KAITSTUD DOKTORITÖÖD
22. jaanuaril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Kristjan Haljak doktoritöö „Jaan Oks ja Lautréamont: üleastuv-tume kirjandus ja luulekeele revolutsioon”. Juhendaja oli Daniele Monticelli (TLÜ), oponendid Tiina Ann Kirss (Eesti Kirjandusmuuseum) ja Epp Annus (TLÜ).
Jaan Oks (1884–1918) oli eesti luule- ja proosakirjanik ning kirjanduskriitik, kelle töid küll kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjast ei leia, kuid kes viis eesti kirjanduses oma avangardse loominguga (näiteks „Nimetu elajas”, „Tume inimeselaps” ja „Emased”) ellu revolutsiooni, paljuski sarnaselt nagu sürrealismi esiisa Comte de Lautréamont (1846–1870) prantsuse kirjanduses.
Kristjan Haljak uuris nende kahe murrangulise kirjaniku loomet ning tõdes, et nii Oksa kui ka Lautréamonti isiksusi ja loomingut seob mäss ühiskondlike normide ja piirangute vastu – sügavalt isiklik võitlus hinge ja keha äärmusliku vabaduse eest. See poeetiline revolutsioon, mida Haljak psühhoanalüütiliste vahenditega Oksa ja Lautréamont’i töödes leidis, ei ole midagi „paljalt literatuurset”. See on sissevaade seksuaalsuse, soo, identiteedi ja kõige isiklikuma sisemise kogemuse küsimustesse, mis seab kahtluse alla nii ühiskondlikke kui ka individuaalseid norme ja tabusid.
Haljak leiab, et monograafiat ei peaks vaatama üksnes ajaloolise käsitlusena, vaid täiel määral tänapäevase uurimusena subjekti piiridest. Sest sedasorti võrdlevat analüüsi pole Oksast ja Lautréamontist varem kirjutatud. Sealjuures näitab Haljak just Jaan Oksa loomingut ja poeetikat uues valguses, kus Eesti XX sajandi alguse modernism ja avangard omandavad vägevama transgressiivse sära. (https://www.etera.ee/zoom/203624/view?page=3&p=separate&search=Kristjan%20Haljak&tool=search&view=0,230,2048,2605)
7. märtsil kaitses Alessandra Dezi vene keele erialal doktoritöö „Функции иноязычных вкраплений в интернет-дискурсе русскоязычных жителей Италии и Эстонии: сопоставительный аспект” („Itaalia ja Eesti venekeelse diasporaa internetisuhtluse võõrkeelsete keelendite funktsioonid: võrdlev analüüs”). Juhendaja oli emeriitdotsent Jelisaveta-Kaarina Kostandi (TÜ), oponendid professor Kapitolina Fedorova (TLÜ) ja dotsent Ekaterina Protassova (Helsingi ülikool).
Doktoritöö on pühendatud Itaalia ja Eesti venekeelsete diasporaade internetisuhtluse võõrkeelsete keelendite analüüsile. Venekeelne diasporaa on keeruline sotsiokultuuriline nähtus, mis hõlmab mitmeid etnilisi ja sotsiaalseid gruppe, kes räägivad erinevaid vene keele variante. Uuring keskendub Eesti ja Itaalia venekeelsetele elanikele, kes erinevad oma ajaloo, etnilise koosseisu ja suhtumise poolest elukohariikidesse.
Eesti venekeelne elanikkond on olnud väga eripalgeline ning moodustunud sajandite vältel. Itaalia venekeelsed rühmad on aga moodustunud peamiselt postsovetliku migratsiooni tagajärjel.
Uurimuse eesmärk on analüüsida võõrkeelsete keelendite funktsioone kahe erineva diasporaa internetisuhtluses ja näidata, kuidas need peegeldavad venekeelsete inimeste sotsiaalset ja kultuurilist identiteeti Itaalias ja Eestis. Uurimus kasutab veebietnograafia ja diskursuseanalüüsi meetodeid ning keskendub sellele, kuidas kohandavad kõnelejad mitmekeelse repertuaari vahendeid vastavalt oma kommunikatiivsetele eesmärkidele.
Teoreetiline raamistik tugineb funktsionalismile ja dünaamilisele keele mõistmisele, mis analüüsib keelekasutuse kohandamist vastavalt suhtlemise vajadustele. Uuringu tulemusena selgus, et võõrkeelsed keelendid toimivad vahenditena, millega kõnelejad viitavad oma sotsiokultuurilisele keskkonnale, hindavad oma elukogemusi ja loovad oma identiteeti. Kasutusmustrite erinevused kahe diasporaa vahel viitavad sellele, et keelevälised tegurid ja erinev ajalooline kontekst kujundavad võõrkeelsete keelendite funktsioone.
