Jutukoguja jutukogu

Igatsus sooja ja valguse järele viib juttude koguja Lauri Sommeri sel korral päikesesoojade inimeste maadele. Kui „Ilmaveere juttude” esimese osa „maailma kese” jääb rohkem põhja poole,¹ siis sel korral vahendatakse jutte troopiliste, eksootiliste ja paradiislike paikade rahvaste traditsioonist.

Kogumiku lätete nimekirjast leiab mitme rahvusvaheliselt tuntud folkloristi, antropoloogi ja kultuuriuurija nime. Nende keele- ja kultuurialased kirjutised on humanitaarias enamasti teada, kuid ekspeditsioonidel ja rännakutel kogutud tekste tuntakse arvatavasti vähem. Näiteks Ameerika folklorist Roger D. Abrahams tundis suurt huvi Aafrika ja afroameerika kultuuride vastu, antropoloogiline lingvist Ruth Finnegan elas ja töötas mõnda aega Aafrikas ning folklorist ja keeleteadlane Lee Haring uuris India ookeani saartel elavaid rahvaid. Kairost pärit Ameerika folklorist ja jutu-uurija Hasan M. El-Shamy on tuntud Egiptuse jututraditsiooni vahendajana ning tema koostatud „Tuhande ühe öö” muinasjuttude motiiviindeks on igale muinasjutu-uurijale vajalik töövahend.² Antropoloogilise lingvistika üks rajajaid Franz Boas³ elas üle aasta Alaska lähedal Baffini saarel. Nimetada võiks ka Taani polaaruurijat Knud Rasmusseni⁴ ning Saalomoni saartel elanud ja sealseid rahvaid uurinud Kay Baumani.

Lauri Sommerit võib pidada juttude kollektsionääriks, nagu olid Uku Masing ja Jaan Kaplinski. Muinasjutte „jälitades” (lk 197) on ta justkui jahimees, kelle trofeedeks on raamatusse köidetud lood. Ta on lugudes kulgeja, kes ujutab saari mitmesugustel meredel, kuulab kaelustuvide põõtsutamist, karjatab merilehmi ja jälgib maailma ööstumist. Kokku on saanud lood, mida on räägitud maailma eri nurkades. Siin on tuttavlikke muinasjutusüžeesid, aga ka mõistatuslikke jutumaailmu.

Aafrikas 1876. aastal kirja pandud jutt „Surm” (lk 70–72) on selle kogumiku üks vanemaid. Surnute juustest tekkinud pilved, inimese jälgi kustutav tuul ning vihma minema viidud tüdrukute saatus mõjub lummava unenäona. Hinge rändamisest ning kujumuutmisest kõneleb euroopalikust jututraditsioonist täiesti erinev ning seetõttu arusaamatu ning saladuslik lugu „Ixué elu vee ja teiste asjadena omaenda kujul hõõrub ta tuld ja sureb” (lk 49–50). Usundiliste muistendite kõrval on raamatusse koha leidnud ka kristlikud legendid. Maltal 1912. aastal üleskirjutatud apokrüüfilises jutus „Aadama surm” (lk 66) on ühendatud inimkonna pattulangemise ja lunastuse lood. Ristipuulegendiks nimetatud süžee on tuntud ka Eestis. Legendi järgi palub Aadam surivoodil, et tema poeg Sett tooks Eedeni aiast õli tema võidmiseks. Sett toob kaasa ka hea ja kurja tundmise puu viljade seemned ning külvab need isa hauale. Aadama suust või kõrvast kasvab puu, millest hiljem valmistatakse Jeesuse ristipuu.

Rõõmsat äratundmist valmistab Jamaikal 1978. aastal kirja pandud anekdootlik lugu rääkivast papagoist (lk 161), kes oskab küsida: „Kes on?” Tema repertuaari lisandub torumehega peetud vestluse järel lause: „Ma olen torumees.” See meenutab Eduard Uspenski Prostokvašino lugu (1973), mille ainetel tehtud multifilm „Kolm sõpra Prostokvašinost” oli ka siinmail tuntud. Küllap oli see jutumotiiv just sel ajal populaarsuse haripunktis ning köitis jutustajaid maailma eri paikades.

Kes võiksid olla „Ilmaveere juttude” lugejad? Kogumiku koostaja näib eeldavat, et see võiks sobida kõigile, kellele meeldivad muinasjutud. Ilmselt just seetõttu on sisukorras ära märgitud lood, mis raamatu koostaja hinnangul on alla 16-aastastele lastele sobimatud. Kahtlemata tõmbab selline esiletõste tähelepanu ja mõjub intrigeerivalt. Niisugust hoiatavat tähistust on pruugitud varemgi. Näiteks kasutati väljaande „Head Eesti muinasjutud”⁵ jutukaartidel tingmärke, mis annavad teada, millised lood sobivad kõigile ja millised „pisut suurematele”. Muinasjutukaartide koostajad lähtusid juttude valikul ja ümbersõnastamisel eeldusest, et jutte loetakse lastele ette. Eristamisvajaduse tingis rahvajuttudes esinev vägivald, mis kirjastaja soovil sai eraldi märgistuse.⁶ Tänapäeval kuuluvad muinasjutud esmajoones laste lugemisvarasse. See asjaolu mõjutab nii muinasjuttude sisu kui ka keelekasutust. Surm, vägivald ja seks on kindlasti tabuteemad, mida lastele suunatud tekstides välditakse või sõnastatakse ümber.

