Rubriik
Valdkond
Aasta
Omastamine või lihtsalt tõlge?
Osa folkloorist on väga rahvusvaheline: muinasjutud, legendid ja anekdoodid liiguvad keele- ja riigipiiridest sõltumatult. Sarnase sisuga ballaade ja muinasjutte leidub erinevates maailmajagudes ja eri keeltes. Motiivide rändamine või süžeede tõlkimine, laenamine ja kohandamine on folklooris tavaline. Kuigi rahvalaulu on Johann Gottfried Herderist alates esitletud kui mingi konkreetse rahva vaimu (sks Volksgeist) peegeldajat, on folkloor vaatamata paikkondlikele erijoontele siiski sageli laenuline.
Tõlkimine ja laenamine muutub kahtlaseks, kui mängu tulevad võimusuhted ja domineeriv kultuur võtab midagi vähemusgrupilt. Kultuuriliseks omastamiseks nimetatakse nähtust, kui jõupositsioonil olev kultuur nii-öelda varastab või tõlgib teisest kultuurist mingeid elemente ning teeb need enda omaks. Enamasti peetakse kultuurilise omastamise all…
Tõlkimine ja laenamine muutub kahtlaseks, kui mängu tulevad võimusuhted ja domineeriv kultuur võtab midagi vähemusgrupilt. Kultuuriliseks omastamiseks nimetatakse nähtust, kui jõupositsioonil olev kultuur nii-öelda varastab või tõlgib teisest kultuurist mingeid elemente ning teeb need enda omaks. Enamasti peetakse kultuurilise omastamise all…
Regilaulu variatsioonid tänapäeva Eestis
Regilaul on tänapäeva eestlastele tuttav, ehkki üsna hajusa sisuga mõiste: „[—] eestlasi ühendab see, et nad teavad mõistet „regilaul”, tähendagu see nende jaoks siis mida tahes” (Labi 2012: 331). Enamikul on ka mõni vahetu laulmis- või kuul(a)miskogemus – laulupeol, rokkansambli kontserdil, koolitunnis, regilaulupesas või kirmasel. Artiklis püüame luua koondpilti XXI sajandi regilaulust, lähtudes küsimustest: 1) millistes olukordades ja vormides regilaulu tänapäeval esitatakse ning kuidas see on mõjutanud regilaulu tunnusjooni; 2) millised kohalikud ja rahvusvahelised tähendused, väärtused, esteetilised ja ideoloogilised suundumused sellega seostuvad; 3) missugused on regilaulu elujõu allikad, mis on aidanud vanal laulustiilil püsida tänapäevani?
Regilaul oli veel XVIII–XIX sajandini…
Regilaul oli veel XVIII–XIX sajandini…
Kirjalikud jäljed eesti regilaulukorpuses
Suulisel pärimusel, „vanavara aitadesse” kogutud vanadel lauludel on olnud eestlaste kultuurilise identiteedi kujundamisel tähtis roll. Rahvaluulekogumise aktsioonid XIX ja XX sajandil põimisid suulise pärimuse kirjakultuuriga üsna vastuolulisel moel. Regilaulude kvaliteedimärgiks on peetud autentsust, mis tähendas vähemalt kogumise kõrgajal põlvnemist arhailisest suulisest traditsioonist. Kogumise eesmärk polnud üksnes varandust koguda, vaid ka ehitada alus rahvuskirjandusele. Nii saidki regilaulud Friedrich Reinhold Kreutzwaldile eeskujuks rahvuseepose loomisel. Laialdane lugemisoskus, massimeedia tarvitamine ja praktiline kirjaoskus olid õigupoolest ülemaalise kogumistegevuse ja suurte rahvaluulekogude kujunemise eelduseks.
Suulisi ja kirjalikke kultuure on peetud olemuslikult vastandlikeks ja folkloristid on näinud suulise pärimuse hülgamise põhjusena kirjakultuurile üleminekut, kirjalike allikate kaudu eestlasteni jõudnud…
Suulisi ja kirjalikke kultuure on peetud olemuslikult vastandlikeks ja folkloristid on näinud suulise pärimuse hülgamise põhjusena kirjakultuurile üleminekut, kirjalike allikate kaudu eestlasteni jõudnud…
Regilaul kui varieeruv süsteem
Varieeruvus on folkloorse suhtluse ja loome põhitunnus: iga kord, kui omandatud teadmisi, kombeid või väljendusi edasi antakse, uuesti kasutatakse, jääb midagi samaks ja midagi muutub. Juri Lotman (2006 [1970]) käsitleb varieeruvust – piiramatu loovuse asemel – folkloorile iseloomuliku esteetilise eelistusena. Ta nimetab seda samasuse esteetikaks, kus loovus on rangelt raamistatud traditsiooni ette antud struktuuride, mudelite, reeglitega: ilusaks peetakse seda, mis kordab või reinterpreteerib varem öeldut, loomingulisus peitub nüanssides ja detailides. Walter J. Ong (1982) näeb varieeruvust pigem praktilise eelistusena – vahendina, mis aitab suulise mäletamise tingimustes säilitada olulist teavet. Tegemist pole pelgalt esteetilise valikuga: suulise kultuuri aegadel täitis folkloor olulist rolli teadmiste…
KAITSTUD DOKTORITÖÖD
7. juunil kaitses Santra Jantunen Helsingi ülikoolis doktoriväitekirja „Livonian Verbal Derivation: Inherited Characteristics and Contact-induced Change” („Liivi verbituletus: päritud jooned ja kontaktimõjulised muutused”). Juhendaja oli professor Riho Grünthal (Helsingi ülikool), oponent professor Karl Pajusalu (TÜ).
