Huumor ja/kui vägivald?

Huumorit on valdavalt käsitletud kui loomingulist, autonoomset ning rohujuuretasandilt võrsuvat vastuhakuviisi. Selle kaudu osutavad ühiskonna liikmed puudujääkidele ning vastuoludele igapäevaelu poliitilises ja sotsiaalses korralduses. Huumori motiive tuvastada ja mõista on keeruline, kuid olenemata selle loomis- ja levitamiskavatsusest on ilmne, et suur osa huumorist kujutab sihtmärki poliitiliselt ebakorrektselt, solvavalt või teotavalt. Rünnak maskeeritakse vabandusega „see oli vaid nali”. Huumor võib seega ohustada harmoonilist koosolemist, kollektiivset identiteeti ning suhtlusnorme.

Mis on huumor? See on uurijaid huvitanud juba alates Platonist ja Aristotelesest. Definitsioone on mitmeid ning need jäävad enamuses üldsõnaliseks, näiteks Rod Martini (2007: 3) käsitluses on huumor sõnaline või mittesõnaline stiimul, mille vallandab inkongruentsus (st kaks või enam vastandlikku tähendusvälja, mis omavahel põkkuvad) ja mille eesmärk on põhjustada naeru või vähemalt pakkuda meelelahutust. Mõni määratlus rõhutab huumori ja agressiivsuse ühisosa rohkem (Gruner 1997), teised vähem (Oring 2023). Inkongruentsus, mis huumori käivitab, on tavaliselt suunatud ning toob esile nalja sihtmärgi, keda vastuvõtjad teatud stereotüüpide järgi tunnevad: „[—] koomik, kes nimetab naisi hilpharakateks või mustanahalisi murjaniteks, võib väljendada seda, mida tema kuulajad mõtlevad, kuid ei julge välja öelda, ning seda tehes vabastada pingest nii endid kui teisi” (Eagleton 2019: 143). Stereotüübid võivad väljenduda ka vaenunimedena, kui rahvuse või grupi nimetus muutub kasutuskontekstist olenevalt. Näiteks keeleliselt neutraalset nimetust venelane on võimalik kasutada nii positiivses kui ka negatiivses võtmes, nagu ilmestavad need näited eesti internetikeskkonnast: „Kas Eesti venelased on selles süüdi, et nad siia elama on sattunud? Kas nad on süüdi NL-i kuritegudes? Ei, me ei saa neid süüdistada” (Delfi, Artur Absull 3. II 2001) versus „ja ja võta võõras venelane maijja hakkab veel vargile, lürbi pärst seda suppi, peksa ka ei saa anda” (Delfi, macoy 19. III 2002). On ka vaenunimesid, mis teenivad selgelt üht eesmärki – teise grupi halvustamist – ja millel positiivne tähendusväli puudub, nt tibla. Seda võidakse kasutada irooniana, nt „tere, mjina olen tiibla, isa on varas ja parashiit” (Delfi, ivan 19. VIII 2005), negatiivsete stereotüüpide väljendamiseks, nt „tibladel ongi komme seinu sodida ja oma suguelundeid sinna joonistada” (Delfi, Jah 4. II 2011), või ka otsese sõimuna, nt „no on madalalaubalised need kuradu tiblad ikka küll! kas keegi teab kus see kuradi Morozov elab, läheks ja annax talle vastu pead!” (Delfi, marx 15. XII 2008). Kuigi ühiskonnas on agressiivsuse ilmingud taunitud, annab nali võimaluse karistamatult oma agressiivsust näidata. Teiste reaktsioonid ülaltoodud kommentaaridele annavad aimu sellest, et nii iroonilist kui ka otseselt solvavat sisu on sageli peetud naljakaks või vaimukaks (vt ka Laineste 2008). Internetti iseloomustab vastutustundetu agressiivsus kombineerituna iroonia ja huumoriga, mis vastastikku teineteist nii rõhutavad kui ka neutraliseerivad: rõhutavad selle kaudu, et „rünnak” muutub kujundlikumaks ja meeldejäävamaks, neutraliseerivad aga agressiivsuse näilisuse, mängulisuse argumendiga. Sihtmärgi olemasolu viitab niisiis agressiivsuse kohalolule huumoris ning sihtmärgita nali – erandina vahest absurdinali või sõnamäng – on selgelt vähemuses. Defineerides huumorit sel viisil, võivad huumori tajumine ja reaktsioonid suurel määral oleneda saatjast ja vastuvõtjast, nende hoiakutest ja taustast, aga ka inkongruentsuse fookusest.

Tundub, et peale teadlaste on ka kõigil teistel oma ettekujutus sellest, mis on hea (ja halb) huumor (Kuipers 2006; Laineste 2011, 2020). Seda, kuidas inimesed huumorit määratlevad ning seletavad, võib käsitleda rahvaliku, vernakulaarse definitsioonina, mis on akadeemilisega võrreldes oluliselt mustvalgem, polariseeritum. Inimesed tõmbavad eristusjoone „hea” – naljaka, tervisliku, kahjutu – huumori ja „halva” – agressiivse, solvava või ründava – huumori vahele (Laineste 2011). Lisaks on internetisuhtluse laienemine kujundanud huumori tajumist ja edastamist (Attardo 2023; Laineste, Shilikhina 2024). Agressiivsuse roll huumori defineerimisel muutub selle valguses aina asjakohasemaks.

