Rubriik
Valdkond
Aasta
Kuradiraamatust võrsunud kirjanduseksperiment
Möödunud aastal sai saja-aastaseks Friedebert Tuglase novell „Poeet ja idioot”, mis eos on isegi vanem: idee tekkimisest teose trükini kulus autori sõnul 16 aastat.1 Mõte hakanud hargnema 1908. aastal koostatud folkloristliku uurimusega „Põrgu väravas”, mis võrdleb Kalevipoja ja Prometheuse saatust ning seejuures süüvib ka Sarvikusse. Novell ilmus aga omaette raamatuna Noor-Eesti kirjastusel 1924. aastal Tartus. Oma teoste sünnilugusid kirja pannes on Tuglas „Poeedi ja idioodi” puhul jäänud napisõnaliseks, unustades seejuures justkui täiesti ära ühe raamatu oma raamatukogus, mis on nimetatud novellis üpris olulisel kohal. Nimelt figureerib see peategelase Ormussoni raamaturiiulis ning ühel palavikulisel hetkel võtab ta teose sealt ka lugeda.…
Eesti esimene trükis
Tänavu tähistatakse 500 aasta möödumist teadaolevalt esimese raamatu ilmumisest, kus leidus nii eesti- kui ka lätikeelset teksti. See omakorda annab põhjust küsida teistegi esimeste järele, nagu ilmneb esseekogumikust „See esimene raamat. 500 aastat ühist kirjakultuuri”.1 Ent esimest Eesti alal trükitud tööd varjutab endiselt salapära nii aja kui ka keele osas.
Niguliste muuseumis võis käesoleva aasta 24. aprillist 25. maini näha näituse „Eesti raamat 500. Reliikviad” raames2 väljapanekut „Kirjasõna algus”, kus muu hulgas oli eksponeeritud ka kaua aega Eesti esimeseks trükiseks peetud 8-leheküljelist ladinakeelset tööd „Disputatio sexta de miraculosa et salutifera Servatoris Nostri conceptione et nativitate” („Kuues disputatsioon Meie Õnnistegija imelisest ja päästvast…
Niguliste muuseumis võis käesoleva aasta 24. aprillist 25. maini näha näituse „Eesti raamat 500. Reliikviad” raames2 väljapanekut „Kirjasõna algus”, kus muu hulgas oli eksponeeritud ka kaua aega Eesti esimeseks trükiseks peetud 8-leheküljelist ladinakeelset tööd „Disputatio sexta de miraculosa et salutifera Servatoris Nostri conceptione et nativitate” („Kuues disputatsioon Meie Õnnistegija imelisest ja päästvast…
Ida ja lääne kultuuri piiril oleme saanud osa mõlemast
Foto: Margus Ansu, Tartu Postimees/Scanpix
24. oktoobril tähistab 90 aasta juubelit teenekas rahvajutu-uurija ja pedagoog Pille Kippar. Vestlesime sel puhul muinasjuttudest ja nende uurimisest, õpetamisest ja rahva valgustamisest.
Oled õpetajate perest ja pärast ülikooli lõpetamist töötasid algul ka ise kooliõpetajana. Kuidas sai sinust rahvajutu-uurija?
Aspirantuurikoht kuulutati teaduste akadeemias välja ja sinna kutsuti Ingrid Rüütlit – me olime kursusekaaslased –, aga Ingrid, kes juba tegeles rahvalaulude ja -viiside uurimisega, soovis enne materjali kokku saada ja alles siis asuda väitekirja kallale. Toonane Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluule sektori juhataja Richard Viidalepp oli nobe: rahvajutu-uurijat on ka tarvis. Viidalepp kutsus siis mind, ma olin sellal…
24. oktoobril tähistab 90 aasta juubelit teenekas rahvajutu-uurija ja pedagoog Pille Kippar. Vestlesime sel puhul muinasjuttudest ja nende uurimisest, õpetamisest ja rahva valgustamisest.
Oled õpetajate perest ja pärast ülikooli lõpetamist töötasid algul ka ise kooliõpetajana. Kuidas sai sinust rahvajutu-uurija?
Aspirantuurikoht kuulutati teaduste akadeemias välja ja sinna kutsuti Ingrid Rüütlit – me olime kursusekaaslased –, aga Ingrid, kes juba tegeles rahvalaulude ja -viiside uurimisega, soovis enne materjali kokku saada ja alles siis asuda väitekirja kallale. Toonane Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluule sektori juhataja Richard Viidalepp oli nobe: rahvajutu-uurijat on ka tarvis. Viidalepp kutsus siis mind, ma olin sellal…
Lõkad, lõkmed ja… lõke?
