras” (Sellius [1682]: E3r).

Pärast kolme aastat Alfeldis arvati Göseken nii suuri edusamme teinud ja nii tubli olevat, et ta võiks jätkata õpinguid mõnes kõrgemas koolis. Koolijuhataja Reimari käest saadud kiitva tunnistusega suundus viieteistkümneaastane noormees 1627. aastal Lemgo gümnaasiumisse, kus ta „suure hoole ja väsimatu kannatlikkusega” ootas võimalust siirduda Lippstadti gümnaasiumisse. Ootus täitus pärast kahte aastat. (Sellius [1682]: E3v) Nii Lemgo kui ka Lippstadt paiknevad praegusel Nordrhein-Westfaleni liidumaal, kuid Gösekeni eluajal kuulusid mõlemad linnad Lippe krahvkonda. Selliuse järelehüüde kohaselt olevat Göseken Lippstadti gümnaasiumis õppides pühendunud „kõnede esitamisele, väitlustele ja teistele kiiduväärsetele retoorilistele harjutustele”. Lippstadtis kaitses ta koolijuhataja magister Göbelinus Schrage eesistumisel väitekirja paavstide eksimustest seoses püha õhtusöömaajaga, „de Pontificiorum erroribus in loco de coena Domini”.⁴

Sellius mainib, et kuna Göseken oli Lippstadtis pannud haridusele nii hea aluse, arvati ta olevat võimeline akadeemiliseks stuudiumiks, milleks Göseken valis siis veel kuulsa Rostocki ülikooli, kuhu ta 1631. aastal siirdus. (Sellius [1682]: E3v) Sõnadega „siis veel” vihjas Sellius Rostocki ülikooli allakäigule alates XVII sajandi keskpaigast, mil see Matthias Asche (2000) iseloomustuse järgi muutus vaeseks Mecklenburgi maakõrgkooliks. Selliuse sõnastusest järeldas Gadebusch (1777a: 437), et Göseken oli kaitsnud väitekirja Lippstadti gümnaasiumis ja alustanud õpinguid Rostocki ülikoolis 1631. aastal. Gadebuschi Liivimaa kirjameeste leksikoni kaudu on see aastaarv kandunud järgnevatesse käsitlustesse meie päevini välja (vt Recke, Napiersky 1829: 76; Paucker 1849: 106; Winkler 1900: 12; Klöker 2005: 674; Aarma 2007: 95; Põldvee 2008: 146; Kingisepp 2010: 12). Selle arvamuse paikapidavuses on aga põhjust kahelda. Rostocki ülikooli matrikliraamatusse kanti Henricus Gosekenius Hannoveranus mais 1633 (Immatrikulation von Henricus Gosekenius 1633). Kui eeldada, et Göseken tõesti lõpetas Lippstadti gümnaasiumi 1631. aastal ja astus Rostocki ülikooli mais 1633, tekib tema eluloos gümnaasiumi lõpetamise ja ülikooli astumise vahel vähemalt pooleteiseaastane, kui mitte isegi kaheaastane ajaline lünk. See lünk kahaneb aga, kui võtta aluseks teine versioon Lippstadti gümnaasiumi lõpetamise kohta, mida senistes Gösekeni käsitlustes pole arvestatud. Johann Diederich von Steinen (1760: 974) väidab Vestfaali ajaloo neljandas osas, et Göseken kaitses väitekirja hoopis aastal 1632 (kuupäeva pole nimetatud). Kui eeldada, et von Steinen aastaga ei eksinud, vaid et Gösekeni kaitsmine tõepoolest toimus 1632, võis sellele järgneda gümnaasiumi lõpetamine kas sama aasta lõpus või 1633. aasta alguses, nii et ta võis siirduda Rostocki aprillis-mais 1633 ja dokumentaalselt kinnitatav immatrikulatsioon võis toimuda mais. Igatahes näib, et Göseken lõpetas Lippstadti gümnaasiumi mitte varem kui 1632. Kindlasti astus ta Rostocki ülikooli 1633. aasta mais, olles äsja saanud kahekümne ühe aastaseks.

Kui Göseken immatrikuleeriti Rostocki ülikooli, olid rahutud ajad. Katoliiklaste ja protestantide vahelised vastuolud olid tipnenud Kolmekümneaastase sõjaga, milles Mecklenburgi hertsogkonna alad, kus Rostock asus, kõvasti kannatada said. Sõja varjus oli Mecklenburgi ja selle elanikke tabanud järjest veel hulk hädasid: 1624. aastal möllas katkuepideemia, 1625. aastal tabas maad üleujutus, 1627. aastal näljahäda, augustis 1628 vallutasid Rostocki linna keiserliku väejuhi Albrecht von Wallensteini väed ja aastal 1631 läks linn rootslaste kätte. Hädadele ja vallutustele vaatamata oli Rostocki ülikool ikka veel tõusuteel, mille üheks ilminguks oli enneolematult paljude uute üliõpilaste vastuvõtt ülikooli (Asche 2000: 62). Nende hulgast leiame ka Gösekeni. Ülikoolis keskendus ta Selliuse järelehüüde väitel usuteaduse õppimisele (Sellius [1682]: E3v). Ent Göseken lahkus õige pea ülikoolist ja Rostockist, nähtavasti õpinguid lõpetamata. Üks tema õppejõududest, Johann Quistorp vanem, kes oli Rostocki magistraadi rahastatud usuteaduse professuuri täitja⁵ ja ülikooli mitmekordne rektor, oli saanud Stockholmi õukonnavaimulikult Johannes Rotlöbenilt kirja, milles too päris, kas Quistorp ei teaks soovitada tema laste koduõpetajaks mõnd sobivat kandidaati, kes ühtlasi võiks Rotlöbenit abistada jutlustamisel, kuna Rotlöbeni kolleeg magister Weidling oli surnud.

Rotlöbeni kiri professor Quistorpile ei näi olevat säilinud, nii et pole teada, millal see kirjutati ja kuidas see oli sõnastatud. Ligikaudse aja määramiseks on viidatud lõigus kaks pidepunkti, aga need on omavahel vastukäivad. Ühest küljest väidab Sellius, et Rotlöben kirjutas Quistorpile 1634. aastal, teisest küljest mainib Sellius, et magister Weidling oli surnud. Kuna aga Stockholmi Saksa Püha Gertrudi koguduse diakon magister Johannes Weidling suri 1635. aasta 9. jaanuari õhtul kell veerand kaheksa ja maeti Püha Nikolause kirikusse (Suurkirikusse, rts Storkyrkan) 14. jaanuaril,⁶ tundub, et Sellius eksis aastaarvuga. Kui aga Selliuse nimetatud aastaarv on õige ja Rotlöbeni kiri valmis juba detsembris 1634, eksis Sellius selles, et Rotlöben pöördus Quistorpi poole pärast Weidlingi surma. Nagu selgub Rotlöbeni järelehüüdest Weidlingile, põdes Weidling viis nädalat enne surma 9. jaanuaril või matust 14. jaanuaril (Rotlöben 1635a: 24). Matusetrükise sõnastus on siin ebaselge, kuid usutavasti pidas Rotlöben silmas ajavahemikku Weidlingi haigestumisest surmani. Igal juhul võib järeldada, et Weidling haigestus 1634. aasta jõulukuu alul. Nähes ette, et haige paranemist pole loota, võis Rotlöben kirjutada Quistorpile juba enne Weidlingi surma. Usutavam on siiski, et Sellius eksis aastaarvuga ja et Rotlöben kirjutas Quistorpile pärast surmajuhtumit, oletatavasti veel sama aasta jaanuarikuul.⁷

