Kockeste’st Koiksoniks

Audru kihelkonna talunimesid uurides on Marja Kallasmaa (2023: 599–600) leidnud vähemalt kolm perekonnanime, mille aluseks olnud lisanimi võis esineda XVI sajandil: Oina¹ < Ianus Oynas, Runak < Runakell, Wessi < Veeste Michell. Audru mõisa ja kirikumõisa puhul on Aadu Must (2000: 89) välja toonud, et järgmise, XVII sajandi lõpu talunimedega on kokku viidavad 15% sealsetest perekonnanimedest. Sellest tekib huvi, kui palju on Eestis varauusaja algusesse tagasi viidavaid perekonnanimesid.

Keeleteadlased on tunnistanud, et perekonnanimede panekul tekkinud seoseid varasemate lisanimedega on vähe uuritud ning nende kaudu on perekonnanimede onomastiline traditsioon pikem (Päll, Hussar 2007: 178). Eri autorite hinnangutel, mis tuginevad Eesti eri piirkondade andmetele, on talunimedest (tegelikult laiemalt lisanimedest) tuletatud 20–25% (Kallasmaa 1988: 485), üle 50% (Rajandi, Tarand 1966: 397), vähemalt 15% (Must 2000: 85–86, 89) või koguni kuni 60% (Must 2010: 395) perekonnanimedest. Levinud on arvamus, et perekonnanimed tulid just talunimedest, harvem on räägitud lisanimedest, mitte kunagi aga perenimedest.

Lisanime, perenime ja talunime definitsioonid ei ole olnud senises kasutuses ühtlased. Kõige laiem mõiste neist on lisanimi, mis enamiku uurijate jaoks hõlmab nii perenime kui ka talunime. Kaks viimast aga on tugevalt segunenud. Kas pere andis nime talule või talu perele, oli eri piirkondades ja aegadel erinev. Kuigi pere(mehe)nimi oligi talu kasutamise ajal ühtlasi talunimi ja läks nii ka maksudokumenti kirja, ei olnud see kohanimena alati püsiv, sest peremehe vahetudes sai talu uue nime. Talu- ja perenimede suhted väärivad eraldi võrdlevat uurimist suure üle-eestilise andmestiku põhjal. Siin artiklis on neid mõlemaid käsitletud kui lisanimesid, seades uurimuse eesmärgiks eelkõige välja selgitada, kas nimi on samas külas püsinud. Kõrvale on jäetud küsimus, kas nime järjepidevust kandsid pered või talud.

Eesti talupojasuguvõsade ja nendega seotud lisa-, pere- või perekonnanimede püsivusele juba varauusajast saadik juhtis sajandi eest tähelepanu Paul Johansen. Ta tõi näiteks kolm perekonda – et tegu on esimeste selliste näidetega, on oluline neid tutvustada. Johansen (2005: 21) mainib Laiapea perekonda, kes olevat paiknenud Rae vallas juba 1493. aastast peale, Oorna perekonda samas vallas 1495. aastast ning Trossi perekonda Viru-Nigulas, „kellel on nähtavasti esiisaks vabatalupoeg Henne Trusz Pada külast, kus ta esineb 1421”.

Uurides neid perekondi allikakriitiliselt (genealoogiliselt pole see võimalik), selgub, et aastail 1493–1495 elas Pajupea külas Peeter, kes aasta hiljem (1496) kannab nime Peter Laiepe, järgnevatel aastatel on mainitud vaid Laiapea talu, mitte selle peremeest (Johansen 1925: 30–31, 33, 36, 47, 59, 68). Pajupea külas Laiba talus, mis on praegugi alles, saadi tõesti perekonnanimi Laipea, mis hääbus 1949. aastal. Vaid kilomeeter eemal Vaskjala külas, nähtavasti Pajupealt asustatud Laiba talus (praegu Laiape) saadi perekonnanimi Laiba, mis hääbus 1980. aastal. Genealoogilist järjepidevust tõestada pole aga selle põhjal võimalik enne 1657. aastat, kui algavad Jüri kirikuraamatud. Johanseni järeldus põhines eeldusel, et perekond on pidevalt elanud samas talus.

Teine Johanseni toodud näide paraku ei päde niigi palju. Pada mõisas pandi küll perekonnanimi Trusi, kuid see rändas juba samal, 1835. aastal sealt ära. Aastal 1863 toodi Padale Harjumaalt Palvere mõisast (mis kuulus samale perekonnale) perekond Truss ning hiljem tuli ka Mäost perekond Trossi, kuid kohalikku perekonda nimega Tross Viru-Nigulas polnud, XV sajandist püsinud järjepidevusest kõnelemata.

Talunimede püsivust on diakrooniliselt uurinud peamiselt Valdek Pall (1969, 1977), Gea Troska (1987a, 1995), Marja Kallasmaa (1996, 2010, 2023), Ülle Tarkiainen (2000; Liitoja 1992a) ja Tiina Laansalu (2020). Neist on Troska (1995: 4) võtnud kokku üldise seisukoha, et esialgu olid talupoegade lisanimed seotud isikuga, muutusid seejärel põlvest põlve kanduvateks perenimedeks ning edasi püsivateks talunimedeks. Dateerida on selliseid üleminekuid aga keerukas.

Palju on refereeritud XVI sajandi nimesüsteemi ühe esimese uurija Heldur Palli töid (1959, 1961), mis keskenduvad peamiselt eesnimede sünkroonilisele uurimisele, kuid sisaldavad ka üldisi tähelepanekuid. Teema keerukuse ilmestamiseks on huvitav jälgida Palli seisukohtade muutumist.

Esmalt leidis ta, et lisanimed olid muutunud XVI sajandiks Järvamaal, ilmselt ka Harjumaal ja mõnes teiseski piirkonnas suhteliselt või võrdlemisi püsivaks ning nimi säilis ka juhul, kui talupoeg läks elama oma kodukülast väljapoole, kuigi esialgu võis ta seal saada uue lisanime (Palli 1959: 605, 1961: 139). Hilisemad uurijad on sageli tähelepanuta jätnud siinkirjutaja esiletõstetud sõnad Palli tekstis ning tema hilisemad seisukohad.

Mõnikümmend aastat hiljem kordas Palli (1980: 43) oma arvamust, et lisanimed (tõlkides neid vene keelde kui прозвище ’hüüdnimi, lisanimi’) olid suhteliselt püsivad ning põlistel peredel, eriti paikse pererahva puhul, muutusid harva. Samas toob ta hulgaliselt näiteid lisanimede muutumisest. Selleks ajaks oli Palli läbi töötanud peale Järva- ja Harjumaa nelja revisjoni (aastaist 1564–1571 ehk vaid väga lühikesest perioodist) ka Rõuge ja Vändra kihelkonna XVII sajandi rahvastikuandmed ning asunud uurima Karuse kihelkonna peamiselt XVIII sajandi rahvastikku. Olles analüüsinud ka Otepää rahvastikuandmeid, väljendas ta arvamust, et „Otepää kihelkonnas on lisanimede ebapüsivus koguni suurem, kui seda võis täheldada näiteks Karuse kihelkonnas” (Palli 1988: 15). Uurimine viis lõpuks seisukohale, mille ta esitas Eesti rahvastiku ajaloo üldkäsitlustes: lisanimede süsteem pole olnud alati püsiv ning üks pere võis olla kogu aeg või lühemat aega tuntud veel teise lisanime all (Palli 1995: 19) või isegi et „Eesti lisanimed olid muutuvad” (Palli 1997: 12).