Mitmuslik sõna lõkad märgib eesti ühiskeeles kirikuõpetaja valge kaelasideme otsi. Tänapäeval on see sageli eraldi detail, mis kinnitatakse paelte abil kaelusesse. (EKSS; ÜS) Lõkadele nii häälikuliselt kui ka tähenduselt lähedane, tänapäeval samuti peamiselt mitmuslikuna kasutatav sõna lõkmed tähendab ühiskeeles harilikult trapetsikujulisi värvilisi ribakesi vormirõiva kraenurgal, mis tähistavad väeliiki või teenistusala (EKSS; ÜS).1
XVII–XIX sajandi leksikograafilistes allikates kumbagi sõna tänapäevases tähenduses ei leidu. Sõna lõka ’kirikukrae, kaelaleht (lips vaimuliku ametikuuel: Bäffchen)’ ilmub sõnaraamatusse esmakordselt 1925. aasta õigekeelsussõnaraamatus (EÕS 1925: 432). Siiski on sõnal selles tähenduses rahvakeelne taust, kuigi õige kitsuke: murdesõnaraamatust (EMS) leiab Mulgi murdes ja Rannus registreeritud märksõna lõkk : lõka,…
XVII–XIX sajandi leksikograafilistes allikates kumbagi sõna tänapäevases tähenduses ei leidu. Sõna lõka ’kirikukrae, kaelaleht (lips vaimuliku ametikuuel: Bäffchen)’ ilmub sõnaraamatusse esmakordselt 1925. aasta õigekeelsussõnaraamatus (EÕS 1925: 432). Siiski on sõnal selles tähenduses rahvakeelne taust, kuigi õige kitsuke: murdesõnaraamatust (EMS) leiab Mulgi murdes ja Rannus registreeritud märksõna lõkk : lõka,…
Ühe kriisi kaks nägu
Kriisid ei ole enam ajutised erandid tavapärases elukorralduses, vaid igapäevaelu alaline osa – elame püsikriisi ajastul (Vainik jt 2023). Sellises olukorras on kommunikatsioonil keskne roll: institutsioonid peavad suutma keerulistes oludes suhelda nii kodanike kui ka teiste institutsioonidega. COVID-19 pandeemia näitas ilmekalt, kuidas kiirelt muutuvates oludes on vaja teha kaalukaid otsuseid, õigustada neid avalikkusele ja samal ajal tulla toime sisemise ebakindlusega piiratud info tingimustes.
Koroonakriisi järelvaates on oluline mõista, kuidas tõlgendasid seda inimesed, kes neid ülesandeid täitsid: tervishoiujuhid ja ametnikud. Senised uuringud on laialdaselt käsitlenud COVID-19 diskursust ja selle kujundlikku keelekasutust, eriti sõjametafoori. Uuritud on eeskätt meediadiskursust (nt Bates 2020; Charteris-Black 2021;…
Koroonakriisi järelvaates on oluline mõista, kuidas tõlgendasid seda inimesed, kes neid ülesandeid täitsid: tervishoiujuhid ja ametnikud. Senised uuringud on laialdaselt käsitlenud COVID-19 diskursust ja selle kujundlikku keelekasutust, eriti sõjametafoori. Uuritud on eeskätt meediadiskursust (nt Bates 2020; Charteris-Black 2021;…
Lõhnapoeetika Carolina Pihelga romaanis „Vaadates ööd”
Viimastel aastatel on meelelise kujutuse uurimisele eesti kirjandusteaduses üha rohkem tähelepanu pööratud (nt Marling, Talviste 2022; Ojam, Tomberg 2016). Lõhnataju on paljudes keeltes sõnaliselt kõige keerulisemalt väljendatav meel (Majid jt 2018: 11370), samal ajal tingib lõhnasõnade vähesus kõnekujundite kasutamise. Artiklis vaatlen haistmismeele funktsioone Carolina Pihelga romaanis „Vaadates ööd” (2022), mille retseptsiooniski said tähelepanu meelelised elemendid. Näiteks tõi Lilli Luuk esile aistingulised detailid, nagu „sõõrmetesse jäänud lõhn, üksik heli, õhu liikumine näo ees” (Luuk 2023: 127), ning lisas, et autor „sunnib lugejat omagi keha pingule tõmbama, meeli erksaks teritama, nii et kopsud on täis toomingate ja tolmu lõhna ja silmad omaenese…
Lühikroonika
7.–11. juulini peeti Krakówis Rahvusvahelise Huumoriuuringute Seltsi (ISHS) 35. konverents. Osales umbes 200 uurijat üle maailma. Eestit esindasid Kirjandusmuuseumi folkloristid Liisi Laineste, Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski ja Piret Voolaid. Eesti teadlaste korraldatud paneelsessioonil „Online humor” (seotud Marie Skłodowska-Curie projektiga „Developing humour literacy: analysing production, content and reception of humour to bring positive change in the public sphere” 2025–2028) arutleti oskuse üle ära tunda ja mõista huumorit kontekstis. ISHS-i president Liisi Laineste tutvustas väljaannet „Handbook of Humor Studies” (2024), milles analüüsitakse internetihuumorit interdistsiplinaarsest vaatenurgast. Piret Voolaid esitles grafiti andmebaasi www.folklore.ee/graffiti kui toimivat kogukonnateaduse ja rahvusvahelise ühisloome näidet ja võrdleva uurimise allikat.
9.…
9.…
Mõnda köstriametist
Kui Urvaste köster Mango Hans (1713–1780) sättis ja seadis töökorda seierkelli, siis kas tajus ta ajasleppi, mis oli tema ameti pidajaid juba sajandeid köitnud kokku kella ja ajamõõtmisega?1 Tõsi, pikas ajaloolises vaates ütleb see seos köstriameti kohta kaugelt liiga vähe – Eesti ajaloo- ja kultuurimällu on köstrid põlistanud end ju õige mitmel moel. Haridust saanud meestena kujunes XVII sajandil eestlastest köstritest ja koolmeistritest uus sotsiaalne grupp, keda tuuakse ajalookirjutuses esile kui eesti intelligentsi eelkäijaid.2 Samal ajal on teada kaunis vähe sellele eelnenud aja köstritest ning nende tegudest, mis moel või teisel sillutasid tulevasele eesti intelligentsile teed.