Stockholmis pakutud kohale soovitas professor Quistorp teiste kandidaatide hulgast Gösekeni ja veenis teda, et ta pakkumise vastu võtaks (Sellius [1682]: E3v–E4r; Winkler 1900: 12). Koduõpetaja ja jutlustaja koht Stockholmis tähendanuks Gösekenile elatist vähemalt mõneks ajaks ning ka pääsemist kindlusetusest ja murest, mis tahes-tahtmata kaasnenuks Saksa sõjatandrile jäämisega. Professor Quistorpi soovitusel sõitis Göseken Rostockist Stockholmi, oletatavasti jäävaba sõiduvõimaluse avanedes kevadtalvel 1635.

Saabumine Stockholmi

Stockholm oli XVII sajandi alguses kitsaste tänavate ja põiktänavate ning peamiselt lihtsate puitmajadega linn. Ehkki linna oli hakatud plaanipäraselt ümber kujundama, nii et selle keskaegne ilme kiiresti muutus, tunti arhitektuuriloolase Thomas Halli väitel linna viletsa ilme pärast piinlikkust veel 1634. aastal (aasta enne Gösekeni saabumist), mil seoses kuningas Gustav II Adolfi matustega kutsuti Stockholmi välismaa võimukandjaid. Arvati, et neile avanev vaatepilt võis õõnestada Rootsi rahvusvahelist mainet. (Hall 1999: 54) Linnas elas 1582. aastal – sellest aastast on säilinud maksunimekirju – 7500 kuni 8000 inimest, kellest valdav osa asus Stadsholmenil ehk Linnalaiul (Högberg 1981: 147–148), mis praegu kannab nime Gamla stan (rts ’vanalinn’). Elanike arv võis aga ajuti tuhatkonna võrra suureneda, kui linna saabus kuninga õukond ja Rootsi sõjalaevastik talvekuudeks Stockholmi sadamas sildus (Högberg 1981: 148). XVII sajandi alguseks olid kuninga kantselei ja riigi ametkonnad oma rohkete sekretäride ja üha paisuvate arhiividega muutunud nii suurearvuliseks, et loobuti neid lossist lossi vedamast ning koondati nad hoopis Stockholmi. Paikseks muutus ka kuningas ja tema õukond. See tõi endaga kaasa linna elanikkonna plahvatusliku juurdekasvu: aastal 1676 elas kuningriigi pealinnas juba 50 000, võib-olla kuni 55 000 inimest. (Högberg 1981: 158) Eriti oli kasvanud eeslinnade Södermalmi ja Norrmalmi elanikkond (rootsi sõna malm üks tähendusi on ’eeslinn’; norr ’(ilmakaar) põhi’; söder ’(ilmakaar) lõuna’). Juba 1620. aastal elas lõunapoolses Södermalmi eeslinnas ja Norrmalmi linnas⁸ rohkem inimesi kui tegeliku Stockholmi moodustanud Stadsholmenil.

Stockholmis võeti Göseken hästi vastu (Sellius [1682]: E3). Tema tööandja Johannes Rotlöben oli Wittenbergis 1593. aastal sündinud, sealses ülikoolis 1614. aastal magistrikraadi omandanud ja kaks aastat hiljem adjunktiks saanud ning vaimulikuks pühitsetud. Ta oli tulnud Stockholmi Brandenburgi leskkuurvürstinna ning Preisimaa ja Jülich-Cleves-Bergi leskhertsoginna Anna õukonnajutlustajana hilissügisel 1620, mil Anna tütar Maria Eleonora laulatati kuningas Gustav II Adolfi naiseks, pulmad toimusid novembris. (Westén 1799: 487) Et Anna oli pärast pulmi otsustanud esialgu jääda tütre juurde Stockholmi, jäi sinna ka Rotlöben. Kui aga Anna pulmadele järgnenud aastal Preisimaale naasis, jäi Rotlöben Stockholmi, kus kuningas nimetas ta 1622. aastal kuninganna Maria Eleonora õukonnajutlustajaks⁹ (Hellström 1951: 560). Täpne õukonnajutlustajaks määramise kuupäev pole teada, sest vastav dokument hävis usutavasti koos kuninga saksa ja ladina registratuuri paljude muude aktidega Stockholmi lossi põlengus mais 1697.

Foto 1. Vaade Slussenist Stockholmi vanalinnale. Keskel on saksa Püha Gertrudi kiriku torn, taamal paistab Suurkiriku torn. Foto ajavahemikust 1890–1915. Foto: Kasper Salin. Stadsmuseet i Stockholm, F 2509.

Kaks aastat pärast õukonnajutlustajaks saamist, 1624. aasta suve lõpus, sai Rotlöben Stockholmi Saksa Püha Gertrudi koguduse vanematelt, kaasistujatelt ja eesistujatelt (Eltesten, Beysitzer vnd Vorsteher; edaspidi: eestseisus) kutse hakata saksa koguduse kirikuõpetajaks (TSG, SE/SSA/0017/J II/1: 321–323, dateerimata kontsept). Kutse hakata õukonnajutlustaja ameti kõrval veel saksa koguduse kirikuõpetajaks võttis Rotlöben pärast mõningast kõhklust vastu (TSG, SE/SSA/0017/J II/1: 317–319, 325–326 (Rotlöbeni vastuskirjad 14.09.1624 ja 3.10.1624), 321–323 (koguduse kutse kuupäevata kontsept)) ning ta pühitseti sellesse ametisse 11. detsembril (Hellström 1951: 560; Lüdeke 1823: 388).