Käesoleva artikli eesmärk on selgitada huumori ja agressiivsuse vahelisi jõujooni, käsitledes teooriaid, mis defineerivad huumorit ja vägivalda lähedaste nähtustena, aga ka selliseid, mis eitavad nendevahelise seose olemasolu või tähtsust. Anname ülevaate valitud huumoriteooriatest antiigist tänapäevani, näidates, kuidas on kujunenud idee huumorist kui vägivallast/vägivallatusest ning kuidas on sotsiaalmeedia ja internetisuhtluse populaarsus mõjutanud huumori ja agressiivsuse seost või selle tajumist. Meie eelkõige teoreetiline ülevaade analüüsib huumori ja agressiivsuse temaatikat folkloristlikust ja lingvistilisest vaatepunktist. Huumor põrkub pidevalt sotsiaalse hierarhia, ootuste, aga ka loogika ja lingvistiliste konventsioonidega. Eriti nähtav on huumori mitmetähenduslikkus ja sellest tulenev võimalik ründav olemus internetisuhtluses, kus vastutus oma väljaöeldu ees tundub väiksem kui silmast silma suhtluse puhul.

Meie keskne argument lähtub mõttest, et huumoril ja naerul on sotsiaalne lähtepunkt ja motivatsioon, samamoodi nagu mängul või agressiivsusel (Oring 1992). Huumori loomise, märkamise ja tõlgendamise puhul põimub vahetu sotsiaalne kontekst laiema, kultuurilise kontekstiga. Peale meelelahutuse ning naerma ajamise kannavad huumoritekstid ka teisi sotsiaalseid funktsioone: nendega võib kaaskodanikele muljet avaldada, tähelepanu püüda, mainet luua, heakskiitu saavutada jms (Mulkay 1988). Just nimelt mitmetähenduslikkuse ja mängulisuse tõttu on huumor kasulik olukordades, kus tuleb väljendada oma vastumeelsust, vastupanu, piinlikkust või muul moel keerulisi, riskantseid ja/või vastanduvaid seisukohti. Huumor võib ka aidata lahendada konflikte ja pingeid. Teisalt on huumor sageli kriitiline ja ründav. Isegi kui agressiivse huumori saatja ütleb, et ta tegi ainult nalja, jääb öeldud sõnade tajutud agressiivsus mõne vastuvõtja jaoks alles. Suutmatus või tahtmatus huumorit märgata või positiivselt hinnata muudab osa vastuvõtjaid omakorda haavatavamaks. Internetisuhtluses on kellegi üle / kellegagi koos naermine eristamatumad kui silmast silma kommunikatsioonis, pealegi võib kellegagi koos naermine alati hõlmata kellegi üle naermist, sest naljal on grupiväline sihtmärk, kelle üle (agressiivset) nalja heidetakse.

Selle artikli fookuses olev kellegi üle naermine sisaldab suure tõenäosusega agressiivsuse alget. Enamasti räägitakse kellegi üle naermise kontekstis suurematest sotsiaalsetest gruppidest, mitte kahe inimese vahelisest suhtlusest (Martin 2007: 18). Sellest võtavad osa kolm osapoolt: saatja ehk huumori kommunikeerija, kuulajad ehk vastuvõtjad ja sihtmärk – nalja objekt. Sihtmärk võib, aga ei pea olema füüsiliselt kohal, ning tema kaudu naeruvääristatakse kogu (etnilist, ealist, soolist vm) gruppi (vt ka Ermida 2023). Kellegi üle naermine on nauditavaim neile, kes suhtuvad sihtmärki negatiivse hoiakuga ja stereotüüpselt ning kes selle väljaütlemise kaudu kinnitavad oma identiteeti ja grupikuuluvust (Zillmann, Cantor 1976). Sihtmärgistatud naermisest saadav nauding võib olla passiivne (vastuvõtja tunneb lõbu sihtmärgiga toimunud õnnetuste üle) või aktiivne (saatja otsib viise, kuidas sihtmärki avalikult rünnata ja alandada). Huumor on seotud selliste mõistetega nagu vastuseis, transgressioon, revolutsioon (Orwell 1945), mis kõik viitavad indiviidi ja ühiskonna kokkupõrkele. Huumori tsenseerimine näitab, et huumori mässumeelsus on pidevalt aktuaalne (Aristoteles 2003; Cheauré, Nohejl 2014; vt ka Weaver 2011).

Huumor ja/kui agressiivsus: teoreetiline ülevaade

Küsimus, kas huumor on agressiivne või mitte, on huvitanud uurijaid aastasadu. Agressiivsus võib huumoris väljenduda mitmel moel, näiteks sisaldavad huumoritüübid erineval määral rünnakut (skaala ühes otsas on sarkasm, narrimine, iroonia, teises absurd, keerdküsimus; vt Attardo 2020: 10–13). Huumori agressiivsust on analüüsitud tekstitasandil (huumorimehhanismina on kasutusel ootamatu ja isegi vägivaldsena tunduv suunamuutus teksti ülesehituses; Attardo 2001), aga ka konteksti- või metateksti tasandil. Siinkohal on oluline, kuidas meie määratleme mõistet agressiivsus (paralleelselt ka ründavus, vägivaldsus): see on mis tahes tegevus, mille eesmärk on teise haavamine (Baron, Richardson 1994; vt ka Ermida 2023). Siin artiklis osutame, et nii inkongruentsus- kui ka üleolekuteooria väidavad, et huumor sisaldab kokkupõrget või vastuolu, kas siis inimeste või ideede tasandil. See kokkupõrge on mitut huumoriteooriat ühendav element ning on aina olulisem tänapäeva (interneti)huumori analüüsil.