Väitekiri käsitleb Kuramaa liivi keele verbituletust, selle funktsionaalseid omadusi ning muutusi. Sõnavormide häälikuline kulumine on liivi keeles toonud kaasa tüpoloogilisi muutusi, nagu afiksaalse morfoloogia nõrgenemine ja sõnaspetsiifiliste reeglite tähtsuse kasvamine. Töö kirjeldab liivi tuletusafiksite rolli ja kasutuse muutust selle taustal. Teine oluline liivi sõnavara ja grammatika muutusi põhjustanud tegur on tugev ja pikaajaline läti keele mõju, mis on toonud kaasa liivi keele kõnelejate kakskeelsuse. Uurimus on…
Väitekiri käsitleb Kuramaa liivi keele verbituletust, selle funktsionaalseid omadusi ning muutusi. Sõnavormide häälikuline kulumine on liivi keeles toonud kaasa tüpoloogilisi muutusi, nagu afiksaalse morfoloogia nõrgenemine ja sõnaspetsiifiliste reeglite tähtsuse kasvamine. Töö kirjeldab liivi tuletusafiksite rolli ja kasutuse muutust selle taustal. Teine oluline liivi sõnavara ja grammatika muutusi põhjustanud tegur on tugev ja pikaajaline läti keele mõju, mis on toonud kaasa liivi keele kõnelejate kakskeelsuse. Uurimus on…
LÜHIKROONIKA
12. septembril tähistati Tartu Ülikoolis tartu keele päeva tartu keele kärajatega. Külli Prillop tutvustas tartu kirjakeele ajalugu ja Eva Saar kõneles koostatavast tartu keele aabitsast. Ühiselt arutleti, kuidas teha tartu keel nähtavamaks Tartu linnas. Päeva juhtisid Karl Pajusalu ja Eva Saar. Tartu keele päevaga tähistati ühtlasi rahvusvahelist põliskeelte kümnendit ja eesti raamatu aastat.
13. septembril toimus Niguliste muuseumi sarjas „Raamatu lood” seminar „Hariduse valgus I”. Lea Kõiv kõneles luteri kirikuõpetaja võitlusest talurahva nn ebausu vastu Urvaste pastori Johannes Gutslaffi 1644. aastal avaldatud raamatu „Lühike ülevaade ja õpetus vääralt pühaks peetud Võhandu jõest Liivimaal” põhjal. Aivar Põldvee rääkis kiriklikust rahvaharidusest Rootsi aja…
13. septembril toimus Niguliste muuseumi sarjas „Raamatu lood” seminar „Hariduse valgus I”. Lea Kõiv kõneles luteri kirikuõpetaja võitlusest talurahva nn ebausu vastu Urvaste pastori Johannes Gutslaffi 1644. aastal avaldatud raamatu „Lühike ülevaade ja õpetus vääralt pühaks peetud Võhandu jõest Liivimaal” põhjal. Aivar Põldvee rääkis kiriklikust rahvaharidusest Rootsi aja…
Retrospektiivne rahvusbibliograafia kui kirjakultuuri rahvusooper
2025. aasta märtsis ilmus Tallinna Ülikooli Kirjastusel kolmeosaline, 8273 kirjest ning üheksast registrist koosnev monumentaalne koguteos „Eesti võõrkeelne raamat ja Estonica 1494–1830”. Köited on suureformaadilised, sisaldades veidi üle 1900 lehekülje ja 8 miljoni tähemärgi ning kaaludes kokku 5,5 kilogrammi. Koguteose koostasid Helje-Laine Kannik, Kertu Maasik, Tiiu Reimo ja Aira Võsa. Avaldamispõhimõtteid kokku leppinud toimetuskolleegiumisse kuulusid Tiina Aasmann, Katre Kaju, Kairit Kaur, Larissa Petina, Tiiu Reimo ja Aija Sakova.
Teose esitlusel 3. aprillil Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus (TLÜ AR) sõnas raamatukogu direktor Andres Kollist, et retrospektiivse rahvusbibliograafia olemasolu on ühele kultuurrahvale kui rahvusooperi olemasolu: see lihtsalt peab olema. See on tõsi,…
Teose esitlusel 3. aprillil Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus (TLÜ AR) sõnas raamatukogu direktor Andres Kollist, et retrospektiivse rahvusbibliograafia olemasolu on ühele kultuurrahvale kui rahvusooperi olemasolu: see lihtsalt peab olema. See on tõsi,…
Leidi Veskise mälestuseks
Foto: erakogu
Leidi Veskis sündis ja kasvas Saaremaal. Pärast Kingissepa (Kuressaare) keskkooli lõpetamist jätkas ta õpinguid Tartu ülikoolis, mille eesti filoloogia soome-ugri eriharu lõpetas 1962. aastal. Pärast kolme aastat õpetajatööd Are 8-klassilises koolis sidus Leidi oma elu rohkem kui 40 aastaks Keele ja Kirjanduse Instituudiga (KKI; alates 1993. aastast Eesti Keele Instituut).
