Ning-ist ja-ni ja edasi

Ja ja ning on tänapäeva eesti keeles suure kasutussagedusega sünonüümsed rinnastavad sidesõnad, mille funktsioone on varasemates keelekäsitlustes kirjeldatud ning püütud ka keelekorralduslikult reguleerida. Funktsioonide selge eristumatuse tõttu ei ole see ühemõtteliselt õnnestunud, seetõttu pakub nende keelendite kasutus­tingimuste määratlemine ja funktsioonide kujunemine arutlusainet praegusajalgi. Lisaks ja tänapäeval tavalisimale sidesõnalisele kasutusele on samast germaani tüvest lähtunud keelendid jaa ja jah toiminud kinnitavate vastuspartiklitena. Vanades tekstides on ja esinenud ka kinnitava-rõhutava partiklina tähenduses ’ju, ometi’.

Kasutuse tagamaadele pilgu heitmiseks anname siinses artiklis diakroonilise ­ülevaate grammatiliste sõnade ja ja ning esinemusest ning nende funktsionaalsest tööjaotusest eesti vana kirjakeele allikate põhjal. Vaatame ka seda, missuguste tähendustega on neid sõnu seostatud XVII ja XVIII sajandi sõnastikes. Eeldame, et aja­looline ülevaade võimaldab selgitada nende keelendite tänapäevaseid funktsioone ja nende kui pragmaatiliste või grammatiliste üksuste kujunemiskäiku.

Uurimuse eesmärk on välja selgitada, 1) mis ajal ja missugustes funktsioonides need sõnad eestikeelses kirjasõnas kasutusele tulid; 2) kas põhja- ja lõunaeesti kirjakeele kasutustava erinesid teineteisest; 3) kuidas on saksa keel kui tugev kontaktkeel mõjutanud grammatilise sõna ja funktsioonide kujunemist. Materjal pärineb eesti vanema kirjakeele tekste sisaldavatest korpustest VAKK ja EPAK, kus keskendume XVI–XVIII sajandi materjalile, et iseloomustada keelendite varasemaid funktsioone ning saksa keele mõjulise ja esiletõusu rinnastava sidesõnana olukorras, kus samas funktsioonis oli kasutusel ka omasõna ning. XVII sajandi kasutustava võimaldavad muu hulgas avada tollased saksa-eesti rööptekstid, mille saksa vastete alusel saame teha täpsemaid järeldusi keelendite funktsioonide kohta.

Käsitluses toome välja keelendite ja ja ning kujunemise teed, püüdes ühtlasi täpsustada, kas lisanduva keelendi ja kujunemisel on suund olnud pragmaatikast grammatikasse (grammatiseerumine; Hopper, Traugott 2003; Heine, Kuteva 2007; Harder, Boye 2011) või vastupidi (pragmatiseerumine; Diewald 2011; Narrog, Heine 2018) ja kas nendes protsessides võib täheldada sundgrammatiseerumise (vt Metslang 2017) ilminguid. Selle väljaselgitamiseks analüüsime keelendite ja ja ning funktsioone kirja­keele vanimates tekstides. Et nii grammatiseerumine kui ka pragmatiseerumine on järkjärgulised diakroonilised protsessid, jälgime ka seda, missuguste etappide kaudu on võinud toimuda funktsioonide eristumine.

Sõna ja on XVII sajandi tekstides harv ega ole veel välja kujunenud sidesõna (näide 1). Põhiline rinnastav sidesõna sel ajal on ning (näide 2). Partiklina esineb ja vanimates tekstides enamasti saksa kinnitava-rõhutava partikli ja ’ju, ometi’ vastena või ka kinnitava vastuspartikli jaa/jah funktsioonis. Kinnitavat-rõhutavat, vastuspartikli ja siduvat funktsiooni jälgimegi vanimates tekstides, et kirjeldada tekstilise kasutuse põhjal nende keelendite kujunemise etappe. Kujunemisteid kirjeldades võtame vaatluse alla ka kasutusmuutuse leviku autoriti või tekstiti.

(1) Tæma tulleb waine seÿe Mȧȧ pæle, lebbÿ tæma waÿse Ilmalle tullemeße, kuÿ tæma saÿ se Soima siße pantuth, ninck mechke siße mehituth, ia tæmal eb olle am̃a sen Surma siße mittekit olnut, mea tæma oma perralt on olnuth. (VAKK, Müller 1601 (4), 12)
’Ta tuleb vaesena siia maa peale oma vaese ilmalesündimisega, kui ta pandi sõime ning mähiti mähkmetesse ja tal ei olnud kuni oma surmani midagi, mis oleks olnud tema oma.’¹

(2) Wßuma ym̃ala ysanda keykyny weyckgkyne. ken lonuth tayua nynck mhae nynck Jhs teme ayno poian meddten ysande [—] (VAKK, Kullamaa käsikiri 1524, 142)
’Usume kõigeväelist Jumalat Issandat, kes on loonud taeva ning maa ning Jeesuse, oma ainsa poja, meie Issanda’

Siinses käsitluses on põhitähelepanu keelendite jaa/jah/ja funktsioonidel, mis avavad kontaktimõjulise keelendi kasutusmuutuse ajas. Ning on varasema side­sõnalise kasutusvariandina kirjelduse taustal.

1. Taust: eesti partiklite kujunemisest ja nende funktsioonide eristamisest

1.1. Partiklite funktsiooninihked

Eesti keele partiklite ajaloolist arengut ei ole tänapäevase ajaloolise (sotsio)lingvistika raamistikus (vt Säily jt 2017; Culperer 2011) süviti uuritud. Seniste kirjelduste põhjal võib siiski näha mitmesuunalisi arenguteid, mida võib olla mõjutanud ka uuritava partikli kontaktimõjulisus ning kontaktkeele eeskujust lähtuv funktsioonide jagunemine. Siinse käsitluse üks eesmärke ongi välja selgitada, kas ja kuidas kontaktkeele eeskuju mõjutab keelendi grammatiseerumise etappide järjekorda.

Kontaktimõjulisust on varem täheldatud eesti vana kirjakeele partiklite vist, doch ’ometi, siiski’ ja ja puhul (Prillop, Habicht 2022; Kärk 2014; suulise keele kohta vt Keevallik 2006). Säilinud tekstide põhjal, keeleajaloolisi rekonstruktsioone arvestamata, on partiklite kujunemisel tuvastatud erisuunalisi arenguteid: 1) leksikaalne üksus (adverb/ühend) > partikkel > konjunktsioon (aga, ega); 2) konjunktsioon > partikkel (ehk, või); 3) partikkel > konjunktsioon (ja) (vt Keevallik, Habicht 2017; Metslang jt 2014; Prillop jt 2006). Siinses artiklis vaadeldav ning ei ole kujunenud partikliks, kuigi selle praegune populaarsus ühiskeeles (vt Makko 2009) võib tulevikus pakkuda ainest ka pragmaatilisteks laiendusteks ja seega partiklistumiseks. Sellele osutavad eelkõige keelendi kasutamise esialgu veel harvad juhud lausealgulises positsioonis, kus lauseid siduva funktsiooniga kaasneb subjektiivne rõhutus, oma seisukoha kinnitamine ja esiletõstmine (näide 3).

