Rubriik
Valdkond
Aasta
Eesti Vabariik, Eesti vabatriik ja Ehstenreich
Andres Dido (ka Diidu, kuni 1870. aastani Tiido; 1855–1921) oli eesti literaat ja ajakirjanik, kellel oli silmapaistev roll XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse rahvuslikus liikumises. 1882. aastal arreteeriti Dido väidetava riigivastase tegevuse eest ning ta istus kolm aastat eeluurimisvanglas. Vabanemise järel lahkus ta 1885. aastal Kaasanisse ning sealt omakorda 1888. aastal Eesti kaudu esmalt Genfi ja seejärel Pariisi, kus ta ka suri.
Eesti ajaloos ei ole Dido kindlasti unustatud isik. Mõni tema elukäiku ja poliitilist tegevust puudutav käsitlus ilmus juba sõdadevahelises Eestis (vt Kruusberg 1923; Päss 2000 [1937]); hilisematest uurimustest tuleb esile tõsta eeskätt kirjandusteadlase Meelik Kahu (1972, 1981)…
Eesti ajaloos ei ole Dido kindlasti unustatud isik. Mõni tema elukäiku ja poliitilist tegevust puudutav käsitlus ilmus juba sõdadevahelises Eestis (vt Kruusberg 1923; Päss 2000 [1937]); hilisematest uurimustest tuleb esile tõsta eeskätt kirjandusteadlase Meelik Kahu (1972, 1981)…
Mida on rohekommunikatsioonil õppida keskkonnapärimusest
Analüüsides folkloori psühholoogilist aspekti, torkab sageli silma traditsiooniliste folkloorsete ideede taaskasutamine nüüdisaegses maailmas (nt Hiiemäe jt 2021). Väärtushinnangud ja üleloomulikkusel põhinevad uskumused, mille vormumisel on vähemalt osaliselt rolli mänginud sootsiumi kultuuriline ja religioosne taust, võivad mõjutada käitumist isegi tänapäeva ilmalikustunud läänemaailmas. Ka inimeste kui biosotsiaalsete olendite koostoime loodusega (vt sarnase sõnakasutuse kohta Ingold 2000; Pezzullo, Cox 2022: 13) hõlmab muu hulgas sakraalseid, sümboolseid, psühholoogilisi, sensoorseid, emotsionaalseid, vaimseid ja narratiivseid aspekte, millel on oma osa kohanemisstrateegiates. Neid aspekte on kindlasti vaja tunda ja arvesse võtta, et mõista praegusi ja prognoosida tulevasi ühiskondlikke reaktsioone. Sellest johtuvalt vaatleb käesolev artikkel folkloori kui kontiinumit,…
KAITSTUD DOKTORITÖÖD
9. detsembril 2024 kaitses Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute eriala doktorant Hasso Krull doktoritöö „Kosmiline trikster eesti mütoloogias”. Doktoritöö juhendajad olid prof Virve Sarapik (EKA) ja dr Margus Ott (Eesti Maaülikool) ning oponendid prof Ülo Valk (TÜ) ja akadeemik Jaan Undusk (UTKK).
Väitekirja eesmärk on ühendada eesti mütoloogia tänapäeva filosoofia, antropoloogia, kirjandusteooria ja maastiku-uuringutega. Eesti mütoloogiat on seni kirjeldatud kas taksonoomilise või kontsentrilise mudeli kaudu, millest kumbagi ei tohi autori hinnangul alahinnata. Hasso Krull on esitanud uue kontsentrilise mudeli, mille keskmes asub kosmiline trikster. Sageli tegutseb ta loojapaari ühe osapoolena.
Trikster on tegutsenud juba müütilisel loomisajal, mil asjadel polnud veel selget kuju…
Väitekirja eesmärk on ühendada eesti mütoloogia tänapäeva filosoofia, antropoloogia, kirjandusteooria ja maastiku-uuringutega. Eesti mütoloogiat on seni kirjeldatud kas taksonoomilise või kontsentrilise mudeli kaudu, millest kumbagi ei tohi autori hinnangul alahinnata. Hasso Krull on esitanud uue kontsentrilise mudeli, mille keskmes asub kosmiline trikster. Sageli tegutseb ta loojapaari ühe osapoolena.
Trikster on tegutsenud juba müütilisel loomisajal, mil asjadel polnud veel selget kuju…
LÜHIKROONIKA
2. detsembril 2024 toimus Tallinnas Tammsaare muuseumi 18. sügiskonverents „Ei ole lõppu raamatute riiul. Võimusuhted eesti kirjanduses”. Ettekannetega esinesid Aarne Ruben („Riiklikult organiseeritud supelrand eesti kirjanike teostes”), Katre Talviste („Kohustusliku kirjanduse mõistest seoses Ernst Enno „Murueide tütarde varitsejaga””), Tõnu Tannberg („Võimu ja kirjanike suhetest sõjajärgses Eesti NSV-s”), Sirje Olesk („Võim Nõukogude Eesti kirjanduselus sulaajal”), Anu Raudsepp („Nõukogude võimu poolt lubatud eesti kirjandus Idas represseeritute ja Läänes sõjapõgenike lugemislaual”), Alo Särg („Aadu Hint. Võim tema elus ning teostes”), Igor Kotjuh („Eesti patrioot või renegaat? Igor Severjanini poliitilised vaated”), Paavo Põldmäe („Poliitiline satiir Hugo Raudsepa komöödiates”), Maarja Vaino („Tammsaare, Päts ja „Kuningal…
„Maailm küll pöörleb, aga teisalt püsib meie jalge all paigal.”
