Kolonisatsioon ja kohanimed

Kui 1880. aastatel rajasid eestlased Kaukaasia Musta mere rannikule Salme, Sulevi, Estonia ja Linda küla, oli see jätk juba kolmkümmend aastat väldanud eestlaste väljarändamisliikumisele ja asundustegevusele. Liivimaa 1849. ja Eestimaa 1856. aasta talurahvaseaduse ning 1863. aasta passiseadusega oli eesti talupoegadel tekkinud võimalus oma kodukubermangust lahkuda. Tõukefaktor oli XIX sajandil alanud demograafiline üleminek, mis põhjustas suhtelist ülerahvastatust ning tõi kaasa maapuuduse, tõmbefaktor aga Vene võimude poliitika, mis nägi ette riigi lõuna- ja idapoolsete piirkondade koloniseerimist riigi lääne- ja keskosa tihedama rahvastikuga kubermangudest pärit asunikega. Vene impeeriumi lõunapoolsetes kubermangudes rajati eesti asundusi kooskõlas riigi sammudega, mis valmistasid piirkonda ette massiliseks kolonisatsiooniks. Krimm sai eestlaste väljarännusihiks 1860. aastatel pärast seda, kui sealt oli Krimmi sõja (1853–1856) lõpust 1860. aastate alguseni sunnitud Osmani impeeriumisse lahkuma kaks kolmandikku Krimmi tollasest elanikkonnast (Meyer 2007: 16). Niisamuti sai Põhja-Kaukaasiasse eesti külasid rajama hakata alles 1860.–1870. aastatel pärast Kaukaasia sõja (1817–1864) lõppu ning tšerkesside jt kohalike elanike väljasaatmist, mida tänapäeval tavatsetakse nimetada ka genotsiidiks. Abhaasiasse Suhhumi piirkonda võis eestlaste kolonisatsioon alata pärast järjekordse Vene-Türgi sõja (1877–1878) lõppu, kui suur osa kohalikust elanikkonnast aeti kollaboratsioonisüüdistustega Osmani impeeriumisse. Massilist kolonisatsiooni Vene impeeriumi lõunapoolsetele aladele, mille käigus saabusid piirkonda teiste seas ka eestlased, tuleb seega vaadelda riigi hoolikalt läbi mõeldud poliitiliste aktsioonide kontekstis.

Kolonisatsiooniga kaasnes paikadele uute nimede andmine. Osalt tegid seda keskvõimu ametnikud, kuid üldiselt anti mujalt saabunud asunikele vabad käed oma asunduste nimetamisel. Artiklis vaadeldakse, missugustest ideoloogilistest ja praktilistest kaalutlustest ning kultuurilistest eeldustest lähtuvalt nimetasid eestlased oma uusi asupaiku Abhaasias. Peale külanimede saamisloo uuritakse, mismoodi ja mis otstarbel loodi külades ja nende ümbruses omakeelset mikrotoponüümiat. Samuti vaadeldakse, kuidas muudeti suupärasemaks juba olemasolevaid kohanimesid.

Kolonisatsioon ja kohanimed

Kohanimed „tähistavad kohti maapinnal ehk geograafilisi objekte ja ühtlasi liigendavad maastikku vastavalt inimese vajadustele” (Päll 2020: 235). Kohanimed võivad püsida sajandeid, ent kui paiga elanikkond vahetub või satub uutesse võimusuhetesse, võib toponüümia oluliselt muutuda. Marc Augé (2012: 48) kirjutab, et asustamislugudes on harva juttu põlismaisusest ning et maa sotsiaalne märgistamine on eriti tarvilik, kui asupaik pole algupärane. Sageli on kohanimed vahetunud just koloniaalvallutuste tagajärjel. Paljudes uurimustes on kirjeldatud, kuidas koloniaalvõimud on vallutatud territooriumidel kasutanud kohanimesid sümboolse strateegiana, et n-ö kirjutada uued valdused täis uusi ideoloogiaid ja identiteete (Wanjiru-Mwita, Giraut 2020: 3; Azaryahu 1992: 351, 2019; D’Almeida-Topor 2016). On näidatud, et kohanimed aitavad normaliseerida uusi poliitilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke suhteid (Alderman 2008) ning et need on õigupoolest uue võimu ühed esmased tähistajad (Yeoh 2018: 41). Läänemere ääres on vast lähim selline piirkond ajalooline Ida-Preisimaa ja nüüdne Vene Föderatsiooni Kaliningradi oblast, mis on täis pikitud nõukogude ideoloogiast kantud uusi kohanimesid (Sovetsk, Krasnoznamensk jne).

Riikide koloniaalvalduste laienemisele järgneb sageli asunduskolonistide saabumine. Peaaegu kunagi ega kuskil ei saabu kolonistid „tühjale maale”, kuigi seda vahel nii kujutatakse (Sokolow 2015: 140–141). Koloniseeritavad maad on enamasti olnud varem asustatud ning paigad on kandnud varasemat asustuslugu kajastavaid kohanimesid. Uus, asunike või koloniaalvõimude antud toponüümia peegeldab põliselanike elukorralduse ja poliitilise süsteemi vägivaldset muutmist, st uusi võimusuhteid. Kui asustatakse maa, mis on kas inimtühjaks muudetud või mille elanikkonda on tugevasti harvendatud – nagu Põhja-Ameerikas, Kariibi mere saartel või ka käesolevas artiklis käsitletaval Kaukaasia Musta mere rannikul –, siis võetakse sageli kasutusele kohanimesid, mis ei arvesta paiga varasemat ajalugu. Ühelt poolt võib selles näha koloniaalvõimude motiive, näiteks soovi rõhutada paiga koloniaalstaatust (Dipper 1995: 17). Teisalt on asunikel oma motiivid, mis ei tarvitse kattuda koloniaalvõimude omadega. Paikadele uute nimede andmises peegeldub asunike püüe tuua vana kodumaa uude keskkonda ja muuta võõras tuttavaks. Võõrsile rändamine ja asunduste rajamine tähendab kolonistidele uut algust uuel maal, mis enamasti toob kaasa kohanemisraskusi. On palju näiteid selle kohta, kuidas kolonistid ja väljarändajad püüavad uues keskkonnas luua tingimusi, mis vastaksid võimalikult hästi kodumaalt kaasa saadud kujutelmadele ja kultuurimustritele (Greverus 1972: 37–40; Dipper 1995: 10–12). Vanalt kodumaalt ei tooda aga kaasa üksnes töövõtteid ja -vahendeid, harjumuspäraseid ühiskondlikke väärtusi ja norme, vaid ka sümboolsemaid kodumaa tähiseid, sh kohanimesid. Asunike perspektiivist on paikade nimetamine seega pigem kohanemisstrateegia osa kui koloniaalvõimu kehtestamise vahend. Mitmete kolooniate puhul on näidatud, et kuigi koloniaalvõimud soovivad asumaad valitseda ja ekspluateerida, siis asunikud otsivad eeskätt lihtsalt paremat elu võõrsil. Ühtlasi tahetakse muidugi säilitada oma päritolukultuuri (Young 2016: 20). Metropolid on kolonisatsioonipoliitikaga toetanud asunikke nende soovide täitmisel, andes neile privileege, mis tõstavad nad kolooniate põliselanikest õiguslikult kõrgemale, ja luues asunikele soodsa keskkonna päritolukultuuri viljelemiseks.