Stockholmi Saksa Püha Gertrudi kogudus, ametliku rootsikeelse nimega Tyska S:ta Gertruds församling, saksa keeles die Deutsche St. Gertruds-Gemeinde in Stockholm, oli välja kujunenud 1556. aastaks (Schieche 1952: 39) ja eraldati ametlikult Stockholmi Püha Nikolause ehk Suurkiriku kogudusest 3. mail 1558 (SFGT: s.v. Tyska Sankta Gertrud). Kogudusse kuulusid peamiselt Stockholmis elavad saksa soost kaupmehed ja käsitöölised – mõistagi koos peredega – ning nende sellid ja õpipoisid, samuti Stockholmis ajutiselt viibivad sakslastest võõrad. Aastal 1597 moodustasid koguduse liikmeskonna veidi enam kui kakssada peret (Hedman 2012: 30). Kirikuna kasutati endist Püha Gertrudi gildi hoonet, mis asus Stadsholmeni saarel Svartmunkegatani (praegu Svartmangatan) ja Tyska Kyrkobrinkeni (praegu Tyska Brinken) nurgal. Gildihoone kujundati 1570. ja 1580. aastatel ümber kirikuks, mida saksa kogudus vastavalt kuningas Johan III ettekirjutusele kasutas soome kogudusega kahasse ja mida tol ajal kutsutigi soome kirikuks. Aastal 1607 otsustas kuningas Karl IX saksa koguduse taotlusele vastu tulles jätta kiriku kasutamise ainuõiguse sakslastele. Soome kogudusele anti kasutada Gråmunkeholmeni (praegu Riddarholmeni) saarel asuv kloostrikirik (praegu Riddarholmskyrkan) kuni ehitatava Püha Jakobi kiriku valmimiseni. Kuningas oli veel käskinud, et saksa koguduse aastased sissetulekud peaksid katma nii kiriku ja hingekarjaste (kirikuõpetaja, kaplani ja diakoni) kui ka saksa kooli ülalpidamise kulud. (TSG, SE/SSA/0017/J I b/3: Karl IX kiri 21.01.1607) Seejärel, 1620. ja 1630. aastatel, ehitati kirik endise gildisaaliga võrrelduna poole suuremaks (Hellström 1951: 556). Kiriku juurde- ja ümberehituse küsimused olid päevakorral veel Gösekeni Stockholmis viibimise ajal. Praegusel kahelöövilise kodakiriku kujul valmis kirik ajavahemikus 1638–1642, seega üsna varsti pärast seda, kui Göseken oli Stockholmist lahkunud.

Gösekeni leivaisa Rotlöbeni töökoorem

Kahe töökoha pidamine tähendas Rotlöbenile mõistagi palju tööd. Kuninganna isikliku hingekarjasena kuulus tema ametikohustuste hulka palvetundide pidamine argipäevahommikuti ja -pealelõunati ning, vaheldumisi teiste õukonnajutlustajatega, jumalateenistuste ja muude usutalituste läbiviimine nii pühapäeviti kui ka kirikupühadel kas lossi Tre Kronori (’kolme krooni’) kirikus või mõnes muus kuningale kuuluva lossi kabelis väljaspool Stockholmi, kus kuninganna või õukond parajasti viibis.¹⁰ Rotlöbeni kui õukonnajutlustaja töökohustus oli veel osavõtt Stockholmi konsistooriumi koosolekutest. Need toimusid kord nädalas, tol ajal reedeti Suurkirikus (Murray 1949: 138, 148–149), kiriku hingekoori (rts själakor) nime all tuntud suures kabelis, mis paikneb eeskoja lõunakülje kohal. Oma teisel töökohal täitis Rotlöben saksa koguduse hingekarjase kohuseid, mille hulka kuulus hoolitsus saksa koguduse kooli eest.

Kahe kohaga töötava hingekarjase ametikohustuste kõrval leidis Rotlöben aega ka kirjatööks. Rootsis elades ilmusid tema sulest 992-leheküljeline hingekosutuslik teos „Geistliche Rustkammer [—] jn 2. Bücher abgetheilet” („Vaimulik relvakamber kahte raamatusse jaotatud”; Rotlöben 1627) ja Lüneburgis 1630. aastal kirjastatud 730-leheküljeline „Christlicher Tugend-Spiegel” („Kristlik voorusepeegel”). Veel avaldas Rotlöben trükis matuste või muude sündmuste puhul peetud jutlused. Selliseid trükiseid on Uppsala ülikooli raamatukogus, Stockholmi kuninglikus raamatukogus ja hertsog Augusti raamatukogus Wolfenbüttelis tallel 17. Samuti pärineb Rotlöbeni sulest poleemiline kirjutis „Necessaria defensio” („Vajalik kaitse”; Rotlöben 1635b), millest tuleb juttu allpool.

Saksa koguduse teenimise töökoormat aitasid kergendada teised saksa koguduse vaimulikud: kaplan, kel olid kirikuõpetajaga võrdsed töökohustused, välja arvatud saksa kooli järelevalve, ning diakoni tiitlit kandev abivaimulik. Aga kuna kaplani töökoht oli täitmata ja diakoniks enne jõule 1633 tööle võetud magister Weidling oli juba aasta möödudes kolmekümne kahe aasta vanuses ootamatult surnud, oligi Rotlöben pöördunud kirjaga Rostocki ülikooli professori Quistorpi poole sooviga saada kedagi, kes oleks tema lastele koduõpetaja ja võiks ühtlasi hoolt kanda jutlustamise eest. Pole mõeldav, et Rotlöben mõtles jutlustamise all usutalituste läbiviimist õukonnas või saksa koguduse kiriku kantslist jutlustamist, sest see olnuks kehtiva kirikukorraldusega vastuolus: selliseid ülesandeid ei oleks saanud anda ülikooli teoloogiastuudiumi (usutavasti) pooleli jätnud noormehele, keda pealegi piiskop polnud eksamineerinud ega vaimuliku ametisse pühitsenud (vt Then Swenska Kyrkeordningen 1571: LXIIII). Pigem võis Rotlöben silmas pidada palvetunde saksa koolis, sest kool oli saksa koguduse ülalpidamisel ja tema kui saksa koguduse kirikuõpetaja järelevalve all. Arhiiviainest Gösekeni sellekohase tegevuse kohta pole aga õnnestunud leida ja Stockholmi saksa kooli ajalookäsitlustes (Schieche 1977; Hedman 2012) pole ka ainsatki sellesuunalist vihjet.

On aga võimalik, et Göseken abistas nii kirikuõpetaja Rotlöbenit kui ka kadunud Weidlingi järglast kaplan Hieronymus Hechti – või mõlemat – jumalateenistustel saksa kirikus. Švaabimaal Kaufbeureni linnas 1589. aastal sündinud ja Wittenbergis magistrikraadi omandanud Hecht (ka Lucius) oli saksa koguduse eestseisuse kutsel saabunud Lübeckist Stockholmi 1635. aasta juuli alguses (Rotlöben 1636: 22, 25; Hellström 1951: 579), seega Gösekenist mitu kuud hiljem. Nagu koguduse arveraamatust selgub, tervitas kogudus teda 6. juulil ühe kannu reinveini ja ühe kannu klaretiga, mis läksid maksma 5 taalrit ja 16 ööri. Mõni nädal hiljem, 24. juulil, osteti Hechtile 3 taalri ja 16 ööri eest kolm voodit. (SE/SSA/0017/L I ab/6: 21, kaader 79) Juulikuu viimastel päevadel, pärast peapiiskopilt saadud ametisse määramise kinnitust, võeti Hecht tööle täitma Weidlingi surma tõttu vabaks jäänud ametikohta.

