Marcus Heinrich Windekilde ning keeleolud Schleswigis ja Liivimaal 1838. aastal

1838. aastal reisis Tartu vennastekoguduse hoolekandja Marcus Heinrich Windekilde Vilstruppi Schleswigi hertsogiriigis. Tagasiteel külastas ta muu hulgas vennastekoguduse peamist keskust Herrnhuti. Schleswigi hertsogiriik hõlmas alasid mõlemal pool tänapäevast Saksa-Taani piiri, mis on 1920. aasta rahvahääletuse tulemus.

Oma reisi kohta koostas Windekilde tartukeelse aruande, arvatavasti lühikese aja jooksul pärast naasmist, aga täpset kuupäeva pole võimalik tuvastada. Reisikirjast on teada ainult ärakiri, mis on hoiul Eesti Kirjandusmuuseumis (EKM EKLA, f 252, m 32:1; edaspidi Reisikiri).¹ Käsikiri on lihtsa välimusega ja kerge lugeda. See sisaldab mõningaid vigu, mis viitavad kopeerija eesti päritolule ja madalale haridustasemele. Kohati on tähendus moonutatud.²

Etnograafia ajaloo uurijad on juba ammu avastanud hernhuutlastest meretaguste misjonäride aruanded ja kogud. Windekilde reisikirja võiks samuti nimetada etnograafiaks. Liiati on see mitmekihiline etnograafia: schleswiglane kirjutab reisist oma kodumaale ja püüab nähtut vaadelda tartukeelsete vendade silme läbi, loobumata siiski oma õpetlikust hoiakust saksa haridusega juhina.

Artikli eesmärk on esiteks tutvustada reisikirja, mida eestikeelsetes uuringutes ei ole seni analüüsitud, teiseks võrrelda Schleswigi keeleolusid Liivimaa ja teiste mitmekeelsete alade omadega ning kolmandaks arutleda, kas on mõistlik kasutada terminit koloniaalkeel Windekilde tartu keele kohta.

1. Marcus Heinrich Windekilde

Windekilde sündis 1792. aastal Sottrupis.³ Sottrup on kihelkond Sundevedi poolsaarel Flensburgi lahe põhjaservas.⁴

Windekilde isa oli luteri usu vaimulik Jens Peter Windekilde (Arends 1932a: 370).⁵ Juba tema vanaisa ja vanavanaisa olid olnud kirikuõpetajad, vanavanaisa töötas siiski Taanis, Kopenhaagenist põhja pool (Wiberg 1871: 368).⁶ Isa kutsuti 1800. aastal pastoriks Fjelstruppi, mis asub Christiansfeldi lähedal. Windekilde ja tema õed-vennad õppisid koduõpetaja käe all, kuid vanu keeli õpetas lastele isa. Windekilde kirjutab oma elukäigus:

Elukutse valikul andsid mu kallid vanemad mulle täieliku vabaduse, mu kallis isa ei soovinud ainult, et ma läheksin ülikooli, sest kogu selleaegne haridus, ja eriti Taanis ja Schleswigi ja Holsteini hertsogiriikides, pooldas ratsionalismi, mille surve all ta ka ise ägas. Kuna mu emapoolsed sugulased olid peamiselt meresõitjad, siis valisin ma selle elukutse ja läksin ühte Åbenrå merenduskooli. (Windekilde 1861: 856)

Ta kavatses siis saada tüürimeheks või kapteniks.

Kes tunneb Põhja-Schleswigi olusid, saab järeldada, milliseid keeli Windekilde vähemalt valdas: ülemsaksa keelt ja kohalikku taani murret sønderjysk’i, kindlasti mõistis ta passiivselt ka taani kirjakeelt (rigsdansk), kuigi ei pruukinud seda rääkida ega kirjutada. Lisaks oli ta õppinud ladina keelt ning tal võis olla teadmisi vanakreeka ja võib-olla heebrea keelest. Windekilde perekonnanimi on taani päritolu, kuid oletan, et nime hääldati hiljem Tartus saksa, mitte taani moodi (st mõlemat d-tähte hääldati ja kõrisulghäälik kadus).

1808. aasta oktoobris jäi Windekilde raskelt haigeks. Pärast paranemist otsustas ta saada vennastekoguduse liikmeks. Vanemad nõustusid sellega meeleldi. 1808. aasta detsembris alustas ta tööd Christiansfeldi vendade maja tisleritöökojas ja viibis Christiansfeldis peaaegu viis aastat. (Windekilde 1861: 857)

1813.–1816. aastani viibis Windekilde vennastekoguduse asulas Nieskys, mis paikneb tänapäeva Saksimaal Poola piiri lähedal. Allikate andmed on natuke ebaselged: ilmselt sai ta seal väljaõppe, mis andis talle nii kooliõpetaja kui ka jutlustaja pädevuse (Beyer 2024: 240 koos aruteluga allikate kohta).

Alates 1818. aastast töötaski Windekilde Nieskys kohaliku kooli õpetajana. 1820. aastal suundus ta Baselisse (Weiss 1823: 72), kus ta töötas õpetaja ja vallaliste vendade hoolekandjana ning jättis hea mulje (Thrap 1904: 41). 1823. aastal saadeti ta Trondheimi (Norrasse), aga enne seda pidi ta Herrnhutis abielluma (Windekilde 1861: 858–859). Tema abikaasa oli taanlasest vennastekoguduse misjonäri tütar, kuid teda kasvatati saksa keeles (Lebenslauf E. M. Windekilde 1863). Hiljem õppis ta Christiansfeldis selgeks võib-olla taani keele või Põhja-Schleswigi murde.