Koloniaalvaldustes on sageli võetud kasutusele kohanimed, mis rõhutavad seost metropoliga. Sajandeid on rakendatud vana järeleproovitud traditsiooni – uued kohad saavad nime endise kodumaa paikade järgi, kasutades eesosist Uus-: Uus-Inglismaa, Uus-Prantsusmaa jne.¹ Sellisel viisil paiku nimetades on need asetatud ühelt poolt koloniaalsesse võimusuhtesse (Smith 2017: 38; Tucker, Rose-Redwood 2015), teiselt poolt annab paikade nimetamine märku püüdest päritolukultuuri ruumi uutele paikadele sümboolselt üle kanda. Kui piirkonnad (nt New England) saavad nime enamasti otse koloniaalvõimude esindajatelt ja nimel on võimu manifesteerimise funktsioon, siis küladele annavad tavaliselt nime asunikud ise, peamiselt selleks, et võõras keskkond kodusemaks muuta.

Eestlased polnud siin erand. Kogu Vene impeeriumi alalt, kuhu XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi algul rajati eesti asundusi, on teada kuus Lifljandkat, üks Baltika, üks Uus-Balti, seitse Estoniat, kaks Estonkat ning kaks Uus-Estoniat. Abhaasias rajati Estonia küla Suhhumi ringkonda, kuid ka Salme ja Sulevi esinesid ametlikes dokumentides ja kaartidel esialgu koondnime Estonskaja all. Vene riigi avarustes on kasutatud ka lokaalsemaid asunike päritolupaiku peegeldavaid külanimesid: Narva, Antsla, Hiiu ja Sakala. Rahvusromantilist pitserit kannavad kohanimed Vambola, Koidula, Nurmekunde, Linda, Salme ja Sulevi.² Kuigi metropoli võimu teostavate koloniaalametnike motiivid koloonia paikadele uute nimede andmisel võivad erineda asunike omadest, on tulemuseks mõlemal juhul uue poliitilise reaalsuse tähistamine maastikul ja maakaartidel.

Abhaasia koloniseerimine ja kohanimed

Abhaasia toponüümiasse on maa koloniseerimine vajutanud märkimisväärsed jäljed. Abhaasia vürstiriik likvideeriti 1864. aastal pärast Kaukaasia sõja lõppu ning selle osad liideti Venemaa eri kubermangude ja ringkondadega. Suur osa Abhaasia elanikkonnast saadeti sõja lõppedes maalt välja, peaaegu täies koosseisus sunniti lahkuma Kaukaasia sõjas venelastele südi vastupanu osutanud džigetid³ Loode-Abhaasiast ja mitmed abhaasi mägilaste kogukonnad. Uus väljasaatmiste laine tabas Abhaasiat Vene-Türgi sõja (1877–1878) ajal ja järel, mil kohalikke elanikke süüdistati koostöös türklastega ning sunniti lahkuma Osmani impeeriumisse.

Imperaator Aleksander II ukaas 31. maist 1880 kuulutas Abhaasia põliselanikud osavõtu pärast 1877. aasta ülestõusust „süüdlasrahvaks” (vn виновное население). Neil keelati kanda relvi, teenida armees, elada rannikul ja linnades (Guažba 2014: 150). Abhaasidel keelati elada 30 kilomeetri raadiuses ümber Suhhumi – Kodori ja Psõrtsha jõgede vahelisel alal. Abhaasidel Gumista ja Kodori jõgede ning Gudauta piirkonnas keelati omada maad, nende maad läksid riigi reservi (Atšugba 2011: 85; Gamakharia, Akhaladze 2016: 38). Maa tühjendamise eesmärk oli peale tõrksa elanikkonna vähendamise ka pinna loomine agraarseks kolonisatsiooniks riigi teistest piirkondadest ja välismaalt. Just Gumista ja Kodori jõgikonnas ning Loode-Abhaasias Phsou jõgikonnas jagati 1880. aastatel maad eestlastelegi.

Uued võimud asusid kirjutama oma kohalolu ka maakaartidele, st valikuliselt muutma piirkonna kohanimistut. Alles jäid varasemate võimukeskuste nimed, nagu Suhhum, Tsebelda, Gudauta, Aibga ja Phshu⁴. Piirkondades, kus maa senisest rahvastikust peaaegu täielikult puhastati ja kuhu pärast Kaukaasia sõja lõppu hakati sisse tooma koloniste, muutus kohanimistu oluliselt. Džigeetia (valdavalt praegune Gagra rajoon) võimsaima keskuse Tsandrõphši (abh Цандрыԥшь) asukohale rajati 1871.–1872. aastal Pilenko asundus, mis sai nime Musta mere ringkonna ülema kindral Pilenko auks (Kvartšija 2019a: 34, 310). Asunikena saabusid sinna moldaavlased, aga oli ka venelasi ja armeenlasi. Hiljem mugandati asunduse nimi Pilenkovoks. Gagra piirkonna 67 kohanimest jäid muutmata vaid 15, Suhhumi ja Gvõlrõphši (abh Гәылрыԥшь) piirkonna 166-st vaid 50 (Kvartšija 2019a: 217). Koloniaalvõimudel on mitmel pool maailmas olnud tavaks nimetada paiku ümber koloniaalsete „kangelaste” ja koloniaalametnike järgi (Basik 2020: 7). Tsaarivõim polnud erand. Abhaasias kasutusele võetud uued kohanimed viitasid karmikäelistele Kaukaasia sõja „kangelastele”, tsaari õukondlastele ja Kaukaasia administratsiooni juhtkonnale: juba nimetatud Pilenko kõrval näiteks Jermolovka, Baranovo, Šafranovo, Mihhailovskoje, Aleksandrovskoje, Jekaterinovka, Olginskoje. Näiteks Olginskoje, mis asub Abhaasia Tsebelda piirkonnas, kandis varem abhaasi nime Barijal. Uue nime sai küla, kuhu olid asunud kreeka kolonistid, 1869. aastal vürstinna Olga auks, kes 1867. aastal oli abiellunud Kreeka kuningaga (Kvartšija 2015: 15, 2019a: 58). Asjaolu, et 1880. aastatel rajasid eestlased Abhaasiasse Linda, Estonia, Salme ja Sulevi küla ning sakslased Neudorfi ja Gnadenbergi küla, viitab, et võõrsilt saabunud kolonistidele anti oma asulate nimetamisel vabad käed (EAM, 284.1.19, l 23). Võimudele see sobis, sest nende silmis vaenulike põliselanike kohanimed said asendatud lojaalsete kodanike toponüümidega.

Rahvusromantilised külanimed Abhaasias

Kui eestlased 1880. aastatel saabusid, olid neile määratud maad Abhaasia Musta mere rannikul seisnud pärast põliselanike väljasaatmist aastaid tühjana: Suhhumi ümbruses vähem, umbes 2–5 aastat, Loode-Abhaasias Džigeetias kauem, 20 aastat. Kuigi ümbruskonnas oli juba rajatud teistest rahvustest kolonistide asundusi, polnud enam põliselanikke ning nende kohanimede traditsioon enamasti katkes. Kolonistid kasutasid varmalt võimalust anda paikadele omakeelsed nimed. Millistest eeskujudest lähtuti? Üks võimalus oli vana kodumaa kohanimede ja sümboltähendusega nimede toomine koloniseeritavasse keskkonda. Asunduste kohta ei saa seega öelda, et nad algaksid tühjalt kohalt. Kuigi Abhaasias ei nõutud asunikelt tsaarivõimu ideoloogiat peegeldava toponüümia kasutamist, polnud asunikudki paiku nimetades ideoloogiast sõltumatud. Nende valikuid kujundas rahvusromantism.