Peale eestikeelse trükisõna enese on sel aastal ümmargune sünnipäev ka mitmel vana kirjakeele uurijal: Heli Laanekask 75 (27. II), Szilárd Tibor Tóth 55 (17. III), Kristiina Ross 70 (3. VI), Helle Metslang 75 (29. VII), Liina Lukas 55 (5. VIII), Kai Tafenau 50 (13. VIII). Külli Habichti ja Külli Prillopi palvel vastasid nad mõnele juubeliküsimusele.
Kuidas jõudsite kirjakeele ajaloo uurimise juurde ja mida see uurimisvaldkond on teile andnud?
Heli Laanekask (HL): Eesti vanema kirjanduse ja kirjakultuuri juurde sattusin tänu oma headele õppejõududele Tartu ülikoolis 1968–1973 (Udo Kolk, Arnold Kask, Huno Rätsep, Aino Valmet jt). Väike pluss oli, et olin tavalisest veidi rohkem tegelenud saksa keelega, mida tol ajal…
Kuidas jõudsite kirjakeele ajaloo uurimise juurde ja mida see uurimisvaldkond on teile andnud?
Heli Laanekask (HL): Eesti vanema kirjanduse ja kirjakultuuri juurde sattusin tänu oma headele õppejõududele Tartu ülikoolis 1968–1973 (Udo Kolk, Arnold Kask, Huno Rätsep, Aino Valmet jt). Väike pluss oli, et olin tavalisest veidi rohkem tegelenud saksa keelega, mida tol ajal…
Ning-ist ja-ni ja edasi
Ja ja ning on tänapäeva eesti keeles suure kasutussagedusega sünonüümsed rinnastavad sidesõnad, mille funktsioone on varasemates keelekäsitlustes kirjeldatud ning püütud ka keelekorralduslikult reguleerida. Funktsioonide selge eristumatuse tõttu ei ole see ühemõtteliselt õnnestunud, seetõttu pakub nende keelendite kasutustingimuste määratlemine ja funktsioonide kujunemine arutlusainet praegusajalgi. Lisaks ja tänapäeval tavalisimale sidesõnalisele kasutusele on samast germaani tüvest lähtunud keelendid jaa ja jah toiminud kinnitavate vastuspartiklitena. Vanades tekstides on ja esinenud ka kinnitava-rõhutava partiklina tähenduses ’ju, ometi’.
Kasutuse tagamaadele pilgu heitmiseks anname siinses artiklis diakroonilise ülevaate grammatiliste sõnade ja ja ning esinemusest ning nende funktsionaalsest tööjaotusest eesti vana kirjakeele allikate põhjal. Vaatame ka seda, missuguste tähendustega…
Kasutuse tagamaadele pilgu heitmiseks anname siinses artiklis diakroonilise ülevaate grammatiliste sõnade ja ja ning esinemusest ning nende funktsionaalsest tööjaotusest eesti vana kirjakeele allikate põhjal. Vaatame ka seda, missuguste tähendustega…
Vana kirjakeele feminiinsest ik-sufiksist murdesõnastike peeglis
Artiklis püüame vastata küsimusele, kas kirjanduses seni valdavalt lõunaeesti sufiksina käsitletud deminutiivset päritolu feminiinse tähendusega ik-sufiksile leidub vasteid eesti keelealal laiemalt. Küsimusel on aeg-ajalt peatutud alates 1920. aastatest (Mägiste 1928–1929; Saareste 1929, 1959; Ross 1996; Pajusalu 2000: 155; Tóth 2001, 2002, 2018, 2019; Mänd, Tóth 2024). Tänapäeval kättesaadavad murdekorpuse ja -sõnastike andmed võivad heita uut valgust sufiksi levikule ja kasutusele. Anname esmalt ülevaate feminiinse ik-sufiksi senisest uurimisseisust eesti keeleteaduses, toetudes põhiliselt Julius Mägiste töödele ning vana kirjakeele allikatele. Teiseks kirjeldame feminiinse ik-sufiksi levikut eesti murretes. Murdematerjali moodustavad 12 feminiinset ik-tuletist kõigist suurematest murderühmadest, näited ja nende seletused pärinevad Eesti Keele…
Christoph Blume XVII sajandi teise poole kirjakeele uuendajana
Artiklis käsitletakse XVII sajandi keskpaiga põhjaeesti vaimuliku autori ja tõlkija Christoph Blume (5. VIII 1625 Leipzig – 18. II 1669 Hageri) panust eesti kirjakeele arendamisse. Tema teoste keelekasutust analüüsides jälgitakse, kas ja kuivõrd ta järgis tollaseid kirjakeele tavasid ja eelkäijate eeskuju. Blume oli päritolult sakslane, ent tema teostest on leitud tolle ajajärgu tekstide keelekasutusest erinevaid jooni (vt Lill 1988; Park 2014; Pärismaa 2016). Seetõttu keskendutakse siinses artiklis mõnele iseloomulikule morfosüntaktilisele nähtusele, mille juures võiks eeldada Blume keelevalikute erinemist tollasest saksaeeskujulisest kirjakeele traditsioonist ja millele pöörati tähelepanu varasemates Piibli tõlkimisega seotud keelevaidlustes (vt Piiblikonverentsid 2003; Eesti keelemõte 2023): eitustarinditele, tuleviku väljendamisele, määrava artikli…
Varase ärkamisaja kirjakeelearendus ilukirjanduslike tõlgete peeglis
