kabajantsik ja vorlontsik

„Eesti keele seletav sõnaraamat” (EKSS) ütleb, et kabajantsik on ’hulgus, suli, kahtlane isik’ või sisutu sõimusõna, vorlontsik aga ’logard, päevavaras’. Sõnavarauurijad on mitut puhku avaldanud arvamust nende päritolu kohta.

kabajantsik pääseb sõnaraamatusse aastal 1936, kui ilmub Elmar Muugi koostatud „Väikese õigekeelsus-sõnaraamatu” viies, parandatud ja täiendatud trükk, kus see on esitatud kujul kabajan´tsik ’kaabakas’ (VÕS 1936: 149), kuid kirjasõnas esineb see Enn Ernitsa (2024: 1129) andmeil juba aastal 1894, kui Sakala lisas ilmub August Kitzbergi näidend „Punga-Mart ja Uba-Kaarel”. kabajańtsik ~ kabajańtsikas ~ kabajantsik ~ kabajansik näikse olevat rohkem tuntud idapoolses Eestis, sh rannikumurde idaosas (IisR), keskmurde idaservas (Sim), idamurdes (Trm Lai) ja Tartu murde lääneosas (Ran Nõo), kuid teateid on siiski ka Saaremaalt (Kaa), läänemurdest (Mar Han Hää Saa) ning Mulgi (Pst) ja Võru murdest (Rõu) (täpsemalt EMS). Ernitsa (2024: 1128–1129) teatel esineb kabajants ka ühes siirdevormilises Karksi rahvalaulus, kuid võib tema arvates olla muud päritolu.

Ernits (2024: 1128–1130) on selgitanud ka kabajantsiku etümoloogiat ning enne teda on seda teinud Julius Mägiste (EEW 2: 631). Kummagi sõnavarauurija seletuskatses on ühine oletus, et kabajantsik on (omaaegne) liitsõna, mille järelosis -jantsik on ilmselt isikunimi, ent arvamus lahkneb algusosa tõlgendamisel. Mägiste on algusosas kahtlemisi näinud nimisõna kaba ’tööriistade laiem või jämedam ots vms’, järelosas aga mehenime Jants (< Jaań), millele on lisandunud deminutiivliide -ik. Ootuspäraselt ei ole Mägiste seletus heakskiitu leidnud (vt ETY: sub kabajantsik, Sõnaveeb).

Ernitsa (2024: 1128–1130) arvates võiks kabajantsiku algusosa olla lähtunud nimisõnast kaabakas, kus 1. silbi vokaal on lühenenud, või verbist kabama ’käsikaudu otsima; kahmama, kabistama jt’, järelosis on aga tema hinnangul tõenäoliselt seotud isikunime Jan(t)s deminutiivse vormiga. Tähelepanu köidab lisamärkus, et sõna algusosa vokalismi kujunemisele on võinud kaasa aidata vene laensõna kabak ’kõrts’. Ehkki Ernitsa etümoloogia rajaneb mitmel oletusel, väärib see siiski tähelepanu.

vorlontsik : vorlontsiku ’ringiaeleja, hulgus, võsaröövel / Herumtreiber, Strolch, Strauchdieb’ leiab Wiedemanni sõnaraamatust (1869: 1535), kus seda on esitletud põhjaeesti keelega Tartumaa sõnana. Hilisema murdeuurimise käigus pole vorlontsikut kummalisel kombel registreeritud. EKSS-i ekstserptid kirjandusteostest kõnelevad siiski sellest, et sõna pole unustusehõlma vajunud.

Karl Bachman (1959: 262) on näinud vorlontsikus (töös eksikombel vorlantsik) vene laenu sõnast ворланщик, mida autoril vene allikaist siiski pole õnnestunud leida. Mägiste on samuti arvanud, et vorlontsik on vene laen, kuid jätnud targu laenualuse nimetamata (EEW 12: 3920). Uut lisamata on etümologiseerimislugu refereerinud Rogier Blokland (2009: 320). Udo Uibo (2010: 925) on aga oletanud, et tegemist on laenuga saksa nimisõnast Faulenzer ’laiskvorst, logard’, kus saksa diftong au on edasi antud lühikese o-ga, mis peegeldab laenualuse baltisaksa (ja kadakasakslikku) hääldusuusust. Häälikuasendus (Fau- > vo-) on hästi põhjendatud ja aktsepteeritav, kuid sõna järelosise seletamiseks tuleb appi võtta uljas fantaasialend.

kabajantsik ja vorlontsik tõusevad eesti sõnavaras esile kõlalise omapäraga, mida võimendab harvaesinev sõnalõpp -ntsik. See viib mõttele, et tegu on siiski vene laenudega või on need saanud kirjeldatud kuju ntsik-lõpuliste vene laenude eeskujul.