Vene impeeriumis oli tervelt viis eesti väljarändajate küla, mis kandsid rahvuseepose peategelase Kalevipoja ema Linda nime (Viikberg 2010: 532). Siberis näiteks nimetati Pritajožnõi küla ümber Lindaks lootuses, et Kalevipoja ema nimi peletab eemale hunte ja karusid (Maamägi 1980: 13). Abhaasia territooriumile rajati samuti küla nimega Linda, kuid rahvusliku ärkamise aegne mütoloogia kajastub ka asulanimedes Salme ja Sulevi.

Mis motiveeris asunikke laenama nimesid mütoloogiast? Kui Pritajožnõi küla ümbernimetamisel rõhutasid asunikud tõrjemaagilist funktsiooni, siis milliseid ajendeid võib mütoloogiast laenatud kohanimede kasutamise taga veel näha? Nagu öeldud, lähtuti uutele asustuspaikadele nime andes vajadusest kindlustunde järele – vana kodumaa kohanimede kõrval võis seda pakkuda ka oma rahva müütiline minevik. Selleks ajaks, kui algas eestlaste väljaränne Kaukaasiasse, oli Eestis paarkümmend aastat kestnud rahvuslik ärkamine ning seda toetav (pseudo)mütoloogia oli inimestele tuttav nii eeposest „Kalevipoeg”, ajakirjandusest, ilukirjandusest kui ka kooliõpikutest. 1862. aastal rahvaväljaandena ilmunud Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kalevipoeg”, mille kangelane kultuuriheerosena maailma ümber kujundas, turgutas järjest uute kordustrükkide kaudu eestlaste eneseteadvust. Kalevipojast sai eestlaste identiteedi sümbol. (Ränk 2000: 15) Peale selle olid 1866. aastal ilmunud Friedrich Robert Faehlmanni kunstmuistendid eestikeelses variandis, nende seas „Loomine”, milles Vanemuine koos teiste Vanaisa lastega Vanaisa loodud maailma täiustas. Pseudomütoloogiaks on eesti rahvusliku ärkamisaja panteonitegelasi ja nende tegevusi hakatud pidama hiljem, mütoloogia kujunemise ajal aga peeti neid tegelasi autentseks pärimuseks. Eesti haritlaste seas ei peetud eepost kunstlikuks või konstrueerituks, nagu tegid hilisemad intellektuaalid, vaid nähti selles eestlaste üllast minevikku, kangelastegusid ja rahva tarkust. Johann Gottfried von Herderi jt romantismiaja literaatide viisil nähti säilinud rahvalauludes või muinasjuttudes tükikesi imelisest minevikust. (Jansen 1999: 290) 1867. aastal avaldas Carl Robert Jakobson, kes oli tollal kooliõpetaja Peterburis, „Kooli Lugemise raamatu” 1. osa, kus ta käsitles vanade eestlaste paganlust ning kirjutas ühtlasi muistsetest eestlastest kui vabadest ja rikastest metsade elanikest (Jakobson 1867: 155–156). Ja kui ta raamatu teises osas tutvustas taas eesti jumalate panteoni (Jakobson 1875: 148–149), aitas see omakorda kaasa nende tegelaste kinnistumisele eestlaste teadvuses. Eestlaste Kaukaasiasse väljarändamise ajaks oli õpiku teise osa esmatrüki ilmumisest möödas pea kümme aastat ning selle mõjuväljas elasid ka väljarändajad.

Külasid mütoloogiliste tegelaskujude järgi nimetama ajendas väljarändajaid Muinas-Eesti idealiseerimine, millest ju rahvuslik ärkamine suuresti algaski. Rahvusliku ärkamise mõjud ühelt poolt ja koloniaalsest pioneerimentaliteedist kantud heroiline asustusvaimustus teiselt poolt kannustasid asunikke muutma mineviku ideaalidemaad käegakatsutavaks. Väljaränd seadis asunikud ülesande ette luua uus kodumaa – kindlasti pidi see olema parem kui vana, kust lahkuti võimaluste vähesuse tõttu. Tolleaegne eesti ajakirjandus hurjutas väljarändajaid pühaks peetud kodumaa hülgamise pärast, kuid väljarändajatele tähendas kodumaalt lahkumine tegelikult isamaa kultuurilise pärandi kaasavõtmist – selle abil tuligi rajada puuduliku asemele parem kodumaa. Kui uue alguse juurde kuulub paiga nimetamine ning eesti asunduste rajamisel kasutati kodumaalt tuttavaid ajaloolisi toponüüme, siis veel võimsamat impulssi uueks alguseks võis pakkuda müütiline Muinas-Eesti – maa, mis on algusele hoopis lähemal kui ajalooline või kaasaegne kodumaa. Võõrsil sai seega uue alguse ihaluses sümboolselt liikuda n-ö päris algusesse, jumalate esialgsete tegudeni. On säilinud näiteks ühe Kaukaasia eesti asuniku luuletusi, milles tegelasteks Vanemuine ja loodushiiud (Kalevid ja Olevid), kes Kaukaasia maastikke mängeldes ümber kujundavad. Tegelaste seas on veel Linda tütred ja Kalevite kanged peiud, Kaukaasia mägesid aga nimetatakse Taara-taadi õuedeks (EAM, 284.1.5, l 39, 57). Sellise vaate kohaselt tulid eesti asunikud justkui koju, kus oma maa jumalused olid juba nagunii tegutsemas ja asunikke maa kultuuristamise juures abistamas.

Selle mõtteviisiga haakub hästi kohanimi Linda, mille kasutamisel võis olla mitmeid põhjusi. Esiteks võis asunikke inspireerida Linda kui loodushiiu tugevus (mis oli argumendiks Siberis Linda nime kasutamisel huntide ja karude tõrjumiseks). Kuid Lindat olid eesti ärkamisaja autorid kujutanud ka emakujuna ja viljakuse sümbolina. Georg Schultz-Bertram (1959: 99) mainis oma 1839. aastal Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul peetud kuulsas ettekandes, et Kaleva (sic!) ja Linda sünnitavad 12 poega. 1854. aastal kirjutas Kreutzwald, et Tallinna muistne nimi Lindanisse koosneb Kalevi naise nimest Linda ja sõnast nisa (vt Roos 1963: 464). See tõlgendus jõudis ilmselt kiiresti rahva sekka ja hakkas inspireerima kohanimeloomet. Eduard Roos (1963: 470) kirjutab mitmetest Linda-nimelistest taludest XIX sajandi Eestis, millest osa võisid nime saada „Kalevipoja” järgi.

On säilinud kirjeldusi selle kohta, kuidas toimus Abhaasia eesti küladele nimede panek. Kui 1881. aasta suvel jõudsid Suhhumi linna Samaara eestlaste maakuulajad Peeter Piir ja Jaan Kilk, et otsida oma kogukonna liikmetele sobivat paika Volgamaalt ümberasumiseks, eraldati neile koht mägedes Gumista jõgikonnas, linnast vähem kui kümne kilomeetri kaugusel. Paik sai nimeks Linda – hilisema Ülem-Linda kooliõpetaja August Martini sõnul seetõttu, et „see metsik mägine pind pidi kultuurseks muudetama, kui ema oma lapsi hoidma ja toitma” (Martin 2013a: 81). Kalevipoja ema nimi pidi tagama, et metsikust loodusest saaks puhastatud, raiutud ja küntud kultuurmaastik. Kohalike eestlaste hilisemas pärimuses on küla nimetamist ja nimetajaid oluliseks peetud. Kui eestlaste maakuulajad 25. juunil 1881 Linda küla asupaika jõudsid, olevat Peeter Piir sattunud paiga kaunidusest nii suurde vaimustusse, et ei soovinud enam edasi liikuda. Maakuulajad peatunud ühe suure kreeka pähklipuu all ja mehed lõiganud selle koore sisse nime Linda. Ka klaasid löödud tulevase õnne lootuses kokku (Rezold 1881: 2–3). Sündmust hiljem vahendanud Ülem-Linda endine elanik ja paiga ajalugu uurinud Mihkel Ruber lisab: „Seda kuupäeva võib lugeda Linda küla sünnipäevaks”, kuigi esimesed asunikud saabusid alles 1882. aastal ja ametlikult registreeriti küla 1884. aastal (ERM, KV 823, lk 7). Kas Peeter Piir ja Jaan Kilk olid paigale Linda nimeks andes pühalikus meeleolus või hoopis „joodava viinaga naljatujus”, nagu on hiljem kommenteerinud asunik Johannes Pihlakas (1906: 2), pole siinkohal kõige olulisem.