Seda, milliseid jutte või laule sobib avaldada, on kaalunud paljud rahvajutuväljaannete koostajad.⁷ Kõhklusi on tekitanud nii frivoolne sõnakasutus kui ka mitmesugused moraaliga seotud teemad. Piiri sobiva ja sobimatu vahele on kindlasti keeruline tõmmata, sest igaühe moraalne tundlikkus on erinev. Näiteks on koostaja hinnangul Jamaikalt kirja pandud lugu „Tee head” (lk 135–139) lastele sobimatu. Selles loos ostab mees endale orja, kelle nimi on Jaan Tee Head. Pererahva meelehärmiks keeldub ori tööd tegemast. Selle asemel lööb ta trummi ja ütleb iga asja peale: tee head! Lõpuks saadab pererahvas orja minema ja naine paneb talle mürgitatud toidu kaasa. Ori kohtab teel pererahva lapsi ja annab oma toidukoti neile. Loo moraali rõhutatakse meilegi tuntud vanasõnaga: „Seepärast ytleb jamaika vanasõna, et kui sa teisele inimesele auku kaevata tahad, siis kaeva juba kaks. Tee teine endale ka. Muidu kukud ise sellesse auku, kuhu loodad teda kukkuvat. Või nagu teie juures öeldakse, et kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb.” (Lk 139)⁸ Eestis on sellest legendilisest muinasjutust (ATU 837, „Mis teed, teed endale!”)⁹ paarkümmend üleskirjutust. Neis annab ihne perenaine sandile mürgitatud leiva, see müüb leiva kõrtsmikule, kes omakorda müüb selle edasi soldatile. Viimane osutub pererahva pojaks. Ka eesti variandid lõpevad vanasõnaga.¹⁰ Loo moraalne aspekt tuleb minu arvates selgelt esile ning ma ei tea, kas on põhjust karta, et seda võiks valesti mõista.

Teised vanuse järgi piiratud lood on seksuaalsusega seotud. Nende hulgas on seksuaalhuumorile iseloomulikke liialdusi („Kõrge sild”, lk 164), ebamoraalsust taunivaid jutte („Valetamise võistlus”, lk 126–133) ning armatsemise naturalistlikku kirjeldamist („Ulépala”, lk 96–106). Egiptuses kirja pandud loos „Mees, kes tappis 99 inimest” (lk 68–69) otsib mõrtsukas lunastust. Kohtuniku sõnul saab ta oma patud andeks alles siis, kui kepp, millega ta inimesi tappis, õitsema läheb. Mõrtsukas näeb pealt, kuidas üks mees plaanib surnut pilastada ning tapab ta. Järgmisel päeval on maasse torgatud tapariist õitsema läinud. Rahvusvahelise tüübikataloogi järgi on see legendiline muinasjutt (ATU 756C, „Röövel tapab endast patusema”). Jutul on huvitavaid paralleele ka Eesti traditsioonis. Ühes Setomaal kirja pandud variandis esineb samuti surnupilastamise motiiv: „Olle sis tuu koolnu tütrek ka sääl tsäsonah ja tulle sis tuu tütregu sõbõr ka tsäsonahe ja läts sis tuu koolnu tütregu mano ja tekk sis tuu koolnu tütreguga vai uma mõrsaga patutüüd ja sis tuu jumalapallõja tsura jal näkk, ku tuu tsura kuuljaga tekk patutüüd ja sis tuu jumalapallõja tsura ütel: „Oh jummal, oh jummal! Ma arvsi, õt ma olõ õnnõ ilmah suurõ patutüü tennü, a ka no näe ma ilmah õt inemisõ tegevä viil suurõbat patutüüd ku ma teijegi.”” („Oli siis see surnud tüdruk ka seal tsässonas ja siis tuli tüdruku sõber ka tsässonasse ja läks surnud tüdruku juurde ja tegi surnud tüdruku ehk oma mõrsjaga patutööd ja siis jumalapaluja poiss jälle nägi, kui see poiss surnuga patutööd tegi ja siis jumalapaluja poiss ütles: „Oh jumal, oh jumal! Ma arvasin, et ainult mina olen maailmas suure patutöö teinud, aga nüüd näen ma, et inimesed teevad veel suuremat patutööd, kui mina tegingi.””)¹¹ Loo lõpus mõistab surnupilastaja oma patu suurust ja jääb ise patukahetseja asemel tsässonasse palvetama.

Ilusate ja õnnelike lugude kõrval kuuluvad jutustamiskultuuri ka piiripealsed ning moraalselt küsitava sisuga lood. Meelelahutus on jutustamisel kindlasti oluline tegur, kuid lugude abil korrastatakse ka sotsiaalseid suhteid ja ühiskondlikke norme. Seepärast teebki rõõmu, et raamatu koostaja pole piirile jäävaid lugusid avaldada peljanud. Ja neid piire on mitmesuguseid. Juttude koguja Lauri Sommer iseloomustab oma jutukogu väga tabavalt ja las see jääbki lõpusõnana kõlama: „Selle raamatu materjali seob äärepealsus. Mingu see piir siis elu ja surma vahelt, ärkveloleku ja unenäo, maa, mere ja taeva, olnu ja oleva, juhtunu ja väljamõeldu, lapse ja vana, inimese ja looma või millegi muu mõeldava äärelt.”¹²