Alates ristiusu kiriku algusajast keskaja…
Alates ristiusu kiriku algusajast keskaja…
Vennastekoguduse käsikirjad Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis
Siinne sissevaade Eesti Kultuuriloolise Arhiivi vennastekoguduse käsikirjakogusse ei ole täielik, vaid osutab selle ainulaadse kollektsiooni mitmekesisusele ja mõnele probleemile selle uurimisel, andes ülevaate kollektsiooni kujunemisest ja pakkudes huvi äratamiseks mõningaid rohkem isiklikele maitseotsustele kui analüüsile toetuvaid lugemisnoppeid. Teemakohast lisainformatsiooni saab huviline Rudolf Põldmäe ülevaadetest „Vennastekoguduse säilinud käsikirjad”, „Elulookirjeldused lugemismaterjalina”1 ja teistest tema kirjutistest, kus enamasti on vaatluse all vennastekoguduse kirjalik pärand tervikuna. Siinses kirjutises piirdutakse kultuuriloolise arhiivi käsikirjakogudega, mis sisaldavad vennastekoguduse materjale.
Vennastekoguduse käsikirjakogu kujunemine
Teatavasti asutati Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKLA) Tartus Eesti Rahva Muuseumi (ERM) koosseisus 1929. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi, Akadeemilise Ajalooseltsi, Akadeemilise Kirjandusühingu ja ERM-i enese arhiivikogude ühendamisel, et…
Vennastekoguduse käsikirjakogu kujunemine
Teatavasti asutati Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKLA) Tartus Eesti Rahva Muuseumi (ERM) koosseisus 1929. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi, Akadeemilise Ajalooseltsi, Akadeemilise Kirjandusühingu ja ERM-i enese arhiivikogude ühendamisel, et…
Läti keel tõi leedulase soome-ugri uuringute juurde
Kristiina Ross (vasakul) ja Ernesta Kazakėnaitė (paremal). Foto: Annika Viht
Selle aasta 23.–24. mail toimus Riias konverents, millega eesti ja läti uurijad tähistasid ühiselt 500 aasta möödumist kummagi keele raamatukeeleks saamisest. Seal avanes meeldiv võimalus tutvuda leedu uurija Ernesta Kazakėnaitėga, kes on leedu ja läti kirjakeele ajaloo kaudu jõudnud ka soome-ugri keelteni. Avaldame siin lühiintervjuu temaga.
Pidasid konverentsil „500 aastat läti ja eesti raamatut ning kirjakeelt” ettekande XVI sajandi meieisapalvetest läti keeles. Oma artiklites oled tutvustanud ka soome- ja saamikeelseid versioone. Oled leedulane, Vilniuse ülikooli dotsent. On mõistetav, et Balti uuringutest huvitatuna oled põhjalikult uurinud läti kirjakultuuri ajalugu, aga kuidas jõudsid soome-ugri…
Selle aasta 23.–24. mail toimus Riias konverents, millega eesti ja läti uurijad tähistasid ühiselt 500 aasta möödumist kummagi keele raamatukeeleks saamisest. Seal avanes meeldiv võimalus tutvuda leedu uurija Ernesta Kazakėnaitėga, kes on leedu ja läti kirjakeele ajaloo kaudu jõudnud ka soome-ugri keelteni. Avaldame siin lühiintervjuu temaga.
Pidasid konverentsil „500 aastat läti ja eesti raamatut ning kirjakeelt” ettekande XVI sajandi meieisapalvetest läti keeles. Oma artiklites oled tutvustanud ka soome- ja saamikeelseid versioone. Oled leedulane, Vilniuse ülikooli dotsent. On mõistetav, et Balti uuringutest huvitatuna oled põhjalikult uurinud läti kirjakultuuri ajalugu, aga kuidas jõudsid soome-ugri…
Sissejuhatavalt hernhuutlike lauluraamatute keelest
Vennastekoguduses oli laulmine väga olulisel kohal. Eesti vennastekoguduse muusikategevust kõige põhjalikumalt uurinud Rudolf Põldmäe (1988, 2011) läbi töötatud rohketest arhiiviallikatest ilmneb laulude soe vastuvõtt eestlaste seas. Ta on kirjeldanud lauluraamatute valmimiskäiku, laulude sisu, nende kasutamist vennaste kokkusaamistel ja muudes eluolukordades, ülekuulamisi lauluraamatute kasutamises süüdistatavate üle, teoste varjamisi ja konfiskeerimisi, lauludest leitud lohutust kannatajatele ja surijatele. Põldmäe sedastab, et vennastekoguduses talletatud elulood „näitavad hernhuutlike laulude tohutut mõju rahvale, nende sisu kujunemist isegi põhilisteks eluprintsiipideks” (Põldmäe 2011: 195). Hernhuutlik muusikaharrastus aitas usulisel ärkamisel valmistada teed rahvuslikule. Vennaste lauluharrastus, nende rajatud koorid ja orkestrid ning süsteemne muusikaõpetus edendasid eestlaste muusikakultuuri ja ühtekuuluvustunnet. Enamik…
Hernhuutlaste käsikirjade läti keelest XVIII sajandil ja XIX sajandi alguses
Uurijad on eri meelt küsimuses, millisest hetkest peale saab rääkida selgelt määratletavast läti keelest, mis arenes välja varasematest keelejärkudest ja levis seejärel üle tänapäevase Läti territooriumi. Arheoloogid, ajaloolased ja keeleteadlased on aga ühel nõul, et läti rahvuse kujunemine – ja koos sellega ühise keele teke – leidis aset millalgi XIII–XV sajandil Liivimaa lõunaosas, mis vastab ligikaudu tänapäeva Läti alale.