Trondheimis ei olnud poliitilised ega kiriklikud olud hernhuutlastele soodsad (vt lähemalt Thrap 1904: 41–44). Kaks aastat hiljem siirdus noor abielupaar sealt edasi Liivimaale. Windekilde perekond saabus Riiga 1. septembril 1825. aastal. Pärast mõningaid vahepeatusi kolisid Windekilded 1826. aastal Tartusse. (Windekilde 1861: 859–861) Windekildet nimetati tema Tartus viibimise ajal sageli „diakoniks”,⁷ kuid see tiitel tekitab küsimusi. Vennastekoguduses tähistab see ordineeritud vaimulikku, kuid Herrnhuti keskarhiivi (Unitätsarchiv) ordinatsiooniloendis Windekildet ei esine⁸ ning Windekilde ei maini oma elukäigus ordinatsiooni. 1838. aasta reisil jutlustas ta korduvalt ja Tartus viibitud aastate jooksul tegi ta seda ilmselt regulaarselt, kuna pole teada kedagi teist, kes oleks võinud seda rolli täita.

Windekilde avaldas teoseid nii tartu kui ka saksa keeles. Need olid peamiselt tõlked. Tartu keeles ilmusid Windekildelt raamat joomarluse vastu (Palwe 1834),⁹ sõdur Peter Lohbeki elukäik (Se öige Soldat 1837) ning Johannes Linderi jutustused lastest (Linder 1843). Saksa keelde tõlkis Windekilde elukäike tartu keelest. Need avaldati ajakirjas Dorpatische Evangelische Blätter (Lebensläufe 1834a, 1834b, 1835; lisaks Brief 1836). Mõni tema töö on säilinud vaid käsikirjaliselt või ilmus anonüümselt,¹⁰ mistõttu need on kehvasti bibliografeeritud (vt Põldmäe 1938: 290). Need on enamasti praktilis-usuõpetuslikud kirjutised, mille põhjal on keeruline hinnata autori akadeemilise hariduse taset.

Windekilde elukäigust ilmneb, et tema kirjutised aitasid kaasa elatise teenimisele, kuna tema amet oli kehvasti tasustatud. Vanaduse tõttu kolisid Windekilde ja tema abikaasa 1856. aastal Herrnhuti. (Windekilde 1861: 862–863)

Liivimaal ja Põhja-Schleswigis oli saksa keel kohtute, halduse ja kõrgema hariduse keel.¹¹ Kiriku- ja koolikeeltena kasutati maal – sõltuvalt piirkonnast – eesti, läti või taani keelt, linnades oli kirikus kasutusel nii saksa keel kui ka üks kohalikest keeltest. Taani keele olukord erines siiski eesti ja läti keele omast selle poolest, et – nagu tänapäeva vähemusuuringutes öeldakse – oli olemas kinstate, st Taani kuningriik, kus taani keel oli riigikeel ja täielikult arenenud kultuurkeel ning kus oli võimalik õppida taanikeelses Kopenhaageni ülikoolis. Peale selle oli Taanil Schleswigis suur poliitiline mõjuvõim, mis avaldus mõni aasta pärast Windekilde külaskäiku ka keeleküsimuses.

2. Reis

Reisi ajend oli Windekilde isa 50 aasta täitumine kirikuõpetajana. Isa oli kolinud 1817. aastal Fjelstrupist Vilstrupisse (Arends 1932a: 370). Nagu ka tema varasemad teenistuspaigad, asub Vilstrup taani keelealal, Schleswigi hertsogiriigi põhjapoolses osas, veidi lõuna pool Haderslevist, mis omakorda asub pisut lõuna pool Christiansfeldist. Schleswig-Holsteini ajalugu on teadaolevalt üsna keeruline. Ainult nii palju: Schleswig oli küll Taani lään, kuid mitte Taani kuningriigi osa. Taanis välja kuulutatud seadused ja määrused ei kehtinud Schleswigis ega ka Holsteinis. Schleswigi ja Taani erinevused olid suuremad kui Eestimaa ja Liivimaa vahel. Paljud Taani määrused kehtisid siiski ka hertsogiriikides, aga need olid siis eraldi välja kuulutatud Schleswig-Holsteini määrustena. Kõigi kolme ala valitseja oli üks ja sama isik.

Selle tausta valguses on küll jäme, kuid lugejate vaatenurgast mõistetav üldistus, et Windekilde kirjutab oma reisist Taani. Tegelikult ei astunud ta reisi jooksul kordagi Taani kuningriigi pinnale. Eespool tsiteeritud lõik Windekilde elukäigust ei jäta kahtlust, et Windekilde tundis väga hästi Taani, Schleswigi ja Holsteini erinevusi, kuid pedagoogilistel põhjustel valis ta oma tartukeelses reisikirjas lihtsustuse ja rääkis Taanist. Sellega pidas ta ilmselt silmas seda moodustist, mida ajaloolased nimetavad Taani tervikriigiks (tn helstat, sks Gesamtstaat) ja mis koosnes tol ajal Taanist, Schleswigist, Holsteinist ja Lauenburgist; mõnikord arvatakse selle hulka ka Fääri saared, Island ning asumaad üle mere; Norra seevastu oli personaalunioonis Rootsiga juba alates 1814. aastast.