1965. aastal asus Leidi tööle KKI eksperimentaalfoneetika laboratooriumi bibliograafina. Toonastes oludes, kus ametikohti loodi ja nimetati üleliiduliste käsulaudade järgi, jõudis Leidi ses laboris töötada ka vanemmehaaniku, inseneri ja vaneminsenerina. Ise on ta seda tööperioodi kirjeldanud kui aega, mil tuli otsustada, kas pühenduda teadusele või tõlkimisele. Valik langes viimasele,…
Leidi Veskis sündis ja kasvas Saaremaal. Pärast Kingissepa (Kuressaare) keskkooli lõpetamist jätkas ta õpinguid Tartu ülikoolis, mille eesti filoloogia soome-ugri eriharu lõpetas 1962. aastal. Pärast kolme aastat õpetajatööd Are 8-klassilises koolis sidus Leidi oma elu rohkem kui 40 aastaks Keele ja Kirjanduse Instituudiga (KKI; alates 1993. aastast Eesti Keele Instituut).
1965. aastal asus Leidi tööle KKI eksperimentaalfoneetika laboratooriumi bibliograafina. Toonastes oludes, kus ametikohti loodi ja nimetati üleliiduliste käsulaudade järgi, jõudis Leidi ses laboris töötada ka vanemmehaaniku, inseneri ja vaneminsenerina. Ise on ta seda tööperioodi kirjeldanud kui aega, mil tuli otsustada, kas pühenduda teadusele või tõlkimisele. Valik langes viimasele,…
Piibel tähestikulises järjekorras
Käesoleva sajandi esimesel kümnendil kujunes Eesti Keele Instituudis pühendunud keeleteadlastest tegus rühmitus, kes asus arendama eestikeelse vaimuliku kirjasõna algusaegade uurimist. Tänavu aprillis ilmus trükist selle pika töö (üks) tulemus – „Eesti vanema piiblitõlke sõnastik 1600–1739”. Sõnastiku koostajate nimesid ei leia raamatu kaunilt lakoonilise kujundusega kaanelt ega ka tiitellehelt, vaid alles tiitli pöördelt. See tagasihoidlikkus mõjub kummardusena kunagistele piiblitõlkijatele, kelle visaduseta eesti kirjakeelt võib-olla polekski. Visadust ja pühendumist oli vaja katkuaegadel ja eriti Põhjasõja ajal, aga ka rahuaegsetes keeletülides.
Järjekindla pühendumusega, tänapäeva teadusmaailma hoogtöist peavoolu põikpäiselt trotsides on pidanud töötama ka Inge Käsi, Maeve Leivo, Ahti Lohk, Anu Pedaja-Ansen, Heiki Reila, Kristiina…
Järjekindla pühendumusega, tänapäeva teadusmaailma hoogtöist peavoolu põikpäiselt trotsides on pidanud töötama ka Inge Käsi, Maeve Leivo, Ahti Lohk, Anu Pedaja-Ansen, Heiki Reila, Kristiina…
Eesti rahvuse aime-eepos
Lennart Mere „Hõbevalge” ilmumine Adam Culleni tõlkes („Silverwhite”)1 on suursündmus, mis suurendab Eesti kohalolekut ingliskeelses maailmas, sest vähesed aimeraamatud on oma päritolumaal nii mõjukad kui see märkimisväärne teos. „Hõbevalge” on raamat, mida on võimatu mingi klassifikatsiooni alla painutada. Teose taandamine selle kesksele teesile – kultuuris säilinud mälestus Kaali meteoriidi langemisest Saaremaale muinasajal on mingil moel loonud Thule müüdi – tähendaks, et ei ole tabatud raamatu tuuma. Kuigi mainitu on tõepoolest raamatu keskne tees, on „Hõbevalge” tervikuna õieti Eesti (ja eestlaste) ajaloolisest kohast maailmas: kirglik, erudeeritud ja mitmekihiline armastuskiri oma maale. Teos lausa manab Eestit esile, seda peaaegu otseses mõttes nagu…
Just vastu seda puud
Kui vaadata Elo Viidingu mullust esseekogumikku „Kirjanik kõneleb minuga” kõrvuti kolm aastat varasema kogumikuga „Mina kõnelen kirjandusest” (2021), on juba pealkirjast selge, et mõni asi on ennast vahepeal ringi keeranud ja võluvalt puntrasse läinud. Kes nüüd kellega kõneleb, ja millest? Lisaks lihtsale – kuid kontseptuaalselt ülimalt olulisele – tõsiasjale, et peale esseede ja artiklite on nüüdsesse raamatusse raiutud Viidingu intervjuud teiste kirjanikega, ning Viidingu kõikehõlmavale kõnelusele minu kui lugejaga annab pealkiri veel mitmeid vihjeid, kuidas raamatut ning selles öeldut vaadelda.
Esiteks, kogumiku pealkiri toob fookusesse kirjaniku, mitte teksti ega kirjanduse kui nähtuse, ning see tõik on raamatu tervikuks sidumisel võtmetähtsusega. Raamatu…
Esiteks, kogumiku pealkiri toob fookusesse kirjaniku, mitte teksti ega kirjanduse kui nähtuse, ning see tõik on raamatu tervikuks sidumisel võtmetähtsusega. Raamatu…
Kohanejad kasvavad kestuses
Loomingu Raamatukogu tänavuse aastakäigu avas end varem lastekirjanikuna tõestanud Kairi Loogi esimene täiskasvanutele kirjutatud proosateos „Tantsi tolm põrandast”. Helge arenguloona jälgib see Nõukogude okupatsiooni lõpul sündinud eesti naise Katariina kujunemist lapsepõlvest noore täiskasvanueani. Poola nobelisti Wisława Szymborska jätkuvuseuloogiaga käivituva teksti iga kihistus mõjub toetusavaldusena igavesele edasiliikumisele, inimesis väidetavalt peituva, ent aeg-ajalt raugeva jõu üha uuesti taasavastamisele ja lootusele, millest kõnelevad ka teose neli põgusat „Algust”. Kusjuures üks neist asub tähenduslikult teose lõpus.
