Rubriik
Valdkond
Aasta
Lühidalt
Raamatut, mis sisaldab „317 romantilist ja avameelset armastuskirja” (lk 5), võib mõista intiimse eeltaktina Enn Nõu kroonika-raamatule „Ülestähendusi ajast ja elust. Mälestuste kroonika 1956–2022” (2023), kus erasfääri jäädvustamisel on hoitud lühidat ja delikaatset joont.1 Alates Enn Nõu ja Helga Raukase tutvumisest 1956. aasta oktoobrikuus kuni abiellumiseni 29. detsembril 1957 ja seejärel paratamatutel lahusoleku hetkedel 1958. aasta sügiseni peetud kirjavahetus liikus Uppsala (vahepeal Ennu sõjaväeteenistuse ajal Linköpingu ja Loftahammari) ning Stuvsta (vahepeal Helga praktika tõttu Mellösa) vahel. Ning enesest mõista ilmutab värskelt armunute ja kiiresti kihlunute kirjade publikatsioon tundetulva kogu selle ehtsuses: nii ebalus- kui ka meelekindlushetkedel, nii ennastsalgavas joobumuses kui…
Väitekiri läti ornamendi ja muinasmütoloogia põimumisest eri ideoloogiatega läbi aja tänapäevani
Digne Ūdre-Lielbārde väitekiri „Läti rahvapärase ornamendi ja mütoloogia sõlmpunkt kui taaselustamine: vaidlustatud ajaloolised kihid, visualiseeritud ideoloogiad ja kaubastatud loovus” puudutab läti rahvapärast ornamenti ja selle seoseid mütoloogiaga eri ajaloolistes ja ideoloogilistes ümbrustes. Aastal 1923 võeti läti ornamendimärgid ja nende tõlgendused kasutusele etnotsentrilises identiteedi- ja rahvusloomes. Sel aastal avaldas Ernests Brastiņš teose „Latviešu ornamentika” („Läti ornamentika”), mis pani aluse läti ornamendi kaanonile, kus igal märgil on müütiline tähendus ja sellele vastab mütoloogiline tegelane. Stalini ajal anti läti ornamendile ja selle tõlgendustele strateegiliselt uus ülesanne: neist said nõukogude ideoloogia kandjad. Läti ornamendi kasutamine ja selle seostamine muistse ristiusueelse läti usuga taaselustus XX…
Kaunis raamat kaunist kunstist, ilma registrita
Ühes parimaist ilukirjanduslikest alkeemiakäsitlustest, mis eesti keeles saadaval, on tšehhi klassik Vladimír Neff kirjutanud: „Teaduslikes raamatutes, mida alkeemikud on kirja pannud oma tegevuse kohta, rõhutatakse asjaolu, et Tarkade Kivi loomise mõte pole üksnes praktiline, vaid eeskätt just vaimne ehk spirituaalne, nii et tegemist pole ainult lihtlabaste metallide väärismetallideks muutmisega, vaid ka selle maailmavaate kinnitamisega, mis toetub põhidogmale, et „kõik on üks”, see tähendab, et kogu surnud ja elav mateeria pärineb ühest ja samast põhilisest ürgmateeriast, aga samuti on siin tegemist Suure Teoga tegeleva inimese muutumisega: oma loomuselt madal ning patune alkeemik, nagu inimesed kord juba on, vabaneb selles kannatlikkuse tohutus…
Eluküsimus
Kui ollakse ainult vastu,
ei oldagi millegi poolt.
Ometi on meil pilved
ja valgus mõlemalt poolt.
Jüri Üdi, „Eluküsimus”
Teenekas tõlkija ja kirjanik Juhani Salokannel (snd 1946) on teise põlve estofiil. Tema isa, koolinõunik Akseli Salokannel (1876–1969) suhtles eesti koolimehe Johannes Käisiga juba siis, kui Soome kirjanike rühmitus Tulenkantajat püstitas loosungi „Eestin kautta Eurooppaan”.1 Ajalugu aga tegi käänu: kümme aastat hiljem hakkasid soomlased Nõukogude Liidule vastu ja meid pöörati väevõimuga itta.
Oma kolmandas eesti keelde jõudnud monograafilises käsitluses („Vastaanpanemisen kulttuurihistoria. Viron kirjallisuuden verkostoja 1940-luvulta nykyaikaan”, 2023) võtab Salokannel vaatluse alla Eesti riigikaotuse ajal arenenud vaimse vastupanu, tuginedes eelkõige ilukirjandusele ja selle väljaandmisele, ning toob…
ei oldagi millegi poolt.
Ometi on meil pilved
ja valgus mõlemalt poolt.
Jüri Üdi, „Eluküsimus”
Teenekas tõlkija ja kirjanik Juhani Salokannel (snd 1946) on teise põlve estofiil. Tema isa, koolinõunik Akseli Salokannel (1876–1969) suhtles eesti koolimehe Johannes Käisiga juba siis, kui Soome kirjanike rühmitus Tulenkantajat püstitas loosungi „Eestin kautta Eurooppaan”.1 Ajalugu aga tegi käänu: kümme aastat hiljem hakkasid soomlased Nõukogude Liidule vastu ja meid pöörati väevõimuga itta.