Tartu linnavalitsuse jaoks 1. veebruaril 1851 täidetud elanike nimekirjas oli Windekilde palju täpsem. Veerus „Geburtsort oder wo angeschrieben” (’sünnikoht või kus sisse kirjutatud’) märkis ta enda, oma naise ja kahe lapse kohta: „zu Christiansfeld im Herzogthum Schleswig angeschrieben und Königl. Dänische Unterthanen” (’sisse kirjutatud Christiansfeldis Schleswigi hertsogiriigis ja kuninglikult Taani alamad’; RA, EAA.995.1.1424, l 256p–257).¹²

Reis algas sellega, et hangiti suur vanker. Üksteist reisijat asus teele: Windekilde, tema abikaasa, nende viis last, kaks Haapsalu hooldaja Werneri poega (kuue- ja kümneaastane), üks tüdruk Tartu ülikooli professori Buschi perest ja noore preili Stackelbergi inglise guvernant Kaiavere mõisast. Sõna guvernant Windekilde siiski ei kasuta. Ta kirjutab hoopis: „üts Englis ma Preili, ke Kajawerre moisan sedda noort wannemba Krawi Preilit Stakelbergit olli kolitanu Englis ma kelen” (Reisikiri: 11p).¹³ Neile üheteistkümnele reisijale lisandus muidugi kutsar.

Friedrich Busch, kes oli aastatel 1824–1849 Tartu ülikooli kirikuloo professor, esindas pietistlikke vaateid (Frey 1905: 150–154). Windekilde oli avaldanud artikleid tema vaimulikus ajakirjas Dorpatische Evangelische Blätter.

10. mail jõudis reisigrupp Jaunveļķisse Valmiera lähedal. Nad olid siis juba lahkunud tartukeelselt alalt ja jõudnud läti keelealale või „Lettimale”, nagu Windekilde kirjutab (Reisikiri: 12p). Siiski ei kasuta ta läti kohanimesid, vaid saksa omi, mida ta mõnikord kohandab vastavalt tartukeelsele õigekirjale ja hääldusele.¹⁴ Samuti põhinevad Põhja-Schleswigi kohanimed reisikirjas – jälle kohandatult – saksa, mitte taani kohanimekujudel.¹⁵ Võib oletada, et tõelisi tartukeelseid eksonüüme leidus piiriäärsete kohtade jaoks ning mujal ainult suurimate linnade puhul. Eesti keelealal asuvate kohtade märkimiseks kasutab Windekilde muidugi tartukeelseid vorme.

Pärast passi- ja tolliformaalsuste lõpetamist Riias sai reis jätkuda 18. mai keskpäeva paiku. Sillutatud maanteel – Windekilde nimetab seda „köwwas tettu tee’ks” – sõitsid nad Jelgava kaudu läbi Kuramaa ja Leedu kuni Venemaa piirini, kus algavat Preisimaa kuninga maa (Reisikiri: 13). Peale raudteede, mis aga ei ulatanud veel Liivimaale, olid sillutatud maanteed kõige värskem transporditaristu uuendus (vrd Liman 2008). 20. mail jõudsid reisijad piirilinna. Seal kontrolliti nende pagasit ning passidesse kanti viisad – Windekilde sõnul „meije passi saiwa allakirjotetus” (Reisikiri: 13p).

Nelipüha laupäeval, 21. mail, murdus nende vankril Königsbergist mõne kilomeetri kaugusel telg. Vanker kukkus ümber, postipoiss sattus selle alla ning kõik karjusid läbisegi. Windekilde roomas vankrist välja ja aitas kõigepealt postipoisi vankri alt välja tõmmata. Ükshaaval toodi reisijad vankrist välja. Kui inglise preili väljas oli, minestas ta kohe. Windekildel oli raskusi, et teda kinni hoida. (Reisikiri: 13p–14)

Mõne sammu kaugusel neist seisis viis inimest, kes naersid õnnetuse üle ega tahtnud aidata, kuigi neid paluti. Mõni tõld sõitis mööda, kuid ainult üks peatus. Härrasmees astus välja ja tõi pudeli viina. Windekilde pühkis minestanud preili nägu viinaga, andis igale lapsele suutäie juua ja jättis siis pudeli koos ülejäänud viinaga postipoisile. (Reisikiri: 14) Hernhuutlaste ja Windekilde jaoks, kes oli joomarlusvastase raamatu tõlkija, oli see vägagi pragmaatiline suhtumine sellesse eliksiiri!

Postipoiss jooksis lähimasse külla, et tuua varutelg, ja korraldas, et teine vanker tooks pagasi ära. Reisijad pidid mõne kilomeetri jalgsi postijaama minema. Seal anti neile uus vanker. Nii jõudsid nad lõpuks Königsbergi. Õhtul saabus nende nüüdseks parandatud vanker järele. (Reisikiri: 14)

Kuna Windekilde ei tundnud Königsbergis kedagi, pidi seltskond ööbima võõrastemajas. Windekilde väljendab seda nii: „Me piddime nüüd ni suggune maja korteris wötma mes reisia wasta wöttap.” Õnnetus tekitas reisikassasse suure augu – 60 rubla –, kuid Windekilde tänas Jumalat, et kõik olid juhtunust terve nahaga välja tulnud. (Reisikiri: 14–14p)

Siinse artikli teemast lähtudes ei ole tarvis käsitleda reisi teisi peatusi, nagu Berliini ja Hamburgi (vt Beyer 2024: 253–254). Reisigrupp jõudis Windekilde isa juurde Vilstrupisse 10. juunil. (Reisikiri: 18–18p) Sealsetest talumajadest kirjutab Windekilde: „Neide ellämisse wiis om ka ni illos nink puhhas, kui ennegi Siin maal ütte Saksa¹⁶ mannu se wois olla” (Reisikiri: 19[a]p).