Eesti soost haritlaste esiletõus varasel ärkamisajal ehk XIX sajandi keskel, nende eristumine baltisaksa literaatidest ja järkjärguline emantsipeerumine on eesti kultuuriloos märgiline protsess, mis avas ukse hilisematele kultuurilistele arengutele ja päädis riikliku iseolemisega. Varasesse ärkamisaega paigutuv ja eesti kultuuri emantsipatsiooniga haakuv üleminek vanalt kirjaviisilt uuele on seetõttu alati olnud rahvuslik-sümboolse tähendusega (Raag 2008: 45). XIX sajandil oli uus kirjaviis saksa mõjudest eemaldumise sümbol ning samasugune hoiak oli valdav ka XX sajandil. Kõnekas on uue kirjaviisi tulekust kirjutanud Arnold Kase ülevaatliku monograafia pealkiri: „Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel XIX sajandi eesti kirjakeeles” (1958).1 Kask kasutab oma keeleajaloolises ülevaates sõna „võitlus” 137…
1699. aastal Tallinnas trükitud „Kässi-Ramatu” tõlkimisest
XVII sajandi kaks viimast kümnendit on eesti kirjakeele ajaloos tuntud tuliste keelevaidluste ajana. 1680. aastate teisel poolel oli peamine tüliõun tallinnakeelne Uue Testamendi tõlge, mille toimetamiseks ja trükieelseks ülevaatuseks tulid Eesti- ja Liivimaa pastorid kahel korral kokku n-ö piiblikonverentsidele (Piiblikonverentsid 2003). Erimeelsuste tõttu see enne Põhjasõda trükki ei jõudnudki, vaid ilmus 1715. aastal. Uue Testamendi tõlkest alguse saanud lahkhelid laienesid peagi kirikulaulude tõlgetele ning omajagu kriitikat sai ka Eestimaa konsistooriumi ühe tolle aja autoriteetsema hingekarjase, Keila pastori Anton Heidrichi katekismuseõpetus (Tafenau 2011; Eesti keelemõte 2023: 458–459). Lahkhelide lepitamatust illustreerivad mitmeköitelised tallinnakeelsed kirikukäsiraamatud, mida ilmus 1690. aastatel koguni kaks komplekti: „Ehstnisches…
Heinrich Göseken Stockholmis
Eesti kirjakeele ajaloost tuntud vaimulik Heinrich Göseken1 (1612–1681) elas enne Eestimaale siirdumist lühikest aega Stockholmis. Sellele seigale on tema elu ja tegevust käsitlevates kirjutistes vähe tähelepanu pööratud. Entsüklopeediates (EE 2000: 74; ENE 1970: 479; EE 1934: 581, autor on Andrus Saareste), biograafilistes leksikonides (EKL 1995: 100; EKBL 1975: 77, mõlema autor on Erna Siirak; EBL 1926–1929: 116, autor on Saareste) ja nii mõneski kuni üsna hiljutise ajani ilmunud uurimuses (nt Mund 2003: 181; Laul 1989: 122, 136; Siirak 1965: 132–138; Valmet 1960: 612) ei mainita Gösekeni Stockholmis viibimist üldse, nii et jääb koguni mulje, nagu oleks ta pärast õpinguid Rostocki…
Võrdlevalt eesti vanemast leksikograafiast
Kuidas suhestuvad omavahel vanimad eesti keelt sisaldavad sõnastikud: XVII ja XVIII sajandil koostatud saksa-eesti ja eesti-saksa sõnastikud? Sel teemal on tehtud ülevaateid, on kirjutatud autoritest ja nende keeleõpetustest. Siinse käsitluse eesmärk on vaadelda võrdlevalt kõiki eesti leksikograafia varaseima ajajärgu trükiallikaid, iseloomustades nende makro- ja mikrostruktuuri1 ehk üldist ülesehitust ning märksõnaartiklite sisu. Selle lähenemisnurga alt ei ole neid sõnastikke varem analüüsitud.
Enne Heinrich Stahli 1637. aastal avaldatud „Vocabulat” võis olla veel teisigi, varasemaid eesti keelt kajastavaid sõnastikke, ent teadaolevalt on just see teos või õieti teose osa, lisa keeleõpetusele, vanim tänini säilinud (kakskeelne) sõnastik, mis kajastab eesti keelt. Üksteist aastat pärast põhjaeestikeelse…
Enne Heinrich Stahli 1637. aastal avaldatud „Vocabulat” võis olla veel teisigi, varasemaid eesti keelt kajastavaid sõnastikke, ent teadaolevalt on just see teos või õieti teose osa, lisa keeleõpetusele, vanim tänini säilinud (kakskeelne) sõnastik, mis kajastab eesti keelt. Üksteist aastat pärast põhjaeestikeelse…
Laenud tulnud, laenud läinud või jäänud
Uute kultuurinähtuste, tarbeesemete, toitude, looma- ja taimeliikide nimetuste tulek eesti keelde on pikaajaline protsess, milles on olulist osa etendanud võõrkeeltest laenatud sõnavara. Kui teistel rahvastel leitakse olevat midagi uut ja teistmoodi, aga vajalikku, mis tuleks tingimata kasutusele võtta, siis võetakse see miski käibele harilikult koos vastava nimetusega. See ülevõetud nimetus võib jääda muutmata, seda võidakse suupärastada oma keele järgi või siis tõlkida oma keelde.
