Petseri nime päritolust

Põhjalik kirjeldus põlisel seto asualal paikneva Petseri linna (vn Печо́ры) nime kohta leidub „Eesti kohanimeraamatus” (EKNR). Praegu kannab Petseri nime klooster ja rajoon, varem on olnud ka sellenimeline maakond, vald ja külakogukond. Kirjasõnas on esitatud toponüümi päritolu kohta mitu võimalikku seletust, kuid millised neist on tõenäolisemad, seda teada ei saa. Kohanimede algupära kindlakstegemisel on uurija sageli kimbatuses, sest häälikulise koosseisu poolest võib aluseks sobida mitu sõna. Ent kui ei õnnestu sedastada nimepaneku motiivi, võibki tõepilt jääda ähmaseks.

Kas eesti või vene keelest?

EKNR-is esitatud Petseri nime etümoloogiad saab kõrvutamiseks pakutud apellatiivide põhjal jagada kahte leeri: ühtedel andmetel pärineb nimi slaavi keeltest, teiste põhjal aga eesti keelest. Nõnda on omal ajal toiminud kirjamees, etnograaf ja keeleteadlane, seto kultuuri uurija Jüri Truusmann (1856–1930). Ta oletas, et vaatlusalune toponüüm lähtub idaslaavi keelte koobast tähistavast sõnast, mille näiteks esitas vanaidaslaavi¹ пещера ning valgevene ja ukraina печера, mis olevat seotud vene verbiga печь : пеку ’küpsetama’ (vrd ka печь ’ahi’).² Peale saksa ja balti keelte näidete, mis jäägu siinkohal kõrvale, esitas Truusmann (1897: 53) võrdluseks soome sõna pätsi ’ahi (murdes); põrgu’ ning eesti sõnad pätjsahi ’umbahi’ (j-täht tähistab peenendust) ja päts (Truusmannil tähenduses ’kakk, kook’). Ajakirjanik ja kodu-uurija Sergei Melnikov (snd 1939) lähtus Petseri nime päritolu seletamisel kloostrialustest koobastest ja vanaidaslaavi sõnast печера ~ пещера ’koobas’ (Melnikov 1984: 137). Toponüümi on koobast tähistava sõnaga seostatud juba varemgi (nt Vassiljev 1882: 225).

Eesti sõnavarast on Petseri nime võimalike lähetena EKNR-is mainitud järgmisi: päts ’piklik ümarate otstega leib; terve leib või sai; kandiline tükk või kamakas mingit ainet või materjali’, lõunamurrete pets ’reheahju osa’ ja petseriq ’säärsaapad’, samuti päts ’karu, mesikäpp’. Mainitutele on lisatud võimalus, et seletus võiks peituda Petseri lähedal voolava Paatskohka jõe (vn Пачковка) ja samanimeliste külade nimedes.

Asugem nüüd esitatud ainest ligemalt analüüsima. Soome pätsi, eesti pätsahi, Har pet́s ’ahjukapp’ ja San pets ’tulease’ on saadud vene sõnast печь ’ahi’, mis on siirdunud ka teistesse läänemeresoome keeltesse, peale selle veel saami ja sürjakomi keelde. Ka (leiva)pätsi märkivat eesti lekseemi on kaua aega peetud sama algupära laensõnaks, kuid hiljem on tõenäolisemaks loetud afektiivset lähet (EES: 405 järgi „häälikuliselt ajendatud tüvi”; vt ka Must 2000: 256–257; SSA II: 461; EMS VIII₃₆: 51–52). Tegelikult pole petseriq vene säärsaabaste tähenduses linnanime lähtesõnaks, vaid ta ise on tekkinud kõnealusest toponüümist (vt ka EMS VII₃₂: 381). Asjaomase sõnapesa seostamisel Petseriga oleks aga raske leida nimepaneku motiivi. Ja mida tähendaks sel juhul lõpuosa -eri?