Linda nime muudeti hiljem mõnevõrra. Külade registrisse kanti see Lindau nime all (NAG, CHA, 12.1.309, l 55). Külapärimuses peetakse külanime saksapärastajaks kedagi Suhhumi ringkonna sakslasest ülemat (EAM, 284.1.19, l 23). 1890. aastatel oli tõesti Suhhumi ringkonna ülem sakslane Viktor A. Brakker, pealegi on ta Lindat ühes aruandes nimetanud ekslikult saksa-eesti külaks (Brakker 1894). Kuid 1880. aastate esimesel poolel, mil küla ametlikult Lindau nime all registreeriti, ei tegutsenud Brakker veel Suhhumi ringkonnas. Ringkonna ülem oli aastatel 1883–1888 venelane Apollon N. Vedenski ning temal polnud põhjust küla nime saksapäraseks moonutada. Üks võimalik isik, tänu kellele sai küla ametlikuks nimeks Lindau, võis olla Ferdinand Konstantin Ludwig Hoerschelmann (Hörschelmann) – Tiflisi luteriusu koguduse baltisakslasest pastor, kes oli sündinud Eestis, valdas eesti keelt ja visiteeris Linda küla 1883. aastal (EKM EKLA, f 235, m 26: 2, l 15). Nimelt kuulusid Suhhumi ringkonna eesti külad 1880. aastate esimesel poolel Tiflisi luteri kirikukihelkonna koosseisu. Kui pastor Hoerschelmann Lindat 1883. aastal külastas, võis ta küla nime vahendada ringkonna ametnikele kujul Lindau. Külapärimuses aga võisid tollane sakslasest pastor ja hilisem sakslasest ringkonnaülem segamini minna ja nii mäletataksegi, et sakslasest ringkonnaülem muutis Linda küla nime Lindauks.

Hiljem, kui Linda oli jagunenud Ülem- ja Alam-Lindaks, kandsid sealsed koolid ametlikult saksapärastatud venekeelseid nimesid Верхне-Линдауское училище ja Нижне-Линдауское училище (EAM, 284.1.19, l 23). Saksakeelsetes luteri kiriku materjalides esineb Alam-Linda vene-saksa nimekujul Nischny-Lindau (NAG, KCA, 114.1.5, l 1). Ümberkaudsete elanike suus mugandus see Lindavaks. Mis on selle põhjus, pole päris selge. Analoogseid moondumisi kohtab ka Eestis, nt Otteslau/Otslava, Tedau/Tõdva, Hundau/Undva jne (EKNR 2016: 445, 686, 704). Selle analoogia vastu näib rääkivat kaks asjaolu: esiteks on Lindava puhul sõnarõhk teisel, mitte esimesel silbil; teiseks ei kasuta Lindava nime mitte eestlased ise, vaid nende muulastest naabrid. Gruusia arhiivides venekeelseid Linda küla materjale lugedes tabasin end mõttelt, et moondumise taga võivad olla vene keele käänamisreeglid (nimetavas käändes Lindau, omastavas Lindavõ, rõhuga teisel silbil). Nii võis Lindavõ minna ametnike ja naaberkülade elanike suulisse kasutusse kujul Lindava. Igatahes on see nimekuju kohaliku mitmerahvuselise elanikkonna seas tuntud tänapäevalgi, kuigi ametlikult Linda, Lindau ega Lindava enam käibel pole ja eestlased on omaaegsetest Linda küladest lahkunud. Külade tühjenemise peamine põhjus oli Gruusia-Abhaasia sõda aastatel 1992–1993.

Ka Salme küla Loode-Abhaasias sai nime eepose „Kalevipoeg” järgi. Nime andjaks olevat olnud endine laevakipper ja hilisem asunik Jüri Ponamar (mitte Ponomar, nagu kirjutab Lembit Võime (1972: 233)). Erinevalt näiteks Lindast või ka Sulevist pole Salme nime saamislugu ei kirjalikes allikates ega suulises pärimuses säilinud. Seetõttu võib praeguste Salme elanike suust kuulda kohati ka sellist tõlgendust, nagu salvestasin ühelt kohalikult elanikult: „Saaremaal oli miskisugune Salme küla ja vot sealt Salme külast nemad tulivad.” Selline nimeseletus vastaks küll hästi kolonisatsiooni üldistele mustritele, kuid antud juhul pole see seletus õige. Tegelikult olid esimesed Salme asunikud pärit Kolga rannast.

Salme tegelaskuju esineb eeposes „Kalevipoeg” paaris Lindaga – nad on kasuõed. Kui Suhhumi ringkonna Linda külale panid nime eesti asunikud Samaarast juba 1881. aastal, siis Salme asunikud saabusid Põhja-Eestist 1884. aastal. Kuid on huvitav märkida, et nende maakuulaja Juhan Lindvest sõitis 1884. aasta veebruaris oma kogukonna liikmetele maad otsima just Suhhumi kanti. Vabu maid Suhhumi ümbruses veel oli, kuid Lindvest otsis asupaika 150 perele ja seda leidmata siirdus ühe lätlase soovitusel Adlerisse Sotši ringkonnas. Seal kuulis ta kasutamata maadest Phsou jõe vasakkaldal ja sinna rajati Salme küla. Ei saa välistada, et külanimi Salme oli inspireeritud Lindast – külast, kuhu sobiva maa olemasolu korral oleksid Salme asunikud siirdunud.

Abhaasia kohanimeuurija V. E. Kvartšija (2019a: 78) on küll juhtinud tähelepanu asjaolule, et Salme kõlab sarnaselt džigeti vürsti Tsanba Hadži Salama nimega, kes kuni džigettide väljasaatmiseni 1860. aastatel seda piirkonda valitses, kuid ei järelda sellest sarnasusest etümoloogilist seost. Ja ilmselt teeb ta õigesti, sest selline etümoloogia ei vastaks koloniaalse toponüümia geneesi üldisele loogikale. Hadži Salamast, Tsanba ülikusuguvõsast pärit valitsejast, oli varem, veel enne maa alistamist, kirjutanud Kuramaa juurtega maakuulaja Theodor von Tornau (1835: 106). Salama nime võisid teada ka piirkonda vahetult pärast džigettide minemaajamist saabunud teistest rahvustest asunikud. Eesti asunike kirjapanekutest ega külaelanike suulisest pärimusest küll ei nähtu, et Salama oleks andnud neile lisainspiratsiooni küla nimetamisel Salmeks, kuid päriselt seda võimalust välistada ei saa.