Saksa mõju laienemisega Balti aladel ja Liivimaa moodustamisega hakkasid ilmuma esimesed kirjalikud teated läti keelest, tähistades keele kirjaliku arengu algust. Varaseim selline ülestähendus leidub ladinakeelses Henriku Liivimaa kroonikas (u 1225–1227), kus latgali pealik Rūsiņš nimetab 1212. aastal Cēsise (Võnnu) Bertoldit (Bertold de…
Saksa mõju laienemisega Balti aladel ja Liivimaa moodustamisega hakkasid ilmuma esimesed kirjalikud teated läti keelest, tähistades keele kirjaliku arengu algust. Varaseim selline ülestähendus leidub ladinakeelses Henriku Liivimaa kroonikas (u 1225–1227), kus latgali pealik Rūsiņš nimetab 1212. aastal Cēsise (Võnnu) Bertoldit (Bertold de…
Marcus Heinrich Windekilde ning keeleolud Schleswigis ja Liivimaal 1838. aastal
1838. aastal reisis Tartu vennastekoguduse hoolekandja Marcus Heinrich Windekilde Vilstruppi Schleswigi hertsogiriigis. Tagasiteel külastas ta muu hulgas vennastekoguduse peamist keskust Herrnhuti. Schleswigi hertsogiriik hõlmas alasid mõlemal pool tänapäevast Saksa-Taani piiri, mis on 1920. aasta rahvahääletuse tulemus.
Oma reisi kohta koostas Windekilde tartukeelse aruande, arvatavasti lühikese aja jooksul pärast naasmist, aga täpset kuupäeva pole võimalik tuvastada. Reisikirjast on teada ainult ärakiri, mis on hoiul Eesti Kirjandusmuuseumis (EKM EKLA, f 252, m 32:1; edaspidi Reisikiri).1 Käsikiri on lihtsa välimusega ja kerge lugeda. See sisaldab mõningaid vigu, mis viitavad kopeerija eesti päritolule ja madalale haridustasemele. Kohati on tähendus moonutatud.2
Etnograafia ajaloo uurijad on juba ammu avastanud hernhuutlastest…
Oma reisi kohta koostas Windekilde tartukeelse aruande, arvatavasti lühikese aja jooksul pärast naasmist, aga täpset kuupäeva pole võimalik tuvastada. Reisikirjast on teada ainult ärakiri, mis on hoiul Eesti Kirjandusmuuseumis (EKM EKLA, f 252, m 32:1; edaspidi Reisikiri).1 Käsikiri on lihtsa välimusega ja kerge lugeda. See sisaldab mõningaid vigu, mis viitavad kopeerija eesti päritolule ja madalale haridustasemele. Kohati on tähendus moonutatud.2
Etnograafia ajaloo uurijad on juba ammu avastanud hernhuutlastest…
„Mo südda ligob mo sees.”
Kuigi hiljemalt XVII sajandi esimesest poolest on olemas eesti kirjakeeled, ei kasutanud neid veel kaua aega ei kirjutajate ega lugejatena need, kes kõnelesid neid keeli emakeelena. Aga millal siis võtsid eestlased koloniseerimisvahendina tajutud eesti kirjakeele omaks ja hakkasid seda kasutama kirjutajate ja lugejatena? Millal tekkis eesti kirjanduskeel ja sellega ka kirjanduslik avalikkus Jürgen Habermasi (1962) mõttes: järjest laiema lugejaskonna kaasamine ühtsesse inforuumi ning poliitiliste, esteetiliste, kõlbeliste ja kultuuriliste väärtuste kujundamine? Ilukirjandusel oli selles protsessis keskne roll, millele käesolev artikkel osutab.
Esimeseks eestlasest ilukirjandusliku teksti autoriks võib pidada Puhja pastorit Käsu Hansu, kes Põhjasõja ajal pani lõunaeesti keeles kirja oma kuulsa kaebelaulu.…
Esimeseks eestlasest ilukirjandusliku teksti autoriks võib pidada Puhja pastorit Käsu Hansu, kes Põhjasõja ajal pani lõunaeesti keeles kirja oma kuulsa kaebelaulu.…
Mitmekeelsus hernhuutlaste käsikirjades
Läti ja eesti keelt hakati kirja panema reformatsioonijärgse meediumide arengu käigus – protsessis, mida on nimetatud „meediumide sünkroniseerimiseks” (Dembeck 2020) Euroopa kirjakultuuri traditsiooniga. Kuni XVIII sajandi keskpaigani olid kirjalik läti ja eesti keel „koloniseerimise ja ristiusustamise vahendid”, nagu on märkinud Liina Lukas (2020: 42), sest kirjutajateks olid haritud sakslased, kes olid siia kas sisse rännanud või siin sündinud (Sommerlat-Michas 2015).
Ajaloolise Liivimaa lätikeelses osas astuti esimesed sammud emakeelse läti kirjakultuuri poole XVIII sajandi keskel tänu vennastekogudusliikumisele ehk hernhuutlastele. Ehkki hernhuutlaste vahendusel läti kultuuri jõudnud tekstid olid samuti osa nii meediumide sünkroniseerimise kui ka ristiusustamise protsessist, puudus hernhuutlaste diasporaatöö programmist koloniseerimise tahk. Nende…
Ajaloolise Liivimaa lätikeelses osas astuti esimesed sammud emakeelse läti kirjakultuuri poole XVIII sajandi keskel tänu vennastekogudusliikumisele ehk hernhuutlastele. Ehkki hernhuutlaste vahendusel läti kultuuri jõudnud tekstid olid samuti osa nii meediumide sünkroniseerimise kui ka ristiusustamise protsessist, puudus hernhuutlaste diasporaatöö programmist koloniseerimise tahk. Nende…
Pudemeid baltisakslaste igapäevasest kirjalikust eesti keelest XVIII–XX sajandil
Selle artikli pealkiri võiks olla ka „pudemete pudemeid”, sest baltisakslaste igapäevase eesti keele kirjapanekute teema on kaunikesti uurimata ning paljuski tulevad need pudemed päevavalgele juhu- või kaasuvate leidudena ja on päevavalgele tooja nägu, sõltudes uurija teemadest ja allikatest. Tutvustan ja käsitlen leide, mis siinkirjutaja ette on sattunud. Ühtlasi teen katse neid süstematiseerida ning ajalisse järjestusse seada.