Arthur Koestler (1964: 53) märkis, et juba Vana Testamendi viited naerule või naermisele on seotud negatiivse tähendusväljaga: põlguse, halvakspanu, pilkega. Ka antiikfilosoofid mõtestasid huumorit kui suures osas agressiivset nähtust. Kuigi sellest ajastust on säilinud vaid fragmentaarseid märkmeid, on ideed tänapäevani aktuaalsed. Huumorit käsitlevad agressiivsena teooriad, mida ühendab üleoleku (ingl superiority) mõiste – täpsemalt ettekujutus, et igasugusel huumoril on sihtmärk, kelle üle naerda, ning et suunatud nali on olemuselt agressiivne (Martin 2007: 43–47). Anname järgnevalt ülevaate selle suuna tekkest ja arengust ning peamistest teoreetikutest.

Platon väitis dialoogis „Philebos”, et naeru allikaks on pahatahtlikkus. Rõõm, mida saab äratundmisest, et teistel läheb halvemini, on huumori peamine ajend. Platon põhjendas naeru mõistuse kontrolli kadumisega; sellest tuleks sotsiaalse korra huvides hoiduda, seda alla suruda ja tsenseerida. Platoni keskne väide on järgmine: „[—] naeruväärsus on teatud kurjuse, eelkõige pahe väljendus [—] kui naerame teiste naeruväärsuse üle, siis meie nauding seguneb pahatahtlikkuse ja valuga [—] ja sellistel puhkudel tunneme ühtaegu kahjurõõmu ja naerame.” (Platon, tsit Morreall 1987: 11–13)

Aristoteles jätkab Platoni mõttekäiku, nõustudes, et naer on olemuslikult ründav ja kui naerdakse, siis sihitakse sellega kedagi või midagi endast alaväärsemat. „Poeetikas” väidab Aristoteles, et komöödia on „[—] halvemate <iseloomude> jäljendus, kuigi mitte kogu pahelisuses, vaid <osaliselt, sest> naljakas on inetust <vaid üks> osa. Naljakas on ju mingi valutu ja lahjutu eksimus või inetus, just nagu naljakas mask on midagi inetut ja moonutatut ilma valuta.” (Aristoteles 2003: 23) Ent naeruvääristamine ei tohi olla otseselt ründav või ohtlik ega tekitada valu. Taktitundeline inimene teab, millised naljad on lubatud ja millised mitte. Aristoteles jätkab huumorialast aruetlu „Nikomachose eetikas” väitega, et nii nagu on olemas vägivaldsust, mida seadusandjad keelavad, peaks ära keelama ka teatud tüüpi nalju (Aristoteles 1996: 95, 4.8). Siin tõstatub küsimus tsensuurist, osutades sellele, et huumorit peeti ohtlikuks ja hirmutavaks juba sajandeid tagasi.

Thomas Hobbes arendas huumorit üleolekuna käsitlevat seisukohta edasi, pakkudes välja, et õnnestumiste taustal on alati teiste ebaõnnestumine ning et naer on „ootamatu rõõm”, mis pühitseb seda õnnestumist ja võitu teiste üle. Ta osutab, et „inimesed naeravad teiste ebakindluse üle, ning selles vastanduses võimenduvad nende endi positiivsed küljed” (Hobbes 1651: 27, tsit Morreall 1987: 20). Selline vaade huumorile kõlab ka hilisemates teooriates, näiteks Charles Gruneri (1997) käsitluses on huumor alati agressiivsuse mänguline väljendus. Oma evolutsioonilis-sotsioloogilises käsitluses väidab ta, et esimene naer vallandus eelajaloolise inimese huulilt siis, kui ta saavutas võidu oma vastase üle. Aegade jooksul on võidumöire võtnud sotsiaalselt vastuvõetavamaid, enamasti verbaalseid vorme, kuid naeru põhiolemus on jäänud samaks (vrd Rapp 1951, kes ütleb, et naer on nagu iidses džunglis kostnud triumfihüüe). Niisiis, keele arenguga käsikäes hakkasid inimesed ründama üksteist pigem sõnade kui relvadega. Gruner väidab, et huumorit, milles puudub agressiivsus, pole olemas ning isegi sõnamäng on agressiivne: selles toimub võistlus teksti saatja ja vastuvõtja vahel ning viimane kaotab jõukatsumise, saades seeläbi nalja sihtmärgiks. Ka absurdihuumoris võib eristada peale saatja ja vastuvõtja nalja objekti: selles naerdakse kokkusobimatute asjade vaheliste rumalate seoste üle. Gruner pakub, et huumor tekib siis, kui ootamatult on mõistetud oma võitu nalja sihtmärgi, sõnamängu mittemõistja või tobeda naljastsenaariumi üle. Igast huumoritekstist võib välja tuua nii võitja kui ka kaotaja, ning kui võtta huumorist selle agressiivsus, siis ühes sellega kaob huumor ning tekst pole enam naljakas. (Gruner 1997) See, et oma võidu adumine peab publikule tulema ootamatult, seob Gruneri teiste inkongruentsusteooriatega, kus huumor on tähendusväljade ootamatu kokkupõrke tulemus (vt allpool).

Mitmed XX sajandi huumoriteooriad käsitlevad nalja kontekstuaalsena. Teksti naljakus varieerub vastavalt interaktsioonis osalejate seisukohtadele ja nendevahelistele võimusuhetele (Zillmann, Cantor 1976; La Fave 1972). Huumor tekib kergemini siis, kui nalja tehakse grupi üle, kelle suhtes on publikul (sarnaselt nalja rääkijaga) negatiivsed hoiakud. Niisiis sõltub huumori agressiivsus esitamisolukorrast, aga ka sotsiaalsest kontekstist, mitte niivõrd huumori (agressiivsest) põhiolemusest. Nalja rääkija motivatsioon ja vastuvõtja hoiakud on teksti agressiivsuse tajumisel väga olulised. Nalja mõju sõltub ka saatja huumoristiilist (Martin 2007: 211): kui stiil on agressiivne või enese pihta suunatud (vastandina sõbralikule või ennast toetavale; ingl aggressive, self-defeating, affiliative or self-enhancing), siis võib huumor pigem eraldada inimesi kui neid ühendada, olla pigem kahjulik kui kasulik; see tähendab: olla eelkõige agressiivne ning mitte heatahtlik. Huumoriloojad ja -levitajad on alati naernud inimeste puuduste ja ebatäiuslikkuse üle, kuid küsimus on selles, millal läheb nali liiga kaugele (Marsh 2014) ning pole seetõttu enam naljakas.