Oma kolmandas eesti keelde jõudnud monograafilises käsitluses („Vastaanpanemisen kulttuurihistoria. Viron kirjallisuuden verkostoja 1940-luvulta nykyaikaan”, 2023) võtab Salokannel vaatluse alla Eesti riigikaotuse ajal arenenud vaimse vastupanu, tuginedes eelkõige ilukirjandusele ja selle väljaandmisele, ning toob…
Kuidas tappa taaka
Lilli Luuk avab oma teises romaanis „Ööema” ajad ja aegade haavad ning üksikute inimelude tähenduse ajaloosündmuste vintsutustes. Avab inimestesse kodeeritud pained, eelmiste põlvkondade jäetud saladused ja valud. Pakub ka viisi, kuidas nendega toime tulla ja kuidas edasi elada siis, kui aeg tundub olevat sinu vastu. Mitte et kirjandus peaks pakkuma väljapääsu keerulistest olukordadest, aga ta võib seda teha, sest hea ilukirjandus on ju tõhusam eneseabikirjandus kui selle nimega riiuleis müüdav.
Tegevuspaik romaanis on läbivalt sama, raba – täpsemalt märgade maade rüpes, nagu saarel asuv talu hõreda asustusega külas. Tegevusaeg hõlmab pea sada aastat, kui võtta alguseks ühe peategelase, Malle sünd sõdadevahelise…
Tegevuspaik romaanis on läbivalt sama, raba – täpsemalt märgade maade rüpes, nagu saarel asuv talu hõreda asustusega külas. Tegevusaeg hõlmab pea sada aastat, kui võtta alguseks ühe peategelase, Malle sünd sõdadevahelise…
Mis on ühist sõnadel veterinaararst ja vasikas?
Foto: Maarek Sillamäe
5. mail tähistab 80. sünnipäeva teenekas keele- ja loomaarstiteadlane, Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler Enn Ernits. Keele ja Kirjanduse palvel vastas ta küsimustele oma teadlasetee ning mitmekülgsete huvide kujunemise ja põimumise kohta.
Olete hariduselt veterinaar, kuid olete olulisel määral panustanud ka muinastaide ning eesti sõna- ja nimeloo uurimisse. Kuidas olete keele- ja kultuurihuvi ning veterinaariaalaseid teadmisi oma teadustöös põiminud?
Õppisin Tartus loomaarstiks ja Moskvas veterinaarainete õpetajaks. Töötasin paar aastat sovhoosis peaveterinaararstina ning loomakasvatustehnikumis ja -koolis õpetajana, kuid ülejäänud töömeheelu möödus Eesti Maaülikoolis (varasem Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA), seejärel Eesti Põllumajandusülikool). Enamik tööaastatest assistendist professorini ja tagasi dotsendini kulus…
5. mail tähistab 80. sünnipäeva teenekas keele- ja loomaarstiteadlane, Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler Enn Ernits. Keele ja Kirjanduse palvel vastas ta küsimustele oma teadlasetee ning mitmekülgsete huvide kujunemise ja põimumise kohta.
Olete hariduselt veterinaar, kuid olete olulisel määral panustanud ka muinastaide ning eesti sõna- ja nimeloo uurimisse. Kuidas olete keele- ja kultuurihuvi ning veterinaariaalaseid teadmisi oma teadustöös põiminud?
Õppisin Tartus loomaarstiks ja Moskvas veterinaarainete õpetajaks. Töötasin paar aastat sovhoosis peaveterinaararstina ning loomakasvatustehnikumis ja -koolis õpetajana, kuid ülejäänud töömeheelu möödus Eesti Maaülikoolis (varasem Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA), seejärel Eesti Põllumajandusülikool). Enamik tööaastatest assistendist professorini ja tagasi dotsendini kulus…
Keelekontakt on alati ühtlasi kultuurikontakt
Foto: Kristi Sits
Hinnatud etümoloog ja tõlkija Lembit Vaba tähistab 27. mail 80. sünnipäeva. Keele ja Kirjanduse palvel vastas ta mõnele küsimusele oma keelehuvi kujunemise, keele ja kultuuri seoste, sõnade päritolu, Läti-huvi ning õpetamis- ja tõlkimiskogemuse kohta.
Teie kirg on pikalt olnud meie lõunanaaber Läti. Palun avage veidi oma Läti-huvi kujunemise tagamaid. Millest see huvi alguse sai ja mis Teid läti keele ja kultuuri juures köidab?
Kired lõõmavad pigem ehk seebiooperites. Vaatan Läti poole keeleuurija ja kultuurihuvilise kaine pilguga. Läti-eesti, riivamisi ka eesti-läti keelesuhetega tegeldes olen alati püüdnud kasutada neid teadusliku uurimistöö instrumente, mis tagaksid usaldusväärse tulemuse. Mul on väga vedanud – minu õpetajad…
Hinnatud etümoloog ja tõlkija Lembit Vaba tähistab 27. mail 80. sünnipäeva. Keele ja Kirjanduse palvel vastas ta mõnele küsimusele oma keelehuvi kujunemise, keele ja kultuuri seoste, sõnade päritolu, Läti-huvi ning õpetamis- ja tõlkimiskogemuse kohta.
Teie kirg on pikalt olnud meie lõunanaaber Läti. Palun avage veidi oma Läti-huvi kujunemise tagamaid. Millest see huvi alguse sai ja mis Teid läti keele ja kultuuri juures köidab?