Windekilde selgitab, et tervel maal ei olevat mõisaid ja et iga talupoeg elavat oma maal (Reisikiri: 19[b]). See vastab tõele Vilstrupi kihelkonna kohta, kus oli hea põllumaa (Schröder 1837: 433), kuid Schleswigi ja Holsteini idaosas leidus küll mõisaid. Siiski olid talunikud (kuid mitte saunikud) saanud pärast maade ümberjaotamist (sks Verkoppelung) ja pärisorjuse kaotamist hertsogiriikides talude omanikeks, samal ajal kui Liivimaa talupojad olid saanud küll isiklikult vabaks, kuid mitte maaomanikeks.

Windekilde kiidab oma isa kihelkonda ka moraalses mõttes. „Wilstruppi rahwas om se läbbi, et nemma Jummala armo oppust ni kawwa aiga omma Sanu kuulda, ütte waiklikko nink Kristlikko rahwas Sanu”, seal pole kõrtsi ega lõbustusi. Alkoholi väärtarvitamine või vallaslapsed on seal peaaegu tundmatud, inimesed on töökad ja lapsed käivad koolis. Naaberkülades aga narritakse kihelkonna elanikke kui „pühha rahwas”. Jõukamad talunikud rahastavad väljaõppinud koolmeistrit, kes õpetab saksa keelt ja muid kõrgemaid teadmisi – mitte talupoja seisuse põlgusest, vaid selleks et sammu pidada teadmiste arenguga.¹⁷ (Reisikiri: 19[b]–19[b]p) Muidu oli koolikeel taani, kuid jõukamatele talunikele oli tähtis, et lapsed õpiksid ka saksa keelt.

Juubeli tähistamise kirjeldus täidab reisikirjas väga suure osa. Windekilde andis ka välja saksakeelse trükise pidustuste kirjeldusega (Windekilde 1838). See on tartueesti reisikirjeldusest detailsem ja toob välja paljude osalenud isikute nimed. Kuigi Windekilde ei maini alati, mis keeles esitati laul või ette kanti luuletus, on seda sageli võimalik järeldada: kui tekst riimub saksakeelses versioonis, oli see algselt kirjutatud saksa keeles; kui see ei riimu, pidi see olema kirjutatud taani keeles.¹⁸

Suur osa avaldatud tekstidest oli pidustustel esitatud taani keeles. Miks ilmus see trükis siis saksa keeles? Selle keelevalikuga võttis Windekilde endale tõlketöö vaeva. Kindlasti oskas ta saksa keeles paremini kirjutada kui taani keeles, aga isa oleks võinud teda taani keelega aidata. Enamik trükise eeldatavatest saajatest oleks vähemalt sama hästi saanud aru taani keelest. Samuti oskasid nad – ja see kehtib arvatavasti ka jõukate talupoegade kohta, kes kinkides osalesid – piisavalt saksa keelt, et teksti lugeda. Lisaks oli saksa keel Põhja-Schleswigi haritlaste eelistatud keel ning see oli ka vennastekoguduse lingua franca.

Pidustuste peapäeva hommikul üllatasid neli Windekilde last oma vanaisa äratuslauluga. Nad „laulsid oma ema klaverisaatel järgmised neli salmi, mille autoriks on siiralt osavõttev misjonilehe väljaandja härra Niels Holm Christiansfeldis. Meloodiaks oli üks armastatud vene rahvusviis, mille on komponeerinud Tšerlitski [Черлицкий].” Salmid riimuvad ja olid seega kirjutatud saksa keeles. (Windekilde 1838: 9–10) Tartukeelses reisikirjas (20p–21) seevastu salmid ei riimu ja kirjeldus on palju lühem: „Josep – Hindrik Marrie n Sohwie lauliwa tälle, weel kui ta wode päle olli – ütte nelli wersilist laulo.”

Pidulikul jumalateenistusel räägitud ja lauldud tekstidest osa tuuakse reisikirjas välja sõnasõnaliselt ja loomulikult tartu keeles. Jumalateenistus peeti enamasti taani kirjakeeles, aga juubilar pöördus oma Tartu lastelaste poole saksa keeles. Windekilde isa oli küll üles kasvanud Schleswigi taanikeelses osas, õppinud Kopenhaagenis ja elanud seejärel ainult Schleswigi põhjaosas, kuid kaks tema kirja 1793. ja 1839. aastast näitavad, et ta oskas end saksa keeles veatult väljendada (Arends 1932a: 370; Holdt 1960–1962: 255–266).¹⁹ Ka kohal viibinud kindralsuperintendent, kes oli Holsteinist pärit ja polnud kunagi Schleswigi põhjaosas elanud (Arends 1932b: 116), rääkis jumalateenistusel ilmselt saksa keeles.²⁰

Kas Tartu lapselapsed ei osanud taani keelt? Vanaisa pöördus jumalateenistusel nende poole ju saksa keeles, nad olid talle hommikul saksa keeles laulnud. Näib, et nad rääkisid vanematega ainult saksa keeles. Tartu tänavatel, samuti võib-olla teenijatega kasutasid nad arvatavasti ka tartu keelt. Kuigi mõlemad vanemad olid elanud aastaid Põhja-Schleswigis ja kaks aastat Trondheimis, ei tundu taani keel olevat olnud nende kodune keel.

Seejärel pidas Windekilde jumalateenistusel kõne „Dania-ma Kelen” (Reisikiri: 19[b]p–29, tsitaat 27) ehk „in dänischer Sprache” (Windekilde 1838: 27). Selle all võib olla mõeldud nii taani kirjakeelt kui ka kohalikku murret.