Filosoofiliste ja sotsiaalsete lähenemiste kõrval on olulised lingvistilised huumoriteooriad. Tuntud ja tsiteeritud on Victor Raskini (1985) ja Salvatore Attardo (2001 ja hiljem) käsitlused, mis samuti rõhutavad huumori konteksti olulisust. Aga on ka selliseid teooriaid, kus huumorit nähakse eelkõige kontseptuaalse (kognitiivse), mitte niivõrd sotsiaalse nähtusena (Bergson 1911; Brône, Feyaerts 2003; Barcelona 2003; Krikmann 2009; Hurley jt 2011). Koestler, Arvo Krikmanni (2003) sõnul huumoriteooria „kodutu meel”, esindab taoliste käsitluste alguspunkti. Tema nägemuses on huumor kahe tähendusvälja kokkupõrge, ning inkongruentsus – põhiline huumorimehhanism – on rünnak ratsionaalse mõtlemise vastu. Oma teoses „Loomisakt” (1964) analüüsib Koestler loovust ja selle väljendust kultuuris ning toetudes bisotsiatsiooni mõistele (vrd inkongruentsus, Krikmann 2003) väidab, et see on igasuguse loovuse alustala: seda on huumoris, aga ka teaduses ja kunstis. Huumoris väljendub bisotsiatsioon kui inkongruentsus, teaduses kui süntees ning kunstis kui kujundite kõrvutamine. Igaüks neist annab kindla emotsionaalse põhitooni: huumori puhul on selleks agressiivsus, teadusel erapooletu neutraalsus ning kunstil eksalteeritus või tragöödia (vt ka Krikmann 2003: 806).

Lingvistilisest ja kognitivistlikust vaatenurgast on huumor peamiselt intellektuaalne mäng ideede ja tähendustega, mille käigus tekib kahe tähendusvälja (ehk skripti, vt Raskin 1985) konflikt või kokkupõrge. Ideed võivad olla esitatud ka mõistatusena, milles on loogikaviga ja mida kuulaja peab kuidagi lahendama, et tekst tähenduse omandaks. Huumori looja või kommunikeerija eesmärk on kuulajate üllatamine ootamatute seostega. Seetõttu on väga oluline, kuidas huumorit sõnastatakse ja esitatakse. Otseütlemine ja konkreetsus tapab huumori, mistõttu peab osa tähendusväljast olema varjatud. See on osa, mida Sigmund Freud (1990 [1905]) kutsus tendentslikuks või kallutatud huumoriks (ingl tendentious humour), st selline, mida toidavad seksuaalsed, küünilised või agressiivsed impulsid ning mida ei tohiks avalikult jutuks võtta (see asjaolu toob sisse muidugi ka sotsiaalse dimensiooni, st sotsiaalse tabu teemad). Tundliku teksti peitmist nimetavad eespool mainitud uurijad (Raskin 1985) skriptide kattuvuseks (st ühe tähendusvälja peitmine teise, ilmsema ning esiletõstetud tähendusvälja taha; Raskin 1985). Nalja mõistmisel on oluline peidetud, kuid kohase (ingl appropriate) tähenduse (Oring 1992) nähtavaks tegemine, stereotüüpse koomilise sihtmärgi valik (nt ihne šotlane; Davies 1990), mis on n-ö otsetee või valmis šabloon nii saatja kui ka vastuvõtja mõtlemises, või kognitiivse vea tegemine naljaloogikas (Hurley jt 2011). Teist tähendust saab varjata ka kujundkeele kasutamisega, näiteks metonüümi, mis vihjab teisele tähendusväljale teiseste detailidega (ootamatute, mitte kesksete stereotüübiosistega), või metafoori abil (tegeliku tähenduseni „hüppamine” teise, kognitiivselt kauge skripti kaudu), paljastudes puändis. Oluline on see, et nende mehhanismide olemasolu ei taga tingimata huumorit, sest tulemust mõjutavad lisaks mitmed kontekstuaalsed faktorid – saatja ja vastuvõtja identiteet, teksti omadus, konkreetne situatsioon jne (vt Raskin 1985 ja tema huumorivalem).

Niisiis tekib huumor tähenduste mitmesuse ning sellest tingitud kokkupõrke tulemusel kognitiiv-lingvistilisel tasandil, sõltudes ühtlasi esituse kitsamast ja laiemast sotsiaalsest kontekstist. Huumori õnnestumiseks on vaja, et saatja manipuleeriks vastuvõtja mõttemaailma ja ootustega. Vastuvõtja eeldab, et tekst liigub teatud suunas, kuid siis ta „röövitakse” ja juhatatakse uue, ootamatu kognitiivse tähendusvälja suunas. See „vägivaldne” kognitiiv-lingvistiline tegu tundub tagantjärele enamasti kuulajatele õigustatud ja nauditav, sest puänt avab nende ees uue ukse seinas, mis tundus olevat selle humoristliku „inimröövi” lõpp-punkt, ning nad näevad huumoritekstis esitatud ideid hoopis uues valguses.