Kired lõõmavad pigem ehk seebiooperites. Vaatan Läti poole keeleuurija ja kultuurihuvilise kaine pilguga. Läti-eesti, riivamisi ka eesti-läti keelesuhetega tegeldes olen alati püüdnud kasutada neid teadusliku uurimistöö instrumente, mis tagaksid usaldusväärse tulemuse. Mul on väga vedanud – minu õpetajad…
Petseri nime päritolust
Põhjalik kirjeldus põlisel seto asualal paikneva Petseri linna (vn Печо́ры) nime kohta leidub „Eesti kohanimeraamatus” (EKNR). Praegu kannab Petseri nime klooster ja rajoon, varem on olnud ka sellenimeline maakond, vald ja külakogukond. Kirjasõnas on esitatud toponüümi päritolu kohta mitu võimalikku seletust, kuid millised neist on tõenäolisemad, seda teada ei saa. Kohanimede algupära kindlakstegemisel on uurija sageli kimbatuses, sest häälikulise koosseisu poolest võib aluseks sobida mitu sõna. Ent kui ei õnnestu sedastada nimepaneku motiivi, võibki tõepilt jääda ähmaseks.
Kas eesti või vene keelest?
EKNR-is esitatud Petseri nime etümoloogiad saab kõrvutamiseks pakutud apellatiivide põhjal jagada kahte leeri: ühtedel andmetel pärineb nimi slaavi keeltest, teiste…
Kas eesti või vene keelest?
EKNR-is esitatud Petseri nime etümoloogiad saab kõrvutamiseks pakutud apellatiivide põhjal jagada kahte leeri: ühtedel andmetel pärineb nimi slaavi keeltest, teiste…
kabajantsik ja vorlontsik
„Eesti keele seletav sõnaraamat” (EKSS) ütleb, et kabajantsik on ’hulgus, suli, kahtlane isik’ või sisutu sõimusõna, vorlontsik aga ’logard, päevavaras’. Sõnavarauurijad on mitut puhku avaldanud arvamust nende päritolu kohta.
kabajantsik pääseb sõnaraamatusse aastal 1936, kui ilmub Elmar Muugi koostatud „Väikese õigekeelsus-sõnaraamatu” viies, parandatud ja täiendatud trükk, kus see on esitatud kujul kabajan´tsik ’kaabakas’ (VÕS 1936: 149), kuid kirjasõnas esineb see Enn Ernitsa (2024: 1129) andmeil juba aastal 1894, kui Sakala lisas ilmub August Kitzbergi näidend „Punga-Mart ja Uba-Kaarel”. kabajańtsik ~ kabajańtsikas ~ kabajantsik ~ kabajansik näikse olevat rohkem tuntud idapoolses Eestis, sh rannikumurde idaosas (IisR), keskmurde idaservas (Sim), idamurdes (Trm Lai)…
kabajantsik pääseb sõnaraamatusse aastal 1936, kui ilmub Elmar Muugi koostatud „Väikese õigekeelsus-sõnaraamatu” viies, parandatud ja täiendatud trükk, kus see on esitatud kujul kabajan´tsik ’kaabakas’ (VÕS 1936: 149), kuid kirjasõnas esineb see Enn Ernitsa (2024: 1129) andmeil juba aastal 1894, kui Sakala lisas ilmub August Kitzbergi näidend „Punga-Mart ja Uba-Kaarel”. kabajańtsik ~ kabajańtsikas ~ kabajantsik ~ kabajansik näikse olevat rohkem tuntud idapoolses Eestis, sh rannikumurde idaosas (IisR), keskmurde idaservas (Sim), idamurdes (Trm Lai)…
Andmepõhine vaade tärkavale eesti kirjakogukonnale 1800–1940
1. Sissejuhatus
XIX sajandi teisel poolel muutus oluliselt eestlaste roll tekstide kirjutamises, kirjastamises ja lugemises tänapäeva Eesti alal. Sajandi esimesel poolel oli trükisõna tänapäeva Eesti alal peamiselt saksakeelne – eestikeelseidki raamatuid (peamiselt religioosset kirjandust, veidi jutu- ja aimekirjandust) kirjutasid enamasti kohalikud baltisakslased (Vinkel 1966; Reimo, Paatsi 2010). Sajandi teisel poolel hakkas välja kujunema eesti soost haritlaskond, kes järk-järgult sai trükisõnas domineerivaks (Karjahärm, Sirk 1997). Lühidalt: „muutused olid jõulised, kiired ja tagasipöördumatud” (Reimo, Paatsi 2010: 7).
Nende muudatuste kirjeldamine on saanud mitme eriala ülesandeks ning seostub raamatulooga (vt Paatsi 2016), keele ajalooga (Raag 2008), demograafiliste muutustega (Ainsaar 1997), kultuuriliste püüdlustega (Undusk 2012), rahvahariduse…
XIX sajandi teisel poolel muutus oluliselt eestlaste roll tekstide kirjutamises, kirjastamises ja lugemises tänapäeva Eesti alal. Sajandi esimesel poolel oli trükisõna tänapäeva Eesti alal peamiselt saksakeelne – eestikeelseidki raamatuid (peamiselt religioosset kirjandust, veidi jutu- ja aimekirjandust) kirjutasid enamasti kohalikud baltisakslased (Vinkel 1966; Reimo, Paatsi 2010). Sajandi teisel poolel hakkas välja kujunema eesti soost haritlaskond, kes järk-järgult sai trükisõnas domineerivaks (Karjahärm, Sirk 1997). Lühidalt: „muutused olid jõulised, kiired ja tagasipöördumatud” (Reimo, Paatsi 2010: 7).