Mõni pühapäev hiljem pidas Windekilde oma isa asemel jutluse, „mes Wilstruppi koggodussele sures römus olli sest nemmä es olle woinu u[s]ku, et mul neide keeld weel ni selgede olli melden jänu” (Reisikiri: 29p). Siinjuures võib tõepoolest olla juttu taani murdest, sest Windekilde kirjutab külaelanike keelest. Oma elukäigus väitis ta Trondheimi lähetamise puhul, et tal oli „mõningane, ehkki väga puudulik taani keele oskus” (Windekilde 1861: 859). Trondheimiga seoses saab olla silmas peetud ainult taani kirjakeelt, mis tol ajal oli veel Norra ametlik keel. Trondheimi piiskop pidas tookord Windekilde keeleoskust ebapiisavaks (Thrap 1904: 41–42),²¹ kuid see kindlasti paranes tema kahe linnas viibitud aasta jooksul. Norras ei oleks Windekilde oma taani murdes saanud end arusaadavaks teha; see ei ole isegi Kopenhaagenis võimalik. Kuna Windekilde tundis oma tartukeelseid kuulajaid, ei selgitanud ta 1838. aastal taani keele vormide erinevusi, kuigi see oleks olnud ajaloolise keelekasutuse uurimisel väga huvitav, sest Windekilde võib olla esimene, kes pidas jutlust üksnes Põhja-Schleswigi murdes.²²

Vähem üksikasjalikult räägib Windekilde oma tagasiteekonnast, mis viis teda läbi Herrnhuti (vt Beyer 2024: 261–262).

Tartukeelsed hernhuutlased olid küll õppinud lugema katekismust, kuid neil polnud palju muid õppeaineid. Windekilde püüab oma reisimuljeid nendele edastada nii, et nad neist aru saaksid ja neid vaimses mõttes õigesti tõlgendaksid. Ärakirja olemasolu viitab sellele, et Windekilde mitte ainult ei esitanud oma aruannet ühel koosolekul, vaid et tartukeelsed vennad lugesid teksti ette ka mujal.

Windekilde toob korduvalt esile usinuse tähtsuse jõukuse loomisel, sageli kontekstis, et töökad talunikud tegutsevat vabaduses omaenda maal. Ta kõlab siinkohal peaaegu nagu üliliberaal, kuid tõenäoliselt tõi ta lihtsalt realistlikult välja Schleswigi ja Liivimaa talupoegade elutingimuste erinevusi. Põllumajandusreformi ja töösse suhtumise muutmisega läheks tema hinnangul Liivimaa talupoegadel märgatavalt paremini.²³ Mõne aastakümne pärast see nii juhtus. Vennastekogudusele omane kirjakultuur mängis sellel teel olulist rolli, aga rahvuslik ärkamine asendas religioosse ärkamise. Vajadus kogukonna järele täideti nüüd rahvuslike püüdlustega ning usinuse kasv viis individualiseerumise ja ilmalikustumiseni. Hernhuutlaste liikumine Eesti- ja Liivimaal jäi aina väiksemaks.

3. Koloniaalkeeled Läänemereprovintsides?

Windekilde ei maini ühegi sõnaga keele- ja rahvusvaidlust, mis tekkis tookord Schleswigi hertsogiriigi kõrgemates ühiskonnakihtides. Tõenäoliselt mõtles ta veel eelrahvuslikult ega mõistnud seda probleemi. Teda võiks ka lugeda hilisema negatiivse nimetusega blakkede (tn ’kahvatud, leiged’) sekka või määratleda veel hilisema, kuid positiivse mõistega Zweiströmige (sks ’kahevoolulised’) (vrd Schröder 1942; Henningsen 1990: 140–142; Jepsen Steg 2004; Weitling 2011; Jessen 2022: 351–352, 356, 377–378, 383). See Schleswigi hertsogiriigi vahekiht ei tahtnud valida saksa- ja taanimeelsuse vahel, nende emakeel oli taani murdekeel.

Liivimaal seevastu peeti Windekildet ilmselt sakslaseks. Saksa keelt rääkis ja kirjutas ta kõige paremini, kuid kui temalt oleks küsitud päritolu kohta, oleks ta haritud liivimaalaste seas tõenäoliselt nimetanud kodumaana Taani tervikriiki või Schleswigi hertsogiriiki. Tartukeelsete vendade seas lihtsustas ta selle „Taaniks”, kusjuures tõenäoliselt ei seostanud ta riigi nime taani keelega (sama vähe kui Liivimaad liivi keelega). Windekilde jaoks oli enesestmõistetav osutada hingehoidu kõigis kohapeal levinud keeltes – nii Liivimaal kui ka Schleswigis. Kristlasena teadis ta, et Jumala ees on kõik inimesed võrdsed, kuid ta oli Schleswigis ja Liivimaal aru saanud, et keel ja sotsiaalne kiht on tihedalt seotud.

3.1. Varauusaja Euroopa keelehierarhiad

Schleswig ja Liivimaa on näited sajandeid kestnud keelehierarhiatest, mis on tuntud paljudes Euroopa maades. Keelehierarhiad võisid üllatavalt kiiresti muutuda, kui muutusid poliitilised või sotsiaalsed olud. Nimetan veel selliste keelehierarhiate näiteid: Hispaanias suutis kastiilia keel pikka aega domineerida katalaani (Rafanell 2025), galeegi ja teiste iberoromaani keelte ning baski keele üle. Prantsuse keele ala laienes baski, bretooni, oksitaani, flaami ja saksa keele arvel. Romaani keeled on teatavasti välja kasvanud ladina keelest, mis omal ajal oli kolonisaatorite keel. (Ernst jt 2003, 2006, 2008)

Prantsuse keel sai ka valitsevaks kultuurkeeleks Lõuna-Madalmaades, mida tänapäeval tuntakse Belgiana. Haritud flaamlased, näiteks Brügges ja Gentis, eelistasid rääkida kuni XX sajandi keskpaigani prantsuse keelt, isegi perekonnas, kuigi nad valdasid ka flaami keelt – vaatamata sellele, et ajaloolised võõrvõimud sellel alal olid Hispaania, Austria ja Holland, mis aga ei olnud levitanud seal oma keelt (vt Vrieland 2025).