Siinkohal peame kirjeldama „peateed” ehk seda osa huumoritekstist, mida mööda kuulajad esialgu liiguvad. See esmane tee – teksti „ilmne” tähendus – peab olema esitatud piisavalt lihtsalt ja ligitõmbavalt. Ootuspärane stsenaarium viib vähemalt teoreetiliselt ja n-ö tõsise diskursuse raames elementaarse, selge lahenduseni. Tavaline ning ootuspärane – lähedaseim lingvistilisele konventsioonile – on tähendus, mis lisaks lihtsusele on sage, igapäevaselt esiplaanil, mis pole metafoorne ega muul moel keeruline mõista. Lingvistilised konventsioonid toimivad kui teeviidad, mis muudavad suhtluse ökonoomseks ja selgeks ning on seega tavasuhtluses kasulikud, kuid huumori kontekstis toimivad need teisiti, n-ö segaja või eksitajana. Kõrvalekalle konventsioonist (ning huumori tegelik tähendus) on markeeritud ja selle töötlemine nõuab lisapingutust. Huumoriteksti markeeritus erineb muudest stiilimarkeritest (nt kirjanduslikus või ajakirjanduslikus tekstis) selle poolest, et huumoris manipuleeritakse tähenduste salientsuse ehk kontekstuaalse esilduvusega, seda järk-järgult muutes (ingl grading salience, vt Giora 2003). Lihtsa, konventsionaalse tähenduse ettesöötmine pöörab segava, sohi- või valetähenduse esmaseks (Oring 2023). Huumoriteksti eesmärk on kuulaja valejälgedele juhtida, nagu klassikalises keerdküsimuses: „Kui kaugele suudab koer metsas joosta? Poole peale. Pärast seda jookseb ta juba metsast välja.” (Rothbart, Pien 1977) Selles keerdküsimuses jääb konteksti inkongruentsus (nt metsa ebaloogiliselt korrapärane, täiusliku ringi kuju või koera ebatõenäoliselt sirgjooneline liikumine läbi metsa, rääkimata jooksmise hämarast eesmärgist; vt ka Hempelmann, Attardo 2011) kuulaja jaoks lahendamata ka siis, kui puänt on ära olnud ning ootamatu vastus käes. Tuleb tõdeda, et konteksti inkongruentsus ei tule kõne alla ainult naljadega, vaid ka mittehumoorikate tekstide juures (vt Triezenberg 2008), kuid seda ei taheta meelsasti märgata, sest loodetakse kuulda loogilist lahendust vastuoludele, mida tekst väljendab. Näitena võib tuua matusekõne, kus matusetalitaja kirjeldab lahkunut kui veinilembest, seebioopereid vaadata armastanud inimest – see on antud seoses ootamatu, kuid mitte naljakas.

Elliot Oring (1995) rõhutab inkongruentsuse võltsi või sohilembest loomust. Ta kasutab sõna spurious, mida on enamikku Euroopa keeltesse keeruline tõlkida (sõna etümoloogiaks on ladinakeelne spurio, mis tähendab ’võlts, vale-, sohi-’). Seotud ingliskeelsed terminid bogus või phony pole samuti kergelt tõlgitavad, pärinedes ameerika slängist. Vaatamata tõlkimise keerukusele toetab Oringi võltsloogika või sohikäigu idee (vt ka paraloogilisus, Oring 2023) meie arutluskäiku. Huumor pakub kuulajatele sohikäigu ning meelitab sellele järgnema, kuigi on algusest peale selge, et see käik ei vii kuhugi (naljarääkimise kontekst või huumorižanr – anekdoot, keerdküsimus, karikatuur – annab juba ette signaali, et esmase, näiliselt peamise tähendusvälja puhul on ilmselt tegu valeteega). Naljaskripti valskus puudutab nii loogikaseaduste eiramist (kasutades ajutist n-ö kohalikku loogikat, vt Ziv 1984) kui ka kuulajate ootuste vastu astumist ning tavakeele konventsioonidest üle astumist (nt kasutades dialekti, makroonilist kõnet, uudseid metafoore, mitteartikuleeritud kõnet vms). Oring oli ka üks esimestest, kes võttis sõna Freudi huumoriteooria vastu, mis näeb agressiivsust nalja põhimehhanismina (Oring 1992: 16–28). Oring küsib: kui agressiivsust väljendatakse huumori abil, siis miks kohtab palju ilma „huumorirüüta” agressiivsust ja miks inimesed suunavad agressiivsust – näiteks anekdoote – ka iseenda või grupi vastu, kuhu nad kuuluvad (seda analüüsis ta juudinaljade näitel). Ta leiab, et huumor on eelkõige meelelahutuslik ja mänguline ning see, et seda võib kasutada rünnakuna, on teisejärguline (Oring 1992: 19). Kohase inkongruentsuse idee autorina (Oring 1992: 1, ingl appropriate incongruity) ütleb ta, et näiteks absurdihuumor ei peitu mitte tabustatud tungide väljendamises, vaid hoopis soovis loogikareegleid ja valitsevat korda rikkuda (Oring 1992: 20). Rünnak valitseva korra vastu peab olema loominguline ning ootamatu, muidu nali ei tööta. Niisiis väidab Oring, et huumori agressiivsus põhineb rääkija kavatsustel, ja kuigi naljad võivad agressiivseid kavatsusi kanda, ei ole see huumori defineeriv omadus.

Ka Christie Davies (2002) rõhutab, et agressiivsuse või viha väljendamiseks on palju vahendeid, mis on oluliselt efektiivsemad kui huumor. Davies käsitleb huumorit rahumeelse rõõmuna (ingl mirth), millel pole otsest seost agressiivsete või alandavate stereotüüpidega. Huumor loob kujuteldava, mitteheauskse (ingl non-bona-fide, Raskin 1985) maailma, kus on väljamõeldud sihtmärgid ja mille „agressiivsuse” pärast pole mõtet solvuda (Davies 1990, 2002; vt ka Gundelach 2000). Ka sotsioloog Michael Mulkay (1988) väidab, et kuigi mõni huumoriliik (nt etnilised naljad) võib tunduda agressiivne, siis nende kõrval on hulk teisi (nt absurdihuumor), millel puuduvad agressiivsuse tunnused ning mille ründav loomus võib avalduda ainult konkreetse esituskonteksti kaudu, mitte naljanarratiivis ehk tekstis endas.