Uuringu põhjal võib järeldada, et võõrkeelendid on mõlemas kontekstis vormi ja funktsiooni poolest sarnased, kuid neid mõjutab ainulaadne sotsiolingvistiline dünaamika ning et võõrkeelsed keelendid mängivad olulist rolli suhtlejate sotsiokultuurilises reaalsuses orienteerumisel. (https://hdl.handle.net/10062/107058)
21. märtsil kaitses Piret Upser Tartu Ülikoolis doktoritöö „Eesti hädaabikõned: tüübid, teemad ja suhtlusprobleemid”. Juhendajad olid Tiit Hennoste (TÜ) ja Andra Rumm (TÜ), oponent Hanna-Ilona Härmävaara (Helsingi ülikool).
Hädaabikõnesid tehakse olukorras, kus on oht kellegi elule, tervisele, varale või keskkonnale. Kriitilise olukorra operatiivseks lahendamiseks peab päästekorraldaja kindlaks tegema juhtumi sisu, selle asukoha ja osalised. Hädaabikõne edukuse alus on täpne ja võimalikult probleemivaba suhtlus ning efektiivne infovahetus: iga tõrge ja suhtlusprobleem pikendab kõne kestust, mistõttu viibib abi sündmuskohale jõudmine. Väitekirja eesmärk oli välja selgitada, millised suhtlusprobleemid eesti hädaabikõnedes tekivad, mis on nende põhjused, tõstatumise kontekst ja positsioon. Doktoritöö tuvastab hädaabikõnede tüübid, nende struktuuri ja erinevused neis esile tulevate teemade järgi. Lisaks uurib töö suhtlusprobleemide lahendusmustreid ja nende rakendamist vastavalt probleemile, teemale ja kõnetüübile. Väitekirja analüüs põhineb autentsete eestikeelsete hädaabikõnede salvestustel.
Suhtlusprobleemide teke on kõige rohkem seotud hädaabikõnes edastatava infoga: enamik tuvastatud probleeme tekib teemade puhul, kus vahetatakse suurel hulgal detailset infot, vähem probleeme tekib vestlejate emotsionaalsusest või koostöö vältimisest. Kõne tüübi ja struktuuri uurimisega tuvastatakse märkimisväärseid olemuslikke erinevusi hädaabikõnede seas. Kõne struktuuri uurimine peegeldas erinevust klassikalisest hädaabikõne struktuurist, mis illustreerib kõnetüüpide eristamise olulisust lingvistilises uurimuses. (https://dspace.ut.ee/items/6c8eb194-fb2a-428d-a2a1-2cef44c91377)
27. märtsil kaitses Pavel Kutergin Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Современные творческие коллективы Шарканского района Удмуртии в деле сохранения и популяризации традиционной культуры” („Tänapäeva Udmurtia Šarkani rajooni loomingulised ansamblid ja udmurdi traditsioonilise kultuuri säilitamise viisid”). Juhendajad olid professor Art Leete (TÜ) ja teadur Eva Toulouze (TÜ) ning oponendid Aīda Rancāne, PhD (Läti Ülikool) ja Irina Sadovina, PhD (Sheffieldi ülikool).
Vaatamata globaliseerumisele säilitab traditsiooniline kultuur oma eripära, eriti ajalooliselt mitmekesistes piirkondades nagu Udmurtia. XX sajandil omandas folkloor lavalise vormi, mis muutis selle algset ilmet. Alles sajandi teisel poolel algas liikumine folkloori autentsuse taastamiseks. Folklooripärandi säilitamine on tänapäeva Udmurtias võtmetähtsusega, kuna kohalikud kultuurilised eripärad on etnilise identiteedi osa. Seda kinnitavad Šarkani udmurtide folkloori uurimise tulemused. Väitekiri käsitleb esmakordselt folkloorikollektiive udmurdi keele säilitamise vaatenurgast.
Šarkani rajooni folklooris ilmneb põhja- ja lõunaudmurdi muusikalise pärandi ainulaadne kombinatsioon. Seda kinnitab laulurepertuaari, rahvapärase pillimängu traditsioonide ja rituaalide analüüs. Folkloorirühmad aitavad traditsiooni säilitada nii autentses esituses kui ka stilisatsioonis. Rajoonis on kolme tüüpi folkloorikollektiive: esiteks rühmad, kes esitavad rahvalaule ja -tantse ning taaselustavad rituaale; teiseks instrumentaalansamblid, kes mängivad traditsioonilisi meloodiaid ja autorite loodud teoseid; kolmandaks eri muusikastiile viljelevad kollektiivid, kes ühendavad kaasaegset muusikat folkloorielementidega.