Paarkümmend aastat pärast Palli esimesi lisanimede käsitlusi hakkas küsimusega tegelema Gea Troska. Ta tõi näiteks, kuidas Pärnumaal Maima külas XVI sajandi esimesel poolel taludesse asunud uued peremehed tõid talule kaasa uue nime (allikasse on kirjutatud uus lisanimi). 1601. aastaks täielikult muutunud lisanimedest järeldas ta, et erinevalt hajataludest ei olnud külades asuvatel taludel XVII sajandil veel püsivaid nimesid, kuna ühed perenimed asendusid teistega. Küll aga olid perenimed ise muutunud XVII sajandiks püsivaks ning veel XIX sajandi algulgi (nt Virumaal) andsid need talukohale uue nime. (Troska 1981: 147–149, 1995: 39, 41–42, 49–50) Põhja- ja Lõuna-Eesti erinevusena leidis Troska (1995: 92–93), et esimeses andsid hajatalud perele nime, teises aga mitte. Samuti kinnistusid perenimed taludele lõunas varem kui põhja pool, olles XVII sajandi lõpuks seda teinud peaaegu kogu Eestis.

Ülle Tarkiainen (Liitoja) toob välja, et kuna külatalu nimetati peremehe lisanime järgi, sai talu uue peremehe tulekuga uue nime. Külatalude nimedest võib rääkida alles XIX sajandi teisest veerandist alates, mil talunimesid hakati peremehe lisa- ja eesnimest eraldi kirja panema. Pärast perekonnanimede panemist muutusid lisanimed talunimedeks. (Liitoja 1992b: 36–37) Hajatalude nimed püsisid ka pärast mõningast asustamata olekut, kuid maksustamisdokumentatsiooni lihtsustamise eesmärgil taandusid XVII sajandil tekkinud hajatalude nimed uusasukate lisanimede ees (Liitoja-Tarkiainen 2000: 76–78).

Kairit Henno (2000: 19) võtab teema kokku sõnadega: „[—] talunimede ja isikunimede vastastikune mõjutamine pole olnud ühesuunaline, vaid on kõikidel aegadel olnud kahesuunaline. Samal ajal kui ühes kohas võis peremees lisanimeks saada talunime, võis teisal talunimeks saada peremehe lisanimi.” Konkreetsete külade uurimuste põhjal saab tuua näiteid, kuidas on muutunud või püsinud hajatalude, perede ja külatalude nimed nii XVIII kui ka XIX sajandil (Puss 2022: 110).

Allikad ja metoodika

XVI sajandil esinenud lisanimede kasutamist XIX sajandil perekonnanimede panekul uuriti kaheksa piirkonna näitel. Analüüsiks valitud piirkondi käsitletakse lihtsuse huvides XIX sajandi mõisatest ja kihelkondadest ning praegustest külanimedest lähtudes, kuna nende XVI sajandi halduskuuluvus polnud nimede kujunemisel oluline. Piirkonnad on valitud allikast tulenevalt enamasti kas vakuse või suurema mõisa kaupa. Kolga-Jaani, Mihkli ja Räpina kihelkond valiti senise uurimiskogemuse põhjal, mis näitas, et sealsetes perekonnanimedes leidub palju vanu lisanimesid. Saarde kihelkond valiti eesmärgiga selgitada, kas sealsed ülisuurte suguvõsade (paljudel perekonnanimedel oli ligi poolsada esmasaajat) nimed on eriti kaugeleulatuvad. Tartumaad käsitlevate Põhja-Tartumaa publikatsioonide põhjal saab teha järeldusi kogu piirkonna kohta (vt ptk „Lisanimest tuletatud XIX sajandi perekonnanimed”). Läänemaa on välja jäetud, kuna tõenäoliselt on sellega võrreldav Põhja-Pärnumaa Mihkli kihelkond. Hiiumaa puhul on kasutatud erinevat lähenemismeetodit (vt ptk „Hiiumaa ja Saaremaa”).

Analüüsitud piirkonnad olid järgmised:

1) Pärnumaa Mihkli khk² Koonga ms Pikavere, Salavere, Jänistvere, Rabavere k ja Ahaste ms Nedrema k. Allikas: Läänemaa vakuraamat 1518–1544 (Stackelberg 1928: 155–159);

2) Pärnumaa Saarde khk Voltveti-Kärsu ms Kanaküla, Araküla, Kärsu k, Pati ms Pati k, Laiksaare ms Laiksaare, Urissaare, Tauste k, Kilingi ms Sigaste ja Kikepera k, Kilingi-Pati-Voltveti-Kärsu kirikums *Külleste k, Vana-Kariste ms Reinse k (Halliste halduskhk-s), Kõpu khk Suure-Kõpu ms Seruküla ja Halliste k. Allikas: 1585. a revisjon (PA IV: 175–177);

3) Saaremaa Pöide khk Maasi ms Ardla (hiljem³ Uuemõisa ja Saare ms), Kõrkvere (Keskvere ms), Levala (kirikums, Uuemõisa, Reina, Tumala ms), Pahila (Maasi ms), Rahula (Tumala, Maasi ms), Tagavere (Maasi ms) ja Välta (Oti, Saare, Uuemõisa ms) vakused. Allikas: 1570. a maaraamat (SMF: 106–129);

4) Viljandimaa, osa Põltsamaa staarostkonna Newel’i vardjaskonnast: Kolga-Jaani khk Võisiku ms Odiste, Lalsi, Lätkalu, Leie ja Kaavere k. Allikas: 1584. a revisjon (PA IV: 30–31);

5) Võrumaa Räpina khk Räpina ms Räpina Sillapää, Paloküla, Nulga, Tammistu, Tooste, Orava-Rõsna, Meelva, Raadama, Linte ja Kõnnu k, Veriora ms Pahtpää, Viluste ja Päästna k, Kahkva ms Kirmsi, Suure-Veerksu, Kahkva ja Kuuksi k, Palo ms Haavapää ja Süvahavva k, Toolamaa ms Võuküla, Leevaku ja Toolamaa k, kirikums Saareküla k, Meeksi ms Naha, Meeksi, Mehikoorma, Pihosi, Jõepera, Parapalu, Meerapalu ja Tammistu k. Allikas: 1585. a revisjon (PA I: 182–185);

6) Harjumaa Kiviloo lään: Harju-Jaani khk Raasiku-Kambi ms Keskvere, Lae, Mägise, Vaase ja Parila k, Kiviloo ms Kiviloo ja Kaugemäe k, Kehra ms Kehra k, veskid, Lagedi ms Nõmme k (Jüri halduskhk-s), Kose khk Ravila-Palvere ms Viskla k. Allikas: 1564.–1565. a vakuraamat (RA, EAA.1.2.931:193–239, l 186–231p);

7) Järvamaa Seidla vakus: Järva-Madise khk Seidla ms Seidla ja Neitla k, Kaalepi ms Kaalepi k, Ahula ms Ahula k, Orgmetsa ms Orgmetsa k, Järva-Jaani khk Rava ms Vistla k. Allikas: 1564. a vakuraamat (RA, EAA.1.2.933:29–39, l 28p–39);

8) Virumaa Viru-Nigula khk Kalvi ms Kalvi, Aseri, Koila k, Vasta ms Pärna veski, Malla ms Kutsala, Villavere, *Leesi, Letipea, Iila, *Leenpä k, Kunda ms Kogu k, Haljala khk Kihlevere ms Telliste ja Auküla k (mõlemad Kadrina halduskhk-s), Sauste ms Sauste k, Kunda ms Kaliküla k (Viru-Nigula halduskhk-s), Selja ms Selja ja Karepa k. Allikas: 1591. a revisjon (RA, SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/6:40–78, l 31–71).