Nende muudatuste kirjeldamine on saanud mitme eriala ülesandeks ning seostub raamatulooga (vt Paatsi 2016), keele ajalooga (Raag 2008), demograafiliste muutustega (Ainsaar 1997), kultuuriliste püüdlustega (Undusk 2012), rahvahariduse…
Utopistliku maailmaparandamise laboratooriumis
Kui XXI sajandi alguse globaliseerunud maailmas on üha enam hakatud rääkima keelte väljasuremisest ja keelelise mitmekesisuse säilitamise vajalikkusest (Crystal 2003; Soosaar 2023), siis umbes sada aastat tagasi peeti keelte rohkust pigem rahvusvahelist suhtlust pärssivaks nähtuseks. Sellise vaateni oli inimkonna viinud kommunikatsiooni- ja transporditehnoloogia areng, mis tihendas rahvastevahelisi kokkupuuteid ning ühtlasi süvendas teadmisi maailma keelte arvukusest, globaalse lingua franca puudumisest ja sellega seotud raskustest üksteisest arusaamisel (Krajewski 2014; Waterlow 1913: 583). Keelte rohkusest tingitud suhtlusraskused olevat mõningate arvamuste järgi koguni põhjustanud või vähemasti soodustanud sõdade puhkemist (nt Aray 2017; Blanke 1985: 69–70; Dyer 1923: 9; Mead 1924). Nõnda hakkas kujunema idee,…
KAITSTUD DOKTORITÖÖD
22. jaanuaril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Kristjan Haljak doktoritöö „Jaan Oks ja Lautréamont: üleastuv-tume kirjandus ja luulekeele revolutsioon”. Juhendaja oli Daniele Monticelli (TLÜ), oponendid Tiina Ann Kirss (Eesti Kirjandusmuuseum) ja Epp Annus (TLÜ).
Jaan Oks (1884–1918) oli eesti luule- ja proosakirjanik ning kirjanduskriitik, kelle töid küll kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjast ei leia, kuid kes viis eesti kirjanduses oma avangardse loominguga (näiteks „Nimetu elajas”, „Tume inimeselaps” ja „Emased”) ellu revolutsiooni, paljuski sarnaselt nagu sürrealismi esiisa Comte de Lautréamont (1846–1870) prantsuse kirjanduses.
Kristjan Haljak uuris nende kahe murrangulise kirjaniku loomet ning tõdes, et nii Oksa kui ka Lautréamonti isiksusi ja loomingut seob mäss ühiskondlike…
Jaan Oks (1884–1918) oli eesti luule- ja proosakirjanik ning kirjanduskriitik, kelle töid küll kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjast ei leia, kuid kes viis eesti kirjanduses oma avangardse loominguga (näiteks „Nimetu elajas”, „Tume inimeselaps” ja „Emased”) ellu revolutsiooni, paljuski sarnaselt nagu sürrealismi esiisa Comte de Lautréamont (1846–1870) prantsuse kirjanduses.
Kristjan Haljak uuris nende kahe murrangulise kirjaniku loomet ning tõdes, et nii Oksa kui ka Lautréamonti isiksusi ja loomingut seob mäss ühiskondlike…
LÜHIKROONIKA
2.–5. märtsini toimus Tallinnas Balti- ja Põhjamaade ühine keeletehnoloogia konverents „NoDaLiDa/Baltic-HLT 2025”. Esmakordselt tulid Eestisse kokku valdkonna eksperdid Põhja- ja Baltimaadest ning mujalt, et arutada loomuliku keele töötlemise, arvutilingvistika, kõnetuvastuse ja -sünteesi teemasid. Plenaarettekanded pidasid Arianna Bisazza (Groningeni ülikool, Holland, „Not all language models need to be large: Studying language evolution and acquisition with modern neural networks”), Arvi Tavast (EKI, „No sex, no future: On the status of Estonian in a changing world”) ja Dirk Hovy (Milano Bocconi ülikool, „The illusion of understanding – unpacking the true capabilities of language models”). Eestist osalesid Aarne Talman, Hele-Andra Kuulmets, Taido Purason, Mark…
„Mul on olnud väga huvitav elu…”
Foto: Mats Õun
Neljapäev, 27. veebruar
Üleeile, 25. veebruaril, suri Krista Aru. Kui sureb nii elus inimene, nagu Krista oli, siis see lämmatab, õieti lämmatab see olukord, mis paiskab meid vastamisi uskumatuga: kas tõesti Kristat enam pole? Kuidas nii? Miks ometi?
Laupäev, 1. märts
Hommik on udune, lund on veel väga üksikutes kohtades, maa, mis taanduva udu alt vaikselt paistma hakkab, rohetab, justnagu oleks kevad kohe algamas, kohe hakkaksid kohisema kevadtuuled ja rohi valmistuks mühinal kasvama. Ometi on aeg, kus maailm on teinud järsu nõksaku, kõik paistab äkki teisiti, valgus on teravam, varjud mustemad, õuest kostvad inimeste hääled sulavad kokku, taanduvad taustale, vaid…
Neljapäev, 27. veebruar
Üleeile, 25. veebruaril, suri Krista Aru. Kui sureb nii elus inimene, nagu Krista oli, siis see lämmatab, õieti lämmatab see olukord, mis paiskab meid vastamisi uskumatuga: kas tõesti Kristat enam pole? Kuidas nii? Miks ometi?