Salme naabrusesse 1885. aastal rajatud Sulevi asundusele nimepaneku kohta on käibel olnud mitu versiooni. Ühe seletuse järgi pani külale nime selle üks asutajatest Mart Olev. Kaukaasia eestlaste koduloo uurija Jakob Nerman on seda episoodi vahendanud kohalike eestlaste andmetele tuginedes üpris põhjalikult. Kui Mart Olev Vohnjalt, Johan Heilman Kolgast ja Juhan Teppe Sagadist jõudnud Salmest üles mägedesse, hakatud arutama, mis kohale nimeks anda. Teppe küsinud Olevilt: „Kuule Mart, kui me nüüd seie elama asume ja mehi veel juurde tuleb, mis nime me sellele külale siis paneme? Sina oled siin esimene, meie tulime sulle järgi, sinu asi on siis külale nimi panna.” Mart löönud kirve tema ees olevasse puupakku, võtnud piibu suust, koputanud tuha vastu suure sõrme küünt välja, siis mõtelnud viivu ja sõnanud: „Jah, mina olen siin esimene. Minu nimi on Olev, olgu siis küla nimi Sulev.” (EAM, 284.1.28, l 1; EAM, 284.1.31, l 165; Vilbaste 1960: 128) Teise versiooni kohaselt antud külale nimi siiski eesti muinaskangelase Sulevi järgi, mis Linda ja Salme analoogiale toetudes tundub tõepärasem. Selle versiooni järgi on nime andja taas Jüri Ponamar (Võime 1972: 233, 1980: 21). Seda, et aja möödudes lähevad pärimuses käibele erinevad külanimede rahvalikud etümoloogiad, tuleb ette ka muude Vene impeeriumis rajatud eesti külade puhul (vt Jürgenson 2006: 108–110).

Kodumaal valitsenud rahvusromantilistel ideedel oli väljarändaja pioneerimentaliteediga ühiseid psühholoogilisi impulsse. Mõlemad tähistasid uut algust – esimene rohkem kollektiivsel, teine pigem individuaalsel tasandil. Pole imestada, et väljarändajad otsisid oma isiklikule loomisloole tuge eesti rahva lugemislauale laotatud loomis- ja kangelaslugudest. Võimalik, et eepos „Kalevipoeg” kandis endas väljarändajate jaoks lisasõnumit, mis kodumaal Eestis erilist rolli ei mänginud. Oli ju Kalevipoeg vana Kalevi kui väljarändaja poeg – seega teise põlve immigrant.

Kui algas eestlaste väljaränd tänapäeva Abhaasiasse, olid Faehlmanni ja Kreutzwaldi eestlastele kingitud jumalad ja kangelased rahva teadvusse juba kinnistunud ja tulid väljarändajatega võõrsile kaasa. Ametlikult aga kandis Salme küla nime Estonskaja, kusjuures Sulevi kuulus samasse külakogukonda. Viimast hakati ametlikult Suleviks nimetama alles 1900. aastal, kui seal avati külakool (Võime 1980: 22). Salme ja Sulevi (Sulevo) nimed olid käibel ka kogu nõukogude aja vältel. Pärast Abhaasia iseseisvumist 1992. aastal on külad ümber nimetatud: Salme kannab nüüd nime Phsou (abh Ԥcоу) ja Sulevi on Phšouhva (abh Ҧшоухәа) (vrd KNAB). Kohalikud kasutavad omavahelises suhtluses aga endiselt nimesid Salme ja Sulevi.

Mikrotoponüümia

Kuna kolonistid, sh eestlased, asusid Vene impeeriumi koloniaalvõimude poolt kohalikust elanikkonnast tühjendatud maadele, mis olid aastatega metsistunud ning mille põliseid toponüüme üldiselt ei teatud, tuli anda nimed ka külades ja nende ümbruses paiknevatele loodusobjektidele. Mikrotoponüümiat loodi vajaduspõhiselt, et tähistada olulisi orientiire maastikul. Nagu kirjutab eesti kohanimede uurija Marja Kallasmaa (2000: 197), ei panda kaugeltki kõikidele maastikuelementidele nimesid, vaid ainult neile, mis on elutegevuse seisukohalt olulised või oma olemuselt muust maastikust oluliselt erinevad. Sulevis olid Must koobas ja Valge koobas, makroreljeefis eristus Langend Kalju. Esimene Lagendik sai oma nime sellest, et oli mäkke tõustes esimene puudest lage ala (Kosenkranius 2009: 74). Linda külade elanikud nimetasid ühe mäe Linnamäeks, kuna see asus Suhhumi lähedal sellel teel, mis viis Linda küladest linna (Martin 2013b: 87). Suhhumi – Alam-Linda teel oli kitsas org kahe kõrge mäe vahel, mis sai eestlastelt vastava nime – Mägedevahe (Vilbaste 1960: 128). Sulevi eestlased, kes karjatasid ja karjatavad nüüdki loomi kunagise abhaaside asula Aibga lähistel mägedes, on paiga nimetanud Kivikopliks (autori välitööd).

Külade ja nende ümbruskonna mikrotoponüümia puhul oli Vene impeeriumis rajatud eesti küladele iseloomulik, et talu omaniku või rentniku nimi kandus edasi tema põldudele ning heina- ja karjamaale (vt Viikberg 2010: 532). Nii oli see näiteks Siberis, Volgamaal ja Krimmis, kuid see on omane ka Eesti kohanimistule, mis näitab, et kodumaal kujunenud norme rakendati ka asundustes. Kaukaasias vajasid nime ka mäed. Sulevi külas on Tinnarti mägi ja Hindovi mägi (Kosenkranius 2009: 74). Sulevis asuv Kiigemägi sai nime selle järgi, et seal peeti pidusid enne, kui küla sai endale klubihoone. Kiigemägi on olnud ka eestlaste jaanitule paik (autori välitööd). Vahel sai mägi nime seal kasvavate puude järgi. Ülem-Lindas oli Tammemägi, kuna seal kasvas enne maa põldudeks muutmist palju tammi (Martin 2013b: 87). Sulevis oli analoogsel põhjusel Kastanimägi (Kosenkranius 2009: 74). Eestlaste antud nimed olid Viigimägi ja Puutäimägi, aga mägine maastik võis anda nime ka mägede jalamitele ja ümbrusele. Sulevis kandis üks külaosa Mäealuse nime. Mägistes külades sai talukohti rajada lausikutele mäenõlvadele ehk nn lagedatele. Nii said endale nimed külaosad Lepalageda ja Tammelageda, Pärnalageda ja Sepalageda (Martin 2013b: 87; Võime 1972: 231). Salmes moodustas osa endisi Kolga valla randlasi küla lääneosas eraldi talude grupi (12–15 talu), mis sai nimeks Rannaküla. Paik valiti Musta mere ranniku lähedale, et tegeleda kalastamisega. Mitterandlaste ala oli vastavalt ülemine osa või Salme (Vilbaste 1960: 121; Võime 1972: 229), kuigi administratiivselt kuulus ka Rannaküla Salme koosseisu. Eestlaste antud kohanimed olid veel Karuauk, Karusööt, Kitseallikas, Raba koppel, Sõnajalapõld (Vilbaste 1960: 128). Karud olid esimeste asunike nuhtluseks, kuna rüüstasid maisipõlde, samuti häirisid kohalikke sõnajalad – loomad neid ei söönud, sõnajalatihnikutesse põllu rajamine oli aga väga aeganõudev. Talude õuemaad olid riigi korraldusel põldudest ja metsatükkidest eraldi. Salmest on teada näiteks Hundimetsatükk (autori välitööd).