Lõuna-Eesti kohta on talupoegade nimekirju 1580.–1590. aastatest sageli mõneaastaste vahedega. Siin uurimuses on sellest piirkonnast Saarde, Kolga-Jaani ja Räpina kihelkonna andmed. Nende puhul pole valitud varaseimaid (enamasti 1582. aastast pärit), vaid sellest mõni aasta hilisemad nimekirjad (1584.–1585. aastast) (Mihkli ja Pöide kohta on kasutatud vanemaid andmeid). Troska samadest allikatest pärit andmed näitavad Sangaste puhul vahemikus 1582–1601 talude hulga kolmekordistumist. Ta leiab selles kinnituse, et Liivi sõjale järgnenud aastail võis osa peresid jääda esialgu arvele võtmata ning lisaks pandi naasnud pered kirja hiljem. 1585. aastal mainitud lisanimedest (71) oli 1601. aastaks alles 52, kadunud 19 ja lisandunud 90. 1613. aasta andmeil oli kogu Sangaste kihelkonnas alles vaid kahekümnendik talupoegadest. 1638. aastal Troska uuritud külades elanud 41 peremehest 9 võisid nimede järgi olla XVI sajandi perede järglased. (Troska 1987a: 146–148)

Joonis 1. Analüüsitud piirkonnad.

Mainitud piirkondadest analüüsiti talupoegi ühtse rühmana (eristamata adratalupoegi, üksjalgu, pobuleid jt). Leiti nende koguhulk ning neist lisanimega talupoegade arv. Lisanimedest omakorda vaadati eraldi neid, mis lõpevad patronüümilise sufiksiga. Viimastena on arvesse võetud vaid –poeg või –son tüüpi lisanimed, sh neid, mis ei viita isa eesnimele, nt Piep Andryspoik, aga ka Andres Kuseppenßon ehk kuuesepa poeg (Saari 1997: 207) ja Jury Utrapoik, kelle puhul võib Udras viidata sugukonnanimele. Nende hulka pole arvatud lisanimesid, mis võivad küll olla patronüümilised, kuid millel vastav tunnus puudub. Näiteks Mihkli kihelkonna Pikavere külas olid adratalupoeg Mattis Asopoick ning üksjalad Aso Peter ja Aßo Mattis. Viimaste puhul võis Aso ~ Aßo samuti viidata isanimele, kuid seda pole võimalik kindlaks teha, mistõttu neid on käsitletud mittepatronüümiliste lisanimedena. Isanimi võis sisalduda ka nimedes, nagu Laus Jurgen või Hinnto Madis, kuid XVIII sajandi allikate puhul on hõlbus tõestada, kuidas näiteks Juhani Jaani Mardist sai Jüri Peetri Mart, viimasel juhul puudus seos ühegi esiisa nimega.

Kui nime viimane element oli ametinimetus, ei loetud seda lisanimeks (Marten tegeder, Peter snitker, Kaup Kubias, Jacop pusep), kuigi ei saa välistada, et kohalik kasutus oli neil nt Kubja Marten või Puusepa Jakop, mis teeks neist lisanimed. See sõltus paljuski kirjutajast. Ametinimetuste ja isegi isanimede tõlkimist on käsitlenud nt Heldur Palli (1959: 606–607) ning selgust saavutada pole võimalik. Küsimus, millal on tegu ametinimetusega, millal aga juba nimega, on antroponomastika üks vanemaid probleeme enamikus maades.

Talupoegade lisanimede hulgast otsiti välja 1820.–1830. aastail samas mõisas (mõnikord ka kihelkonnas) pandud oletatavalt sama algupära perekonnanimi. Arvesse tulid kõik nimed, mis võisid olla motiveeritud vaadeldavast lisanimest. Suure mõisa või kogu kihelkonna nimede võrdluse puhul võisid jääda mõned seosed ka märkamata. Liiatigi ei tulnud arvesse võtta vaid sõnaalgulise h-tähe olemasolu või puudumist ning nõrkade ja tugevate sulghäälikute vaheldust nime alguses (nt Bartolomeus > Pärt), vaid ka ootamatuid seoseid (nt Werlok < *Overlaki). Seetõttu tuleb leitud perekonnanimesid võtta võimaliku koguhulga miinimumina.

Tabel 1. XVI sajandi lisanimed ning neist tuletatud perekonnanimede hulk.

Perekonnanime paneku koht tuli seejärel täpsustada küla tasemel ning võrrelda seda XVI sajandi lisanime asukohaga. Arvestamata jäid juhud, kus sarnane perekonnanimi pandi mõnes naaberkülas. Sellistel puhkudel on tegelikult üsna tõenäoliselt tegu rändesiirdnimega (Laansalu 2020: 55). Nende tuvastamine tooks küll juurde mitmeid XVI sajandini ulatuva onomastilise traditsiooniga perekonnanimesid, kuid oleks äärmiselt töömahukas, ei annaks enamasti kindlat tulemust (järjepidevad andmed nimekandjate seoste uurimiseks algavad valdavalt alles XVII sajandist) ning tooks mehenimede ja läbipaistvalt apellatiivse lähtega lisanimede (Mäe, Järve, Uustalu jmt) puhul palju n-ö valepositiivseid vasteid. Marja Kallasmaa (2010: 8) tõdemust, et mida suurem on kohanime apellatiivilähedus, seda suurem on paralleelarengu tõenäosus, saab laiendada ka lisanimedele. Lisanimede puhul pole paralleelarengu tõenäosus suur pelgalt laialt levinud mehenimedest lähtuvatel puhkudel, vaid ka siis, kui mõnes kitsas piirkonnas oli sage mujal haruldane mehenimi.

Lisanimede levik

Lisanimega talupoegade osakaalu puhul paistab silma erinevus Põhja-Eesti (98–99%) ja Lõuna-Eesti (63–83%) vahel. Seda, et Poola revisjonides on esimestel aastatel (eriti 1582–1583) tihti mainitud vaid talupoja ristinime, on märgatud ammu. 1920. ja 1930. aastail oli Eestis ärakiri vaid Tartu staarosti esimesest, 1582. aasta revisjonist. Arnold Schulbachi (1932; hiljem Süvalep) selle põhjal tehtud ülevaate järgi oli 2000 nimepidi loetud talumehest lisanimega vaid 700 (35%), neist omakorda enam kui pooltel oli selleks isanimi.

Pärnu-, Viljandi- ja Võrumaa kohta Poola revisjonide alusel tehtud statistika ei kõnele küll nii väikesest lisanimede arvust, sest kasutatud pole esimeste aastate revisjone, kuid nende hulk jääb Põhja-Eestile silmanähtavalt alla. Troska (1987a: 146) on Sangaste mõisavalla puhul tõdenud, et esimese Poola revisjoni ajal 1582. aastal pandi peremehed kirja vaid eesnimega, kuid mõni aasta hiljem koos lisanimedega kirja pandud peremehed on usutavasti samad.

Võrreldes sarnaselt Tartumaa Võnnu kihelkonna Rasina küla peremeeste nimesid, selgub, et 1582. aastal seal elanud üheksast peremehest oli seitsmel patronüümiga nimi ning kahel – Jak Wik ja Andrys Miro – lisanimi (PA I: 90). Sama kordub 1584. ja 1585. aastal. 1586. aastal on patronüümiga kolm, tõenäoliselt isanimega kolm ning lisanimega üks seitsmest nimest. (PA I: 137, 180; PA II: 333) 1588. aastal on patronüümiga viis, tõenäoliselt isanimega kolm ning lisanimega üks üheksast nimest (PA I: 261). 1592. aastal on aga samas külas kuus peremeest: neli lisanimega, kaks tõenäoliselt isanimega (PA II: 429). Neid pole küll võimalik hoolimata nimede kattumisest omavahel kindlalt kokku viia, kuid asjaolu, et kõikidel aastatel leidub peremees Jak Wik ~ Wiki ning paljude patronüümi või isanimega peremeeste nimed läbi aastakümne täielikult kattuvad, näitab seda, et küla elanikkond oli suhteliselt stabiilne ning nende varasem patronüümidega nimetamine sõltus kirjapanijast, mitte kohalikust nimetraditsioonist. Ei ole usutav, et lisanimed tekkisid valdavalt vahemikus 1588–1592. Pigem võib tõmmata paralleele sarnase olukorraga saamide juures. Norra õigusajaloolane Erik Solem on 1593. aastal kirja pandud saamide, aadlike ning vaimulike nimesid võrreldes oletanud, et Rootsi ja Norra kirjutajad ei mõistnud saamide nimetraditsiooni ning jätsid sel põhjusel nende olemasolevad perenimed kirja panemata (Solem 1933: 46, viidatud Rydving 2013: 88 järgi).

