Deminutiivsufiksi -kEnE varieerumine eesti regilaulutekstides

In memoriam Leidi Veskis (1939–2025)

Deminutiive on täheldatud kõigis põhjalikult uuritud keeltes (Jurafsky 1996; Schneider 2003: 25). Eesti keeles on need olulisel kohal regilaulu poeetikas, eriti pöördumis- ja paralleelvärssides esinevates poeetilistes sünonüümides (Peegel 2004). On teada, et deminutiivliidete kasutussagedus regilauludes varieerub piirkonniti, sõltudes osalt värsimõõdu muutustest võrreldes regilaulu klassikalise kujuga mõnel murdealal ning sellega seotud deminutiivliidete lühenemisest ja kaost (Sarv 1997). Seni aga puudub nende kasutuserinevustest täpsem ülevaade. Seda lünka täita püüdes keskendub käesolev uurimus regilauludes sagedamini esinevate deminutiivsufiksite vormide varieerumise analüüsile, aidates mõista nende rolli eesti regilaulu poeetikas ja parallelismis (vt Sarv 2015).

Uurin regilauludes enim levinud deminutiivsufiksi –kEnE murdevormide varieerumist kvantitatiivanalüüsi abil. Keskendun peamiselt –kEnE nominatiivsetele vormidele, kuid vaatlen võrdluseks põgusalt ka teisi käändevorme ning lühema sufiksivariandi –kE levikut. Minu põhilised uurimisküsimused on:

1. Millised on –kEnE varieerumise tendentsid ja kuidas erinevad selle vormid regilaulutekstides, võrreldes Eesti murrete korpuse tekstidega?

2. Millised on –kEnE sagedasemad murdevariandid regilauludes ja kuidas need geograafiliselt jaotuvad?

3. Mis tegurid veel peale teksti kogumiskoha võivad olla mõjutanud –kEnE variandi valikut?

4. Millises kontekstis kEnE-deminutiive regilauludes kasutatakse: milliseid isikuid ja objekte nendega tähistatakse, millistes värsistruktuurides need ilmnevad ning kas nende konteksti analüüs võib aidata mõista regilaulu kultuurilist tausta?

Uurimuses rakendasin varieerumise analüüsi (ingl variationist linguistics) meetodeid (vt Pilvik jt 2021), mida on varem kasutatud näiteks eesti murrete (Klavan jt 2015) ning regilaulu algriimi varieerumise (Sarv 2002) uurimisel. Uurimus seostub digifolkloristika (ingl computational folkloristics) valdkonnaga (vt Tangherlini 2016).

Deminutiivide uurimisel on oluline nii süstemaatiline korpuspõhine lähenemine kui ka sotsiaalse konteksti arvestamine (Schneider 2013). Regilaulude algkonteksti täielik taastamine on võimatu, mistõttu nende analüüs nõuab laiapõhjalisi teadmisi muusikaajaloost, keelest, folkloristikast ja rahvausundist. Arvestades uurimismaterjali mitmetahulisust, keskendub käesolev uurimus esmase kvantitatiivanalüüsi tulemuste esitamisele, jättes sügavama kontekstitõlgenduse tulevaste uurimuste ülesandeks.

1. Lühiülevaade deminutiividest ja nende uurimisest

1.1. Deminutiivide definitsioon, liigid ja funktsioonid

Kirjandusest leiab mitmesuguseid deminutiivi definitsioone, mis rõhutavad erinevaid sõnatuletuslikke ja tähenduslikke aspekte sõltuvalt uurija eelistustest ning uuritavast keelest või keelerühmast. „Eesti keele käsiraamatu” kohaselt on deminutiiv „vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõna” (EKK 2020: 558). Lisaks kuuluvad deminutiivide sagedasemate funktsioonide hulka füüsilise väiksuse ja halvustava suhtumise tähistamine (Kupp-Sazonov 2019: 119). Deminutiivi täpne tähendus ja funktsioon jäävad aga konteksti teadmata sageli ebaselgeks.

Kuigi deminutiivsust väljendatakse paljudes keeltes ka mittemorfoloogiliste vahenditega, näiteks tooniga (Jurafsky 1996: 539), jagatakse deminutiivid üldiselt moodustusviisi järgi kaheks põhitüübiks: sünteetilised (liidetega tuletatud) ja analüütilised (moodustatud deminutiivsete omadussõnade abil). Näiteks inglise keeles on levinuim analüütiline vorm „little + N” (nt little one ’pisike, kullake’), samas kui paljudes teistes keeltes domineerivad sünteetilised vormid (nt kassike). Viimaseid moodustatakse peamiselt substantiividest, kuid näiteks araabia (Hamid, Faiq 2009), vene (Kupp-Sazonov 2019: 116) ja seto (Saar, Todesk 2023: 148–150) keeles ka adverbidest (nt kavvõkõistõ ’kaugele’) ja interjektsioonidest (`võekõnõ ’võeh’). Deminutiivliited erinevad teistest sufiksitest, kuna nad modifitseerivad sõna tähendust, muutmata sõnaliiki.

Deminutiivide funktsioonid jagunevad kolme põhikategooriasse: semantiline (viitab referendi füüsilisele omadusele), emotsionaalne (väljendab kõneleja suhtumist) ja suhtlussituatsiooniline (väljendab viisakust või pehmendab kõneakti) (Saar, Todesk 2023: 139). Tegelikus keelekasutuses eri funktsioonid sageli põimuvad. Näiteks on lastekeeles deminutiividel nii pragmaatiline roll maailma turvalisemaks muutmisel kui ka morfoloogiline roll käändesüsteemi omandamise toetamisel (Savickienė, Dressler 2007). Deminutiivid sarnanevad hüpokorismidega (nt hüüdnimed, nagu Magdalena > Madli), millel on peamiselt sotsiaalse kuuluvuse tunnetust suurendav roll (Kidd jt 2016).

1.2. Deminutiivide uurimisest

Deminutiive on keeleteaduses uuritud juba XIX sajandi esimesest poolest alates (nt Grimm 1822; Bopp 1833). XX sajandi deminutiivide uurimislugu käsitlevad Stefan Ettinger (1980) ning Robert Beard ja Bogdan Szymanek (1988). Iseäranis palju olulisi uurimusi deminutiivide kohta on ilmunud alates 1990-ndatest (nt Dressler, Barbaresi 1994; Jurafsky 1996; Schneider 2003: 23–56; Mintsys, Mintsys 2015; Fufajeva 2018; Arukask, Saar 2021). Kuigi põhitähelepanu on olnud suure kõnelejaskonnaga indoeuroopa keeltel, nagu vene (Volek 1987) ja itaalia keel (Grandi 2023), on deminutiive põhjalikult analüüsitud ka väiksemates uurali, bantu ja ida-aasia keeltes, nagu mansi keel (nt Szeverényi jt 2021: 280–281). Läänemeresoome keelte deminutiive on võrdlemisi vähe uuritud (Schneider 2003), kuid eesti keeles sai nende uurimise traditsioon siiski alguse juba Jakob Hurda (1886) väitekirjast. Märkimisväärne on ka Julius Mägiste (1928) uurimus läänemeresoome keelte oi̯- ja e̮i̯-deminutiividest.¹ Eesti folklooritekstide deminutiivide käsitlusi on vähe, ent üksikuid kitsamaid uurimusi leidub (nt Õim 2003 hellitusnimede kohta). Mujal on deminutiivsufiksite varieerumist rahvalauludes uurinud näiteks Rimantas Balsys (2004), kes analüüsis nende piirkondlikku ja ajalist varieerumist Väike-Leedu rahvalauludes.