Kirjanduslikku mitmekeelsust on uuritud mitmel puhul. Ajalises vaates ülevaatliku pildi Baltikumis toimunust ja toimuvast leiab 2023. aastal ilmunud ajakirja Journal of Baltic Studies erinumbrist „Entangled languages in the poetry of the Baltic countries” („Põimunud keeled Baltimaade luules” (kd 54, nr 4)), mille toimetajaks oli…
Kirjanduslikku mitmekeelsust on uuritud mitmel puhul. Ajalises vaates ülevaatliku pildi Baltikumis toimunust ja toimuvast leiab 2023. aastal ilmunud ajakirja Journal of Baltic Studies erinumbrist „Entangled languages in the poetry of the Baltic countries” („Põimunud keeled Baltimaade luules” (kd 54, nr 4)), mille toimetajaks oli…
Ilmalikud laulud infoallikate ja haridusvahenditena talurahvavalgustuse ajal
XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi alguskümnenditel toimus läti kultuuris kolm olulist üleminekut: esiteks, vaimulikult kirjanduselt ilmalikule, kuigi vaimulik jäi siiski domineerima ja mõjutas tugevalt ilmalikku; teiseks, sakslaste juhitud kirjandusprotsessilt lätlaste omale, olgugi et kogu protsess oli endiselt suuresti baltisakslaste kontrolli all; ja kolmandaks, suuliselt teabeedastuselt raamatute ja perioodika lugemisele, kuigi suur osa Läti ühiskonnast oli endiselt koolihariduseta. Niisiis võib XIX sajandi nelja esimest aastakümmet läti kultuuris pidada uuenduste algusajaks. Üleminek suuliselt kultuurilt lugemiskultuurile toimus järk-järgult ja aegamisi. Näiteks on etniliste lätlaste esimestes kirjapanekutes kuulmismeelel ikka veel selgelt olulisem roll kui nägemismeelel. Hea näide on Kalniešu Jēkabsi nimelise hernhuutlase lauluraamat…
Milleks piibel ja kuidas seda lugeda?
Eestikeelseid piibleid on seni uuritud peamiselt eesti piibli- ja kirjakeele kujunemise vaatepunktist ja seda on teinud ka teoloogid (Paul 1999; Roosimaa 2004), väga harvadel juhtudel on tähelepanu pööratud väljapoole piibliteksti jäävatele aspektidele ja lisamaterjalidele. Varauusaegsed piiblid sisaldasid aga üldjuhul peale põhiteksti ka eessõnu, lisasid ja muid lugemise abivahendeid, mõnikord koguni kuni piibliteksti ületavas mahus. Eesti- ja Liivimaal koostati XVII ja XVIII sajandil piibliväljaandeid nii saksa, läti kui ka eesti keeles ning nendegi juurest võib leida teoloogiliselt, kultuurilooliselt ja raamatulooliselt huvitavat lisamaterjali. Osaliselt on seda märgatud (Beyer 2013, 2014; Daija 2021), kuid eessõnade teoloogiline sisu on jäänud üldjuhul uurimata (erandiks Paškevica…
Punktike ja palatalisatsioon
Eesti keeles on hääldusnähtusi, mida kirjas ei märgita, näiteks palatalisatsioon või II ja III välte eristus mujal kui sulghäälikutes. Vana kirjaviisi perioodil ei eristatud ka õ-d ja ö-d ega konsonantide pikkusi. XIX sajandi algupoolel puhkes ajakirja Beiträge veergudel vaidlus eesti kirjaviisi täpsustamise üle. Tol ajal nõudis uuendusi kõige jõulisemalt Äksi pastor Otto Wilhelm Masing. Tema soovitatud õ-tähemärk tuligi kirjakeeles kasutusele. Teine uus märk – punktike palatalisatsiooni tähistamiseks –, mille kasutamise ettepaneku tegi Masing avalikult 1820. aastal, jäeti kõrvale, kuigi palataliseeritud alveolaarid on eesti keeles foneemid just nagu õ-gi.
Masingu keeleuuenduslik tegevus ei viinud küll kõigi tema ettepanekute juurdumiseni eesti kirjakeeles, kuid…
Masingu keeleuuenduslik tegevus ei viinud küll kõigi tema ettepanekute juurdumiseni eesti kirjakeeles, kuid…
Eesti keel XVIII sajandi kirikumeetrikates
Artikkel on jätk varasematele XVIII sajandi eesti asjaajamiskeele alastele uuringutele ning siin visandatakse üldpilt eesti keele kasutamisest XVIII sajandi kirikumeetrikates ja selgitatakse sissekannete keelevalikut, lähtudes pastori isikust. Senistes käsitlustes on analüüsitud meetrikate sissekandeid koodivahetuse seisukohalt ja otsitud seoseid sissekande keelevaliku ja registreeritu etnilise päritolu ja/või sotsiaalse seisundi vahel (Ross, Põltsam-Jürjo 2021; Ross 2023; Põltsam-Jürjo, Ross 2025). Siinses artiklis esitatakse meetrikate keelevaliku ajaline ja geograafiline ülevaade ning keskendutakse keelevaliku seosele registreerija ehk pastori isikuga. Eesmärgiks oli uurida, kuidas muutus eesti keele kasutamine meetrikates XVIII sajandi jooksul; kas geograafiliselt on tuvastatavad alad, kus eesti keelt kasutati järjepidevamalt kui mujal, nii et võiks…
Kirjalik soome keel: kas ehe rahvakeel või midagi hoopis muud?