XVI sajandi keskel kujundas Poola aadelkond välja kindla arusaama Poola (aadli)rahvusest, mis ei hõlmanud talupoegi, keda hakati pidama halvemateks, alamateks ning (päris)orjusesse määratuiks (Rauszer 2021: 469–470). Poola talupojad muutusid sel perioodil täielikult aadli omandiks (Rauszer, Durys 2022: 113–114). Päritavad perekonnanimed olid XVI sajandil vähemalt Kirde-Poolas isegi aadlike hulgas alles kujunemisjärgus (Dacewicz 2014: 231). Hõlvatud aladel viidi läbi ka isikunimede poolastamine, talupoegade puhul kasutati sageli apellatiivseid, sufiksita perekonnanimesid (Dacewicz 2014: 457, 459). Täpselt sama käitumist on näha Eestis, kus on levinud ametinimetusega talupojanimed, nagu Jan Mlynarz (’mölder’) või Marth Kubis (’kubjas’). Erilise ametinimetuseta talumehed on aga kirjas vaid eesnimega. Alles aastate möödudes võis kirjapanijate teadvusesse jõuda kohaliku nimesüsteemi olemasolu ning asjaolu, et see hõlbustab talupoegade tuvastamist dokumentides.

Tehtud ülevaatest eristub üks piirkond, kus on lisanimega talupoegi oluliselt vähem – Mihkli kihelkond. Sealt pärit andmed on teistega võrreldes paar- kuni viiskümmend aastat varasemad. See paistab kinnitavat nimeuurijate senist konsensuslikku seisukohta (nt Saar 2016a: 11), et XVI sajandiks oli Eestis lisanimede süsteem välja kujunenud. Mainitud näite alusel saab ettevaatlikult oletada, et see toimus valdavalt XVI sajandi esimesel poolel. Iseküsimus on, kas kirjalikes allikates toimunud muutus kajastab ajaliselt õigesti ka kohalikku nimesüsteemi muutust. Tavaliselt käib esimene teise järel.

Lisanimesüsteemi kinnistumist võib seostada kolme asjaoluga. Neist XV sajandi keskpaika jäävad sunnismaisuse väljakujunemine ning läänemeresoome nimede vahetumine kristlike ja germaani päritolu nimede vastu. Viimane tõi kaasa nimevaliku vähenemise, millega kaasnes eristava lisanime vajadus. Sama sajandiga on seostatud aga veel üht olulist muutust, mis võis nimesüsteemi mõjutada, nimelt suurperede lagunemist.

Kuigi arheoloogilised andmed viitavad suurperede lagunemisele alates IV sajandist ja põhiline oli üksikpereline majandusvorm, võib kirjalikest allikatest järeldada suurperede sporaadilist teket ka pärast I aastatuhande teist poolt, kuigi pole võimalik väita, kas need olid patriarhaalsel veresugulusel põhinevad suurpered või poolemeestega pered (Tarvel 1972: 89, 91). I aastatuhande teisel poolel on sellisele protsessile kinnitust leitud näiteks Kagu-Eesti idaosast (Lang, Ligi 1991: 228).

XV sajandi lõpul ja XVI sajandil toimus suurtalude tükeldamine, samuti massiline üksjalgade ilmumine, mida seostatakse patriarhaalsete suurperede lagunemisega, kuigi neid esines Liivimaa külades ka hiljem (Eesti ajalugu II: 191; Ligi 1961: 79). Talud muutusid alates XVI sajandist väiksemaks, mis tähendas ka elanike arvu vähenemist ühes talus ning seetõttu sugulaste mõningast kaugenemist üksteisest. Enn Tarveli (1972: 89) järgi on Läänemaal vahemikus 1518 ja 1591 peaaegu kadunud kolme- ja neljaadramaalised talud ja ka väiksemate suurtalude (1¼ kuni 2 adramaad) hulk vähenes, seevastu mitmekordistus nende arvelt väiksemate talude osatähtsus. See viitab seniste suurperede lagunemisele.

Troska (1987a: 154, 158) on Sangaste mõisavalla puhul pidanud suurperede lagunemise ajaks XVIII sajandi teist poolt. Hiiumaal oli 15 või enamast inimesest koosnevaid suurperesid XIX sajandi lõpul veel 4,6% (Puss 1975: 12). Lõuna-Eestis olid need siiski tavalisemad (Waris 2003: 412–413). Sellele paistab viitavat ka asjaolu, et Lõuna-Eestis sai ühe nime keskmiselt 11, Põhja-Eestis aga 8 inimest (Puss 2016: 33).

Soomes on perekonnanimede vanus selgelt seotud suurperede hulgaga. Ida-Soomes olid suurpered levinud veel XIX sajandilgi, Lääne-Soomes olid juba varem tavalised lihtpered (Tarkiainen 2001: 141). Talu- ja lisanime ning pere(konna)nime vahekorra küsimus on Soomes olnud Eestiga sarnane. Kuigi talu- ja perenime on sageli võimatu eristada, on üldistavalt leitud, et Lääne-Soomes on hiljemalt varauusajast olnud primaarsed ja püsivad talunimed, mis on edasi antud ka asukatele. Perekonnanimed kujunesid seal välja alles XIX sajandi lõpuks. Ida-Soomes on olnud püsivad ja päritavad pere(konna)nimed juba keskajast, seda seoses alepõllunduse süsteemiga, kus talukohad polnud püsivad. Ka maksustamisel kasutati juba XVI sajandil perenimesid, mis põlistaski need perekonnanimedena. (Lehikoinen 1989: 492–493; Paikkala 2004: 109–110, 468)

Tinglikult perekonnanimedeks nimetatavate päritavate lisanimede tekkimise aega Eestis pole aga praeguse uurimisseisuga võimalik üldistada, kuna see oli piirkonniti ning isegi ühe piirkonna (sh küla) sees väga erinev protsess. Ka saksa keele alal kujunesid lisanimed päritavateks perekonnanimedeks pika aja jooksul: XII kuni XVII–XVIII sajandini (Paikkala 2004: 105).

Kahenimesüsteemi väljakujunemist peetakse antroponomastikas universaalseks eelkõige eesnimede (sinnamaani ainunimede) piiratuse tõttu (Langendonck 2008: 193). Eestis langeb lisanimede juurdumine ajaliselt kokku laiemate protsessidega, nagu eesnimede valiku kitsenemine, sunnismaisuse väljakujunemine ja suurperede lagunemine.

Patronüümilised lisanimed

Analüüsitud andmestikus oli patronüümsufiksilise (-poeg või –son) lisanimega talupoegi 20% lisanime kandjatest. Piirkondadest eristuvad Saarde, Pöide, Harju-Jaani ja Järva-Madise, kus selliseid lisanimesid esines vaid üksikuid. Viru-Nigula, Räpina, Kolga-Jaani ja Mihkli kihelkonnas oli patronüümilise nimemalli kasutus üsna levinud. Samas leidub palju piirkondlikke erisusi. Näiteks Viru-Nigula Kogu külas polnud viiest talupojast ühelgi patronüümilist lisanime, Villavere külas (kolm talupoega) või Haljala kihelkonna Sauste külas (kuus talupoega) oli see aga kõigil.