Deminutiivide uurimine on arenenud mitmes suunas. Strukturalistid on keskendunud nende klassifitseerimisele grammatikasüsteemis (nt Marchand 1969; Ettinger 1974), generativistid aga püüdnud defineerida nende süvastruktuure (Schneider 2003: 32–33). Suurt tähelepanu on pööratud nii deminutiivide vormile morfoloogiasüsteemis (Kavčič 2021; Rebrus, Szigetvári 2021) kui ka semantilistele ja pragmaatilistele aspektidele (Jurafsky 1996; Bystrov jt 2020). Daniel Jurafsky (1996) universaalliigendus, millest eestikeelse ülevaate annavad Petar Kehayov ja Rogier Blokland (2007), on olnud mõjukas teoreetiline raamistik, mida on hiljuti rakendatud ka eesti keele uurimisel. Näiteks Loviisa Mänd (2024) analüüsis selle põhjal eesti ilukirjanduse deminutiivide tähenduskategooriaid. Bronislava Volková (Volek 1987)ning Wolfgang Dressler ja Lavinia Barbaresi (1994) on aga rõhutanud deminutiivide emotiivseid ja pragmaatilisi aspekte, toetudes vastavalt vene- ning itaalia- ja saksakeelsetele tekstikorpustele.

Laialdaselt on uuritud deminutiivide rolli keeleomandamise protsessis. Nende kasutust laste- ja hoidjakeeles on analüüsitud psühholingvistilises raamistikus. Täpsemalt tegeleb sellega pre- ja protomorfoloogia (PPM) uurimissuund, mis on ka eesti keeleteaduses esindatud (nt Orusalu 1996; Õim 2003; Argus 2008). Muu hulgas on näidatud, et deminutiivide kasutamise erinevused keelte vahel võivad olla seotud kultuuriliste erinevustega keeleomandamise varases faasis (Kazakovskaya, Argus 2021). Uuritud on ka deminutiivide häälikulisi jooni, näiteks Karl Pajusalu (2001) on põhjalikult analüüsinud lõunaeesti hoidjakeele fonoloogilist struktuuri.

1.3. Deminutiivid eesti keeles

Eesti keeles käsitletakse deminutiive peamiselt sõnatuletuse osana, kuigi Kehayov ja Blokland (2007) on tuvastanud ka teisi tuletusvahendeid, nagu häälikuvaheldus, lühendamine ja geminatsioon. Deminutiive moodustatakse enamasti substantiividest ja adjektiividest, kusjuures nende esinemine varieerub erinevatel leksikaliseerumisastmetel, ulatudes spontaansetest tekstituletistest leksikaliseerunud sõnadeni (Kasik 2015: 44–46). Eesti keeles võivad leksikaliseerunud ehk kivistunud deminutiivid (nt mehike) (vt Kasik 1996: 130–131; Kupp-Sazonov 2019: 116) täita kõnekeeles suhtlusvormeli funktsiooni (nt heldeke) (Liivak 2023: 18) ja nende alussõna ei pruugi olla enam eraldiseisvana tajutav (nt päike, väike, peenike) (Arukask, Saar 2021: 12).

Deminutiivide kasutus erineb Eestis piirkonniti märgatavalt. Lõunaeesti keeles on deminutiivid sagedasemad ning seal saab neid moodustada peaaegu kõigist sõnaliikidest (vt alapeatükki 1.1). Ka põhjaeesti keeles võis deminutiivide kasutus varem olla laialdasem – sellele osutab muu hulgas kivistunud deminutiivide rohkus igapäevasõnavaras (Arukask, Saar 2021: 10).

Tänapäeva eesti kirjakeeles esineb deminutiive võrdlemisi harva, kui mitte arvestada kivistunud vorme. Seda kinnitab võrdlus vene keelega: eestikeelses ilukirjanduses on deminutiivide kasutus märksa tagasihoidlikum kui venekeelses (Kupp-Sazonov 2019). Ka tänapäeva suulises eesti keeles kasutatakse deminutiive üsna vähe. Mirjam Liivaku (2023) uurimuse järgi märgivad need seal semantilisel tasandil eelkõige füüsilist väiksust või vähesust, pragmaatilisel tasandil aga positiivset või negatiivset hinnangut või naljatlemist. Argivestlustes võivad deminutiivid väljendada ka imestust või umbmäärasust või kanda spetsiifilist poeetilist ja emotsionaalset laengut (Liivak 2023).

Sufiks –kEnE (sh -kene, -kõnõ, -käine jne) kuulub sufiksite perekonda, mille vasted teistes läänemeresoome keeltes on näiteks soome –(k)kainen, –(k)käinen, karjala –kkańe, isuri –kkain, –kkäin, vadja –kkein ja liivi –ki. See on sekundaarne liitsufiks -kka (-kkä) + -inEn (Laanest 1975: 144), mille arhailisemad variandid on -kanõ ja -käne (Saar, Todesk 2023: 145). Liitsufiksi teine komponent *(-)inEn on ka ise olnud deminutiivsufiks (Laanest 1975: 135) ning täidab seda funktsiooni endiselt seto keeles ja idapoolsetes läänemeresoome keeltes (Saar, Todesk 2023: 160–161). Kuna on olemas ka lühem liide –kE, võib kEnE-liitelisi sõnu pidada topeltdeminutiivideks. Sufiks –ke(ne) liitub eesti keeles tavaliselt omastavas käändes nimi- või omadussõna tüvele (EKK 2020: 341), kuid esineb ka mõningates leksikaliseerunud määrsõnades, näiteks natukene, kaunikesti.

1.4. Deminutiivid regilauludes

Võrreldes tänapäeva eesti keelega on deminutiivid rahvaluules, eriti rahvalauludes ja itkudes, märksa levinumad (Arukask, Saar 2021: 15; Saar, Todesk 2023: 141) ning kuuluvad regilaulude silmapaistvate (Labi 2010: 121) ja tänapäevalgi üldtuntud tunnuste hulka. Deminutiivirohkus regilauludes ei viita tingimata nende laialdasele kasutusele varasemas tavakeeles, vaid võib olla esmajoones seotud regilaulukeele poeetilise registriga.

Regilauludes kasutatakse deminutiivide moodustamiseks mitmeid keelelisi vahendeid. Levinuim on sufiks –kene, millel on palju murdelisi ja käändevariante (nt –kõnõ, -kõsed, -käistel jne). See sufiks esineb peale nimisõnade ka koos omadussõnadega (nt maalikene ’ilus, kena’, haljakene ’puhas, läikiv, heleroheline’), samuti näitavate ja isikuliste asesõnadega (nt seto`śookõnõ (sõnast śoo ’see (lähedal asuv)’), minokene, timäkene). Lisaks kasutatakse regilauludes näiteks sufikseid -kE, –u, –o, -ik ja –t (nt sõnas õlut tähenduses ’õllekene’), topeltdeminutiive (nt –u + –ke(ne) sõnas pojukene) (Laugaste 2016: 156) ja analüütilisi konstruktsioone (nt hella venda). Samuti esineb tõenäoliselt deminutiivset palatalisatsiooni (Kettunen 1962: 118–124). Setokeelsetes regilauludes leidub leksikaliseerunud deminutiivseid omastavavorme, näiteks tsirk : tsirgu ’linnu; linnukene’, ning arhailisem vähendusliide –ne(nõ), (<*-inEn, nt kanane, kukune) (Peegel 2006: 137). Viimane on säilinud ka seto tavakeeles, kus esineb näiteks sõnades kananõ ’tibu’ ja kukunõ ’heakene’ (Saar, Todesk 2023: 144–145).

Kui ilukirjanduses väljendavad deminutiivid enamasti lembust, pilget, imitatsiooni (nt hiireke võib tähistada arga ja silmapaistmatut naisterahvast) või seotust alusmõistega (nt vanake tähistab vana inimest) (Mänd 2024), siis regilauludes on neil oluline roll ka regivärsi poeetika kujundamisel. Näiteks võimendavad need poeetiliste sünonüümide semantilist deminutiivsust ehk alussõnale viitamist tüüpilise detaili kaudu (Peegel 1997: 121, 126, 154). Lisaks võimaldavad deminutiivsufiksid moodustada paralleelvärssides paradigmaatilist riimi (näide 1), mille abil saab omavahel siduda muidu mitteriimuvaid sõnu (Jaago 1998). Paradigmaatiline riim pole siiski iseseisev poeetiline vahend, vaid tihedalt seotud parallelismiga, sõltudes paralleelvärsside semantilise seotuse määrast ja parallelismi tüübist (Sarv 2017). Deminutiivid võimaldavad ka varieerida stereotüüpseid sõnapaare regilauludes (Jaago 1998) ning saavutada värsirütmiga sobivat silbiarvu (Labi 2010: 120). Sarnane funktsioon on neil leedu rahvalauludes (Balsys 2004).