Peagi ilmnes aga, et Hecht polnud hea tervise juures ega jõudnud aastatki kogudust teenida, enne kui ta 19. mail 1636 hinge heitis (Rotlöben 1636: 1, 26). Hechti nõrk tervis kajastub isegi koguduse arveraamatus, mille järgi näiteks 9. aprillil 1636 on talle tehtud osaline palga ettemakse, kuna ta oli väga nõrk ja haige (SE/SSA/0017/L I ab/6: 20, kaader 79). Hechti nõrgal tervisel peatub matusetalitust läbi viinud Rotlöben leinatrükise isikuloolises osas üsna pikalt. Seal mainib ta, et Hecht oli oma ametikohustusi täitnud hästi, nii palju kui ta seda kehanõrkuse tõttu suutis (Rotlöben 1636: 25), täpsustades, et Hechtil oli vähe neid tunde, mil ta oli terve. Nii suutis Hecht vahel ise kiriklikke talitusi läbi viia, vahel lasi teistel enda aset täita (Rotlöben 1636: 26). Seega võis Göseken põhitegevuse, koduõpetaja ameti kõrval abistada ka Hechti koguduse teenimisel. Saksa koguduse eestseisuse sissetulnud kirjade ja protokolliraamatus (TSG, SE/SSA/0017/K III a/1; SE/SSA/0017/J II/1) selle kohta küll ühtegi märget ei ole, aga kuna kogudusel tuli Hechti ametijärglast üsna kaua oodata, pole mõeldamatu, et Rotlöben kehtiva kirikukorraldusega seatud võimaluste piires kasutas Gösekeni abi saksa koguduse kiriklikel talitustel. Sellele võib viidata asjaolu, et saksa koguduse kirikupinkide arveraamatus (SE/SSA/0017/L I ha/1) pole ühtegi märget selle kohta, et Göseken oleks oma poolteist aastat väldanud Stockholmis elamise ajal pingikoha eest tasunud. Järelikult pole ta viibinud lihtkirikulisena saksa koguduse jumalateenistustel, vaid võttis neist osa pigem kirikuõpetaja Rotlöbeni ja hiljem kaplan Hechti abilisena.¹¹ Göseken võis täita koguduses ka teisi ülesandeid, mis ei nõudnud, et neid viiks läbi peapiiskopi ja Uppsala toomkapiitli eksamineeritud ja ametisse pühitsetud vaimulik, näiteks pidada hommiku- ja õhtupalvusi. Kehtiva kirikukorralduse järgi tuli linnades hommiku- ja õhtupalvusi pidada argipäeviti kaks korda nädalas aasta läbi (Then Swenska Kyrkeordningen 1571: VIIr–v).

Kui Rotlöben kirjutas pärast Weidlingi surma Rostocki professorile Quistorpile sooviga leida kedagi, kes oleks tema lastele koduõpetaja ja võiks hoolt kanda ka jutlustamise eest, oli Weidlingi ametijärglase küsimus veel lahtine ja Rotlöbeni soov endale jutlustamisabi saada mõistetav. Küll aga ei võinud Rotlöben ette näha, et ka Weidlingi ametijärglase Hechti elutee peatselt lõpeb ja ilmneb taas vajadus jutlustamisabi järele, mida Gösekeni Stockholmis viibimine mõnel määral võimaldas. Hechti ametijärglaseks tuli Tübingenis sündinud Johann Christopher Hingher (ka Hengher), kes nimetati Stockholmi saksa koguduse kaplaniks 18. detsembril 1637 (Hellström 1951: 561), seega pärast seda, kui Göseken oli Stockholmist lahkunud. 1638. aastal sai Hingherist Rotlöbeni ametijärglane saksa koguduse kirikuõpetaja ametis.

Gösekeni elukoht Stockholmis

Johannes Rotlöbeni pere ei olnud väga suur. Majaproua Benedicta Danckwardt oli sündinud Upplandis 1607. aastal ja oli 1625. aasta kolmainupühajärgsel pühapäeval abiellunud õukonnajutlustaja Rotlöbeniga. Nende peres kasvasid tütred Brigitta (snd 10. novembril 1627), Maria (snd umbes 1628), Anna Magdalena (snd 1629) ja Christina (snd 1631) ning kolm poega, kelle vanus ei ole teada, aga kellest üks suri enne isa, see tähendab enne 22. märtsi 1649; päris esimene laps, poeg Johannes, oli surnud jaanuaris 1627. (Hellström 1951: 560) Koduõpetaja Gösekeni hoolealusteks olid usutavasti tütred ja võib-olla üks poegadest, kuna teised pojad tõenäoliselt olid alles imiku- või väga varases lapseeas. Johannes Rotlöbeni ja Benedicta Danckwardti ning nende seitsme lapse kõrval elas peres Rotlöbeni ema Magdalena Rotlöben (Lüdeke 1823: 387) ning varasurnud diakoni Weidlingi lesk Dorothea Siegler.

Rotlöbeni ja Danckwardti pere elukoht asus Püha Gertrudi kiriku kõrval Prästgatanil ehk Preestri tänaval hoones, mis XVII sajandi alguses oli kohandatud saksa koguduse vaimulike eluasemeks. Tänav oli nime saanud XVI sajandil nelja järjestikuse maja järgi, mis olid ehitatud tänava põhjapoolsesse ossa Suurkiriku kolme kaplani ja kellamehe tarvis (Stahre jt 2005: 67). Kui saksa kogudus oli end XVII sajandi alguseks Püha Gertrudi kirikusse lõplikult sisse seadnud ja kiriku kõrval asuv Prästgatani hoone oli kohandatud koguduse vaimulike elumajaks (Lüdeke 1823: 144), hakati Prästgatani lõunapoolset osa alates kohast, kus see ristus Tyska Kyrkobrinkeni tänavaga, hüüdma Tyska Prästgataniks, Saksa Preestri tänavaks, kuna põhjapoolse osa nimeks sai Svenska Prästgatan, Rootsi Preestri tänav (Stahre jt 2005: 68). Järgmisel sajandil valmis saksa koguduse uus pastorimaja Svartmangatanil. Seegi asus saksa kiriku kõrval, senise pastorimaja vastas hoovi teises otsas.