Tänavu, 2025. aastal, tähistatakse esimese eesti keeles ilmunud raamatu – või õigemini esimese eestikeelset teksti sisaldanud trükiteose – suurt sünnipäeva. Paraku pole sellest raamatust tänaseni säilinud ainsatki eksemplari. Ka teised vanimad eestikeelsed trükised on halvasti säilinud. XVI sajandist on olemas ainult mõned katekismuse fragmendid.
Esimene soome keeles kirjutatud raamat nägi trükivalgust mõnevõrra hiljem, arvatavasti 1543. aastal. Esmatrükist on säilinud vaid fragmendid, mistõttu selle täpne ilmumisaasta on teadmata. Samast raamatust on aga hiljem avaldatud vähemalt kaks trükki, seega on selle sisu täielikult teada. Esimesele raamatule järgnesid kohe teised, mahukamad teosed, ja nii võib 1543. aastat õigusega lugeda soome kirjakeele arenguloo alguseks.
Soome ja…
Esimene soome keeles kirjutatud raamat nägi trükivalgust mõnevõrra hiljem, arvatavasti 1543. aastal. Esmatrükist on säilinud vaid fragmendid, mistõttu selle täpne ilmumisaasta on teadmata. Samast raamatust on aga hiljem avaldatud vähemalt kaks trükki, seega on selle sisu täielikult teada. Esimesele raamatule järgnesid kohe teised, mahukamad teosed, ja nii võib 1543. aastat õigusega lugeda soome kirjakeele arenguloo alguseks.
Soome ja…
Koloniaalkeelest rahvuskeeleks
Teemanumbri lähtekohaks on küsimus, missugused protsessid aitasid kaasa sellele, et saksa pastorite poolt kitsalt Piibli ja muude usuliste tekstide tõlkimiseks loodud eesti kirjakeelest sai tekkida keelevariant, mis oli hiljem, XIX sajandil, suuteline toimima rahvusliku ärkamise pinnasena. Küsimusele otsisime vastust Eesti Keele Instituudi, Tartu Ülikooli vana kirjakeele uurijate ning ajakirja Keel ja Kirjandus eestvõttel selle aasta 27.–28. veebruaril toimunud konverentsil „Koloniaalkeelest rahvuskeeleks”, mille ettekannetel teemanumbri artiklid põhinevad. Eestikeelse raamatu ja eesti kirjakeele sünni 500. aastapäeva tähistavate sündmuste ritta kuulunud sotsiolingvistilise rõhuasetusega konverentsi keskmes oli eesti kirjakeele sees ja ümber XVIII sajandil toimunu.
Nagu pealkiri viitab, pärineb teemaasetus (post)koloniaalsest vaatenurgast eesti kirjakeele…
Nagu pealkiri viitab, pärineb teemaasetus (post)koloniaalsest vaatenurgast eesti kirjakeele…
Lühikroonika
3.–6. juunini peeti Šotimaal Aberdeenis rahvusvahelise etnoloogia ja folkloori ühenduse SIEF (Société Internationale d’Ethnologie et de Folklore) 17. kongress „Unwriting”. Eestist osalesid maailma etnoloogide, folkloristide ja antropoloogide suurfoorumil Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased Liisi Laineste, Mare Kalda, Eda Kalmre, Mare Kõiva, Inna Lisniak, Liina Saarlo, Kati Kallio, Janika Oras, Tanel Torn, Mia Marta Ruus, Mari Väina ja Lona Päll. Tartu Ülikooli folkloriste esindasid Elo-Hanna Seljamaa, Kirsti Jõesalu, Madis Arukask ja Anastasiya Astapova. Eesti Rahva Muuseumi ja Tartu Ülikooli etnoloogidest esinesid Art Leete, Aimar Ventsel, Karin Leivategija, Indrek Jääts, Pille Runnel, Piret Koosa, Agnes Aljas ja Marleen Metslaid.
11. juunil toimus Tallinnas Underi ja…
11. juunil toimus Tallinnas Underi ja…
In memoriam Kristin Kuutma
Foto: Kairit Leibold, ERR
16. mail suri pärast pikka haigust, kuid siiski ootamatult Tartu Ülikooli kultuuriteooria professor ja vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetooli hoidja Kristin Kuutma. Kuigi tervisemured kimbutasid teda juba aastaid, ei lasknud ta end neist kammitseda. Rohkem kui olevikus näis ta elavat tulevikus, genereerides järjest uusi ideid, laiendades innukalt koostöövõrgustikke ning oma haaret rahvusvaheliselt tunnustatud teadlasena, kes orienteerus ühtviisi asjatundlikult nii antropoloogias, etnoloogias ja folkloristikas kui ka kultuuripärandi laial väljal.