Siinkohal tekib termini koloniaalkeel küsimus. Keele ja Kirjanduse käesolev teemanumber põhineb ettekannetel, mis peeti konverentsil, mille pealkirjas esines sõna koloniaalkeel. See liitsõna näeb välja nagu tõlkelaen, aga eesti keeles on sel teine tähendus kui algkeeltes. Sõnad Kolonialsprache, colonial language, langue coloniale, lengua colonial jne tähendavad ’kolonisaatorite keel, mis on valitsev keel asumaal’, näiteks portugali, hispaania ja hilisemad koloniaalvõimude keeled (Chrysostome jt 2025: 2; Denéchère 2021: 43, 54–57; Seydi 2024: 133, 141; Stolberg 2021: 354, 358). Eesti keeles tähendab koloniaalkeel seevastu – ilmselt Kristiina Rossi eestvedamisel – ’kolonisaatorite poolt loodud põlisrahva kirjakeelt’ (Ross 2022, 2023). See on midagi täiesti muud. Kas koloniaalkeel siis on sobiv Liivimaa kontekstis? Vaatame veel näiteid.

Luksemburgi põlisrahvas räägib letseburgi keelt, mis sarnaneb teispool Saksamaa piiri kasutatud saksa murdekeelega. Ametlikeks keelteks on prantsuse, ülemsaksa ja nüüdseks ka letseburgi keel, kusjuures teatud valdkondades eelistatakse tihti ainult ühte nendest keeltest (Larsen 2024; Theil 2024).

Kui kujutada korraks ette, et saja aasta pärast on letseburgi keel Luksemburgi ainus riigikeel, kas siis oleks mõistlik väita, et XXI sajandi algul olid prantsuse ja ülemsaksa keeled Luksemburgis koloniaalkeeled, sest luksemburglased ei saanud osaleda nende kirjakeelte normeerimisel?

Algne friisi keeleala kulges mööda Põhjamerd Madalmaadest kuni tänapäeva Saksa-Taani piirini. Friisi keel oli siiski ainult kodune keel, mitte haldus- ega kirikukeel. Siinkohal oleks kindlasti eksitav rääkida koloniaalkeelest. Friisi ala ei vallutanud võõras rahvas. Nagu Liivimaal teenisid põllumajandustoodete ekspordist kohalikud maaomanikud ja kaugkaubanduse kasumid jäid friisi linnadesse. Need ei läinud üle mere asuvatele koloniaalvõimudele. (Munske jt 2001)

3.2. Kolonialism

Ülemereoludest kirjutab ka Theodor Storm (1899) oma novellis „Von Jenseit des Meeres”. Peategelane on mulatt Lääne-India saarelt, mis oli Taani asumaa. Tema isa, istanduse omanik, oli pärit Schleswig-Holsteinist, ema aga oli frikulørt ehk ’vaba värviline’. Nii kutsuti mustanahalisi vabakslastuid ja nende järglasi, isegi kui hilisemad järglased mitme põlvkonna jooksul said lapsi alati eurooplastega. Neil läks oluliselt paremini kui mustanahalistel orjadel, kuid nad ei jõudnud kunagi puhtvalgete ühiskondlikule positsioonile. (Vt Halberg 2025) Mustanahalised esivanemad paljude põlvkondade tagant määrasid novelli peategelase Lääne-Indias igaveseks „vabade värviliste” kihti. Peategelane abiellub lõpuks valgenahalisega ja kolib Saksamaale, kus keegi enam ei küsinud kaugete, mustanahaliste esivanemate kohta, kuna välimus peaaegu ei reetnudki tema päritolu, lisaks oli ta saanud hea hariduse Saksamaal ja teda ootas suur pärandus. (Storm 1899)

Euroopa ülemerekolonialismi juurdunud rassism (vt Nesselrodt 2025: 18–19; Stienen 2025: 159) seevastu puudus Liivi-, Eesti- ja Kuramaal. Kui eesti köstri poeg käis ladina koolis ja õppis ülikoolis, kuulus ta hiljem kodumaal literaatide seisusse. Keegi ei pööranud siis tähelepanu tema mittesaksa päritolule. Rääkida varauusaja kolonialismist Liivi-, Eesti- ja Kuramaal on kolonialismi mõiste murettekitav pehmendamine, mis ilustab selle lahutamatut osa: rassismi.

Sarnases kontekstis on Daniel Benedikt Stienen (2025: 157) tabavalt märkinud: „Fakt, et oli olemas halvustavaid koloniaaldiskursse, ei tee iga halvustavat diskurssi koloniaalseks. Vastasel korral ei saaks enam eristada koloniaalseid ja mittekoloniaalseid nähtusi. Termin sarnaneks siis kummipaelaga, mida venitatakse kuni lõtvumiseni, kuni see hõlmab kõike, kuid ei hoia enam midagi koos.”

3.3. Euroopa ebavõrdsed seisusühiskonnad

Euroopa ühiskonnad olid varauusajal seisusühiskonnad. Kõrgemasse seisusse oli raske pääseda, Läänemereprovintsides isegi väga raske, sest see nõudis muu hulgas keelevahetust, aga seal ei valitsenud rassistlik kolonialism.