Pole õnnestunud leida teadet selle kohta, kus Göseken Stockholmis viibides elas. Oletada võib mitmeti. Göseken võis saada peavarju Rotlöbeni peres Prästgatani saksa koguduse vaimulike elumajas. Nagu eespool mainitud, oli ju Rotlöben see, kes oli soovinud oma lastele koduõpetajat ja endale jutlustamisabilist, nii et Gösekeni Stockholmis viibimine oli pigem Rotlöbeni isiklikes kui koguduse üldistes huvides. Aga arvestades Rotlöbeni majakondsete suurt hulka, võis Göseken olla hoopis kostil mõne saksa koguduse liikme peres. Sellist moodust oli varem rakendatud. Saksa koguduse XVI sajandi ajalugu põhjalikult uurinud Emil Schieche mainib mitmel puhul, peamiselt koguduse majandusaruannetele toetudes, kui palju kogudus enne Prästgatani hoone pastorimajaks kohandamist kas vaimulikele palgalisana või otse üürileandjale üüritasu maksis. Mõnikord tuuakse aruannetes ära ka see, kelle majas Stadsholmenil või eeslinnades Södermalmis ja Norrmalmis vaimulik elas ning missuguses linnaosas üürile antav maja või korter asus (nt Schieche 1952: 106, 108, 110, 111, 113). Et saksa koguduse vaimulike ja koolmeistri ettenähtud ametihüvede hulka kuulus just prii korter, pole koguduse mõne liikme abistav käsi koguduse kohustuste täitmisel sugugi mõeldamatu. On aga võimalik seegi, et Göseken elas saksa kogudusele kuuluvas koolimajas Själagårdsgatani (Seegi tänava) ja Tyska Skolgrändi (Saksa kooli põiktänava) nurgal (põiki praeguse Stockholmi Eesti Kooli vastas). Kogudus omandas koolimaja 1626. aastal (varem oli seda üüritud) ning ehitas selle ümber selliselt, et seal oleks kolme õpetaja tarbeks igaühele oma tuba elamiseks (Hedman 2012: 46). Kuna kooliõpetajaid oli Gösekeni ajal vaid kaks, üks alam- ja teine ülemastmele, võidigi lasta kolmandasse tuppa end sisse seada Gösekenil. Viimane majutusvõimalus tundubki olevat kõige usutavam.

Saksa koguduse arvepidamisest pole õnnestunud leida märget Gösekenile makstud tasust, erinevalt korrapäraselt makstud palkadest kirikuõpetajale, kaplanile või diakonile, orelimängijale, orelitallajale ja koolmeistrile ning almustest, mida jagati vaestele ja haigetele, keda arvepidamises sageli nimeliselt mainitakse. Tasu tehtud koduõpetajatöö eest sai Göseken tõenäoliselt otse leivaisa Johannes Rotlöbenilt. Nagu saksa koguduse arveraamatutest ilmneb, oli Rotlöbeni aastapalk saksa koguduse teenimise eest 280 riigitaalrit hõbedas, millest 80 riigitaalrit oli saksa kooli järelevalve eest makstav summa. (TSG, SE/SSA/0017/L I ab/6, eelarveaasta 1633–1634: 6, kaader 49; eelarveaasta 1634–1635: 7, kaader 59) Õukonnajutlustajana teenis Johannes Rotlöben 1625. aastal 400 riigitaalrit. See summa selgub Stockholmi lossi põlengus 1697. aasta mais päästetud registriraamatust (TRR, SE/RA/1112.2/4: 11r; vt ka Jöcher 1751: 2253–2254; Westén 1799: 487; Arnheim 1904: 178).

Foto 2. Vaade Själagårdsgatanile (Seegi tänavale, hilisema rahvapärase nimega Skärgårdsgatan) aastast 1903. Majas nr 8 (pildil vasakut kätt teine fassaad) töötas 1620. aastatest Stockholmi saksa koguduse kool. Selle ühes õpetajate ruumis elas usutavasti Heinrich Göseken. Foto autor tundmatu. Stadsmuseet i Stockholm, C 230.

Saksa koguduse vaimulike omavaheline läbisaamine

Stockholmi saksa kogudust teenivate vaimulike omavaheline läbisaamine oli ajuti pingeline. Sellised pinged olid kaudselt põhjuseks, miks Göseken üldse Stockholmi sattus.

Koguduse diakonina töötas 1631. aasta augustist kuni 1633. aasta mihklipäevani Jo(h)annes Linck¹² (Hellström 1951: 577), kes pärines Elbingist (Elbląg praeguses Poolas). Juba tööle asudes nõudis Linck, et teda peetaks kaplaniks ja mitte diakoniks. See võrdsustanuks tema palga ja teenistuskohustuse ulatuse poolest kirikuõpetajaga. Sellega polnud nõus kirikuõpetaja Rotlöben (SE/SSA/0017/J II/1: 413–415, 417–422) ega Stockholmi konsistoorium, kelle poole Rotlöben pöördus ja kus küsimust arutati 21. oktoobril 1631. Konsistoorium kutsus Lincki üles olema rahumeelne ja tõestama oma ülemustele kuulekust (SD, SE/SSA/0148/A 1/4: 319–320). Et Rotlöbeni suhe kogudusega oli juba varem majandusasjade pärast pingestunud (Murray 1949: 121), leidis Linck koguduses endale toetajaid ja jäi oma nõudmisele kindlaks. 2. märtsil 1632 toimunud koosolekul päris konsistoorium Linckilt otsesõnu, kas ta ikka tahab olla Rotlöbeni diakon ja kuuletuda konsistooriumile, mille peale Linck palus endale järgmise nädala koosolekuni mõtlemisaega (SD, SE/SSA/0148/A 1/4: 338). Kahe järgneva nädala konsistooriumi koosolekute protokollides ei leidu ühtegi märget tüliküsimusest ega Lincki vastusest talle esitatud küsimustele. Küll aga olevat Stockholmi konsistoorium 20. märtsil pöördunud peapiiskop Petrus Keniciuse poole palvega korraldada nii, et Linck tunnistaks Rotlöbeni kirikuõpetajaks (seega oma ülemaks) mitte ainult nime poolest, vaid ka tegudes, „järgides seda, mis jumalakartlikule diakonile on kohane ja mida ta peaks tegema” (Murray 1949: 121, märkus 59).¹³ Tüliküsimus püsis saksa koguduses päevakorral veel pärast seda, kui Linck mihklipäeva paiku 1633 oma kohalt tagasi astus, Stockholmist lahkus ja Rostocki suundus (TSG, SE/SSA/0017/K III a/1: 4r-5r; TSG, SE/SSA/0017/J II/1: 465, 467–468).¹⁴

Rostockis avaldas Linck järgmisel aastal Rotlöbeni vastu suunatud poleemilise kirjutise (Linck 1634). Selles esitatud süüdistustele vastas omakorda Rotlöben kirjutisega „Necessaria defensio” (Rotlöben 1635b), mis ajas kohaliku seltskonna kihevile (Lüdeke 1823: 389–390) ning tekitas Stockholmi konsistooriumis tõsist meelepaha. Konsistoorium keelas raamatu levitamise, kuna see oli trükitud enne, kui konsistoorium oli selle üle vaadanud ja avaldamiseks loa andnud (Murray 1949: 161). Kuna Rotlöbeni vastulause ilmus siis, kui Göseken elas Stockholmis, võib arvata, et tüliküsimus oli kõneaineks Rotlöbeni peres ka koduõpetaja Gösekeni juuresolekul.