(3) Ja Knut Hamsuni fašismimeelsed üleskutsed ajal, kui Norra sõdurid pidasid veel lahinguid, on drastiliseks näiteks kodumaa reetmisest. Ning see pole lihtne ajaloo­sündmuste kirjeldus. (ÜK 2023, ajakirjandus)

1.2. Keelekorralduse arusaamad kasutust mõjutamas

Keelendite ja ja ning funktsioone on püütud kasutajatele selge väljenduse näpu­näidete andmiseks eristada juba alates XIX sajandi algusest. Aja jooksul on nende sidesõnade rolle siiski erinevalt tõlgendatud (vt ka Ross 2017). Kui Kristjan Jaak Peterson kirjeldas 1818. aasta Beiträges, et sidesõna ning kasutatakse juhul, kui üks asi toimub teisega samal ajal ja samas olukorras, nt Ta olli surelinne, ning lubas; sidesõna ja aga vastupidisel juhul, nt Mees kündis metsas omma pöldo, ja [= pärast] teggi narid mahha (Peterson 1818), siis Ferdinand Johann Wiedemann kirjeldab oma grammatikas sõnu ja ja ning (samuti lõunaeestilist nink) juba võrdväärsete ühendavate sidesõnadena, mille mõlema vasteks on saksa und (Wiedemann 1875: 588). Seega nägi Peterson sidesõnadel funktsionaalset tööjaotust, Wiedemann aga mitte.

Ka Otto Wilhelm Masingul oli selge arusaam sõnade ja ja ning tähenduse erinevustest ning ta kasutas seda ühe argumendina tallinna kirjakeele paremuse tõestamiseks võrreldes tartu kirjakeelega. Masingu järgi (13. veebruaril 1820 kirjas talurahvaseaduse elluviimise komisjonile) on eesti ja vaste saksa keeles und ’ja’, eesti ning vaste aga so wie auch ’(nii) nagu ka’. Ta ütleb, et tallinna keeles tehakse seda vahet, tartu keeles aga mitte. (Laanekask 2003: 158) Funktsioonide eristamise püüdest hoolimata ei õnnestunud ka Masingul endal seda vahet teha – kuidas muidu seletada, et ta kasutab koos sidesõnaga ning rõhutavat partiklit ka:

(4) Kolmtõistkümmend wersta meist, Ria pole, olli suur kiwwi tule käest mahha­tulnud, mis peäle nellikümmend naela kalub; ka olli seäl selsammal kõrral kiwwi rahhet nähtud, ning ka pissut mawärrisemist tunda olnud. (DEA, Marahwa Näddala-Leht 1820, nr 1, lk 4–5)

XX sajandi alguse keelekorralduse rangelt tähendusi eristava lähenemise ajel püüti ka sidesõnade ja ja ning funktsioone ja kasutustingimusi selgelt määratleda. Eristamist seostati tollases keelearenduses „keele varjundamise ja tühikute täitmise” tarvidusega (vt Veski 1929: 104). Johannes Voldemar Veski möönab, et rahvasuus on 1920. aastatel üldiselt kasutusel ja, ning vaid kohati ja ilma tähendusvaheta. Ometi soovitab ta sidesõnadel ja ja ning funktsionaalset vahet teha, põhjendades seda XVII sajandi lõpu piiblitõlkijate otsustest tulenenud kasutustavaga, mis toetus ladina keelele, kus et (’ja’) ühendab üksusi lõdvalt, atque, ac, -que (’ning’) aga tugevalt, „ühtesulatavalt” (Veski 1929: 105). Arendatava kirjakeele väljendustäpsust taotledes pöördub Veski siin oma aja kasutustavast minevikulise võõrmõjulise eeskuju poole.

Probleeme keelendite ja ja ning kasutamisel näevad keeletoimetajad praeguse ajani, mil nende sidesõnade kasutus on reguleeritud küll peamiselt stilistiliste soovitustega. Seda, et tegu on sünonüümidega, mööndakse ka keelekorralduses (Kasik 1995). Praegust kasutust kommenteerides ja varasema tava järgimise mõttekust rõhutades kirjutab Helika Mäekivi (2013) Päevakera ajaveebis: „Sõnade ja ja ning valimine on otsekui keelemäng, milles osalejalt nõutakse mõtestatud lähenemist, tarka sisusse süüvimist ja armastust hästi koostatud teksti vastu.” Need on kasutaja stiilitunnet puudutavad subjektiivsed kriteeriumid. Kasutaja stiilitundega seostub ka korduse vältimise vajadus ning soovitus kasutada mitmetasandilise loetelu puhul sidesõna ning suuremate rühmade sidujana ja väiksemate üksuste sidujana eelistada ja-d (Kasik 1995; Mäekivi 2013). Normingulisi kasutuseeskirju sidesõnade ja ja ning puhul tänapäeva keeles ei ole, on vaid stiilisoovitused.

1.3. Alguses oli ning

Keelendi ning esmaesinemus kirjakeele tekstides ulatub tagasi aastatel 1524–1532 kirja pandud nn Kullamaa käsikirjani (näide 2), mille 164 eestikeelse sõna hulgas leidub ning üheksa korda. Keelendit ja XVI sajandi käsikirjades ega trükistes veel ei esine. XVI sajandil kasutusel olnud läänemeresoome päritoluga ning (ETY) on varasemates tekstides universaalne rinnastav sidesõna, partiklilisi funktsioone ei ole selle puhul märgitud ei grammatikates ega avaldu neid ka tekstides.

Sidesõnana on ning sagedane erinevate lauseliikmete, sh määruste (näide 5) ja rinnastatud osalausete vahel (näide 6).

(5) Mu Armes moder encke tamha sinnu Jelle Jetta. / oy ninck pewe (.ennj keick assie sap sinnucasy hew [—] (VAKK, Kiri moderile, 1540–1560, 1)
’Mu armas emand, ega taha ma sind jälle (maha) jätta, ööl ning päeval, enne (kui) kõik asi saab sinuga hästi (olema)’

(6) Nynda / Sel öszell buth Je[sus] [e]ra pettety / wöth tema sen [leib]an / tennedis nynck murdis Nynck andis sen temma sul[laste]le / Nynck payetys [—] (VAKK, Koell 1535, 10)
’Nõnda sel ööl, kui Jeesus reedeti, võttis ta leiva, tänas ning murdis ning andis selle oma sulastele ning ütles’

Ning on väga sage ka XVII sajandi tekstides: näiteks Georg Mülleri jutlustes (1600–1606) esineb see 4575 korda (lauseid siduva üksusena ka pealkirjas kasutatud lausetsitaadi alguses (näide 7)), Heinrich Stahli kiriklikes raamatutes 17 234 korda, lõunaeestikeelses Joachim Rossihniuse kirikukäsiraamatus (1632) 3559 korda. Kõigi kolme autori puhul on see umbes 500 kasutust 10 000 tekstisõna kohta. Tänapäeva keelt esindavas eesti keele ühendkorpuses (ÜK 2023) on ning’i sagedus kümme korda väiksem: ligi 50 esinemust 10 000 tekstisõna kohta.

