Kuningamäe(d)

Kuninga-algulisi kohanimesid on Eestis üpris rohkesti. Vanimate Kuninga-nimede esmamainingud pärinevad „Eesti kohanimeraamatu” (EKNR) andmeil XVI sajandist: Kuninga (küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, PJg) – 1500. aastatel Kuninca, Kuningaküla (küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, Vai) – 1583 Kunnungekyll,¹ Kuninguste (küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, Jaa) – 1592 Hans Konning ja Kuningvere (küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, Kod) – 1588 Kunigastfer. Nimede lähtekohaks on peetud sõna kuningas ning need võisid olla tekkinud vabameeste või vabatalude nimedest, samas pole välistatud ka lähtumine isikunimest. Kuningamäe (küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, Plt) nimi on neist paarsada aastat noorem, ilmudes kirjapanekuisse karjamõisa saksakeelse nimena XVIII sajandi lõpus – 1797 Königsberg. Nimi on tulnud sellest, et XVI sajandil resideeris seal oletatavasti hertsog Magnus (EKNR: Kuningamäe). Kuigi seda Kuningamäe nime võib lugeda saksa kohanime tõlkeks, näivad teised Kuningamäed, näiteks Kuningamäe talud (Lüg, Ote, VNg; KN) ja Kuningamägi (SJn; KN), olevat sündinud vastavalt eesti kohanimede moodustamise üldisele loogikale.

Huvitava kõrvalepõikena võib mainida seda, et ühele Kuninga-nimele on antud ka nii-öelda etümoloogiline tõlge. Kui vene sõna князь tähendab üldiselt vürsti või printsi, siis etümoloogiliselt on ta seotud sõnaga kuningas (ETYM: king). Et Narva jõe ääres asuva Kuningaküla (Vai) vasteks on vene keeles Князь-Село, vääriks selle tekkelugu omaette uurimist.

Eesti Keele Instituudi kohanimekartoteegist (KN) leiab üle kahesaja ning riiklikust kohanimeregistrist (KNR; 16.10.2024 seisuga) 128 Kuning(a)–osisega kohanime. Kuninga-algulisi nimesid on näiteks veel Kuninga saun (Aud), Kuningakivi (Hlj), Kuninga soo (Hls), Kuningreht (Juu), Kuninganiidu heinamaa (Kuu), Kuninga auk (Nis), Kuningaaru mänd (Pil), Kuninga maantee (Pöi), Kuningakoppel (Rõu), Kuninga värav (Hls), Kuningasilla niit (San), Kuningakoplilohk (Vas) jpt.

Seevastu teisi kõrgema seisuse nimetust sisaldavaid kohanimesid on märksa vähem (vt ka Simm 1981). Näiteks Krahvi-osist sisaldavaid nimesid on kohanimekartoteegis 86, nende hulgas Krahvi haud (Kad), Krahvi saun (Koe), Krahviauk (MMg) ja Krahvimägi (Lüg). Paruni-nimesid on 43, näiteks Paruni küngas (Kad), Paruni nukk (Kei), Parunimäe talu (Vän) ning arvukalt Paruni talusid. Keisri-nimesid on 29, sealhulgas Keisrimägi (Krl), Keisripalu (Hel), Keisrisoo (Ote) ja Keiseri talu (Jõe). Printsi-nimesid on samuti 29, näiteks Printsilaane niit (Hel), Printsikoppel (Krk), Printsimägi (JMd), Printsi tee (Kei) ja Printsi saun (Rap). Vürsti-nimesid on neli: kaks Vürsti talu (HJn, Hää), Vürsti-Jaani talu (Juu) ja Vürsti mänd (Saa). Leidub ka üks Hertsogisaar (Vil).

Kuningamäe on tüüpiline eesti kohanimi, sest ta on esiteks liitnimi (kuningas + mägi), teiseks sisaldab ta kõige sagedamat nimede järelosa –mäe ja kolmandaks on nime algusosa omastavalises vormis. Sellisele nimemallile leiab paralleele eeskätt saksakeelsetes maades (sks Königsberg), kuid mitte näiteks inglise, prantsuse ega vene toponüümide hulgast. Osaliselt on selle põhjuseks mõistagi nimede grammatilise struktuuri erinevus (kõigis keeltes ei esine omastavalist vormi ja ka liitsõnad ei ole neile omased). Sarnasus saksa kohanimemalliga ongi võimaldanud tõlkida karjamõisa saksakeelse nime Königsberg eesti keelde Kuningamäeks. Seda ei ole aga juhtunud kõige kuulsama Königsbergiga, mis asub endisel Ida-Preisimaal ja kannab praegu nime Kaliningrad.