Eesti keele suurima laensõnade rühma moodustavad saksa (sh alam- ja ülemsaksa) laenud, andes tunnistust Euroopa elukorralduse tulekust meie maale alates XIII sajandist. Suur osa kogu elukorralduse uuenemisega kaasas käinud laensõnadest on tulnud eesti keelde suulise suhtluse…
Eesti keele suurima laensõnade rühma moodustavad saksa (sh alam- ja ülemsaksa) laenud, andes tunnistust Euroopa elukorralduse tulekust meie maale alates XIII sajandist. Suur osa kogu elukorralduse uuenemisega kaasas käinud laensõnadest on tulnud eesti keelde suulise suhtluse…
Raamatu ja kirja tähendused eesti vanas kirjakeeles
2025. aastal tähistatakse eesti raamatu ja kirjakeele viiesaja-aastaseks saamist. Selle põhjuseks on teade 1525. aastal ilmunud mitmekeelsest vaimulikust trükisest, milles oli ka eestikeelseid tekste (vt Johansen 1959). Paraku ei ole seda 500 aasta vanust raamatut leitud, mistõttu pole täit kindlust selle autorites, keeltes ega sisus. Eesti kirjakeele ja raamatuloo algust ähmastab andmete nappus, seda on tulnud käsitleda, üldistades kaudset teavet ja fragmentaarseid keeleandmeid. Samas on reformatsioonijärgsel XVI–XVII sajandi Eesti- ja Liivimaal näha kohalike põhja- ja lõunaeestikeelsete tekstide laadi, autorkonna ja sihtrühmade kiiret mitmekesistumist. Silmatorkav on esimeste eestikeelsete tekstide varieeruvus nii kirjaviisi, vormistiku kui ka sõnatähenduste poolest. Kirjakeele kahel esimesel aastasajal…
Maakeeles on kirjutatud…
See teemanumber on pühendatud eesti raamatu aastale, varasemale kirjasõnale ning ühtlasi eesti kirjakeelele, selle kunagistele ja praegustele kujundajatele ja uurijatele.
2025. aastal tähistatakse 500 aasta möödumist esimese eestikeelse trükise ilmumisest. Ent seda raamatut ümbritseb tänini salapära – sellest pole jäänud muud jälge kui sissekanne Lübecki toomdekaani protokolliraamatus: 8. novembril 1525 on üles tähendatud raesekretäri ettepanek turuplatsil ära põletada ühelt kaupmehelt konfiskeeritud vaaditäis kirjavara, saksakeelsed luterlikud raamatud ja „missis in vulgari liuonico, lettico ac estonico”. Paar nädalat hilisemast sissekandest selgub, et saksakeelsed raamatud ongi usuasjatundjate arvates põletamist väärt, aga mis sai ülejäänutest, pole teada. (Kivimäe 1975)
Esimene vihje eestikeelsele trükisele on niisiis seotud…
2025. aastal tähistatakse 500 aasta möödumist esimese eestikeelse trükise ilmumisest. Ent seda raamatut ümbritseb tänini salapära – sellest pole jäänud muud jälge kui sissekanne Lübecki toomdekaani protokolliraamatus: 8. novembril 1525 on üles tähendatud raesekretäri ettepanek turuplatsil ära põletada ühelt kaupmehelt konfiskeeritud vaaditäis kirjavara, saksakeelsed luterlikud raamatud ja „missis in vulgari liuonico, lettico ac estonico”. Paar nädalat hilisemast sissekandest selgub, et saksakeelsed raamatud ongi usuasjatundjate arvates põletamist väärt, aga mis sai ülejäänutest, pole teada. (Kivimäe 1975)
Esimene vihje eestikeelsele trükisele on niisiis seotud…
Kaitstud doktoritööd
4. novembril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Mari Laan doktoritöö „Tõlkevälja kujunemine ja kujundamine: hispaania-eesti tõlkelugu”. Doktoritöö juhendajad olid Tallinna Ülikooli dotsendid Anne Lange ja Ülar Ploom, oponendid olid Tartu Ülikooli kaasprofessorid Maria-Kristiina Lotman ja Elin Sütiste. Vt doktoritöö tutvustust lk 1147. (https://www.etera.ee/zoom/202499/view?page=1&p=separate&tool=info)
26. novembril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Peeter Tinits doktoritöö „Cultural Evolution in Language and Art” („Kultuuri evolutsioon keeles ja kunstis”). Doktoritöö juhendajad olid Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Krista Kerge ja Tallinna Ülikooli professor Reili Argus, oponendid Pennsylvania Ülikooli dotsent Gareth Roberts ja Heriot-Watti Ülikooli dotsent Monica Tamariz.
Põhinedes ökoloogia ja evolutsioonibioloogia meetoditel, püüab evolutsiooniline lähenemine kultuurinähtustele mõista, miks on teatud…
26. novembril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Peeter Tinits doktoritöö „Cultural Evolution in Language and Art” („Kultuuri evolutsioon keeles ja kunstis”). Doktoritöö juhendajad olid Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Krista Kerge ja Tallinna Ülikooli professor Reili Argus, oponendid Pennsylvania Ülikooli dotsent Gareth Roberts ja Heriot-Watti Ülikooli dotsent Monica Tamariz.