(7) Die Wort sind genohm̃en aus dem 1. Cap: S. Iohañis, da der Apostel vnd Euangelist also schreibet. Ninck se Sana saÿ Lihax ninck ellas meddÿ seas [—] (VAKK, Müller 1600 (1), 9)
’Sõnad pärinevad Johannese evangeeliumi esimesest peatükist, kus apostel ja evangelist kirjutab järgmist: „Ja sõna sai lihaks ja elas meie seas”’

1.4. Saksa ja ning selle funktsioonid

Saksa ja on peamiselt nõustumispartikkel. Seda kasutatakse vestlustes nagu eesti partiklit jah/jaa. Erinevalt eesti partiklist jah/jaa esineb saksa ja ka kinnitava-rõhutava partiklina (vrd eesti ju), nt das war ja allen bekannt ’see oli ju kõigile teada’. Samuti saab saksa nõustumispartiklit ja kasutada lausete lõdvemaks sidumiseks, nt so habe ich es selbst erlebt, ja, so war es ’nii ma seda kogesin, jaa, nii see oli’. (DWDS: ja)

Lauseid ühendavat kasutust on ka Martin Lutheri piiblitõlkes ning sedakaudu vanimate eestikeelsete tekstide aluseks olnud saksakeelsetes tekstides (näide 8). Rinnastatud keelendite sidumiseks on saksa keeles sidesõna und ’ja’, keelendit ja selleks ei kasutata.

(8) Christus ist hie / der gestorben ist / ia viel mehr / der auch aufferwecket ist / wel­cher ist zur rechten Gottes / vnd vertrit vns. (Luther 1534, Rm 8:34)
Christus on sihn / ke surnut on / Ja paljo ennamb / ke kahs ülleserretut on / ke on Jum͂ala parrambal kehjel / ninck pallup meije ehs. (VAKK, Stahl 1638 (HH III), 163)
’Kristus, kes on surnud, on siin, ja palju enam, kes on ka üles äratatud, kes on Jumala paremal käel ning palub meie eest.’

2. Keelendi ja kasutus põhjaeesti kirjakeeles

Selles jaotises kirjeldame keelendi ja funktsioone vanimates põhjaeestikeelsetes sõnastikes ja tekstides. Et ja XVI sajandist pärit ja veel vanemates allikates ei esine, pärineb varaseim vaatlusalune näide XVII sajandi algusest, Georg Mülleri jutlustest, kus esildub juba ja erinevaid funktsioone. Ühtlasi näeme, et seda laenulist keelendit ei kasuta vanade tekstide autorid ühtmoodi ja et see ei ole XVII sajandil veel sage ega kinnistunud. XVII sajandi ja XVIII sajandi alguse rööptekstide vastete põhjal saame hinnata keelendite tähenduste dünaamikat.

2.1. Ja XVII–XVIII sajandi põhjaeesti grammatikates ja sõnastikes

Esimeses eesti keele grammatikas, Heinrich Stahlil (1637), on ja kirjeldatud muutumatute sõnade loendis jaatava-kinnitava partiklina, mille saksa vaste on Ja: Ja / ja / warlich ’jaa, tõesti’ (Stahl 1637: 29). Tema grammatikale lisatud sõnastikus ega sealsetes näitelausetes keelendit ja ei leidu.

Heinrich Gösekeni (1660) grammatika partiklite loendis ja-d ei ole, Gösekeni saksa-eesti sõnastikus on see seotud saksa vastega ja, mis viitab samuti jaatava-­kinnitava partikli funktsioonile. Sõnastikus on ka kinnisühend ja wist – Ja freylich, maximè, mille tähendus on ‘jah, kindlasti’ (Göseken 1660: 246).

Ka Johann Hornungil (1693) on ja nimetatud jaatavaks-kinnitavaks partikliks (Hornung 1693: 92) ja esmakordselt juba ka sidesõnaks – see leiab mainimist ühendavate sidesõnade all (Hornung 1693: 102).

Salomo Heinrich Vestringi käsikirjalises sõnaraamatus (1720.–1730. aastad) on samuti nimetatud nii sidesõna kui ka jaatava-kinnitava partikli funktsioon: Ja – und; Minna ja sinna. Ich und du; Jah – Ja (Vestring 1998: 41). Siin näeme vastuspartiklit juba ka jah-kujulisena.

Anton Thor Helle grammatikas (1732) on sidesõnadena nimetatud ning, ja, ka, egga, ommeti jt (Helle 1732: 61) ning tema sõnastikus on ja vasteks saksa sidesõna und (Helle 1732: 96).

August Wilhelm Hupeli grammatika I ja II trükis (1780, 1818) on esile toodud sidesõnad ning ja ja saksa vastega und (Hupel 1780: 84). Lõunaeesti keeles (vt täpsemalt alapeatükist 3.1) on Hupeli (1780: 85) sõnul ning asemel kuju nink. Hupeli (1780: 158) sõnastikus on põhjaeestiline ja ühendatud saksa vastega und ja lõunaeestiline ja saksa partikli vastega ja, mis näitab erinevuse märkamist kahe keelekuju vahel.

Seega näeme, et alates XVII sajandi lõpus ilmunud Hornungi uuenduslikust grammatikast on ja esitatud lisaks partiklile ka sidesõnana. Hornungi osalusel koostatud põhjaeestikeelsest kirikukäsiraamatust „Ma Kele Koddo ning Kirgo Ramat” (1694–1695) algab ka ja teadlik kasutamine neutraalse sidesõna funktsioonis (vt Viht 2023). Hornungi Uue Testamendi tõlkes, õigemini selle üsna originaalitruuks peetavas ärakirjas 1694. aastast (Reila 2007), on veel valdav ning – ja osakaal on 5,8% (vt EPAK). Seega oli sidesõna ja juurutamisel kirjakeelde määrav XVII sajandi lõpus toimunud kirikukeele reformi mõju.

2.2. Ja XVII–XVIII sajandi tekstides

2.2.1. (Inter)subjektiivne kinnitav-rõhutav partikkel (’ju, ometi’)

(Inter)subjektiivse kinnitava-rõhutava partiklina (vt Hennoste jt 2022) esineb ja ’ju, ometi’ põhjaeesti keeles alates XVII sajandi teise poole tekstidest (näide 9). See kasutus ei ole sage, sest juba alates XVII sajandi algusest on samas funktsioonis kasutusel ka partikkel jo ’ju’, nagu näeme Mülleri jutlustest (näide 10) ja hilisematest XVII sajandi usutekstidest. Christoph Blume tekstinäite põhjal otsustades on seal kaks korda kasutatud ja kinnitav-rõhutav partikkel, mille kuju ja tähendus on samad mis saksa keeles ja mis väljendab kasutaja veendumust. Partikli harv esinemus võib viidata sellele, et see on eestikeelses tekstis kasutusel üksikute saksamõjuliste tsitaadiliste juhtudena, mis on häälikkujult lähedased eesti keelendile ja.