Petseri nime pole mõtet seostada vene Пачковка’ga. See ei sobi juba häälikuliselt: tüvedes Печeр- ja Пачк- ühtivad vaid häälikud p ja č. Jõe- ja külanime Paatskohka päritolu lähemalt selgitamata on seda venepäraseks pidanud kohanimeuurija Peeter Päll (2003: 130). Truusmann (1897: 52) seostas toponüümi vene sõnaga пачкать ’määrima, mustaks tegema’, mida ta kõrvutas eesti ja soome lekseemidega; vrd ee pasandama ja sm paskattaa ~ paskantaa ~ paskia (vt ka ESR III: 223). Häälikuliselt ei sobi kõrvutamiseks ee paatjas ’kahvatukollane’, sisuliselt sobimatu on sm paeta ’pageda, põgeneda’ (vt Manakov, Vetrov 2008: 157). Siinkirjutaja arvates tuleks asulanime tõenäolisemaks aluseks võtta antroponüüm Пачeк ~ Пачко, mis pärineb vanaslaavi keeleperioodist ja on tuletatatud määrsõnast пачe ’enam, parem’ (Baženova 2006: 341). Ilmekalt tõendab patronüümilise kohanime päritolu Setomaalt Sõmeritsa gubaast ehk kohtu- ja halduspiirkonnast 1585.–1587. aastal registreeritud пож[ня] въ Пачковичахъ ’heinamaa Patškovitšis’ (PKP: 307). Nimes esinev sufiks -ичи on asulanimedes sage ja tähistab toponüümi põhiosas nimetatud isiku (sh esmaasuka) järeltulijaid; sarnaselt on moodustatud näiteks külanimi Ярославичи (Popov 1965: 67). Kohanime Пачковка puhul on antroponüümile lisandunud sufiks -ка, nagu see on omane paljudele teistelegi asulanimedele, näiteks Семеновка (Kartavenko 2011: 315).

Petseri kloostri ajaloo põhjal olevat sinna lähedale Paatskohka jõe äärde küla rajanud hoopis keegi Ivan Dementjev (Malkov 1991: 185). Et aga kloostri ajalugu on legendidega põimitud, ei tarvitse see peegeldada tegelikkust. Teisalt on võimalik, et esmaasukas nimetas asula oma esiisa või kellegi teise järgi. Nime antroponüümne päritolu sunnib arvama, et küla on andnud nime jõele, mitte vastupidi.

Näikse, et Petseri nime etümologiseerimisel on otstarbekas võtta aluseks eespool mainitud Melnikovi (1984: 137) seisukoht, et nimi on seotud koobastega. Vene, valgevene ja ukraina keele eellaseks olnud vanaidaslaavi keeles tähistasid koobast nii печера kui ka пещера (SDJ VI: 387, 389). Häälikuliselt sobib vene nime lähteks üksnes печера. Sama algupära on ka Kiievi koobaskloostri ehk Kiievi Petšerski suurkloostri (ukr Києво-Печерська лавра) nimi, ent täiesti teist päritolu on Komi Vabariigi ja Neenetsi autonoomse ringkonna territooriumil voolava ja Barentsi merre suubuva Petšora jõe nimi (vt GNR: 350–351; SNG 436). Oletust Petseri nime lähtumisest koopa mõistest aitab tugevdada tutvumine kloostri eel- ja alguslooga (vt allpool).

Üsna lähedal Petseri päritolu seletamisele oli juba Truusmann, kuigi talle oli vist märkamata jäänud vanaidaslaavi печера, ent selle-eest olid talle tuntud teiste idaslaavi keelte č-lised vasted.³ Tänini peetakse usutavaks, et koobast, ahju ja küpsetamist tähistavad sõnad on etümoloogiliselt seotud: kuju poolest võrreldakse koopaava endisaegse ahjusuu või -süvendiga. Sõna печера puhul on tüvega *pektь liitunud sufiks -erā. Seetõttu pole probleemi ka Petseri nime lõpuosa tõlgendamisega. Seevastu пещера kujutab endast varast laenu kirikuslaavi keelest (ESR III: 256; IES: 30).