Kirja- ja eriti kirikukeele erinemine külade kõnekeeltest oli üleeuroopaline nähtus, samuti see, et kirjakeele arengut määrasid kõrgemad seisused. XX sajandi rahvusperspektiivist lähtumine on anakronistlik.

Rootsi ja Läänemereprovintside keelearutelude huvitav erinevus on, et Läänemereprovintsides oli maaelanike keel tähtis – kuigi mitte ainus – proovikivi keelenormide kehtestamisel. Rootsis, samuti Saksamaal, ei mänginud talupoegade keel mingit rolli XVII ja XVIII sajandi aruteludes keele arengu üle (vt Ohlsson 2002).

Läänemereprovintsidele geograafiliselt lähem näide on Ida-Preisimaa. Selle kirdeosas rääkis elanikkond leedu keelt, lõunas masuuri keelt. Kultuur- ja halduskeelena kasutati saksa keelt. XX sajandi esimesel poolel toimunud valimistel ja rahvahääletustel ilmnes korduvalt, et need leedu- ja masuurikeelsed inimesed tundsid end sakslastena. Neid nimetati tol ajal kultuursakslasteks (sks Kulturdeutsche). (Kossert 2003)

See mõiste sobib ka minu vanaema kohta, kes oli pärit Windekilde kodukandist. Tema emakeel oli taani murre, kuid tema kultuurkeel oli saksa keel. Taani kirjakeelt mõistis ta, kuna oli seda kirikus alati kuulnud, kuid ta ei osanud seda rääkida. Pärast Põhja-Schleswigi minekut Taanile 1920. aasta rahvahääletuse tulemusena kolis ta Saksamaale jäänud Schleswigi lõunaossa.

Muidugi eksisteeris kõikides nendes piirkondades sotsiaalne ebavõrdsus. Kõrgemad ja madalamad ühiskonnakihid ei erinenud ainult varanduse ja hariduse poolest, vaid nad rääkisid ka eri keelt. Sõltuvalt ühiskonnakorraldusest võis mitmekeelsus esineda sagedamini või harvemini. Ühiskondlik tõus nõudis enamjaolt vastava kultuurkeele oskust. See võis mõnes piirkonnas viia assimileerumiseni, nagu Liivi-, Eesti- ja Kuramaal said edukatest eestlastest ja lätlastest enamasti sakslased. Teises piirkonnas see nii ei toiminud, näiteks Põhja-Friisimaal jäid friislased friislasteks, kuid nad hoolitsesid selle eest, et nende pojad õpiksid juba lapsena selgeks saksa keele, nii et nood saaks hiljem Hamburgi laevadel kaptenina raha teenida.

Need ebaühtlased tingimused Euroopa mitmekeelsetes piirkondades ei ole seotud kolonialismiga. Näiteks Schleswigi hertsogiriigis oli saksa keel Windekilde reisi ajal endiselt vaieldamatult võimu- ja kultuurkeel, kuigi hertsogiriigi põhjaosas kasutati kirikus ja koolis taani keelt ning isegi hertsogiriigi keskosas räägiti taani keelt. Schleswigi ja Holsteini hertsog oli Taani kuningas. Poliitiline võim oli seega taanlaste käes, aga Taani halduspraktika viis elanikkonna aeglase saksastumiseni ning keelepiiri põhja poole nihkumiseni (vt selle muutuste algussajandite kohta Gregersen 1974). Ma tõesti ei leia, et koloniaalkeele mõiste sobiks Schleswigi hertsogiriiki.

3.4. Talupojaperspektiiv

XVIII sajandil oli mõisniku ja pärisorjade suhe Schleswigis, Holsteinis ja Liivimaal struktuurilt sarnane. Mõisnikud rääkisid igal pool ülemsaksa keelt, pärisorjad taani, alamsaksa, läti või eesti keelt. Kuidas põhjendada, et Liivimaal oleks valitsenud kolonialism, aga Schleswig-Holsteinis mitte?

Kui nende alade talupoegadel oleks olnud võimalus omavahel suhelda – ilmselt natuke ebakindlas ülemsaksa keeles –, oleksid nad leidnud, et neil kõigil läheb sama kehvasti. Kui nad oleksid juttu teinud kirikukeeltest, oleksid nad jõudnud järeldusele, et lätlastel ja eestlastel vedas, sest nende kirikukeeled olid räägitud keeltele kõige lähedasemad. Suuremaid raskusi kirikukeelega oli taani murdekeelt kõneleval talupojal Schleswigi taani kirikukeele alal. Veel suuremaid raskusi kirikukeelega oli alamsaksakeelsel talupojal Holsteinis, kus oli ülemsaksa kirikukeel. Kõige keerulisem olukord oli taanikeelsel talupojal Schleswigi keskosas, kus kasutati ülemsaksa kirikukeelt.

Kujutagem ette, et vestluse juures viibis friisi talupoeg Lääne-Schleswigist. Tema alal ei olnud mõisaid. Ta oli vaba taluomanik. Ta oleks öelnud: kirikus kasutatakse küll ülemsaksa keelt. See on täiesti teine keel kui meie friisi kodukeel. Õnneks õppisin juba lapsena saksa keele selgeks koolis ja kirikus. Mul on ju vaja jälgida hindade liikumist Hamburgi ja Amsterdami turgudel. Kiriku vöörmündri ja omavalitsuse liikmena pean asju ajama saksa keeles ja mu sulased on tihtipeale pärit Jüütimaalt. Nendega räägin saksa keeles. Kui ostan maad või võtan laenu, kirjutatakse leping saksa keeles; teine osapool elab ju tihti kaugel (lepingute kohta endisel friisi alal vt Beyer 2023: 15–23). Kodune friisi keel on tore, aga pean ju raha teenima ja omavalitsuses osalema, sest muidu hakkab riik meie üle otsustama.²⁴

Mulle tundub, et eesti keeleajaloolased võtavad liiga palju aluseks oma rahvusliku ideaalkeele ettekujutuse. Nad peaksid hoopis lähtuma varasemate keelekasutajate vajadustest.