Laupäev, 1. märts
Hommik on udune, lund on veel väga üksikutes kohtades, maa, mis taanduva udu alt vaikselt paistma hakkab, rohetab, justnagu oleks kevad kohe algamas, kohe hakkaksid kohisema kevadtuuled ja rohi valmistuks mühinal kasvama. Ometi on aeg, kus maailm on teinud järsu nõksaku, kõik paistab äkki teisiti, valgus on teravam, varjud mustemad, õuest kostvad inimeste hääled sulavad kokku, taanduvad taustale, vaid…
Kalevipoeg kui trikster
Hasso Krulli 2024. aasta 9. detsembril doktoritööna kaitstud monograafia on tähelepanuväärne ja mulle isiklikult sümpaatne teos mitmes mõttes. Esiteks on see küll uurimuslik, aga samal ajal selge kontseptuaalse joonega läbi viidud ning kokkuvõttes ka maailmavaateline ja ideoloogiline tekst. Autor võtab uue nurga alt fookusse eesti vägilasmuistendid näitamaks, et neid kannab üsnagi läbivalt triksterimall, niisiis pidevalt ambivalentsusi tekitav ning ühemõttelisi määratlusi ja moraalseid hinnanguid välistav tegelaskuju, ühtaegu nii kultuuriheeros kui ka metsakoll, kelle jäljed on loetavad looduses – seal, kuhu ta kogu oma olemusega kuulub, aga kuhu ta kogu aeg ka mõrasid ja mõlke lööb ehk kultuuri algeid tekitab.
Triksteri looduslik…
Triksteri looduslik…
Vähem on parem
Maimu Berg on avaldanud 33 aasta jooksul viis lühiproosakogu. Autorile meeldib eri kujutamisviise katsetada ja varieerida – see ilmneb nii tema loomingu tervikpildis kui ka viimases jutukogus „Abitu armastus”. Bergi lühiproosat võiks kujutada paisuva universumina, mille algpunkt on tihke kontsentreeritud tundepilt ning lõppsaadus keerukate süžeeliinidega põnevusmüsteerium. Mulle tundub seejuures, et Bergi lugude kunstiline tase on sündmustiku kirevusega pöördvõrdelises seoses: mida vähem virvarri, seda parem pala.
Selle hinnangu puhul arvestatagu, et mulle ei imponeeri üleüldse krimi- ega põnevuskirjandus, mind ei huvita absoluutselt, kes on mõrvar. Kuid väheseid lugemiskogemusi mälusopist kokku kraapides paistab ometi, et Bergi kireva sündmustikuga lood ei ole kunagi…
Selle hinnangu puhul arvestatagu, et mulle ei imponeeri üleüldse krimi- ega põnevuskirjandus, mind ei huvita absoluutselt, kes on mõrvar. Kuid väheseid lugemiskogemusi mälusopist kokku kraapides paistab ometi, et Bergi kireva sündmustikuga lood ei ole kunagi…
Poiss, kes teadis ussisõnu
Martin Vabati debüütromaani kõige silmatorkavam tunnus on polüfoonia. Ilmselt kulub lugejal mõni lehekülg, et teksti rütmi ja stiiliga harjuda. Jutustus on tihedalt läbipõimitud arvuka tegelaskonna kõnega, mis sisaldab slängi, murdelisi väljendeid, eesti ja vene segakeelt, popkultuuri tsitaate, kõnekeelseid vorme, arhaisme ja mida kõike veel. See tekstiline mitmehäälsus on alguses suisa kurdistav. Sealjuures pole enamasti täpsustatud, kes, kus ja kellele üht või teist ütles. Vabati tekst on kui fraasidest kootud kaltsuvaip, kus tihedalt kokku põimitud riideribad ometi ilusa ja särava terviku moodustavad.
Teos kannab endas tugevat emotsionaalset laengut. „Ja rästikud tantsisid” on seisundikirjandus, paljude väikeste hetkede ja aistingute kollaaž. Lühikeste peatükkide…
Teos kannab endas tugevat emotsionaalset laengut. „Ja rästikud tantsisid” on seisundikirjandus, paljude väikeste hetkede ja aistingute kollaaž. Lühikeste peatükkide…
Mis kui vägev merelaine…
Pealkirjas Gustav Suitsu värsi abil väljendatud lainetuse mõte on mul õige vana. Paar korda olen sellest kirjasõnas juttu teinud, aga vaevalt et lugejaile meeldejäävalt. Nüüd, raamatuaasta tuules, tundub kohane seda ideed veel kord tutvustada ja pisut värskendada.
Juba ennemuistsel aal, oma väitekirjas „Eesti ballaad 1900–1940” (1991) avastasin lüüriliste ja lüroeepiliste aegade rütmilise vaheldumise korrapära, mida võib üldistada kogu eesti luuleloole. Eriti seoses Marie Underi „Õnnevarjutusega” (1929), mis esindab üht kõrgemat lainet, olen seda nähtust ikka silmas pidanud. Toetusin sellele mustrile ka oma saatesõnas žanripiiblile „Eesti ballaad. Antoloogia. XVII–XX sajand” (2003), asja olemust siiski lähemalt avamata. Püüan selle nüüd natuke selgemaks…
Juba ennemuistsel aal, oma väitekirjas „Eesti ballaad 1900–1940” (1991) avastasin lüüriliste ja lüroeepiliste aegade rütmilise vaheldumise korrapära, mida võib üldistada kogu eesti luuleloole. Eriti seoses Marie Underi „Õnnevarjutusega” (1929), mis esindab üht kõrgemat lainet, olen seda nähtust ikka silmas pidanud. Toetusin sellele mustrile ka oma saatesõnas žanripiiblile „Eesti ballaad. Antoloogia. XVII–XX sajand” (2003), asja olemust siiski lähemalt avamata. Püüan selle nüüd natuke selgemaks…
Keskkonnakriis nõuab humanitaaridelt suure pildi selgitamist
Foto: Meeli Küttim, Tallinna Linnamuuseum
Tartu Ülikooli ökosemiootika ja keskkonnahumanitaaria professoril ning hinnatud luuletajal Timo Maranil täitub 50. eluaasta 13. aprillil. Vestlesime temaga sel puhul kultuuri ja looduse suhetest ning nende uurimisest, luulest, keskkonnakriisist ja humanitaarteadlaste rollist sellele lahenduste otsimisel.