Eesti keelde, peamiselt murdekeelde on laenatud märkimisväärsel hulgal üliproduktiivse vene чик- ja щик- (murdekeeles ka шик-) liitega nimisõnu, mis märgivad eelkõige elukutset, tegevusala, ametit. Neid leidub juba varasemas kirjasõnas, nt Otto Wilhelm Masingu Marahwa Näddala-Lehes (1821–1823, 1825): parrutsik ’leitnant’ (vn пору́чик), prikassik ’järelevaataja, kubjas’ (vn прика́зчик) (vt Kingisepp 2020). Arvukalt on neid Wiedemanni sõnaraamatus (1869), nt iisvosik, visvassikas ’voorimees’ (vn изво́зчик), karmantsik ’taskuvaras’ (vn карма́нщик), konopatsik ’takutaja, maja seinapalkide vahede tihendaja’ (vn конопа́тчик), podrätsik (podrätshik) ’ehitusettevõtja, töödejuhataja’ (vn подря́дщик), trahtentsik ’trahteripidaja’ (vn тракти́рщик).

Sovetiaja russismid apara·tšik ’aparaaditöötaja’ (vn аппара́тчик), haltu·rštšik, ka halturtsik ’vusserdaja, kõrvaltöö tegija, haltuuramees’ (vn халту́рщик), konto·rštšik ’tšekist, julgeolekutöötaja’ (vn конто́рщик) (Liivaku 2008) peegeldavad vene vastete häälikukoostist ja rõhuolusid üsna täpselt.

Eesti murdekeele vene laensõnu käsitlevas Mari Musta monograafias (Must 2000) esitatakse 24 kõnealuse liitega laensõna. Pole selge, kas järgsilbirõhuga vene laenualuste rõhk on püsinud ka murdekeeles, sest murdekogudes on sõnarõhku märgitud üsna suvaliselt, liiati võib see isegi ühel ja samal keelejuhil olla kõikuv (Must 2000: 527, 529–530). Enamik vaadeldavaid vene laene on kolme- või neljasilbilised ning neid hääldatakse kahe kõnetaktina nagu liitsõnu. Laenualusest подря́дщик lähtunud murdevariantide poderätsi|k, podaretsik, puaderät́sik ’(ehitus)töö ettevõtja, töödejuhataja’ (Must 2000: 272) teise silpi on sugenenud mitteetümoloogiline vokaal e. Pole selge, kas uue, neljasilbilise sõnakujuga on taotletud mõlema kõnetakti kahesilbilisust või hoopis tüvesisese konsonantühendi muutumist CVC-järjendiks.

Oletan, et kabajantsiku võimalik vene laenualus on pihkvamurdeline каба́щик (каба́ччик) ’kõrtsmik, kõrtsipidaja’, vrd кабатчик id. (POS 13: 367, 369). Samast laenualusest lähtub vadja kabatšikk(a) ’kõrtsmik’ (VOT). Eesti keeles on sõna läbinud märkimisväärse rahvaetümoloogilise tõlgenduse, millele on kaasa aidanud laenu sisuplaan. Ütleb vanasõnagi, et „kõrtsimees põle ilmaskid ilmarahva meele järge mette” ja „kõrts on kuradi peapadi” (VS, vanasõnatüübid EV 7102 ja EV 4877). Mitteetümoloogilise ja-silbiga on sündinud „harmooniline” neljasilbiline sõna, kus mõlemad kõnetaktid on kahesilbilised.

Oletan, et vorlontsik on laen sõnaperest, kuhu kuuluvad Pihkva ja laiemalt Loode-Vene murdekeelest kirja pandud ворлыха́н ’suli-, vargakommetega inimene’, ворлы́га ’varas’, варлы́га ’laisk inimene, logard; muutliku meelega inimene’, ворлы́жатъ, варлы́жить, ворлы́жничатъ ’jõude ringi luusima, jõlkuma, tööst kõrvale hoidma, mitte viitsima, laisk olema’ (SRNG 4: 55, 5: 101), ворлы́га ’varas, suli’ (POS 4: 152), варла́ха ’laokil mõtetega inimene; looder, logard’ (POS 3: 35). Selletüvelist чик- (щик-) liitega tuletist vene leksikograafia ei noteeri, ent võttes arvesse vene murdeainese hõredapoolset ja kaootilist kogumistööd, on see võinud jääda tähelepanuta. Kuid sõnalõpp –(n)tsik on võinud sugeneda alles eesti keelekontekstis. Seda oletust kinnitavad sellised sekundaarse ntsik-lõpuga vene laenud nagu karbańtsik ’piits, nuut’ < vn кapбáч (Must 2000: 82–83), vrd kantsik, trahtentsik ’trahteripidaja’ < vn тракти́рщик (Must 2000: 418) jmt.

Murdekeelsetest vene laenudest on paljudel juhtudel kadunud rõhutu algussilp, siin vaatluse all olevatest juhtudest nt vośsik ’(linna) voorimees; postipoiss’ < vn изво́зчик, tretsik, retsik, reetsik ’(ehitus)töö ettevõtja, töödejuhataja’ < vn подря́дщик, końdsik ’rullik, dresiin (raudteel)’ < vn ваго́нчик (näited allikast Must 2000). Võimalik, et analoogilise substitutsiooni tulemusena on sündinud läänemurdeline (Vig Han) lontsik ~ lońtsik ’laisk olevus’ (EMS), minu kodumurdes (Kse) ka lontsikas ’laisk ja lohakas inimene, hrl kasvueas poisslaps’, mida murdekogud paraku ei kajasta.

Lembit Vaba (snd 1945), PhD, Läti Teaduste Akadeemia välisliige, phorest45@gmail.com