Teose kreedo võiks niisiis kõlada bergsonlikult:1 algus ja lõpp on miraažid, olemine on kestus. „Hiljem ei tule kunagi [—]. Kogu aeg on täna.” (Lk 51) Teisisõnu, inimliku vastupidavuse…
Teose kreedo võiks niisiis kõlada bergsonlikult:1 algus ja lõpp on miraažid, olemine on kestus. „Hiljem ei tule kunagi [—]. Kogu aeg on täna.” (Lk 51) Teisisõnu, inimliku vastupidavuse…
Kuradiraamatust võrsunud kirjanduseksperiment
Möödunud aastal sai saja-aastaseks Friedebert Tuglase novell „Poeet ja idioot”, mis eos on isegi vanem: idee tekkimisest teose trükini kulus autori sõnul 16 aastat.1 Mõte hakanud hargnema 1908. aastal koostatud folkloristliku uurimusega „Põrgu väravas”, mis võrdleb Kalevipoja ja Prometheuse saatust ning seejuures süüvib ka Sarvikusse. Novell ilmus aga omaette raamatuna Noor-Eesti kirjastusel 1924. aastal Tartus. Oma teoste sünnilugusid kirja pannes on Tuglas „Poeedi ja idioodi” puhul jäänud napisõnaliseks, unustades seejuures justkui täiesti ära ühe raamatu oma raamatukogus, mis on nimetatud novellis üpris olulisel kohal. Nimelt figureerib see peategelase Ormussoni raamaturiiulis ning ühel palavikulisel hetkel võtab ta teose sealt ka lugeda.…
Eesti esimene trükis
Tänavu tähistatakse 500 aasta möödumist teadaolevalt esimese raamatu ilmumisest, kus leidus nii eesti- kui ka lätikeelset teksti. See omakorda annab põhjust küsida teistegi esimeste järele, nagu ilmneb esseekogumikust „See esimene raamat. 500 aastat ühist kirjakultuuri”.1 Ent esimest Eesti alal trükitud tööd varjutab endiselt salapära nii aja kui ka keele osas.
Niguliste muuseumis võis käesoleva aasta 24. aprillist 25. maini näha näituse „Eesti raamat 500. Reliikviad” raames2 väljapanekut „Kirjasõna algus”, kus muu hulgas oli eksponeeritud ka kaua aega Eesti esimeseks trükiseks peetud 8-leheküljelist ladinakeelset tööd „Disputatio sexta de miraculosa et salutifera Servatoris Nostri conceptione et nativitate” („Kuues disputatsioon Meie Õnnistegija imelisest ja päästvast…
Niguliste muuseumis võis käesoleva aasta 24. aprillist 25. maini näha näituse „Eesti raamat 500. Reliikviad” raames2 väljapanekut „Kirjasõna algus”, kus muu hulgas oli eksponeeritud ka kaua aega Eesti esimeseks trükiseks peetud 8-leheküljelist ladinakeelset tööd „Disputatio sexta de miraculosa et salutifera Servatoris Nostri conceptione et nativitate” („Kuues disputatsioon Meie Õnnistegija imelisest ja päästvast…
Ida ja lääne kultuuri piiril oleme saanud osa mõlemast
Foto: Margus Ansu, Tartu Postimees/Scanpix
24. oktoobril tähistab 90 aasta juubelit teenekas rahvajutu-uurija ja pedagoog Pille Kippar. Vestlesime sel puhul muinasjuttudest ja nende uurimisest, õpetamisest ja rahva valgustamisest.
Oled õpetajate perest ja pärast ülikooli lõpetamist töötasid algul ka ise kooliõpetajana. Kuidas sai sinust rahvajutu-uurija?
Aspirantuurikoht kuulutati teaduste akadeemias välja ja sinna kutsuti Ingrid Rüütlit – me olime kursusekaaslased –, aga Ingrid, kes juba tegeles rahvalaulude ja -viiside uurimisega, soovis enne materjali kokku saada ja alles siis asuda väitekirja kallale. Toonane Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluule sektori juhataja Richard Viidalepp oli nobe: rahvajutu-uurijat on ka tarvis. Viidalepp kutsus siis mind, ma olin sellal…
24. oktoobril tähistab 90 aasta juubelit teenekas rahvajutu-uurija ja pedagoog Pille Kippar. Vestlesime sel puhul muinasjuttudest ja nende uurimisest, õpetamisest ja rahva valgustamisest.
Oled õpetajate perest ja pärast ülikooli lõpetamist töötasid algul ka ise kooliõpetajana. Kuidas sai sinust rahvajutu-uurija?
Aspirantuurikoht kuulutati teaduste akadeemias välja ja sinna kutsuti Ingrid Rüütlit – me olime kursusekaaslased –, aga Ingrid, kes juba tegeles rahvalaulude ja -viiside uurimisega, soovis enne materjali kokku saada ja alles siis asuda väitekirja kallale. Toonane Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluule sektori juhataja Richard Viidalepp oli nobe: rahvajutu-uurijat on ka tarvis. Viidalepp kutsus siis mind, ma olin sellal…
Lõkad, lõkmed ja… lõke?