Kuidas juhtus niimoodi, et läksid Tartu Ülikooli õppima bioloogiat, siis aga jõudsid semiootika osakonda?
Kujunemislool on harva üks konkreetne põhjus. Sagedamini on seal paljude mõjutuste, paljude seoste koosmõju, maastik eri asjadest, mis inimest mingis suunas lükkavad.
Minule on üks olulisemaid taustu olnud minu isa Rein Marani tegevus. Ta on teinud palju loodusfilme, mille võttekohaks oli üks talu Läänemaal, kus suvitasime igal suvel…
Tartu Ülikooli ökosemiootika ja keskkonnahumanitaaria professoril ning hinnatud luuletajal Timo Maranil täitub 50. eluaasta 13. aprillil. Vestlesime temaga sel puhul kultuuri ja looduse suhetest ning nende uurimisest, luulest, keskkonnakriisist ja humanitaarteadlaste rollist sellele lahenduste otsimisel.
Kuidas juhtus niimoodi, et läksid Tartu Ülikooli õppima bioloogiat, siis aga jõudsid semiootika osakonda?
Kujunemislool on harva üks konkreetne põhjus. Sagedamini on seal paljude mõjutuste, paljude seoste koosmõju, maastik eri asjadest, mis inimest mingis suunas lükkavad.
Minule on üks olulisemaid taustu olnud minu isa Rein Marani tegevus. Ta on teinud palju loodusfilme, mille võttekohaks oli üks talu Läänemaal, kus suvitasime igal suvel…
Inimese ja looduse suhte mõtestamine esseistikas
1. Esseistika kui avatud mõtlemisvorm
Kui inimene püüab mõista keerulisi nähtusi, siis kust ta selleks teadmisi hangib ja kuidas neid kasutab? Mil määral oleneb mõtlemisprotsess mõttekaaslastest ning kuidas seostuvad sellega teised kultuurid ja kogukonnad, kes teadmisi loovad ja kasutavad? Sellele vastamiseks tuleb uurida protsesse, kus teadmised ühendatakse mõistmiseks (ingl knowledge → understanding) ja edastatakse mõttekäiguna.
Esseistika kätkeb mõttekäikude, nende levimise ja levitamise uurimiseks huvitavat ainest. Seda eriti siis, kui mõista esseed laias tähenduses: tõe poole püüdleva üldarusaadava lühitekstina, kus kirjutaja saab esitada tervikliku mõttekäigu oma kogemuse ja teksti ilu käsituse kaudu (Adorno 1984; Dillon 2017). Need omadused võimaldavad essee muuta teadlikult mõistmise…
Kui inimene püüab mõista keerulisi nähtusi, siis kust ta selleks teadmisi hangib ja kuidas neid kasutab? Mil määral oleneb mõtlemisprotsess mõttekaaslastest ning kuidas seostuvad sellega teised kultuurid ja kogukonnad, kes teadmisi loovad ja kasutavad? Sellele vastamiseks tuleb uurida protsesse, kus teadmised ühendatakse mõistmiseks (ingl knowledge → understanding) ja edastatakse mõttekäiguna.
Esseistika kätkeb mõttekäikude, nende levimise ja levitamise uurimiseks huvitavat ainest. Seda eriti siis, kui mõista esseed laias tähenduses: tõe poole püüdleva üldarusaadava lühitekstina, kus kirjutaja saab esitada tervikliku mõttekäigu oma kogemuse ja teksti ilu käsituse kaudu (Adorno 1984; Dillon 2017). Need omadused võimaldavad essee muuta teadlikult mõistmise…
Kolonisatsioon ja kohanimed
Kui 1880. aastatel rajasid eestlased Kaukaasia Musta mere rannikule Salme, Sulevi, Estonia ja Linda küla, oli see jätk juba kolmkümmend aastat väldanud eestlaste väljarändamisliikumisele ja asundustegevusele. Liivimaa 1849. ja Eestimaa 1856. aasta talurahvaseaduse ning 1863. aasta passiseadusega oli eesti talupoegadel tekkinud võimalus oma kodukubermangust lahkuda. Tõukefaktor oli XIX sajandil alanud demograafiline üleminek, mis põhjustas suhtelist ülerahvastatust ning tõi kaasa maapuuduse, tõmbefaktor aga Vene võimude poliitika, mis nägi ette riigi lõuna- ja idapoolsete piirkondade koloniseerimist riigi lääne- ja keskosa tihedama rahvastikuga kubermangudest pärit asunikega. Vene impeeriumi lõunapoolsetes kubermangudes rajati eesti asundusi kooskõlas riigi sammudega, mis valmistasid piirkonda ette massiliseks kolonisatsiooniks. Krimm…
Suhtumisest siugudesse Eesti kesk- ja varauusaja ajalooallikates