Põhinedes ökoloogia ja evolutsioonibioloogia meetoditel, püüab evolutsiooniline lähenemine kultuurinähtustele mõista, miks on teatud…
Lühikroonika
11. novembril korraldasid Eesti Keelenõukogu ja Tartu Ülikool Tallinnas seminari „Emakeeleõpetus muutuvas ühiskonnas”. Avasõnavõtus kõneles Helin Kask (HTM) emakeeleõpetuse tulevikust. Teised esinejad olid Maija Yli-Jokipii (TLÜ, Tampere ülikool, „Soome kogemused. Soome keele õpe paralleelselt kahe õppekavaga – komistuskivid ja tipplahendused”), Kaja Sarapuu (Eesti Emakeeleõpetajate Selts, „Emakeeleõpetuse sõlmed ja aasad”), Katarin Leppik (TLÜ, „Millist grammatikat vajab tekstikeskne lähenemine?”), Kati Käpp (TÜ, Vanalinna Hariduskolleegium, „Miks ja mida gümnaasiumis kirjutatakse? Õpilase vaade”) ja Ilona Tragel (TÜ, „Kas žanr on ettekirjutus või järeldus? Vaade õpikutesse”).
11. novembril tutvustas Eesti Teaduste Akadeemias oma uurimistööd Tallinna Ülikooli Baltika välisuurija stipendiumi laureaat Messan Tossa. Valgustust kui varauusaja kultuurilist…
11. novembril tutvustas Eesti Teaduste Akadeemias oma uurimistööd Tallinna Ülikooli Baltika välisuurija stipendiumi laureaat Messan Tossa. Valgustust kui varauusaja kultuurilist…
In memoriam Mati Erelt
Foto: Birgit Püve
Lahkunud on Tartu Ülikooli emeriitprofessor Mati Erelt – keeleteadlane, õpetaja, mõjutaja.
Mati Ereltit võib pidada viimase poolsajandi teenekaimaks eesti keele grammatilise ehituse uurijaks ja uurimise eestvedajaks. Suuresti tänu temale on meil olemas hulk olulisi ja vajalikke ülevaateteoseid. Erelt juhtis kaheköitelise „Eesti keele grammatika” (EKG 1993, 1995) koostamist, oli selle peatoimetaja ja üks süntaksiosa põhiautoreid. Tema väljatöötatud süntaksimudel, milles moodustajastruktuuri mallile rakendub funktsionaalne lähenemisviis, on ajaproovile vastu pidanud ja valdavalt kasutusel edasistes süntaksikäsitlustes ja õppetöös. EKG põhines 1980. aastate uurimisseisul ja suuresti EKG töörühma eeltööl. Järgmiseks suureks sihiks seadis Erelt uue, põhjalikuma ja tüpoloogilisema süntaksikirjelduse koostamise. See sai teoks 2017.…
Lahkunud on Tartu Ülikooli emeriitprofessor Mati Erelt – keeleteadlane, õpetaja, mõjutaja.
Mati Ereltit võib pidada viimase poolsajandi teenekaimaks eesti keele grammatilise ehituse uurijaks ja uurimise eestvedajaks. Suuresti tänu temale on meil olemas hulk olulisi ja vajalikke ülevaateteoseid. Erelt juhtis kaheköitelise „Eesti keele grammatika” (EKG 1993, 1995) koostamist, oli selle peatoimetaja ja üks süntaksiosa põhiautoreid. Tema väljatöötatud süntaksimudel, milles moodustajastruktuuri mallile rakendub funktsionaalne lähenemisviis, on ajaproovile vastu pidanud ja valdavalt kasutusel edasistes süntaksikäsitlustes ja õppetöös. EKG põhines 1980. aastate uurimisseisul ja suuresti EKG töörühma eeltööl. Järgmiseks suureks sihiks seadis Erelt uue, põhjalikuma ja tüpoloogilisema süntaksikirjelduse koostamise. See sai teoks 2017.…
Tiit Roosmaa mälestuseks
Foto: erakogu
69-aastasena lahkus meie hulgast pärast pikka rasket haigust üks Eesti keeletehnoloogia peamisi arendajaid, Tartu Ülikooli pikaajaline prodekaan ja arvutiteaduse instituudi juhataja emeriitdotsent Tiit Roosmaa.
Ta sündis Tallinnas ja lõpetas seal 1973. aastal II keskkooli (praegune Tallinna Reaalkool). Tiidu haridustee jätkus Tartu ülikoolis, mille ta lõpetas 1978. aastal matemaatiku diplomiga. Järgnesid aspirantuur Tartus ja 1987. aastal tehnikakandidaadi väitekirja kaitsmine Tallinnas Eesti NSV Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituudis.
Tiidu tööelu algas pärast ülikooli lõpetamist Tartu ülikooli tehisintellekti laboris, kus ta osales juriidiliste tekstide automaatse infootsisüsteemi JURIOS väljatöötamisel. Alates 1984. aastast töötas Tiit õppejõuna ülikooli programmeerimise kateedris. Selle kateedri, hilisema arvutiteaduse instituudiga jäi ta seotuks…
69-aastasena lahkus meie hulgast pärast pikka rasket haigust üks Eesti keeletehnoloogia peamisi arendajaid, Tartu Ülikooli pikaajaline prodekaan ja arvutiteaduse instituudi juhataja emeriitdotsent Tiit Roosmaa.