Kristin Kuutma erialaülene tegutsemine annab tunnistust tema erakordsest sünteesi- ja üldistusvõimest. Ta oli analüütiline ja kriitiline mõtleja, kes opereeris vahedalt abstraktsete kategooriatega ning nägi, selgitas ja suunas hoomama suurt…
16. mail suri pärast pikka haigust, kuid siiski ootamatult Tartu Ülikooli kultuuriteooria professor ja vaimse kultuuripärandi rakendusuuringute UNESCO õppetooli hoidja Kristin Kuutma. Kuigi tervisemured kimbutasid teda juba aastaid, ei lasknud ta end neist kammitseda. Rohkem kui olevikus näis ta elavat tulevikus, genereerides järjest uusi ideid, laiendades innukalt koostöövõrgustikke ning oma haaret rahvusvaheliselt tunnustatud teadlasena, kes orienteerus ühtviisi asjatundlikult nii antropoloogias, etnoloogias ja folkloristikas kui ka kultuuripärandi laial väljal.
Kristin Kuutma erialaülene tegutsemine annab tunnistust tema erakordsest sünteesi- ja üldistusvõimest. Ta oli analüütiline ja kriitiline mõtleja, kes opereeris vahedalt abstraktsete kategooriatega ning nägi, selgitas ja suunas hoomama suurt…
Väärtuslik teatmeallikas. Liivi ranna kohanimede kataloog ja andmebaas
2020. aastal alustati Läti Ülikooli Liivi instituudis tööd projektiga „Liivi kohanimede väljaselgitamine, kaardistamine ja ametlike kohanimede registri loomine”. Seda tööd kroonib nüüd eeskujulikult teostatud Kuramaa Liivi ranna liivi kohanimede kataloog ja andmebaas. Andmebaasiga pääseb veebis tutvuma liivi keele ja kultuuri digitaalsete ressursside platvormil Livonian.tech.
Siin tutvustatav „Liivi kohanimede kataloog” koosneb ulatuslikust lätikeelsest (lk 5–13) ja seda dubleerivast ingliskeelsest (lk 14–23) sissejuhatusest, kolmest liivi kohanimesid esitlevast osast (lk 25–142) ja kasutatud kirjanduse loendist (lk 143–144). Liivi ranna kohanimesid esitletakse kolmel moel: piirkonniti (Liivi rand, muu Lätimaa, maailm); kohanimeobjekti liigi järgi, kusjuures tähestikuliselt järjestatud liiginimetused on lätikeelsed (tuletornid, teed, külad, loodusobjektid, ehitised,…
Siin tutvustatav „Liivi kohanimede kataloog” koosneb ulatuslikust lätikeelsest (lk 5–13) ja seda dubleerivast ingliskeelsest (lk 14–23) sissejuhatusest, kolmest liivi kohanimesid esitlevast osast (lk 25–142) ja kasutatud kirjanduse loendist (lk 143–144). Liivi ranna kohanimesid esitletakse kolmel moel: piirkonniti (Liivi rand, muu Lätimaa, maailm); kohanimeobjekti liigi järgi, kusjuures tähestikuliselt järjestatud liiginimetused on lätikeelsed (tuletornid, teed, külad, loodusobjektid, ehitised,…
Imetabane omailm
Mis sa selle maalahmakaga peale hakkad, vahid murumätta ja võsaalusega tõtt? Iga ruutmeeter peab oma väärtust tundma, ärgu olgu tühja raiskamist ja viljatut omanikutunnet. Kellele maa antud hooldada, andku talle võimalus end mõnuga teostada. Kujunda enda ümber kaitsev monaad nagu mull. Omailm: mis mahub meie sisse, mis jääb meist väljapoole.
(Lk 105)
Arne Merilai teine romaan, kahe samanimelise, kuid eri põlvkonnast jutustaja kaudu esitatud muinasjutt „Puuinimesed” ilmutab sedasama eesti kirjanduse paarikümne aasta pikkust ühisjoont, mis on esile tulnud Tõnu Õnnepalu, Lauri Sommeri, Lauri Pilteri, Kaja Kannu ja Andrus Kasemaa loomingus, viimati ka Carolina Pihelga „Lõikejoones” (2024). See suundumus on autori tegeliku maakoha…
(Lk 105)
Arne Merilai teine romaan, kahe samanimelise, kuid eri põlvkonnast jutustaja kaudu esitatud muinasjutt „Puuinimesed” ilmutab sedasama eesti kirjanduse paarikümne aasta pikkust ühisjoont, mis on esile tulnud Tõnu Õnnepalu, Lauri Sommeri, Lauri Pilteri, Kaja Kannu ja Andrus Kasemaa loomingus, viimati ka Carolina Pihelga „Lõikejoones” (2024). See suundumus on autori tegeliku maakoha…
Olemise filosoofia ridade vahel
Я, носящий весь земной шар
На мизинце правой руки. . . .
(Velimir Hlebnikov, „Sõda hiirelõksus”)1
Kui vaadata videot, milles Triin Soomets loeb luuletust oma uuest kogust,2 võib oma silmaga näha, et ta teeb seda hämmastavalt kergelt, ent samal ajal kogu jõust. Selline paradoksaalne kahesus läbib Soometsa luulekogu tervikuna.
Martin Heidegger on kirjutanud olemise (sks Sein) ja oleva (Seiende) erinevusest. Olemine on maailma varjatud aluspõhi, tänu millele kõik olemas on, kuid mis ise libiseb otsesest tajust alati eemale. Olev on lugematud üksikasjad, mis lähtuvad küll olemisest, kuid varjavad selle igapäevaelus enda taha. Heidegger rõhutas teostes „Kunstiteose algupära” („Der Ursprung des Kunstwerkes”, 1935–1936, e k 2002) ja „Kiri…
На мизинце правой руки. . . .