Kui jätta varasemate andmete tõttu kõrvale Mihkli kihelkond, siis sagedaste patronüümiliste lisanimedega piirkonnad jäävad Lahemaalt Valgani tõmmatavast tinglikust joonest ida poole. See kajastab aga rohkem tollast hetkeseisu, mitte pikaajalist nimemalli. Nimelt on üllatav see, et Rootsi 1686. aasta revisjonis (RA, EAA.1.2.942:412–414, l 400p–403) on Järva-Madise kihelkonnas paljudes külades vaid isa- ja eesnimed. Need pole küll patronüümsufiksiga, kuid sajand varem esinenud apellatiivsed ning kohanimedele viitavad lisanimed on haruldased. Seda võib selgitada Evar Saare (2016a: 28) arvamus, et vahepealne inimeste vähesus XVII sajandi algul muutis nimesüsteemi ning võimaldas kasutada jälle üht (risti) nime. Järvamaal võib näha küll kaheosalise nimemalli kasutamist, kuid nimevaramu on oluliselt muutunud, mis viitab nähtavasti ka elanikkonna vahepealsele muutumisele.

Lisanimest tuletatud XIX sajandi perekonnanimed

Üldine perekonnanimede panek toimus Liivimaal 1822–1826 ja Eestimaal 1834–1835 ning selle tulemustest on üsna täielik ülevaade olemas juba mitukümmend aastat (Must-Puss). Samas olid üsna tavalised ka rööpsed perekonnanimed, kus mõis pani ühed, kirik aga võttis kasutusele teised nimed või muutusid nimed hiljem. Nende kogust on raske hinnata ning selliste nimede n-ö nimekiri puudub. Mõnes mõisas ulatuvad vahed eri liiki dokumentides registreeritud nimede vahel kolmandiku või isegi pooleni nimede koguhulgast, kuid on enamasti siiski mõne protsendi piires (Puss 2020: 78). Selles uurimuses on arvesse võetud vaid eelnimetatud andmebaasis leiduvad perekonnanimed, kuid XVI sajandi taustaga nimede tegelik hulk võib olla suurem.

Asustus- ja nimevaramu poolest läbiuurituim Eesti piirkond on Põhja-Tartumaa (talude poolest on läbi uuritud Laiuse, Maarja-Magdaleena, Palamuse, Torma, Äksi kihelkond, kohanimede poolest lisaks Kodavere ja Kursi). Seal 1858. aastal olemas olnud talunimedest pärineb vaid 1% XVII sajandi algupoolest või varasemast ajast, mil need olid pigem perenimed. Neist omakorda viie talu nimed on pärit XVI sajandist. Nendele võivad lisanduda külanimedega seostatavad perekonnanimed. Kuna XVI sajandisse või varasemasse aega ulatuvaid külanimesid on Põhja-Tartumaal mitusada, pole siinse uurimuse jaoks neid perekonnanimedega võrreldud. (Pall 1969: 208, 1977: 155–156, 161; Liitoja 1992a: 27, 115)

Seitsme Põhja-Tartumaa kihelkonna peale (XVI sajandi lõpul võis neis olla mõnisada talu) leidunud viiest XVI sajandi lisa- või talunimest on vaid kaks andnud 1820. aastail perekonnanime: Laiuse Peebuku (1599 Piep) on andnud pn Peepsen⁷ ja Puurmani Rootsiküla (1582 Roczy) on andnud pn Rots.⁸

Uuritud piirkondadest pole ühtegi XVI sajandi lisanimest pärit perekonnanime Harju- ja Järvamaal. Väljaspool uuritud piirkondi esineb neid hajatalude nimedest tuletatuna. Näiteks pn Mõnuvere (RR 2023: 6) on saadud Järva-Madise kihelkonna Albu mõisa Mõnuvere hajatalude rühma (nimetatud ka külaks; 1564 Monneuer) järgi (EKNR: Mõnuvere). Anna kihelkonna Purdi mõisa pn Kagovere (RR 2023: 20, lisaks Kagover 8, Kaggovere <6) on saadud praegugi Võõbu külas tõenäoliselt täpselt samas kohas püsiva Kagovere talu järgi: 1564 Janus Kaggeuer (RA, EAA.1.2.933:149, l 149).

Peale Harju- ja Järvamaa on kõikides uuritud piirkondades mõned XVI sajandi lisanimed, millest arvatavalt tekkisid XIX sajandil perekonnanimed otse. See ei tähenda tingimata sama suguvõsa püsivat elamist samas kohas või sama lisanimega,⁹ kuid see oli üks püsimist soodustavaid tegureid. Otsene eeldus oli põlisrahvastiku (osaline) püsimine, sest ilma inimeste ning tollal ka kaartideta kadusid nimed mälust. Mõjutegur oli ka perekonnanimede panekul tehtud valik. Teadaolevalt on Põhja-Eestis rohkem saksapäraseid perekonnanimesid ning seetõttu ei võetud aluseks senini püsinud lisanimesid. Näiteks jääb uuritavasse Järva-Madise kihelkonda Ahula mõis, kus 60 nimest 57 lõpevad mõisa saksakeelsele nimele Affel viitava järelosisega -well (nt Heuwell, Jaunwell, Tapwell) ning ka nimede esiosad ei paista olevat tuletatud senisest nimevarast (Tiik 1987: 86).

Eeskätt Räpina kihelkonnas, kuid ka Pöides, oli lisanimesid, mis rändasid tõenäoliselt naaberküladesse. Kagu-Eesti idaserv oli erandliku nimesüsteemiga, kus talusid nimetati eelkõige talu elanike järgi ja vähimad kindlad asustusnimed olid külanimed (Saar 2007: 95). Lisaks on seal säilinud tugev sugukondlike lisanimede traditsioon.

Samas piirkonnas sagedasti kasutatud külanimede ste-formant on levinuim Kagu-Eestis, eriti Põlvas, Võnnus ja Setus, samuti Hiiumaal, ning selle selgitusena kehtib siiani Jakob Hurda (1876: 37) pakutud lähtumine perenime (sks Familienbenennung) või sugukonnanime (sks Stammesname)¹⁰ –ne mitmuse omastavast. (Pajusalu jt 2018: 279) Näiteks Himmaste küla nimi sisaldab isikunime Himma ja kollektiivsufiksit –ste (EKNR: Himmaste). Hurt pidas seega primaarseks sugukonnanime ja sekundaarseks elanikest sõltumatut kohanime ning selle eeldus on, et sugukonda või vähemalt suurperet (mis võis hõlmata ka suguluseta poolemehi) tähistati ühise nimega.

Veel XIX sajandi algul paistis Võrumaa silma väikese talude hulgaga külade suure osakaalu poolest: 67% küladest oli kolme kuni viie taluga, mujal Eestis 20–50% ning üsna sarnane seis oli ka sama sajandi lõpul (Troska 1987b: 62, 65). See soodustas asjaolu, et hoolimata suurperede lagunemisest kandsid küla kõik pered sama lisanime (ehk külanime). Taustana võib veel tuua, et Räpina kihelkond oli tollasel rahvastiku äärmise vähenemise perioodil erand, mis ei olnud XVI–XVII sajandi vahetusel kannatada saanud ning kus oli 1588. aasta 102 adratalu asemel 1616. aastal lausa 105 talu (Tarvel 1964: 117). Lisaks on selles piirkonnas lisanimede traditsiooni säilitanud ka asjaolu, et need võeti kasutusele perekonnanimedes (Saar 2007: 96; Faster, Saar 2002: 182–192).