(1) Mul on kodu kaasakene² / Üle aja armukene / Teises peres peiukene [—] (EKM ERA, E 7681/2 (10) < Ambla khk, Tapa k – J. Ekemann < Leenu Aster (1893))³

Suulisele kultuurile iseloomulikud tunnused, nagu kordused, alliteratsioon, rütmilisus ja standardsed epiteedirohked vormelid, on regilaulutraditsioonis struktuurselt olulised (Sarv 2008) ning seotud tõenäoliselt mnemoonilise funktsiooniga (Ong 2002: 34). Sarnaselt võib deminutiivsufiksitel olla mnemooniline roll: sõnade meeldejätmist hõlbustatakse nende pikendamise ja rõhutamise kaudu. Regilaulude deminutiivirohkus võib peegeldada ka empaatilist samastumist kirjeldatuga (Ong 2002: 45) ning deminutiivid ise sarnanevad oma kiitva-meelitava laadi poolest teiste suulise kultuuri tekstide epiteetidega.

Madis Arukask ja Eva Saar (2021) oletavad, et regilaulude deminutiividel võivad olla ka usundilised ja suhtlusstrateegilised põhjused. Nad seostavad deminutiivide vormellikku kasutamist itkudes, loitsudes ja looduskõnetustes, samuti deminutiivide sagedast kasutust linnunimetustes ja leksikaliseerunud deminutiive (nt äike, pääsuke) animistliku maailmavaatega. Deminutiivide kasutamine võis varem kanda rituaalset tähendust, mis on tänapäevaks kadunud. Näiteks loitsudes võib deminutiivide kiitev funktsioon olla seotud maagilise kahjutegemisega (Arukask, Saar 2021: 10–11, 21–22, 25) ning poeetilistes sünonüümides võib neil olla eufemistlik funktsioon, näiteks ussisõnades Leenakene ’madu’ (Arukask, Saar 2021: 21). Sarnaselt tänapäeva seto keele deminutiividega (Saar, Todesk 2023: 158) võivad regilaulude deminutiivid väljendada nii rituaalset viisakust kui ka lihtsalt lugupidavat suhtumist tähistatavasse. Sellist deminutiivikasutust esineb teistegi kultuuride rahvalauludes, näiteks valgevene armastusteemalistes lauludes, kus deminutiividega pöördutakse loodusjõudude, päikese, aja, kehaosade, arstirohtude, esemete ja abstraktsete mõistete poole (Tsimašenka 2019).

2. Deminutiivsufiksi –kEnE analüüs

2.1. Regilaulutekstide kvantitatiivanalüüsi eripärad

Suulise folkloori uurimise keskmes on alati olnud folkloori paljutasandiline varieerumine (Bendix, Hasan-Rokem 2012: 1–6). Regilaulutekstide varieerumise uurimisel on oluline olnud vormeliteooria (Lord 2000), mida on rakendatud nii Soomes (nt Harvilahti 1992; Frog 2017) kui ka Eestis (Arukask 2003; Saarlo 2005; Jaago 2016). Regivärsi sõnavara ja morfoloogia alalt on oluline esile tuua Juhan Peegli töid (2004, 2006), regivärsi süntaksi alalt Helle Metslangi uurimust (1978). Viimastel aastakümnetel on Eesti teadlased järjest enam rakendanud regilaulutekstide kvantitatiivanalüüsi võimalusi (nt Sarv 2008, 2020; Ross 2015), alates Arvo Krikmanni tööst 1990-ndatel (nt Krikmann 1997) kuni hiljutiste Eesti ja Soome teadlaste ühisuurimusteni regilaulude värsisarnasuste teemal (Janicki jt 2022, 2024). Selle ühistöö raames arendatud andmebaasi (FA) ning veebiliidest (FV) olen kasutanud ka oma uurimuses.

Vanemat eesti keelt sisaldavate tekstikorpuste kvantitatiivsel uurimisel tuleb arvestada mitmesuguste keerukuste ja eripäradega (Pilvik jt 2019: 139–140), nii ka regilaulukorpuse puhul. Murdeerinevused sõnavaras, morfoloogias ja süntaksis takistavad tekstide automaatset lemmatiseerimist ja morfoloogilist analüüsi, ehkki ka lemmatiseerimata tekstide kvantitatiivne uurimine võib anda kasulikku infot (Sarv 2020). Lisaks komplitseerib semantilist analüüsi paralleelvärssides esinevate sõnade ja mõistete tähenduse hägustumine (Sarv 1999). Tulemuste tõlgendamist raskendab ka regilaulutekstide ebaühtlane jaotus teemade, tüüpide, päritoluaja ja piirkondade lõikes, mistõttu püsivama sõnastusega ja rohkem tuntud fraasid, motiivid ja süžeed võivad varjutada varieeruvamaid. Uurimist takistavad veel täpse kontekstiteabe puudumine regilaulude algse loomise ja esitamise kohta ning transkribeerimisega seotud võimalikud ebatäpsused. Samuti tuleb arvestada tekstikorpustest lähtuvate uurimismeetodite piirangutega (vt nt Stefanowitsch 2020: 6).

2.2. Materjal ja meetod

Kuigi sufiksirühma varieerumist oleks võimalik uurida korpuslingvistiliste meetodite abil võrdlevalt mitmete läänemeresoome keelte regilauludes, keskendub siinne artikkel peamiselt sufiksi –kEnE nominatiivsetele vormidele eesti regilauludes, ehkki põgusalt vaadeldakse täiendava võrdlusmaterjalina ka teisi käändevorme. Analüüsi aluseks on regilaulutekstide toimetatud versioonid, milles üleskirjutuste kirjaviisi individuaalsed eripärad on ühtlustatud.⁴ Eesti regilaulude andmebaas (ERAB) sisaldab 2023. aasta seisuga ligikaudu 110 000 teksti ja umbes 7 miljonit sõnet ning on integreeritud Soome-Eesti ühisprojekti FILTER raames loodud läänemeresoome regilaulude rahvusvahelisse ühendandmebaasi Runoregi. Võrdluseks kasutasin eesti murrete korpuse (EMK) XML-formaadis morfoloogiliselt märgendatud tekste. Regilaulude deminutiivsufiksite analüüsi täiendasin poeetiliste sünonüümide koondregistri (Peegel 2004) vaatlusega.

Analüüsiks kasutatud regilaulutekstide andmestikud koostasin projekti FILTER andmebaasi (FA) põhjal,⁵ kasutades HeidiSQL tarkvara (HSQL), Runoregi veebiliidest, regulaaravaldisi ning Mari Sarve koostatud Eesti ajalooliste piirkondade geograafilist loendit. Peamine siinses uurimuses kasutatud andmestik hõlmab -kEnE nominatiivivariante (nt -känä, -kõnõ, -kõne, -käenõ, -käinen) koos sufiksile eelnevate tüvevormide ja muu metainfoga regilaulukorpuses (kokku 109 149 juhtu, vt tabelit 1).

Tabel 1. Üks -kEnE esinemisjuht koos taustainfoga andmestikus.