Mitmuslik sõna lõkad märgib eesti ühiskeeles kirikuõpetaja valge kaelasideme otsi. Tänapäeval on see sageli eraldi detail, mis kinnitatakse paelte abil kaelusesse. (EKSS; ÜS) Lõkadele nii häälikuliselt kui ka tähenduselt lähedane, tänapäeval samuti peamiselt mitmuslikuna kasutatav sõna lõkmed tähendab ühiskeeles harilikult trapetsikujulisi värvilisi ribakesi vormirõiva kraenurgal, mis tähistavad väeliiki või teenistusala (EKSS; ÜS).1
XVII–XIX sajandi leksikograafilistes allikates kumbagi sõna tänapäevases tähenduses ei leidu. Sõna lõka ’kirikukrae, kaelaleht (lips vaimuliku ametikuuel: Bäffchen)’ ilmub sõnaraamatusse esmakordselt 1925. aasta õigekeelsussõnaraamatus (EÕS 1925: 432). Siiski on sõnal selles tähenduses rahvakeelne taust, kuigi õige kitsuke: murdesõnaraamatust (EMS) leiab Mulgi murdes ja Rannus registreeritud märksõna lõkk : lõka,…
XVII–XIX sajandi leksikograafilistes allikates kumbagi sõna tänapäevases tähenduses ei leidu. Sõna lõka ’kirikukrae, kaelaleht (lips vaimuliku ametikuuel: Bäffchen)’ ilmub sõnaraamatusse esmakordselt 1925. aasta õigekeelsussõnaraamatus (EÕS 1925: 432). Siiski on sõnal selles tähenduses rahvakeelne taust, kuigi õige kitsuke: murdesõnaraamatust (EMS) leiab Mulgi murdes ja Rannus registreeritud märksõna lõkk : lõka,…
Ühe kriisi kaks nägu
Kriisid ei ole enam ajutised erandid tavapärases elukorralduses, vaid igapäevaelu alaline osa – elame püsikriisi ajastul (Vainik jt 2023). Sellises olukorras on kommunikatsioonil keskne roll: institutsioonid peavad suutma keerulistes oludes suhelda nii kodanike kui ka teiste institutsioonidega. COVID-19 pandeemia näitas ilmekalt, kuidas kiirelt muutuvates oludes on vaja teha kaalukaid otsuseid, õigustada neid avalikkusele ja samal ajal tulla toime sisemise ebakindlusega piiratud info tingimustes.
Koroonakriisi järelvaates on oluline mõista, kuidas tõlgendasid seda inimesed, kes neid ülesandeid täitsid: tervishoiujuhid ja ametnikud. Senised uuringud on laialdaselt käsitlenud COVID-19 diskursust ja selle kujundlikku keelekasutust, eriti sõjametafoori. Uuritud on eeskätt meediadiskursust (nt Bates 2020; Charteris-Black 2021;…
Koroonakriisi järelvaates on oluline mõista, kuidas tõlgendasid seda inimesed, kes neid ülesandeid täitsid: tervishoiujuhid ja ametnikud. Senised uuringud on laialdaselt käsitlenud COVID-19 diskursust ja selle kujundlikku keelekasutust, eriti sõjametafoori. Uuritud on eeskätt meediadiskursust (nt Bates 2020; Charteris-Black 2021;…
Lõhnapoeetika Carolina Pihelga romaanis „Vaadates ööd”
Viimastel aastatel on meelelise kujutuse uurimisele eesti kirjandusteaduses üha rohkem tähelepanu pööratud (nt Marling, Talviste 2022; Ojam, Tomberg 2016). Lõhnataju on paljudes keeltes sõnaliselt kõige keerulisemalt väljendatav meel (Majid jt 2018: 11370), samal ajal tingib lõhnasõnade vähesus kõnekujundite kasutamise. Artiklis vaatlen haistmismeele funktsioone Carolina Pihelga romaanis „Vaadates ööd” (2022), mille retseptsiooniski said tähelepanu meelelised elemendid. Näiteks tõi Lilli Luuk esile aistingulised detailid, nagu „sõõrmetesse jäänud lõhn, üksik heli, õhu liikumine näo ees” (Luuk 2023: 127), ning lisas, et autor „sunnib lugejat omagi keha pingule tõmbama, meeli erksaks teritama, nii et kopsud on täis toomingate ja tolmu lõhna ja silmad omaenese…
Lühikroonika
7.–11. juulini peeti Krakówis Rahvusvahelise Huumoriuuringute Seltsi (ISHS) 35. konverents. Osales umbes 200 uurijat üle maailma. Eestit esindasid Kirjandusmuuseumi folkloristid Liisi Laineste, Anastasiya Fiadotava, Sergei Troitski ja Piret Voolaid. Eesti teadlaste korraldatud paneelsessioonil „Online humor” (seotud Marie Skłodowska-Curie projektiga „Developing humour literacy: analysing production, content and reception of humour to bring positive change in the public sphere” 2025–2028) arutleti oskuse üle ära tunda ja mõista huumorit kontekstis. ISHS-i president Liisi Laineste tutvustas väljaannet „Handbook of Humor Studies” (2024), milles analüüsitakse internetihuumorit interdistsiplinaarsest vaatenurgast. Piret Voolaid esitles grafiti andmebaasi www.folklore.ee/graffiti kui toimivat kogukonnateaduse ja rahvusvahelise ühisloome näidet ja võrdleva uurimise allikat.