Ta sündis Tallinnas ja lõpetas seal 1973. aastal II keskkooli (praegune Tallinna Reaalkool). Tiidu haridustee jätkus Tartu ülikoolis, mille ta lõpetas 1978. aastal matemaatiku diplomiga. Järgnesid aspirantuur Tartus ja 1987. aastal tehnikakandidaadi väitekirja kaitsmine Tallinnas Eesti NSV Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituudis.
Tiidu tööelu algas pärast ülikooli lõpetamist Tartu ülikooli tehisintellekti laboris, kus ta osales juriidiliste tekstide automaatse infootsisüsteemi JURIOS väljatöötamisel. Alates 1984. aastast töötas Tiit õppejõuna ülikooli programmeerimise kateedris. Selle kateedri, hilisema arvutiteaduse instituudiga jäi ta seotuks…
Lühidalt
Armas hiilgav laulik. Ivar Ivaski ja Marie Underi kirjavahetus 1957–1958. (Litteraria. Eesti kultuuriloo allikmaterjale 28.) Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2023. 241 lk.
Marie Underi ja Ivar Ivaski paarkümmend aastat kestnud kirjavahetuse avaldamist raamatuna on pikisilmi oodatud, nüüd on teoks saanud selle intensiivse „vaimse kahekõne” (Ivaski väljend, lk 190) algusosa kommenteeritud publikatsioon alates Ivaski esimesest kirjast 16. oktoobril 1957 kuni Underi kirjani 31. detsembril 1958. Saatesõnas on Tiina Ann Kirss ja Marin Laak sõnastanud kirjavahetuse väärtuse: „Erakordseks teeb kirjavahetuse Underi ja Ivaski 44-aastane vanusevahe, aga huvipakkuv on jälgida, kuidas täiesti erineva taustaga ja eri põlvkondadesse kuuluvate kirjasaatjate kobavast tutvusesobitamisest [alates esmakohtumisest 1957. a…
Marie Underi ja Ivar Ivaski paarkümmend aastat kestnud kirjavahetuse avaldamist raamatuna on pikisilmi oodatud, nüüd on teoks saanud selle intensiivse „vaimse kahekõne” (Ivaski väljend, lk 190) algusosa kommenteeritud publikatsioon alates Ivaski esimesest kirjast 16. oktoobril 1957 kuni Underi kirjani 31. detsembril 1958. Saatesõnas on Tiina Ann Kirss ja Marin Laak sõnastanud kirjavahetuse väärtuse: „Erakordseks teeb kirjavahetuse Underi ja Ivaski 44-aastane vanusevahe, aga huvipakkuv on jälgida, kuidas täiesti erineva taustaga ja eri põlvkondadesse kuuluvate kirjasaatjate kobavast tutvusesobitamisest [alates esmakohtumisest 1957. a…
Doktoritöö hispaania-eesti tõlkeloost
4. novembril 2024 kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis oma doktoritöö Mari Laan. Liialdamata võib öelda, et väitekiri on tõlkelooalane saavutus: esmakordselt antakse sellises mahus ja põhjalikkuses ülevaade hispaania kirjanduse eesti keelde tõlkimise ajaloost. Tähelepanuväärne on töö ammendavuse taotlus: kahtlemata oleks juba üksnes Hispaania kirjanduse tõlgetega piirdumine andnud välja doktoritöö mõõdu, kuid Laane töö käsitleb kogu hispaaniakeelset maailma. Väitekiri hõlmab kogu hispaania-eesti ilukirjandusliku tõlke lugu XIX sajandist kuni 1980. aastate lõpuni, võttes arvesse nii raamatuna kui ka ajakirjanduses ilmunud tõlked, nii otse- kui ka kaudtõlked, nii Kodu- kui ka Välis-Eestis ilmunud tõlked, lisaks metatekstid ehk tõlgete kohta kirjutatud arvustused, tutvustused, ülevaateartiklid…
Väitekiri rahvaluulekogumisest kui modernsest valikust XIX sajandi lõpu Eestis
26. augustil 2024 kaitses Katre Kikas väitekirja rahvaluulekogumise suurorganisaatorite Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni kaastööliste kirjutamispraktikate kohta XIX sajandi viimasel kümnendil. Kikas positsioneerib end uurijana folkloristika ja ajalooteaduse vahele, leides oma meetodites sarnasusi mõlema lähenemisega. Sealjuures on töö uurimisküsimused ja tulemused asjakohased ka sotsiolingvistika alal.
Eesti Rahvaluule Arhiivis säilitatavad käsikirjad on kummalised. Lugejale, kes tunneb rahvaluuletekste tekstiväljaannete kaudu, on üllatav, kui palju erineb käsikirjaköites avanev pilt raamatutes struktureeritud ja kergesti loetavatest folklooripaladest. Seda laadi tähelepanekutest sai Katre Kikase uurijateekond tõuke juba bakalaureuseõpingutest alates. Artiklipõhine doktoritöö hõlmab aastatel 2013–2023 ilmunud kaheksat eriilmelist artiklit ning põhjalikku katuspeatükki, mis seob artiklites käsitletud mitmekesised…
Eesti Rahvaluule Arhiivis säilitatavad käsikirjad on kummalised. Lugejale, kes tunneb rahvaluuletekste tekstiväljaannete kaudu, on üllatav, kui palju erineb käsikirjaköites avanev pilt raamatutes struktureeritud ja kergesti loetavatest folklooripaladest. Seda laadi tähelepanekutest sai Katre Kikase uurijateekond tõuke juba bakalaureuseõpingutest alates. Artiklipõhine doktoritöö hõlmab aastatel 2013–2023 ilmunud kaheksat eriilmelist artiklit ning põhjalikku katuspeatükki, mis seob artiklites käsitletud mitmekesised…
Asjad, inimesed ja intelligents
Juta Kivimäe uusim romaan kannab tagasihoidlikku pealkirja „Nõmme novellid” ning tõepoolest esimesel silmapilgul võib tunduda, et see on lühikeste lugude kogumik, mille tegevustik toimub ühes Tallinna linnaosas. Kuid see esmamulje on petlik. Autor on mahutanud suhteliselt õhukese raamatu kaante vahele dramaatilise ja kaasahaarava peresaaga, millele jätavad jälje olulisemad Eesti ajaloo sündmused.