Suur osa tänapäevaseid psühholoogilisi käsitlusi nendib, et huumorimeel on positiivne ja ihaldusväärne isiksuseomadus, mis mõjub hästi tervisele ja üldisele heaolule. Positiivse psühholoogia järellainetuses nähakse huumorit individuaalse tugevusena; see osutab näiteks heale kohanemisvõimele, aga ka tervele ellusuhtumisele, kergendab raskustega toimetulekut ja ennustab kõrget subjektiivset heaolutunnet (vt Martin 2007: 192). Samas on praeguseks teada, et vaid sõbralik ja ennast toetav huumoristiil omavad tervistavat ja positiivset toimet ning panustavad õnnelikkusse (Ford jt 2016). Positiivne vaade huumorimeelele on andnud tõuke seda propageerida ja arendada spetsiaalsetes töötubades, seminarides, populaarteaduslikes raamatutes. Huumorit soovitatakse kasutada koolides, haiglates, töökohal, psühhoteraapias ja mujal (Kuiper, Martin 1998). Siiski on ülipositiivne vaade huumorile muutunud XXI sajandil harvemaks ning huumorit ei käsitleta mõõdutundetult hea, tervisliku ja süütuna. Mitmed uurimused näitavad, et agressiivse ja enda pihta suunatud huumoristiili kasutamine võib kaasa tuua hoopis negatiivseid tagajärgi (Martin jt 2003), ja seetõttu on viimasel kahel aastakümnel huumori üdini heatahtlik loomus teaduses kahtluse alla seatud.

Huumor ja agressiivsus internetis

Paljud eelnevas peatükis kirjeldatud huumoriteooriad pigem pooldavad huumori ja agressiivse vähem või rohkem orgaanilist seost. Kuigi tänapäeva uurijad ei võta enamasti radikaalset seisukohta (st ilma agressiivsuseta pole huumorit), siis vähesed eitavad, et huumorit saab agressiivsuse väljendamiseks või rünnakul kasutada. Tühistuskultuuri ja internetitrollimise tõusulainel tundub, et agressiivsuse ja huumori seos on väga aktuaalne ja seda tuleks taas nii akadeemilisest kui ka tavakasutaja vaatepunktist käsitleda.

Uurimustes on selgunud, et internetihuumor tekitab vastakamaid reaktsioone kui silmast silma naljatamine ning et solvumine on nende hulgas üks tavapärasemaid (Laineste 2010: 656). Internetihuumoril on vähe kontekstuaalseid vihjeid ning selle tajumist ja tõlgendamist mõjutab identiteetide paljusus, internetisuhtluse asünkroonsus, globaliseerumine, anonüümsus ning oht jõuda liiga tundliku publikuni (Laineste, Shilikhina 2024). Sellised omadused võimendavad huumorit ja sellele järgnevate reaktsioonide polariseerumist. Huumoris väljendatavad stereotüübid, mida serveeritakse „ainult naljana”, võivad kergesti solvata internetikasutajaid ning vallandada tsensuuri, tühistamiste või huumori mõiste ümber defineerimise laine. Kõige paremini tuntud juhtum, mille tagajärjel jõudis vägivald linnatänavatele, on Muhamedi karikatuuride skandaal Taanis ja laiemalt (vt Davies jt 2008). See oli oluline õppetund järgmiste huumoriskandaalide mõistmiseks ja modereerimiseks (vt Ödmark 2021). Pärast 2005. aastat on karikatuuriskandaalid üha sagenenud.

Huumoriskandaale käsitlenud Giselinde Kuipers (2009: 221–223) nimetab kuus põhilist huumori koostisosa: inkongruentsus, mittetõsidus, nauding, sotsiaalsus, üleastumine, agressioon. Nimekiri ilmestab tuntud metafoori, et huumor on kahe teraga mõõk (Laineste 2013): huumor on positiivne – sotsiaalne ning nauditav – nähtus, samal ajal võib sellega kaasneda vägivald, üleastumine ja agressioon. Üleastumine tähendab Kuipersi analüüsis tabu- ja tundlike teemade julget ja provotseerivatki käsitlemist, näiteks seksi, soolisuse, surma, haiguse, võimu ja negatiivsete stereotüüpide kasutamist huumoris (Kuipers 2009: 223). Agressiivsus on tajutav huumori võimes solvata ning naeruvääristada oma sihtmärki. Kuipers leiab, et huumoristiil on sotsiaalne, sest huumori mõistmine ja hindamine on seotud kogemustega sellest, mille üle ja kuidas võib naerda, ning ka sellest, millised on kuulaja kultuuriteadmised ning väärtused. Kuipers osutab sellele, et erinevused huumori tajumisel viivad ka selle hindamise erinevusteni, sest märgatakse ning oluliseks peetakse hoopis erinevaid asju. (Kuipers 2009: 223) Teisisõnu, ta väidab, et inimesed hindavad huumorit vastavalt oma kultuuritaustale ja teadmistele ning lisaks oma isiksuseomadustele. „Naerukogukondade” tekkimisel on seega oluline roll mitmel laiemal ja kitsamal kontekstuaalsel faktoril (nt COVID-i teemaliste meemide ja huumorikogukondade kohta vt Han, Kuipers 2021).