Keskaja õpetlaste käsituses jagunesid loomad inimesele kasulikeks ja ohtlikeks (Fossier 2008: 242). Sellest seisukohast lähtudes pole kahtlust, kumba kategooriasse liigitusid siud või maod või ussid – kuidas tahes neid ka nimetada.1 Juba vanimates eesti kirjakeele tekstides kasutatakse neid kolme sõna paralleelselt (vt VAKK: madu; uss; siug; vrd Leivo jt 2013: 19). Madu oli keskaegse arusaama järgi potentsiaalselt ohtlik, seda nii reaalselt (mürgine) kui ka sümboolses ehk eeskätt pühakirjast lähtuvas tähenduses. Võimalik ohtlikkus sundis tema suhtes valvsusele, tegu oli olendi elik elukaga, kelle juures tähelepanu ei tohtinud kunagi uinuda. Rahvalikud uskumused ja ebausukombed lisasid siugudega seotud hoiakute paletti omi nüansse. Arheoloogilisest…
LÜHIKROONIKA
7. veebruaril peeti Eesti Kirjandusmuuseumi rahvusvaheline veebikonverents „Maskid ja sandid: traditsioonilised ja kaasaegsed aspektid”. Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna ja Udmurdi riikliku ülikooli udmurdi filoloogia, soome-ugri teaduse ja ajakirjanduse instituudi korraldusel toimunud konverentsiga tähistati udmurdi folkloristi Galina Gluhhova 60. sünnipäeva. Juubilar pidas ettekande „Sanditamine udmurdi traditsioonis: maskid, kujutised, sümbolid”. Tatjana Korobova andis ülevaate Gluhhova panusest udmurdi folkloristikasse. Esinesid Nikolai Anisimov („Talvine sanditamine udmurtidel: viimaste aastate välitöödest”), Mare Kõiva („Mardid, Kadrid, mardisandid, kadrisandid, sügis-talvine sanditamine”), Nikolai Kuznetsov („Vežadõr – komi jõulud: ennustused ja sanditamine”), Natalia Ermakov („Koljadatamine: laulud ja sanditamine mordva diasporaas Eestis”) ja Sergei Troitski („Ktoonilise isikustamine: hunt”).
13. veebruaril korraldati Underi ja Tuglase…
13. veebruaril korraldati Underi ja Tuglase…
Lühidalt
Tõnis Sander. Kui meid sõtta kutsuti. Tartu: Ilmamaa, 2024. 96 lk.
Eesti kirjanduslugu tunneb kaht teineteise kaasaegset, kuid nüüdseks unustatud Sanderit, kelle elukulgu ühendavad vaimusugulus ja varajane surm. Tõnu Sander (1868–1894) oli eesti esimesi kirjandusloolasi, kes suri tiisikusse, Tõnis Sander (1887–1914) oli ajakirjanik ja luuletaja, kes kadus teadmatusse Esimese maailmasõja alguskuudel, tõenäoliselt hukkus ta 15.–17. augustil Varssavist 160 kilomeetrit põhja pool Soldau (Działdowo) juures.
Tõnis Sander hakkas luuletama 1905. aasta paiku, avaldama alates 1910, kuid oma luulekoguni ta ei jõudnud ega ole tema värsse leida omaaegseis antoloogiais. Paljud kaasaegsed eeskätt Päevalehe toimetusest on meenutanud teda soojade sõnadega. Nooreestlaste eakaaslasena on…
Eesti kirjanduslugu tunneb kaht teineteise kaasaegset, kuid nüüdseks unustatud Sanderit, kelle elukulgu ühendavad vaimusugulus ja varajane surm. Tõnu Sander (1868–1894) oli eesti esimesi kirjandusloolasi, kes suri tiisikusse, Tõnis Sander (1887–1914) oli ajakirjanik ja luuletaja, kes kadus teadmatusse Esimese maailmasõja alguskuudel, tõenäoliselt hukkus ta 15.–17. augustil Varssavist 160 kilomeetrit põhja pool Soldau (Działdowo) juures.
Tõnis Sander hakkas luuletama 1905. aasta paiku, avaldama alates 1910, kuid oma luulekoguni ta ei jõudnud ega ole tema värsse leida omaaegseis antoloogiais. Paljud kaasaegsed eeskätt Päevalehe toimetusest on meenutanud teda soojade sõnadega. Nooreestlaste eakaaslasena on…
Doktoritöö sulghäälikute häälduse varieerumisest eesti keeles
Doktoritöö uurib eesti keele lühikeste, pikkade ja ülipikkade sulghäälikute /k, p, t/ akustilisi omadusi ja varieeruvust. Töö põhineb koartikulatsiooni teoorial, mille kohaselt mõjutavad ümbritsevad häälikud otseselt hääliku kvaliteeti kõnevoos. See tähendab näiteks, et moodustuskohalt lähestikku asetsevad häälikud lühenevad ning muutuvad üksteisega sarnasemaks, mille tulemusena nende hääldus nõrgeneb. Häälikud võivad redutseeruda sel määral, et neid ei ole võimalik enam akustiliselt ära tunda. Koartikulatsiooni mõjude uurimine on põnev, sest annab aimu selle kohta, kuidas inimesed kombineerivad ja koordineerivad häälduselundeid, et panna kokku kõnevoos olevaid häälikuid ning sõnu.