3.5. Keelte prestiiž

Taanis ja Rootsis säilisid võimu- ja kirikukeeltena taani ja rootsi keel, kuid alamsaksa ja hiljem ülemsaksa keele mõju nendele oli sama suur kui eesti ja läti keeltele (vrd Naumann 2004). Ka siinkohal ei ole mõtet rääkida koloniaalkeeltest. Teatavasti oli saksa kultuuril ja majandusel Põhjamaades suur mõju.

Kõige prestiižsem varauusaegne keel ei olnud üldse seotud valitseja emakeelega: keegi ei kasvanud üles ladina keelega; seda keelt õpiti alles koolis. Ilma selleta polnud võimalik pääseda ülikooli.

Nii-öelda enesekoloniseerimise ühe näite leiab Põhja-Saksamaalt ja Läänemereprovintsidest: üleminek alamsaksa kirjakeelelt ülemsaksa kirjakeelele toimus igal pool XVI ja XVII sajandil – ilma et kuskile oleks sisse tunginud mõni ülemsaksa sõdur või oleks need paigad asustatud üheainsagi ülemsaksa keelt kõneleva talupojaga. Üleminek lubaks isegi Läänemereprovintsides kasutatud XVII sajandi ülemsaksa kirjakeelt nimetada eesti terminoloogias koloniaalkeeleks: keel põhines Martin Lutheri piiblitõlkel, aga ei vastanud baltisaksa hääldusele ega tihti alamsaksa keelega üles kasvanud kohalike vaimulike emakeelele, ja keele kasutajad Läänemereprovintsides ei osalenud kirjakeele normimisel.

Ülemsaksa kirjakeel oli võõrkeel, mida aja jooksul laieneval alal aktsepteeriti standardiseeritud kirjakeelena. Üheski kohas ei olnud see rahva keel, aga väga suurel alal töötas see kirjakeelena. Ülemsaksa kirjakeel hakkas suulise keelena levima laiemalt alles XIX ja eriti XX sajandil.

Väga lõdvast kolonialismi definitsioonist on küll kasu aktivistidel, sest niimoodi saavad nad esitleda end ohvrina, aga teaduses peaks olema järjekindel ja sama definitsiooni kasutama samuti järjekindlalt. Sarnaselt ülemsaksa keelega tõrjus tallinna keel hiljem kõrvale tartu keele. Lõunaeesti lihtrahvas – ammugi mitte setud – ei rääkinud kaasa tallinna keele normimisel. Tallinna keel oli koloniaalkeel rahvusvahelises mõistes: võimu keel, mis kehtestati muukeelsel alal.

Varauusaja keeltel oli erinev prestiiž, mis oli tihedalt seotud sotsiaalse kihistumisega. Liivi-, Eesti- ja Kuramaa olusid uurides peaks võrdlusi otsima Euroopa mitmekeelsete piirkondadega, mitte ülemeremaadega. Ja niinimetatud väikeste keelte ajaloolisel uurimisel ei tohi unustada vastavaid kultuurkeeli, sest ilma nendeta ei saa sageli aru isegi väikeste keelte õigekirjareeglitest.

Tundub, et viimaste aastate uurimistöödel, kus arutletakse Euroopa kontekstis (post)kolonialismi üle, on ühine joon: loetakse ingliskeelseid uurimusi teiste maailmajagude kohta. Seda võib nimetada – et jätkata kolonialismi terminoloogias – ingliskeelsele maailmale vaimseks allumiseks (põhjalikku arutelu poola alade „kolonialismi” kohta vt Krushynska 2025; Nesselrodt 2025; Stienen 2025; Stimmer 2025).

Euroopa (keele)ajaloo mõistmiseks varauusajal ja veel XIX sajandi esimesel poolel aitaks hoopis selle võrdlemine teiste Euroopa mitmekeelsete aladega. Olid olemas alad, kus riigipiirid muutusid ja nende järgi ka keel (nt Ohlsson 1978, 1979), aga olid ka alad, kus keelepiirid muutusid, aga riigipiirid jäid samaks (nt Gregersen 1974), ja muidugi alad, kus riigipiirid muutusid, aga keeled eriti mitte (nt Läänemereprovintsid). Teadustööna on selline võrdlemine vaevarikkam kui ingliskeelsete teooriate ülevõtmine, sest vaja on ju paremaid keeleoskusi, aga oodatavad tulemused on mitu korda huvitavamad.

Kokkuvõtteks ei soovitaks ma kasutada terminit koloniaalkeel Läänemereprovintside keeleajaloo uuringutes. Et eesti tõlkelaenul koloniaalkeel on teine tähendus kui selle laialt levinud vastetel teistes keeltes, on veel üks põhjus seda sõna edaspidi vältida.

Tänan Läti Teaduste Akadeemiat ja Eesti Teadusfondi granti 6211 „Pietistlik jututraditsioon Eesti- ja Liivimaa hernhuutlaste elulugude baasil” rahalise toetuse eest; viimane rahastas ka reisikirja transkribeerimist Kärri Toomeos-Orglaane poolt.

Jürgen Beyer (snd 1965), PhD, varauusaja kultuuriloo uurija; jurgen.beyer@mail.ee