(9) [—] ma pallun Sind / Sa tahhaxit minno perrast minno Heddas Ahhastusses nink Wiggas Kahs süddamelikkult Murre kandma / n. mind ja eales erra unnustama / sest ei woip ja üxkit Emma omma Lapse erra unnustama [—] ich bitte Dich / Du wollest mich in meiner Noht / Angst und Anliegen auch hertzlich versorgen / und meiner ja nicht vergässen / denn es kan ja keine Mutter ires Kindes vergässen [—] (VAKK, Blume 1667 (GSE), 30)
’ma palun sind, et sa tahaksid minu eest mu hädas ja õnnetuses ning vaevas ka südamest hoolt kanda ning mind mitte ealeski unustada, sest ükski ema ei saa ju oma last unustada’

(10) Toddest, se on io v̈x röhmu weerdt, sesama Armu v̈lle, mea Ih2 Chr2 meile on neuthnuth. (VAKK, Müller 1601 (4), 14)
’Tõepoolest, see arm, mida Jeesus Kristus meile on näidanud, on ju rõõmu väärt.’

2.2.2. Jaa/jah (inter)subjektiivse nõustumispartiklina

Enamasti dialoogilises kontekstis esinev nõustumist väljendav (vastus)partikkel esineb tänapäeval kujul jaa või jah (tänapäeva suulise keele kohta vt Hennoste jt 2023). h-lõpuline rõhutatum kuju tuleb VAKK-i järgi kirjakeele tekstides kasutusele alates 1715. aasta Uuest Testamendist (näide 11), mis oli ühtlasi esimene trükiallikas, kus kajastusid XVII sajandi lõpu keelevaidluste ja keele teadliku rahvapärastamise tulemused.

(11) Jah! Jssand Jumal sinna keigewäggewenne / sinno Kohtud ommad tössised ja öiged. (VAKK, Gutsleff jt 1715, 500, Ilm 16:7)
’Jah, Issand Jumal, sina kõigeväeline, sinu kohtud on tõsised ja õiglased.’

Jah esineb nõustumispartiklina ka Anton Thor Helle grammatikas sisalduvates rahvapärastes dialoogides (näide 12).

(12) P. Jah Jummal parrago! rummalust kül. Ja leyder! wohl Unverstand. (VAKK, Helle 1732, 407)
’Kirikuõpetaja: Jah, jumal paraku, küllap rumalusest.’

Nõustumist märkiv vastuspartikkel jaa on kasutusel juba Mülleri jutlustes, nt piiblitsitaadis Js 48:11 (näide 13), kus Lutheri tõlkes (1534) on samuti ja, lisaks ka omapärases metatekstilises funktsioonis (näide 14), kus on kirjeldatud kinnitavat jaa-vastust:

(13) Minu heñesa prast, ia minu heñesa perrast taha mina sedda teha, eth eb mina mitte theoduth sa. (VAKK, Müller 1605 (26), 1)
’Iseenese pärast, jaa, iseenese pärast teen ma seda, et mind ei teotataks.’

(14) Sÿß pidda meÿe se Sana (:Amen:) kaas kindlax tegkema, ninck wißiste vsckma, Iumal tahab meddÿ Palwe kulda, ninck Ia meddÿ Laulo ninck Palwe pæle ­iüttelda, eth tæma sesama Palwe on kulnuth, ninck meile kaas andada, mea meÿe olleme palwunuth. (VAKK, Müller 1603 (10), 3)
’Siis peame selle sõnaga (aamen) kinnitama ja kindlalt uskuma, et Jumal tahab meie palvet kuulda ning meie laulu ja palve peale jaa ütelda, sest ta on seda palvet kuulnud, ning meile anda, mis me oleme palunud.’

Stahli tekstides tuleb ühel juhul esile partikli jaa nõustuv funktsioon dialoogilises kontekstis (näide 15). Saksa rööptekstiga võrreldes on eestikeelne vastus siiski pikem ega piirdu ainult partikliga, vaid lisatud on kinnisväljend Jumala nimel. See osutab ilmselt tollases kiriklikus retoorikas juurdunud kasutustavale. Kinnitav vastus Jumala nimel on XVII sajandi esimesel poolel olnud kasutusel ka tartu keeles (vt jaotist 3.2).

(15) On sulle nüdt se mehl / ninck mötte / sihs ütle: Ja / Jum͂ala nimmel. Jst nu das ewer Will vnd meinung / so sprechet: Ja. (VAKK, Stahl 1632 (HH I), 31)
’Kui sul on nüüd see soov ja tahtmine, siis ütle: „Jaa, Jumala nimel.”’

2.2.3. Vaheetapp vastuspartikli ja sidesõna vahel (jaa > ja)

Vaheetappi ehk sildkontekste kinnitava vastuspartikli ja sidesõna vahel avavad XVII sajandi tekstides kasutusjuhud, kus ja seob lauseid, olles säilitanud oma partiklilise jaatava-kinnitava (näited 16, 17) või rõhutava (näited 18, 19) funktsiooni, aga esinedes samal ajal sidendina lausete vahel. Sellisel juhul on ja saksa vasteks veel ja, mitte sidesõnalisele kasutusele viitav und. Niisugustes lausetes seob ja üksusi, millest teine kordab, täpsustab või rõhutab esimest. Selliseid vaheetappi ilmestavaid juhte tähistame siinses artiklis kirjakujuga ja(a).

(16) Nüith eb olle kz meil Inimeßel kuriemb waÿnlane mitte, kudt se Kochnret, Tæma rickub ninck kelab erra, keick mea Iumala tachtmeße prast peax ollema echk sündima, Ia se Kochnret kelab ninck rickub erra mea meddÿ Hiwoliko Ello tarbex tuleb [—] (VAKK, Müller 1603 (15), 2)
’Nüüd ei ole ka meil, inimestel, kurjemat vaenlast kui kurat; tema rikub ning keelab ära kõik, mis peaks Jumala tahtmise järgi olema või sündima; ja(a), kurat keelab ning rikub ära (selle), mis on meile lihalikus elus kasuks’

(17) Sihn sesinnase ilma sees kaswawat needt pattuset / Ja nende kessi keip mondkord parramb / kudt nende wagkade / nemmat laotawat hend laijalist / ninck höitzwat / kudt üx Lohrberipuh. Hie in dieser Welt wachsen die Gottlosen / Ja es gehet jhnen manchmahl besser / als den frommen / sie Ps. 37. 39. breiten sich auß / vnd grünen / wie ein Lorbeerbawm / (VAKK, Stahl 1641, 219)
’Siin selles ilmas kasvavad patused; ja(a) nende käsi käib sageli paremini kui vagadel; nad laotavad end laiali ning õitsevad nagu loorberipuu.’