9.…
9.…
Mõnda köstriametist
Kui Urvaste köster Mango Hans (1713–1780) sättis ja seadis töökorda seierkelli, siis kas tajus ta ajasleppi, mis oli tema ameti pidajaid juba sajandeid köitnud kokku kella ja ajamõõtmisega?1 Tõsi, pikas ajaloolises vaates ütleb see seos köstriameti kohta kaugelt liiga vähe – Eesti ajaloo- ja kultuurimällu on köstrid põlistanud end ju õige mitmel moel. Haridust saanud meestena kujunes XVII sajandil eestlastest köstritest ja koolmeistritest uus sotsiaalne grupp, keda tuuakse ajalookirjutuses esile kui eesti intelligentsi eelkäijaid.2 Samal ajal on teada kaunis vähe sellele eelnenud aja köstritest ning nende tegudest, mis moel või teisel sillutasid tulevasele eesti intelligentsile teed.
Alates ristiusu kiriku algusajast keskaja…
Alates ristiusu kiriku algusajast keskaja…
Vennastekoguduse käsikirjad Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis
Siinne sissevaade Eesti Kultuuriloolise Arhiivi vennastekoguduse käsikirjakogusse ei ole täielik, vaid osutab selle ainulaadse kollektsiooni mitmekesisusele ja mõnele probleemile selle uurimisel, andes ülevaate kollektsiooni kujunemisest ja pakkudes huvi äratamiseks mõningaid rohkem isiklikele maitseotsustele kui analüüsile toetuvaid lugemisnoppeid. Teemakohast lisainformatsiooni saab huviline Rudolf Põldmäe ülevaadetest „Vennastekoguduse säilinud käsikirjad”, „Elulookirjeldused lugemismaterjalina”1 ja teistest tema kirjutistest, kus enamasti on vaatluse all vennastekoguduse kirjalik pärand tervikuna. Siinses kirjutises piirdutakse kultuuriloolise arhiivi käsikirjakogudega, mis sisaldavad vennastekoguduse materjale.
Vennastekoguduse käsikirjakogu kujunemine
Teatavasti asutati Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKLA) Tartus Eesti Rahva Muuseumi (ERM) koosseisus 1929. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi, Akadeemilise Ajalooseltsi, Akadeemilise Kirjandusühingu ja ERM-i enese arhiivikogude ühendamisel, et…
Vennastekoguduse käsikirjakogu kujunemine
Teatavasti asutati Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKLA) Tartus Eesti Rahva Muuseumi (ERM) koosseisus 1929. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi, Akadeemilise Ajalooseltsi, Akadeemilise Kirjandusühingu ja ERM-i enese arhiivikogude ühendamisel, et…
Läti keel tõi leedulase soome-ugri uuringute juurde
Kristiina Ross (vasakul) ja Ernesta Kazakėnaitė (paremal). Foto: Annika Viht
Selle aasta 23.–24. mail toimus Riias konverents, millega eesti ja läti uurijad tähistasid ühiselt 500 aasta möödumist kummagi keele raamatukeeleks saamisest. Seal avanes meeldiv võimalus tutvuda leedu uurija Ernesta Kazakėnaitėga, kes on leedu ja läti kirjakeele ajaloo kaudu jõudnud ka soome-ugri keelteni. Avaldame siin lühiintervjuu temaga.
Pidasid konverentsil „500 aastat läti ja eesti raamatut ning kirjakeelt” ettekande XVI sajandi meieisapalvetest läti keeles. Oma artiklites oled tutvustanud ka soome- ja saamikeelseid versioone. Oled leedulane, Vilniuse ülikooli dotsent. On mõistetav, et Balti uuringutest huvitatuna oled põhjalikult uurinud läti kirjakultuuri ajalugu, aga kuidas jõudsid soome-ugri…
Selle aasta 23.–24. mail toimus Riias konverents, millega eesti ja läti uurijad tähistasid ühiselt 500 aasta möödumist kummagi keele raamatukeeleks saamisest. Seal avanes meeldiv võimalus tutvuda leedu uurija Ernesta Kazakėnaitėga, kes on leedu ja läti kirjakeele ajaloo kaudu jõudnud ka soome-ugri keelteni. Avaldame siin lühiintervjuu temaga.