Königsbergi linna nimel on mitmes keeles oma Kuninga-osist sisaldavad vasted, näiteks hollandi Koningsbergen, leedu Karaliaučius, läti Karaļauči, poola Królewiec, tšehhi Královec ning vanemates vene allikates Королевецъ (KNAB). Neid omakeelseid nimesid on kasutatud eeskätt ajaloolistes tekstides. Maailmas käimas olevad sündmused on aga viinud mitmel pool selleni, et kogu Kaliningradi oblasti teket on hakatud tajuma kui osa Venemaa imperialistlikust laienemispüüdest, olgugi et see toimus 1945. aastal Nõukogude Liidu nime all. 1946. aastal aset leidnud ümbernimetamised Ida-Preisimaal on seega samuti taunitavad. Poolas näiteks on otsustatud Kaliningradi nime asemel tarvitada edaspidi ametlikult ajaloolist poolakeelset nime, tuues põhjenduseks, et senine nimi on kunstlik ega seostu selle linna või piirkonnaga, kuid sajanditevanune Królewiec on Poola kultuuripärandi osa (Poland reverts to historic name 2023, vt ka Easton, Spender 2023). Samuti kui Poola talitavad Leedu ja Läti (vt nt Goodbye Kaliningrad 2023).

Eestiski tekkis 2023. aastal arutelu Kaliningradi nime ümber (vt nt Königsbergi nimi tuleb 2023; Väliskomisjon soovitab 2023). Eesti keeles aga omakeelne variant puudub ja pole justkui midagi taastada. Liiatigi puudub Eestis võimalus välismaist kohanime nii-öelda ametlikuks muuta (vt ka EKI teatmik: Kaliningrad ja Königsberg). Eestiga sarnane olukord on paljudes teisteski riikides, kuid näiteks Poolas on olemas riiklik Poola Vabariigi väliste kohanimede normimise komisjon (Komisja Standaryzacji), mis koostab ametlike Poola eksonüümide loendit (Zych 2019) ning maailma maade nimede loendit (Czerny, Zych 2023). Eestis ametlikku eksonüümide loendit ei ole ega ole ka sellist kogu või organit, kes seda kinnitaks. Praktikas kasutatakse autoriteetse kohanimeallikana õigekeelsussõnaraamatut. Riigikogu väliskomisjon pöördus Königsbergi nime taastamisettepanekuga küll Emakeele Seltsi keeletoimkonna poole, kuid toimkond leidis, et tal puuduvad selleks volitused ja võimalused.

Konfliktsete nimede käsitlemine ei ole puhtalt nimeteadlaste ülesanne, vaid see on ka poliitiline küsimus. Siin põimuvad kultuurilised, ajaloolised ja ühiskondlikud kaalutlused. Kui näiteks Königsbergi eestikeelse vastena käibinuks Kuningamäe, siis oleks meil praegu lihtsam otsustada. Soovitada saksa nime olukorras, kus sakslased seda isegi ei tee, tundub aga võõrastav.

Nimeteadlane uurib nimesid kui lingvistilisi fakte, nimekasutajatel võib aga maailmavaatest tingituna olla nimedesse oma kindel suhtumine – ja nõnda võib nimeteaduslik uurimus muutuda ühtaegu sotsioloogiliseks traktaadiks. Üks uurimissuundi tänapäeval ongi sotsioonomastika (vt nt Ainiala, Östman 2017; Hough 2016), mis käsitleb pärisnimesid kui ühiskondlikke nähtusi.

Kihelkondade lühendid

Aud = Audru; Hel = Helme; HJn = Harju-Jaani; Hlj = Haljala; Hls = Halliste; Hää = Häädemeeste; Jaa = Jaani; JMd = Järva-Madise; Juu = Juuru; Jõe = Jõelähtme; Kad = Kadrina; Kei = Keila; Kod = Kodavere; Koe = Koeru; Krk = Karksi; Krl = Karula; Kuu = Kuusalu; Lüg = Lüganuse; MMg = Maarja-Magdaleena; Nis = Nissi; Ote = Otepää; Pil = Pilistvere; PJg = Pärnu-Jaagupi; Plt = Põltsamaa; Pöi = Pöide; Rap = Rapla; Rõu = Rõuge; Saa = Saarde; San = Sangaste; SJn = Suure-Jaani; Vai = Vaivara; Vas = Vastseliina; Vil = Viljandi; VNg = Viru-Nigula; Vän = Vändra.

Tiina Laansalu (snd 1982), PhD, Eesti Keele Instituut, keeleajaloo, murrete ja soome-ugri keelte osakonna juhataja (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), tiina.laansalu@eki.ee

Peeter Päll (snd 1961), PhD, Eesti Keele Instituut, juhtivkeelekorraldaja (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), peeter.pall@eki.ee