Kuna regilaulutekstid ei ole morfoloogiliselt märgendatud, polnud võimalik automaatselt lisada andmestikku sufiksivormide –ke (-kä, -kõ), –ken (-kän, -kõn) kõiki esinemisjuhte – need vormid kattuvad leksikaliseerunud deminutiivide (nt päike) ja mittedeminutiivsete sõnalõppudega (nt katken). Seetõttu vaatlesin eraldi lühemat nominatiivivormi -ke/-kõ ja kahekümne levinuma kEnE-lõpulise tüvevormi mittenominatiivseid käändevorme.⁶

Keskendusin sagedusandmete analüüsile, mida on peetud oluliseks nii keele varieerumise kui ka murdekeelematerjali uurimisel (Lindström jt 2015: 51). Kombineerisin varieerumise analüüsi meetodeid sagedasemate näidete lähivaatlusega. kEnE-vormi varieerumist mõjutavate tegurite hindamiseks kasutasin otsustuspuu meetodit (Eriksen jt 2013), täpsemalt tingimusliku otsustuspuu algoritmi (Hothorn jt 2015).⁷ Analüüsisin andmeid tarkvara R (R Core Team 2022)⁸ ja Python (Python Software Foundation 2023) abil, kasutades paketti partykit (Hothorn, Zeileis 2015) ning visualiseerimiseks pakette ggplot2 (Wickham 2016), tm (Feinerer 2025), Pythoni teeke matplotlib (Hunter 2007) ja pandas (McKinney 2010) ning projekti FILTER kaardirakendust (FV).

3. Tulemused

3.1. Sufiksi -kEnE kasutamise üldised tendentsid

Analüüs näitas deminutiivsufiksi –kEnE suurt vormilist varieeruvust regilauludes. Tabelis 2 on esitatud sufiksi –kEnE levinumad variandid koos ainsuse nominatiivivormide sagedusega, kusjuures eri variantide esinemissagedus erineb oluliselt. Levinuim on ainsuse nominatiivivorm –kene (95 226 juhtu), mis esineb 32 446 värsireas ja 4300 erinevale sõnavormile liidetuna. Sageduselt järgneb –kõnõ (6725 juhtu, 3901 värsirida, 917 sõnavormi). Veel on suhteliselt sagedased –keine, –kane, –kõne, –käne, -ken, –kõine, –kõni, –kenne, –kenä, –kono ja –kõno. Haruldasemad vormid on näiteks -konõ, -kännä, -kone ja -kinä. Kokku tuvastasin 28 erinevat –kEnE vormi.⁹

Tabel 2. Levinumad sufiksi -kEnE variandid regilaulutekstides koos ainsuse nominatiivivormide sagedusega.

Balsys (2004) toob oma leedu rahvalaulude deminutiivide teemalises uurimuses esile tendentsi, et rahvalaulud võivad säilitada vanu murdelisi elemente, kuid laiemas plaanis loovad need ühtse poeetilise keele, mis ületab kohalikke murdeerinevusi. See tähelepanek iseloomustab mõneti ka sufiksi –kEnE levikut regilauludes. Osalt järgib -kEnE vormiline varieerumine murdealade piire, kuid samas on variant –kene siiski levinuim kõigis piirkondades, konkureerides üksnes lõunaeesti keelealal variandiga –kõnõ. Näiteks Setomaal ja Rõuges esineb –kene vastavalt 6842 ja 853 korral ning –kõnõ 4093 ja 594 korral. Ka mujal Lõuna-Eestis on –kõnõ sage: Urvastes 522, Räpinas 225 ja Põlvas 210 juhtu. Lõuna- ja põhjaeesti murdealade täpsem võrdlus on esitatud joonisel 1 (tulpades vormide absoluutne sagedus).¹² Joonisele on valitud piirkonnad, kus alternatiivsete vormide (-kõnõ ja „Ülejäänud”) osakaal on suurem. Jooniselt on välja jäetud piirkonnad, mille kohta andmestikus oli alla 100 näite.

Joonis 1. –kEnE alternatiivsete vormide (-kõnõ ja „Ülejäänud”) suurema osakaaluga piirkonnad põhja- ja lõunaeesti murdealal.

Jooniselt on näha, et alternatiivsete vormide rohkuse poolest eristub Põhja-Eestis Kuusalu. Lähem vaatlus näitab, et nende seas esineb palju arhailisi -kEnE vorme -kane ja -käne. See on tõenäoliselt seotud asjaoluga, et sealset rannamurret on peetud soome ja eesti murrete vaheliseks siirdemurdeks (EE 2003). Mõnel pool Lääne-Eestis, kuid ka Mulgi murde läänerühma kuuluvas Karksis esineb -kene kõrval suhteliselt palju keine-vormi (653 juhtu), samuti Paistus (410 juhtu) ja Pöides (278 juhtu). Lõunaeesti murdealal on -kEnE vormide varieerumine üldjoontes märksa suurem kui põhjaeesti murdealal. Näiteks esineb Sangaste ja Karula regilauludes tüüpilise lõunaeesti variandi -kõnõ kõrval sageli vorme -kõne ja -kõni.

Vaatasin ka -kEnE variantide esinemist levikupiirkondade lõikes. Tulemused on esitatud joonisel 2. Graafiku horisontaaltelg näitab piirkondade (kihelkondade ja linnade) hulka, kus variant esineb. Analüüs näitas, et –kene on ainus variant, mis esineb kõigis 129 piirkonnas, teiste variantide levik on piiratum. Suurim varieeruvus ilmneb lõunaeesti keelealal. Kuigi teiste sufiksivormide esinemissagedus on vormi –kene omast märkimisväärselt madalam (vrd tabeliga 2), on tähelepanuväärne nende suhteliselt lai geograafiline levik: mitmed variandid esinevad 20–50 eri piirkonnas.

Joonis 2. Sufiksi –kEnE variandid nende levikupiirkondade hulga järgi.

Nominatiivivormide kõrval vaatlesin 20 levinuma deminutiivse tüvevormi käändevorme. Selle piiratud, kuid representatiivse valimi analüüs näitas, et sagedasemad on mitmuse nominatiiv –kesed ja ainsuse partitiiv –kest(a). Neile järgnevad vormid -kese, -keste, -kesi ja -keise. Eri käändevormide kasutus seostub kindlate kontekstidega, mis viitab deminutiivide struktuursetele funktsioonidele regilauludes. Näiteks esineb ainsuse nominatiiv tüüpiliselt kinnisvormel-pöördumistes (näide 2), samas kui ainsuse partitiivi kasutatakse sageli küsimus-vastus formaadis, näiteks mõistatuslaulus või loetlemiskontekstis (näide 3), mis on ka keeletüpoloogiliselt ootuspärane.

(2) neitsikene noorukene // kirju pihta peenikene // pane siis seda tähele, // kui sind viidaks mehele [—] (EKM ERA, AES, MT 66, 4/6 < Karuse khk, Saastna v, Mäe k – H. Supsmann < Jüri Samet, 54 a. (1929))

(3) Mis sinna aita pandaneksi? // Mis sinna aita pandaneksi // Neli noorta neitsikesta // Neli noorta neiukesta. // Üks aga koob kuldavööda // Teine sirje-sarjelista // Kolmas paugutab paberid // Neljas nutab noorta meesta. (EKM ERA, E 9311 (2) < e000093110002 Virumaa – Kadrina 1894 Kuusik, Karp (Carp))

3.2. –kE ja –kEnE osakaal regilaulude värsiridades piirkonniti

Järgnevalt vaatlen võrdlevalt deminutiivsufiksite -kE ja -kEnE sagedust eri piirkondade regilauludes. Deminutiivsufiksi –kEnE sõnavorme sisaldavate regivärsiridade suhteline sagedus ehk osakaal kõigist kihelkonna värsiridadest (edaspidi DVSS) on suurim Setomaal (8,2%) ja Räpinas (7,6%). Tabelis 3 on esitatud piirkonnad, kus on kõige rohkem deminutiivsufiksiga –kEnE värsiridu. Need paiknevad peamiselt Lõuna- ja Kesk-Eestis, kuid esindatud on ka Põhja-Eesti (Kuusalu) ja Kirde-Eesti (Haljala). Üks värsirida võib sisaldada mitut kEnE-lõpulist sõnavormi.