Taustaks veidi kloostri eel- ja alguslugu

Petseri mungakloostri täispikk nimi on Pihkva-Petseri Püha-Jumalaema Uinumise klooster (vn Cвято-Успе́нский Пско́во-Пече́рский монасты́рь). Venekeelne toponüüm sisaldab sõna Печерский, mitte aga Печoрский, mida peetakse mitteametlikuks (KNAB). Öeldut kinnitab kogu tänapäevane veebimaterjal, sh kloostri koduleht (SPM). Paraku leidub ebatäpne Печoрский ka mõnes vene teatmeteoses (nt GNR: 351), samuti Setomaa kohanimede leksikonis 1585. aasta kohta (vt SK: 106). Siinpuhul on viidatud aastatel 1585–1587 koostatud Pihkvamaa revisjonikirja trükiväljaandele. Selle uuesti läbivaatamisel selgus, et allikas on kasutatud siiski ainult e-list nimekuju (PKP: 4–5, 23 jpt). Juba Pihkva leetopissis tarvitati kloostri nime korduvalt elliptilisel kujul, nt 1528 в Печeрe (käändes; PL V₁: 105). Linnaga, mis oli esialgu slobodaa ehk sunnismaisusest vaba elanikkonnaga asula, on teine lugu: selle nime hakati kasutama kujul Печоры ~ Печора. Muide, asula puhul on registreeritud ka nimekuju Пещeры (Vassiljev 1882: 228).

Petseri kloostrit mainitakse Pihkva leetopissis esmakordselt 1519. aasta sündmuste kirjeldamisel. Seal leidub näiteks lauseosa Печерскои монастырь, Вифляньскоую пещеру, богом сотвореноую ’Petseri kloostrit, jumala loodud Liivimaa koobast’ (PL V₁: 101).⁴ Kui uskuda kirjapaneku täpset edastamist, siis on juba toona võidud sisihääliku kasutamisega eristada kloostri nime ja koobast tähistavat sõna. Samuti on toponüümi č-list kuju kasutatud täiendina 1537. aastast pärinevas ülestähenduses: „печерские старцы поставиша церковь [—] на Печерском дворе” ’Petseri (eakad) mungad rajasid kiriku Petseri talus’ (PL V₁: 108). Viimase all mõeldi Pihkvas asuvat majapidamist, kus mungad viibisid ajutiselt (Vassiljev 1882: 227; POS VIII: 153).

1580. aastate lõpul ja järgmise kümnendi alguses koostati Petseri kloostri ajaloo ülevaade, mida täiendati kuni XVII sajandi lõpuni. Tähelepanuväärne on kroonika esimene redaktsioon, lühendatud pealkirjaga „Повесть о Печерьскомъ монастыри” (’Lugu Petseri kloostrist’), mille valmimise ligikaudseks ajaks loetakse aastaid 1525–1526 (Malkov 1991: 181–183). Muide, kroonikas tarvitatakse huvipakkuvate üldsõnade puhul ainult č-list kuju, nt место около печеры ’koht koopa juures’, „над дверми же печерными [—] писание сице: „Богомъ созданная печера”” ’koopa uste kohal selline kiri „Jumala loodud koobas”’ (Malkov 1991: 185).

Pärimustega küllastatud kroonikas jutustatakse, kuidas eespool nimetatud Ivan Dementjev olevat avastanud tulevase kloostri kohalt koopasuu eespool mainitud kirjaga. Sellest saanud teada Moskva päritolu õigeusu misjonär Ivan Šestnik ’rändaja’, kes oli XV sajandi lõpupoolel tulnud Tartust (Malkov 1991: 185–186). Hilisemast kirjasõnast selgub, et juttu on misjonär Joannist (munganimega Jona), kes olevat olnud sunnitud koos abikaasaga Liivimaalt katoliiklaste tagakiusamise eest põgenema (Möldroo 1937: 5; SUP: 14–15). Tema ametivend, müütiline Issidor olevat samal põhjusel 1472. aasta talvel uputatud Emajõkke (vt Selart 1998). XV sajandi teisel poolel olevat liivakivisse kaevatud koopas elanud juba sealkandi esimene erakmunk Mark. Ka Joann ehk Jona hakanud mungaks, asunud elama koopasse ja püstitanud mäenõlva koobaskiriku (храмъ в горе ’pühakoda mäe sees’; Malkov 1991: 186), mis pühitseti 1473. aastal Uspenski ehk Jumalaema Uinumise kirikuks. Seda daatumit loetakse Petseri kloostri rajamise aastaks. Mõlemad mehed maeti pärast surma koopasse, hiljem hakkasid mungad seda oma kätega mitmes suunas laiendama, mistõttu tänapäeval laiub maa sees ulatuslik koobaskalmistu. Kloostri lähedale tekkis slobodaa, mis tasapisi arenes Petseri linnaks (Piho 2013: 8–10). Refereeritu kinnitab, et Petseri kloostri nimele pole tarvis otsida uut lätet, liiati veel eesti keelest, sest koobast tähistav vanaidaslaavi sõna sobib nii häälikuliselt kui ka sisuliselt: kloostri teke seondub koopaga ja koobastik on reaalselt olemas.