(18) Sest minna ollen mitte üxpeines pattude sees sahtut ninck sündinut / erranis keick münno noudminne on kurri lapsest sahto tennani / ja se patt ellap münno sees / ninck lassep münd sedda hehdt / mea minna tahan mitte tehha / erranis tehp / eth minna sünd sagkedast / ja igkal silma pilgkmissel möttede / sannade / ninck tegkode kahs / awwalickust / ninck sallaja / seespitte ninck weljaspitte weehastan. Denn ich bin nicht allein in Sünden empfangen / vnd geboren / sondern all mein tichten vnd trachten ist böse von jugend auff bis hieher / ja die Sünde wonet in mir / vnd lesset mich das gute / das ich | wil / nicht volbringen / sondern schaffet / das ich dich offt / ja alle Augenblick / mit Gedancken / Worten / vnd Wercken / offentlich vnd heimlich / jnnerlichen vnd eusserlichen erzürne. (VAKK, Stahl 1638 (HH IV), 21)
’Sest ma ei ole mitte ainult pattude sees saadud ja sündinud, vaid kõik minu püüdlused on kurjad alates lapsepõlvest kuni tänaseni, ja(a) patt elab minu sees ning ei lase mul teha seda head, mida ma teha tahan, vaid teeb (nii), et ma sind sageli, ja(a) igal silmapilgul mõtete, sõnade ja tegudega avalikult ja salaja, seesmiselt ning väliselt vihastan.’

(19) [—] Ahstat Ahstani / Kuhst Kuhni / Neddalast Neddalani / Pehwast Pehwani / Tundist Tundini / ja / Silma-Pilkmissest Silma Pilkmisseni [—] von Jahr zu Jahr / von Monat zu Monat / von Wochen zu Wochen / von Tahg zu Tahge / von Stund zu Stunden / ja / von Augenblik zu Augenblik [—] (VAKK, Blume 1667 (GHFF), 32)
’aastast aastasse, kuust kuusse, nädalast nädalasse, päevast päeva, tunnist tundi ja(a) silmapilgust silmapilguni’

Eespool kirjeldatud XVII sajandi sagedastes sildkontekstides toimub ja(a) ümbermõtestamine kinnitavast vastuspartiklist sidesõnaks.

2.2.4. Sidesõna ja

Siduvas funktsioonis esineb ja kirjakeeles esmakordselt XVII sajandi algul Georg Mülleri jutlustes, kuigi tema kasutuses on sõnal enamasti veel olemas ka kinnitav-rõhutav funktsioon. Sidesõnalisus on ilmsem nendel juhtudel, kus ja-ga seostatud üksused ei ole lähedase tähendusega, nt kinnitava-siduva ja-ga lause:

(20) Minckpr: se Iss: Ihse Chrse wægki on paliu suhremb ninck wægkewamb, kuÿ keickede Inimeste, ia kuÿ keickede Kurratide wægkÿ se Pörgkuhauwa siddes. (VAKK, Müller 1604 (21), 4)
’Sest Issanda Jeesuse Kristuse vägi on palju suurem ning vägevam kui kõikide inimeste ja kui kõikide kuradite vägi põrguhauas.’

Et Mülleri jutlustel puudub saksakeelne rööptekst, pole võimalik tagantjärele kindlaks teha, kas mõni tema ia oli mõeldud kindlalt saksa sidesõna und vastena. Üleminek kinnitavalt-rõhutavalt partiklilt sidesõnaks on sujuv ja toimub sild­kontekstide kaudu, mida kirjeldasime jaotises 2.2.3. Piiblitsitaadid, kus Mülleril on ia, aga Lutheril und, ei ole Mülleril siiski päris sõnasõnalised:

(21) N. Vnser Herr Vnd Heil: Ih2 Chr2 hat vkündiget, sest Wÿmse Aÿast, eñe tæma Wÿmse Peiwa tullemesest, eth nedt Inimeßet sÿn Mȧȧ pæl piddawat hægkama, suhre hedda siße sattoma, ninck piddawat heitetuth sama. Ia nedt Inimeße Lapset piddawat Waiboma sest Aßiast, mea sæl piddawat tullema, ülle keicke sen Ilmatalluße. (VAKK, Müller 1605 (27), 1)
’N, meie Issand ja Õnnistegija Jeesus Kristus on kuulutanud viimse aja kohta enne tema viimsepäeva tulemist, et inimsed ägavad siin maa peal, satuvad suurde hädasse ning on heidutatud. Ja inimlapsed nõrkevad sest asjast, mis tuleb üle kõige ilmamaa.’
Vnd es werden zaichen geschehen ahn der Sonnen vnd Mon vnd sternen / vnd auff erden wirt den leütten bang seyn / vñ werden zagen / vnd das meer vnd die wasserwogen werden brausen / vnnd die menschen werden verschmachtenn / vor forcht vnnd vorwarten der ding / die kom̃en sollen auff erden [—] (Luther 1534, Lk 21:25–26)
’Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast. Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses’

Siiski on ja Mülleril sagedasem kui teistel XVII sajandi autoritel Stahlil ja ­Blumel. Niisiis esineb ja eesti kirjakeeles Mülleri jutlustest alates mõningal määral side­sõnana, kuigi enamik kasutusjuhte kuulub sildkontekstide hulka ja sidesõna ning on Mülleri nagu teistegi XVII sajandi autorite tekstides 18 korda ja-st sagedasem.

Rööptekstide saksa vastete alusel selgub, et XVII sajandi keskpaigaks on kontakti­mõjulise partikli ja siduv funktsioon eestikeelsetes tekstides mõnevõrra esindatud. Seda tõendab järgnev Stahli tekstinäide (22), kus sidesõnu on varieeritud: saksa und vasteks on selles lauses nii ning kui ka ja: ja seob sisult tihedamalt seotud nimisõnu põrgu ja valu, ning ühendab seisundikirjeldusi surnud, maha maetud, põrgus ja valus olnud (rinnastavas tähenduses ’nii nagu ka’).

(22) Sest Rickast Meehest ütlep Christus / eth temma surnut / mahamattetut / ninck Pörgkus ja Wallus olnut on. Vom Reichen Mann sagt Christus / er sey gestorben / begraben / vnd in der Hellen vnd Quahl gewesen. (VAKK, Stahl 1649, 641)
’Rikka mehe kohta ütleb Kristus, et ta on olnud surnud, maha maetud ning olnud põrgus ja piinades.’

Selge pööre sidesõna ja eelistamise poole toimub alles 1739. aasta Piiblis (näide 23), kus ja on juba ülivaldav (vt joonist 1 peatükis 4), esinedes rinnastava sidesõnana erinevates positsioonides, nii võrdväärsete lauseliikmete kui ka osalausete ja lausete vahel, olles kaotanud vaheetapile omase kinnitava-rõhutava funktsiooni. See näitab XVII sajandi lõpu piiblitõlkijate teadlikku otsust võtta neutraalse rinnastava side­sõnana kasutusele ja (vt ka Hornungi grammatika kohta jaotisest 2.1) ja seda üldiselt mitte sõnaga ning vaheldada. Põhjuseks on ilmselt rinnastava seose väljendamise lihtsana hoidmise soov. Et XVII sajandi lõpu kirjakeele uuendajad lähtusid rahvakeelest, võib arvata, et siduv ja oli selleks ajaks põhjaeesti keeles juba sage ja tavaline.