Juba suvel 1633, see tähendab kaks aastat enne, kui Göseken saabus Stockholmi, oli silmapiirile ilmunud mõeldav Lincki asendaja: samal aastal Tallinnast Stockholmi siirdunud kolmekümneaastane Weidling, endine Tartu ülikooli korraline kreeka ja idakeelte ning erakorraline usuteaduse professor. Weidling valitigi sama aasta jõulude ajal Stockholmi saksa koguduse diakoniks (Rotlöben 1635a: 22; Gadebusch 1777b: 286). Seoses tööle vormistamisega kirjutasid Rotlöben ja Weidling 12. detsembril 1633 alla koguduse eestseisuse koostatud lepingule, mis sätestas mõlema vaimuliku õigused ja kohustused ning omavahelised suhted (SE/SSA/0017/J II 1: 479). Leping oli muidugi välja töötatud selleks, et ennetada uusi soovimatuid tülisid koguduse vaimulike vahel, sest Rotlöbeni ja Lincki skandaalini viinud lahkheli heitis kahtlemata varju ka saksa kogudusele.

Hoopis teine suur tüli oli aga toonud Weidlingi Stockholmi. Ta oli Tartus 1633. aasta kevadel läinud riidu nii üliõpilaste kui ka ametikaaslastega. Üliõpilased lõpetasid professori heebrea keele loengutes käimise, leides, et need on mõttetud, ja esitasid ülikooli senatile kaebuse. Asi tipnes avaliku sõnasõjaga Weidlingi ja ülikooli rektori Andreas Virginius vanema vahel. (Piirimäe 1982: 63–64; Tering 1978: 38–41, 44–45, 48–49, 56–57, 60–61) Arvo Tering oletab, et vaen Virginiuse ja Weidlingi vahel võis tekkida 1625. ja 1626. aasta paiku, kui mõlemad viibisid Königsbergis, Virginius ülikooli filosoofiateaduskonna adjunktina ja Weidling läbisõidul Saksamaalt Eestimaale (Tering 1978: 111, 124). Tüli lahendas kindralkuberner Johan Skytte, kes ühtlasi oli ülikooli kantsler. Tema vahendusel sai teoks Weidlingi kutsumine Stockholmi saksa koguduses vabanenud diakoni kohale (Rotlöben 1635a: 22; Gadebusch 1777b: 286; Hellström 1951: 578).

Erinevalt Linckist näib Weidling kirikuõpetaja Rotlöbeniga hästi läbi saanuvat. Seda arvamust kinnitavad mitmed asjaolud. Kui Weidling haigestus ja suri, ei toimetanud Rotlöben ainuüksi tema matusetalitust, avaldades ühtlasi tema mälestuseks trükitud matusetrükise, milles kadunut aina kiitvalt iseloomustatakse (Rotlöben 1635a: 22–23) – need teod võisid tuleneda ametikohustusest ja sündsustundest –, vaid Rotlöben meenutas Weidlingi heade sõnadega isegi tema ametijärglase magister Hieronymus Hechti matusetrükises (Rotlöben 1636: 25). Lõpuks tuli Rotlöben vastu veel Weidlingi surivoodil esitatud soovile ja võttis tema lese enda juurde elama (Rotlöben 1635a: 25; Gadebusch 1777b: 286–287). Weidling oli nimelt värske abielumees: mihklipäeva paiku 1634 olid Tallinnas toimunud tema ja Dorothea Siegeli pulmad (Gadebusch 1777b: 437; Hellström 1951: 578). Enne pulmi, 11. juulil 1634, oli saksa koguduse eestseisus lasknud Weidlingile tema palvel lisaks juunis tasutud kvartalipalgale (50 riigitaalrit) välja maksta sada riigitaalrit, et Weidling võiks lasta Tallinnast Stockholmi toimetada oma pruudi ema koos suure varaga (SE/SSA/0017/L I ab/6, eelarveaasta 1634–1635: 7, kaader 59). Dorothea Siegel oli Tallinna ja Haapsalu kaupmehe Martin Siegeli ning tema abikaasa Catharina tütar.¹⁵

Jaanuaris 1635 elas äsja lesestunud Dorothea Siegel kirikuõpetaja Rotlöbeni peres Stockholmis. Siin tutvus ta Gösekeniga, sest koduõpetajana liikus too kahtlemata oma hoolealuste kodus, kirikuõpetaja Rotlöbeni majas. Nii võis tekkida mõte abielu sõlmimisest vastse lese ja noore koduõpetaja vahel.

Heinrich Gösekeni ja Dorothea Siegeli kihluse aega pole õnnestunud kindlaks teha, kuid eeldatavasti pidi see toimuma pärast kombekohase leseaasta möödumist, see tähendab mitte varem kui jaanuari keskpaigas 1636. Pulmad otsustati pidada pruudi vanemate kodulinnas Tallinnas. Enne tuli aga Gösekenil lõpetada ülikool – õpinguid Rostocki ülikoolis polnud ta ju ilmselt lõpetanud –, mis võimaldaks kirikuõpetajana ametisse astuda ja peret ülal pidada. Johannes Rotlöbeni soovituskirjaga suundus Göseken Königsbergi, kuna aga tema kihlatu saatjaskonnaga sõitis vanemate juurde Tallinna (Sellius [1682]: E4r; Gadebusch 1777a: 437).

Stockholmist Königsbergi kaudu Tallinna

Königsbergi ülikooli immatrikuleeriti Göseken (Henricus Gosekemus [sic!], Hannovera-Brunswigus) 16. oktoobril 1636 ja ta tasus sealjuures 4 marka ja 10 krossi (Erler 1910: 375). Ülikooli rektoriametit pidas sel ajal poola luterlik usuteadlane Coelestin Myslenta (ka Mislenta). Temale oli Rotlöbeni soovituskiri adresseeritud (Sellius [1682]: E4r). Königsbergis harjutas Göseken jutluste ja dispuutide pidamist ning esitas juba ülikooli astumise aastal filosoofiaprofessori Wilhelm Witzendorffi eesistumisel väitekirja „[Disputation] de Predicationibus mysticis seu Personalibus” („[Arutelu] müstiliste ja isiklike jutluste üle”; Sellius [1682]: E4r), mille trükikoht on Regiomonti ehk Königsberg (Paucker 1849: 107) ja mis Eesti võõrkeelse raamatu ja Estonica bibliograafia andmetel on leidumuseta (EVRE: nr 365; vt ka Klöker 2005: 674; 2014: 572; Recke, Napiersky 1829: 76).