Kuna Salmesse tuli suur hulk asunikke samadest Eesti küladest, näiteks Harast ja Sigulast, hakati sealt tulnud inimesi kutsuma sama talunime järgi nagu Eestis kodukülas. Gustav Vilbaste, kes käis 1959. aasta kevadel Abhaasias välitöödel, loetleb Salmes rajatud talude nimesid, mis langesid kokku talunimedega Kolga ja Kõnnu vallas. Tema välitööde ajaks olid varasemad talunimed hakanud küll juba ununema ja asendunud omanike perekonnanimedega. (Vilbaste 1960: 127)

Nii nagu vana kodumaa kohanimedest või mütoloogiast, saadi paiga mikrotoponüümias inspiratsiooni ka piiblist. Nimelt asub Salme ja Sulevi piirialal Nebo (Neebo, Neebu) mägi, mille seitsmendat tippu peeti kahe küla vaheliseks piiriks (Madison 2014: 20). Teadupärast oli Nebo mägi piiblis paik, millelt Mooses sai vaadata Kaananimaad, mille Jahve pärandas Iisraeli lastele (5Ms 32: 49). Enamasti ongi eesti külade vahelise Nebo mäe etümoloogiat seostatud piibliga (Martin 2013b: 87; EAM, 284.1.24, l 2), kuigi on esitatud ka alternatiivne rahvapärane seletus, mis seostab nime venekeelse sõnaga nebo ’taevas’ (Madison 2014: 19–20). Üldiselt peetakse õigeks esimest varianti. Rahvakristlikku etümoloogiat aimdub Sulevi külas asuva Põrguoru ja Noa laevanina (Kosenkranius 2009: 74) nimedest. Ka Sulevi külas paikneva Kannatusemäe nimi on ilmselt saanud inspiratsiooni piiblist (vrd Kolgata kui Kristuse kannatuse mägi – rohkelt kasutatud toponüüm paljudes keeltes). Vilbaste (1960: 128) on pakkunud Kannatusemäele küll proosalisema seletuse: nimi tulevat sellest, et pikk tõus mäkke ronimiseks nõudis suurt vaeva ja kannatust. See etümoloogia ei tarvitse aga olla algupärane.

Vilbaste toob ära ühe huvitava mikrotoponüümi Sulevi külast – Abessiina põld. Nii nagu eelloetletud mikrotoponüümia puhul, näeb ta ka selles nimes maastiku kui puhta lehe potentsiaali ning kultuurilisest katkestusest tingitud loovust. Nimelt olevat Vilbaste sõnul selle põllu kohal olnud varem mets, mis võetud maha Abessiinia sõja⁵ ajal ja ristitud tööliste poolt Abessiinia metsaks. Kui hiljem tehti endise metsa asemele põld, jäi see Abessiina põlluks. (Vilbaste 1960: 128) Tegelikult pole põhjust otsida selle nime päritolu kaugelt Aafrikast. Abasiinideks/abessiinideks nimetati XIX sajandil ja ka hiljem džigette, Salme ja Sulevi piirkonna varasemaid põlisasukaid, aga ka koondnimetusena mitmeid teisi neile lähedasi sugulasrahvaid (vt Pallas 1803: 327–329; Volkova 1974: 65, 74). Ka kohalikud eestlased teadsid XIX sajandi lõpus pärismaist etnonüümi abessiinid (Lossmann 1891: 621). Kohaliku toponüümia tekke selgituseks on see teooria palju loogilisem. Kuigi džigetid olid juba 20 aastat enne eestlaste saabumist maalt välja aetud, teadsid neid vähemalt nimepidi nii kohalikud võimud kui ka varem piirkonda saabunud kolonistid, kelle vahendusel ilmselt eestlasedki selle teadmise omandasid. Niisiis ei viita Abessiina põld uute asunike spontaansele nimeloomele nagu varasemad näited, vaid peegeldab eesti külade mikrotoponüümia seoseid maa varasema ajalooga. Kuid Abhaasia kõlaline sarnasus Aafrikas asuva Abessiiniaga ei ajanud segadusse üksnes Vilbastet, vaid sünnitas huvitavaid mõttekäike juba varem. Nii kirjutas näiteks saksa reisimees Friedrich Wagner (1854: 33), et abhaase arvatakse põlvnevat Aafrika abessiinlastest. Mõtet toetas XX sajandi algul Dmitri Gulia, üks Abhaasia humanitaaria rajajatest. Ka tema väitis, et abhaasid on pärit Aafrikast, põhjendades seda Abessiinia ja abhaaside ajaloolise nimetuse Apsnõ kõlalise sarnasusega. Samas pidas Gulia abhaaside võimalikuks algkoduks ka muistset Egiptust, seda siis ilmselt Abessiinia ja Egiptuse läheduse tõttu (Shnirelman 2001: 219, 241; Bartsõts 2012: 92).

Vilbaste (1960: 128) esitab samas artiklis Salme külast veel mikrotoponüümi Sulamaa põld ja peab seda puhtalt eestlaste loominguks, jättes küll toponüümi tagamaad selgitamata. Kuid aasta varem valminud käsikirjalistes märkmetes on Vilbastel huvitav repliik: „„Sulamaal” oli enne Salme küla asutamist tükike sulamaad kunagise talu ümber põlluna ja see jäänudki „Sulamaaks”, kuigi haritav maa on nüüd palju laiem.” (EKM EKLA, f 152, m 114:2, lk 14). Sulamaad mõistab ta siinkohal maana, mida saab künda. Sulamaa põllu kohta võib kuulda Salme elanikelt veel praegugi: seal olevat olnud väga hea mustmulla (põllu)maa (seega sula tähenduses ’selge, puhas’). Kuid see näib siiski rahvaetümoloogilise eksitusena: kui mõelda sellele, et Salme küla asupaik oli enne eestlaste saabumist seisnud 20 aastat kasutuseta, võib vaevalt uskuda, et seal oli mõni põllulapp jäänud võsastumata. Võib-olla tuleks Sulamaa nime tähendust otsida paiga varasemast asustusloost, nii nagu Abessiina põllu puhul. Võib-olla teadsid koloniaalametnikud või varem piirkonda saabunud moldaavlased või teised kolonistid seda paika seal varem valitsenud džigeti vürsti Hadži Salama nime järgi. Eestlaste suus võis Salama muganduda Sulamaaks.

Hüdronüümid

Kohalikud veekogud säilitasid eestlaste kõnepruugis üldiselt oma senised nimed. Must meri oli eestlastele tuttav juba Eestist välja rännates. Järved asuvad Abhaasias peamiselt mägedes, intensiivsest inimtegevusest (sh eestlaste asustuspiirkondadest) eemal, mistõttu neil pole olulist majanduslikku ega kultuurilist tähendust. Seetõttu puuduvad neil ka eestikeelsed nimed. Peamised Abhaasia territooriumi looduslikud liigendajad ja piiritlejad on jõed, mis eraldavad ajaloolisi piirkondi ja neid asustavaid etnilisi kogukondi. Kaukaasia ahelikelt algav ja Musta merre suubuv Phsou (abh Ԥcоу) jõgi, mille kaldale kerkis Salme ja mis on tänapäeval Venemaa ja Abhaasia piirijõgi, jäi ka eestlaste kõnepruugis Phsouks. Mõne jõe nimi mugandati suupärasemaks. Kaukaasia nõlvadelt algavast ja Musta merre suubuvast Kodori jõest (abh Кәыдpы), mille kaldale tekkis Estonia küla, sai Kador/Kadur, Ülem-Linda ja Neudorfi lähistel voolavast ning Suhhumi lahte suubuvast Kelasuri (abh Кьалашәыр) jõest Kelasuur, Kilasoor või Kalassar (EAM, 284.1.19, l 7). Omapäraselt on kujunenud Sulevi lähistel voolava Lapsta jõe eestikeelne nimi Paruni jõgi: selle jõe ääres asus enne džigettide minemaajamist asula nimega Lapstaarha (abh Лапсҭарха, sõna-sõnalt ’Lapsta jõe org’). XIX sajandil kanti paik vene dokumentidesse nimega Baranovo (Baronovo), mis oli pandud omaaegse kõrge sõjaväelase auks (Kvartšija 2015: 15, 2019b: 125). Kuna paiga elanikkond vahetus, ununes varasem hüdronüüm Lapsta ja jõge hakati nimetama vene kolonistide küla Baranovo/Baronovo järgi. Eestlased mugandasid selle Paruni jõeks. Omaaegsetes mälestustes on asulat nimetatud eesti keeles Paruni külaks (Ludvik s. a.: 13). Siis aga kadus Baranovo/Baronovo nimi käibelt – 1948. aastal grusiinistati asula nimi Tsalkotiks ja 1992. aastal ennistati põline nimi Lapstaarha. Eestlased nimetavad jõge aga endiselt Paruni jõeks. Kui küsisin nime saamislugu, pakkus üks noorem sulevlane, et küllap olid seal mõne paruni valdused – rahvaetümoloogia on loominguliselt produktiivne, kuigi ei tarvitse olla täpne.