Enne Liivi sõda on Eesti rahvaarvuks hinnatud umbes 250 000–300 000 ning 1630. aastail, mil siin elas 12 000 peret, 120 000–140 000 (Palli 1996: 50–51). Järelikult võis enne Liivi sõda olla perede arv üle 20 000. Eeltoodud analüüsi järgi, mis hõlmab umbes 4% peredest, võis lisanimedest tulla XIX sajandil 800 perekonnanime. Lisades haruldastest eesnimedest¹¹ ning allikates registreerimata nimedest (vt ptk „Nimed „õhus””) ja siirdnimedest (vt ptk „Lisanimede ränne”) tulnud perekonnanimed, samuti Räpina näitel juhud, kus ühest lisanimest tuli mitmeid perekonnanimesid, võib väga ligikaudselt hinnata, et kuni pooleteise tuhande XIX sajandil saadud perekonnanime juured võivad olla XVI sajandis. See moodustab saadud perekonnanimede koguhulgast (72 000) 2%.

Tabel 2. Varauusaegsed jäljed tänapäevastes eesti perekonnanimedes.

Lisanimede ränne

Peale selle, et perekonnanimed võisid olla tuletatud samas külas esinenud lisanimedest ning Kagu-Eesti idaservas sugukonnanimedest, võib märgata seoseid ka naaberkülades saadud perekonnanimede vahel. Haruldase lisanime võimaliku rände näide on Pöide kihelkonna Maasi mõisa Rahula külas saadud perekonnanimi Werlok. See on küll usutavalt seotud lisanimega *Overlaki, kuid keeruline on seda seostada teadaolevalt vaid XVIII sajandil esinenud taluga (Henno 2000: 168; Kallasmaa 1996: 266), mis oli Rahulast linnulennult 18 km kaugusel Valjala kihelkonnas. Usutavam on seos umbes 8 km kaugusel 1570. aastal tollase Maasi mõisa Ardla vakuses olnud peremehega Ouerlack Simo (SMF: 118), kuid nimerännet pole võimalik kinnitada, sest järjepidevad kirjalikud andmed puuduvad.

Etümologiseerimisel ning mikroajaloo uurimisel tuleb ka naaberkülade lisanimedel silma peal hoida. Lisanimede tõenäolist rännet kohtab üsna sageli: Pöide kihelkonna Uuemõisa mõisa pn Kamp on ehk seotud Tagavere vakuse lisanimega Kampo, sama mõisa pn Nepper ehk Tagavere vakuse lisanimega Nipper. Kuna Saaremaa territoorium koosnes tollal väga paljudest lahustükkidest, ei saa välistada lisa- ja perekonnanime otsest seost, kuid seda on keerukas, kui mitte võimatu tõestada. Mõnigi kord ei saa omavahel seostada ka samas mõisas saadud lisa- ja perekonnanime, isegi kui neil on sama etümoloogia. Näiteks Maasi mõisa Hindu külas saadi pn Rand ja varasema Maasi mõisa Pahila vakuses esinesid lisanimed Ranma ja Rantkülla, mis viitavad naaberküla Randküla nimele. Hindu küla on tõenäoliselt asustatud hiljem, XVII sajandi lõpul või pärast Põhjasõda, seega parimal juhul oli tegu Randkülast Hindule rännanud nimega, aga et naabertalus (muide, Ranna talus) saadi nimeks Merri (Henno 2000: 120), võib tegu olla pelgalt osaga perekonnanimede semantilisest sarjast. Võrtsjärve läänekaldalt Riuma külast teisele poole järve Palupõhja külla ning sealt mööda jõge veel mituteist kilomeetrit põhja Jürikülla rännanud Utsali on aga näide, kus XVI sajandi lisanimi on läbi mitmekordse rände saanud XIX sajandil perekonnanimeks (Saar 2017: 208).

Nimede rännutee tuvastamine on üldjuhul keerukas või isegi võimatu. Harju-Jaani kihelkonnas Raasiku-Kambi mõisa Keskvere külas esines 1564. aastal kaks Allika lisanimega peremeest. 1726. aastal oli Allika talu nii Keskveres kui ka naaberkülas Vaasel ning perekonnanimi Allik saadi Vaasel (Rev 1725/26 Ha: 352; RA, EAA.1864.2.VIII-80:29, l 30p). Pole võimalik kindlaks teha, kas lisanimi Allika tekkis Vaasele omaette või oli see Keskverest lähtunud siirdnimi, mis liikus sealt perega kaasa.

Haljala kihelkonna Selja mõisa Selja külas on aga selline liikumine tuvastatav. Perekonnanimi Jerw saadi küll Selja küla Lauri Jüri Jakobi talus, kuid peremees oli sündinud umbes 1788. aastal Järve talus (1591 Jerwe Mick) ning läks 1810. aasta paiku Lauri tallu peremeheks. Tema sünnitallu tulid võõrad. Kuigi hingeloendites ega kirikuraamatutes ei esine pärast kolimist tema lisanimena Järve, on ta veerandsada aastat hiljem selle järgi perekonnanime saanud. Tema sünnitalus sai vahepeal taas vahetunud peremees perekonnanime Onk oma sünnitalu Onka järgi, mis lisanimena enam samuti ei esinenud (RA, EAA.1864.2.VIII-128:202, 206, l 203p, 207p; RA, EAA.1864.2.VIII-127:347, 357, l 351p, 357p; RA, EAA.1864.2.VI-53:19-21, l 18–18p, 20; RA, EAA.1224.3.9:61, lk 128; RA, EAA.1224.3.7:86, lk 167). See näitab, et perenimed liikusid inimestega kaasa veel XIX sajandi algul, dokumentides kadusid kohati aga sootuks.

Nimed „õhus”

Valdek Pall (1969: 10, 1977: 160–161) tunnistab, et XVI sajandi ja hilisemate (lisa)nimede kokkulangevus võib olla juhuslik, eriti eesnimelähteste nimede puhul. Kuigi ka Kallasmaa (2010: 8) mainib sarnaste nimede rööpse arengu võimalust (vt ptk „Allikad ja metoodika”), on ta Audru talunimede puhul leidnud, et liiga positivistlik lähenemine ei tundu alati põhjendatud, sest küllalt on näiteid, kus nimi näib olevat olnud lausa mitusada aastat „õhus”, enne kui see jälle kirjalikesse allikatesse ilmub (Kallasmaa 2023: 600–601). Siin analüüsitud materjalist leiab sellele mitmeid toetavaid näiteid.

Kolga-Jaani kihelkonna Võisiku mõisas, kus hiljem on väga tugev lisanimede tava, ei paista esialgu ühelgi lisanimel olevat pikemat järjepidevust. 1584. aastal oli viies külas 24 talumeest, 1624. aastal vaid kaheksa (Rev 1624 PL: 42) ning mitte ükski kirja pandud lisanimi ei olnud 40 aasta jooksul säilinud. Üllataval kombel aga ilmuvad 1584. aasta lisanimed saja- või enamagi aastase vahega taas samadesse küladesse.

Lätkalu külas esineb 1584. ja 1599. aastal Han Muk (Rev 1599: 291), XVII sajandi allikates sarnane lisanimi puudub. 1721. aastal tuleb ette sarnane nimi Moxi. Sajand hiljem pandi sellenimelises talus perekonnanimeks Moks (RA, EAA.1285.1.195:47, 128, l 44, 132p; RA, EAA.1285.1.175:110, l 109p).

Leie külas olid 1584. aastal talumehed Macz Kilie ja Hind Wyl, samad lisanimed tulevad ette ka 1599. ja 1601. aastal (Rev 1599: 291; Rev 1601: 102), kuid mitte enam hiljem XVII sajandil. Kirikuraamatutes on üles märgitud Leie külas 1720. aastal elanud peremees nimega Kellisserre Jak, sajand hiljem saadi Källisaare talus perekonnanimi Kellisar (RA, EAA.1285.1.195:86, l 86p; RA, EAA.1285.1.175:115, l 115). Järelkomponent –saare, mis tähistab sageli soos asuvat kõrgemat kohta või heinamaa keskel asuvat metsatukka, on Kolga-Jaani kihelkonnas eriti levinud hajatalude nimedes. Killi lisanimi oli levinud XIX sajandiks teisteski külades ning perekonnanimel Kill tuleb näha sama algupära, kuid seda ei saa seostada vaid Leie külaga – mehenimi Kill võis olla piirkonnas mujalgi kasutusel, kuigi seda pole säilinud allikates kirjas.