Pidasid konverentsil „500 aastat läti ja eesti raamatut ning kirjakeelt” ettekande XVI sajandi meieisapalvetest läti keeles. Oma artiklites oled tutvustanud ka soome- ja saamikeelseid versioone. Oled leedulane, Vilniuse ülikooli dotsent. On mõistetav, et Balti uuringutest huvitatuna oled põhjalikult uurinud läti kirjakultuuri ajalugu, aga kuidas jõudsid soome-ugri…
Sissejuhatavalt hernhuutlike lauluraamatute keelest
Vennastekoguduses oli laulmine väga olulisel kohal. Eesti vennastekoguduse muusikategevust kõige põhjalikumalt uurinud Rudolf Põldmäe (1988, 2011) läbi töötatud rohketest arhiiviallikatest ilmneb laulude soe vastuvõtt eestlaste seas. Ta on kirjeldanud lauluraamatute valmimiskäiku, laulude sisu, nende kasutamist vennaste kokkusaamistel ja muudes eluolukordades, ülekuulamisi lauluraamatute kasutamises süüdistatavate üle, teoste varjamisi ja konfiskeerimisi, lauludest leitud lohutust kannatajatele ja surijatele. Põldmäe sedastab, et vennastekoguduses talletatud elulood „näitavad hernhuutlike laulude tohutut mõju rahvale, nende sisu kujunemist isegi põhilisteks eluprintsiipideks” (Põldmäe 2011: 195). Hernhuutlik muusikaharrastus aitas usulisel ärkamisel valmistada teed rahvuslikule. Vennaste lauluharrastus, nende rajatud koorid ja orkestrid ning süsteemne muusikaõpetus edendasid eestlaste muusikakultuuri ja ühtekuuluvustunnet. Enamik…
Hernhuutlaste käsikirjade läti keelest XVIII sajandil ja XIX sajandi alguses
Uurijad on eri meelt küsimuses, millisest hetkest peale saab rääkida selgelt määratletavast läti keelest, mis arenes välja varasematest keelejärkudest ja levis seejärel üle tänapäevase Läti territooriumi. Arheoloogid, ajaloolased ja keeleteadlased on aga ühel nõul, et läti rahvuse kujunemine – ja koos sellega ühise keele teke – leidis aset millalgi XIII–XV sajandil Liivimaa lõunaosas, mis vastab ligikaudu tänapäeva Läti alale.
Saksa mõju laienemisega Balti aladel ja Liivimaa moodustamisega hakkasid ilmuma esimesed kirjalikud teated läti keelest, tähistades keele kirjaliku arengu algust. Varaseim selline ülestähendus leidub ladinakeelses Henriku Liivimaa kroonikas (u 1225–1227), kus latgali pealik Rūsiņš nimetab 1212. aastal Cēsise (Võnnu) Bertoldit (Bertold de…
Saksa mõju laienemisega Balti aladel ja Liivimaa moodustamisega hakkasid ilmuma esimesed kirjalikud teated läti keelest, tähistades keele kirjaliku arengu algust. Varaseim selline ülestähendus leidub ladinakeelses Henriku Liivimaa kroonikas (u 1225–1227), kus latgali pealik Rūsiņš nimetab 1212. aastal Cēsise (Võnnu) Bertoldit (Bertold de…
Marcus Heinrich Windekilde ning keeleolud Schleswigis ja Liivimaal 1838. aastal
1838. aastal reisis Tartu vennastekoguduse hoolekandja Marcus Heinrich Windekilde Vilstruppi Schleswigi hertsogiriigis. Tagasiteel külastas ta muu hulgas vennastekoguduse peamist keskust Herrnhuti. Schleswigi hertsogiriik hõlmas alasid mõlemal pool tänapäevast Saksa-Taani piiri, mis on 1920. aasta rahvahääletuse tulemus.
Oma reisi kohta koostas Windekilde tartukeelse aruande, arvatavasti lühikese aja jooksul pärast naasmist, aga täpset kuupäeva pole võimalik tuvastada. Reisikirjast on teada ainult ärakiri, mis on hoiul Eesti Kirjandusmuuseumis (EKM EKLA, f 252, m 32:1; edaspidi Reisikiri).1 Käsikiri on lihtsa välimusega ja kerge lugeda. See sisaldab mõningaid vigu, mis viitavad kopeerija eesti päritolule ja madalale haridustasemele. Kohati on tähendus moonutatud.2
Etnograafia ajaloo uurijad on juba ammu avastanud hernhuutlastest…
Oma reisi kohta koostas Windekilde tartukeelse aruande, arvatavasti lühikese aja jooksul pärast naasmist, aga täpset kuupäeva pole võimalik tuvastada. Reisikirjast on teada ainult ärakiri, mis on hoiul Eesti Kirjandusmuuseumis (EKM EKLA, f 252, m 32:1; edaspidi Reisikiri).1 Käsikiri on lihtsa välimusega ja kerge lugeda. See sisaldab mõningaid vigu, mis viitavad kopeerija eesti päritolule ja madalale haridustasemele. Kohati on tähendus moonutatud.2
Etnograafia ajaloo uurijad on juba ammu avastanud hernhuutlastest…
„Mo südda ligob mo sees.”
Kuigi hiljemalt XVII sajandi esimesest poolest on olemas eesti kirjakeeled, ei kasutanud neid veel kaua aega ei kirjutajate ega lugejatena need, kes kõnelesid neid keeli emakeelena. Aga millal siis võtsid eestlased koloniseerimisvahendina tajutud eesti kirjakeele omaks ja hakkasid seda kasutama kirjutajate ja lugejatena? Millal tekkis eesti kirjanduskeel ja sellega ka kirjanduslik avalikkus Jürgen Habermasi (1962) mõttes: järjest laiema lugejaskonna kaasamine ühtsesse inforuumi ning poliitiliste, esteetiliste, kõlbeliste ja kultuuriliste väärtuste kujundamine? Ilukirjandusel oli selles protsessis keskne roll, millele käesolev artikkel osutab.