Eespool nimetatud revisjonikirjas 1585.–1587. aastast on mainitud Petseri küla: „в Подгорьѣ подъ деревнею подъ Печерею” ’Podgorjes Petšera küla all’, „живетъ на деревнѣ на Печерѣ, а рыбу ловитъ в рѣкѣ в Камнѣ” ’elab Petšera külas, kuid kala püüab Kamna jõest’ (PKP: 121).⁵ Huvipakkuva toponüümi lokaliseerimine vajaks eriuurija asjatundlikku lähenemist, sest praegustel andmetel on ülimalt kahtlane, et seda võiks seostada Petseriga. Mingil põhjusel ei kajastu revisjonikirjas Paatskohka küla, küll aga on korra nimetatud jõge: на рѣкѣ Пачковкѣ ’Paatskohka jõel’ (PKP: 306).

Eestikeelsed nimekujud ja esmamaining

Kõige tõenäolisemalt on Petseri tuletatud vene kohanimetüvest Печeр-. Kas laenamine toimus varasest kõnepruugist, mil muutus e > o (pärast peenendunud konsonanti ё) polnud veel aset leidnud, või kloostri vahendusel vanavene kirjakeelsest toponüümist, pole selge. Viimase oletuse kasuks võiks rääkida tõik, et mitmesugused lood Petseri kloostri ajaloost olid lugejate hulgas populaarsed; tänapäevani on säilinud üle 50 käsikirja, mis pärinevad XVI–XIX sajandist (Malkov 1991: 163). Nimi võis levida seto päritolu kloostrielanike kaudu.

Muutuse e > o kohta on kirjalike allikate põhjal väidetud, et see algas juba XII sajandi lõpul, muutudes intensiivsemaks järgnenud aastasajal, eriti just sisihäälikute järel; see protsess lõppes üldiselt XVI sajandil (Borkovski, Kuznetsov 2007: 129). Paraku pole siinkirjutajal ajaandmeid Pihkva murde alalt.

Eesti nimes Petseri esineva häälikuühendi ts põhjal otsustades on laenuallikas sisaldanud č-d. Kindlasti ei tule kõne alla laenamine Pihkva murrakutes kaheti hääldatavast sõnast, kus standardkeele щ-le vastab шш [šš] või шьш [š́š́], vrd пяшшoра ~ пишьшеры ’koobas’ (POS XXVI: 137). Vähemalt uuritava toponüümi puhul pole eesti keelde jõudnud Pihkvamaale iseloomulikud murdejooned: iitamine (vn иканье) ja jaatamine (vn яканье), mille tulemusel muutus esimese silbi e vastavalt kas i-ks või ja-ks, vrd Пиче́рский, Пяче́рский, печера > пичoра ’koobas’, пячoра ’liivajärsak’ (Požaritskaja 2005: 227–228; POS XXVI: 112, 122).

Pole selge, kas Petseri lähtub aluskeele ainsuse või mitmuse kujust. Teadaolevalt pole i-lõpulised toponüümid Setomaa asulanimedes domineerivad, liiati on nende lõpuvokaal erinevat algupära, nt Issadi < Исады, Matsuri < Мачура, Tsütski < Чудской Конец, Voropi < Вoрoбьевo (SK: 32, 81, 170, 189).