(23) Sest otsekui wihm ja lummi taewast mahhatulleb, ja ei lähhä mitte senna taggasi, waid kastab sedda maad, ja siggitab sedda, ja teeb et se kaswatab ja annab semet külwjale, ja leiba sellele, kes sööb (VAKK, Helle jt 1739 (Prohv), 717, Js 55:10)
’Sest otsekui vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastavad maad ja teevad selle sigivaks ja kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba’

3. Keelendi ja kasutus lõunaeesti kirjakeeles

3.1. Ja XVII–XVIII sajandi lõunaeesti grammatikates ja sõnastikes

Esimeses lõunaeesti keele grammatikas, Johannes Gutslaffi 1648. aastal ilmunud keeleõpetuses, keelendit ja eesti adverbide loendis ei mainita. Saksa kinnitava partikli ja vasteks on Gutslaffi sõnastikus antud nä(h) ning ja-d ei leidu ka ühendavate sidesõnade hulgas (seal on küll nimetatud ninck ja laenuline hend ’ja’) (Gutslaff 1648).

Johann Christoph Clare käsikirjalises lõunaeesti-saksa sõnastikus (1730. aastaga dateeritud ärakiri, EKM EKLA, f 192, m 33:1 (M.A)) on eesti ja vastena antud saksa rõhutav partikkel ja. Esitatud on ka ühendid ja paljo ennämb ning ja ennämbäste saksa tõlkega ja vielmehr, samuti ja wist, wissist – freilich, gewißlich ’jah (kindlasti)’. Saksa ja on Clarel veel jobba ’juba’ vasteks. Selle sõna kasutust illustreerib tal väljend Jobba ma olli – ja ich war schon.

Eesti nink vaste on ootuspäraselt sidesõna und. Nink on esitatud märksõnana ja tuleb rinnastava sidesõnana esile ka näitefraasides, nagu Hoidma nink hälitsema – pflegen und warten ’hoidma ja hoolitsema’ või Jakkabi Päiw – Jacobi Tag, da sagt der Baur: Nüüd wikkat warna, nink Zirp kätte! – Sense weg! Sichel her! ’jaagupipäeval ütleb talupoeg: nüüd vikat varna ja sirp kätte!’

Ühel juhul on Clare siiski seadnud vastavusse eesti sidesõna ja ja saksa sidesõna und, nimelt väljendis kats ja kats – je 2 und 2 ’kahekaupa’.

Teises XVIII sajandi I poolest pärit käsikirjalises sõnastikus, mille koostas Johann Christian Svenske (EKLA, f 192, m 50:1 (M.A)), on nagu Clarelgi eesti ja sakse vaste ja ning eesti nink vaste und. Ühendidki on needsamad mis Clarel: paljo en̄ämb – ja vielmehr, ja wist – freylich, gewißl.

3.2. Ja XVII–XVIII sajandi lõunaeesti tekstides

XVII ja XVIII sajandi lõunaeesti sõnastike põhjal otsustades ja sidesõna funktsioonis ei tunta. Tekstides siiski leidub nii sildkontekstilist kasutust kui ka üksikuid sidesõnaks tõlgendatavaid juhtumeid, sh Gutslaffil:

(24) Toist ielles o[mm]at nahro n. witzat Kajenut, ia weel keuwtset n. wangitohrnit (EPAK, Gutslaff, UT 1648–1656, Hb 11:36)
’Teised jälle on pilkamist ning rooska kogenud ja ahelaid ning vangitorni’

Kinnitava-rõhutava partiklina (’ju, ometi’) esineb ja Rossihniusel:

(25) Ei olle minul ja se kitmine mitte tarbis, sihski taha minna tulla se palcke ninck awaldamisse pähle sest Issandast [—] (VAKK, Rossihnius 1632 (EE), 93)
’Ei ole minul ju seda kiitust tarvis, siiski tahan ma osa saada Issanda ilmumisest’

Nõustumist väljendav vastuspartikkel ilmub lõunaeesti tekstidesse VAKK-i järgi alles XVIII sajandi lõpus (näide 26), kuid kinnistunud väljendites, nagu oh jaa, juba varemgi, kui eeldada, et Quandti teose 1776. aasta trükk ei erinenud 1737. aasta omast (näide 27).² Agenda Parvas (1622) ei leidu veel vastuspartiklit jaa ning nõustumist väljendavad vastused küsimustele on seal sõnastatud kujul Jumala nimel või küsimuses sisaldunud verbi kordamisena (näide 28).

(26) Kas lassep ka Jummal seddä kül sündidä, mes temmä siin ähwärdäp? Ja, temmä ei ähwärdä mitte ütsindä, enge temmä lassep ka seddä Nuhtlust töttelikkult neide päle tulla, kumma teddä wihkawa. (VAKK, Frölich 1787, 29)
’Kas Jumal ka tõesti täidab selle, millega ta siin ähvardab? – Jaa, ta mitte ainult ei ähvarda, vaid ta saadab karistuse päriselt nende peale, kes teda vihkavad.’

(27) Seggede üttel temmä ütten juttun ennämb saddakörd neid sinnatsid sönnu: olgem ussutawa Jummalalle! oh ja! olgem tälle ussutawa! (VAKK, Quandt 1776, 92)
’Sageli kordas ta ühes vestluses üle saja korra sõnu: olgem Jumalale ustavad! Oo jaa! olgem talle ustavad!’

(28) Esth. N. Vsut sina Jumala Isä sisse / kike wäggemmä taiwa nink maâ loôya? Resp. Vsu vel Vsume. (VAKK, Agenda Parva 1622, 20)
’Eesti k. N, kas sa usud Jumalasse-Isasse, kõigevägevamasse taeva ja maa loojasse? Vastavalt: usun või usume.’

Kinnitavat-rõhutavat partiklit leidub piiblitõlgetes:

(29) T. allandis essi hendast, n. saih sönna wötlicKus surmast sahni, ia risti (pähle) surmast sahni. (EPAK, Gutslaff, UT 1648–1656, Fl 2:8)

(30) Nink löiti Kombist kui Inniminne / nink alland hendä essi / nink olli sönnawötlik Surmani / ja Risti Surmani. (EPAK, Wastne Testament 1686, Fl 2:7–8)
’Ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.’

Wastses Testamendis on olemas ka neutraalses siduvas funktsioonis kasutatud ja (31). Seda leidub teistelgi lõunaeesti autoritel, kõige sagedamini Quandtil (näide 32; vt joonist 2).

(31) Temmä Jüngre ütliwa temmä wasta: Kui se Järg ni om Mehe ja Naise ga / sis ei olle mitte häh kossida. (EPAK, Wastne Testament 1686, Mt 19:10)
’Jüngrid ütlesid talle: „Kui naisevõtmisega on lugu nõnda, siis on kasulikum jätta abiellumata.”’