Piirkondlike mustrite täpsemaks väljaselgitamiseks jagasin Eesti alad geograafiliste koordinaatide mediaanide järgi neljaks: lääne- ja idapoolseteks ning põhja- ja lõunapoolseteks piirkondadeks. Selle jaotuse põhjal tehtud analüüs (joonis 3) näitas, et –kEnE DVSS on suurem Eesti ida- ja lõunaosas, kuigi ka mediaanist veidi põhja pool leidub kõrge DVSS-iga kihelkondi (nt Palamuse ja Maarja-Magdaleena) ning lõunas madalama DVSS-iga alasid (Hargla, Karula). Statistiliselt oluline on ida- ja läänepiirkondade erinevus (p < 0,001). Põhja- ja lõunapiirkondade erinevused –kEnE kasutamises on piiripealse olulisusega (p = 0,05).

Tabel 3. Sufiksit –kEnE sisaldavate regivärsiridade ja sõnavormide esinemine piirkonniti.

DVSS suureneb üldiselt järk-järgult läänest itta liikudes, kuigi ka geograafiliselt lähestikku paiknevate piirkondade vahel võib kohati esineda märkimisväärseid erinevusi. Üldiselt on erinevus suurem lääne-ida teljel kui põhja-lõuna teljel, mida suuresti mõjutab lääne-ida teljel mediaanist ida pool asuvate Setomaa ja Räpina kõrgeim DVSS (vt tabelit 3). Sufiksi -kEnE suurem esinemissagedus Eesti idaosas viitab üldisele deminutiivide sagedasemale kasutusele idapoolsetes regilauludes, mis võib olla seotud vene keele, kultuuri ja õigeusu mõjuga, aga ka muude keeleliste ja kultuuriliste teguritega, mida on käsitlenud Madis Arukask ja Eva Saar (2021) idapoolsete läänemeresoome keelte deminutiivide kontekstis.

Kui ida pool on suurem –kEnE osakaal, kas siis mujal Eestis leidub vastavalt enam sufiksi lühemat vormi –kE? Kuna kE-vorm kattub kohati mittedeminutiivse sõnalõpuga (nt laske) ja mõne leksikaliseerunud deminutiivi lõpuga (nt päike), ei olnud võimalik kõiki kE-vorme automaatselt tuvastada. Seetõttu filtreerisin käsitsi sagedasemate ke-lõpuliste sõnade seast välja 50 selgelt deminutiivset vormi. Neid deminutiive on eeskätt Kesk- ja Lääne-Eesti ning Tartu murdeala regilauludes (kaart 2), eriti Anna, Äksi, Kambja, Rannu ja Kursi kihelkondades. Sagedasimad vormid on emake (1051 juhtu), poisike (561), peremeheke (528), peremehike (513), pojuke (494), linnuke (355), armuke (352) ja õeke (334), lõunaeesti vormidest esineb enim armukõ (72).¹³ Mõne vormi sagedust suurendab esinemine kindlates laulutüüpides, näiteks armuke/armukõ esineb sageli siirdevormiliste laulumängude refräänides ning emake ja pojuke korduvad läbivalt laulus „Kus käisid sa mu emake”. Vastupidiselt –kEnE varieerumisele ei näita lühema sufiksi –kE kasutamine statistiliselt olulisi erinevusi ei ida-lääne (p = 0,54) ega põhja-lõuna (p = 0,41) teljel, kuid tuleb arvesse võtta, et siin vaadeldakse üksnes sagedasemate kE-deminutiivide jaotust ning tulemust võib kallutada nende sõnatüvede keskmisest suurem levik joonisel näidatud suurema -kE sagedusega aladel.

Joonis 3. Deminutiivsufiksite –kEnE (ülal) ja –kE (all) suhteline sagedus (DVSS) Eesti eri piirkondades geograafiliste koordinaatide alusel.¹⁴

Kahe sufiksi leviku seose uurimiseks kontrollisin korrelatsioonianalüüsiga hüpoteesi, kas piirkondades, kus esineb rohkem kEnE-vorme, esineb vastavalt vähem või rohkem kE-vorme. Analüüs näitas, et –kEnE ja –kE DVSS-ide vahel puudub statistiliselt oluline seos (r = -0,084, p = 0,35). Kuigi Lääne-Eestis esineb kE-sufiksit veidi rohkem ja ida pool on ülekaalus –kEnE, ei mõjuta ühe sufiksi kasutussagedus teise sagedust samas piirkonnas. Pikema sufiksivormi –kEnE suurem levik ida pool võib osutada üldisematele erinevustele Lääne- ja Ida-Eesti regilaulude värsimõõdus, mis Mari Sarve (1997) järgi on seotud arhailiste vormide vähenemisega Lääne-Eesti murdekeeles.

3.3. –kEnE ja –kE levik regilaulutekstides ja eesti murrete korpuses

Võrdlesin –kEnE ja –kE varieerumist regilauludes ja eesti murrete korpuses (EMK), et uurida deminutiivsufiksite geograafilise varieerumise seost ühelt poolt regilaulupoeetikaga ja teisalt murdeliste erinevustega. Murdekorpuse puhul oli analüüs täpsem, kuna sain peale regulaaravaldiste kasutada ka lemmapõhist otsingut sufiksi kõigi käändeliste variantide leidmiseks.¹⁵ Keskendusin võrdlemisel kE- ja kEnE-liiteliste lemmade nominatiivivormidele, kuna need on kõige selgemini eristatavad deminutiivivormid. Kaardid 1–4 näitavad –kEnE ja –kE piirkondlikku osakaalu mõlemas korpuses.¹⁶

Kaart 1. kEnE-värsiridade osakaal regilauludes.

Kaart 2. kE-värsiridade osakaal regilauludes.

Kaart 3. kEnE-sõnavormide osakaal murdekorpuses.

Kaart 4. kE-sõnavormide osakaal murdekorpuses.

Tabel 4. -kE(nE) sagedasemad variandid murdekorpuses (vasakul). Levinumad tüvevormid murdekorpuses (paremal).¹⁷

Kui regilauludes on –kEnE sage kogu Ida-Eestis ja –kE Kesk- ja Lääne-Eestis, siis murdekorpuses on mõlema sufiksi levikuala piiratum, koondudes vastavalt Kagu-Eestisse ning Mulgi ja Tartu murdealadele. See märkimisväärne erinevus võib viidata nii deminutiivide järkjärgulisele taandumisele murdekeeles kui ka regilaulu poeetika eripärale, sest regilaulutekstid esindavad varasemat ajajärku ning teistsugust suulise keele registrit kui murdekorpuse kõnekeelsed tekstid.

Peale geograafilise leviku ilmnevad kahe korpuse erinevused ka vormide kasutuses. –kEnE nominatiivivormide jaotumine murdekorpuses erineb regilauludest (vrd tabeliga 2). Kui regilauludes domineerib selgelt –kene (95 226 juhtu), millele järgneb suure vahega –kõnõ (6725 juhtu), siis murdekorpuses on sufiksivariantide jaotumine ühtlasem (-kene 357, –kõnõ 239 juhtu). Regilaulukeele konservatiivsusele viitab arhailisema lõpukaota partitiivivormi –kesta sage esinemine, mida murdekorpuses peaaegu üldse ei leidu. Need erinevused vormide jaotumises peegeldavad rahvalaulukeele kahte üldist tendentsi: säilitada vanemaid keelenähtusi ning ületada kohalikke murdepiire ühtlasema keelekasutuse kaudu (vrd Balsys 2004).

Pikema vormi eelistus ilmneb siiski mõlemas korpuses: murdekorpuses moodustavad kE-lemmadega deminutiivsed sõnavormid 0,04% (455 vormi) ja kEnE-lemmadega deminutiivsed sõnavormid 0,08% (972 vormi) kõigist sõnavormidest. Regilauludes võib seda eelistust osaliselt seletada värsimõõdu nõuetega ja teiste pikemat sufiksivormi soosivate regilauluspetsiifiliste funktsioonidega, kuid sama tendentsi esinemine murdekorpuses viitab ühtlasi eesti murdekeelele üldiselt omasele joonele.