Liis Ermuse töös on sulghäälikute kvaliteeti vaadeldud akustiliste meetoditega. Helilainest saadud infot on võimalik kasutada selleks, et teha…
Liis Ermuse töös on sulghäälikute kvaliteeti vaadeldud akustiliste meetoditega. Helilainest saadud infot on võimalik kasutada selleks, et teha…
Pilguheit eesti rahvausundi veega seotud üleloomulikele olenditele
Mare Kõiva „Vetehaldjate” esimene osa on mahukas ülevaade veega seotud üleloomulike olendite pärimusest eesti rahvausundis. See on ühtlasi teoreetiline käsitlus materjali kogumisloost, mitmekesisusest ja tähendusest ning Eesti Rahvaluule Arhiivis leiduva teksti- ja salvestisekorpuse aardelaegas. Raamat esitab suurepärase sissejuhatuse XIX sajandi algusest kogutud ja süstematiseeritud folklooriainesesse ja on ühtlasi uurimus, mis vaatleb süvitsi uskumuslike veeolendite eripära ning seda, kuidas nendega seotud uskumused asetuvad laiemasse rahvusvahelisse traditsioonilukku. Raamat jaguneb kolmeks: esimene osa avab vetehaldjapärimust üldiselt, teine esitab tekstikogud ja kolmas on esimese peatüki tõlge inglise keelde.
Sissejuhatav peatükk annab lühikese ülevaate materjali algsest kogumisest ja selle senisest uurimisest alates XX sajandi esimesest poolest…
Sissejuhatav peatükk annab lühikese ülevaate materjali algsest kogumisest ja selle senisest uurimisest alates XX sajandi esimesest poolest…
János Pusztay samojeedi eepos ja Arvo Valtoni soome-ugri töö
Läinud aastal lahkunud Arvo Valton jättis endast maha ulatusliku ja mõistatusliku pärandi. Tema töö kirjaniku, tõlkija, aga ka suhtleja ja kirjanduselu korraldajana oli muljet avaldav. Tundub, et oma hõlmavuses vajab see kõik veel seedimist ja täpsemaks hinnanguks vormimist. Valtoni unikaalsust suurendab fakt, et viimased aastakümned tegeles ta meie seisukohast pigem marginaalsete kultuuride ja kirjandustega. Huvist allutatud rahvaste käekäigu ja kultuuri vastu toonases Nõukogude Liidus sai alguse ta lähem tegelemine soomeugrilastega ning missiooniks soome-ugri rahvaste autorite teoste tõlkimine ja tutvustamine, soome-ugri kirjanike kongresside korraldamine, mitmekülgne suhete loomine ja hoidmine ka meie idapoolsemate hõimlastega Venemaal. Valtoni lahkumine otsekui tähistaks tema ja teiste…
Soome-ugri ja põhja usundisüsteemid
Pagulasest usundiloolase, Stockholmi ülikoolis töötanud Ivar Paulsoni (1922–1966) artiklite kogumik avab meile tema teoreetilised vaated (raamatu esimene osa „Religioonist ja usundiloost”), annab hulgaliselt võrdlevaid ja üldistavaid käsitlusi põhjarahvaste ja soomeugrilaste usundist ning lõpuks pakub noppeid Paulsoni käsitletud õpetlastest ja kultuuritegelastest (viimane osa „Kaasaegsetest”). Kui see lõpuots täiesti eraldiseisvana kõrvale jätta, saame temaatiliselt kompaktse ja dünaamiliselt areneva koguteose soome-ugri ja põhjarahvaste usundilistest ilmadest, lisaks kõikvõimalikele hingedele, vaimudele ja jumalatele ka suhtumisest surnutesse ja teispoolsusesse, jahirituaalidest, šamanismist ja arusaamadest inimese kohta. Raamatu mahuline kopsakus ei ole siiski täielikult õigustatud. Esineb omajagu kordusi (eriti teoreetilises jaotuses), nii sisulisi kui ka sõnasõnalisi, isegi peaaegu…
Haned kadunud, keerdus kadakas kuivanud… Toekas tekstivalimik kohapärimuse töömailt
Eesti maastiku- ja kohapärimuse uurimisväljal on alates nullindatest viljakad ajad: ilmub arvukalt sisukaid artikleid ning uurimusi, põnevat aime- ja teaduskirjandust. 2001. aastal lugejate ette astunud paigapärimuse-sarja esimene pääsuke, brošüürköites Rõuge kihelkonna kohalugude kogumik1 on hilisemate samasse ritta kuuluvate teostega võrreldes tagasihoidlikult õblukesepoolne, justkui paludes samuti luba suurte ja soliidsete folkloristikaväljaannete sekka tulla. Aga (häda)vajalik algus oli sellega tehtud ning kihelkonnapõhised kohalugudele keskendunud kogumikud on aasta-aastalt muutunud üha soliidsemaks nii sisult kui ka kaalult.
XXI sajandile tunnuslikku suurenenud akadeemilist ja kodu-uurimuslikku huvi maastiku- ja paigapärimuse vastu võib seletada mitmeti. Üks olulisem põhjendus on kindlasti Nõukogude okupatsiooniga kaasnenud traumaatiline kultuurikatkestus, mille käigus lõigati…
XXI sajandile tunnuslikku suurenenud akadeemilist ja kodu-uurimuslikku huvi maastiku- ja paigapärimuse vastu võib seletada mitmeti. Üks olulisem põhjendus on kindlasti Nõukogude okupatsiooniga kaasnenud traumaatiline kultuurikatkestus, mille käigus lõigati…