Teose väiksus on tähenduslik. Kivimäed ei huvita suur ajalooline narratiiv, vaid eelkõige see, kuidas kajastuvad võimumuutused, sõjad ja küüditamised tavainimeste olmelises maailmas. Pole niisiis ime, et „Nõmme novellide” rohketes kirjeldustes on palju tähelepanu pühendatud asjadele, ehetele ja riietele, mööblile ja söökidele. Loomulikult on majadki samaväärsed tegelased nagu nendes elavad inimesed.…
Teose väiksus on tähenduslik. Kivimäed ei huvita suur ajalooline narratiiv, vaid eelkõige see, kuidas kajastuvad võimumuutused, sõjad ja küüditamised tavainimeste olmelises maailmas. Pole niisiis ime, et „Nõmme novellide” rohketes kirjeldustes on palju tähelepanu pühendatud asjadele, ehetele ja riietele, mööblile ja söökidele. Loomulikult on majadki samaväärsed tegelased nagu nendes elavad inimesed.…
Kunagi oli kuum. Ajarännakud kipitava keele maastikele
Ma olin sunnitud läbi lugema Jaan Unduski „Kuuma”, sest „Vikerkaar” tahtis, et ma seda arvustaksin. Arvustamiseks ei olnud mul aega. Aga see raamat oli pillavalt hästi kirjutatud. Ta oli nii hästi kirjutatud, et ajas pööritama. See raamat ei olnud seda väärt, et teda nii hästi oleks pidanud kirjutama. Kui kirjandusauhindu jagatakse, siis mina nimetaksin „Kuuma” ilma igasuguse kahtluseta aasta parimaks raamatuks – parim on ta igatahes, kuigi minu jaoks hakkas käima oma headusega vastukarva.1
Ülelugemine, ülekogemine. Vahel tundub, et elad elu kui korduste ja uuesti kogemiste jada, kus uus kogemine ja uus lugemine on vaid varasema juurde tagasipöördumine. Eelmisel kevadel käisin…
Ülelugemine, ülekogemine. Vahel tundub, et elad elu kui korduste ja uuesti kogemiste jada, kus uus kogemine ja uus lugemine on vaid varasema juurde tagasipöördumine. Eelmisel kevadel käisin…
Kaabakas, kabajantsik ja nood taolised…
Kirjutises käsitletakse enamalt jaolt negatiivse tähendussisuga isikute ja üleloomulike olendite nimetusi. Lähtutakse eeldusest, et tegu on onomatopoeetilis-deskriptiivsete ehk (siinse artikli autori eelistatult) afektiivsete tüvedega, mille lähtevorme saab kokkuvõtlikult tähistada kujul *ka(a)p(p)-. Tähelepanu osutatakse sõnade levikule murretes, kirjasõnas (piiratud määral) ja regilauludes. Samuti vaetakse seniseid etümoloogiaid ja lähenetakse neile mõneti uudsest seisukohast. Artikli alapealkirjades ei kajastu kõik tegelased ja olendid, kellest juttu tehakse, mitut neist mainitakse üksnes tekstis.
1. Kaabakas
Kaabakas tähendab kirjakeeles autult, nurjatult, sündsusetult, sageli ka seadusvastaselt toimivat isikut (EKSS II: 5). Murretes on sõna tähendusväli mitmeti laiem. Üle Eesti on kaabak ~ kaabakas tuntud üdini negatiivse tegelasena, tähendades hulgust, kelmi,…
1. Kaabakas
Kaabakas tähendab kirjakeeles autult, nurjatult, sündsusetult, sageli ka seadusvastaselt toimivat isikut (EKSS II: 5). Murretes on sõna tähendusväli mitmeti laiem. Üle Eesti on kaabak ~ kaabakas tuntud üdini negatiivse tegelasena, tähendades hulgust, kelmi,…
Kuningamäe(d)
Kuninga-algulisi kohanimesid on Eestis üpris rohkesti. Vanimate Kuninga-nimede esmamainingud pärinevad „Eesti kohanimeraamatu” (EKNR) andmeil XVI sajandist: Kuninga (küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, PJg) – 1500. aastatel Kuninca, Kuningaküla (küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, Vai) – 1583 Kunnungekyll,1 Kuninguste (küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, Jaa) – 1592 Hans Konning ja Kuningvere (küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, Kod) – 1588 Kunigastfer. Nimede lähtekohaks on peetud sõna kuningas ning need võisid olla tekkinud vabameeste või vabatalude nimedest, samas pole välistatud ka lähtumine isikunimest. Kuningamäe (küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, Plt) nimi on neist paarsada aastat noorem, ilmudes kirjapanekuisse karjamõisa saksakeelse nimena XVIII sajandi lõpus – 1797 Königsberg.…
Millise lauliku lapsepõli?