Esimeseks eestlasest ilukirjandusliku teksti autoriks võib pidada Puhja pastorit Käsu Hansu, kes Põhjasõja ajal pani lõunaeesti keeles kirja oma kuulsa kaebelaulu.…
Esimeseks eestlasest ilukirjandusliku teksti autoriks võib pidada Puhja pastorit Käsu Hansu, kes Põhjasõja ajal pani lõunaeesti keeles kirja oma kuulsa kaebelaulu.…
Mitmekeelsus hernhuutlaste käsikirjades
Läti ja eesti keelt hakati kirja panema reformatsioonijärgse meediumide arengu käigus – protsessis, mida on nimetatud „meediumide sünkroniseerimiseks” (Dembeck 2020) Euroopa kirjakultuuri traditsiooniga. Kuni XVIII sajandi keskpaigani olid kirjalik läti ja eesti keel „koloniseerimise ja ristiusustamise vahendid”, nagu on märkinud Liina Lukas (2020: 42), sest kirjutajateks olid haritud sakslased, kes olid siia kas sisse rännanud või siin sündinud (Sommerlat-Michas 2015).
Ajaloolise Liivimaa lätikeelses osas astuti esimesed sammud emakeelse läti kirjakultuuri poole XVIII sajandi keskel tänu vennastekogudusliikumisele ehk hernhuutlastele. Ehkki hernhuutlaste vahendusel läti kultuuri jõudnud tekstid olid samuti osa nii meediumide sünkroniseerimise kui ka ristiusustamise protsessist, puudus hernhuutlaste diasporaatöö programmist koloniseerimise tahk. Nende…
Ajaloolise Liivimaa lätikeelses osas astuti esimesed sammud emakeelse läti kirjakultuuri poole XVIII sajandi keskel tänu vennastekogudusliikumisele ehk hernhuutlastele. Ehkki hernhuutlaste vahendusel läti kultuuri jõudnud tekstid olid samuti osa nii meediumide sünkroniseerimise kui ka ristiusustamise protsessist, puudus hernhuutlaste diasporaatöö programmist koloniseerimise tahk. Nende…
Pudemeid baltisakslaste igapäevasest kirjalikust eesti keelest XVIII–XX sajandil
Selle artikli pealkiri võiks olla ka „pudemete pudemeid”, sest baltisakslaste igapäevase eesti keele kirjapanekute teema on kaunikesti uurimata ning paljuski tulevad need pudemed päevavalgele juhu- või kaasuvate leidudena ja on päevavalgele tooja nägu, sõltudes uurija teemadest ja allikatest. Tutvustan ja käsitlen leide, mis siinkirjutaja ette on sattunud. Ühtlasi teen katse neid süstematiseerida ning ajalisse järjestusse seada.
Kirjanduslikku mitmekeelsust on uuritud mitmel puhul. Ajalises vaates ülevaatliku pildi Baltikumis toimunust ja toimuvast leiab 2023. aastal ilmunud ajakirja Journal of Baltic Studies erinumbrist „Entangled languages in the poetry of the Baltic countries” („Põimunud keeled Baltimaade luules” (kd 54, nr 4)), mille toimetajaks oli…
Kirjanduslikku mitmekeelsust on uuritud mitmel puhul. Ajalises vaates ülevaatliku pildi Baltikumis toimunust ja toimuvast leiab 2023. aastal ilmunud ajakirja Journal of Baltic Studies erinumbrist „Entangled languages in the poetry of the Baltic countries” („Põimunud keeled Baltimaade luules” (kd 54, nr 4)), mille toimetajaks oli…
Ilmalikud laulud infoallikate ja haridusvahenditena talurahvavalgustuse ajal
XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi alguskümnenditel toimus läti kultuuris kolm olulist üleminekut: esiteks, vaimulikult kirjanduselt ilmalikule, kuigi vaimulik jäi siiski domineerima ja mõjutas tugevalt ilmalikku; teiseks, sakslaste juhitud kirjandusprotsessilt lätlaste omale, olgugi et kogu protsess oli endiselt suuresti baltisakslaste kontrolli all; ja kolmandaks, suuliselt teabeedastuselt raamatute ja perioodika lugemisele, kuigi suur osa Läti ühiskonnast oli endiselt koolihariduseta. Niisiis võib XIX sajandi nelja esimest aastakümmet läti kultuuris pidada uuenduste algusajaks. Üleminek suuliselt kultuurilt lugemiskultuurile toimus järk-järgult ja aegamisi. Näiteks on etniliste lätlaste esimestes kirjapanekutes kuulmismeelel ikka veel selgelt olulisem roll kui nägemismeelel. Hea näide on Kalniešu Jēkabsi nimelise hernhuutlase lauluraamat…
Milleks piibel ja kuidas seda lugeda?
Eestikeelseid piibleid on seni uuritud peamiselt eesti piibli- ja kirjakeele kujunemise vaatepunktist ja seda on teinud ka teoloogid (Paul 1999; Roosimaa 2004), väga harvadel juhtudel on tähelepanu pööratud väljapoole piibliteksti jäävatele aspektidele ja lisamaterjalidele. Varauusaegsed piiblid sisaldasid aga üldjuhul peale põhiteksti ka eessõnu, lisasid ja muid lugemise abivahendeid, mõnikord koguni kuni piibliteksti ületavas mahus. Eesti- ja Liivimaal koostati XVII ja XVIII sajandil piibliväljaandeid nii saksa, läti kui ka eesti keeles ning nendegi juurest võib leida teoloogiliselt, kultuurilooliselt ja raamatulooliselt huvitavat lisamaterjali. Osaliselt on seda märgatud (Beyer 2013, 2014; Daija 2021), kuid eessõnade teoloogiline sisu on jäänud üldjuhul uurimata (erandiks Paškevica…