3.4. –kEnE varieerumise analüüs otsustuspuu meetodi abil

Kasutasin otsustuspuu meetodit, et võrdlevalt hinnata –kEnE vormi valiku sõltuvust regilauluteksti kogumiskohast, sufiksile eelnevast sõnavormist ja vahetult eelnevast häälikust. Otsustuspuu algoritm loob mudeli, mis jagab andmed korduvalt kaheks väiksemaks rühmaks, et lõpuks ennustada, millisesse klassi iga vaatlus kuulub (Song, Lu 2015; Pilvik, Lippus 2020). Kasutasin tingimusliku otsustuspuu algoritmi andmestiku kahandatud versioonil, mis hõlmas 10 sagedasemat sufiksivormi, 30 sagedasemat regiooni (kihelkonda, linna, maakonda) ja 30 sagedasemat tüvevormi. Sufiksivormid jagasin kahte gruppi: –kenE (-kene, -keine, -kenne ja –ken) ning –kõnE (-kõnõ, -kõne, -kõine ja –kõni). Sufiksivormide (-kenE või –kõnE) valiku tegurite mudeldamiseks koostasin valimi, kus oli kummagi liitega võrdne hulk sõnu: 1479 –kenE ja 1479 –kõnE juhtu. Valimi jagasin treening- (80%) ja katseandmeteks (20%). Loodud mudel klassifitseeris õigesti 88% katseandmete sufiksivormidest, mis näitab, et analüüsitud tegurite põhjal saab sufiksivormi valikut suhteliselt hästi ennustada.

Joonis 4 kujutab deminutiivsufiksi vormi valikut mõjutavate tegurite hierarhilist jaotust. Kõige olulisemaks teguriks osutus piirkond: Setomaal, Karksis, Sangastes, Rõuges, Vastseliinas, Põlvas, Urvastes ja väljaspool Eestit¹⁸ domineerivad kõnE-grupi liited või esinevad -kenE ja -kõnE üsna võrdselt. Mujal on sagedasemad kenE-vormid, kuigi näiteks Räpinas, Tarvastus ja Helmes on -kõnE samuti suhteliselt levinud (19% vaadeldud deminutiividest).

Joonis 4. Otsustuspuu –kEnE vormide varieerumist mõjutavate tegurite kohta.¹⁹

Teine oluline tegur on tüvevorm. Teatud tüvedega (nt neitsi-, velle-, noore-, ema-, eide-, peiu-, venna-, vele-, enne-, neiu-) esineb ka Lõuna-Eestis ja väljaspool Eestit sageli -kenE (neljas piirkonnas isegi veidi rohkem kui -kõnE). Teiste tüvedega (nt linnu-, poisi-, memme-, nooru-, taadi-, emä-, tillu-, naisu-) domineerivad kõnE-vormid. Setomaal, Sangastes ja Urvastes mõjutab valikut eelkõige liitele eelnev häälik (kas ees- või tagavokaal).

3.5. –kEnE kasutamine värsireas

–kEnE varieerumine regilaulus seostub tugevalt kasutuskontekstiga. Sõnapilvede võrdlus (joonis 5) näitab, et vaatamata murdelistele erinevustele on deminutiivide kasutuskontekst regilauludes põhja- ja lõunaeesti murdealal väga sarnane. Joonisel on näha, milliseid muid sõnu esineb sagedamini kEnE-liitega sõnu sisaldavates värsiridades. Need peegeldavad deminutiivide mitut tüüpilist kasutusmustrit: esinemist refräänilistes tavandilauludes (kaske, märti), pereliikmete poole hellitaval toonil pöördumist (nt veli, peretütar, hella, kallis), tegevusele õhutamist (tule, tõuse, võta, veere, liigu, kiigu, laula) ja tervitusi (tere). Eriti silmatorkav on deminutiivide seos pulmakombestikuga: sellele viitavad nii refräänsõnad, nagu kaske (näide 4) ja selle variandid (kaasike, kaanike jne), mis võivad tähistada pulmalaulikut (Särg, Ilmjärv 2009), kui ka sõnade, nagu peiukene, äia(papa)kene (näide 6), suur sagedus.

Joonis 5. Sagedasemad mittedeminutiivsed sõnad kEnE-liitega sõnu sisaldavates värsiridades (v.a levinumad ase-, side- ning määrsõnad). Vasakul: põhjaeesti murdeala; paremal: lõunaeesti murdeala.

(4) Tule, tule, tuulekene, kaske, kaske // Käi hella hingekene, kaske, kaske // Lõõtsu looja lillekene, kaske, kaske [—] (EKM ERA, E 79373/4 (2) < Pärnu-Jaagupi khk, Halinga v – Endel Diesfeldt, Pärnu poegl. gümn. õpil. < Anna Arens, 64 a. (1932))

Koos deminutiivsufiksitega kasutatakse regilauludes sageli pöördumise hellitava tooni rõhutamiseks analüütilisi deminutiivikonstruktsioone adjektiividega, nagu [h]ella ja kulla. Need esinevad nii deminutiivlõppudega (ellakene vennakene) kui ka ilma (hella vellekene), tähistades enamasti lähedaste pereliikmete poole pöördumist (näide 5). Sõna [h]ell[akene] peamiseks tähenduseks võib selles kontekstis pidada ’sooje tundeid tekitav’ (EKSS). Liite –kEnE seto ja võro variant –kõnõ liitub regilauludes enamasti adjektiividele (nt noorõkõnõ, armakõnõ, kallikõnõ), väljendades muu hulgas intiimsust, familiaarsust, kaastunnet, lembust ja austust.

(5) Õde tuli õue õpetama. // Ellakene, vennakene // Kui sina sõdid sõjassa // Ära sõdi sõja eesa // Ära sõdi sõja tagaje // Sõdi sõja keske’ela // Esimised heidetakse // Tagumised tapetakse // Keskmised koju tulevad. (EKM ERA, E 11791/2 (15) < Ambla khk, Jootma – Joosep Neublau < Mari Nilk (1894))

Deminutiivsufiksit kasutades pöördutakse sageli pereliikmete (näide 6) ja teiste inimeste poole: neiuke, peiuke, Annekene, Krõõdakõnõ. Eriti pulmalauludes esineb pikemaid rituaalse sisuga tervitussekventse (näide 6). Vaimuliku sisuga lauludes leidub Jeesuse tervitamist (näide 7). Seto regilauludes esineb jumalakõnõ õigeusutaustalises kinnisvormelis, kus –kõnõ väljendab austust (nt „Jummal tiid jumalakõnõ // Mari tiid madalakõnõ”).

(6) Tere äiapapakene // Tere ämmamammakene // Tere tere kallis neiu // Tere tuba tomingane // Tere lauad laasikirja // Tere pengid peelikirja // Tere kuldakannukene // Tere kordakapakene // Tere teite murelauad // [—] (EKM ERA, E 16748 (36) < Pärnu-Jaagupi khk, Vee – M. Aija (1895))

(7) Tere tere Jeesukene // Kas sa nägid mu ainust poega // Mine Jeruusalemma linna // Seal saad sa teda näha [—] (EKM ERA, E 54317 (14) < Tori khk – J. Oidermann (1924))

Tähelepanuväärne on, et regilauludes pöördutakse deminutiividega sageli ka looduse ja tänapäeval elututeks peetavate objektide poole. See nähtus seostub keelelise elususe küsimusega: kui tänapäeva eesti keeles on elus ainult liikuvad objektid (nt kassipoeg, kes kasvab, aga mitte puu, mis kasvab; Pajusalu 2009: 62), siis regilaulukeeles omistatakse elusust palju laiemalt. Näiteks tervitatakse lüroeepilistes lauludes antropomorfiseeritud loodusobjekte (näide 8) ja saunaloitsudes esineb animistlikku objektide ja nähtuste teretamist (näide 9).

(8) Mina põõsasta teretin // Tere kui põõsas poisikene // Kas sinust saaneb laevalaudu // [—] (EKM ERA, H II 34, 481/4 (57) < Kuusalu khk, Kolga v, Pedaspe k – Hans Lohk < Kadri Wiikström, 62 a. (1892))

(9) [Haige laps veedi sauna; vihuti ja lauldi:] Tere saunakene, // Tere leinikene, // Armas aruleheke, // Kallis kaevuveeke, // Puhas pühavaimuke! // Tere terveks tulijake! (EKM ERA, H III 9, 697 (8) < Põltsamaa khk, Põltsamaa v – Gustav Seen (1889))

Kuigi deminutiivide põhifunktsiooniks peetakse vähendamist, kasutatakse neid seto keelega (Saar, Todesk 2023: 159) sarnaselt eri piirkondade regilauludes sageli ka suurte, piiritute ja loendamatute objektide tähistamisel. Näiteks on regilauludes sagedased sõnad tuulekene (näited 4 ja 10) ja ilmakene (näide 10).