Kuipersi ideed on leidnud toetust hiljutistes NETLANG-i projekti raames läbi viidud uurimustes, mis näitasid, et mõni teema provotseerib internetikasutajaid rohkem kui teine (Ermida 2023; vt ka Laineste 2013): nt religioon, seksuaalne orientatsioon ning immigratsioon. Oma pahameele väljendamisel teiste gruppide (nende hulgas religioossete rühmituste või migrantide) suhtes kasutatakse mitmeid retoorilisi strateegiaid: otsest agressiooni, vihakõnet, aga ka metafoore, huumorit. Sihtmärki kujutatakse nii positiivses kui ka negatiivses kontekstis halva, ebameeldiva, kurjana (nt inimsööjatena; Laineste, Lääne 2015). Sellised metafoorid toimivad lühiühendusena, mis viivad vastuvõtja negatiivsesse tähendusvälja, ning neid kasutavad heameelega ja sihipäraselt ka huumori loojad (Musolff 2015). Enamasti aga huumor ega otsene vihakõne samas tekstis korraga ei esine ega kattu (Laineste, Chłopicki 2023): huumor korreleerub pigem mängulise, pehmema kriitikaga. Võib isegi öelda, et huumor pehmendab oodatult vihakõne agressiivsust ja/või mõnel juhul neutraliseerib seda (vt Davies 1990; Laineste, Chłopicki 2023).

Internetikeskkonna anonüümsus ja asünkroonsus soodustab huumori jõudmist eriilmelise publikuni ning tõmbab ta kergesti kaasa, kuigi ühel hetkel võib selguda, et pahaaimamatu publik on ootamatute, tema mõttemaailmaga sobimatute mõttekäikudega eksiteele viidud või „pantvangi võetud” ning ei nali ega situatsioon ise pole üldse naljakas. Näiteks võib tuua veebikommentaari, mis on suunatud usklike pihta (analüüsi vt Laineste, Chłopicki 2023): „Nii õudsalt naljakas on teid usklikke kuulata. Nagu oleks eksinud hullumajja, kus kõik ootavad uusi rohtusid, enne kui eelmised oma toime lõpetavad:D:D:D” (YouTube: The worst of Christian TikTok). Kommentaator kritiseerib YouTube’i videot, milles usklikud siiralt ja üsna emotsionaalsel viisil kirjeldavad oma usukogemusi. Metafoorid, mida kommentaator kasutab, on mõeldud võimendama kujutluspilti, et usk on hullus ja usklikud on hullud. See küll pole vihakõne, kuid värvika kujundlikkuse kaudu loob see usumaailmast negatiivse pildi. Kuid kas tegu on huumori, agressiivsuse või millegi muuga, on jäetud vastuvõtja otsustada – autor jääb neutraalseks ja tõlgendamisprotsessis ei osale. Sarnase ohu üle on mõtisklenud eesti meemimeistrid Paide arvamusfestivalil 2023: näiteks meenutas restomeemide sisulooja Rainis Pajumäe, et ta on oma kanalis postitanud meeme, mis on tema jälgijaskonda solvanud. Ta tõi välja põlvkondadevahelise erinevuse internetimeemide mõistmisel ja tõlgendamisel. Internetikeskkonna lai kättesaadavus võimendab vääritimõistmist ja potentsiaalseid konfliktikohti isegi juhul, kui postitaja identiteet on avalik ja tema n-ö meemikäekiri tuttav.

Toodud näited ilmestavad probleeme, mis internetikeskkonnas leviva huumori tõlgendamisel tekivad: oluliste kontekstuaalsete vihjete puudumine (saatja identiteet ja grupikuuluvus, emotsionaalne seisund, kavatsus), asünkroonsus, mitmemõttelisus jmt. Otsus naljakuse kohta tuleb langetada selle põhjal, mis on kättesaadav. Kui kontekstuaalseid vihjeid on vähe, tõusevad aina olulisemaks muud teksti omadused ja detailid, nagu emotikonid, metafoorid, stereotüüpide mitmesuunaline, sh irooniline kasutamine (iroonia kohta vt Simpson 2003) ning kujuteldavate maailmade loomine. Vastuvõtjad – interneti kontekstis vaatajad-lugejad – tõmmatakse endaga kaasa ilma põhjalikuma seletuseta ning sunnitakse tõlgendama inkongruentset teksti tagasipöördumise, sh nähtu olematuks tegemise võimaluseta. Huumori mitmemõttelisus võib internetikeskkonnas tuua ootamatuid tulemusi. Internetikasutajad on muutunud tundlikumaks kõikvõimalike teemade ja nende käsitlusviiside suhtes (Nagle 2017) ning rünnakud, sealhulgas humoorikad rünnakud, on selles keskkonnas igapäevased. Solvumis- ja tühistuskultuur domineerib nn lumehelbekeste põlvkonnas (vastavalt Collins English Dictionary’le on see rahvapärane termin põlvkonna kohta, kes sai täiskasvanuks 2010-ndatel või hiljem ja kes on tuntud madala sotsiaalse valuläve poolest ning solvub kergesti). Kannatuse, nõrkuse ja haavatavuse rõhutamine on muutunud keskseks nii mõnegi ühiskonna liberaalses ideoloogias (Nagle 2017: 84). Tumblr oli esmane internetikeskkond, kus lumehelbelikke väärtusi propageeriti ja taastoodeti, kuid see on levinud kiirelt peavoolumeediasse ning ametlikku poliitikasse. Samal ajal on tõusnud huvi poliitiliselt ebakorrektse ja vägivaldse huumori vastu (Attardo 2023). Igale huumoripotentsiaaliga sündmusele järgneb huumorilaine, mis paistab silma musta huumori poolest ning kommenteerib konflikte, katastroofe või tragöödiaid, justkui tuntaks teiste kannatustest rõõmu (Oring 1992; Kuipers 2011; Attardo 2023). Sellist tendentsi on võimalik järgida ka Eesti kontekstis: alates kaksiktornide terrorirünnakust Ameerika Ühendriikides septembris 2001, mis kombineerus samaaegse kohaliku Pärnu metanoolitragöödiaga, ja lõpetades Kaja Kallase abikaasa Arvo Halliku tehingutega Venemaal. Mõlemale sündmusele järgnes terve laviin meeme ja nalju, eelkõige internetikeskkonnas. Suurt osa neist võib pidada vägivaldseks rünnakuks nalja objekti (terroristide, metanoolisõltlaste ja -müüjate, Kaja Kallase) pihta (vt ka Laineste 2003; Fiadotava jt 2024). Huumorit tõstetakse selles kontekstis esile kui sõnavabaduse ja demokraatia lipulaeva, samal ajal kui solvumist peetakse huumorimeele puudumise ilminguks, seda taunitakse ning selle üle naerdakse.