Üks eesti kultuuri tähtteoseid, laul „Lauliku lapsepõli” ehk algussõnade järgi „Kui ma olin väiksekene”, põhineb rahvalauludel ning sai oma hästituntud kuju lauljanna Aino Tamme (1864–1945) ja helilooja Miina Härma (1864–1941, aastani 1935 Hermann) koostöös. Laul on käibel nii koori-, soolo- kui ka seltskonnalauluna, ilmunud arvukates laulikutes ning taas rahvasuhu tagasi läinud. Tutvustan selle rahvalaulutöötluse tuntud ja tundmata allikaid, otsides lauluteksti päritolu, ja rullin lahti laulu kujunemisloo, kus eesti suulise ja kirjaliku kultuuri piiril kohtusid alletusviisid, lüürilise rahvalaulu tekst ja modernse muusikakultuuri žanrid. Puudutan sealjuures üldisemalt jäljendamise osa loomisel nii suulises kui ka kirjalikus muusikakultuuris.
Kunstiteose loomine lähtub alati mingil määral eelnevast…
Kunstiteose loomine lähtub alati mingil määral eelnevast…
„Kõik on muidugi selle poolt.”
[Lapeteus] [s]ulges küll silmad, kuid tunne, et ta viibib koosolekul, süvenes.
(Kuusberg 1963: 91)
Sotsialistlikku korda kujutavates teostes on koosolekustseenidel sageli kaalukas roll. Olen varem käsitlenud koosoleku motiivi eesti sotsrealistlikes proosateostes (Sapunjan 2021). Siinse artikli eesmärk on laiendada uurimisobjekti nii ruumiliselt kui ka ajaliselt. Toon koosoleku kujutamise näiteid mujalt raudse eesriide taha jäänud totalitaarse ühiskonna kogemust jagavast kirjandusest ning käsitlen teoseid, mis vaatavad totalitaarset süsteemi retrospektiivselt, kas Stalini surma järel või siis juba pärast kujutatava süsteemi kokkuvarisemist.
Keskendun neljale romaanile, mis kõik kujutavad sotsialismiajal elamise kogemust nii, et üks keskne sündmus on koosolek. Neist neljast ilmus Enn Vetemaa lühiromaan „Pillimees” (1967) ainsana…
(Kuusberg 1963: 91)
Sotsialistlikku korda kujutavates teostes on koosolekustseenidel sageli kaalukas roll. Olen varem käsitlenud koosoleku motiivi eesti sotsrealistlikes proosateostes (Sapunjan 2021). Siinse artikli eesmärk on laiendada uurimisobjekti nii ruumiliselt kui ka ajaliselt. Toon koosoleku kujutamise näiteid mujalt raudse eesriide taha jäänud totalitaarse ühiskonna kogemust jagavast kirjandusest ning käsitlen teoseid, mis vaatavad totalitaarset süsteemi retrospektiivselt, kas Stalini surma järel või siis juba pärast kujutatava süsteemi kokkuvarisemist.
Keskendun neljale romaanile, mis kõik kujutavad sotsialismiajal elamise kogemust nii, et üks keskne sündmus on koosolek. Neist neljast ilmus Enn Vetemaa lühiromaan „Pillimees” (1967) ainsana…
Lühikroonika
30. septembrist 2. oktoobrini toimus Tartus rahvusvaheline rakendusfoneetika konverents „International Symposium on Applied Phonetics”. Kutsutud esinejad olid Ocke-Schwen Bohn (Århusi ülikool, Taani, „Forever young: No „critical period” for speech learning ability”), Sofia Strömbergsson (Karolinska instituut, Rootsi, „Navigating the search for ‘normal’ in children’s speech and language disorders”), Kirsty McDougall (Cambridge’i ülikool, Suurbritannia, „Analysis of disfluency behaviour for forensic phonetic applications”) ja Adrian Simpson (Jena Friedrich Schilleri ülikool, Saksamaa, „Accounting for phonetic patterns in the expression of sex and gender in prepubertal and adult voices”). Eesti teadlastest olid esindatud Anton Malmi, Katrin Leppik, Liis Themas, Pärtel Lippus, Marika Padrik, Kairi Kreegipuu, Pire Teras,…
UFO-d ja anomaaliad kogemusjuttudes
Igor Volke pühendunud töö ufoloogia ja anomalistika valdkonnas ei ole vist jäänud kellelegi märkamatuks. Ta on pakkunud Eesti meediale rohkesti kommentaare ja intervjuusid, temast on ilmunud persoonilugusid1 ja ta on avaldanud populaarseid raamatuid.2 Volke tegevus on kantud süstemaatilisest uurijahuvist, soovist avardada eestlaste piiratud vaatevälja ja loksutada hangunud mõtteruumi. Tänapäeva inimene mõtleb ju eelkõige maistest asjadest ja isiklikust toimetulekust, mitte taevalistest jõududest ega kosmilisest kõiksusest. Ajakirjanduslikku vormi surutud ufoloogia võib olla nii vaimselt virgutav kui ka ärritav. Alatihti ilmub seepeale üleolevaid netikommentaare, milles kogu temaatika taandatakse uhhuu-paradigmale, kuhu kuuluvad ka lapik maa, astroloogia ning muu ebausk. Ufoloogia, anomalistika ja parapsühholoogia on…