Musta mere rannikupiirkonna linnad ja suuremad asulad Abhaasia eestlaste keelepruugis

Abhaasia eesti asunikud, kes valdavalt olid põlluharijad ja karjakasvatajad, vajasid oma toodangule turgu. Kauplemas käidi linnades ja kui linn oli kohalik administratiivne keskus, suheldi seal ka ametnikega. Suhhumi ringkonna eestlaste jaoks oli ringkonna keskus Suhhum ja Musta mere ringkonna (hiljem Sotši ringkonna) eestlastel Sotši. Piir Suhhumi ja Musta mere ringkonna vahel jooksis algul mööda Bagrõphsta (abh Баӷрыԥсҭа, vene keeles ka Холодная) jõge, hiljem oli piiriks Bzõphi (abh Бзыԥ) jõgi, kuid mõlemal juhul jäid Suhhumi ümbruse ja Phsou jõe äärsed eesti külad eri ringkondadesse. Musta mere rannikule rajatud eesti asunduste kuulumine eri ringkondade koosseisu hakkas kujundama sealsete eestlaste mentaalset topograafiat ja regionaalset identiteeti. Kuna Abhaasia polnud eraldi administratiivne üksus, ei saanudki tekkida enesemääratlust Abhaasia eestlane. Ajapikku kujunesid välja regionaalsed määratlused Sotši eestlased ja Suhhumi eestlased (vt nt Wunk 1914).

Kuidas nimetasid kohalikud eestlased suuremaid keskusi? Türgi päritolu linnanimi Suhhum (tsaariajal ametlikult Suhhum Kalé) oli eestlaste seas tuntud kui Suhkum ja seda veel 1950.–1960. aastatel (EAM, 284.1.70, l 8), st ka pärast seda, kui see 1936. aastal grusiinistati nimekujule Suhumi. Praegu kannab linn taas nime Suhhum. Väljarändamisaegses kirjasõnas on Suhhumi ringkonda kohati nimetatud mugandatult Summimaaks (Üks Suhhumi rändaja 1887), kuid praeguste asunike järglaste suust seda enam ei kuule.

Sotši, mis oli tsaariajal kohalike eestlaste ringkonnakeskus, on venelaste mugandatud nimekuju piirkonnas varem elanud ubõhhide antud toponüümist Šuatša (abh Шъуача), mis tähendab rannikut. Eestlased on kasutanud venepärast nimekuju. Sotši lähedal paikneb Adleri linn, mis Salme ja Sulevi eestlaste jaoks oli oluline kauplemiskeskus. Adleri linn sai laialt levinud rahvaetümoloogia järgi nime saksa sõnast Adler ’kotkas’, mida kinnitavad kohalikud eestlased. Tegelikult asustas seda piirkonda džigettide Ardi kogukond (vürst Ardba järgi). Türklased nimetasid nende maade elanikkonda Ardler (Atšugba 2012: 10). Veel 1840. aastatel kasutati selle koha puhul nimevarianti Ardiller (Bodenstedt 1849: 194). Nime Ardler/Ardiller mugandasid vene võimud Adleriks ja sellisel kujul hakkasid paika, millest hiljem kasvas välja linn, nimetama ka piirkonna uued asukad, sh eestlased.

Suhhumi, Sotši ja Adleri kõrval oli Abhaasia eestlaste neljas oluline linn Gagra. Nõukogude aastatel, mil Abhaasia NSV (alates 1931. aastast ANSV) ja Vene NFSV piirijõgi oli Phsou ning Sotši kuulus Vene NFSV koosseisu, sai Gagrast rajoonikeskus Abhaasias. Kuna Salme ja Sulevi kuulusid Gagra rajooni, tõusis sellega ka linna tähtsus sealsete eestlaste jaoks. Varasematel kümnenditel liigutati Musta mere rannikul Gagra piirkonnas administratiivseid piire korduvalt. Eestlaste Musta mere rannikule asumise ajal kuulus Gagra Suhhumi ringkonda ega omanud seetõttu eestlaste jaoks suuremat tähtsust. Suhhumi piirkonna eestlastele oli see liiga kaugel, Salme ja Sulevi elanike jaoks teise ringkonna asula, pealegi 1880. aastatel veel suhteliselt tähtsusetu küla. 1890. aastatel tekkis võimudel huvi hakata Gagrat kuurortpiirkonnaks arendama ja olukord muutus. Juunis 1901 anti Gagra nn datša tsaar Nikolai II lähikondsele, saksa juurtega Aleksandr P. Oldenburgskile (saksapäraselt Alexander von Oldenburg), kes oli abiellunud Nikolai II õe, suurvürstinna Olga Aleksandrovnaga (Dzidzaria 1975: 436, 448). Kuurort valmis 1903. aastal ja 1904. aastal viidi piirkond Oldenburgski initsiatiivil Musta mere ringkonna koosseisu. Nüüd muutus Gagra olulisemaks ka kohalikele eestlastele, kes müüsid seal oma põllumajandussaadusi. Linna staatuse sai Gagra siiski alles 1933. aastal. Keskaegsetes allikates on seda paika nimetatud Kakara, Kakkari, Hokari; kujul Gagrõ (vn Гагры) ilmub see XIX sajandi vene dokumentides (Kvartšija 2019b: 141). Saksakeelsetes tekstides esines Gagra XIX sajandil kujul Gagri (Radde, Koenig 1894: 65). Tänapäeval on linna nimi ametlikult Gagra. Eestlaste kõnepruugis on tänapäevase Gagra kõrval kohati säilinud varasem vorm Gagri (EKM EKLA, F 235, m 29: 18, l 198; autori välitööd) – sisseütlevas käändes Gagrisse –, mis viitab omaaegsele venekeelsele nimekujule Gagrõ (või ka Gagrõi) ja veelgi rohkem saksapärasele nimele Gagri.

Teistes suuremates Abhaasia asulates võtsid eestlased kasutusele juba olemasolevad, tsaarivõimu alles jäetud abhaasi kohanimed, kuid kõnekeeles mugandasid need sageli suupärasemaks. Mägedes asuvast kunagisest võimsast abhaasi keskusest Tsebeldast (abh Ҵабал) sai eestlastel Sipeldi, Phshu (abh Ԥсҳәы) asulast Bzõphi jõe ülemjooksul, mis enne väljasaatmisi oli olnud džigettide hulka kuuluva phshu etnilise kogukonna keskus, sai Apskuu (Martin 2013b: 87), Aibgast, kust vene võimud olid välja saatnud kohaliku aibgaa kogukonna, sai eestlaste kõnepruugis ilmselt vene keele vahendusel Nahip (EAM, 284.1.40, l 4). Vesjolojest/Vesjolovost, kuhu Salme küla asunikud Musta mere rannikule jõudes esmalt talvekorterisse jäid, sai Visoluva (EKM EKLA, f 235, m 29: 55, l 5–6). Estonia küla lähistel asuvast Drandast (abh Цкыбын), kuhu 1885. aastal rajati õigeusu klooster, sai Trand/Drand (omastavas käändes Trandi) ning Gudautast sai Kudauut (omastavas käändes Kudauuti). Loetletud asulatesse asus ajapikku elama ka eestlasi, mistõttu oli eestlastel põhjust neist asulatest rääkida ja nende nimesid suupärasemaks mugandada.