(Velimir Hlebnikov, „Sõda hiirelõksus”)1
Kui vaadata videot, milles Triin Soomets loeb luuletust oma uuest kogust,2 võib oma silmaga näha, et ta teeb seda hämmastavalt kergelt, ent samal ajal kogu jõust. Selline paradoksaalne kahesus läbib Soometsa luulekogu tervikuna.
Martin Heidegger on kirjutanud olemise (sks Sein) ja oleva (Seiende) erinevusest. Olemine on maailma varjatud aluspõhi, tänu millele kõik olemas on, kuid mis ise libiseb otsesest tajust alati eemale. Olev on lugematud üksikasjad, mis lähtuvad küll olemisest, kuid varjavad selle igapäevaelus enda taha. Heidegger rõhutas teostes „Kunstiteose algupära” („Der Ursprung des Kunstwerkes”, 1935–1936, e k 2002) ja „Kiri…
Sünteesist analüüsini
Foto: Jake Farra / Eesti Keele Instituut
Eesti Keele Instituudi vanemteadur ja kõnesünteesi korüfee Meelis Mihkla tähistas 6. juulil oma 70 aasta juubelit. Sel puhul said töökaaslased võimaluse mõned küsimused küsida.
Kolleegid on tähele pannud su huvi numbrite vastu: tead alati, kui vanaks keegi saab ja kas vanus on algarv või muul moel tähelepanuväärne number. Mida sinu jaoks tähendab arv 70?
Astroloogiline numbrimaagia mind ei huvita, pigem aritmeetilised seosed ja suhted arvude vahel. 70 ei ole algarv, seega millegi algust ta otseselt ei tähista. Arv 70 seostub eelkõige seitsmekümne protsendiga sajast ehk väärikast inimeast ning kahe kolmandikuga 105-st ehk erakordsest inimeast. See on meeldetuletus,…
Eesti Keele Instituudi vanemteadur ja kõnesünteesi korüfee Meelis Mihkla tähistas 6. juulil oma 70 aasta juubelit. Sel puhul said töökaaslased võimaluse mõned küsimused küsida.
Kolleegid on tähele pannud su huvi numbrite vastu: tead alati, kui vanaks keegi saab ja kas vanus on algarv või muul moel tähelepanuväärne number. Mida sinu jaoks tähendab arv 70?
Astroloogiline numbrimaagia mind ei huvita, pigem aritmeetilised seosed ja suhted arvude vahel. 70 ei ole algarv, seega millegi algust ta otseselt ei tähista. Arv 70 seostub eelkõige seitsmekümne protsendiga sajast ehk väärikast inimeast ning kahe kolmandikuga 105-st ehk erakordsest inimeast. See on meeldetuletus,…
Keele vaesumine ja rikastumine toimuvad vaheldumisi
Foto: Liis Treimann / Eesti Meedia, Scanpix
21. augustil saab 75-aastaseks keeleteadlane ja kohanimeuurija Marja Kallasmaa, Eesti Keele Instituudi pikaaegne töötaja ja Wiedemanni keeleauhinna laureaat. Talle esitas küsimusi kolleeg Kristiina Ross.
Oled pikka aega uurinud koha- ja isikunimesid, aga alustasid tegelikult murdeuurijana. Kuidas filoloogilise uurimissuuna leidmine 1970.–1980. aastatel üldse käis? Kui kaua sa kobasid ja oma teed otsisid, või oli nimehuvi algusest peale olemas ja ootas ainult võimalust pühendumiseks?
1970-ndatel oli Valdek Pallile vaja õpilast, sellega tegeles professor Paul Ariste. Oli võimalus saada eriplaan onomastikast. Ma ei tea, miks Ariste valik langes minule. Räägitakse, et professor Ariste olevat eelistanud poisse, mina oma kogemustest…
21. augustil saab 75-aastaseks keeleteadlane ja kohanimeuurija Marja Kallasmaa, Eesti Keele Instituudi pikaaegne töötaja ja Wiedemanni keeleauhinna laureaat. Talle esitas küsimusi kolleeg Kristiina Ross.
Oled pikka aega uurinud koha- ja isikunimesid, aga alustasid tegelikult murdeuurijana. Kuidas filoloogilise uurimissuuna leidmine 1970.–1980. aastatel üldse käis? Kui kaua sa kobasid ja oma teed otsisid, või oli nimehuvi algusest peale olemas ja ootas ainult võimalust pühendumiseks?
1970-ndatel oli Valdek Pallile vaja õpilast, sellega tegeles professor Paul Ariste. Oli võimalus saada eriplaan onomastikast. Ma ei tea, miks Ariste valik langes minule. Räägitakse, et professor Ariste olevat eelistanud poisse, mina oma kogemustest…
Karl August Hindrey viimsest suurteosest
Karl August Hindrey (1875–1947), kelle sünnist 15. augustil möödub 150 aastat – kes ta oli? Kunstnik ja ajakirjanik, lastekirjanik, ajaviite- ja ajalookirjanik, tõlkija ning nooreestlastest varasema Euroopa-kogemusega rändur, psühholoogilise proosa meister, biograaf ja memuarist, karikaturist sõnas ja pildis, aristokraatlike maneeridega bravuurikas boheem ja kombekriitik ning häbematu pilkaja, kes ei peljanud oma vastaseid parajasse paika saata. Igatahes oli ta silmapaistev persoon ja vankumatu Eesti patrioot, kindla ilmavaatega kirjanik – kurjadel aegadel mõistagi keelatud, parematel imetletud. Hindrey loomingusse oli aastakümneid kiindunud folklorist Ülo Tedre, hiljem on sellega tegelenud Rutt Hinrikus, Toomas Liiv ja Oskar Kruus, uuemal ajal Mart Laar. Paraku jäi suure…