(10) Mis sa tuigud, tuulekene / Paugud paha ilmakene / Täna mu meesi merella / Mu kaasa kalajõella. (EKM ERA, E 7711 (8) < Ambla khk, Tapa k – J. Ekemann < Leenu Aster (1893))

Regilauludes pöördutakse sageli ka isikustatud päikese poole, sõna päike aga kuulub nende leksikaliseerunud deminutiivide hulka, milles alussõna (päev[ake]) pole enam tajutav. Deminutiivide leksikaliseerituse astet on keeruline hinnata isegi tänapäeva suulises eesti keeles (Liivak 2023: 18), regilaulukeele puhul on see mõistagi veel raskem. Mõningast aimu leksikaliseerumisprotsessist võib anda leksikaliseerunud sõnade varasemate vormide vaatlus regilauludes, kui need on seal säilinud. Sõna päike varem levinud vorm päevakene ja selle variandid (nt päivikene, päävakesel) esinevad ligi seitsmesajas värsireas eri piirkondade regilauludes. Lisaks esineb päikesena isikustatud kontekstis umbes 50 korral lühem nominatiivivorm päevake või mõni selle variant, samas kui hilisem vorm päike (sh käändes päikese, päikest jne) esineb üksnes kolmesajas värsireas.²⁰ Murdekorpuses aga päikest tähistavat pikemat deminutiivivormi päevakene ja selle variante ei leidu,²¹ esinevad üksnes tänapäevane päike(ne) ning selle murde- ja käändevormid. Regilauludes tähistab päevakene seejuures peaaegu eranditult isikustatud päikest ja mitte päeva, mis näitab, et see deminutiivivorm oli regilaulikute pärimuslikus keeleteadvuses juba omandanud alussõnast päev eraldiseisva tähenduse, kuigi alussõna on päevakene-vormides veel selgelt äratuntav.

Analüüsisin ka seda, millistele tüvedele kEnE-sufiks kõige sagedamini liitub (vt joonist 7). Selgus, et kui vaadata tüve kõiki murdevariante koos (nt venna-, velle-, venni- jne), on arvukaim venda tähistavate sõnade rühm. Konkreetsete tüvevormide seas on aga kõige sagedasemad hoopis neitsi- ja linnu-, mis tähistavad peamiselt²² tütarlast. Täpsemalt on neitsi-,²³ mis esineb näiteks sõnades neitsikene, neitsikäine ja neitsikene, kõige sagedasem tüvevorm 23 piirkonnas 160-st, eriti Kuusalus (437 esinemist). Sagedasimad deminutiivliidetega värsiread on kahesõnalised üttelised püsivormelid, kus üttesõnale järgneb selle kordus või epiteet: neitsikene noorukene ja selle variandid (nt neiokõnõ nuorukõnõ), emakene memmekene ja peiukene poisikene. Tüvevormide sagedusloend kinnitab regilaulude temaatilist perekesksust: piirkonniti on –kEnE abil enim tähistatud pereliikmeid. Näiteks tüvi vele- ’veli, vend’, mis esineb näiteks sõnades velekene, vellekene ja velekõnõ, on kõige sagedasem Setomaal (1053 juhtu), samuti Paistus (velle-, 484 juhtu) ja Kodaveres (velje-, 47 juhtu). Kaheksateistkümnes piirkonnas domineerivad ema või vanaema tähistavad tüvevormid (nt memme-, enne-, ema-). Mõnel pool on sagedasimad adjektiivid, mis iseloomustavad samuti peamiselt pereliikmeid: noore– (esineb enim koos sõnaga velekene) Räpinas ja Viljandimaa kihelkondades, ella– (enim koos sõnaga vennakene) Kullamaal ja Paide linnas. Piirkonniti on sagedasemate kEnE-vormide seas ka murdelisi variante: rist(’)imä– ’ristiema’²⁴ Rõuges (110 korda) ja sõsse– ’õeke’ Pöides (88 korda). Piirkondlikud erinevused selles, milline pereliige on sagedasim kEnE-liitega sõnade hulgas, tunduvad pigem juhuslikud kui kultuuriliselt või keeleliselt määratud. Võrreldes regilaulude kõige sagedasemate nimisõnadega (kodu, ema, neiu, isa, küla, metsa, karja, linna) ilmneb ootuspäraselt, et deminutiivsufiksid liituvad eelkõige inimesi tähistavatele ja palju vähem üldisematele sõnatüvedele.

Joonis 6. Tüved, millele regilauludes kõige sagedamini liitub sufiks –kEnE.

Deminutiividega on mitmetes maailma keeltes võimalik markeerida ka sugu (eesti keeles nt temake) (Arukask, Saar 2021: 12). See tõstatab küsimuse, kas deminutiive kasutatakse regilauludes rohkem nais- või meessoost isikute tähistamisel. Analüüs näitas, et sufiksiga –kEnE tähistatakse regilauludes nii nais- kui ka meessoost isikuid, kuid mitte päris võrdselt: 50 sagedasemast kEnE-tüvevormist 22 tähistavad peamiselt naissoost isikuid, 10 meessoost isikuid ja 13 on adjektiivid. See, et sagedasematest deminutiividest suurem osa tähistab naissoost isikuid, järgib üldist tendentsi, mida on täheldatud ka varasemates uuringutes teiste keelte kohta (Jurafsky 1996: 536; Schneider 2003: 40). Murdekorpuses on vastupidi: seal tähistatakse poissi deminutiivsõnadega (nagu poiskõnõ, poisikke jne) ligi kümme korda enam kui tüdrukut (vt tabelit 4). See erinevus kahe korpuse vahel võib peegeldada nii sugude erisugust käsitlemist lauludes ja kõnes kui ka meessoost isikute sagedasemat mainimist tänapäevasemates tekstides (vrd Kaukonen 2023), kuid võib tuleneda ka murdekorpuse eripäradest (nt informantide sooline jaotus või intervjuude temaatika).

Sufiksi üldine kasutus ei ole regilauludes siiski kuigi tugevalt seotud referentide soo ega vanusega ning naissoo mõnevõrra suurem esindatus ei tulene tõenäoliselt naislaulikute suuremast loomepanusest. Maria Sifianou (1992) järgi ei kasuta naised deminutiive sagedamini kui mehed, kuigi neid leidub rohkem lapsevanemate kõnes. Regilaulupoeetika omapärast tulenevalt ei saagi alati rääkida ühele kindlale soole viitamisest: vastassoost pereliikmete paarid (nt järjestikustes värsiridades eidekene, taadikene) esinevad tihti parallelismiühendites (Saarlo 2005), kus deminutiivliited rõhutavad semantilist paralleelsust, tähistades pigem laiemat mõttelist kogumit (nt perekond, vanemad) kui üksikisikuid. Referendiüleste kogumite ja nähtuste tähistamine peegeldab regilauludeminutiivide semantilis-pragmaatiliste funktsioonide mitmetasandilisust.

Joonis 7 näitab sagedasemaid kEnE-sufiksiga regivärsiridade rühmi. Nii nagu joonisel 6, on siingi rühmadesse koondatud nii põhja- kui ka lõunaeesti murdeala variandid. Kuigi joonis toob esile püsivormelite suure sageduse ja kuigi suurima rühma, püsivormeli neitsikene noorukene variante sisaldavad read moodustavad 5,7% kõigist kEnE-värsiridadest, esineb suur osa värsiridadest (25 151) vaid üks kord ja täpselt sama värsirea keskmine esinemissagedus on 2,8. See viitab pigem kEnE-värsiridade suurele variatiivsusele kui kindlakujuliste püsivormelite domineerimisele nende hulgas. Joonisel 7 kujutatud klastrites on grupeeritud vaid väikeste erinevustega variandid, kuid levinud püsivormelitel on ka hulk suurema erinevusega variante. Lisaks on paljude värsiridade puhul raske määrata, kas need on mõne püsivormeli variandid või mitte. Täpsema püsivormellike kEnE-värsiridade osakaalu määramine nõuaks põhjalikumat uuringut, näiteks Janicki jt (2022) kirjeldatud meetodit kasutades.