(32) Kui ma neid kannasid näije neide emmä siwu alla jooskwat, sis tulli mul seddämaid meelde, et se Issand Jesus hendä ütte särätse kanna armolisses piddänu, nink se läbbi mulle hääd lotust hennese wasta tahtnu sata ja minno oppetada, temmä holekandmisse siwu al hendä kekkidä, nink warju nink kaitsmist kurrati wasta sääl otsi. (VAKK, Quandt 1776, 82)
’Kui ma nägin kanapoegi ema tiibade alla jooksmas, siis meenus mulle sedamaid, et Issand on olnud nagu selline kana ning andnud mulle sellega eneseusku ja õpetust tema hoolitsevate tiibade alla peitu pugeda ning sealt kuradi vastu varju ja kaitset otsida.’

Nõustuva vastuspartikli kuju jah VAKK-i ega EPAK-i lõunaeestilistes tekstides ei leidunud.

Niisiis on tartukeelsetes tekstides esindatud ja samad funktsioonid mis tallinna­keelseteski, kuid selle erinevusega, et lõunaeesti tekstides on keelend ja palju väiksema sagedusega kui ning (vt joonist 2) ning vastuspartiklina (jaa) esinemise juhud tulevad kasutuses esile hiljem kui kinnitava-rõhutava partikli ja ’ju, ometi’ kasutusjuhud.

4. Nõustumispartiklist sidesõnaks

Siinses käsitluses eeldasime, et kirjakeele tekstides täheldatavad kasutusmustrid võimaldavad konkretiseerida kahe rinnastava sidesõna kasutuses toimunud muutuste etappe ja järjekorda. Oletasime, et XVII–XVIII sajandil olulised ja laia levikuga usutekstid, nagu Stahli kirikuraamatud ja 1739. aasta Piibel, mõjutasid kirjakeele varieeruvuse vähenemist, aidates kaasa uuenduste juurdumisele keelekasutuses. Seega näitab keelendite ja ja ning kasutuse dünaamika kirjakeele muutumise tendentse nii ajaliselt kui ka autoriti.

Uuritud kasutusmuutused on olulised ka seetõttu, et eesti kirjakeele tekstides oli näha kontaktimõjulise ja tervikpiibli toel prestiižseks peetud partikli ja funktsioonide laienemist just põhjaeesti kirjakeeles. Partikli ja ning selle funktsioonide arengu analüüs näitas, et üks keskseid grammatiseerumisteid kulges (inter)subjektiivsest nõustumispartiklist sidesõnaks. Selle protsessi käigus toimus grammatiseerumine kinnitavat-seostavat partiklit ja(a) sisaldavate sildkontekstide kaudu. Keelendi asukoht lauses andis teavet partiklistumise määra kohta: alguspositsioon viitas partiklistumisele, lause lõpus ja ja ning vanades tekstides ei esinenud.

Sidesõnade ning ja ja kasutusest varasemates tekstides annab ülevaate joonis 1, kust on näha, et XVII sajandi autoritest kasutab keelendit ja mõnevõrra Müller, seevastu Stahlil ja Blumel on selle osakaal keelendiga ning võrreldes väga väike. XVIII sajandi usutekstides toimub pööre, kus ja saavutab ülekaalu alates 1715. aasta Uuest Testamendist. 1739. aasta Piiblis on see tõlkijate-toimetajate teadliku ühtlustamise tulemusel juba ülivaldav ja jääb domineerima ka XIX sajandi esimese poole tekstides. Erandlik ja vähesus torkab silma Hupeli tekstides, mis ongi žanriliselt religioossetest tekstidest erinevad (valgustuslikud-õpetlikud) ja säilitanud sellistena varasema kasutustava. Sidesõnalise kõrval on XIX sajandini säilinud ka ja kinnitava vastuspartikli funktsioon.

Joonis 1. Sõnade ja ja ning kasutus põhjaeesti keeles autoriti ja tekstiti.

Lõunaeesti autorite tekstides on põhilise sidesõnana kasutusel ning, mõnevõrra suurema ja-de osakaaluga tõuseb esile XVIII sajandi pietistlik autor Johann Christian Quandt, kelle raamatus „Kolm kaunist Waggause Eenkojut” on tüüpilise rinnastava sidesõnana kasutusel küll nink, kuid teistest autoritest sagedamini kasutatud ja esineb tal enamasti sildkontekstides (näide 33) ja kinnitava vastuspartiklina (näide 34). Need kasutusjuhud seostuvad (osa)lausealgulise positsiooniga.

(33) Ja selle et temmä omma luggemisse man omma henge önnistust nink Kristusse tundmist ots, sis lask Jummal weel parrembaste körda minnä. (VAKK, Quandt 1776, 44)
’Ja seepärast, et ta oma lugemise juures hingeõnnistust ja Kristuse tundmist otsis, lasi Jumal kõigel veel paremini õnnestuda.’

(34) Jörg. Ja wist: seperräst mötlete teije ka omma ello parrembat ollewat, kui minno. (VAKK, Quandt 1776, 67)
’Jörg: Jaa, kindlasti: seepärast peate teie ka oma elu paremaks kui minu (oma).’

Joonis 2. Sõnade ja ja ning kasutus lõunaeesti keeles autoriti ja tekstiti.

Kasutusmustreid jälgides võib näha, et just kinnistunud konstruktsioonid (püsiühendid) säilitavad sageli vanema kasutustava. See ilmneb ka siis, kui võrrelda vanade tekstide püsiühendites esinevaid rinnastavaid sidesõnu teksti ilmumise ajaks välja kujunenud kasutustavaga. Näitena olgu esitatud Piiblist pärit väljendi A ja O kasutus (näited 35–37), kust on näha, et umbes 100 aasta jooksul jääb selles väljendis kasutusele sidesõna ning – seda ka siis, kui kirjakeeles on juba üldiselt kasutusel rinnastav sidesõna ja (vt joonist 1).

(35) Kui ollen minna ni süddamelickult röhmus / eth münno ketck on se A ninck O / se algkminne ninck se otz [—] (VAKK, Stahl 1637 (HH II), 108)
’Kuidas olen ma nii südamest rõõmus, et minu varandus on A ning O, algus ning ots’

(36) [—] Alkmisse nink Otza panen [—] (VAKK, Blume 1666, 86)
’alguse ning lõpu teen’

(37) Minna ollen se A ning O, se Algminne ning Ots, se essimenne ning wiimne. (EPAK, Piibli Ramat 1739, Ilm 22:13)
’Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots!’

Sarnaseid juhtumeid just Piibli tekstide konserveerivast mõjust leidub veel, nt väljendi söö ja joo puhul, mis on säilitanud sidesõna ning (näide 38) kuni 1739. aasta Piiblini hoolimata sellest, et XVIII sajandi piiblitõlgetes eelistati sidesõna ja (vt joonist 1).

(38) Ja Elias ütles Ahabile: Minne ülles, sö ning jo, sest sure sao kohhiseminne tulleb. (VAKK, Helle jt 1739 (VT), 381, 1Kn 18:41)
’Ja Eelija ütles Ahabile: „Mine üles, söö ja joo, sest vihma kohin kostab!”’

Uurides sidesõna ja kujunemist, tuvastasime selle eelastmena kinnitava vastuspartikli jaa (ka jah) kasutuse ning sidesõna kujunemise kõrval (inter)subjektiivse kinnitava-rõhutava partikli ’ju, ometi’ eristumise (vt joonist 3):

Joonis 3. Sidesõna ja grammatiseerumise etapid.