Källisaare kohta on ka selgitus, miks nime vahepeal ei leidunud. 1680. aastate kaardil on talu tingmärgina oma praeguseski kohas täiesti olemas, kuid kannab kirjeldusraamatus nime Orawa Thomas (RA, EAA.308.2.205:1; RA, EAA.308.6.313:53, l 55p). 1744. aastal viidatakse Rootsi-aegsele peremehele küll taas nimega Kellesare Jaack ja Orava lisanime ei leidu (RGADA.274.1.210/7:43, l 624p–625). See annab kinnitust, et lisanimi polnud XVII sajandil kadunud, kuigi see säilinud allikates ei esine. Lisanime Viil (1584 Hind Wyl) ei leidu aga enne üldist perekonnanimede panekut ei meetrikates ega hingeloendites, kuid perekonnanimena anti see Leie külas Aarna ja Lätkalu külas Tooma Jaani lisanimega peredele (RA, EAA.1285.1.175:106, 121, l 106, 120p jm). Järjepidevus pole küll allikatega tõestatav, kuid on tausta arvestades võimalik.

Väljastpoolt siin uuritud alasid võib tuua näiteks tuntud eesti perekonnanime Smuul (Schmuul, Muul). Suguvõsa on küll usutavasti pärit 1530. aastate maavabast talupojast Koguva Hanskenist (õieti Hansukesest), kuid perekonnanimi või selle eelkäija Mull ilmub kirjalikesse allikatesse alles 1801. aastal (Priidel 2001: 70). Paarkümmend aastat hiljem said selle perekonnanime aga endale kõik Koguva küla elanikud ning veel üks Kuivastu mõisas elav Koguva päritoluga perekond, kokku 97 inimest, kes nähtavasti lugesid end kõik ühe sugukonna liikmeteks. Kahtlemata tekkis nimi (S)muul enne 1801. aastat. Selline nimede „õhus” püsimine annab toetust arvamusele, et XVII sajandi algul ei olnud n-ö alaregistreeritud mitte ainult nimed, vaid kogu rahvastik.

Hiiumaa ja Saaremaa

Eeltoodud analüüsist on välja jäetud Hiiumaa, kuna seal on Kallasmaa (2010: 7) järgi vaid vähesed külanimed ja üksikud loodusnimed pärit XVI sajandist või varasemast ajast. Neid on küll vähe võrreldes „Hiiumaa kohanimedes” käsitletud nimede koguhulgaga, kuid kuna Hiiumaa perekonnanimed on tugevalt seotud külanimedega, ongi paljude sealsete perekonnanimede alusnimi pärit sama kaugest ajast.

Hiiumaa kohanimedest (küla- ja talunimedest) tuletatud perekonnanimesid on analüüsinud Leo Tiik (1969: 532), kelle toodud (nähtavasti ebatäielikust) küla- ja talunimedest tuletatud perekonnanimede loetelus leidub 31 perekonnanime, mis on külanime kaudu tagasi viidavad XVI sajandisse (kasutatud on Tiigi esitatud normaliseeritud nimekujusid ning Kallasmaa 2010 andmeid, sulgudes on nime levik 2023. aastal ning teised sama päritolu nimekujud; allajoonitud on ainult Hiiumaal saadud nimed):

Paljud perekonnanimede paneku aegsed külanimed on XVI sajandil olnud veel vaid lisanimed, nt Prassi (< Prassi k, 1565 Thomas Brasz), Tareste (< Tareste k, 1565 Tharis Petter), Tüll (< Tülli k, 1564 Tyle Simon). Talunimede kaudu ulatuvad XVI sajandisse vaid kaks: Roosa (Rosa <6; Roosa 50), Vanaselja (55) ning laiunimede kaudu kolm: Hanikat (42), Kaevats (91), Saarnak (74). Seega on märkimisväärne, et Hiiumaal teadaolevalt pandud 1669 perekonnanimest (Must-Puss) on vähemalt 36 ehk 2,2% XVI sajandisse ulatuva onomastilise traditsiooniga. Neist 15 on pandud ainult Hiiumaal, kuid nimesid Kaevats ja Tareste võeti ka eestistamisel, kusjuures Kaevatsi nime võttis endale Kaevatsi laiult pärit perekond Paat. 15 nimest vaid kaks on hääbunud, kuigi mõni on esindatud veel vaid üksikute kandjatega. Huvitaval kombel on kõige paremini levinud kõik kolm laidude järgi saadud perekonnanime, lisaks Vanaselja. Sellele aitas kindlasti kaasa nime esmasaajate suur hulk, kuna see on olnud oluline tegur nimede püsimisel (Puss 2021: 222–223). Näiteks sai nime Saarnak 22 talupoega (RA, EAA.1864.2.VIII-198:28, 63, l 27p–28, 62p–63), mis oli ligi kolm korda üle Suuremõisa mõisakobara keskmise (Arro jt 2008: 33).

Ka paljud Saaremaa perekonnanimed on ühendatavad XVI sajandi lisanimedega. Esmane pilk raamatus „Saaremaa kohanimed” (Kallasmaa 1996) 1592. aastal esinenud lisanimedele ning samas mõisas pandud tõenäoliselt sama algupära perekonnanimedele näitab, et selliseid nimesid võib olla lausa 57. Mõni neist ulatub XV sajandisse, nt Torgu mõisas saadud nimi Kaimer < 1492 Kaymer. Olgu mainitud, et nende 57 nime hulka ei sattunud eeltoodud analüüsi kaudu leitud Pöide perekonnanimed, seega on tegelik XVI sajandini viidavate nimede hulk kahtlemata suuremgi. Hinnates XVI sajandi taustaga nimede koguhulka sajale, moodustab see 1,9% Saaremaal pandud perekonnanimede koguhulgast (5288). See sobitub hästi nii Hiiumaa kui ka kogu Eesti kohta antud hinnangutega.

Kas lisanimed, perenimed või perekonnanimed?

Uurides XVI sajandi lisanimede ja tänapäevaste perekonnanimede seoseid, tekib küsimus, mis ajast saab rääkida perekonnanimedest. Eestis ollakse harjunud, et perekonnanimed on umbes 200 aastat vanad (eestistamise puhul veidi alla 100 aasta). Tõepoolest määrati üldise perekonnanimede panekuga nimed kõikidele talupoegadele ning seda tehti seaduse alusel. Paljudes maades (nt Suurbritannias) puudub aga seni seadus, mis kohustab perekonnanime kandma. Kas seal polegi siis perekonnanimesid?

Sarnaselt teiste maadega võiks ka Eestis põlvest põlve edasi kantud lisanimed võrdsustada perekonnanimedega. Ühelt poolt on meie eelis, et on hõlbus dokumenteerida konkreetse perekonnanime seaduslikku panemist. Teiselt poolt põlistab see arvamust, et enne oldi Eestis teiste maadega võrreldes justkui mahajäänumad.