Vaadeldes kEnE-sõnavormi paiknemist värsireas, ilmneb, et valdavalt (ligi 80 000 juhul) esineb see värsirea lõpus, kuid suhteliselt sageli (2314 korda) leidub seda ka vahetult enne refräänsõna, näiteks kondikene värsireas „Kolme koera kondikene, kaske”. Sage värsirea lõpu markeerimine seostub ilmselt liite paradigmaatilise riimi funktsiooniga.

Joonis 7. Sagedasemad kEnE-sufiksiga regivärsiridade rühmad.²⁵

Laulutüüpide analüüs näitab kEnE-liite selget seost teatud esituskontekstidega. Liide esineb eriti sageli mängulauludes (nt kullimäng – 14,7%, nõelamäng – 13,4%, leinamäng, nukumäng), teatud pulmalauludes („Võta väike naine” – 13,6%) ning mure- ja karjaselauludes. See osutab sufiksi olulisele rollile pöördumisvärssides, mida on eriti palju just mängu- ja pulmalauludes, ning võib osutada ka sufiksi kasutuse seotusele rituaalse esituskontekstiga (vt alapeatükki 1.4). Mängulauludes esineb -kEnE sageli püsivormelites, näiteks kullimängus kuuts kuuts kullikene ja nõelamängus nõrend nõrend nõglakene. Tähelepanuväärne on ka paljude deminutiivsete pealkirjadega laulutüüpide (nt „Sokukene”) liigitamine regilaulude andmebaasis laste- või uuemate rahvalaulude alla, sest see peegeldab deminutiivide üldist seost laste- ja hoidjakeelega.

Eraldi tähelepanu väärib deminutiivsufiksite roll regilaulu poeetilistes sünonüümides. Kvantitatiivanalüüsiga ei õnnestunud hinnata deminutiivsufiksite osakaalu neis, mistõttu vaatlesin eraldi poeetiliste sünonüümide koondregistrit (Peegel 2004), mis sisaldab umbes 5000 poeetilist sünonüümi. Neist umbes 14% sisaldab deminutiivsufikseid või -osiseid, mis viitab deminutiivide olulisele rollile poeetilistes sünonüümides (vrd tabeliga 3). Registri mitmesõnaliste poeetiliste sünonüümide viimase komponendina esinesid kõige sagedamini sõnad lind, kanane ja linnukene, kus nii –ne kui –kene on deminutiivliited. Sagedased on ka pöördumissõnadena-üttekordustena kasutatud kullakene ja kullukene (Peegel 2004: 77). Need leiud kinnitavad Peegli väidet poeetiliste sünonüümide sagedase deminutiivsuse kohta.

4. Kokkuvõte

Analüüs näitas deminutiivsufiksi –kEnE märkimisväärset geograafilist ja kontekstuaalset varieerumist eesti regilauludes. Piirkondlikult on –kEnE levinuim Kagu-Eestis: Setomaal sisaldab deminutiivsufiksi -kEnE sõnavorme 8,2% ja Räpinas 7,6% regivärsiridadest. Üldiselt on -kEnE sagedasem idapoolsetes regilaulutekstides, samas kui lühem vorm –kE domineerib Kesk- ja Lääne-Eestis. Deminutiivsufiksi varieerumist mõjutab ootuspäraselt enim teksti esinemispiirkond, seejuures lõunaeesti murdealal mõjutab variandi valikut olulisel määral eelnev tüvevorm, ehkki deminutiivsufiksite kasutuses ilmneb ka murdeüleseid ühisjooni. Kõigis piirkondades on levinuim deminutiivliite –kene ainsuse nimetav, millele järgnevad selle murdevariandid.

Regilaulukorpuse ja murdekorpuse võrdlus näitas, et kuigi –kEnE on mõlemas korpuses sagedasim Kagu-Eestis, esineb see mujal Ida-Eestis regilauludes märksa laialdasemalt kui murdekeeles üldiselt. Samuti on –kEnE mõlemas korpuses sagedasem kui –kE. Murdekorpuses on mõlema sufiksi levikuala märksa piiratum, koondudes vastavalt Kagu-Eestisse ning Mulgi ja Tartu murdealadele. Need erinevused võivad osutada deminutiivide laiemale kasutusele varasemas murdekeeles ning nende järkjärgulisele taandumisele. See tõlgendus ühtib nii Arukase ja Saare (2021: 10) oletusega deminutiivide varasemast laiemast levikust kui ka Sarve (1997) tähelepanekutega regilaulu värsimõõdu mõjust keelelisele varieerumisele. On tõenäoline, et just regilaulude poeetiline register on aidanud säilitada deminutiivsufiksite kasutust piirkondades, kus need on tavakeelest kadunud.

Morfoloogilise varieerumise analüüs näitas, et kEnE-liitelised sõnad esinevad regilauludes peamiselt nominatiivis, partitiivis ja genitiivis, kusjuures iga käände puhul ilmnevad erinevad kasutuskontekstid ja funktsioonid. Sufiks liitub valdavalt substantiividele, kuid on sage ka adjektiividega. Analüüs näitas kEnE-lõpuliste deminutiivide mõningast soolist erinevust: sagedasimate kEnE-liitele eelnevate tüvevormide hulgas tähistavad 22 peamiselt naissoost ja 10 meessoost isikuid. See erineb murdekorpusest, kus domineerivad poiss-tüvelised vormid.

Analüüs näitas, et kEnE-värsiridade hulgas on palju nii püsivormeleid kui ka unikaalseid värsiridu. Sufiks -kEnE on seejuures eriti sage laulu alguses esinevates kinnisvormel-värsiridades, kuid ka poeetilistes sünonüümides, refräänsõnade ees, parallelismirühmades ning värsirea lõpus. Funktsioonide analüüs tõi esile nii sotsiaalsed kui ka laulude algse esituskontekstiga seotud tekstivälised aspektid: sufiksit kasutatakse sageli pöördumisel, enamasti noore neiu ja pereliikmete, kuid ka loodusnähtuste või objektide poole, mis võib peegeldada animistlikku maailmavaadet. Deminutiivide rohkus seostub mängulise või rituaalse kontekstiga, näiteks on neid palju mängulauludes ja teatud tüüpi pulmalauludes. Tulemused kinnitavad varasemaid oletusi regilaulude deminutiivsufiksite mitmetasandiliste funktsioonide kohta (vt alapeatükki 1.4).

Uurimuse tulemused avavad mitmeid perspektiive edasiseks uurimistööks. Regilaulude keele kvantitatiivset analüüsi võiks edasi arendada tihedamas seoses murdekeeleressursside uurimisega. Samuti oleks huvitav võtta regilaulude keelelise varieerumise uurimisse soome, ingeri ja karjala regilaulude tekste. Rakenduslikust aspektist võiks käesoleva uurimuse tulemusi kasutada deminutiivide automaatse märgendamise arendamiseks regilaulutekstides, mis omakorda toetaks regilaulukeele morfoloogilise analüüsi väljatöötamist.

Artikkel on kirjutatud teadusprojektide „Folkloorse varieeruvuse korpuspõhine käsitlus: regilaulutraditsiooni piirkondlikud stiilid, teemavõrgustikud ja suhtlusviisid” (PRG1288) ja „Eesti juured: rahvastiku ja kultuuri kujunemise transdistsiplinaarsete uuringute tippkeskus” (TK215) toel.

Kaarel Veskis (snd 1976), MA, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi doktorant ja Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi erakorraline nooremteadur (Vanemuise 42, 51003 Tartu), kaarel.veskis@ut.ee