Salme lähistel asuv Jermolovsk sai nime Vene keisririigi riigivarade ja maaharimise ministri⁶ A. S. Jermolovi järgi, kes külastas piirkonda aastal 1894, kuid varem, enne džigettide minemaajamist oli see kandnud nime Getšrõphš (abh Гьечриԥшь, Гьачрыԥшь), mille oli saanud mõjuka džigeti getšaa/getšba kogukonna järgi (Getšrõphš – sõna-sõnalt ’getšaade asuala’). Getšrõphšis oli olnud ka getšaade vürsti Rašid Getšba residents (Kvartšija 2019b: 149). Eestlased nimetasid paika aga Konnalinnaks, lühendatult Konnaks (EAM, 284.1.24, l 1) ja mõningatel andmetel ka saksapäraselt Kwakenstadtiks (Kosenkranius 2009: 70), sest madalal ja niiskel rannikutasandikul oli palju tüütult krooksuvaid konni. Linn jõudis vahepeal kanda Jermolovski ja Lesselidze nime, kuid on praeguseks tagasi muudetud Getšrõphšiks. Kohalikud eestlased nimetavad seda aga endiselt Konnalinnaks. Salme ja Sulevi eestlaste elu on selle asulaga tihedalt põimitud: nõukogude aastatel asus seal nende külanõukogu, aga linnas on ka kauplused, turuplats, söögikohad, apteek, bussipeatus jne, kus külaelanikud käivad. Igatahes viitavad nii Jermolovsk, Konnalinn kui ka Kwakenstadt paiga koloniaalsele staatusele – ignoreeriti varasemaid põliselanike kohanimesid.

Linda lähistel asunud Akapa (abh Акаԥа), mis enne põliselanike minemaajamist oli olnud üks suuremaid abhaaside asulaid, mugandus eestlastel Kapaks; varasemat suurt abhaaside asulat Guma/Gumm (abh Гәыма/Гәымм), mis ulatus Kodori jõe keskjooksuni, hakati kutsuma Kummiks. Abhaaside gumaa ja akapa kogukonnad olid neist paigust, kuhu hiljem rajati kolonistide, sh eestlaste asundusi, peaaegu täielikult ära aetud – osalt 1867., aga peamiselt 1877. aastal (Bagapš 2019: 17). Põliselanikelt ei saanud 1880. aastatel saabunud eestlased neid nimesid seega omandada, küll aga paikkonda juba varem saabunud kolonistidelt, näiteks kreeklastelt või bulgaarlastelt, kelle kolonisatsioon Abhaasias algas juba 1860. aastatel. Maa varasemat toponüümiat võisid vahendada ka koloniaalametnikud. Eestlaste kõnepruugis oli Alam-Linda üks ots Kumm ja teine Kapa (EAM, 284.1.19, l 26), vastavalt asukohale endiste abhaaside asulate Akapa või Guma osas.

Kokkuvõte

Abhaasia territooriumi liitmine Vene impeeriumiga ja kohaliku elanikkonna osaline väljasaatmine 1860. ja 1870. aastatel lõi eeldused massiliseks agraarkolonisatsiooniks. Rahvastiku osaline vahetus tekitas Abhaasias mitmes mõttes kultuurilise katkestuse: nii Türgisse lahkunud põliselanikele kui ka Abhaasiasse saabunud kolonistidele tähendas migratsioon uut algust uuel maal. Kuigi kõiki abhaase polnud Abhaasiast välja saadetud, oli piirkondades, kuhu asusid hiljem eestlased, väljasaatmine olnud totaalne: Loode-Abhaasia džigeti kogukonnad pidid jätma oma endised kodupaigad ja rändama peaaegu täies koosseisus Osmani impeeriumisse, Suhhumi lähistel elanud gumaa ning akapa kogukondade liikmetest sunniti enamik lahkuma ja allesjäänutele kehtisid mitmed piirangud. Tavapärane võimusuhetel rajanev kolonisatsiooni muster, kus põliselanikele ei laiene kolonistidele antud privileegid, väljendus Abhaasias eriti selgelt: riiklik kolonisatsioonipoliitika soosis koloniste ja seadis põliselanikud hierarhiliselt madalamale astmele.

Eestlaste saabumise ajaks olid neile määratud maad seisnud aastaid peaaegu inimtühjana: Suhhumi ümbruses umbes 2–5 aastat, Loode-Abhaasias Džigeetias 20 aastat. Kultuuriline katkestus väljendus kõige muu kõrval ka toponüümias – Džigeetias rohkem, Suhhumi ümbruses vähem. Kui Suhhumi piirkonda saabunud eestlaste kõnepruuki jõudis osalt ka varasemate asulate nimesid, mida seejärel suupärasemaks kohandati, siis Džigeetias, kus puudus järjepidevust kandnud põliselanikkond, kadus varasem toponüümia peaaegu täiesti. Katkestuse elasid üle vaid mõned hüdronüümid ja suuremate asulate nimed, seda koloniaalametnike ja eestlastest mõni aasta varem saabunud kolonistide (armeenlaste, kreeklaste, moldaavlaste jt) vahendusel.

Asunike perspektiivist tähendas kultuuriline katkestus vanalt kodumaalt lahkumisest tingitud eemaldumist kodumaa kultuuriväljast. Kui võõrale maale saabumine tõi kaasa vajaduse anda rajatud küladele nimed, pakkusid uue toponüümia jaoks ainest nii vana kodumaa ja selle asulate nimed (Estonia) kui ka kodumaal tollal populaarne rahvusromantiline ideoloogia (Linda, Salme, Sulevi) – mõlemad tähendasid asunikele kultuurilist pärandit ning aitasid, kumbki omal viisil, võõrast keskkonda struktureerida ja tuttavamaks muuta. Nii külanimede kui ka maastikku tähistava mikrotoponüümia (mägede, kaljude, orgude, koobaste, põldude jne) puhul ignoreeriti (väheste eranditega) varasemaid põliselanike antud kohanimesid – Loode-Abhaasias kas või juba seetõttu, et põliselanikkond oli ammu lahkunud ning teadmised varasemast toponüümiast olid piiratud. Paikade nimetamisel lähtuti sageli tuttavatest kohanimemallidest – neist, millega oldi harjunud kodumaal. Paiku nimetati vastavalt vajadusele. Kui koloniaalvõimude motiiv oli uusi valdusi valitseda, siis asunikud otsisid paremat elu. Asunike motiivid paikadele nimede andmisel võisid küll erineda Vene koloniaalametnike eesmärgist kirjutada uus võim vallutatud maa kaartidele, kuid asunike antud nimede kaudu said koloniaalvõimu soovid ikkagi täidetud ja põliselanikkonna toponüümid uutega asendatud.

Artikkel on kirjutatud projektide „Eesti agraarne diasporaa asunduskolonialistlikus perspektiivis. Eestlased Kaukaasias” (KUM-TA7) ja „Eesti diasporaa: allikad ja representatsioonid” (ERM10-6/2023-EE) toel.

Aivar Jürgenson (snd 1969), PhD, Eesti Rahva Muuseumi vanemteadur (Muuseumi tee 2, 60532 Tartu), aivar.jyrgenson.001@gmail.com