Väitekiri edukalt kaitstud, suundus Göseken 1637. aastal kihlatu juurde Tallinna (Sellius [1682]: E4r; Paucker 1849: 107). Järgmise aasta 16. juulil sõlmiti nende abielu. Kuupäev ja koht selgub kahest piduliku sündmuse puhul avaldatud pulmatrükisest (EVRE: nr 462, 483). Tallinnas õppis Göseken superintendent Nicolaus (Nils) Gaza ja gümnaasiumi rektori Heinrich Vulpiuse õhutusel imekspandava usinusega eesti keelt ning jõudis lühikese ajaga nii kaugele, et võis selles keeles jutlusi pidada (Sellius [1682]: E4r) – ilmselt oli Gösekenil keelte peale annet. Sügav pühendumus eesti keele omandamisele on selge märk sellest, et Göseken oli otsustanud Eestimaale jääda ja siin vaimulikuna töötada. Sel juhul pidi ta eesti keelt oskama, see oli nii-öelda ühiskondlik nõue. Nimelt oli XVII sajandi esimesel poolel hakatud enam rõhku panema just kirikuõpetajate eesti keele oskusele, nende võimele eesti keeles jutlusi pidada (Kaju 2006: 55). Eestimaa vaimulike puudulikku eesti keele oskust ja vajadust selle taset tõsta oli rõhutanud visitaator Johannes Rudbeckius, kui ta 1627. aastal kuninga ülesandel Eestimaa kirikuid visiteeris (Westling 1891: 24, 28). Sel taustal tundub Gösekeni otsus õppida eesti keelt igati mõistuspärane, seda enam, et ka 1638. aasta juuli keskpaiku, mil toimusid Gösekeni ja Dorothea Siegeli pulmad, saabus Tallinna äsja ametisse pühitsetud Tallinna ja Eestimaa piiskop Joachim Jhering, et visiteerida oma piiskopkonda. Seega tõusis vaimulike eesti keele oskuse küsimus taas päevakorrale, mis võis Gösekeni veelgi innustada eesti keelt omandama. Eestikeelsete sõnade ülesmärkimist olevatki Göseken alustanud kohe Eestimaale saabudes (Tafenau 2011: 426). Enamik kaebusi vaimulike kohta, mis piiskop Jheringi visitatsiooni käigus esitati, puudutas just nende viletsat eesti keele oskust (Isberg 1970: 100). Eesti keele oskuse vajalikkust kõikidele selle maa elanikele rõhutab Göseken ise otsesõnu oma grammatika ja sõnaraamatu pühendustele järgnevas sissejuhatuses, milles ta õigustab raamatu avaldamist ja loetleb eesti keele tarvilikkust eri ametite kandjatele (Göseken 1660: )a(VIr–VIIv, )a(VIIIv; vt ka Tafenau 2011: 426; Raag 2012: 234–237).

Pulmadega samal 1638. aastal kutsus maanõunik ja Maidla parun Berend von Taube, kelle üks poegadest, Wilhelm, oli Königsbergi ülikoolis õppinud Gösekeniga ühel ajal, Gösekeni Kirbla (vanema nimega Kirivere) koguduse õpetajaks (Sellius [1682]: E4v–F; Klöker 2014: 571). Ilmselt ei võtnud Göseken kutset Kirblasse vastu. Kutsumine pidi toimuma 1638. aasta esimesel poolel, sest tema ja Dorothea Siegeli pulmadeks Tallinnas 16. juulil 1638 avaldatud trükistes nimetatakse teda Eestimaa Püha Madise ja Risti kirikute korraliselt määratud pastoriks (EVRE: nr 462) ning Madise ja Risti kiriku ülivalvsaks hingekarjaseks (EVRE: nr 483; trükise tiitellehe faksiimile koos eestikeelse tõlkega leidub teoses Alttoa, Valmet 1973: 25 ja Brockmann 2000: 114).¹⁶ Hingekarjase ametikoht Harju-Madisel ja Ristil, mis tol ajal moodustasid kaksikkoguduse, pidi Gösekenile hästi sobima, sest see oli ala, kus elasid valdavalt rannarootslased ja eestlased ning kus tuli usutalitusi korraldada peale eesti ja saksa ka rootsi keeles. Saksa keel oli Gösekeni emakeel, sellega ei olnud probleemi, eesti keelega oli ta Selliuse järelehüüde andmetel pärast Tallinna saabumist lühikese ajaga nii kaugele jõudnud, et võis selles keeles jutlusi pidada (Sellius [1682]: E4r), ja rootsi keele oli ta omandanud Stockholmis elades. Rudolf Winkleri väitel (1900: 12) oli võimalus Ristil ja Madisel „omas ametis Stockholmis õpitud Rootsi keelt [—] tarwitada” koguni osaliselt põhjuseks, miks Göseken otsustas võtta vastu Risti ja Madise koha ja mitte Kirbla oma. Revalsche Zeitungis (‑r 1899: 3) ilmunud Winkleri ettekande referaadis seda põhjendust ei mainita, küll aga tuuakse esile, et Ristil ja Madisel tuli Stockholmis omandatud rootsi keel Gösekenile väga kasuks.

Harju-Madisele ja Ristile jäi Göseken 1641. aastani, mil ta sai kutse tulla hingekarjaseks Kullamaale (Gadebusch 1777a: 438; Paucker 1849: 264). Siin alustas Göseken ametikohuste kõrval tegevust, millega ta on eesti keele- ja kultuuriloos tuntuks ja tunnustatuks saanud.

Taas Stockholmis

1630. aastate keskel Stockholmis veedetud ajajärk ei jäänud Gösekenil ainsaks korraks, mil ta kuningriigi pealinnas viibis. Viisteist aastat hiljem oli tal taas põhjust pealinna väisata, võttes Eestimaa vaimulikkonna esindajana osa kuninganna Kristiina kuningaks kroonimisest¹⁷ (Sellius [1682]: F1r; Recke, Napiersky 1829: 76).

Eestimaa konsistooriumi iseenesestmõistetav esindaja kuninganna kroonimisel oli Tallinna ja Eestimaa piiskop Joachim Jhering(ius). Tema kõrval esindas Eestimaa vaimulikkonda Heinrich Göseken, kes Selliuse sõnul sõitis kuninganna kroonimisele piiskop Jheringi määratuna. Piiskop pidas Gösekenist väga lugu ja eelistas teiste ees just teda tööks igasugustes komisjonides. (Sellius [1682]: F1r) Siinkohal võib Sellius silmas pidada näiteks Jheringi 1647. aastast pärineva ajutise Eestimaa piiskopkonna kirikukorralduse koostamist, mis Alvin Isbergi (1970: 114) sõnutsi pandi kokku „koos vanimate kirikuõpetajatega”. Stockholmi saabusid Jhering ja Göseken septembrikuu alguses. See järeldub vaimulike seisuse riigipäeva protokollist, mille kohaselt Jhering ja Henricus Stahel (Heinrich Stahl) võeti piiskoppide kolleegiumi (collegium episcorum) liikmeks 9. septembril ja Zacharias Klingius 26. septembril (PRP 1949: 165). Riigipäeva protokolli andmeil andsid Läänemere provintside vaimulike esindajad 12. septembril 1650, seega vaid mõni päev pärast piiskop Jheringi ja superintendent Staheli piiskoppide kolleegiumisse vastuvõtmist, kuningannale¹⁸ üle esildise. See sisaldas kaheksat ettepanekut Eestimaa, Saaremaa, Ingerimaa ja Liivimaa piiskopkondade kiriklike ja sotsiaalsete olude parandamiseks (esildise tekst: PRP 1949: 199–201). Vaimulikud, kes dokumendi esitasid, ei võinud olla muud kui Eestimaa piiskop Joachim Jhering, Narva superintendent Henricus Stahel ja Liivimaa superintendent Zacharias Klingius, võib-olla ka neid saatvad konsistooriumide liikmed, kaasa arvatud piiskop Jheringiga Stockholmi kaasa sõitnud Göseken.