Avalikus sfääris on hulgaliselt vastakaid, konkureerivaid arvamusi huumori kohta. Angela Nagle (2017) toob mitme näite varal välja, kuidas internet võimendab konflikte ühiskonnas ning huumorireaktsioonides, ning kirjeldab seda kui voorusest häbisse viivat tsüklit. Esiteks levib meem ühel, muutmatul kujul eri keskkondades ja auditooriumides, kes kõik võivad nähtut erinevalt tõlgendada. Need, kes esialgset sõnumit toetavad, väljendavad poolehoidu, tehes seda enamasti tõsiselt ja siiralt. Seejärel aktiveeruvad teisitimõtlejad, kes esindavad vastandlikku seisukohta, väljendades end sageli huumori kaudu. Järgneb avalik häbistamine, mis sihib neid, kes algsesse sõnumisse suure entusiasmi ja poolehoiuga suhtusid. Avalikku häbiposti pandud inimeste solvumine, pahameel ja muud emotsioonid lahutavad internetikasutajate meelt, eriti kui seda saadab huumor, nt meemid. Lõpuks kaotab teema aktuaalsuse ning mõne aja pärast koondub inimeste tähelepanu järgmisele konfliktile või skandaalile. Selles voorusest-häbisse-protsessis on oluline koht huumoril, mille vallandab siirus ja sentimentaalsus (Davies 2010) ja mis on naeruväärne nende internetikogukondade jaoks, keda vaimustab järgnev spektaakel (Nagle 2017: 12; Oring 1992). Nagle küsib: kas solvavad ja ründavad, üldiselt agressiivsed teemad tõmbavad ligi rohkem inimesi, sest surma ja tragöödia üle tahetakse piinlikkust tundmata naerda? Kas inimesi peibutab vägivald ja sellega seostuv huumor? Küsimust võib laiendada: kas see mõjutab huumori tänapäevast tajumist ja määratlemist – et see on (kokkuvõtlikult) positiivne nähtus, millel on kasvavalt (kuigi jätkuvalt mitte defineeriv) agressiivne komponent?

Kokkuvõtte asemel

Juba aastatuhandeid on huumorit käsitletud agressiivsuse mõiste kaudu, kuigi selle kõrval on välja töötatud teisi lähenemisi, mille jaoks huumor on eelkõige mänguline, mitmemõtteline ja rõõmutoov nähtus ning terve, heas seisus ühiskonna tunnus. Huumori mõõdutundetu ülistamine demokraatia kaitsjana ei tee olematuks seda, et paljud võivad tunda end naljast solvatuna. Ühiskonna äärmuslikult tundlik, sentimentaalne ja siiras osa satub omakorda sageli huumori sihtmärgiks, ning huumorimeele puudumise süüdistus muudab nende positsiooni sotsiaalsel väljal veelgi haavatavamaks.

Huumori kontekstuaalse olemuse on hästi kokku võtnud Chiara Bucaria ja Luca Barra (2016: 7), kes väidavad, et huumor ise ei solva – see on kuulaja, kes solvub. Huumori üle solvumine – seega ka selle agressiivsuse tajumine – on alati kontekstuaalne ning eeldab vastust küsimustele: kelle jaoks solvav ja kelle jaoks naljakas? Millises olukorras? Millised võimusuhted kaasa mängivad? Internetikeskkonnas pole neile küsimustele vastata sugugi lihtne. Lõppude lõpuks on huumori kaudu võimalik väljendada väga erinevaid sõnumeid ning emotsioone, taotleda eri eesmärke. Mõni neist sõnumitest, emotsioonidest ja eesmärkidest võib olla agressiivne. Huumor ise pole olemuslikult ei positiivne ega negatiivne, toetav ega agressiivne, hea ega halb: selle tõlgendus ilmneb alati kontekstis.

Artikkel on valminud Eesti Kirjandusmuuseumi projektide „Folkloori narratiivsed ja uskumuslikud aspektid” (EKM 8-2/20/3) ja „Huumorireaktsioonid tänapäeva poliitilistele ja religioossetele kriisidele” (EKM 8-2/23/5) ning Haridus- ja Teadusministeeriumi projekti „Eesti kultuuri arengumustrid” (EKKD-III2) raames.

Liisi Laineste (snd 1978), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi juhtivteadur (Vanemuise 42, 51003 Tartu); Tartu Ülikooli folkloristika teadur, liisi@folklore.ee

Władysław Chłopicki (snd 1962), PhD, Krakówi Jagiełło ülikooli lingvistilise pragmaatika ning kirjaliku ja suulise tõlketeooria osakonna kaasprofessor (al. Adama Mickiewicza 9a, 31-120 Krakow), w.chlopicki@uj.edu.pl