Šarkani rajoonis on tänapäeval täheldatav rahvamuusikatraditsiooni aktiivne taaselustamine: folklooriansamblid rekonstrueerivad rituaale, uurivad arhiivimaterjale ning teevad välitöid autentse repertuaari taastamiseks. Loovkollektiivid populariseerivad udmurdi kultuuri regioonis ja peale selle aitavad kaasa pärandi integreerimisele tänapäeva kultuuriruumi, tagades põlvkondade järjepidevuse ja unikaalsete traditsioonide säilitamise. (https://dspace.ut.ee/items/3b5bab99-461e-4d48-b640-105cb7afe5cc)
31. märtsil kaitses Lona Päll Tartu Ülikoolis semiootika ja kultuuriteooria erialal doktoritöö „Bridging the disconnections: an ecosemiotic approach to place-lore in environmental conflict communication” („Semiootiliste ühenduste taastamine: ökosemiootiline vaade kohapärimuse rollile keskkonnakonfliktides”). Juhendajad olid professor Timo Maran (TÜ) ja lektor Ergo-Hart Västrik (TÜ), oponendid professor Tema Milstein (Uus-Lõuna-Walesi ülikool, Austraalia) ja kaasprofessor Renata Sõukand (Veneetsia Ca’ Foscari ülikool, Itaalia).
Doktoritöö keskendub kohapärimuse rollile keskkonnakonfliktides, tuginedes viimaste kümnendite Eesti näidetele: analüüsitakse looduslike pühapaikadega seotud konflikte, nn metsasõda ja reaktsioone suurte puude langetamisele linnakeskkonnas. Kohapärimuse tuum on keskkonna semiootiline tõlgendamine, sedakaudu väljendab kohapärimus nii kultuurilisi kui ka ökoloogilisi tähendusi, vahendades näiteks teiste liikide tegevuse või keskkonnamuutuste jälgi. Teisalt väljendab kohapärimus identiteeti, teadmisi ja ideoloogilisi seisukohti kultuuripärandi ja keskkonnaga seoses. Eesti kontekstis on kohapärimus olnud seetõttu olulisel kohal ka loodushoiuaruteludes.
Doktoritöö vaatleb esmalt kriitiliselt, kuidas kohapärimust on konfliktides kasutatud ning kuidas mõjutab neid lugusid konfliktidega kaasnev uus esituskontekst (avalikud arutelud, protestid, õiguslikud vaidlused) ja ülevahendamine ning meediakajastus. Analüüs näitas, et kohapärimust kasutatakse konfliktsetes aruteludes sageli lihtsustatult ja valikuliselt, rakendades seda vastanduste loomise ja konflikti eskaleerimise eesmärgil. Seetõttu kipuvad konfliktidega kaasnevates aruteludes kohapärimuse seosed konkreetse keskkonnaga kaduma. Konfliktidiskussioonide tulemus mõjutab otseselt ökoloogilist keskkonda, näiteks loodus- või muinsuskaitsemeetmete muutmise, arenduste lubamise või mitte lubamise, paikade suurenenud külastatavuse või uute praktikate juurutamise kaudu.
Doktoritöö pakub välja võimalusi, kuidas kohapärimuses sisalduvat mitmehäälsust ja olulist keskkonnateadmist konfliktidesse tagasi tuua ja seeläbi arutelusid tõhusamaks muuta. Kirjeldatakse metoodikat, kuidas kohapärimuse välitööde kombineerimine ökoloogilise taastamise tegevustega võimaldab fokuseerida arutelusid keskkonnale, esile tuua olulist teadmist, mis muidu märkamata jääks, pakkuda alternatiivset kaasamisviisi ja õhutada dialoogi konflikti eri osaliste vahel.
Doktoritöö loob uue teoreetilise raamistiku kohapärimuse uurimiseks just dünaamiliste protsesside kontekstis, arendab ökosemiootika mudeleid ja pakub lahendusi keskkonnakonfliktide haldamiseks. Sellega loob töö baasi, mis võimaldab edasi uurida kohalike, kontekstuaalsete narratiivide rolli keskkonnakriisiga toime tulekul ja muutuste juhtimisel. (https://dspace.ut.ee/items/3fe49f02-e253-418b-bc5f-51646efd29b6)