Hea näide perekonnanimede vanuse erinevast hindamisest tuleb saamidelt. Samuli Aikio (2007: 636) on üldkäsitluses rõhutanud, et saamide perekonnanimed (sks Familiennamen) tulid esmalt kasutusse alles XIX sajandil. Håkan Rydving aga esindab seisukohta, et kuigi perekonnanimed tulid laiemasse kasutusse XVIII sajandil ning kõikidel saamidel on perekonnanimed alles 1865. aasta rahvaloenduse andmetel (nt Smith 1938: 349; Steen 1968: 29, mõlemad viidatud Rydving 1998: 347 järgi), võib saamide seadusandlusest sõltumatult kasutatud patrilineaarsete sugukonnanimede (släktnamn) ajaloo viia tagasi XVI–XVII sajandisse, seega Skandinaavia maaelanikkonna omast mitu sajandit varasemasse aega, viimasega nõustub ka Aikio (Rydving 2013: 89; Aikio 1992: 55, 62, 64).

Sarnane ajalugu on karjalaste, vepslaste ja ingerlaste perekonnanimedel. Irma Mullonen (2007: 850–853) eristab vepslaste ja Marje Joalaid (2007: 288–290) ingerlaste puhul ametlikke (XIX–XX sajandi vahetusest pärit) perekonnanimesid ja sageli nende aluseks olevaid mitteametlikke perekonnanimesid: vanemaid uulitsanimesid (sks Straßenfamiliennamen) ning suguvõsanimesid (sks Sippenbeinamen, Geschlechtsnamen). Olga Karlova seevastu viib karjala, ingeri ja vepsa perekonnanimede ajaloo tagasi XVI–XVII sajandisse, mil olid olemas püsivad ja päritavad perekonnanimed (Familiennamen, sm sukunimet) (Karlova 2007: 367–368, 2016: 142–143, 153, 157).

Latgales (nagu Balti kubermangudeski) on perekonnanimede panekut sageli seostatud pärisorjuse kaotamisega, mis toimus seal 1861. aastal. Samas leidub Latgales perekonnanimesid juba XVI sajandist, mil ala oli Poola-Leedu koosseisus ning sealsesse kultuuriruumi kuulumisega võeti üle ka perekonnanimede kandmise tava (Auns 2017: 16). Eestis ollakse harjunud tollaseid eesnimele lisaks kasutatud nimesid käsitlema lisanimedena. Latgales võetakse neid aga perekonnanimedena, kuna nad on edasi kandunud pärimise teel (Kovaļevska 2017).

Eesti puhul on Evar Saar (2016a: 11) seisukohal, et „kui lisanimed päranduvad põlvest põlve, saame rääkida juba perekonnanimedest”. Soome nimeuurija Sirkka Paikkala (2004: 68) on defineerinud, et lisanimi on perekonnanimi siis, kui see kuulub nimesüsteemi, milles nime eesmärk on näidata kuulumist teatud perekonda. Mitmeid põlvkondi kasutatud lisanimed vastavad nendele tingimustele ning kui uurimine näitab, et nimi käis perega kaasas, mitte ei muutunud teise tallu asudes, pole takistusi nimetada seda perekonnanimeks. Ajalooliselt on perenimi ja perekonnanimi olnud küll eri mõisteid tähistavad terminid, kuid igapäevane kasutus näitab tendentsi nende samastumise poole ning ehk hõlbustabki see eesti perekonnanimede vanusele uue pilguga vaatamist. Samas peab rõhutama, et vanust tuleb uurida „iga nime puhul üksnes individuaalselt ja eraldi” (Rajandi, Tarand 1976: 133). Lisaks on omaette teema, kas omastavakujulisest lisanimest nimetavakujulise perekonnanime moodustamise järel (nt Jerwe > Jerw), kõnelemata järelliidete lisamisest, jäi püsima ikka sama nimi või on see juba uus nimi.

Kokkuvõte

Kõige vanemad suuremaid alasid hõlmavad talupoegade loetelud Eestis on pärit XVI sajandist. Üksikud neist on sajandi esimesest poolest, enamik aga Põhja-Eestis 1560. aastatest ja Lõuna-Eestis 1580. aastatest. Selleks ajaks oli toimunud talurahva jaoks mitu olulist protsessi: sunnismaisuse väljakujunemine XV sajandi keskpaigaks, muinasnimede vahetumine kristlike ja germaani päritolu nimede vastu XV sajandi teiseks pooleks, enamiku suurperede lagunemine XVI sajandi keskpaigaks ning samal ajal ka kaheosalise (lisanimi + ristinimi ehk eesnimi) nimemalli väljakujunemine. Küll aga ei kujunenud samal ajal välja lisanimede varamu, vaid see täienes oluliselt ja pidevalt hiljemgi. Paljud senised eesnimed taandusid lisanimede staatusesse ning eesnimede hulk vähenes veelgi, süvendades kaheosalise nimemalli kasutamist. Tõenäoliselt mõjutas eesnimede valiku kahanemise aeg ka seda, kas need jõudsid kinnistuda lisanimedesse.

Isikunimemallid ei ole Eestis alati lineaarselt arenenud. Taastunud võib olla varasem nimemall, mõnes piirkonnas võisid vahepeal tekkinud perenimed asenduda patronüümiliste lisanimedega. Eesti talupojad kasutasid enda ja oma suhtlusringkonna nimesid XX sajandi alguseni peaaegu eranditult suuliselt ning kirja oli neid vaja panna vaid n-ö ametnikel: kirikuõpetajal, mõisavalitsejal, revisjonikomisjonil. Kui kaks esimest ehk kohalikud ametnikud tundsid kohalikku nimesüsteemi ning sõltus vaid nende soovist, kas järgida seda või juurutada oma süsteemi, siis uutest või kaugetest valdustest ülevaadet soovinud võõrvõimude esindajad võisid rakendada talupoegadesse ja nende nime(süsteemi)desse suhtumises omaenda kodumaa senist nimekogemust.

Minevikust on tuntud kirjutajate kalduvus tõlgendada kohanimesid kirja pannes nende päritolu oma arusaamise järgi (Saar 2008: 19). Kahtlemata on seda juhtunud ka isikunimede ning kogu isikunimesüsteemi puhul, nagu näitab kas või nimesüntaksi inversioon (lisanimi + eesnimi asemel eesnimi + lisanimi), mida kohtab sagedasti eriti Poola-aegsetes, ent ka Rootsi-aegsetes dokumentides. Säilinud allikatest ei leia vastuseid kõikidele küsimustele ning neid otsides võib teha ennatlikke järeldusi nii üksikute nimede esinemise kui ka nimesüsteemide ja nende dünaamika kohta, kuigi seda on justkui võimalik statistiliseltki analüüsida. Alles mõne üksiku piirkonna kohta säilinud haruldane allikas võib avada omaaegse nimesüsteemi kirjususe (nt Saar 2019: 207–209).

Eestis toimunud oluline protsess – üldine perekonnanimede panek 1820.–1830. aastail – andis enamasti talupoegadele uued perekonnanimed, kuid nende hulgas on märkimisväärne hulk varasema onomastilise traditsiooniga nimesid. Hinnates nende hulka umbes veerandi peale, ei näita see aga, kui vanad nimed tegelikult on. Uurimus kinnitas, et nimed on püsinud kasutuses mõnikord sajandeid, jõudmata kirjalikesse allikatesse.

XVI sajandi lisanimedest on tuletatud küll väike hulk (umbes 2%) XIX sajandil saadud perekonnanimesid, ent nende ajalugu väärib tähelepanu. Lõuna-Eestis on selliseid nimesid Põhja-Eestist rohkem ning eriti paistab silma Kagu-Eesti idaserv, kus tõenäoliselt kasutati sajandeid hiljemgi varasemat suurperede nimesüsteemi ehk sugukonnanimesid.

Kui on alust arvata, et nime on järjepidevalt edasi antud põlvest põlve (kindla tõestuse sellele saab alles kirikuraamatute algusest ehk enamasti XVII–XVIII sajandi vahetusest), võib neid pidada perekonnanimedeks, kuigi oleme harjunud perekonnanimede ajalugu arvama alles XIX sajandist.

Fred Puss (snd 1976), BA, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf-nooremteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), fred.puss@eki.ee