Paraku on keeruline saada ülevaadet Petseri nime variantidest eesti murretes. Seepärast saab esitada vaid paar juhuslikku näidet. Eesti-saksa sõnaraamatus esinev Petsēr : Petsēri on toimetaja Jakob Hurda arvates viga või ebatäpsus (Wiedemann 1973: 804). Nimetavalise algvormi on sõnaraamatu koostaja ise moodustanud, nagu näitavad Paltisk ja Vastseliin (Päll 2024: 56). Pikk järgsilp on tuletatud ilmselt venekeelse nime rõhulise silbi põhjal. Muide, eesti-saksa sõnaraamatu esmatrükis kõnealust kohanime ei kohta (vt Wiedemann 1869). Teise silbi u-häälik leidub leivu seesütlevas käändes üles kirjutatud vormis Petšurin (KNAB). Tõenäoliselt on siinpuhul eeskujuks olnud vene nimi või läti Pečori (vt ELS: 1093).

Ent murdeainese hulgas leidub ka i-häälikuid sisaldavaid nimekujusid. Näiteks Juuru kihelkonnast pärineb rändseto tegevust kirjeldav lause Pitsari mehed ostavad setukaid – naha obusid (EKI MK) ning Oskar Kallas on lutsi suust kuulnud kohanime kujul Pitseri (KNAB). Mõlemad üleskirjutuskohad jäävad Petserist suhteliselt kaugele, mistõttu nad võivad olla hilised, kajastades vene i-list hääldus- või murdekuju. Juuru näide võib olla mõjutatud sealsamas kasutatud üldsõnast pitsar ’pitser’ (vt EMS VII₃₃: 543).

Eesti regilaulude andmebaasi (ERAB) põhjal selgub, et lauludes on Petseri nime kasutatud suhteliselt harva, sh Setomaal kolmel ja mujal neljal korral (Harju-Madise, Kursi ja Põltsamaa khk, Tartu), piirkonnast sõltumata eranditult e-lisena, nt „Pettä lasku-i sa Petsere säksol / Võita lasku-i sa Võro kaupmehil / Esi petä´ sa Petseri säksa / Võida Võro kaupmehe.”⁶ Varem on sõnalõpu e olnud Setomaal laiemalt tuntud, nt Petsere mastera ’klooster’ (EKNR; vt ka SK: 106).

Petseri eestikeelne nimi tänapäevasel kujul esineb praegustel andmetel esmakordselt Pärnu Eliisabeti kiriku pastori Ernst Wilhelm Woldemar Schultzi (1813–1887) koostatud esimese eestikeelse atlase „Maa Kaardi-ramat kus sees 16 Maa Kaarti” (Perno: R. Jakobi et Komp., 1859) Läänemere kubermangude kaardil (vt Pae 2019: 30; MKR: kaart 8; vrd EKNR). Atlas ilmus trükist 1859. aasta mai keskel (Paatsi 1984: 423). Toonaste ajalehtede hoolikas läbivaatamine annaks ehk veelgi varasema esmadaatumi, aga see oleks peaaegu nõela otsimine heinakuhjast. Igatahes esimesel eestikeelsel maakaardil, mis ilmus 1854. aastal ja teises trükis järgmisel aastal, seda toponüümi ei leidu (vt Paatsi 1996: Lisa).

Lõpetuseks

Ei tohiks kõhelda otsustamisel, kas Petseri nimi on lähtunud eesti või vene keelest. Kahtlemata pärineb see vanaidaslaavi sõnast печера, mis tähendab koobast. Toponüümi teke on ajendatud liivakivikoopast, mis on tihedalt seotud Petseri kloostri ajalooga. Pole mõtet seostada nime Paatskohka küla omaga. Praegustel andmetel kohtab eestikeelses kirjasõnas Petseri nime esmakordselt 1859. aastal ilmunud Läänemere kubermangude atlases.

Enn Ernits (snd 1945), PhD ja DVM, Eesti Maaülikooli emeriitdotsent (Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 1a, 51014 Tartu), enn.ernits@emu.ee