Materjalist ilmnes, et (inter)subjektiivses kontekstis nõustumist väljendav vastus­partikkel on arenenud kahes suunas. Ühisosa neis arengutes on partikli nihkumine lause sisse. Lausesiseselt on ja olnud endiselt kinnitav nagu vastuspartiklinagi (joonise vasakpoolne haru), kuid seda on hakatud kasutama ka rinnastava sidesõna positsioonis juhtudel, kus ja(a)-le eelnev fraas väljendab tähendust, mida ja(a)-le järgnev fraas kinnitab (seda rõhutades, täpsustades vms; joonise parempoolne
haru).

Saksa partikli ja funktsioonid on joonisel ümbritsetud punktiirjoonega. Saksa keel mõjutas saksa emakeelega autoreid neidsamu funktsioone üle kandma ka eesti partiklile ja(a), nii et kõik need kolm ilmnevad ka XVII sajandi eestikeelsetes tekstides. Millised funktsioonid olid ja-l tolle aja saksa keele oskuseta talupoegade keeles, ei ole võimalik tagantjärele kindlaks teha.

Kui otsustada tekstide põhjal, siis kinnitav-rõhutav ja ’ju’ oli kasutuses väga harv. Ilmselt ei lasknud sellel eesti keeles kohaneda partikkel juba > ju, mis oli XVI sajandiks selles funktsioonis tavaline. Võimalik, et saksa keeles on just rõhutava ja ’ju’ ­olemasolu takistanud ja edasist arengut sidesõnaks, sest siduva (kõrval)funktsiooniga ja-d ei kujunenud kõigi ja lausesiseste kasutuste hulgas nii valdavaks kui eesti keeles. Eesti keeles seda takistust polnud ning kinnitav-siduv ja(a) arenes edasi neutraalseks siduvaks ja-ks.

Soov sidesõnadel ja ja ning keelekorralduslikult vahet teha ilma keelendite selge tähendusliku erinevuseta on viinud kunstlike tõlgendusteni kasutussoovitustes ja sedakaudu püsivate määratlusprobleemideni.

Edasist uurimist vajaks muutuse ja(a) > jah täpsem jälgimine nii funktsionaalses kui ka ajalises plaanis. Sealjuures tuleks analüüsida, kas h partikli lõpus muudab selle tähendust (vrd nt ahaa ja ahah), ning kaaluda, kas h-l võib olla kaudne eeskuju saksa keelest (nt saksa ach ja doch). Täiendavat selgitamist vajaksid ka eesti partikli ju (jo) ja saksa keele vastavate partiklite võimalikud vormilised ja tähenduslikud seosed.

Oluline oleks võrrelda ka XVIII ja XIX sajandil kirjakeelde lisandunud tekstiliike, jälgides neis ja sidesõnalist ja (inter)subjektiivset partiklilist kasutust. Lisaks võiks võrdlus teiste kontaktimõjuliste partiklitega (nt vist) aidata mõista nende arenguteede sarnasusi ja erinevusi, pakkudes täiendust kirjakeele pragmaatiliste ja grammatiliste üksuste kujunemise ja varieerumise analüüsile.

5. Kokkuvõte

Artiklis jälgisime keelendite ja ja ning esinemust ja funktsioonide jagunemist eesti vana kirjakeele allikates. Uurimusest ilmnes, et ehkki vanimates säilinud tekstides on sidesõnana kasutusel ning, leidub juba XVII sajandi alguse tekstides näiteid, mis osutavad partikli ja(a) ümbertõlgendamisele sidesõnaks. Kirjakeele säilinud allikate põhjal on näha, et kontaktimõjuline partikkel ja esineb (inter)subjektiivsetes kontekstides lisaks kinnitavale ka siduvas funktsioonis (jaa > ja). Tegu on seni kasutusest lähtuvalt uuritud sidesõnade puhul erandliku kujunemisteega, kus kontakti­mõjulisest partiklist (ja) kujuneb sidesõna. Seega on tegu protsessiga, mis viib keelendi pragmaatikast grammatikasse – omapärase grammatiseerumisega. Seniste uuringute põhjal otsustades on tavalisem vastupidine arengusuund sidesõnast partikliks. Erandlik arengutee on võimalik, kui kontaktimõjuline keelend on sobiva häälikulise struktuuri ja tähendusega. Ja kasuks räägib selle lühidus ja spetsiifilise tähendusega koormamatus. Ehkki partiklilised kinnitav-rõhutav ja nõustuv funktsioon on saksa keeleski olemas, kujuneb sidesõna funktsioon välja vaid eesti keeles. Sidesõna ja juurdumist on toetanud ka XVII sajandi lõpukümnenditel toimunud kirikliku kirjakeele reformi mõjul tehtud teadlikud otsused ja 1739. aasta Piibli autoriteet.

Partikliga ja saksa keelest kaasa tulev kinnitav-rõhutav funktsioon ’ju, ometi’ ilmneb samuti XVII sajandi tekstides, olles seal pigem harv ja kujutades sellisena ja funktsioonide kujunemisel üht kontaktimõju peegeldavat kõrvalharu. Sidesõna ja areng on seotud nõustumispartikli jaa/jah funktsiooni ümbertõlgendamisega – sellele osutavad rohked sildkontekstid XVII sajandi algusest alates. ­Rõhutamine ja kinnitamine on funktsioonid, mis seovad ja-d kui kinnitavat vastuspartiklit (’jaa’) ja kinnitavat-rõhutavat partiklit (’ju’). Rõhutatuse taandumine ning keelendi ja lause­sisestesse ühendavatesse positsioonidesse paiknemine viib ja eelistamiseni neutraalse rinnastava sidesõnana juba alates XVIII sajandist.

Põhja- ja lõunaeestilist kasutustava eristab asjaolu, et lõunaeestilistes tekstides eelistatakse kuni XVIII sajandi lõpuni ülekaalukalt sidesõna ning. Ja esineb nendes tekstides harva ja seda kasutavatest autoritest tõuseb esile vaid J. C. Quandt, kellel leidub sildkontekstilisi kasutusi kinnitava vastuspartikli jaa kujunemisest side­sõnaks. Ka kinnitav vastuspartikkel jaa tuleb lõunaeestilistes tekstides esile alles XVIII sajandi teisel poolel. Kinnitav-rõhutav ja tähenduses ’ju, ometi’ on harv ka lõunaeesti kirjakeeles. Seega on ja sidesõnaks kujunemine põhjaeestilistes tekstides varasem ja kiirem kui lõunaeestilistes. Näeme omapärast arengut, kus kontakti­mõjulisest partiklist on kujunenud keeles keskne rinnastav sidesõna.

Külli Habicht (snd 1964), PhD, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi eesti keele kaasprofessor (Jakobi 2, 51005 Tartu), kulli.habicht@ut.ee

Külli Prillop (snd 1974), PhD, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi eesti fonoloogia teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), kulli.prillop@ut.ee