Kindlasti ei tea riigi valitseja nimepidi kõiki neid sadu alamaid, kellele ta usaldas mingisuguste ülesannete täitmise või kelle mõnesse ametisse määramise ta kinnitas. Sellegipoolest võib väita, et Gösekeni nimi pidi olema varem kuninganna Kristiina silme alt läbi käinud, vähemalt kui uskuda Gösekeni leinatrükise sõnu. Mõni aasta enne Kristiina kroonimist lähetas kuninganna Gösekeni koos Johann Jacob Pfeiffiga komissarina Saaremaale (Sellius [1682]: F1v). Pfeiff töötas siis veel Stockholmi saksa koguduse kaplanina, ehkki Sellius tituleerib teda Gösekeni leinatrükises piiskopiks, seda ilmselt Pfeiffi tulevast ametit silmas pidades; Pfeiff nimetati Eestimaa piiskopiks 1665. aastal (Hellström 1951: 561). Vajadus saata Saaremaale komissare kirikuelu korraldama oli tingitud saare üleminekust Rootsi võimu alla Brömsebro rahuga 1645. Kiriklikult allutati Saaremaa algul Tallinna piiskopkonnale ning saart käis 1647. aastal visiteerimas Tallinna piiskop Jhering, enne kui Saaremaast sai 1650. aasta lõpus kuninganna otsusega omaette superintendentuur (lähemalt vt Isberg 1974: 21–39; Kõpp 1959: 253–260).

Foto 3. Johan Sasse vasegravüür kuninganna Kristiina kroonimisrongkäigust Jakobsdali lossist linna. Vasakus nurgas üleval on Suurkirik, rongkäigu sihtkoht. Pilt on kärbitud. Foto: Kuninglik raamatukogu.

Kuninganna Kristiina kroonimispäevaks oli määratud pühapäev, 20. oktoober, aga pidustused algasid veidi varem. Nagu märgib sündmust põhjalikult ja värvikalt kirjeldanud Anders Fryxell, sõitis kuninganna 14. oktoobril riigimarssal Jakob De la Gardiele kuuluvasse Jakobsdali lossi (praegu Ulriksdal), mispuhul eakas peremees korraldas mitmesuguseid lõbustusi (Fryxell 1849: 95). Neljapäeval, 17. oktoobril toimus kroonimisele kutsutute pidulik rongkäik. See algas kella kahe-kolme paiku Jakobsdali lossist ja liikus Stockholmi lossi, olles eelnevalt läbinud kolm triumfikaart. Rivi oli nii pikk, et kui esimesed rongkäigulised jõudsid Stockholmi lossi, polnud viimased Jakobsdalist veel lahkunud.¹⁹ Alles kella poole kuue ajal olid viimased osavõtjad lossi jõudnud ja algas võõruspidu, mille hilisõhtul lõpetas vägev kogu linna paksu suitsuga täitev ilutulestik. (Fryxell 1849: 96) Järgnevatel päevadel andsid Liivimaa seisused ja valdav osa riigi suurematest linnadest kuningannale „küllalt rikkad ja hinnalised kingitused, nagu ka õnnesoovid piduliku sündmuse puhul” (Fryxell 1849: 96).

Kroonimispäeval liikus protsessioon lossist linna peatänavate kaudu Suurkirikusse. Neli tundi kestnud kroonimist juhtis peapiiskop Johannes Canuti Lenæus, keda toetasid palvetega viis piiskoppi (Buckley 2004: 177). Kuninganna istus kirikus hõbetroonil, mille oli kinkinud Magnus De la Gardie, Jakob De la Gardie poeg. Jutluse pidas Johannes Matthiæ²⁰ (Fryxell 1849: 97). Peapiiskop võidis kuningannat pühitsetud õliga, asetas talle krooni pähe ja ulatas teised regaalid: ornamentidega riigimõõga, kullatud riigiskeptri, riigivõtme ja riigiõuna, kusjuures viimane pidi kuninglikes geograafides hämmingut tekitama, sest sellele olid kõik Põhjamaad graveeritud tagurpidi (Buckley 2004: 177). Krooni puhul peeti tähelepanuväärseks seda, et Kristiina otsustas viimasel hetkel loobuda enda kroonimiseks valmistatud kuningannakroonist Erik XIV kuningakrooni kasuks.

Pärast kroonimistseremooniat Suurkirikust väljudes tervitati kuningannat 1800 aupauguga, mille laskmiseks kulus kaks tundi. Seejärel koguneti lossi pidulikule õhtusöögile, mille auväärsematele külalistele oli laud kaetud riigisaali. Teised külalised võtsid sisse kohad kõrvalsaalides. Lihtrahvale oli lossiplatsile püstitatud nn kroonimishärg (rts kröningsoxe), hanede ja kalkunitega täidetud tervelt küpsetatud härg. Mitmest linna purskkaevust voolas veini, mille liigohtrast joomisest tekkis mõni surmaga lõppenud kaklus. Õhtul lasti õhku keskööni kestev ilutulestik. Pidu jätkus hommikutundideni ja pidusööke pakuti kahel järgnevalgi päeval. Kolmandal päeval andsid seisused kuningannale truudusevande. (Fryxell 1849: 97) Pidustused sellega ei lõppenud, vaid kestsid nädalaid, ka pärast kuninganna sünnipäeva 18. detsembril. Korraldati hulk pidusööke, lõbustusi ning maskeraade ja esitati ballette, peeti turniire ning Vana-Rooma gladiaatorite stiilis loomavõitlusi, mida kuninganna ja külalised pealt vaatasid (Buckley 2004: 177–178; Fryxell 1849: 97–100). Pole teada, millal Göseken seekord Stockholmist lahkus, kuid kindlasti teistsuguste muljete ja mõtetega kui viisteist aastat varem.

Raimo Raag (snd 1953), dr. phil., Uppsala ülikooli emeriitprofessor, Soome-Ugri Seltsi ja Eesti Teaduste Akadeemia välisliige, Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis ja Emakeele Seltsi auliige, Raimo.Raag@moderna.uu.se